Igapäevane elu

Ma praegu kirjutan, loodetavasti suudan kohe lõpuni kirjutada

SUPER!!!

Nojah, see ei tulnud nii pikk, kui ma alguses plaanisin, aga valmis ta sai igastahes
9.
Istusin põrandal ja vaatasin uurival pilgul oma tuba. See oli tühi. Tegelikult ei saanud selle kohta öelda tühi, kuna voodi, kapp, kirjutuslaud ja muud suuremad mööbliesemed olid kõik oma koha peal, aga kõik need pisikesed asjad, mis olid teinud sellest toast minu toa, olid nüüd pakitud minu kõrval maas lebavasse pappkasti. Kasti kõrval seisis tumeroheline kohver, kuhu olin suure vaevaga sisse mahutanud kogu oma riidekapi sisu.
Lasin silmadega veelkord üle toa ning miskipärast kippus mulle nutt peale tulema. Enne kui ma end takistada suutsin, veeresid kuumad pisarad juba mööda mu põski alla. Ma olin viimase kahe nädala jooksul vist nutnud rohkem, kui kogu oma eelneva elu jooksul. See sai alguse Maia sünnipäeval, kui ma ütlesin Lucasele, et kolin ära ning järgnevatel päevadel hakkasin ma juba iga pisemagi asja peale nuuksuma.
"Mia, kas sa oled valmis?" vanaema lükkas minu toa kägiseva ukse lahti ning astus sisse. Pühkisin kiiresti pisarad ära ning vaatasin talle naeratades otsa ja noogutasin. Ajasin end nina luristades põrandalt püsti ning jäin siis kohmetult keset tuba seisma.
"Kas me hakkame kohe sõitma?" küsisin ma. "Kas nad juba ootavad mu järel?"
"Te hakkate sõitma siis, kui sa valmis oled." vastas vanaema ning haaras mind oma embusse. Pisarad tahtsid uuesti voolama hakata, kuid ma suutsin end tagasi hoida.
"Hea küll, ma olen valmis." pomisesin ma end sirgu ajades. Haarasin põrandal oleva kasti kaenlasse ning vaba käega haarasin kohvri sangast.
"Oota nüüd, kus sa niiviisi lähed, las ma võtan kohvri. Sina mine kastiga juba ees alla." Vaneaema võttis kohvrisanga mu sõrmede vahelt ära ning lükkas mind ukse poole.
Heitsin veel viimase pilgu oma toale ning astusin siis koridori ja läksin trepist alla esimesele korrusele. Esiku aknast välja vaadates silmasin eemal värava ääres seisvat hõbedast autot. Mul ei olnud õrna aimugi, mis marki see olla võis, kuid see paistis kallis.
Millegipärast tundus see mulle hirmutav. Kõik need muutused ajasid mulle hirmu nahka, kuid ma peitsin need nii osavasti, kui suutsin suure ning rõõmsameelse naeratuse taha. Ka praegu manasin näole naeratuse ning astusin siis elutuppa, kus mind ootasid ema, isa ning vanaisa, kes omavahel naerdes rääkisid.
Ma ei tahtnud seda küll tunnistada, aga mu enda ema ja isa tundusid mu jaoks võhivõõrastena, kuid nähes vanaisa nendega nii muretult ja rahulikult juttu ajamas, ei tundunud nad enam nii võõrana. Ma ei oska seda kuidagi seletada, see vaatepilt lihtsalt aitas.
"Kas sa oled valmis, Mia?" küsis vanaisa, nähes mind ukse peal seismas.
"Mhm." noogutasin ma, "Kas ma viin selle kasti autosse?"
Minu isa tõusis kiiresti püsti, tuli minu juurde ning võttis kasti enda kätele. "Ei ole vaja, ma viin ise, sina vaata, kas sul on ikka kõik vajalik olemas ja pakitud."
Ma noogutasin uuesti ning läksin istusin vanaisa kõrvale diivanile. Vanaisa ning ema mõlemad jälgisid mind, kuid ma ei teinud neist välja ega öelnud midagi. Ka nemad ei alustanud juttu, nii me lihtsalt istusimegi kolmekesi täielikus vaikuses.
Mõne hetke pärast ilmus uksele vanaema, ta jättis kohvri esikusse seina äärde seisma ning tuli istus siis samuti meie juurde. Ka tema ei öelnud sõnagi, vaid lihtsalt liitus meie vaikse grupiga.
Paari minuti pärast hakkas see järjepidev vait olemine mulle juba nalja tegema, kuid samas oli see mõnus. Ei mingeid sõnu, mis teeksid kogu selle olukorra raskemaks. Me lihtsalt olime.
Kui kuulsin isa välisust lahti tegemas ja sisse tulemas, olin kindel, et nüüd on see hetk läbi, kuid minu imestuseks tuli ta tuppa, heitis mulle ühe naeratava pilgu ning istus samuti vaikides diivanile.
"Kas hakkame nüüd sõitma ka?" lõpetasin ma viimaks selle vaikuse ning hakkasin naerma. Pidin tunnistama, et väike närv oli mul ikkagi sees, kuid suurem hirm oli kuhugile kadunud. Täiesti tobe võib olla mõelda, et inimesed võiksid üksteist läbi vaikimise rohkem tundma õppida, kuid mulle tundus, et just seda me terve selle aja tegime.
"Kui sa nii arvad." sõnas isa ning tõusis ringutades püsti ja ulatas mulle käe, et mindki püsti tõmmata.
Ulatasin talle käe ning lasin tal end püsti aidata. Aeglaselt hakkasin ukse poole liikuma, vaadates veel viimast korda kõiki endale tuttavaid asju ning esemeid.
Välja jõudes haarasid vanaema ja vanaisa mu mõlemad korraga endale kaissu ning me seisime niimoodi päris tükk aega. Kui nad mu lõpuks lahti lasksid olid mu põsed pisaratest märjad, kuid ma ei pannud seda tähelegi.
Lehvitasin veel neile, tõmbasin auto tagaukse lahti ning istusin siis sisse. Aknast jälgisin ma kuidas ema ja isa veel vanaema ning vanaisaga mõnda aega rääkisid, kuid paksude aknaklaaside tõttu ei kuulnud ma midagi.
Siis istusid ema ja isa samuti autosse, isa käivitas mootori ning me hakkasime aeglaselt aiast välja tagurdama. Pöörasin end veel ringi ning lehvitasin vanaemale ja vanaisale seni, kuni nad silmist kadusid. Seejärel pöörasin end ilusti istuma, kinnitasin turvavöö ning jäin aknast välja vaatama.
Ma oleksin tahtnud midagi öelda, kuid ei osanud midagi sobivat välja mõelda ning kui mulle tuli meelde toas valitsenud vaikus ja kui hästi see mõjus, siis otsustasingi ma pigem oma suu kinni hoida ja nautida vaikust.

