Igapäevane elu

See jutt on mul praegu lihtsalt seismas, aga kuna mul juba mõned osad on valmis kirjutatud, siis mõtlesin küsida ka teie arvamust. Põhimõtteliselt tuleb sellest vist selline tavaline armastuslugu, aga pean ütlema, et see pole selline tiinekas, kus põhiliseks tegevuseks on läbudel käimine ja poistega semmimine .

1.

Ärkasin õrna müksu peale. Viitsimata silmi avada, vehkisin ma korra vaid käega ning üritasin uuesti uinuda. Mõne aja pärast müksati mind uuesti. Pahuralt mõmisedes keerasin teise külje ning tõmbasin teki üle pea. Kui mind juba kolmandat korda ja seekord kõvemini müksati ajasin ma end vihaselt istukile ja põrnitsesin mõnda aega pimedusse, suutmata üht asja teisest eraldada. Hetke pärast suutsin paika panna fakti, et kellegi tume kogu seisab mu voodi ees. Meeleheitliku karjatusega kargasin ma tundmatule kujule kaela ning me prantsatasime mõlemad põrandale.
"Ai, ai, Mia jäta järgi. Mina olen. Roni maha mu pealt! Me pidime öösel ujuma minema mäletad?" tundsin ära Lucase alati kähiseva madala hääle. Hetkega olin end selili veeretanud ning lebasin tema kõrval maas.
"Pagan, mul läks meelest. Mis kell on?" rääkisin end püsti ajades ning üle põranda kapi juurde kõndides. Haarasin kapiukse serval rippuvad bikiinid ning suure kollase saunalina, viskasin need voodile ning jäin pimedas Lucasele paljuütlevalt otsa vaatama. Ta köhatas kohmetult ning keeras selja. Kibekiiresti tõmbasin ma lohmaka öösärgi üle pea ning vahetasin pesu ujumisriiete vastu.
"Kust sa üldse sisse said?" küsisin ma järsku, mõistes, et ta oli keset ööd mind minu teisel korrusel asuvas toas üles äratanud.
Lucase poolt kostis vaikset naeru. Ma jõllitasin kissis silmadega tema maas istuvat kogu, kui ta käega irvakil oleva akna poole näitas.
"Tõsiselt? Aknast? Kuidas?" küsisin ma siiralt hämmastunud ilmel aknani kõndides ning välja vaadates. "See on suhteliselt kõrge ju."
"Su vanaisa on viinapuuväätidele võrest toestuse pannud, mööda seda oli ausalt öeldes käkitegu üles ronida ning kuna su aken oli lahti, siis ei tekkinud mul ka muid komplikatsioone." lausus Lucas nagu muuseas. Ma naeratasin, viskasin voodil lebanud rätiku üle õla ning jäin akna ees seisma.
"Noh, mis sa ootad? Hommik jõuab kätte nii ju." ütlesin ma lõbusalt. Lucas vaatas mind hetke mõistmatult, kuid aru saades mida ma mõtlesin, hakkas naerma.
"Sa tõesti tahad aknast alla minna?" küsis ta vaikselt kihistades.
"Kas sa tahad öelda, et ma ei saa hakkama?" ma ronisin aknalauale ning küünitasin akna kõrvalt sirguvate väätideni. "Kui sina said üles, saan mina alla!"
Ettevaatlikult kandsin ma keharaskuse aknalaualt üle vääte toetavale puuvõrele ning hakkasin aeglaselt alla ronima. Kohale jõudes vaatasin ma tasakesi itsitades, kuidas Lucas vaikselt pobisedes mulle järgnes. Koos hakkasime mööda kastest märga rohtu ranna poole jalutama.
Paari minuti pärast hakkas rada allapoole kalduma ning juba paistiski kuuvalgel sillerdav meri. Ma lasin kuuldavale pöörase kriiske ja pistsin Lucase kõrvalt jooksu. Kuulda ei olnud midagi peale minu ähkimise ning kaugemal laksuvate lainete mühina. Mõne hetke pärast kuulsin seljatagant Lucase jalgade müdinat, kui ta mulle järele üritas joosta.
"Unusta ära! Sa oled minu kõrval sama kiire kui kilpkonn." hüüdsin ma lõbusalt üle õla ning kiirendasin tempot veelgi.
Alla randa jõudes viskasin rätiku liivale ning tormasin vette. Päevasest päikesest oli vesi nagu supp ning ma sukeldusin huilates lainetesse. Alles tüki aja pärast panin tähele, et Lucast ei olegi vees. Kiiresti silmadega üle rannariba lastes märkasin teda kaldal seismas, mind jälgimas.
"Vuhuuuuuu, kas sa tuled ka?" karjusin ma kõigest väest, lootes, et ta mu häält läbi lainetemüha kuuleb. Nagu transist ärganud, tõstis ta kahe käe pöidlad kõrgele õhku ning jooksis sumades vette. Me ujusime seni, kuni jalad ja käed olid nii väsinud, et veel vaevu liikusid. Kaldale jõudes viskasime ilma pikema jututa liivale pikali ning jäime lihtsalt lebama.
Kajakate kisa äratas mind üles ning ma avasin aeglaselt silmad. Uniselt ringi vaadates ehmusin, kui nägin oranžikat päikeseketast merest tõusmas. Ajasin end ruttu püsti ning hõõrusin nahale kuivanud liiva maha.
"Lucas, ärka üles!" ütlesin ma kähedal häälel. "Lucas, kuuled mind? Hommik on juba, ma pean ruttu koju minema, või olen suures jamas."
Mu kurk oli valus ning rääkida oli lausa piinarikas. Lucas igastahes mu kähisevale häälele ei reageerinud.
"Pagan küll!" pomisesin ma ning raputasin teda õlast.
"Mis sa..." ta ei jõudnud edasi rääkidagi, vaid haaras kätega kurgust kinni. "Mmmm, ai."
Ma ei saanud midagi parata, et mulle naer peale tikkus. Vaikselt kõhistades võtsin liivalt enda rätiku, mida ma eile kasutada ei jõudnudki ning tõmbasin selle endale ümber.
"Tõuse nüüd, lähme tagasi." ütlesin ma ning ulatasin Lucasele käe, millest ta ägisedes kinni haaras ning aitasin ta püsti. Kahekesi hakkasime me tagasi majade juurde lonkima, mõlemad aegajalt kätega kurku masseerides.

