2010.

Alguses oli mingi täiega mõttetu ja ma mõtlesin, et mida kõik teised selles raamatus leiavad. Siis läks asi põnevaks. Lõpuks läks asi koguni nii põnevaks, et üldse ei saanud raamatut käest ära panna. Ja mulle täiega meeldis, et Lisbethi ja Mikaeli vahel oli suhe. XD See oli nii lahe, mis siis, et neil nii suur vanusevahe on. Aga see lõppes nõmedalt. -.-

Mikael jälgis Nilssonite ja Henrik Vangeri omavehlist suhtlemist ja tõdes, et see on sundimatu ega rõhutanud kuidagi härraste ja teenijate vahet. Nad võtsid istet ja ajasid juttu külast ning sellest külalistemajast, kus Mikael elas. Nilssonid parandasid Vangerit, kui tolle mälu alt vedas, ja tema omakorda pajatas lõbusa loo sellest, kuidas Gunnar Nilsson oli ühel õhtul koju tulnud ja märganud, kuidas üks kohalik vaimuhiiglane püüdis parajasti külalistemaja aknast sisse murda; ta oli läinud opkata murdvarga juurde ja küsinud, miks mees ometi avatud välisust ei kasuta.
(Lk. 133-134)

"Aga tüdruk suri?"
"Jah, kohutavalt noorelt. Juba 1958. aastal. Me elasime koos üle kuueteistkümne aasta. Tal oli kaasasündinud südamerike. Ja selgus, et ma olen viljatu, me ei saanud kunagi lapsi. Seepärast mu vend mind vihkabki."
"Seepärast, et sa temaga abiellusid?"
"Seepärast, et ma, kui kasutada Haraldi terminoloogiat, abiellusin räpase juurdihooraga. Tema jaoks oli see rassi, rahvuse, moraali ja kõigi temale pühade ideaalide reetmine."
"Ta on ju hull."
"Ma ei oleks suutnud seda ise paremini sõnastada."
(Lk. 170)

"Ta käskis Henrikul sind lahti lasta ja minema ajada ning lõpetada vaimude otsimine."
"Tohoh."
"Ta ei olnud heitnud isegi pilku sellele naisele, kes istus palatis ja ajas Henrikuga juttu. Ta ilmselt arvas, et see on mõni haigla töötaja. Ma ei unusta kunagi seda hetke, kui Harriet tõusis püsti, vaatas Isabellat ja ütles: tere, ema."
"Mis juhtus?"
"Me pidime kutsuma arsti, et teda elustada. Ta ei tunnista, et see on tõesti Harriet, ning väidab, et tegemist on petisega, kelle sina oled kohale toonud."
(Lk. 460)

Isssssand jumal, mis raamat seeeeee veel oli!!!!!!! Nagu täiesti lõpp! Ma niiiiii kartsin seal lõpus, et Lisbeth tõesti surigi ära. Nagu KAMMOON! Ja siis ta KAEVAS ENNAST HAUAST VÄLJA JA KATSUS ENDA AJU! IUUUUUUUUUU! See on lihtsalt superrõve, nagu ausalt kaa. Aga see oli niii tore, et ta ikka elab. Ja ma nii tahaksin juba järgmist osa lugeda, aga ma pean "Ekke Moori" järgmiseks nädalaks läbi saama ning peale seda lubasin ma Martiniga tegeleda..
AGA MA ARMASTAN KA SEDA RAAMATUT!

Need vähesed üksikud mehed, kes olid julgenud talle ettevaatlikult läheneda, olid sõbralikult, kuid kindlalt eemale tõrjutud - ühel juhul ka mitte eriti sõbralikult. Teisest küljest, Chris MacAllen, kes järsult eemale peletati, oli kohalik lontrus ja vajaski tegelikult korralikku keretäit. Ella polnudki seega eriti jahmunud, kui mees pärast terve õhtu kestnud Lisbeth Salanderi tüütamist mingil imelikult kombel komistas ja vette kukkus.
(Lk 27)

Erika Bergeril vajus suu lahti. Mikael Blomkvist oli sellist nägu, nagu oleks ta välgust rabatud.
(Lk 262)

"Faste, miks uksel on silt 'Salander-Wu'?" küsis ta.
"Pole aimugi," vastas Faste.
"Okei, ma küsin siis nii - miks on esikupõrandal Miriam Wule adresseeritud post ja miks on vannitoakapis Miriam Wu nimele välja kirjutatud Citodon? Miks on ainult üks hambahari? Ja miks - kui järele mõelda, et Lisbeth Salander on kõigi andmete järgi paras Pöial-Liisi - paistavad need nahkpüksid, mida sa just käes hoiad, sobivat inimesele, kes on vähemalt 175 sentimeetrit pikk?"
Korteris tekkis lühike kohmetu vaikus. Curt Svensson katkestas selle.
"Raisk." ütles ta.
(Lk 264)

"Sa tahad teda tõesti aidata?"
Mikael noogutas.
Holger Palmgren kallutas end ettepoole.
"Kirjelda tema elutoa diivanit."
(Lk 522)

"Lisbeth? Kuidas ta selle mehe olemasolust üleüldse midagi teadis?"
"Ta on Lisbeth Salanderi isa."
Mikaelil oli algul raskusi arusaamisega, mida Holger Palmgren õieti öelnud oli. Siis jõudsid sõnad kohale.
"Mis kurat sa räägid?"
(Lk 522)

Ta sirutas käe välja ja võttis tüdruku käest ettevaatlikult püstoli. Äkki pigistas tüdruk sõrmed uuesti kinni. Ta avas silmad, millest oli järel vaid kaks kitsast triipu, ja põrnitses meest mõne hetke. Pilk oli hägune. Siis kuulis mees nii vaikset pominat, et sõnu oli raske eristada.
Kuradi Kalle Blomkvist.
(Lk 606)

See on muutunud väga ilusaks ja armsad. Ma võtaks mütsi maha selle autori ees, kuna ta mõtted on lihtsalt ideaalsed. Ma loen praegu ja unustan ennast lugema ja juurdlema, sest need tähelepanekud on lihtsalt imelised. Kõik see, kuidas ta loodusesse suhtub ja armastusse ja kõigesse. Vaimustav!

"Pole midagi teha - mind hõigatakse!"
"Ei, see on ema, ta hüüab mind," ütleb poisike.
"Oled siis ka sina Ekke?" imestab mees.
"Aga muidugi," lausub poisike. "Ja sina kah?"
Ta vaatab tunnustavalt võõrale otsa.
"Kuuled, siis oled sina raisk ehk minu isa? Oi pärgli tuhka ja vanaema saasta - nüüd oled sa omaga läbi! Nüüd on sinu päevakesed ja kõlvatud öökesed loetud, kõik nagu leerilapsed ritta seatud, ja nüüd sina saad! Oh kuidas sina saad! Kuuled, lase parem jalga, viska koivaga karvast! Kui Neenu su kätte saab, pole enam muud kui kirikukellade paukumist! Tal on vahva ja tore löök, kui paneb nähvaku, siis tuld tagumikus ei kustuta enam ükski vesi. Ja sind ootab ta päevast päeva ning kuust kuusse. Üha seisab oma lävel, vaatab maantee poole ja hüüab: "Kui see rasik ometi kord saabuks! Ei siis jää temast tuhkagi järele." Kas jooksed? Kas lased maanteed mööda või litsud paadiga üle lahe? Asi tuleb kähku otsustada!"
"Kust tead, et olen su isa?" küsib Ekke Moor naeratades.
"Räägitakse nõnda," seletab poiss. "Ega neil olegi teist juttu, kui mu rasisast isast Ekkest, kes lõhverdab mööda maailma maid ja sigatseb nii hullupööra, et haid jõuab juba Ingelandi. Nõnda nad räägivad - Üüvede talus ja vanaema Neenu hütis. Ikka nõnda: Kui see raisk Ekke kord saabuks! Küll oleks siis materdamist ja pidu - õlledki tuleks seks puhuks astjasse panna!"
(LK. 319-320)

Mind häirib hetkel, et see põhineb šoti mütoloogial samamoodi kui "Ohtlik armas".
See oli nii armas. Kuigi vahepeal oli täiesti kohutavaid sündmusi, said nad nendest jagu. Ja ma täiega ootan, mis edasi saab, nii et järg võiks juba ilmuda. Aga ma vahepeal juba kartsin, et asi lõppeb halvasti. Noh, õnneks mitte.