Ma alguses kusjuures täiesti plaanisin selle viiimase hüvastijätu Lucasega siia ossa teha, aga siis vahepeal plaanid muutusid ja mine tea, mis edasi saab

Ma ei taha teada, mida ma teen kui ma seda hüvastijättu loen.
Ma kujutan seda juttu liiga hästi ette, võibolla ka sellepärast mõjub see mulle.
Igatahes on see totaalselt üks mu lemmikutest :)
Ma loodan, et varsti on siin juba uus osa... Edu selle kirjutamisel

Uut, nuuks

Millal uus tuleb?
(ei suuda oodata)

Ei tea millal uue saate, mul viimasel ajal kõik asjad nii kokku kuhjunud, et ei ole üldse aega olnud.

Kahju...
Aga loodan, et saad asjad korda. Parem oleks

Jätkan terroriseerimisega

Uut, uut, uut, uut...

Ma ise ka juba mõtlen, et peaks ikka kiiremas korras uue osa kirjutama. Katsun endale lähemal ajal aega võtta ja midagi valmis kirjutada

OK!

Oeh, suutsin end siis lõpuks nii palju kokku võtta, et sain uue osa valmis.
10.
Auto lookles aeglaselt mööda kruusast külateed, kivid ragisesid rataste all ning minu pilk oli suunatud aknast välja mööduvatele majadele ning metsatukkadele, mis siiani olid olnud mu koduks. Tundus ebareaalsena, et ma neid kohti enam iga päev nägema ei hakka.
Langetasin oma pea aeglaselt seljatoele ning sulgesin silmad. Tundsin, kuidas soojad päikesekiired mu nägu paitasid ning see tekitas kogu sisemuses tuima rammestuse. Uni tikkus vägisi tulema, kuid ma üritasin meeleheitlikult end ärkvel hoida. Iga mööduva sekundiga muutus see aga aina raskemaks, kuna ma ei suutnud end sundida silmi avama. Ma teadsin, et iga hetk jään ma täiesti magama ning mõne aja möödudes see ei häirinud enam mind. Ma ei püüdnud enam silmi avada, vaid allusin täielikult mind endasse kiskuvale unele, mis tundus praegu kõikvõimsana.
Ma praktiliselt jumaldasin seda seisundit, kuhu ma enese teadmata sattunud olin. Midagi une ja ärkveloleku vahepealset. Ma teadsin, et olen autos ja et me sõidame kuhugi, kuid kuhu, seda ei suutnud ma enam meenutada. Tõstsin aeglaselt käe ning sügasin oma nina, mille kõditav sügelus mind vägisi naerma tahtis ajada.
Äkitselt tundsin, kuidas keegi mu käe oma sooja haardesse võttis. Kuna mu nina ikka veel sügeles, avasin ma pahaselt silmad ning jäin otsa vaatama naeratavale Lucasele, kes hoidis õrnalt mu kätt oma pihus.
Nina sügelemine ununes mul sekundipealt, lasin oma peal mõistmatult viltu vajuda ning hammustasin alahuulde. Tahtsin nagu midagi öelda, kuid tundus, et olin unustanud, kuidas end sõnadega väljendada.
Lucas lihtsalt jälgis mind ning aegajalt pööras oma pilgu merele. Ka mina pöörasin oma pea lainetava mere poole. Hetkeks hüppas mu mõtetest läbi sõna auto, kuid suutmata seda millegagi seostada viskasin ma selle lihtsalt peast.
Mõne aja pärast lasi Lucas mu käest lahti ning ma tahtsin juba protesteerima hakata, kuid enne kui ma midagi kuuldavale jõudsin tuua, tundsin ma Lucase tugevat haaret oma õlgade ümber. Vägisi tikkus mu näole suur naeratus, aeglaselt ning ettevaatlikult toetasin ma oma pea Lucase õlale. Niimoodi vaikides kuulasime me mühisevaid laineid, mis järjekindlalt rannale uhtusid.