Esimene osa oli huvitav, ootan uut!

2.

Koju jõudes istusin esimese asjana pisikesele esikupingile ja puhkasin jalgu, mis eilsest ujumisest vist ikka väsinud olid ning muudkui valutasid. Natuke aega puhanud ning põrandat jõllitanud, tõusin ma aeglaselt püsti ja seadsin sammud kööki.
Esimese asjana nägin vanaema, kes pliidi kohal vaaritas ning omaette närviliselt pobises. Ninna tungis pannkookide isuäratav aroom ning mõnda aega ma lihtsalt seisin ja nuusutasin õhku. Nurgas söögilaua ääres istus vanaisa ning luges lehte. Tema nägu ma küll ei näinud, kuid arvata oli, et ta popsutas oma piipu, kuna ajalehe tagant kerkis suitsujuga.
"Tere hommikust!" ütlesin ma lõpuks, kogunud veidi aega julgust, et suud avada. Ma teadsin, et vanaema on minu pärast juba murest hullumas, kuna ma ei ole kunagi varem öösel välja hiilinud. Muidugi kui välja arvata see üks kord, kui me Lucasega tahtsime Jaaniööl sõnajalaõit otsima minna, kuid see oli juba mitu head aastat tagasi. Ka siis oli vanaema sukeldunud igapäevastesse tegemistesse, et näidata nagu oleks kõik korras ja ta usaldaks mind, kuigi me kõik teame, et ta iga väiksemagi asja pärast muretsema hakkab.
Kuulnud minu vaikset häält keeras vanaema kannapealt ringi ning jooksis mulle käed avali vastu. Ta kallistas mind nii tugevasti, et ma tõesti arvasin, et lämbun, kuid just viimasel hetkel lasi ta lahti ning vaatas mulle suure naeratusega otsa.
"Kus sa olid laps? Ma pidin peast juba halliks minema, ma olin nii mures su pärast. Kus sa olid?" küsis ta kiiresti, endal silmanurkades rõõmupisarad pärlendamas. Hetke pärast ta juba nuuksus ning ma juhtisin ta osavalt toolini, millele ta kohe istuma potsatas.
"Vanaema, mis sa nüüd. Me läksime Lucasega ujuma ainult natukeseks." Ma teadsin, et kui oleksin talle ausalt öelnud, et ronisime öösel aknast alla, et ujuma minna, oleks ta sinnasamasse hinge heitnud, nii et hoidsin osavalt oma suu kinni.
Kõige parem viis tema mõtteid mujale viia oli juhtida jutt söögile ning seda ma ka esimesel võimalusel tegin.
"Kas sa tegid süüa? Mul on kõht hirmsasti tühi."
Muutust oli märgata kohe. Nuuksumine lakkas hoobilt ning pisarad pühiti käeseljaga ära. Järgmisel hetkel oli ta juba tagasi pliidi ääres ning tõstis mulle otse pannilt natuke kõrbema läinud pannkoogi. Külmikust võttis ta välja maasikamoosipurgi ning sooja naeratusega asetas ta toidu mu ette lauale.
"Söö nüüd kõht ilusti täis, ole tubli tüdruk!" sõnas vanaema ning läks vaikselt ümisedes tagauksest aeda lilli kastma. Heitsin kiire pilgu vanaisale, kes mulle ühe kelmika naeratuse saatis ning siis uuesti lehte süvenes.
Ma olin täiesti kindel, et ta teadis, et ma olin öösel välja hiilinud, kuid vanaisaga on alati see hea asi, et tema hoiab oma suu kinni. Enamasti sellepärast, et mitte vanaema ärritada, kuid ma kaldun arvama, et vahest ka seepärast, et ta lihtsalt ei viitsi kuulata, kuidas vanaema mõne väikese asja pärast nädal aega veel haliseb.
Kella poole nelja ajal kammisin ma juuksed ilusti hobusesabasse, tõmbasin jalga kulunud teksad ning selga kulunud ruudulise flanellsärgi. Natuke aega seisin ma vaikides peegli ees ja uurisin enda peegelpilti.
Ma ei olnud eriti silmapaistva välimusega. Minu muidu sorakatena sassis nisukarva juuksed olid ülepea ilusti patsi tõmmatud ning hõbehallid silmad, mis muidu eriti välja ei paistnud, särasid minu heledas näos. Ma olen tegelikult lausa õõvastavalt heleda nahaga, aga elades mere ääres, oli mu nahk kenasti kuldpruuniks päevitunud, kuigi ma olin siiski valgem, kui kõik teised külas. Kuid vaatamata sellele, et ma ei olnud mitte üheski mõttes erakordne, jäin oma välimusega rahule ning tormasin alumisele korrusele esikusse, et tennised jalga panna ja välja minna.
Veidi peale nelja jõudsin ma kiviranda vana paadimaja juurde. Juba eemalt nägin, et uks on irvakil, nii et Laura pidi juba seal olema. Tõmbasin suure puust ukse kääksatusega lahti ning nägin juba tagumises nurgas väikese laua taga istuvat Laurat, kes oli ülimalt süvenenud mingi punaste kaantega raamatu lugemisse.
"Tsau, sorri, mul läks kodus kauem, kui ma arvata oskasin." vabandasin ma rõõmsalt ning võtsin Laura kõrval oleval toolil istet.
Vana paadikuur oli minu ja Laura raamatuklubi asukoht. Me asutasime klubi kolm aastat tagasi, kui Laura siia kolis, kuna me olime külas ainukesed noored, kellele meeldis lugeda ja tol ajal tundus meile, et me peame sellise asja austamiseks kindlasti oma klubi tegema. Alguses olid meil isegi kindlad reeglid, et igal nädal loeme läbi ühe raamatu ning võtame selle kuuri kaasa, kui kokku saame ning arutleme sisu üle, aga sellised reeglid vajusid varsti unustusse. Klubist sai ajapikku lihtsalt lõbus kokkusaamispõhjus, mille käigus rääkisime me kõigest, mis vahepeal juhtunud oli.
"Sa ei kujuta ette mida me Lucasega eile tegime. Või tegelikult täna... Öösel ühesõnaga..." alustasin mina teemat.

