Nii, uuuuuus osa siis lõpuks. Aega läks, aga ma loodan, et asja sai.
Natukene jätan lõppu veel põnevust, siis on järgmist osa veidi huvitavam oodata, loodetavasti meeldib !
12.
"Lucase." vastas tüdruk ning tema näole ilmus vastikust väljendav grimass, kuid juba hetke pärast oli ta endine sõbralik ilme tagasi.
"Ta ei meeldi sulle?" küsisin ma ettevaatlikult, pingsalt tüdruku nägu silmitsedes.
"Seda on vist natuke vähe öeldud." vastas Helen ohates.
Miskipärast liikus mu pilk tema vastust kuuldes jällegi ta kõhule. Ma tahtsin nii väga kõige kohta lähemalt uurida, kuid surusin hambad kokku ning lihtsalt ootasin. Ta räägib mulle, kui ta tahab rääkida. Ja kui ta ei taha, siis ei ole minu asi ise urgitsema hakata.
"Mis su nimi on?" küsis ta järsku, justkui transist välja tulles.
"Mia." vastasin ma lihtsalt.
"Sa oled uus eks? Ma ei ole sind varem maja peal näinud."
"Ma kolisin just viimasele korrusele oma ema ja isa juurde." vastasin ma noogutades.
"Hea küll, oli tore tutvuda, aga ma pean nüüd natuke tööd ka tegema." sõnas ta kahetseva ilmega, haaras maast rätiku ning voltis selle hooletult kokku. "Eks hiljem näeme."
Ma lehvitasin talle järele, kui ta kiirel sammul tagasi fuajee poole suundus. Hetk hiljem vajusin ma basseini kõrvale istuli ning panin oma märgades teksades jalad uuesti vette, samal ajal jälgides päikese käes sillerdavaid lainekesi. Ise tähele panemata hakkasin ma närima oma ülahuult samal ajal pingsalt Lucasele mõteldes.
See ei saanud olla Lucas, aga samas nägin ma teda ju omaenda silmadega. Lihtsalt nimekaim ja välimuse poolest teisik? Selliseid asju ei juhtu mujal, kui ainult filmides. Võib-olla ma ainult tahtsin, et see oleks tema ja see, et ta nimi on samuti Lucas on lihtsalt kokkusattumus? Ma ei teadnud, mida enam mõtelda ning mida enam ma seda oma peas ketrasin, seda segasemaks kogu see asi muutus.
Järsu ohkega, tõstsin oma jalad basseinist välja ning ajasin end õlgu väristades püsti. Taevas oli pilvitu ning päike paistis, kuid tänu märgadele riietele, oli mul külm ning ihu kattis kananahk.
Kui ma lõpuks läbimärjana korteriuksest sisse astusin, oli mul plaan vaikselt oma tuppa minna, kuid enne kui ma uksest sissegi olin jõudnud, jooksid isa ja ema mulle murelike nägudega vastu.
"Kus sa olnud oled, me olime mures." hüüdis ema mind jälgides, tundus nagu ta tahaks mulle kalli teha, kuid ei julge. Äkitselt vajusid ta käed tuimalt külgedele ning ta uuris mind pealaest jalatallani oma meeleheitliku pilguga. "Miks sa märg oled?"
"Ma käisin basseinis." vastasin ma nii ükskõikselt, kui vähegi võimalik ning üritasin oma toa poole põigata, kuid isa asetas mulle kaastundlikult käe õla peale.
"Kas keegi lükkas su sisse? Sa võid meile rääkida." Ta hääl oli lausa pühalik, kuid ainus, mis ma teha suutsin, oli naerda.
"Ei." sõnasin ma pead raputades. "Ma ei tea, mis mul hakkas, ma lihtsalt hüppasin sisse. Ma pole mitte kunagi basseinis ujunud ja see lihtsalt tundus kutsuvana."
"Hea küll." vastas isa kahtlevana, kuid ei esitanud rohkem tobedaid küsimusi. "Eks sa vist tahad nüüd riideid vahetada. Ma viisin su asjad juba sinu tuppa, saad rahulikult lahti pakkima hakata."
"Okei." laususin ma pikemalt mõtlemata ning suundusin lirtsudes ning veerada endast maha jättes enda tuppa.
Ukse vaikselt kinni pannud, otsisin ma esimese asjana endale põrandal lebavast kohvrist suure rätiku ning koorisin seejärel märjad riided seljast ja viskasin põrandale hunnikusse. Tõmbasin rätiku värisedes endale ümber ning asusin siis kuivade riiete otsingutele.
Paari minutiga oli terve mu toa põrand riideid täis ning mina muidugi istusin kõige selle segaduse keskel, rätik ümber, ega suutnud otsustada, mida selga panna.