"Mia, miks sa ära lähed?" küsis Lucas järsku kurvalt. Ta hääl oli vaikne kui sosin ja ma peaaegu imestasin, kuidas mul seda üle lainete kohinate üldse kuulda õnnestus.
"Sinu pärast." vastasin ma muretult, pilk kinnitatud mere kohal lendlevatele kajakatele. "Ma olen sinusse nii armunud, kas tead?"
"Ma tean, aga miks sa siis ära lähed? Miks sa siia minuga ei jää?"
Tõstsin oma pea Lucase õlalt ning jäin kulmu kortsutades mõtisklema. "Aga mina sulle ju ei meeldi ja ma mõtlesin, et kõige parem oleks lihtsalt ära minna. Nii oleks kergem, kas sa ei arva?"
"Ma pole kunagi öelnud, et sa mulle ei meeldi." Lucase nägu muutus tusaseks ning ta jäi mind altkulmu pilguga põrnitsema.
"Ma ei mõelnud, et ma sulle ei meeldi. Ma tean, et ma meeldin sulle, me oleme parimad sõbrad, lihtsalt ma ei meeldi sulle nii nagu sina mulle meeldid."
Lucas ei vastanud midagi, ta vaid jätkas minu põrnitsemist ning ma tundsin, kuidas mind siiamaani vallanud soojus asendus jäise jahedusega. Ma vaatasin Lucase rohelistesse silmadesse, suutmata oma pilku neilt pöörata nii väga kui ma ka ei tahtnud.
"Ma pole kunagi öelnud, et sa ei meeldi mulle nii nagu mina sulle. Sa isegi ei rääkinud mulle oma tunnetest. Sa ei andnud mulle isegi võimalust, Mia."
"Palun vabandust!" pomisesin ma, kuumad pisarad veeresid mööda mu põski alla, kuid ma ei pannud seda tähelegi.
Lucas tõstis aeglaselt oma käe ning võttis õrnalt mu lõuast ning kergitas mu nägu just nii palju, et me huuled jäid kohakuti. Ta huuled olid paokil ja ma tundsin sooja hingeõhku oma näol.
Kogu mu keha surises ning mu silmad olid ainiti Lucase huultele kinnitatud. Ma ei julgenud isegi hingata, kartes, et see kõik lihtsalt kaob.
Ettevaatlikult liikusin ma Lucasele lähemale. Poisi näole ilmus vildakas naeratus ning järgmisel hetkel olid ta huuled surutud minu omadele. Lucase käed olid ümber minu ning surusid mind tugevasti tema vastu, samas kui mina sasisin oma sõrmedega tema pakse juukseid.
Me langesime liivale pikali ning Lucas liikus mind suudeldes mööda mu kaela allapoole. Ma hammustasin kõvasti huulde ning Lucase käed tõmbasid mind veel tugevamalt enda vastu.
Aeglaselt tõstis ta oma pea ning suudles mind õrnalt põsele. "Head aega, Mia!"
"Mida?" Ma avasin järsult oma silmad ning avastasin end autost. Kruusatee oli nüüd asendunud asfaltiga ning me sõitsime mööda lõputut maanteed.
"Mis on, Mia?" küsis ema end esiistmel murelikult ümber pöörates.
"Ei, ei midagi. Ma nägin lihtsalt und." pomisesin ma ning tõmbasin kätega üle näo, üritades enda sees olevat segadust kuidagi kontrolli alla saada.
"Mis sa unes nägid siis?" küsis isa uudishimulikult, ise samal ajal käiku vahetades.
"Eem, ma ei mäleta." vastasin ma kõheldes. "Millal me kohal oleme?"
"Pidi ikka üks huvitav unenägu olema, kui nii väga teemat üritatakse vahetada." sõnas ema naerdes. "Hea küll, eks me jätame su rahule. Poole tunni pärast oleme kohal ka."