Super! Edasi!

3.
Me laterdasime Lauraga kella üheksani, siis pidi ta koju minema, sest ta vanemad on kohutavalt ranged ning peale üheksat väljas olemine ei pidavat lihtsalt tütarlapselik olema. Saatsin Laura koduni ning hakkasin siis vaikides mööda kruusast külateed tagasi jalutama.
Omi mõtteid mõeldes, ei pannud ma tähelegi, kui olin kruusateelt keeranud väikesele rajale, mis viis läbi metsatuka tagasi kiviranda. Hetkeks tagasi vaadates jäin kõhklema, kas peaksin minema tagasi kruusateele ning koju kõmpima, või võiksin teha veel väikese jalutuskäigu. Ilma pikema kaalutlemiseta hakkasin mööda rada edasi astuma. Juba hetke pärast suutsin puude kohinast eristada lainete mühinat.
Rannale lähenedes tõmbasin ma sisse mõnusat soolast õhku, millesse olin aastate jooksul kohutavalt kiindunud. Lasin silmadega aeglaselt üle sillerdava vee ning ohkasin õnnelikult. Ma ei suutnud ise ka uskuda, kuidas mul oli vedanud, et sain üles kasvada just sellises kohas nagu seda oli minu kodukoht.
Järsku panin tähele paadisillal seisvat tuttavat kuju. Kohe, kui ma Lucase ära tundsin, käis kõhust läbi imelik surin. Nagu elektrilöök. Mu silmad läksid pärani ning suu vajus lahti, kui ma Lucast jälgides tunnetasin, mis mu kõhus toimus.
Ma lihtsalt seisin ja vaatasin teda. Ja tema lihtsalt seisis ja vaatas merd. Äkitselt vaatas ta seljataha, ma hüppasin kiiresti lähedalolevasse põõsastikku, ise sosinal vandudes. Piilusin okste tagant paadisillale, Lucas oli kadunud. Jäin mõistmatult tühja paadisilda jõllitama.
Mõnda aega vaikust kuulatanud, hakkasin ma põõsastikust välja ronima, mis oli kusjuures palju raskem, kui arvata võis. Juuksed takerdusid okstsesse ning nende lahti saamisega oli tükk tegemist. Samal hetkel, kui olin viimase kiusliku salgu lahti sikutanud, komistasin ma mingi väädi taha ning kukkusin nägupidi märjale murule. Enne kui end püsti hakkasin ajama tagusin ma tükk aega vihaselt rusikaega vastu maad. Järsku tundsin, kuidas kellegi jalg mu rusika alla jäi. Lucas laskis kuuldavale vaikse oige, kui oma jala ruttu minu käte ulatusest välja tõmbas.
Jätsin hoobilt rusikatega tagumise ning tundsin, kuidas mu nägu punasemaks ja punasemaks värvus. Ma ei julgenud üles vaadata, ma ei tahtnud näha, mis näoga Lucas mind vaatab. Silmad maas, ajasin ma end lõpuks püsti ning jäin lihtsalt tema ette seisma. Ma sõna otseses mõttes tundsin, kuidas Lucase pilk mind puuris, kuid minu silmad jäid maha.
"Sa oled ikka puhta ära keeranud!" sõnas ta peale igavikuna näivat vaikust lõbusalt. Mu näole ilmus kõhklev naeratus, kui ma aeglaselt pea tõstsin ja Lucasele otsa vaatasin.
See oli tõeliselt imelik, kuidas ma ei olnud varem tähele pannud kui sügavrohelised ta silmad õieti olid, või kui eriline oli tema vildakas naeratus. Aru saades, millest ma ometigi mõtlen, raputasin ma kohkunult pead, et end sellest lummusest vabastada.
"Ma ei ole ära keeranud, mulle lihtsalt meeldib õhtuti põõsastes kükitada." vastasin ma nagu muuseas, silmanurgast Lucast jälgides ning mõeldes, kas ta oli tähele pannud kuidas ma teda jõllitanud olin.
