Tema

Olen uustulnuk siin foorumis, aga lisan kah ühe oma jutu. Ma TÕESTI ei tea, kui tihti hakkan lisama, aga mis kõige tähtsam, et üritan jutu lõpuni viia . Siin jutus võib olla nii, et jääb häirima see pidev ma-ma-ma või ta-ta-ta, aga põhimõte on selles, et kui sa seda loed, et tekiks tunne, et loed oma päevikut või nii ning see TEMA on sinu üks ja ainus :). Head lugemist. Trükivigade eest ei vastuta .

I
Elu võib vahel täiesti peapeale pöörduda, isegi siis kui sa oled kõigest 19-ne aastane. Tegelikult muutus kõik kolm aastat tagasi, kui kohtasin seda ühte ja ainsat, kuid nüüd oli tekkinud meie vahel väike arusaamatus- ma lihtsalr ei tahtnud teda lasta nendele tobedatele võistlustele !
Istusin suurestoas, jalad lõua all ja vaatasin tühja pilguga telekat. Kuulsin teda köögis askeldamas, kui kolin äkki ära lõppes ning sujuvaid samme suuretoa suunas lähenesid. Nägin teda silmanurgas mida riiulile panemas. Ma ei suutnud mitte kuidagi rahulikuks jääda, kui teda nägin. Tema 185 pikkune keha, valge särgi alt hästi esile tulev six-back, blondid juuksed, meresinised silmad ja võrratud põselohud naeratamisel- see pidi olema mingi viga, et olin sellise iluneediga õnnistatud. Süda mu rinnus puperdas meeletult, kõhus keeras ja hingamine muutus katkendlikuks. Kas tõesti mina 164 sentimeetri pikkune, sugugi mitte modelli välimusega, pruunide silmade- ja juustega tüdruk olin endale ära teeninud sellise INGLI ?
„Kaua me sinuga veel ei räägi ?“ Tema mahe ja ükskõikne toon kohutas mind, kuid liblikate rünnak mu kõhus jätkus.
„Juba räägid,“vastasin talle. Silmanurgast nägin teda minu pool liikumas. Kolme aastaga polnud ma suuteline oma tundeid kontrolli alla saada. Ta peatus täpselt minu ees, kükitas ja vaatas mulle silma.
„Ma tõesti pean nendele võistlustele minema,“ tema silmis peegeldus anumine ning pisike kurbuselaine. Vaatasin teda mõnda aega kurja pilguga ja ohkasin sügavalt . „Miks just praegult, kui ma sinu juurde tulin ? Me ei näe teineteist üldsegi mitte nii tihti..... sa tead, et tuhat kilomeetrit pole nali,“silmitsesin tema täiesti ideaalset nägu.
„Ma tean, ma tean,“sähvatas ta oma pead külgedele ja vaatas jälle mulle silma, „aga see on ainult üks kord ja viimane. Me ju elame selle üle. Eks ?“ Vahtisin teda mõnda aega pisut pettunud ilmega, kui lõpuks noogutasin allaandvalt. Kuid tema selle asemel, et rõõmust lakke hüpata, istus minu kõrvale diivanile. Tema jahedad sõrmed koos hingeõhuga riivasid mu kaela, mis tõi mulle kananaha ihule.
„Aitäh,“sõnas ta tänulikult ja mängis oma sõrmedega mu kaelal.
„Mis seal ikka,“sõnasin vaikselt. Süda mu rinnus oleks peaaegu väljakarganud tema lähedusest, puudutustest, hingeõhust. Peagi jätkasin oma jutuga: „sulle on see ju väga tähtis ning ma ei saa keelata sulle seda, mis on sulle tähtis.“ Ma pöörasin oma pilgu tema poole ning vaatasin talle otse silma. Meie huuled olid kõigest ühe liigutuse kaugusel, need huuled, mida ma nii igatsesin juba pikka aega taas maitsta.
„Hea, et vanemad homme tulevad,“tema jutt oli kõigest sosin. Peagi riivas ta õrnalt oma alahuulega minu ülemist huult. Pidin otsemaid hinge tõmbama ning tõmbusin pisut tagasi.