Mmm, hea. :)

Osad võiks kiiremini tulla, ses mul läheb vahepeal meelest, mis neis oli üldse. :)

Ootan uut. :)

Dziiizaz, ma unustasin kriitika ära. That's good
Alguses see unenäo värk ajas segadusse. Mõtlesin, et mida, misasja... Aga siis mingil hetkel hakkasingi mõtlema, et see on raudselt uni.
Ma tahaks veel midagi öelda aga ma ei oska -.-

Aga jah, pikk-pikk pai sulle, et uue osa valmis said. That's just so super

Uut-uut-uut, kiiiiiiiiresti...

11.
"Siin me siis elame." sõnas ema, keerates lahti katusekorrusel asuva korteri valget metallust. Sisse astudes vajutas ta ukse kõrval olevasse pisikesse aparaati mingi koodi ning pöördus siis naeratades minu poole. "Tere tulemast koju!"
Kõhkleval pilgul lasin silmadega üle avara elutoa ja eemaltpaistva avatud köögi ning mõte sellest, et just seesama korter saab olema minu uus kodu, tundus lausa naeruväärsena. See oli liiga puhas. Liiga uus. Liiga tühi. Liiga kõik.
"Mis sa ootad nüüd, võta jalanõud jalast ja maja uurima. Sinu tuba on läbi koridori minnes viimane uks vasakul." lausus isa rõõmsalt, pintsakut mingi imelikku musta värvi ogalise puu külge riputades. Alles pikemal vaatlemisel sain aru, et see pidi olema nagi.
"Väga huvitav riidepuu." pomisesin ma sandaale jalast võttes ning paljaste jalgadega külmale tumedale puupõrandale astudes. Ema naeratas mu poole kõhklevalt, püüdes aru saada, kas ma olin iroonitsenud.
"Aitäh!" lausu ta viimaks. Ma poleks teda arvatavasti kuulnudki, kuna olin juba otsapidi jõudnud koridori lõppu, et oma tuba vaatama minna, aga ta hääl kajas seintelt tagasi, nii et ma pöörasin korra ringi ja naeratasin talle julgustavalt.
"Kas see oli minu tuba?" küsisin ma, osutades enda ees kõrguvale tumedale puust uksele.
"Jah!" vastasid ema ja isa mulle kooris.
"Hea küll." pomisesin ma ja lükkasin ukse lahti. Esimese asjana ei saanud ma asjale pihta. Uksest paistsid tuule käes kõikuvate kaskede rohelised ladvad. Mõne hetkelise vaatlemise käigus sain aga aru, et see oli aken. Üks ilmatu suur aken. Õigemini oli mu toa üks terve sein lihtsalt klaasist.
Ettevaatlikult kõndisin ma läbi toa ning vaatasin alla. Mu suu vajus imestunult lahti. "Bassein?"
Pidin peaaegu aknast välja hüppama, kui ema oma käe järsku mu õlale asetas. Kiljudes hüppasin ma välgukiirusel kaks sammu vasakule ning nähes enda ees laiuvaid puulatvu ja taevast, istusin igaksuhuks kiiresti põrandale.
"Palun vabandust, ma ei tahtnud sind ehmatada." ütles ema murelikult ning kükitas hoolitsevalt mu kõrvale.
Mu käed hoidsid kramplikult kinni helesinise vaiba äärtest, samal ajal, kui ma üritasin oma hingamist rahulikuks sundida. Mõne minuti pärast suutsin ma vastata: "Ei ole midagi, ikka juhtub."
"Kas sa tahad suhkruvett?" küsis ema, aeglaselt oma kahvatu käega mu juukseid silitades.
Ma hakkasin kõva häälega naerma, kuid saades aru, et ta seda tõsiselt mõtles üritasin tõsiseks jääda. "Ei ole vaja, ma olen juba suur tüdruk, küll ma ilma hakkama saan."
Ajasin end põrandalt püsti, kuid avastades, et mu jalad miskipärast ikka veel värisesid, istusin kiiresti nurgasolevale tugitoolile ning manasin ette suure naeratuse. "Hmm, nii et teil on bassein?"
"See on terve maja peale, aga jah, ka sina võid seda kasutada, kui vaid tahad." lausus ema.
Ma noogutasin huvitatult ja heitsin uuesti pilgu aias laiuvale suurele sinetavale basseinile. Äkitselt jäi mu silm pidama parajasti aeda jalutavale poisile. Ta viskas rätiku hooletult murule ning tõmbas särgi seljast. Tema tumepruunid juuksed olid otstest veidi lokkis, ta oli pikka kasvu ja päikesest kuldseks päevitunud nahaga. Ma lausa õgisin teda oma silmadega, kui järsku tundsin, kuidas süda löögi vahele jättis.