"Mina... olen samuti surelik, mu isand," sõnas Sonny vaikselt.
"Sina oled Janus. Mina tegin su. Sinul pole surelikkusega midagi pistmist." Auberon heitis pea kuklasse ja neelas ülejäänud veini ühekorraga alla. "Kui sa just, loomulikult, ära ei sure."
(Lk. 25)

Alec naaldus tema kõrvale vastu seina. "Tahad natuke harjutada? Ma heameelega katsuks sind... sinuga... Noh, katsuks stseeni läbi teha."
Kelley heitis pea kuklasse ja naeris.
(Lk 102)

"Miks sa mind vihkad?" Kelley hääl kõlas vaikses õhus väga tasa. "Ma isegi ei tunne sind!"
Ja seal see oligi. See pilk. Pilk tema unenäost, seesama, mis murdis ta südame. Sonny nägu avanes, haavatuna, ja tema ilmest kiirgas segu igatsusest ja kummalisest ahastusest.
(Lk 109)

Ta ajas õlad sirgu, otsekui oodates vastuvaidlemist.
Kelley vaidles - natuke -, kuid vaid murest noormehe enda pärast. "Kas sa ei peaks puhkama? Ma mõtlen, sa üritad seda kogu oma küll-ma-olen-kõva-kutt käitumisega varjata, aga ma nägin sidemeid. Sa said tõsiselt viga. Kas pole nii?"
"See pole nii hull."
"Vau. Sa oled kohutavalt halb valetaja."
(Lk 168)

"...Ta ei saa oma päritolust kõrgemale tõusta, ja kui sa jääd selleks, kes sa oled, hakkab ta sind vihkama. See on vältimatu. Kui sa hoiad kinni oma sünniõigusest, mu kallis tüdruk, jääd sa temast ilma. Ehk mitte kohe ja ühekorraga, kuid siiski. Aga ma võin teha nii, et sa ei näe külmust kunagi tema pilku ilmumas."
"Kasi välja."
"Mõtle mu sõnadele." Auberon pöördus lahkuma, kuid kõhkles. "Sul on su ema silmad, kas tead..."
"Kasi välja," surus Kelley uuesti kokkusurutud hammaste vahelt ja sulges eemale pöördudes silmad. Kui ta need taas avas, oli ta riietusruumis üksi - üleni värisev.
(Lk 183-184)

"Kelley?" Sonny ilmus tema riietusruumi uksele. "On kõik korras? Ta ei... teinud sulle haiget, ega?"
Sonny...
Ta oli märganud, kuidas noormees kõrvaltänaval reageeris. Sel lühikesel hetkel, kui ta tundis end... veidralt. Kelley mäletas pilku tema silmis ega suutnud seda isegi kujutluses pöörata selliseks, mis väljendaks armastust. Mis siis, kui Auberonil oli õigus?
"Kelley?"
(Lk 184)

"Kas ta ütles, kes..."
"Ei. Ja ma ei küsinud."
(Lk 185)

Sonny pöördus nende poole ja ta silmad läksid pärani. Ilme ta näol kõneles rohkem kui tuhat sõna.
Kui see polnud kohting enne, siis sellest hetkest kohe kindlasti oli.
(Lk 205)

"Mis viga?" Sonny vaatas tema hääletooni peale alla.
"Midagi. Lihtsalt mõtlesin... Pole oluline. Ma kujutan ette, et printsessil peab ihukaitsja olema, mis?"
"Midagi sellist," ütles nooruk. "Kogu Janus-Vahtkond nõustus sellega. Sind tuleb kaitsta."
"Või nii. Kogu vahtkond nõustus, kas tõesti?" Kelley tõmbus Sonnyst eemale ja võttis endal kätega kõvasti ümbert kinni.
"Kas ma ütlesin midagi valesti?" Sonny kortsutas murelikult kulmu.
"Ei." Tüdruk ohkas.
(Lk 210)

"Su võimas vaim mind paelub just niisama ja kutsub ütlema: sind armastan."
Sonny kortsutas kulmu ja tõstis käe, et ta peatuks. "Mulle tundub, et viimane rida ei tulnud päris õigesti. Ütles see uuesti."
(Lk. 224)

Ma alustan selle lugemist KOHE pärast "Ekke Moor-i" lõpetamist, I promise.
Ma vihkan Catelyni selle pärast, mis ta Brienne ja Podrickuga tegi. Ükskõik, et ta elus on ja ükskõik, mida see tähendada võib. Ma VIHKAN teda.
Ja ma vihkan Cerseid, sest ta hävitab Margaery. JOBU!
Aga ma armastan Gennat, Kevanit, Jamiet ja Tyrioni. Hämmastav, kui palju Lannistere, ma tean. ;d
Oh, god. See kõik on ikka nii jube.
Aah, Jamie on nii lahe. Ja need septad ja His High Holiness ka. Ma lihtsalt TEADSIN, et Maggy mõtles selle ettekuulutuse all Jamiet, mitte Tyrioni. Sest alati on ju rõhutatud, et Jamie on Cersei väikevend. Ja noor, ilus printsess on hoopis Dany, mitte Margaery. Cersei on ikka nii rumal, surgu maha.
Aga mul on ainult viisteist lehekülge veel, nii et soovige mulle õnne. ;d
Haha, need Martini lõpusõnad olid lihtsalt ülihead. Ehk järgmine aasta ja kirjutatud 2005 XD
Aga SUPER raamat! (L)

Traitor, she thought. Turncloak. She wondered how much Mace Tyrell had given him. "You would abandon your king when he needs you most," she told him. "You would abandon Tommen."
"Tommen has his mother." Ser Kevan's green eyes met her own, unblinking. A last drop of wine trembled wet and red beneath his chin, and finally fell. "Aye," he added softly, after a pause, "and his father too, I think."
(Lk. 141; Cersei)

Every crow in the Seven Kingdoms should pay homage to you, Father. From Castamere to the Blackwater, you fed them well. That notion pleased Lord Tywin; his smile widened further. Bloody hell, he's grinning like a bridegroom at his bedding.
(Lk. 151; Jamie)

Gold and land, that's what he sees in this. "I mean to save the girl, not sell her. I swore a vow."
"I don't recall that I did."
"That is why you will not be coming with me."
They left the next morning, as the sun was coming up.
(Lk. 457; Brienne)

"Who will protect us now?"
Jamie kissed her cheek. "He left a son."
"Aye, he did. That is what I fear the most, in truth."
That was a queer remark. "Why should you fear?"
"Jamie," she said, tugging on his ear, "sweetling, I have known you since you were a babe at Joanna's breast. You smile like Gerion and fight like Tyg, and there's some of Kevan in you, else you would not wear that cloak... but Tyrion is Tywin's son, not you. I said so once to your father's face, and he would not speak to me for half a year. Men are such thundering great fools. Even the sort who come once in a thousand years."
(Lk. 625; Jamie)

Grand Maester Pycelle blinked in disbelief. "Your Grace? Wh-who would want Lord Gyles dead?"
"His heir, perhaps." Or the little queen. "Some woman he once scorned." Margaery and Mace and the Queen of Thorns, why not? Gyles is in their way. "An old enemy. A new one. You."
The old man blanched. "Y-your Grace japes. I... I have purged his lordship, bled him, treated him with poultices and infusions... the mists give him some relief and sweetsleep helps with the violence of his coughing, but he is bringing up bits of lung with the blood now, I fear."
"Be that as it may. You will return to Lord Gyles and inform him that he does nit have my leave to die."
(Lk. 667-668; Cersei)

"Tommen, when you say your prayers before bed, tell the Mother and the Father that you are thankful you are still a child. Being king is hard work. I promise you, you will not like it. They peck you like a murder of crows. Every one wants a piece of your flesh."
(Lk. 668; Cersei)

"M'lady," said the big man. "Here she is."
"Aye," added the one-eyed man. "The Kingslayer's whore."
She flinched. "Why would you call me that?"
"If I had a silver stag for every time you said his name, I'd be as rich as your friends the Lannisters."
(Lk. 794; Brienne)