"Muidugi, kuidas ma unustada võisin." vastas ta naeruturtsatusega. Ma hingasin kergendatult välja, ta ei olnud midagi tähele pannud. Kõrvuti hakkasime mööda teerada tagasi kruusatee poole jalutama. Õues oli vahepeal hämaraks muutunud ning ma ei näinud enam risti-rästi asetsevaid puujuuri, pidevalt koperdades üritasin ma Lucasega sammu pidada.
"Mis sa üldse siin tegid? Sa elad ju teisel pool küla." küsisin ma hingeldades. Lucas vaatas mind muiates.
"Me võime tempot aeglustada ka, kas tead?" lausus ta lõpuks. Tundsin, kuidas mu nägu jälle õhetama hakkas. Ma ei saanud aru, mis toimus. Mis mul järsku viga oli, et ma Lucase juures nagu viimane jobu käitusin. Alles eile oli kõik korras ja nüüd järsku on kõik teistmoodi.
"Ma küsisin midagi." ütlesin ma jonnakalt, ise sammu kiirendades, et ainult kiiremini metsa vahelt välja saada.
"Ma käin siin vahest. Kivirannas ei käi enam kedagi, nii et siin on alati vaikne ja saab rahulikult olla. Kas tead, kui hea vaheldus see on ?" rääkis ta. Ma teadsin, mida Lucas silmas pidas. Ta elas koos oma ema ja viie noorema õega ning nende majas valitses harva rahu ja vaikus.
Metsast välja kruusateele jõudes, viisid meie teed lahku. Lucase maja jäi vasakule ja minu oma paremale.
Hakkasin just head aega ütlema, kui Lucas tegi ettepaneku mind koduni saata. Ma ei saanud sinna midagi parata, et see tundus just nagu filmides ning mu kõhus käis ilutulestik. Totralt naeratades suutsin vastuseks vaid noogutada.
"On sul kõik korras ikka?" küsis Lucas äkki. Ma olin hetkega tagasi maa peal ja mõtlesin, et mida paganat ma ometigi tegin. Lucas oli mu parim sõber. Ta ei olnud mingi prints valgel hobusel. Ja ometigi olin ma praegu temaga kõrvuti kõndides seitsmendas taevas. Ta oli ju Lucas. Lucas, kes mulle kunagi nätsu juustesse sülitas, kui ma talle oma uut palli ei andnud. Lucas, kes mulle esimesel koolipäeval aktusele minnes jala taha pani ja siis naerda kihistas. Lucas, kes mulle üheksandaks sünnipäevaks ühe sibula kinkis, sest ta oli õige kingituse kogemata ära lõhkunud.
"Hallo, maa kutsub Miat. Mis sul viga on?" Lucas vaatas mind lõbustatult.
Juba jälle olin ma oma mõtetega päris maailmast eemale triivinud.
"Midagi ei ole, kõik on okei. Ausalt." vastasin ma ning tõstsin pöidlad püsti. Lucase näole ilmus lai naeratus. Tundsin, kuidas kõhust soojalained läbi käisid. Pöörasin pilgu maha ning naeratasin vaevunähtavalt. Kõik tema juures tundus lihtsalt maagiline, ma ei saanud sinna mitte midagi parata.
Lucas saatis mind aiani ning pöördus siis lehvitades ringi ja hakkas mööda kruusateed tagasi minema.
"Homme näeme!" hüüdis ta veel üle selja ning kadus tumedatesse varjudesse. Ma kissitasin veel tükk aega teda otsides silmi, kuid ei näinud midagi. Lõpuks keerasin ringi ja jalutasin üle õue maja poole.
"Küll see üle läheb." kinnitasin ma endale sosinal, lootes, et kui ma selle välja ütlen, siis nii ka juhtub.

meenutas midagi....
Aga muidu oli päris hea :)
Nii et edasi.

Ps: võite mind hulluks pidada aga pannkoogid pole minu jaoks juba mitu aastat isuäratavad :)
Ma ei söögi neid enam vist...

Soolased ei olegi head. Ainult magusad.

Eino ausalt. SIBUL????

*naerab ennast voodi alla* Täitsa lõpp. Edasi. :)