"Lucas?" karjatasin ma enne, kui enda kuidagi talitseda suutsin. Mitte midagi mõtlemata kargasin ma püsti ning tormasin toast välja, panemata tähele ei silmnähtavalt arusaamatuses ema ega ka üllatunud isa.
Jooksin trepist alla ning jõudsin suurde fuajeesse. Mul ei olnud õrna aimugi kuhu minna, aga ma lihtsalt pidin kuidagi basseini juurde saama. Viimases meeleheites haarasin ma ühest suvalisest möödakäijast kõvasti kinni ning tõmbasin ta enda ette seisma.
"Bassein? Kus bassein on?"
Minu ees seisev vanem daam oli silmnähtavalt segaduses, kuid sellegipoolest suutis ta mulle kerge käeviipega basseini suuna kätte näidata. Jooksin kiiresti läbi fuajee kitsa koridorini ning alles sinna jõudes panin ma tähele, et seina peal oli suur silt, millel oli siniste trükitähtedega kirjas: "BASSEIN".
Kiirustasin läbi koridori ning jõudsin avatud klaasusteni, kust viis aeda. Õue jõudes läksin ma kohe basseini juurde, kuid seal ei olnud kedagi.
Ma hakkasin juba tõsiselt kaaluma seda, et kas ma mitte hallutsinatsioone ei näe, kui järsku jäi mu pilk pidama basseini ääres murul lebavale tumesinisele saunalinale. Kontrollinud ega keegi mind ei jälgi, kükitasin ma maha ning haarasin rätiku käte vahele. See oli niiske.
Nii et keegi pidi ikkagi siin olnud olema. Tähendab, päris segi ma minema ei hakka. Muidugi jõudis mulle alles nüüd kohale, et kohe kindlasti ei saanud see olla Lucas. Lucas oli kaugel. Tundsin sisimas tuima igatsust, kuid laskmata sel võimust võtta uurisin ma aias ringi ning leidnud puude varjus ühe kena pingi, panin rätiku kokku ning asetasin hoolikalt pingile. Ise istusin sinnasamasse kõrvale ning jäin mõtlikult basseini vaatama.
Veidi aega jalgu kõlgutanud, tõusin ma püsti ning jooksin hinge kinni hoides vee poole. Serva juurde jõudes kargasin ma õhku ning valju plärtsatuse saatel olin ma juba hetk hiljem soojas basseinivees.
Kui ma paar minutit hiljem õhku ahmides pinnale tõusin, pidin ma häbi pärast maa alla vajuma. Minu ees seisis helekollases kleidis umbes minuvanune tütarlaps ning vaatles mind pingsalt, näol mänglev naeratus. "Ah, et kohe nii palav oli?"
Ma suutsin vaid kohmakalt õlgu kehitada, kui ma läbimärgade ning tilkuvate riietega basseinist välja ronisin ning end tüdruku ees aeglaselt püsti ajasin.
"Tere, Helen!" pomisesin ma tüdruku rinnal olevalt nimesildilt ta nime lugedes.
"Kas sa tahad ma toon sulle rätiku?" küsis ta sõbralikult, nähes, et ma üle kere ohjeldamatult värisema olin hakanud, kuid ma ei pannud ta sõnu tähelegi. Mu silmad olid kinnitunud tüdruku kõhule. See oli hiiglaslik, ma peaaegu et pidin juba käe välja sirutama ja seda imet katsuma hakkama, kui Helen mind peatanud poleks. "Sa ei ole ennem kedagi rasedat näinud?"
Ma suunasin silmad kiiresti maha ning tundsin, kuidas näost punaseks läksin. "Ei, olen küll."
"Millest siis nii suur üllatus?" küsis ta kerge tüdimusega hääles. Oli näha, et ta oli seda vestlust juba mitu korda pidanud.
"Sa oled ju nii noor." kokutasin ma, ise imestades, miks ma suud kinni ei suuda hoida.
"No näed, juhtub ka parimatega." sõnas ta reipalt, täielikult eirates minu kohmetust. Ta keeras mulle selja ning läks ja tõi mulle pingi pealt sama rätiku, mille ma enne sinna ise pannud olin. "Näe, võta, kuivata ennast vähemalt natuke ära."
"See ei ole minu oma." hakkasin ma vastu ajama, kuid tüdruk ei pannud mind tähelegi ning mässis rätiku mulle ümber.
"Ma tean, et see pole sinu oma. See on Lucase oma, aga ma olen kindel, et ta ei pahandaks... Või õigemini, mind ei huvita karvavõrdki, kas ta pahandaks või mitte."
"Kelle?" piiksatasin ma, kätega rätiku külge klammerdudes.