Jaime was not amused. "Where is he?" he said, letting his irritation show. His men had searched Riverrun thrice over, and Brynden Tully was nowhere to found.
"He never told me there he meant to go."
"And you never asked. How did he get out?"
"Fish swim. Even black ones." Edmure smiled.
(Lk. 820-821; Jamie)

Come at once, she said. Help me. Save me. I need you now as I have never needed you before. I love you. I love you. I love you. Come at once.
Vyman was hovering by the door, waiting, and Jaime sensed that Peck was watching too. "Does my lord wish to answer?" the maester asked, after a lond silence.
A snowflake landed on the letter. As it melted, the ink began to blur. Jaime rolled the parchment up again, as tight as one had would allow, and handed it to Peck.
"No," he said. "Put this on the fire."
(Lk. 836; Jamie)

Tegelikult oli see väga huvitav ja mõtlesin, et võib-olla jõuan ma suvel isegi terve romaani läbi lugeda. Asja tegi aeglaseks lihtsalt põhimõte, et see oli kohustuslik kirjandus.
Aga mulle see doktor ei meeldinud muide, ja minu arust oleks ikka Pall ja Katharina kokku pidanud jääma. Aga äkki ma siis kunagi saan teada, mis tast edasi saab. (:

See kõik oli superhea. Lihtsalt vaimustav! Mul ei jätku sõnu lihtsalt.
Ainult üks miinus. Lisbeth ja Mikael ei jäänud kokku. Masendav. Tõsiselt masendav. Sest minu arust nad lihtsalt PIDID kokku jääma -.- Aga ma võin alati fantaseerida, et nad said kokku (:

Jerker oli juba ka talle võileibu ja kohvi valmis ostnud. Nad istusid viis minutit vaikides ja sõid. Viimaks lükkas Jerker kohvitassi eemale.
"Peaks võib-olla ametit vahetama," ütles ta.
(Lk. 20)

"Kas ma olen vahistatud?" küsis ta.
"Hetkel mitte. Aga kui soovite, siis küllap me võime ka selle korraldada."
"Ei... ei, muidugi tulen ma kaasa. Loomulikult tahan ma oma kolleege aidata."
(Lk. 33)

Kõik jäid kolleegi peale mõeldes hetkeks vait, seejärel võttis Spangberg uuesti sõna. Ta pöördus Erlanderi poole.
"Mis seal Gossebergas õieti juhtus?"
"Thomas Paulsson juhtus."
Mitu kohalolijat ohkasid üheaegselt.
(Lk. 36)

"Ma pole varem vist nii totakas olukorras olnudki," ütles ta. "Kui see kõik ükskord möödas on, asutan heategevusliku ühingu. Nimeks panen "Ogarlaua Rüütlid" ja selle eesmärk on iga-aastane õhtusöökide korraldamine, kus kirutakse Lisbeth Salanderit taga. Teie kõik olete ühingu liikmed."
(Lk. 146)

Sündmuste edasine areng näitas, et Sahlgrenska haiglas ei tasu enesetappu teha. Evert Gullberg viidi kiiremas korras haigla traumaosakonda, kus Anders Jonasson ta vastu võttis ja ulatuslikku elustamistegevust alustas.
(Lk. 160)

<Mul on üks ettepanek, mis põhineb maksusüsteemi kokkukukutamisel. Programm on Norra-suguse väikese maa jaoks nagu valatud>, kirjutas Bambi.
<Tubli jah, aga Stockholm asub Rootsis>, kirjutas Trinity.
<Suva. Võib teha niimoodi...>
(Lk. 299-300)

"Ma ei jõua seletada. Mul oleks vaja teada saada, kas tal on just praegu kellegagi kohtumine. Ja kui on, siis kellega."
"Sa tahad, et ma luuraksin prokuröri järele, kes on minu ülemus?"
Monica Figuerola kergitas kulme. Siis kehitas ta õlgu.
"Jah," ütles ta.
"Okei," vastas mees ja pani toru hargile.
(Lk. 460)

"Kas võiksite palun küsimusele vastata?" ütles kohtunik Iversen.
Lisbeth pööras pea taas kohtu eesistuja poole ja kergitas kulme. Tema hääl oli selge.
"Millisele küsimusele? Seni on ta" - ta noogutas Ekströmi suunas - "esitanud rea tõestamata väiteid. Ma pole aru saanud, et t a oleks midagi küsinud."
(Lk. 570)

"Kuidas siis juhtus, et nad sinna ilmusid?"
"Seda tuleb nende endi käest küsida."
"Ma küsin seda praegu teie käest."
Lisbeth Salander ei vastanud.
Kohtunik Iversen köhatas.
"Ma oletan, et preili Salander ei vasta sellepärast, et te puhtsemantilises mõttes esitasite jälle väite," ütles Iversen abivalmilt.
(Lk. 571)

Pildilt võis näha, kuidas üks sektsiooni liige teise järel välisuksest välja toodi ja politseiautodesse paigutati, ja kuidas kõige viimasena saabus haiglaauto Fredrik Clintoni ära viima. Mees vaatas kaamerasse täpselt samal hetkel, kui Christer päästikule vajutas. Clinton oli murelik ja segaduses.
See pilt võitis hiljem Aasta Foto auhinna.
(Lk. 587)

Ta lükkas ukse lahti ja lasi mehe oma ellu tagasi.
(Lk. 680)

Küllaltki põnev ja värkisärki. Ning ma ei suuda ikka veel aru saada, kuidas terve raamat räägib pm ainult kahest päevast. Aga lõpus läks eriti huvitavaks. Nii et millalgi võiks järgmine osa eesti keeles ilmuda, et ma seda lugeda saaks (:

"Kas ma rääkisin sulle, et olin kunagi tüdrukutebändis laulja? See oli selline gooti- ja pungistiilis Spice Girls, tegime ainult Tori Amose kavereid. Saksamaal olime tohutult populaarsed." Ta tasandas häält. "Probleem oli selles, et me kõik olime vampiirid..."
(Lk. 100-101)

Ta vaatas Machiavellile otsa. "Kas sa tead, mis meil teha tuleb?"
Itaallane noogutas. "Tean."
"See ei paista sulle erilist rõõmu valmistavat."
"Kauni ehitise rüvetamine on kuritegu."
"Aga inimeste tapmine pole?" küsis Dee.
"Noh, inimesi saab alati asendada."
(Lk. 394)

Saint-Germainil õnnestus viimasel hetkel kõrvale hüpata, kuid siis tegi ta vea ja lõi mööduvat olendit vastu tagumikku. Tema käsi tulitas. Kitsmees üritas tänavakividel pidama saada, libises, kukkus vastu maad ja murdis ühe sarve.
(Lk. 398)

"Ja Scathach sai surma," lisas Josh kibedalt.
Üllatus Flameli näol ajas Joshi segadusse ja vihale. Ta vaatas õe poole ja siis uuesti Nicholas'le otsa. "Scatty," ütles ta vihaselt. "Ikka mäletad teda veel? Ta uppus Seine'i."
"Uppus?" Plamel naeratas ja värked kortsud tema silmade ümber ja laubal süvenesid. "Ta on vampiir, Josh," lausus mees leebelt. "Ta ei pea elus püsimiseks hingama. Aga kindlasti sai ta kole vihaseks: talle ei meeldi märjaks saada," lisas mees. "Vaene Dagon: tal polnud mingit võimalustki."
(Lk. 408)

See oli isegi täitsa nunnu raamat, kuigi kohe kindlasti mitte nii hea kui "Üheksateist minutit". Midagi tõeliselt kurba nagu polnudki ja see on asi, mida ma tavaliselt raamatu juures vajan.

