Tema lugu. Minu pisarad.

Oled kunagi kogenud midagi sellist nagu mina? Ma ei usu. Kuula ja vaata, äkki oledki ainuke, kes mind mõistab? Teised mõistmist saavutada pole suutnud. Ma saan sellest aru. Kohe väga hästi.

Tema juuksed olid kergelt lokkis, seda ma mäletan. Aga mis värvi nad olid? Ma arvan, et midagi heledamat. Tal oli kaelas hobuseraua-otsaga hõbekett. See läikis päikese käes. Tal oli seljas sinine kleit, seda mäletan ma ka. Ma isegi ei tundnud teda. Ta lihtsalt oli sattunud minuga samal ajal vana tammepuu juurde.
Ma mäletan meie kohtumist hästi. Kui mina tulin, istus ta juba puunajal. Tal oli käes nuga ja sõrmed verised. Ma olin tõsiselt jahmunud. Loogiliselt võttes oleksin pidanud ma minema tema juurde, käskima tal lõpetada endale haiget tegemise. Aga millegipärast ma ei teinud seda. Selle asemel pagesin enne, kui ta mind märkas, puu taha peitu. See oli kasepuu, väga ilus, pikk ja sirge. Ma ei suuda siiani uskuda, et vaatasin seda pealt. Ja pikka aega. Ta haavas ennast. Järjepidevalt. Aga see tüdruk laulis. Ma mäletan tema laulu. See kummitab mind ikka veel. See laul...
Well you only need the light when it's burning low
Only miss the sun when it starts to snow
Only know you love her when you let her go
Only know you've been high when you're feeling low
Only hate the road when you're missing home
Only know you love her when you let her go
And you let her go
Ta laulis seda väga kurva häälega, pisarad silmas. Minu käed värisesid. Ma mäletan seda. Kas sinu käed on ka värisenud? Hirmust? Kui jah, siis sa tead, kui hirmutav see on. Ma loodan.
Aga ma tegin vea. Tegelikult hea vea - ma liigutasin ennast. Ja ta märkas mind.
"Kes seal on?" küsis ta hiirvaikselt. Ma teadsin, et ta oli ehmunud. Aga veel rohkem oli ta hirmul.
Söendasin lõpuks puu juurest välja astuda. "Mina," sosistasin.
"Tere, sina!" tervitas ta mind, kuid tema hääl murdus. Mina vaatasin tema käsi. Need olid verest punased. Nuga oli ka. See oli üpris hirmutav.
"Miks sa seda teed?" pärisin ma vaikselt. Aga usu mind, ma ei tahtnud vastust teada. Seda tundus lihtsalt õige küsida. Tegelikult oli see hoopis kohatu.
Ta ei vastanud, aga mina olin jonnakas.
"Miks?" küsisin uuesti.
Ta ei vastanud ikka, jälgis ainult oma käsi.
"Ah, vahet pole," pomises tüdruk lõpuks iseendale. "Kas sa hoiad saladust?" küsis ta. Ma arvan, et tean, mis ta mõtles. Seda arvasin minagi.
Ma ei öelnud midagi. Lasin temal alustada.
"Minu ema suri. Mu isa on joodik. Ma olen üksinda. Mul pole sõpru. Toetajaid. Ma olen üksi. Läbinisti. Nii ja nüüd pikemalt. Ma loodan, et viitsid kuulata."
Noogutasin vaid. Võib-olla isegi köhatasin, ma ei mäleta. Kõige hullem on see, et ma mäletan tema lugu sõna-sõnalt.
"Kui mu ema suri, jäin isaga. Mingit matust ei toimunud. Kõigil oli savi, isegi mu isal. Ausalt öeldes ei saa ma aru, kuhu ema laip kadus. Hundid? Jumala eest, ma loodan, et mitte. Ma jäin üksi. Isa polnud mingi kuradi vanema eest. Pigem oli ta praht, kelle järelt pidin koristama. Ära arva, et ma olen mölakas - ma ei arva oma isast ilma põhjuseta seda. Ta istub päevad läbi baaris, joob, suitsetab ja saabub niiviisi koju. Mina koristan.
Koolis mul sõpru pole. Meie klass sakib ja õpsidel on suva. Ema oli ainuke, kes minust tõeliselt hoolis. Ma kaotasin tema. Ma kaotasin enda. See kujunes mu lemmikkohaks. Siin ma istusingi. Hinded kukkusid sajaga allamäge. Ma olen lagunenud tükikesteks, mida pole võimalik kokku panna. Sama moodi nagu pole võimalik minu lugu sõnadesse panna. Anna andeks. Ma olen vist tülikas," lõpetas ta.
Mulle olid pisarad silma tulnud. Mul oli tõsiselt kahju.
"Ei, mul on nii kahju," ütlesin. Samamoodi nagu tema lugu pole minu kaastunnet võimalik sõnadesse panna. Ma tean, et ta jättis suure osa välja ja tegi näiliselt pealetükkiva ja mõttetu kokkuvõtte, aga see läks mulle hinge. Sa võib-olla ei mõista seda. Ma ei oodanudki.
"Ma pean nüüd minema," ütles ta siis, hääl murdunud, kuid leebe.
"Kohtume homme?" küsisin ruttu.
"Ära raiska oma aega minu peale," sõnas ta naeratades ja läks. Ma ei järgnenud talle. Lasin tal minna. Seda viga kahetsen surmani, sest...

Järgmise päeva lehes oli artikkel tüdrukust, kes tegi enesetapu. Ta oli lamanud rongiraudteel ja kui rongijuht teda lõpuks nägi, oli liiga hilja. Rongi pole võimalik nii kiirelt peatada. Tüdruku välimust ega nime polnud mainitud, aga ma tean, et see on tema. Ja kujutate nüüd ette? Kui oleksin talle järgi läinud.. Kui oleksin talle sõbra eest olnud, aidanud ta õigele teele, tema eest hoolitsenud... Kui ma oleksin talle järgi läinud! Ta oleks elus! Ja see väike viga kummitab mind väga kaua, kui mitte elu lõpuni. Üks tükk minu seest on selle tõttu röövitud ega tule enam kunagi tagasi...

Liigutav ja kurb lugu. Seda lugedes tundsin ma külmavärinaid. Pilt sellest mida sa kirjeldasid oli elavalt silme ees. Väga ilusti kirjutatud!

Ma tänan väga! :)

See oli kurb, sa kirjutad väga hästi. Ja laul on üks minu praegustest lemmikutest :)

Kurb jah, ja aitäh. :) Minul on see ka hetkel üks lemmikutest. :)

Enamikele meeldib see laul

Jeps. See on tegelikult ka väga hea laul! :)

Kurb, aga hea jutt.