Nii, panen uue osa siis üles. Loodetavasti meeldib !
4.
Öösel ei suutnud ma kuidagi uinuda. Vähkresin voodis ning silmitsesin kardinate vahelt helkivat kuud. Iga kord kui silmad sulgesin, nägin Lucase nägu.
Sirutasin käe öökapil seisva laualambi poole ning panin selle põlema. Tuba täitus hämara valgusega, mis pani mu alguses silmi kissitama. Mul olid esimest korda elus kellegi vastu sellised tunded ja ma ei saanud sellest rääkida isegi oma parimale sõbrale, kuna tema oligi see, kelle vastu mul tunded olid.
Ohkasin raskelt ning hakkasin sassis juuksesalke aeglaselt ümber sõrme keerutama. Mõnda aega vaikides lamanud ning juukseid sõrmitsenud, heitsin ma pilgu kellale. See näitas kakskümmend minutit kaks läbi.
Ajasin otsustavalt teki pealt ja tõusin püsti. Lükkasin jalga voodi ees maas olnud sussid ning läksin vaikselt ukse juurde. Tõmbasin selle krääksuga lahti ning astusin koridori. Pimedas koridoris liikusin kobamisi trepini ja sealt edasi alumisele korrusele.
Kööki jõudes klõpsasin esimese asjana tule põlema ja jäin siis hetkeks kohmetunult ukse vahele seisma.
Köögilaua taga istus ruudulises hommikumantlis vanaisa, piimaklaas tema ees laual. Tundus, et vanaisa oli sama imestunud kui mina, sest ta lihtsalt jõllitas mind suu lahti ning vuntsid piimased.
"Hommikust." ütlesin ma lõpuks, et vaikust katkestada. Vanaisa sai tardumusest üle ning naeratas mulle arusaavalt.
"Ei tule ka und?" küsis ta vaikselt.
Ma raputasin pead, võtsin tema vastas istet ning jõin pooliku piimaklaasi tühjaks. Ohkega asetasin tühja klaasi tagasi lauale.
"Mis mureks?" küsis vanaisa peale paariminutilist vaikust. Ma vaatasin talle ehmunult otsa, kuid ei öelnud sõnagi.
"Hea küll, ära räägi, ega ma sind sundima hakka." ta tõusis püsti ning lükkas tooli laua alla. "Head ööd!"
"Oota, ära mine!" piiksatasin ma viimasel hetkel. Vanaisa muigas ning võttis uuesti istet. Ma põrnitsesin enda rusikas olevaid käsi, ega osanud midagi edasi öelda. Tundsin, kuidas külm higi mööda otsaesist alla voolas.
"Ei midagi. Head ööd!" ütlesin ma kiiresti ning jooksin köögist välja, tagasi oma tuppa. Ukse väikese pauguga kinni löönud hüppasin ma voodisse ning kustutasin tule. Süda pekslemas vaatasin ma veel tükk aega silmad pärani pimedusse. Ma ei suutnud isegi uskuda, et oleksin peaaegu vanaisale välja rääkinud oma tunnetest Lucase vastu. Vanaisale! Õlgu võdistades pigistasin ma silmad kinni, ega avanud neid enne hommikut.
Päike oli juba kõrgel, kui ma viimaks ärkasin. Uniselt loivasin ma end alumisele korrusele kööki, kus vanaema just hommikusöögi valmistamise lõpetanud oli. Istusin laua taha ning jäin poolsuletud silmadega sinna unelema.
Vanaema asetas taldriku koos omletiga mu ette ning koputas mulle õlale.
"Hommikust päikesekiir! Äratus nüüd." rääkis ta oma heliseval ja soojal häälel, mis minu arust on omane igale vanaemale. Ta jälgis mind naeratades, kui ma pahuralt oma hommikusöögi kallale asusin.
"Tegelikult mul ei ole üldse kõht tühi." ütlesin ma, ise samal ajal kahe suu poolega omletti vitsutades.
"Muidugi, muidugi." noogutas vanaema ning läks nõusid pesema.
Söömise lõpetanud, läksin hambaid pesema ning peale seda riideid vahetama. Peale pikka mõtisklemist otsustasin lühikeste pükste ning maika kasuks. Ennast veidi aega peeglist uurinud, jõudsin järeldusele, et peaks kõlbama küll. Jooksin trepist alla esikusse ning lükkasin jalga vanad plätud.
"Ma lähen välja!" hüüdsin veel enne uksest välja ruttamist.
"Mine, aga ära sa kauaks jää. Sa tead täna on Saare talu Maial juubel ja kell neli on külalised kutsutud. Ta palus mul sulle edasi öelda, et sina ka tuleksid." kuulsin vanaema summutatud häält köögist.
Mõtiskledes läksin uksest välja. Ma peaaegu ei teadnudki Maiat, aga tema kutsub aga sünnipäevale. Mis siis ikka, mõtlesin ning hakkasin kiirel kõnnil Lucase maja poole astuma. Tundsin juba praegu, kuidas kõhus keeras, aga ma lihtsalt pidin teda nägema.

veits weirdo on see, et kuidas tüdruk lucasse nii kiiresti ja järsku ära armas. olid nad ju terve elu sõbrad olnud. peaksid seda just kuidagi selgitama , muidu väääääga hea!! mida rohkem emotsioone, seda uhkem:)))

Ma usun, et see oli weirdo , aga ma tegelikult tahtsingi teha nii, et lihtsalt järsku käiks selline plõks ja toimuks lihtsalt täielik muutus tüdruku mõtlemises

See pole nüüd armastus esimesest silmapilgust, aga umbes nii:)
Järsku tunned, et ta on rohkem kui sõber:D

Meeldis.