Teinekord, mäletas Daniel, olid nad tulnud, suud valged kui surnul, ja küsinud Lauralt, miks ta kasutab valget huulepulka. See pole huulepulk, oli Laura naerdes seletanud, see on korrektuuripulk. Sellega saab varjata sünnimärke ja tumedaid rõngaid ja kõike, mida sa ei taha, et teised näeksid. Trixie oli ainult pead vangutanud ja küsinud: Miks sa ei taha, et teised su suud näevad?
(Lk. 86)

"Sul on näpistused."
"Mis asjad?"
"Külmanäpistused."
Trixie püüdis meenutada, mida ta teab külmanäpistustest, Kas need polnud mitte need, kui mõni kehaosa tõmbub mustaks ja kukub küljest ära? "Kus?" küsis ta hirmunult.
"Silmade vahel. Põsel."
Kas nüüd kukub tal nägu küljest ära?
(Lk. 335)

"Kas see tähendab tualetti?" küsis Laura, osutades ukse poole, mille kohal oli silt ANARVIK.
"Nende keeles pole tualettruumi jaoks sõna," ütles Daniel kergelt muiates. "Otseses tõlkes tähendab see kohta, kus sittuda."
(Lk. 339)

Hämmastav, kui kaua ma seda lugesin. Kohe näha, et suvi on käes..
Igatahes oli see päris huvitav. Kuigi ma oleksin rohkemat oodanud jne, aga käis kah. Arvatavasti on asi lihtsalt selles, et ma lugesin seda nii kaua ja põnevus kadus ära. *naerab* Aga jah.. Lorkin ja Tyvara oleks võinud ikka kokku saada, aga eks veel jõuab. Jei!

"It doesn't surprise me," she said. "He's always been a snob."
"Yes, though his character has improved a great deal since your novice days."
"So he's a well-mannered snob."
(Lk. 29)

"You are aware of the risks?"
"Of course."
"So you admit there are risks."
Ha. Outsmarted!
(Lk. 84)

As the Administrator turned away, Dannyl could feel Sonea's gaze on him. She's not happy with me for encouraging Lorkin, but I know her too well to be intimidated by her stares. He looked up and met her gaze. A traitorous chill ran down his spine. It wasn't that her expression held any hint of intent or accusation.
It gave away nothing, yet was filled with an intensity that made him feel as if she were stripping back his skin and reading the thoughts beneath. He looked away. All right. Maybe her stares do intimidate me a little.
(Lk. 100)

"But I don't need Mother. If anything happens, I know you'll save me."
Dannyl's eyebrows rose. "Nice to know you have such confidence in me."
"Oh, nothing of the sort," Lorkin replied, grinning. "I just know you're more scared of her than of the Sachakans."
The tall magician shook his head and sighed. "What was I thinking? Of all the assistants I could have wound up with, why did I have to choose the one with scary mother and troublemaking in his bloodlines? I am doomed."
(Lk. 106)

Then he realised something else. She had always remembered him of someone and now he ken who it was.
My mother! Atthat thought he felt his stomach sink. That might not be a good thought to have slip into my mind if we ever... no, don't think about it.
(Lk. 263)

Rothen sighed. "Sonea." His voice now had a fatherly, stern tone.
She crossed her arms, put on her best don't-mess-with-me-I've-faced-worse-than-you-and-won stare, which made novices flinch and magicians reconsider their words, and turned to face him. "What?"
As always, he remained unaffected.
(Lk. 331)

"What?" he asked.
"You had better not be thinking there is more between you and I than there actually is, Kyralian," she said in a low voice.
He stared at her, feeling doubts starting to creep in. She stared back, then abruptly turned away and lay down with her back to him. He settled onto his mattress, feeling worry staring to eat at him.
Perhaps this is a one-sided thing...
"Don't worry," Chari whispered. "She always does this. The more she likes someone the more she pushes them away."
"Shut up, Chari," Tywara hissed.
(Lk. 426)

See oli täiega huvitav ja tore ja mõnus ja nummi. Kuigi Raipham iseenesest mulle ei meeldinud, tahtsin ma ikkagi, et nad Steve Raega koos oleksid. Ma küll ei osanud ette kujutada, et ta oleks heade poolel, aga.. see tundus õige. Nii et ma olin väga pettunud, kui ta ikkagi ära läks.. Aga kõik on veel võimalik (:
Ja Stark ning Zoey on lihtsalt nii kuradi armsad koos (L) (: Nad nagu lihtsalt kuuluvadki kokku, tegelt ka. Seda oli nii nummi lugeda, kui nad seal Otherworld'is koos olid ning kuidas Zoey pärast Starki tagasi tõi. Ja see Nyx'i naer.. *naerab* Tõsiselt nummi lihtsalt.

Iga korraga, kui ma seda raamatut loen, läheb Akkarini surm raskemaks.. Kus peaks loogika olema? Eriti nõme oli muidugi nüüd, kus ma sain igast sõnast ja mõttest ka päriselt aru.. Oh jah, ma ei saa lihtsalt. Miks ta pidi surema? MIKS? See on nii masendav ja ebaõiglane ja.. mul lihtsalt ei jätku sõnu. Ausalt. Ma mõtlen tihti, mis oleks siis saanud, kui Akkarin oleks ellu jäänud.. Sonea, Akkarin ja Lorkin. Kõik oleks nii perfektne olnud. Aga ei, Akkarin annab kogu oma energia Soneale ja julgeb siis ära surra!! Ma saan aru, et see oli vajalik, aga ikkagi..
Oh jah. Aga see on siiski mu lemmikraamat ning selleks see ka jääb. (: Akkarin ja Sonea forever. <3

Hoolitse tema eest, mõtles Cery. Akkarin kiikas üle õla, noogutas korra ja astus siis käiku, keep pahkluude ümber lainetamas.
(Lk. 144)

"Kas sa oled nüüd valmis Hemi vastu võtma?"
Cery kirtsutas nina. "Saada ta sisse."
Ta avas sahtli ja võttis välja ühe yerimi ja luisu. Kui kaupmees, müts näpus, sisse astus, hakkas Cery yerimit teritama.
"Noh, Hem, ütle mulle, mitu auku tuleks sulle keresse torgata, enne kui sinust hakkab raha lekkima?"
(Lk. 172)

Kui Takan oma vangistajast eemale astus, läks Sonea Lorleni juurde. Temaga kohakuti jõudnud, teener kummardas.
"Hoolitsege mu isanda eest, emand Sonea."
"Ma teen kõik, mida suudan," lubas tüdruk.
(Lk. 236)

Ta tuli peatada. Ja mina suutsin seda teha. Ma ei kahetsae mitte tema tapmist, vaid seda, et see üldse vajalik oli.
Südametunnistus vaikis.
Noomi mind veel, käskis Sonea. Pigem see, kui et tapan ega tunne end seepärast üldse süüdi.
Ikka ei midagi.
Tore! Sonea raputas pead. Võib-olla peab too iidne ebausk Silma kohta siiski paika. Ma mitte ainult ei räägi iseendaga, vaid nüüd ma keeldun endaga isegi rääkimast. See peab olema hullumeelsuse esimene tundemärk.
(Lk. 256)

Sonea seisis sirgelt ja vankumatult, kuigi Dannyl ei osanud oletada, kui palju sellest enesekindlusest võis olla teeseldud. Ülemlordi ilme oli... vaoshoitud. Tähelepanelikumalt vaadates luges Dannyl tema kokkusurutud huultest välja viha.
Ta ei tahtnud, et Sonea nii palju välja räägiks, mõistis Dannyl.
Aga sellele vaatamata seisid nad nüüd Soneaga teineteisele lähemal. Veel paar sammu ja nad ongi külg külje vastas. Dannyl noogutas endamisi.
"Ma ei tea, kas see ikka on nii, Rothen."
(Lk. 286)

"Noh," sõnas Dannyl hetke pärast. "Ma ei tahaks seda küll sinu plaane arvestades välja öelda, aga ma hakkan iga päevaga järjest rohkem muretsema."
"Mille pärast?"
"Et Akkarin rääkis meile siiski tõtt."
(Lk. 336)

"Savara..."
"Ära palu mul jääda." Savara tõstis pea ja vaatas Ceryle tõsiselt otsa. "Ma pean minema. Ma pean oma rahvale kuuletuma."
"Ma ainult..."
"Ma ei saa jääda." Savara tõusis ja sammus toas edasi-tagasi. "Ma soovin, et saaksin. Kas sa oleksid nõus lahkuma ja koos minuga mu kodumaale tulema, teades, mis sinu riiki ees ootab? Ei. Sina pead kaitsma oma rahvast, mina..."
"Hei! Kas ma võin ka mõne sõna öelda?"
Naine peatus ja naeratas nukralt. "Vabandust. Ole lahke."
(Lk. 336)

"Kas sa oled kindel, et ma ei saa veenda sind siia jääma?" küsis ta vaikselt.
Naine kallutas pea mõtlikult viltu. "Võib-olla veel üheks ööks."
(Lk. 338)