"Naeruväärne." pomisesin ma suud maigutades ning sikutasin jalga esimesed ettejuhtuvad teksad. Põlvedesse olid kulunud augud, kuid see mind ei häirinud, nii mulle meeldiski. Püksid jalas, haarasin ma kätte esimese pluusi ning tõmbasin selle endale kiiresti selga.
Ülejäänud riided toppisin hooletult kohvrisse tagasi ning kohvri omakorda lükkasin voodi alla. Mul on küll aega lahti pakkida ning praegu ei olnud mu selleks mitte mingit tuju.
Äkitselt märkasin, et mu toas on kaks ust. Üks viis koridori, seda ma juba teadsin, aga teist ei olnud ma varem tähelegi pannud. Kulmu kortsutades tõusin ma püsti ning kõndisin aeglaselt ukseni. Uudishimulikult lükkasin selle lahti ning mu suu vajus lahti.
"See ei ole võimalik." ahhetasin ma ning rõõmust kilgates hakkasin mööda tuba ringi kargama. "Mul on oma vannituba? See on ajuvaba."
Oma silmi uskumata lasin ma sõrmedega üle lumivalge kraanikausi ning kui ma nurgas mullivanni nägin, pidin peaaegu minestama. Kodus oli meil olnud kogu maja peale üks uberik vannituba koos pidevalt rikkis oleva dushiga ning kergelt umbe mineva vetsupotiga. Mulle tundus nagu oleksin unenäos.
Natuke rahunenud, väänasin ma oma tilkuvad riided kuivemaks ning asetasin need siis vanniäärele kuivama.
Kui ma oma esmasest vannitoa vaimustusest üle olin saanud, jõudsin järeldusele, et peaksin minema veidike linna avastama, kuna ega mul oma toas nelja seina vahel midagi paremat nii või naa teha ei ole.
Asja üle pikemalt mõtlemata tormasin ma toast välja esikusse ning hakkasin oma tenniseid jalga panema.
"Kas sa lähed kuhugi?" küsis ema, kes parajasti köögis kohvi jõi.
"Ma lähen jalutan natuke. Tutvun ümbruskonnaga." vastasin ma, ise samal ajal paelu kinni sidudes.
"Me võime autoga minna, kui soovid. See ei oleks mingi koorem."
"Ei, ma arvan, et ma parema meelega kõnnin."
Ema paitsis üllatunud, kuid noogutas alistunult. "Kuidas sa ise heaks arvad."
"Okei, hiljem näeme." sõnasin ma ust lahti tehes ning koridori tormates.
Alla fuajeesse jõudes märkasin ma peauksest väljaminevat Lucast. Mu süda vajus hoobilt saapasäärde. See oli Lucas, see lihtsalt pidi olema. Sellise lohakalt sassis juuksed ja selline kehahoiak sai olla vaid Lucasel.
Aga see ei saanud ju olla Lucas. Ainus võimalus oli järele minna ja järgi uurida, ega mul muud targemat niikuinii teha ei olnud. Jooksin kiiresti peauksest välja ning otsisin pilguga Lucast. Nähes teda parajasti ühe nurga taha pööravat, andsin jalgadele tuld ning juba mõne hetke pärast olin minagi ümber nurga pööranud ning poiss oli mul kindlalt sihikul.
Aeglustasin oma liikumise jalutamiseks ning lonkisin näiliselt sihitult mööda tänavat, ise kogu aeg enda ees kõndivat Lucast jälgides. Poiss vaatas aegajalt taha, mille peale ma lõin kiiresti pilgu maha ning hakkasin vaikselt vilistama. Ma kujutan ette, et see võis äärmiselt tobe välja näha, kuid midagi paremat mulle pähe ei tulnud.
Mõne aja pärast jäi poiss äkitselt seisma, mina üritades mitte kahtlust äratada, kõndisin tast ükskõikselt mööda. Mõnikümmend meetrit edasi kõndinud, kükitasin ma maha ning hakkasin oma tenniste paelu kohendama.
"Kas sa jälitad mind?" kostus äkki mu seljatagant lõbustatud hääl.
Ma pidin südamerabanduse saama. Aeglaselt ajasin ma end püsti, kuid ei julgenud ringi pöörata. Võtsin südame rindu ning laususin ennast rahulikuks sundides ülimalt süütu häälega: "Ei."
Tundsin, kuidas poiss mind jõllitas, kuid ma ei suutnud end ümber keerata. Südame tagudes ootasin, et ta mul lihtsalt õlast haaraks ja mu ise ringi keeraks, kuid seda ei juhtunud.
"No, selline mulje jäi küll." lausus ta ning ma võisin vanduda, et see oli Lucase hääl. "Kas sa ei võiks ennast äkki ringi keerata, su seljaga on natuke imelik rääkida."
Pealkiri: Re: Igapäevane elu 
21/6/2010, 20:16
!
)