Uut. :)

5.
Kõrge sirelipõõsa tagant silmasin juba Lucase maja sammaldunud katust. Süda jättis löögi vahele, kui ma aeglaselt väravast sisse astusin.
Koputasin vaikselt uksele ning jäin hinge kinni hoides ootama. Mõne hetke möödudes, kuulsin, kuidas kellegi tatsuvad sammud ukse poole liikusid. Sekundi pärast tõmmati uks hooga pärani ning ma jäin otsa vaatama Lucase kõige nooremale õele Lotale.
Lota oli kolme aastane ning Lucase õdedest oli ta mulle alati kõige rohkem meeldinud. Ta oli lõputult otsekohene ning ei kõhelnud kunagi hetkegi, et avaldada oma arvamust.
"Luuucas!" kriiskas Lota täiest kõrist, kui oli näinud, et ukse taga seisin mina. Ma ei suutnud tagasi hoida väikest naerupurset, nähes Lota punaseid põski ning ülimalt asjalikku nägu, kui ta jalga vastu maad patsutades Lucast ootas.
"Kes see on?" kostis maja sisemusest Lucase kähe hüüe.
"Mia!" karjus Lota pahaselt vastu ning pöördus siis suure naeratusega minu poole. "Ta kohe tuleb."
Ma noogutasin naeratades ning nõjatusin seina vastu ja jäin ootama. Tundsin, kuidas Lota mind pealaest jalatallani läbi uuris.
"Miks su jalg väriseb?" küsis ta peale pikalevenivat vaikust.
Vaatasin ehmunult alla oma jalgade poole ning tõepoolest, vasak jalg jõnksus järjepidevalt. Lükkasin end kiiresti seina najalt püsti ning hakkasin jalga masseerima.
"Mis see Lucas teeb seal nii kaua?" küsisin ma, lootes, et Lota läheb tuppa asja uurima ning ma saaksin aega ennast maha rahustada, enne kui Lucas tuleb. Lota kehitas vaid õlgu ning jälgis mind kahtlustavalt.
"Mida sa närvitsed?" ütles ta järsku, pilk mind puurimas. Mu nägu lõi õhetama, kuid muidu suutsin ennast talitseda.
"Ma ei närvitse. Miks sa arvad, et ma närvitsen?"
"Su jalg on näpistamisest juba punane." märkis Lota kavalalt käega mu jalale osutades. Märgates, et mu masseerimine oli natuke liiga tugevaks muutunud, ajasin end kiiresti püsti ja peitsin värisevad käed selja taha.
Lota vaatas mind silmnähtavalt lõbustatud ilmel. Minu pilk eksles kiiresti ühelt asjalt teisele, vältides Lota pilku.
"Tere, Mia!" kõlas järsku Lucase hääl otse minu ees. Võpatades tõstsin ma pilgu ning vaatasin Lucasele otse silma. Kõhus lõi kihama justkui liblikasülem, kui nägin ta sooja ja tuttavat nägu.
"Jumal tänatud!" sosistasin ma, olles Lucasele tohutult tänulik, et ta mu Lota käest päästis, kes võis vahel olla väga läbinägelik.
"Mis sa ütlesid?" küsis Lucas naerdes.
"Seda et... Jumal tänatud, et sa tulid. M-mul on sulle midagi tähtsat öelda!" kokutasin ma. Kui Lucas mulle ootavalt otsa vaatas, tardus mu aju täielikult.
"Saare talu Maia peab täna sünnipäeva. Kell neli hakkab pidu." vuristasin ma lõpuks, ise uskumata, mida ma õieti suust välja ajan.
"Ma tean." vastas Lucas ning saatis minu poole ühe kõhkleva naeratuse. "Oli see kõik, mis sa öelda tahtsid? Mul on tegelikult natuke tegemist."
Nähes Lucase kitsikuses ilmet, jäin ma hetkeks täiesti paigale, näol tobe naeratus ning käed seljataga tormiliselt värisemas.
"Jah, mul on ka kiire. Okei, ma siis lähen nüüd koju. Mul on ka palju tegemist." kogelesin ma ning läksin kiiresti värava poole. Heitsin veel korra pilgu selja taha ning lehvitasin aralt Lucasele, kes ukse peal seisis ning mind pilguga ära saatis. Ta lehvitas vastu ja pani siis ukse kinni.
Masendunult hakkasin ma tagasi kodu poole jalutama, aegajalt jalgadega kive toksides.
„Mul pole võimalustki.“ pomisesin ma.

Cute.