"Akkarin on alati jätnud mulle väärika, ausa mehe mulje," pomises ta. "Esmakordselt loodan ma, et olen eksinud."
"Mina niisamuti, Teie Majesteet," vastas Lorlen. "Kui ta rääkis tõtt, saatsime me oma parima liiltase otse vaenlase meelevalda."
Kuningas noogutas. "Ja sellegipoolest olii see vajalik. Ma loodan, et ta jääb ellu, Kantsler, ja mitte ainult sellepärast, et meil võib teda vaja minna. Ka mina hindasin teda sõbrana kõrgelt."
(Lk. 352)

Sellal, kui Sonea meest silmitses, vaatas too tema poole ja tema suunurk kaardus Soneale nii tuttavas vildakas poolnaeratuses.
Ta naeratab mulle.
(Lk. 353)

Linnu suuri silmi nähes ahhetas Sonea üllatusest.
"Mulluuk!"
"Jah." Akkarin muigas vildakalt. "Kas pole irooniline? Mida Kuningas küll ütleks, kui teaks, et pistame tema inkali nahka?"
(Lk. 393)

"Sonea," lausus ta korraga.
"Jah?"
"Aitäh, et sa minuga kaasa tulid."
(Lk. 395)

"Mul oleks palju lihtsam Ichanitele astu astuda, kui ma ei pea muretsema selle pärast, mida nad sinuga teha võivad, kui mina peaksin langema."
Sonea vahtis talle silma. "Kas sa arvad, et minul on kergem," küsis ta tasa, "kui ma tean, mida nad sinuga teevad?"
"Vähemalt üht meist ei ähvardaks oht, kui sa lõunasse läheksid."
"Aga mine siis õige ise," turtsatas Sonea. "Mina jään siia ja ajan Gildi pisikese Ichanite-probleemi joonde."
Kuigi mees surus huuled kokku, ilmus tema näole ikkagi lai muie ja ta puhkes naerma.
"Ei lähe läbi. Ma pean sinuga koos tulema, sest sellest vaatepildist ei taha ma mingi hinna eest ilma jääda."
(Lk. 413-414)

"Aga nüüd oled sa kindel?"
Sonea pöördus uuesti Dorrieni poole. "Jah."
Noormees hingas sügavalt ja noogutas. Sonea vaatas uuesti Akkarini poole. Mehe näol oli tõsine, sünge ilme.
"Kuigi tema veenmine oli päris keeruline," lisas ta.
Dorrien köhatas. Sonea kirus end nende mõtlematute sõnade pärast, aga Dorrien puhkes naerma.
"Vaene Akkarin!" ütles ta pead vangutades. "Sinust saab ühel päeval vägagi kardetav naine."
(Lk. 468)

"Mida te Dorrieniga arutasite?" küsis Akkarin.
Sonea vaatas talle otsa. "Arutasime?"
"Seal talu juures, kui mina toitu ostmas käisin."
"Oh. Ah siis. Ei midagi."
Akkarin muigas ja noogutas. "Ei midagi. Päris hämmastav jututeema. Tekitab inimestes nii põnevaid reaktsioone."
Sonea silmitses teda pikalt. "Ehk oli see viisakas viis mõista anda, et see pole sinu asi?"
"Kui sa nii ütled."
(Lk. 469)

"Ja ongi Faren, mis," lausus Akkarin tasa. "Must, kaheksa jalga ja mürgine?"
Faren noogutas. "Jah," vastas ta. "Välja arvatud jalad."
(Lk. 502)

Jonna lõi käega. "Ikkagi. Kui kindel sa temas oled? Mis sa arvad, kas ta võtab su naiseks?"
Sonea nägu lahvatas punaseks. "Ma... Ma ei tea. Ma..."
"Kas sa oleksid nõus?"
Abielluma? Sonea kõhkles ja noogutas siis aeglaselt.
"Aga te pole sellest veel rääkinud, mis?" Jonna nõjatus kulmu kortsutades ettepoole. "Te olete ikka ettevaatlikud?" sosistas ta.
"Vaat..." Sonea neelatas. "Ma tean, et võluväe abil saab teha nii, et naine ei... see on üks võluriksolemise eeliseid. Akkarin ei tahaks seda." Tema palged tulitasid veelgi enam. "Vähemalt praegu kindlasti mitte. See poleks kuigi tark, arvestades praegust olukorda. Kõik need sachakalased ja nii..."
Jonna noogutas ja patsutas Sonea kätt. "Muidugi. Võib-olla kunagi hiljem. Siis, kui ssee kõik läbi saab."
Sonea naeratas. "Jah. Siis, kui ma valmis olen. Nii et mitte niipea."
(Lk. 515)

"Te olete kena paar," märkis Cery.
Sonea kortsutas kulmu. "Mina ja Jonna?"
Cery irvitas ja raputas pead. "Sina ja Akkarin."
"Sulle tundub nii?"
"Ma loodanseda. Mulle ei meeldi eriti, et ta su sellesse jamasse kiskus, aga paistab, et ta muretseb sinu ellujäämise pärast sama palju kui mina."
(Lk. 516-517)

Siis suruti ta vastu põrandat. Ka lagi oli sisse varisenud, oletas ta. Taskus surus teda maadligi ja pigistas tema kopsud õhust tühjaks. Lõpuks jäi kõik vaikseks ja Lorlen tajus vaid valu. Ta sirutus meeltega oma kehasse ja kangestus, nähes murtud luid ja vigasaanud elundeid ning mõistis, mida see tähendas.
Jäi veel vaid üks võimalus.
Tolm ja liiv rabisesid tema ümber, kui ta kätt taskus oleva sõrmuse poole nihutas.
(Lk. 542)

MIDA HEKKI! EI TOHI TAGASI MINNA!!!!!
OMG! See sari on nagu tegelt ka kõige julmem, mida ma lugenud olen. KUIDAS see kõik saab võimalik olla? Peeta jäi Kapitooliumi kätte? 12. ringkonda ei eksisteeri enam? MIDA HEKKI???? See ei ole lihtsalt võimalik. Nagu tegelt ka. Kõik on täiesti absurdne. Aga see on niiii hea....

Ma lihtsalt.. armastan seda raamatut. Nagu tõsiselt. Aga see lõpp.. ma lihtsalt ei suuda. Viimased kuus peatükki lihtsalt nutsin, sest ma ei suutnud mitte mõelda, kuidas see lõppeb. See on lihtsalt liiga hea.. Aga liiga kurb. Miks kuradi pärast Nathaniel sureb? Ma tean, et see oli nii vajalik ja blah-blah-blah, aga see on ülimalt nõme. See on lihtsalt nii.. ebaõiglane! Aga ta lasi Bartimaeuse vabaks.. Jah, see oli temast nii hästi tehtud. Aga ma ei saa lihtsalt. Elagu nemad (L)

Mõrtsukas tõmbas välja järgmise noa.
Ma parem ei ütle, kust ta selle välja tõmbas. Mainin ainult, et peale selle, et tegemist oli ülimalt terava viskeriistaga, oli sel ka hügieeniga probleeme.
(Lk. 14)

Seega läks kõik nii, nagu pidigi minema. Poisi surnukeha kohal küürutav mõrtsukas tõmbas sügavalt hinge - esimest korda pärast oma kaaslaste hukkumist. Ta toetus oma soonilistele reitele, lõdvendas haaret noa käepideme ümber ja lasi poisi randme lahti. Ta langetas pea, et avaldada kombekohast austust langenud ohvrile.
Mispeale poiss käe tõstis ja endal noa rinnust välja tõmbas. Mõrtsukas pilgutas jahmunult silmi.
"Vaata, see pole hõbe," lausus poiss. "Sinu viga."
(Lk. 17)
Praegu... Noh, praegu oli kesköö ja mina lamasin seliti keset tänavat, lai nagu latikas ja muutusin üha laiemaks. Miks? Sest minu otsas oli uppikeeratud maja. Selle raskus hakkas mulle mõjuma. Lihased venisid, kõõlused rebenesid; punnitasin mis ma punnitasin, aga vabaks ei saanud.
(Lk. 20)

"Tundub," lausus võlur aeglaselt, "et me peame seda jutuajamist hiljem jätkama. Kas teile teater meeldib, preili Jones?"
Kitty ajas huules torru. "Mitte eriti."
"Mulle ka mitte." Noormees viipas elegantselt tänava poole. "Seega peame koos kannatama."
(Lk. 276)