„Ts-ts-ts, ära karda. Ega me esimest korda suudle,“tema hääl muutus iga sõnaga aina meelitavalt erutavaks, mis pani kõik mul sees tagurpidi pöörduma. Sellest hoolimata põimisin oma käed ümber tema kaela. Lasin põlved lõua alt vabaks ja tõusin nendele püsti ning seisin põlvedel, et paremini ennast tema käte vahele langeda. Nüüd surus ta oma huuled tugevalt vastu minu omi. Libistasin oma käega tema juustesse ja tagasi kaelale. Tema keel tungis minu suhu, mis minu keelega kokkupuutus. Tema külm käsi libises aeglaselt mu pluusi alla jajooksis aeglaselt mööda mu selga üle-alla, kui peagi tundsin teist tema jahedat kätt pluusi alla tungimas. Vaikselt haaras ta oma sõrmeotstega pluusi servast kinni ja tiris seda üles. Aitasin talle selle eemaldamisega kaasa ja tõstsin oma käed ülesse, et see mu seljast ära saada. Värisesin ülekogu keha- ma polnud seda ju veel kordagi oma elus teinud!
„Kas sul on külm ?“küsis ta murelikult mu käest. Raputasin otsemaid pead ning suudlesin teda. Tema omakorda libistas huultega minu huultest alla poole, mööda lõuga kuni jõudis kaelani ning mängis sellel oma keelega, mis mind meeletult kõditas. Sellest hoolimata lasin tal endas tekitada endas aina rohkem erutavat tunnet. Kuid ennem, kui asi edasi oleks liikunud, tõusin diivanilt püsti ja tõmbasin teda õrnalt käest endaga kaasa. Nägin tema silmis peegeldumas selget segadust, millele vastasin naeratusega ning jooksin trepist ülesse otse tema tuppa. Kuulsin teda enda järel tormamas. Seisatasin poisi voodi ees, kui tundsin tema käsi ümber minu põmumas ja huuli kaelal. Pöörasin ennast näoga tema poole ja tõmbasin aeglaselt endaga voodi peale kaasa. Ta vaatas mind oma siniste silmadega, millele suutsin ainult vastata ühte: „Tee mind juba enda omaks.“ Otsemaid tekkis tema näole minu lemmik naeratus ja suudles mind.
Edasi riietas ta mind kiiresti lahti ning mina vastasin talle samaga.
„Ära karda,“sosistas ta mulle vaikselt, kui ma teda pisut hirmunud pilguga vaatasin. Ma noogutasin nõustuvalt ja neelatasin klombi, mis mulle kurku tekkinud oli. Peagi tundsin teda endasse sisenemas. Sulgesin otsemaid silmad, sest väike valu läbistas kogu mu keha ja pani mind veelgi rohkem värisema kui ennem.
„Mis on ? Kas sul on valus ?“tõmbus ta tagasi ning vaatas mulle mureliku pilguga otsa. Raputasin pead, kuid ise teadsin, et just nii see oli ja suudlesin ta rinda. Kohe tegi ta uue ürituse ning sisenes uuesti. Nüüd ei tundnud ma enam mingit valu. Tema tugeva vormika keha all tundsin ennast väikese abitu naisena, kes äsja oli süütuse kaotanud. Sulgesin silmad ja kuulasin oma südame löögi kiirenemist, millele segunes peadselt tema hingeldamine. Varsti hakkasin tundma mõnu, mis läbistas mu keha. Avasin suud, et karjatada, kuid surusin selle kohe alla. Selle asemel, et see põrguliselt mõnusat tunnet katkestada, hakkas ta veelgi kiiremini liikuma. Põimisin käed ümber tema kaela ja libistasin seljale, kus surusin need tugevalt vastu tema lihaseid, kuid see kord ei hoidnud see mu karjet tagasi. Mu suust vallandus niuksatus, millele järgnes valjem karjatus. Avasin oma silmad ja nägin teda mind silmitsemas, endal rahulolev muie suul. Peagi sulgesin tagasi silmad ja mu hingaine kiirenes koos tema omaga. Lõpuks ei suutnud ma enam ennast talitseda ning kuulsin oma häält toas tagasi kajamas. Natukese aja pärast seisatas ta, millele avasin silmad mööda ta laupa libisesid higipiisad, kuid rahulolev muie ei kustunud ta suult. Tõmbasin oma käega higipiisad laubalt ära ja suudlesin teda. Vaatasime lühikest aega teineteisele silma, kui ta katkestas vaikuse: „Järgmine kord tuleb veel parem, ma luban.“
Naeratasin talle ja sõnasin: „See oli niigi liigagi hea.“ Tõmbasin õrnalt ta enda vastu ja tundsin suruvat raskust enda peal. Liblikad mu kõhus ei lõpetanud rünnakut, vastupidi kõik tugevnes.