6.
"Mia?" vanaema koputas vaikselt mu magamistoa uksele ning lükkas selle siis irvakile. "Mia sulle tuli pakk."
Keerasin imestunult näo ukse poole ning jäin vaatama vanaema käes olevat väikest pruuni pakikest.
"Kellelt see on?" küsisin ma hämmeldunult. Vanaema ei vastanud, vaid pani paki lihtsalt lauanurgale ning läks toast välja, ukse enda järel vaikselt sulgedes. Ma vaatasin mõnda aega umbusklikult laua peal lebavat pakki, kuid otsustasin selle siis avada. Ajasin end ringutades püsti ning haarasin paki kätte ja lugesin sinna korraliku käekirjada maalitud aadressi.
Kulmu kortsutades pöörasin paki ringi, et näha saatja nime, kuid teine pool oli tühi. Pikemalt mõtlemata rebisin ma pruuni ümbrispaberi katki ning pakist kukkus välja must videokassett. Asi hakkas tunduma juba kahtlane, kuid sellest hoolimata lükkasin ma kasseti enda vanasse videomakki ning vajutasin teleri käima. Mõnda aega oli ekraan lihtsalt must, kuid varsti hakkas pilt virvendama ning järsku oli näha tühja tuba, mille keskel seisid kaks tooli.
"Kas nüüd töötab?" kostus kaamera tagant madal mehehääl.
"Oota, ma kohe vaatan." vastas naisehääl ning korraga ilmus pildile heledate juustega naise nägu, kes pingsalt mulle läbi teleka otsa vaatas. "Nüüd vist töötab jah."
Oli kuulda närvilist sagimist ning siis ilmusid pildile kaks inimest, umbes keskealised mees ja naine. Nad istusid kumbki ühele toolile ning jäid siis ainiti minu poole vaatama.
"Tere, Mia, me oleme su vanemad..." seda kuuldes jäin ma tuimalt ekraani jõllitama.
„Me saame sinust täielikult aru, kui sa otsustad seda kasseti mitte vaadata, kuid sa ei kujuta ette, kui palju see tähendaks, kui sa vaid kuulaksid, mis meil öelda on.“ Tumedapäine mees rääkis selge ning madala häälega, näol arglik naeratus. Ta sõrmed trummeldasid põlvedel ja oli näha, et ta oli närvis. Naine, kes mehe jutule innukalt kaasa oli noogutanud, haaras tal nüüd käest ning hoidis sellest nüüd kramplikult kinni. Sügavalt hinge tõmmanud, alustas ta: „Kui saime teada, et ootame last, olime me alles nii noored. Sa pead aru saama, et me tõesti ei olnud veel valmis vanemateks saama, meil oli kogu elu alles ees ning laps ei sobinud selle eluga kohe kuidagi kokku...“
Ma turtsatasin trotslikult, kuid tundsin sisimas, kuidas need laused mind haavasid. Üritasin jääda täiesti külmaks, aga ma ei suutnud eirata kõrvetavat tunnet kurgus ning mööda põski alla voolavaid pisaraid. Pühkisin need hooletu käeliigutusega kiiresti ära, surusin peopesad rusikasse ning asetasin käed rinnale risti, et need ei väriseks.
„… Sellest ajast peale oleme tohutult kasvanud ning arenenud ja saame alles nüüd aru, et sellist kohustust nagu lapse kasvatamine, ei saa lihtsalt kellegi teise kaela visata. See oli meie viga ja me peame oma tegude eest vastutust kandma. Ja seda me just teha kavatsemegi! Me kavatseme oma tegude eest vastutada!“ Naine oli tõusnud toolilt püsti ning rääkis nüüd kindla ning konkreetse häälega, justkui üritades mulle mingit tehingut pähe määrida. Mees, kes istus veel toolil vaatas otse kaamerasse ning naeratas enesekindlat naeratust, tuues nähtavale oma lumivalge hammasterea.
Ma jõllitasin ekraani, suutmata uskuda, mida mu vanemad suust välja ajavad.
„Siiamaani oleme me end sinu elust täielikult välja jätnud, kuid me saime aru, et see peab muutuma. Sa oled siiski meie bioloogiline laps ning meie oleme need, kes peaksid sind kasvatama ja suunama.“
„Kas selleks juba natuke hilja ei ole?“ hüüatasin ma enne, kui end peatada suutsin. Ma olin südamepõhjani solvunud ega tahtnud seda jama enam kuulata. Tõusin vihaselt püsti ning hakkasin teleka poole marssima.
„Jõudsime otsusele, et sa peaksid ehk mõneks ajaks meie juurde elama tulema, kui sa ise sellega muidugi päri oled…“ Klõpsatasin video kinni ja jäin mõneks ajaks vaatama halli sahisevat ekraani.
Uuesti mõistusele tulles lülitasin ma teleka välja ning tõmbasin sügavalt hinge, püüdes unustada seda, mida hetk tagasi kuulnud olin.
Manades ette rahuliku ning ükskõikse näo, läksin ma aeglaselt alumisele korrusele. Möödusin elutoas lehte lugevast vanaisast.
„Miks nii morn?“ küsis ta pilku tõstes ning mulle murelikku pilku saates. Kehitasin vaid õlgu ning läksin läbi köögi tagauksest välja ning sealt edasi ranna poole. Ma pidin natukeseks ajaks kõigest eemale saama ning asju veidi seedima.

Uuh, see tuli küll äkki. See vanemate värk. Aga muidu oli heaaa.
Ma arvan, et ma ei pea seda ülema aga... EDASI!

Viienda osa kohta see, et kolmeaastane ei räägi nii soravalt ja kindlasti ei ütle ta: Mida sa närvitsed?


Kuuenda osa kohta.. Mm.. Kui mu isa saadaks mulle sellise lindi, siis.. Noh tglt ma küsiks õe arvamust. No ta tahaks meid mõlemaid kindlasti näha. Aga ma usun, et ma annaks talle võimaluse. Ma loodan, et see ei muutu nüüd selliseks jutuks, kus ta vanemad on pururikkad ja siis seal on tal perfektne elu ja kohtab kooli kõige popimat kutti ja no.. See oleks igav. Äraleierdatud.

Kärolyn - Kas tõesti kolmeaastased ei räägi nii soravalt? Lota ütles ju ainult kolm lühikest laused ega ta pikka juttu ei rääkinudki ju, aga samas mul ei ole ühtegi kolmeaastast tuttavat, nii et võib-olla tõesti ei räägi nad nii palju veel Üritan meelde jätta.
Kuuenda osa kohta seda siis, et ma võin lubada, et jutt ei kisu selliseks tavaliseks tiinekate mulaks, kuna ma ise selliseid jutte ei salli, kus peamiseks teemaks on mingi popp poiss, peod ja rikkurid jne . ;D

Eiei.. Nad räägivad palju enamasti. Mu ema sõbranna tütar on kolmene ja me ajame pikad jutud maha. Aga nad räägivad siiski veel pisut pudiselt või nii. Ja siis nende jutt pole väga arusaadav ja nad kasutavad lihtsalt väljendeid.