"No lase aga käia," ütlesin. "Tee see ära."
Ilmetule näole ilmus hämming. "Sa tahad, et ma su juba tapaksin?"
"Mitte seda. Tee juba see totakas nali ära, mida sa välja mõelda üritad. Ütle, kui tore see on, et ma sind nii kenasti ootama jäin, või midagi sellist. Lase aga tulla, sa tead, et see meeldib sulle. Lase see endast välja."
(Lk. 300)

"Kas sa mäletad meie viimast hüvastijättu?"
"Ei." Tegelikult mäletasin küll.
"Sa panid mulle tule otsa, vana sõber. Tõmbasid tikust ja jätsid mu võssa surema."
Vares niheles kohmetult lihanoa all. "Mõnedes tsivilisatsioonides peetakse seda armastuse väljenduseks. Ühed kallistavad, teised suudlevad, kolmandad panevad teisele võpsikus tule otsa..."
(Lk. 302)

Mul oli üks võimalus - üksainus: oodata, kuni Faquarl on läinud, koguda siis kokku oma viimased jõujäänused ja tirinal kaas pealt lüüa. See pole kindlasti kerge, kuid tehtav - kui ta kaanele just kivi raskuseks peale ei pannud.
Faquarl ei hakanud kiviga jändma. Ta võttis kohe terve seina.
(Lk. 307)

"Lähemale," käsutas Nathaniel. "Kas sa saad talle lähemale minna?"
"Jäh. Aga see pole ilus vaatepilt. See on tõesti seesama tüdruk, tõepoolest. Ära arvagi, et pole. Näed. Saad aru, mis ma mõtlen? Ma polnud alguses kindel, kuid siis tundsin ta riided ära..."
"Oh, Kitty," oigas Nathaniel.
(Lk. 434)

Ka Ptolemaiose jaoks oli see keeruline, ent kui ta endale kuju oli loonud, hakkas tal kohe hoopis kergem. Ja see kuju oli päris meisterlik, tema enda hea koopia. Miks sa õige uuesti ei ürita?
Ma oskan teha palli.
Ma ei kavatse palliga vestlema hakata. Rohkem enesekindlust.
(Lk. 436)

Mis asi see on?
See on käsi.
Ahsoo. Milline kergendus. Hm... Kas sa sellisena näedki ennast, Kitty? Meil on siin tõsiseid probleeme enesehinnanguga. Üks väike vihje: sinu pärisjalad pole küll nii jämedad. Vähemalt pahkluude kohalt mitte.
Jama, mõtles Kitty. Paremini ma ei oska.
Anna endale vähemalt nägugi ja et see oleks kena, pagana pihta.
Kitty pingutas kõvasti ja suutis luua kaks seasilma, pika nõiamoorinina ja suu, mis kaardus viltuseks naeratuseks.
Noh, mingi Leonardo sa muidugi pole.
(Lk. 436-437)

Laksatasin hambad kurjakuulutavalt kokku. "Mõne hetke ärast," ütlesin, "murravad nad siia sisse ja siis nad alles õpivad kartma Uruki Bartimaeuse kohutavat väge! Ja pealegi - kes teab? Ma olen ennegi korraga kuue džinnifa hakkama saanud."
"Ja kui palju neid väljas on?"
"Oh, umbes kakskümmend."
"Ahah. Siis on korras."
(Lk. 453)

"Ära enam palu," ütlesin. "Ma ei liigu paigast."
"Oh, ma ei kavatsegi paluda, Bartimaeus."
Miski tema hääles sundis mind ümber pöörama. Nägin Ptolemaiost viltuse naeratusega mulle vastu vaatavat, üks käsi tõstetud.
Küünitasin tema poole. "Ära...!"
Ta nipsutas sõrmi ja lausus vabastusloitsu. Just sel hetkel plahvatas uks, pritsides laiali sulanud metallitükke; kolm pikka kuju hüppas ruumi sisse. Ptolemaios viipas mulle veel, siis aga vajus tema pea pehmelt vastu seina. Pöörasin vaenlase poole ja tõstsin käpa, et nad laiaks litsuda, kuid minu sisu oli muutunud hajusaks nagu suits. Hoolimata minu kõige meeleheitlikematest katsetest ei suutnud ma seda lagunemast hoida. Kogu valgus mu ümber kadus, minu teadvus lahkus kehast; teine ilm tõmbas mind enda poole. Maruvihaselt ja vastu tahtmist võtsin vastu Ptolemaiose viimase kingituse.
(Lk. 454)

"Bartimaeus."
"Nathaniel."
Me mõlemad üritasime panna nimed kõlama järsu ennast kehtestava urinana. Meil kummalgi ei tulnud see päris välja. Tema hääl oli sellisel kõrgusel, millega tavaliselt koeri kutsutakse, minu oma aga kuulus rohkem oma tee juurde kurgivõileiba nõudvale vanatüdrukule.
(Lk. 461)

Paar vandesõna, siis nühkis ta kätega üle näo ja alustas. Mulle tundus, et loits oli veidike improviseeritud - selles puudus teatav elegants, millega ma tavaliselt harjunud olin. Näiteks oli lõik "võta see neetud deemon Bartimaeus ja pressi ta halastamatu täpsusega kokku" minu arust veidike läbimõtlematu ja seda oleks võinud vabalt teisiti tõlgendada. Aga asi näis töötavat.
(Lk. 466)

Endiselt meeldib see raamat. Kuigi Jake käib vahepeal ikka täiega sellega pinda, et ta Renesmees enda soulmate leidis.. -.- Ja see lõpp on nii kurb, mis siis, et ma tean, et kõik lõppeb hästi. Lihtsalt ei saa nutmata.. Aga love. (:

“I miss my truck,” I whimpered to myself.
Very, very convenient – too convenient – that my truck would wheeze its last wheeze just weeks after Edward and I had agreed to our lopsided compromise, one detail of which was that he be allowed to replace my truck when it passed on. Edward swore it was only to be expected; my truck had lived a long, full life and then expired of natural causes. According to him. And, of course, I had no way to verify his story or to try to raise my truck from the dead on my own.
(Lk. 7)

“Hey, Charlie,” Edward called, entirely relaxed.
“No!” I protested under my breath.
“What?” Edward whispered back.
“Wait till he hangs his gun up!”
(Lk. 13)

I’d told Edward that people would immediately jump to this conclusion! What other possible reason would sane people have for getting married at eighteen? (His answer then had made me roll my eyes. Love. Right.)
(Lk. 14-15)

“I miss you already.”
“I don’t need to leave. I can stay…”
“Mmm.”
It was quite for a long moment, just the thud of my heart hammering, the broken rhythm of our ragged breathing, and the whisper of our lips moving in synchronization.
(Lk. 23)

I pulled his face to mine again.
“Definitely staying,” he murmured a moment later.
“No, no. It’s your bachelor party. You have to go.”
I said the words, but the fingers of my right hand locked into his bronze hair, my left pressed tighter against the small of his pack. His cool hands stroked my face.
(Lk. 24)

“Angela and Ben and Jessica and Mike.”
“I’ll miss my friends, too.” I smiled in the darkness. “Especially Mike. Oh, Mike! How will I go on?”
He growled.
(Lk. 27)

“Get to sleep. You’ve got a big day tomorrow.”
“Thanks! That’s sure to help me wind down.”
“I’ll meet you at the altar.”
“I’ll be the one in white.” I smiled at how perfectly blasé I sounded.
(Lk. 29)

Life sucks, and then you die.
Yeah, I should be so lucky.
(Lk. 143)

“What exactly did Edward say to you?” she asked in a low voice.
“Nothing. He just thought you might listen to me.”
“Not that. About trying again.”
Her eyes locked in mine, and I could see that I’d already given too much away.
“Nothing.”
Her mouth fell open a little. “Wow.”
It was silent for a few heartbeats. I looked down at my feet again, unable to meet her stare.
“He really would do anything, wouldn’t he?” she whispered.
“I told you he was going crazy. Literally, Bells.”
(Lk. 196)

