Et siis.. Lõin kaks kärbest ühe hoobiga. Kirjutasin midagi uut ja selgitasin ära, miks mul nii kaua aega läks. Põhimõtteliselt reaalsus. Enjoy. (: Ja sorry, kui te arvasite, et see on More Than Needed'i uus osa.. No such luck.
Ja muide, kui ma oma läpaka remondist kätte saan, siis ma ausõna üritan More Than Needed'it edasi teha, sest kui vaheaeg läbi saab, siis pole mul jälle aega.
-------------
Ma vaatasin taas tema rohekaspruunidesse silmadesse ning mu suunurgad venisid iseenesest ülespoole, kui ma ka teda naeratamas nägin. Nihkusin talle lähemale, kui see üldse võimalik oli, ning põimisin käed tugevamini ümber tema kaela. Meie otsmikud olid nüüd kokku surutud ja see tõi mu silme ette mälestuse kolme kuu tagant.
*
Ta oli oma saksofoni huuliku klambri bändiruumis pooleks keeranud ning seega pidi ta Tartusse poodi minema, et uus muretseda. Tema pisut häbelik küsimus: „Liina, kas sa tahad minuga kaasa tulla?“ tuli mulle üllatusena, aga kuna ta meeldis mulle – ehk isegi rohkem, kui oleks vaja olnud – ei tahtnud ma kõhelda ning noogutasin agaralt. Mida iganes, et temaga võimalikult palju aega koos veeta... Nagu jääks igaõhtusest kahetunnisest bändiruumis passimisest ja pidevalt teineteisele lehvitamisest väheks.
Ja siin ma nüüd olin, koos temaga, selle asemel, et eeskujuliku koolilapse kombel kooriproovis konutada. Me olime juba vähemalt kaks tundi mööda Tartut ringi kolanud. Käinud muusikapoes, söömas, lihtsalt jalutamas... Nüüd istusime me põhimõtteliselt Emajõe kaldal, kiikuval pingil, jälgisime möödujaid, kes üle jalakäijate silla kiirustasid, ja ajasime juttu. Kell võis olla viis või kuus, aga ka vähem. Või rohkem. Mu ajataju oli kadunud ja kellaaeg oli väheoluline. Ma keskendusin temale, üritades endasse ahmida ja mälusoppidesse talletada iga sõna, mis tema huulilt pääses. Tahtmatult nihkusin talle aina lähemale. Ma ei tea, kas asi oli jahenevas ilmas või temas endas, aga miski tõmbas mind tolle üliarmsa noormehe poole.
Ma poleks osanud arvata, et kõigest kolme... Tegelikult kahe nädalaga niimoodi ära armun. Mingi hääleke mu kuklas hoiatas mind, et ma ei tohiks niimoodi kiirustada – ma olin korduvalt selle pärast haiget saanud – aga ma tundsin end küllalt hästi, et mõista, et sellest ei tule midagi välja. Ma ei osanud üksi olla, kui keegi vastassoost isik mulle eriliselt suures koguses tähelepanu osutas.
Nagu ikka, polnud ta välimuselt kaugeltki selline, millisena ma oma poiss-sõpra olin ette kujutanud (mitte, et ta kole oleks – oo ei, tegemist on äärmiselt nägusa poisiga), kuid ikkagi oskasin ma temasse lootusetult kiinduda. Ja meie bändi trummar, kes vastas mu meesideaalile, mis välimusse puutus... Temast polnud ma kunagi midagi rohkem tahtnud kui sõprust. Mine siis võta kinni.
Aga ilmselt oli siiski tema iseloom see, mis mind tema poole tõmbas. See lõbusus, hoolivus, huumorimeel -
Stopp, enne, kui ma liiga pubeseks lähen.
Igatahes, kuidagi olime me üksteisele ääretult lähedale jõudnud. Me silmitsesime üksteist pingliselt. Meie jutuajamine lõppes ja sekund hiljem oli mul juba meelest läinud, millest me rääkinud olime. Õrnalt puutusid meie laubad kokku, kui me teineteisele veelgi lähenesime. Silmside ei katkenud hetkekski.
Me olime päris pikalt peaaegu liikumatult – kümme minutit, kakskümmend, ehk isegi veel rohkem. Ma olen päris kindel, et mitmed inimesed heitsid meie poole veidraid pilke, aga mind ei huvitanud. See olukord oli kuidagi nii süütu ja samas nii intiimne, ainult meie oma. Ja sellele järgnes see, mida ma sisimas kannatamatult ootasin – ta sulges silmad ning suudles mind õrnalt.
See ei olnud esimene kord – ka eelmisel õhtul olime seda teinud... Õigemini teha üritanud. See oli olnud neetult kohmakas ning lõppenud enne, kui ma mõistnud olin, mis toimub. Aga nüüd juhtus kõik otsekui iseenesest – kõik oli loomulik. Ja möödus järjekordne mõõtmatu ajahetk, veel intiimsem kui eelmine. Me mõlemad naeratasime, kui kuulsime kellegi – ilmselt mõnede tüdrukute – kihistamist, ent ei lõpetanud. Kui me lõpuks silmad avasime, oli väljas juba tükk maad hämaram...
Kui me olime tagasi Nõkku jõudnud ja käsikäes ühiselamu poole kõndisime, küsis ta veidi arglikult: „Kas me võime nüüd.. avalikult kuulujuttudele alust anda?“ Ma naeratasin ja ütlesin vaikselt: „Ma arvan küll.“ Ka tema näole ilmus naeratus ning me jäime korraga seisma, et taas kord teineteist suudelda.
*
„Tead, see kord, kui me koos Tartus käisime... Muusikapoes...“ ütles ta, justkui aimates, millele ma mõtlen. „Vaata, mul oli saksofonile klambrit vaja...“ ta vaikis hetkeks ning kerge puna kerkis tema põskedele. „Ma keerasin selle meelega pooleks, et ma saaks sind Tartusse kaasa kutsuda.“ Ta turtsatas õrnalt ning kohendas mu tukka, et see mul silmis ei oleks. „Ja algul tahtsid Surm ja Joel ka tulla, aga ma ütlesin, et nad ei tohi,“ lõpetas ta ning me naersime mõlemad. Kui tema klassivennad oleks tõepoolest kaasa tulnud... Ma raputasin pead. „Vedas, et nad sõna kuulasid,“ sõnasin ma. Ta naeratas – niimoodi õrnalt, nagu mulle meeldis – ja noogutas. „Vedas küll... Muidu me oleks pidanud veel kauem sellega venitama.“ „Jaa, kolme nädala asemel oleks me äkki pidanud enne käima hakkamist lausa kuu aega tuttavad olema. Katastroof, eks?“ küsisin ma itsitades. Ka tema hakkas naerma ning suudles mind õrnalt – just nii, nagu viimase kolme kuu jooksul tavaliseks saanud. „Ma armastan sind,“ sosistasime me üheaegselt.
-------------
Kriitikat? :) (a)
Pealkiri: Vot tema pärast ma enam midagi ei kirjutagi.. 
26/12/2009, 21:48