Mitte.. "Mida sa närvitsed?" Pigem.. "Mis viga?" Seda ka veits pudiselt. Pehme keelega.

okei, jätan meelde

Okei, selline vastakas osa, aga eks ta nii ongi
7.
See oli meie viga ja me peame oma tegude eest vastutama. See üks lause helises mu peas aina kõvemini ja kõvemini. Mina olin olnud viga.
Istusin tuulisel rannal ja vaatasin mäslevaid laineid ning vetikaid, mida need endaga rannale uhtusid.
Ma ei tahtnud asju üle dramatiseerida, kuna ma ei sallinud kunagi, kui teised inimesed seda tegid, aga samas ei saanud ma lihtsalt kõike unustada ja neile uut võimalust anda. Nad ei tahtnud mind ju päriselt tundma õppida. Nad ei kutsunud mind enda juurde elama sellepärast, et nad tahavad kaotatud aja tasa teha. Nad on nõus mu enda ellu võtma vaid seepärast, et neil on tunne, et peavad oma vigade eest vastutama.
Pealegi, miks peaksin ma lihtsalt kogu oma elu siin maha jätma. Mul on juba kodu ja mul on juba vanemad, kes minust tõeliselt hoolivad. Ja mul on Lucas.
Pitsitav tunne südames tuletas mulle meelde, kuidas Lucas viimati käitunud oli. Tal polnud minu jaoks aega olnud. Lucasel on alati aega, see on üks mu lemmikuid omadusi tema juures. Isegi kui tal on tegelikult miljon asja käsil, on tal alati olnud aega, et minuga midagi tobedat ette võtta, või ujuma minna, või niisama rääkida. Ta ei ole mulle kunagi öelnud, et tal on muud tegemist.
Tundsin, kuidas mu nägu järsku roosakaks värvus. Ta oli aru saanud! Ta teadis, miks ma tema juurde läksin! Ma tundsin, kuidas mu süda oli taguma hakanud. Ta teadis, mida ma tunnen ja ta saatis mu ära. Muidugi saatis ta mu ära, ta on ju Lucas. Lucas ei ütleks mulle kunagi näkku, et ma talle ei meeldi. Lucas annaks vaid väikseid vihjeid, mis kõik kokku annavad mulle üldpildi.
Ma olin arvanud, et mu tuju ei saa enam halvemaks minna, kuid nüüd oli mitu korda hullem. Mul oli tunne, et ma hakkan nutma, kuid pisaraid ei tulnud. Tahtsin ennast lihtsalt tühjaks nutta, aga ei suutnud. Tänu sellele lõi minust üle veel üks tuim valulaine, ma ei saanud isegi oma tundeid välja näidata.
Viskasin end selili liivale ning vaid ahmisin õhku ja silmitsesin päikest peitvaid pilverünki, suutmata midagi enamat teha.
Ma ei tea, kui kaua ma seal lamasin, kuid järsku jõudis mulle kohale, et ma teen asju hullemaks, kui need on.
Võib-olla oleks mul kõige õigem siiski oma vanematele võimalus anda. Sõnad, mida nad öelnud olid, ei tundunud enam pooltki nii hullud, kui esialgu. Nad olid ju äriinimesed, nad ei peagi oskama oma tundeid nii hästi väljendada. Äkki oligi see nende viis mulle öelda, et nad tõesti tahavad mind edaspidi enda ellu, et nad tahavad mind tunda. Mida rohkem ma asja üle sellest vaatenurgast mõtlesin, seda loogilisem see tundus. Ja Lucas, Lucas on esimene inimene, kelle vastu mul sellised tunded on. Kui palju on maailmas inimesi, kes on elu lõpuni koos oma esimese armastusega? Neid peaaegu ei olegi, nii et minu ja Lucase võimalused on ju samuti nullilähedased. Ja pealegi olen ma kindel, et Lucas üritas mulle selgeks teha, et tema minu vastu midagi ei tunne. Tundsin, kuidas selle mõtte peale kehast üks tuim valutorge läbi käis, kuid ma eirasin seda.
Vast olekski kõige õigem minna elama oma vanematega. Anda neile võimalus ning samas anda endale võimalus Lucasest üle saada. See teeks mulle endale vaid head.
Ma olin uhke, et suutsin oma esialgsest tunnetepuhangust üle saada ning asju teisest pilgust vaadata, sest nüüd tundus see kõik vaid hea võimalusena. See tundus õige.
Korraga meenusid mulle vanaema ja vanaisa. Ma peaksin nad maha jätma. See mõte tegi mulle haiget ning esimese hooga jätsin ma oma plaanid juba katki, kuid kui ma olin jällegi asja üle veidi järele mõelnud, ei tundunud see enam nii halb. Ma teeksin nende elu sellega ju palju kergemaks. Nad on juba piisavalt vanad ning vajaksidki minusugusest teismelisest puhkust. Ja ma saaksin ju alati neil nädalavahetustel ja vaheaegadel külas käia. Nad saaksid olla mulle vanemate asemel vanavanemad. Nad saaksid olla mu vanaema ja vanaisa, nii nagu nad peaksid.
Oma otsusega rahul olles ning enda üle ülimalt uhkena ajasin ma end viimaks liivalt püsti ja hakkasin tagasi kodu poole jalutama.