They are vampires, I guess, Seth allowed after a minute, compensating for Leah’s reaction. I mean, it makes sense. And if it helps Bella, it’s a good thing, right?
Bot Leah and I stared at him.
What?
Mom dropped him a lot when he was a baby, Leah told me.
On his head, apparently.
He used to gnaw on the crib bars, too.
Lead paint?
Looks like it, she thought.
Seth snorted. Funny. Why don’t you two shut up and sleep?
(Lk. 266-267)

“What’s for breakfast?” I asked, a little sarcastic. “O negative or AB positive?”
She suck her tongue out at me. Totally herself again.
“Omelets,” she said, but her eyes darted down, and I saw that her cup of blood was wedged between her leg and Edward’s.
(Lk. 280)

Allow me, I said.
He paused, raising one eyebrow.
Silently, I lifted my doggy bowl off the floor. Then, with a quick, powerful flip of mu wrist, I threw it into the back of Blondie’s head so hard that – with an earsplitting bang – it smashed flat before it ricocheted across the room and snapped the round top piece off the thick newel post at the foot of the stairs.
Bella twitched but didn’t wake up.
“Dumb blonde,” I muttered.
Rosalie turned her head slowly, and her eyes were blazing.
“You. Got. Food. In. My. Hair.”
That did it.
I busted up.
(Lk. 303-304)

“He’s not telling it right,” I muttered, more embarrassed than before. “He left out the part where I growled at him.”
“Did ya get in a couple of good swipes?” Emmett asked eagerly.
“No! Of course not.”
“No, not really? You really didn’t attack him?”
“Emmett!” I protested.
“Aw, what a waste,” Emmett groaned. “And here you’re probably the one person who could take him – since he can’t get in your head to cheat – and you had a perfect excuse, too.” He sighed. “I’ve been dying to see how he’d do without that advantage.”
I glared at him frostily. “I would never.”
(Lk. 442)

See on lihtsalt superhea raamat! Ma mäletan, et kui ma eelmine kord seda lugesin, siis mulle ei meeldinud, et Jared ja Wanda kokku ei jäänud. Nüüd ma olen selle üle küll hüperõnnelik Jared ja Mel on lihtsalt the best. (: Ja Wanda ning Ian.
Aga lihtsalt vägavägavägahea raamat on. Soovitan kõigile soojalt, eksole. Vahepeal oli ikka täiega õudne. Ja Wanda võttis lõppus ikka lolle ideid pähe. Ning see EPILOOG! O: OMG! Ma nii kartsin, et need ongi Seekerid. Aga kõik oli korras.. (: (Ilmselgelt ma ei mäletanud eelmisest lugemiskorras suht midagi *naerab*)

I decided to save her the search. I'm going to Chicago.
The panic was more than a flicker now. Why?
I'm going to see the Healer. I don't trust her. I want to talk to him before I make my decision.
There was a brief silence before she spoke again.
The decision to kill me?
Yes, that one.
(Lk. 66)

He close his eyes again. His thick black lashes were wet with tears. I could see them glisten.
Oh, go ahead, Mel sighed. Do whatever you need to. I'll... step into the other room, she added dryly.
Thanks.
(Lk. 572)

"Doc!" I gasped in the tiny, fragile voice. "Doc, you promised! You gave me your oath, Eustace! Why? Why did you break your word?"
A dim recollection of misery and pain touched me. This body had never felt such agony before. It shied away from the sting.
"Even an honest man sometimes caves to duress, Wanda."
"Duress," another terribly familiar voice scoffed.
"I'd say a knife to the throat counts as duress, Jared."
"You knew I wouldn't use it."
"That I did not. You were quite persuasive."
"A knife?" My body trembeled.
"Shh, it's all okay," Ian murmured.
(Lk. 601-602)

When the rains ended, Jamie would move into a free corner in Brandt and Aaron's cave. Melanie and Jared had kicked Jamie out of their room and into Ian's before I'd been reborn in Pet's body; Jamie wasn't so young that they'd needed to give him any excuse.
(Lk. 609)

Täiega lahe oli! Nii mõnus oli lugeda lihtsalt mingist elust.. Ja ülinaljakas lihtsalt! Ma ei saa aru, kuidas nii naljakalt võib kirjutada. Üüberhea lõpp oli lihtsalt! Nii nummi.

"We will shortly be landing at Los Angeles International Airport. Please ensure your seat is in the upright position, that you weigh less than a hundred pounds and that you have excellent teeth.
(Prololoog)

Likewise, my name is Margaret but he calls me Maggie, except when I borrow his car and scape the side against the pillar in the multi-storey car park (something that occurs more regularly than you might think).
(Lk. 2)

And then, just when it seemed that we were beyond all hope, the call came.
"Liam's broken his toe," Garv said. "His new flatscreen telly fell on it." (Liam and Elaine had every consumer durable known to man - and I stress man, not woman. Give me mobile phone and a hair-curler and I'm happy. But Garv, being a man, yearned after digital this and Bang & Olufsen that.) "So tonight's off."
"Great!" I exclaimed. Then I remembered myself; they were his friends. "Well, not great for him and his toe, but I've had a tough day and -"
"It's OK," Garv said. "I didn't want to go either. I was just about to ring them and pretend our house had been burnt down or something."
"Dandy. Well, see you back at the ranch."
(Lk. 7)

"You just missed Donna," he said. "She'll call you at work tomorrow."
"So what's the latest?" Donna had a messy, high-concept love life and, as one of her best friends, it was my duty to provide advice. But she often conculted Garv to get what she called "the male perspective", and he'd been so helpful that she'd rechristened him Doctor Love.
"Robbie wants her to stop shaving under her arms. Says he thinks it's sexy, but she's afraid she'll look like a gorilla."
"So what did you advise?"
"That there's nothing wrong with women having hair -"
"Right on, sister."
"- but that if she really doesn't want it, she should say that she'll stop shaving under her arms if he'll start wearing girls' knickers. Sauce for the goose and all that."
"You're a genius, you really are."
"Thanks."
(Lk. 10)

The worst scrap had been one of those odd ones which had started out as a muscular discussion over whether a new skirt of mine was brown or purple, and had unexpectedly disintegrated into a bitter stand-off, with accusations of colour-blindness and hyper-sensitivity flying about.
(Garv: "What's wrong with it being brown?"
Me: "Everything! But it's not brown, it's purple, you stupid colour-blind fucker."
Garv: "Look, it's only a skirt. All I said was I was surprised at you buying a brown one."
Me: "But I DIDN'T! It's PURPLE!"
Him: "You're overreacting."
Me: "I'm NOT. I would NEVER buy a brown skirt. Do you know the first thing about me?")
(Lk. 18)

"Drink some water." I herd the clatter as Garv put a glass on my bedside table. I ignored it and him, but just before I sank into the merciful oblivion of sleep, I remembered I hadn't taken out my contact lenses. Too tired, drunk, ehatever to get on my feet and go to the bathroom, I slipped them out and plopped them into the handily placed glass of water, promising myself I'd rinse them good and proper in their solution in the morning.
But when the morning came, my tongue was superglued with dryness to the roof of my mouth. Automatically, I stretched out my hand for my glass of water and gulped it in one go. Only when last of it was racing down my throat did I remember. My contact lenses. I'd drunk my contact lenses. Again. The third time in six weeks.
(Lk. 20)

"You want me to go?" I asked faintly.
"Yes."
"When?"
"Now would be good."
(Lk. 21-22)

Two or three years were spent wasting time at university, and after a spell of unemployment she'd tried to be an air hostess, but couldn't manage to be pleasant enough. ("Stop ringing that fucking call-bell, I heard you the first time," was, I believe, the sentence that ended her high-flying career.)
(Lk. 28)

"Any thick knows the answer to that," Helen threw at the screen.
"What is it, then?" Anna asked.
"I don't know. But I don't HAVE to know. I'm not about to lose ninety-three thousand pounds. Oh, go on then, phone your friend, for all the good it'll do, if he's as thick as you -"
(Lk. 30)

It was decided that Claire would be a green curry because they were both fiery, then Helen decreed that Rachel would be a jelly baby, which pleased Rachel no end.
"Because I'm sweer?"
"Because I like to bite your head off."
(Lk. 37-38)

Occasionally she was still there when I woke. One morning I came to to find one of her feet resting on my ear and the other in my mouth; for reasons best known to herself, Anna had decided to get into bed upside-down.
Another night I emerged from sleep feeling absurdly happy: warm, safe, cherished. Then, going into hollow freefall, I realized what it was - Anna was snuggling into me, nuzzling and mewing, "Oh Shane." Deep in sleep, her arm tight around me, I'd thought she was Garv.
(Lk. 43-44)