Sa tead, et ma tahan uut.

Ja noh.. Mulle meeldis. Sa juba tead ju, mida ma arvan. Ning jah.. ma lugesin selle uuesti läbi praegu.

Mulle meeldivad need liblikad seal kõhus.
Ja mulle meeldivad need kirjeldused.



Ja ma siiski tahan uut!!!

TankaTankaTanka... (Käro - kes ta on???? XD )

Mulle meeldis, et sul oli julgust eelmängu kirjeldamisest kaugemale minna. (:

Karjumiste koha peal hakkasin ma millegipärast naerma... ei tea, miks. Silme ette tekkis pilt mingist tsüdrukust, kes üle poisi õla lae poole röögib.

Kuid see oli kahtlane, et peategelane ära ehmatas kui tema 3 aastat bf (kui õigesti aru sain) teda suudelda üritas. See oli ka kahtlane, et nad alles nüüd seksini jõudsid. Nii spontaanselt, plaanimata. *kehitab õlgu*

Üldiselt - arenemisruumi on, kuid polnud üldse paha!

Ootan huviga uut. :)

Tüdruk tegi numbri sellest, et kutt ära läheb ja nad ei saa koos olla.

Aga minu ettekujutlustes on nii, et kas tüübid jõuavad seksini vähem kui kolme aastaga või siis otsustavad oodata ja plaanivad. See läks spontaanselt... Või siis tüdruk leidis siin hoopis, et on aeg kutiga sügavam side luua.

Kui ta lubab, siis ma võin öelda, Sille.

Tglt ma olen nii häppi, et te nii toredasti kommenteerinud olete. Ma ei tea, miks.

ma loodan et see kutt on jalgpallur
aga jah, ei , mulle meeldis, nii nagu EITC ütles, et hea kui see algas pauguga :)
kutsub edasi lugema

Mulle meeldis Tahaks edasi juba lugeda, seega ootan UUT!

Aga kirjavigu oli küll palju ning mind nad ikkagi häirisid. Ja need polnud isegi sellised vead, et nagu ei oskaks kirjutada, vaid just nõmedad lohakusvead

Järgmine kord luban, et vähendan lohakusvigade arvu :).

See oli väga-väga hea :)
Ütleme nii, et teistsugune algus oli väga hea vaheldus. Tõid midagi *muigab ja köhatab* 'uut' sisse.

Aga nõustun teistega, et lause "Tee mind juba enda omaks" oli võibolla tõesti liiga seep. Aga pole hullu

Mind ikkagi... õudsalt huvitavad nende nimed *Mingi nimede teadmis vajadus*

Ma loodan ka et see poiss on jalgpallur Väga.

