Tema.

Ma olen algaja ja seda kirjutades oli mul paha tuju. Ma tahaks hästi palju kriitikat, sest ma pean õppima. Head lugemist ! :)

"Eradetektiiv Marc Lewis kuuleb. .... Jah, saan aru. .... Ma tulen koheselt. Nägemist."
Ta tõusis aeglaselt toolilt, vaatas mulle otsa ja lausus:
"Ma pean linna sõitma, jõuan homme tagasi."
Ta riietus kiiresti ja astus uksest välja. Ma ei pööranud ta tegevusele tähelepanu ja lugesin ajalehe artiklit edasi. Seal oli juttu loomadest. Ma ei tea miks ma seda lugesin, mulle isegi mitte ei meeldi loomad. Nad on karvased, räpased ja mõttetud olevused.
Oli möödunud viis minutit ta lahkumisest. Ajaleht oli ka juba läbi loetud kui taipasin, et on õige aeg. Tõusin aeglaselt tugitoolilt ja asetasin ajalehe klaaslauale. Pöörasin pilgu aknale, et olla kindel ta lahkumises. Ta oli läinud. Meie kodust linna on umbes sada kilomeetrit. Tagasi ta ei pöördu, see on kindel. Ta teeks kõik, et sellest urkast välja saada. Vaatasin vannituppa, nagu ikka tuli seal vilkus. Läksin kööki ja võtsin sealt parima pudeli veini, "La trufle. 1976". Ma polnud seda veini maitsnud, aga kuna see on kallis siis miks ka mitte. Jalutasin aeglaselt vannituppa, nautisin rahu, vaikust, seda parimat tunnet, viimaseid minuteid, sekundeid. Aeg jooksis aga mina jalutasin, vahel ka seisin. Elus on vähe hetki, mil saan mõelda. See oli neist viimane.
Seisin vannitoas peegli ees ja vaatasin end, neid sügavaid silmi, mis oleks võinud jutustada raamatuid mu kannatusest, piinadest. Need päevad mil kannatasin ELU kütkes. Piinavaid päevi, keegi ei hoidnud mind. Need armid, mis võivad rääkida õuduslugusid mu valudest, mõttetutest päevadest mil üksildus rebis mulle südamesse haavu. Nii ma seisin seal ja vaatasin inimest kellest mul kahju hakkas.
Asetasin veini vanni ja tegin hommikumantli paela eest lahti. Tuuleiil tõmbas läbi mu keha, külmavärinad, võpatasin. Seisin edasi, vaatasin endale vastu. Kell hakkas kesköötundi lööma. Valmistusin selleks, mida polnud veel tundnud, aga oli aeg. Keegi ei saanud mind enam päästa, seisin vastu oma hirmudele, mõtetele ja pigistasin silmad kinni. Palvetasin kogu maailma eest. Silmi avadest polnud midagi muutunud. Lasin siidist hommikumantlil liuelda külmale põrandale. See vajus kortsu mu jalge ette ja ma lükkasin selle vanni kõrvale.
Võtsin peeglilaualt ziletitera. See oli terav ja vigastas mu kätt koheselt. Ma ei hoolinud. Pigistasin selle omale pihku, valu jooksis juttidena läbi mu räsitud keha. Tegin peo lahti, punased põrgu tilgad langesid põrandale. Tumepunane veri moodustas lumivalgel põrandal lompe. Pisikesi kogukesi mis aina suurenesid. Võtsin peost tera ja silmitsesin seda. Laelamp peegeldus sellelt. Ma leidsin selles midagi huvitavat, ei tea mida.
Tõstsin enda käed, et koguda jõudu ja langetasin need. Avasin vannis oleva veinipudeli ja jõin selle tühjaks, järjest. Viimased mõtted sellest kohutavast ELUst. Võtsin tera ja asetasin veenidele, olin hirmul. Miks, seda ma ei tea. Tunded võtsid võimust. Üks pool karjus: TÕMBA!, teine jällegi: ÄRA TEE SEDA!. Olin täielikus segaduses. Mida ma teen? Mis toimub? Kas mul on valus? Kus ma üldse olen? Kõik oli väga virvendav. Oleks tahtnud karjuda, aga miski keelas. Vajusin kokku. Külmad kivid mu sooja keha all moodustasid mu kehale jää. Talvel peabki kõik jääs olema. Miks mitte siis mina?

* * *
"Kas sa armastad mind?"
"Ma ei tea."
* * *

See pidi algselt olema järjejutt aga mul pole püsivust et edasi kirjutada. :S