One bad morning, Anna got in beside me and we both lay on our backs, staring miserably at the ceiling. After some time she said, "I think we're making each other worse."
"I think we are," I agreed.
"I'll go back my own bed, will I?"
"OK."
(Lk. 45)

"He says he wants "to talk"."
"And what's wrong with that?"
"He really means he wants to have sex. That's what's happened the last three times. It gets my hopes up, then leaves me feeling even worse."
"Maybe you shouldn't sleep with him any more," I suggested.
"Maybe," she said vaguely, unconvinced.
"Maybe you shouldn't even meet him."
But the next time he rang and said he wanted to see her, she agreed. "Don't worry," she promised me. "I'm not going to sleep with him."
(Lk. 45)

"But at least I didn't sleep with him," Anna said the following morning, as she inspected her bruises. "OK, I drank myself into a coma and nearly burnt the house down, but at least I didn't sleep with him."
"It's progress," I agreed.
(Lk. 46)

As I rubbed my palm against his, I remembered that he used to hold that hand over my mouth. To muffle the sound I was making. When we were having sex.
How weird life is.
(Lk. 50)

"Well," Lara beamed, "I haven't slept with a man for eight years."
She had to be joking. All was still as I waited for the punchline. I mean, this woman was off the scale. And if she couldn't get a fella, what hope was there for anyone, anywhere?
"Are you serious?"
"Sure."
[---]
"But why?"
"I'm gay."
Gay. Lara was a lesbian. I'd never met a real-life lesbian before. Not knowingly, anyway. Plenty of fay man, of course, but this was new one on me and I had no clue what to say. Congratulations? Get lost, you're too good-looking?
"I'm sorry." Lara roared with laughter. "I shouldn't have done that."
"So you're not gay?" Suddenly I was comfortable again.
"No, I am."
(Lk. 99-100)

Meenutas videvikku täiega, aga vahet pole. *naerab* Hästi nummi oli. Ja mulle meeldis, et Damen ikkagi ei olnud vampiir.

And the next thing I know, a horrible thwonk! resonates throughout the room, as nineteen heads hit the tops of their desks.
Everyone's head but Damen's and mine.
I gaze all around, mouth gaping, eyes trying to comprehend, and when I finally turn back to Damen, staring accusingly, he just shrugs and says, "This is exactly what I'd hoped to avoid."
(Lk. 234)

"Drina says hi!" Then she waits us to say hi back. But when we don't, she rolls her eyes, gets up, and walks away, saying, "They say hi too."
Miles shakes his head and looks at me. "I didn't say hi. Did you say hi?"
(Lk. 250)

"Now what?"
"Now imagine something."
"What do you mean?" I ask, immediately picturing a giant elephant.
"Imagine something else," he says, "quickly."
I open my eyes, startled to see a ginormous elephant charging right at us, then I gasp in amazement when I transform him into a butterfly - a beautiful Monarch butterfly that lands right on the tip of my finger.
(Lk. 291)

He looks at me, waiting.
"I love you," I whisper.
"And I love you." He smiles, his lips seeking mine. "Always have. Always will."
(Lk. 356)

EVER ON NII LOLL!!!!!!! Kuidas ta SAI Romanit uskuda??? Isegi MINA ei uskunud! SEKUNDIKSKI!
LOLLOLLLOLLLOLOLOLOLOLLLLLL!!!!!!!!!!!!!!!!
Õh, ta on lihtsalt nii-nii jobuu. Damn, ta peab selle kõik nüüd kuidagi korda tegema ja JUTUL LÕPP!!!
ÕGH!

I gaze at him, knowing I need to accept, that I want to accept. Hearing the voice in my head shouting: Say yes! Say yes! You promised yourself you'd leap forward, without once looking back, and now's your chance - so just go ahead and do it! JUST! SAY! YES!
(Lk. 23-24)

Cast'il oli õigus. ClanFintan on tõesti kõige ideaalsem kangelane. Nagu.. aaaah! (L) Mind isegi ei huvita, et ta kentaur on. And, believe me, i know that's creepy! Aga ta on nii megaarmas! (: Ja Shannon on ka ülimalt lahe. Aga ma nii kardan, et Rhiannon suudab kuidagi ikkagi nende kohad ära vahetada.. Õhhh, ei tohiiii!!!!
Igatahes. Viis pluss raamat. (:

I tried to open my eyes, but they wouldn'o obey. That was probably because corpses don't have functioning eyelids. It it wasn't for the fact that I was dead, I think my heart would have pounded out of my chest. Can corpses panic?
(Lk. 43)

"So I don't have to have sex with a horse?"
"No, my Lady."
"Well, that's a relief."
"Yes, my Lady."
(Lk. 86)

"Lady Rhiannon?" The voice was deep and familiar. For a moment I was surprised into not responding. The gross creature things had voices like ClanFintan?
(Lk. 146)

"Which hoof?" He sounded brisk and businesslike.
"Right front." I stepped under Epi's neck, squatted and ran my hands down her leg. "It doesn't feel swollen or hot, so I think it's just a bruised frog." (I peeked up at him - he seemed to understand. Oh, yeah, he should. He's part horse.)
(Lk. 146)

"Then how am I going to get to the castle and back home? Did you bring a horse with you?" Well, I meant, beside his friends.
"No." His smile had broadened.
"Am I supposed to walk?" Like that wouldn't take forever.
"No." Now he looked like the damn Cheshire cat.
"Well, then how?" What the heck was he thinking?
"You will ride me." He gave a little mock bow, then spun around (like any good cutting horse) and headed to the other campfire.
For once I as rendered speechless - utterly devoid of speech.
(Lk. 152)

"Freshen, hell, I need a serious bath." I sniffed knowingly in his direction, "and I'm not the only one." This time Dougal laughed out loud. "I didn't mean just him, either," I said pointedly to the young, now blushing, centaur. That made ClanFintan laugh.
(Lk. 182)

Ma VIHKAN Dameni.
MIDA? Nad muutsid Haveni ka immortaliks? Mis TOIMUB? Ma ei saanud mitte midagi aru. Ausalt ka. Mitte MIDAGI!
Ahhh, i need the next book!

“Where’s your car?” Miles asks, glancing at him as he slams his door shut and slings his backpack over his shoulder. “And what’s up with your hand?”
“I got rid of it,” Damen says, gaze fixed on mine. Then glancing at Miles and seeing his expression he adds, “The car, not the hand.”
(lk. 12)

“Ever, please. Don’t you think I’ve been around long enough to have honed a few skills?”
I start to respond, wanting to explain that while it’s truly remarkable to watch him paint a Picasso better than Picasso with one hand while simultaneously outdoing Van Gogh with the other, I really don’t think that’ll help him land that coveted barista position at the Starbucks on the corner.
But before I can say it, he’s standing beside me, moving with such speed and grace all I can manage is, “Well, for someone who’s turned his back on his gifts, you still move awfully fast.”
(lk. 30)

“You have a serious history of falling for all the wrong girls.” I shake my head. “You do know that, right?” I wait for a response, some recognition of what I just said, but he just shrugs and waves me away. Still watching as I head for my car, having no idea I can hear him when he thinks: Don’t I know it.
(Lk. 82)


I park in the garage and head up the stairs, tossing my bag onto my bed without even looking, then heading for my closet as I yank off my tee. Just about to unzip my jeans when Damen says, “Don’t mind me, I’m just sitting here enjoying the view."
(Lk. 82-83)

“I don’t expect you to get it completely organized or anything, it’s too big a mess. But if you could get it into some kind of order, well—” He nods, looking at me. “You just might get a gold star.”
“I’d rather have a plaque,” I say, pretending to be serious. “You know, something nice that I can hang on the wall. Or even a statuette. Or a trophy—a trophy would be good.”
(Lk. 109)


“Ever?” He climbs out of his shiny silver Prius, jangling his keys and squinting at me. “What are you doing here?” He tilts his head as he approaches, enveloping me in a cloud of Axe bodyspray.
I sling my bag over my shoulder, slamming my car door much harder than planned. “Funny thing. I—um—I actually live here.”
(lk. 132-133)