Seega edasi ikka. Jään uut osa ootama :)

Nõustun EITC'iga

Käro - lubab ikka. :) (A)
Kooliterror homme muidu.

II
Öösel ärkasin telefonihelina peale, mis nii valjult toas karjus. Sirutasin käe öölambi poole, et see põlema panna, kui kogemata vääratasin käega ning lamp valju kolinaga põrandale kukkus.
„Mis toimub?“kargas Chris istuli.
„Su telefon möirgab,“põrnitsesin kurja häälega, pistes jalad teki alt välja, et minna ja panna suur tuli põlema.
„Kus mu telefon on?“kuulsin tema pahast häält, kuid mis kõlas nii kaunilt mu kõrvus.
„Otsi,“vastasin talle ja panin suuretule põlema. Lamp oli põrandal mitmeks tükiks purunenud ning mööda kogu põrandat laiali puisanud.
„Su ema ei andesta mulle seda,“hammustasin huulde. Sama hästi oleksin võinud ma ka vaikida öeldes seda, sest tema niikuinii mind ei kuulanud, vaid karjus juba vihaselt telefonitorru.
Otsustasin siiski lambi kokkukorjata põrandalt ja laskusin esimesele korrusele, et hari ning kühvel võtta. Tagasi tuppa jõudes oli Chris juba riides ning haaras kummutilt oma jope ja autovõtmed.
„Kuhu sa lähed?“pärisin talt. Jälgisin teda suure hämmeldusega, kuid nägin selgelt tema näost ära, et midagi oli halvasti- väga halvasti.
„On vaja,“vastas ta kiirelt, sõnaotsese mõttes lendas minu juurde, suudles ruttu laubale ja tuiskas uksest välja, sealt omakorda trepist alla.
„Ma ei küsinud, kas on vaja või mitte, vaid kuhu sa lähed?“jooksin talle trepi peale järgi, kuid vastuseks kuulsin vaid uksepauku. Istusin kohkunult trepiastmele ja toetasin käega pead. Mul keeras seest, kui mõtlesin, et kellegiga juhtus kuskil midagi või veelgi hullemat....“Stop! Kõik on korras ja kõik on terved,“pomisesin endamisi, tõusin püsti ning läksin katkise lambi tükke põrandalt kühvlile koguma.
Chris’i lahkumisest oli juba kolm tundi möödas, kell näitas viis hommikul. Pigistasin käes telefoni, kus oli mul juba valmis pandud tema number, kuid ma ei suutnud ära otsustada- helistada või mitte. Hakkasin vaikselt nimetissõrmega rohelise nupu juurde liikuma, kui kuulsin ukse sulgemist alt. Viskasin telefoni voodile ning tormasin alla.
„Kus sa olid?“karjusin ta peale, kuid mu hääles oli selgelt kuulda noote, mis väljendasid mu murelikust. Selle asemel, et mulle vastata, vaatas ta oma suurte siniste silmadega mulle silma, kuid ma ei suutnud sealt mitte midagi välja lugeda. Need kaunid säravad silmad olid täitunud tühjusega ega millegi muuga.
„Mis toimub?“sosistasin vaikselt. Värisesin ülekogu kere hirmust.
„Õde on haiglas,“sõnas Chris vaikselt ning kõndis minust mööda trepi suunas. Tundsin, kuidas mu suu ootamatult lahti vajus ning pea järsku ringi hakkas käima.
„Lenna?“küsisin hämmeldunult. Ma ei kuulnud vastust küsimusele, kuid tormasin ruttu poisile järgi.
Jõudes tema tuppa, istus ta oma voodi peal ning pea mõlema peopesa vahel. Vaatasin teda hetkeks ja kõndisin voodi juurde, et tema kõrvale istuda.