Aitäh-aitäh-AITÄH uue osa eest!!!
Tegelikult ma lugesin seda juba eile, kui siit välja logisin ja täna, nüüd, lugesin uuesti läbi, põhjalikumalt süvenedes.
Mulle nii väga meeldib kuid üks asi, mis mulle vahepeal eriti ei meeldinud, oli just Mia vanemate-teema, kuid praeguseks olen ma sellega täiesti ära harjunud.
Ja ma olen nii kurb, et Mia ja Luc koos ei ole. Minu meelest olid nad nii armsad...
Ja kas tõesti on Helen Lucase mingi ex-girlfriend, kes on temast rase??? Appikene... Ja kas Lucas oligi seal... ?
Ohjah, põnevaks läks :)
Ruttu edasi
Ma lihtsalt ei suuda uut osa ära oodata.

aitäh kommentaaride eest, andsite mulle kohe tahtmist edasi kirjutada hakkangi vist praegu järgmist osa kribama, aga ma kahtlen, kas ma selle ühe korraga valmis saan, kuna mul ei ole eriti aega kirjutada hetkel

Meeldib, meeldib väga
Uut!

Ma nii loodan, et saad valmis.
Ma lihtsalt armastan seda juttu. Ausalt. Lihtsalt nii-nii hea :)
Tahan juba Lucast tagasi.