Sulgesin korraks silmad ning tõmbasin sügavalt hinge enne, kui suutsin midagi küsida: „Mis juhtus?“pärisin anuval häälel.
Toas valitses vaikus, kuid ma jäin ootama seni ta rääkima hakkab.
„Avarii,“sõnas Chris üheainsa sõna.
„Chris, palun, räägi mulle kõik, mida sa tead,“rääkisin talle anuval, kuid samas ka rangel toonil. Kuulsin tema kiireid ja tugevaid südamelööke, mis hirmutasid mind ja andsid selgelt teada, et olukord on üsna hull.
„Tema ja siis mingi poiss sõitsid mootorattaga mööda kiirteed, kui nad järsku rekkale ette sõitsid. Rekkajuht ei jõudnud nii ruttu pidurdada ning nad said tugevalt põrutada. Lenna oli kokkupõrkest 50 meetri ja too poiss 62 meetri kaugusel.“ Chris’i hääl värises ja kohati tundus mulle, et ta üllatus selle peale, mida ta äsja rääkinud oli.
„Kui raske seisund tal on?“küsisin ettevaatlikult.
„Poiss suri sündmuspaigal, aga Lennal on kõvasti selgroog kahjustatud, tugev peapõrutus ning veel palju muid luid puruks.“ Ma ei suutnud mitte midagi selle peale öelda. Mu peopesad muutusid aina jahedamaks, pea kumises ja kõik mu ümber muutus nii uduseks.
„Ema ja isa on haiglas tema juures. Nad arvatavasti ei tule sealt ennem tagasi, kui Lenna silmad avab,“jutustas Chris mulle edasi.
„Mida arstid räägivad?“küsisin üsna lootusrikkalt. Tahtsin kuulda neid häid ja parimaid sõnu, mida arsti suust kuulda saab, et kõik on hästi ning ta saab terveks.
„Elu võimalused väikesed. Ta on liigagi raskes seisundis. Iris, ta süda lööb liiga vaikselt ja aeglaselt,“pööras Chris näoga minu poole ning haaras kätega mu õlgadest kinni. Peagi jätkas ta pisut rahulikumalt: „Juhul, kui ta jääb elama, siis sada protsenti ratastoolis elu lõpuni.“
Judistasin õlgu, kuuldes viimaseid sõnu. Vaatasin talle sügavalt silma, mis olid täis valu ja rahutust. Võtsin ennast ruttu kokku ning kallistasin teda tugevalt.
„Kõik saab korda,“sosistasin talle vaikselt kõrva. Mõne hetke pärast küsisin talt: „Kas sa nüüd jätad võistlused vahele?“ Korraks ma rõõmustasin, arvates, et ta jääb koju ega sõida mingitele jalgpalli võistlustele.
„Kas sa teed nalja?“vabastas ta ennast minu haardest. Tema hääl oli üsna pahane ning tundsin, et olin vägagi vale küsimuse esitanud.
„Neid jalgpalli võistlusi ma ei saa kohe mitte kuidagi vahele jätta,“pomises ta kurjalt, visates jope seljast ning viskas voodile pikali.
„Anna andeks,“ sõnasin vaikselt ja pugesin tema juurde kaissu.

Mu õe nimi on Marelle. Pole ka kuigi sarnased nimed.

Kuigi ma peaksin olema Marite. Ma korrutan seda igalpool, sest mind on viimasel ajal see nimi kummitama jäänud..

Osa kohta. Me like it! ^^

Ma hea meelega kirjutaksin pikemalt, aga ma ei oska paremas käes nimetissõrmega trükkida. Ma lõikasin keskmisesse sõrme ja sellega trükkida ei saa ja noh.. harjumatu.

UUT!

Pille tütarde nimed on Sille ja Ellika. Tglt Ellika oleks old Hille v Mille, aga ema leidis, et need kahtlased nimed. Thank god.

päris hea oli jep :)

Ma otsin ja mõtlen kaua ja kui ma need leidnud olen kipun neid alati muutma