Angela vs. Ingela

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 12/3/2010, 17:16

emm ma nüüd ei oskagi öelda millal uus osa tuleb, ma proovin selle nv teha uue osa.

Võlur Postituste arv : 59 Age : 27 Asukoht : Jõhvi

Millal siis :S?

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 2/6/2010, 05:33

Okei, andke andeks et pole niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii ammu kirjutanud midagi, mul pole tõesti aega olnud, õppida-õppida-ja ainult õppida on aega olnud... kohutav. Lugesin praegu uuesti selle juttu läbi ja mõtlesin et võiks siis teid natuke rõõmustada ja uue osa teha... et mis sis ikkagi saab?
Kas Ingela sünnitab? Kas vanemad lahutavad? Kumb kumma juurde jääb jne?!
Lühikokkuvõte siis eelmistest osadest .

Ingela läks kooli nn. bossiga raksu, ta sai teada et ta rase on. Joe tuli tagasi, Kevin ilmus välja. Vanemad hakkavad lahutama. Ema tahab nunnakloostrisse panna. Ja Angela... on lihtsalt niisama äge

6. osa siis .

Ingela vaatenurk *

Kui hommikul silmad lahti tegin, Kevin magas veel. Tõusin üles ja läksin vannituppa, tegin tavalised toimutused ning võtsin suuna kööki. Suurestoast mööda kõndides nägin isa diivanil magamas, ühesõnaga kedagi üleval veel polnud. Hakkasin pannkooke tegema. Panin ka pliidi sooja. Võtsin kapidest asjad välja ja hakkasin taigent kokku segama. Kui sellega ühele poole sain, oli pann kuum juba ja esimene lärts läks juba peale.
Jäin mõtlema sellepeale kuidas asjad muutunud on, lihtsalt ühe päevaga kui me varem ei saanud üldse Angelaga läbi , siis nüüd... Kuidas asjad järsku nii käest ära läksid? Kui poleks Kevin mängu tulnud, oleks kõik endine, oleksin koolis siiani populaarne ja saaksime Jamelega siiani ülihästi läbi. Aga kui Jamele poleks meid tuttavaks teinud, poleks ma kohtunud Keviniga. Ah mai tea isegi, plussid ja miinused mõlemad. Ja ema? Kui ta tõesti meid sinna paneb, siis on see katastroof. Mai suudaks seda üle elada. Liiga kohutav. Keerasin vahepeal pannkoogi ümber.
Aga miks ema oma vanust valetas? Ma saaks aru kui inimene valetaks end nooremaks aga vanemaks? Mai mõista seda. Aga ta peaks ju minust siis aru saama. Oeh. Aga mis nüüd siis Joe ja Angie vahel toimub? Kas ma ütlesin tõesti Angie? Lahe. Mai oleks uskunud et nemad kaks omavahel sebima hakkavad. See on tegelt nunnu, nüüd ma vähemalt tean et mu õde pole lesbi, ma vahepeal mõtlesin selle peale et äkki ongi lesbi, kuna ma pole ühegi poisiga teda koos näinud. Okei, jätame Nicki välja, nad teavad üksteist mähkudest saadik, kuigi ma mõtlesin et äkki hakkavad pigem nemad omavahel sebima, mitte...
Viimaks tegin pannkoogid valmis, panin taldrikud lauale, kahvlid-noad samuti, ning võtsin ka moosi külmikust. Olin eelmine õhtu just poest ostnud. Ikka pole kedagi veel üleval?! Mh, kaua võib magada, kell juba pool 7. Angela ja Nicki peab varsti üles peksma, kool ju. Aga mida mina edasi tegema hakkan? Aborti ma enam teha ei saa, ega ei tahagi... Panin käe kõhu peale. Oh pisike, sul veab, sa oled vähemalt tahetud siia ilma, armastuse vili... ? Ma ju armastan Kevinit. Jah, kogu südamest...
"Hommikut" ärkas lõpuks Nick.
"Hommikut, mõtlesin teid just äratama tulla." vastasin ja kopatasin ta lauataha.
"Kus Joe on? Teda polnud öösel toas?!" küsis Nick.
"Emm, ma arvan et ta on Angie toas" Mh, jälle see nimi.
"Mm... okei." ümises poiss ja kukkus endale pannkooke kallutama. Läksin teisi äratama. Esimese toa võtsin ette õe oma. Tegin vaikselt ukse lahti ja nägin neid kahte üksteise kaisus magamas, see oli nii armas vaatepilt.
"Angela" hõikasin vaikselt. Õde mühatas ainult sellepeale.
"Angela!!" hõikasin ju kõvemini. Joe tegi silmad lahti.
"Mis kell on?" küsis ta. Vaatasin telefonilt kella, 6.47 .
"Kohe seitse, nii et kobige üles." vastasin ja panin ukse kinni tagasi. Läksin edasi Kevini tuppa. Tibu magas ilusti. Liikusin voodi juurde ja tegin talle põsepeale musi. Poiss tõmbas mind vaikselt enda kaissu, üritasin end kuidagi sealt välja sikutada.
"Kevin, ärka nüüd, kell saab kohe seitse" vingusin...
"Natuke aega veel" ümises ta vastu. Mh.
"Nii ei saa, lase mind välja, ma tahan sööma minna." kuidagi vingerdasin sealt alt välja ja läksin kööki tagasi. Kõik istusid juba köögis peale Kevini, isegi issi oli üles ärganud. Istusin samuti lauataha ja hakkasime sööma.

Viimaks kui kõik söödud sai, hakkasime sättima õega, oli aeg kooli minna. Kevin ajas auto ette ja lidusime kolmekesi välja. Kevin viis meid kooli ära ja ise läks koju tagasi. Jäime enne kooli sisse minekut, ukse juurde seisma.
"Oled valmis?" küsis õde. Noogutasin ja läksime sisse. Ja oppa, mis meile vastu vaatas. See plakat kus oli enne minu pilt on nüüd Jamele pilt, mai oleks elus uskund et ta endale pähe laseb istuda. Aga tundub et ta tõesti kardab mu õde. Mix mina omal ajal ei õpind seda? Neetud.
"Ma ütlesin et ta teeb selle ära" naeris õde mul kõrval. "Mai lase kellegil sulle liiga teha, luban" kallistas õde mind.
"Aitäh." tänasin teda ja läksime garderoobi edasi. Eemaldasime üleliigsed riided ja võtsime Ühiskonnaõpetuse asjad välja ja läksime 4 korrusele klassi juurde. Kui sinna jõudsime hakkasid teised plaksutama. Mul ei jõudnud kohale miks? Istusime ühele pinkidest.
"Ta on läinud siit, igaveseks" tuli üks poiss naeratades meie juurde. Misasja? Kes?
"Kes on läinud?" sain aru et ka õde ei saanud pihta, koos Nickiga.
"Jamele, ta võttis dokumendid välja ja lasi jalga. Me oleme vabad" kilkas üks tüdruk tagant poolt.
"Kes seda oleks arvanud?" muigasin. Kohe tuli ka õpetaja ja läksime klassi.

Koolipäev möödus suht hästi, aga kooli päeva lõpus, ootas meid üllatus. Ema.
"Autosse ja kohe" käsutas ema meid. Mai kavatsenudki minna.
"Me ei tule sinuga kuhugile, ema, jäta meid rahule" sisises õde emale.
"Autosse ja kohe" tuli ema välja ja utsitas meid autosse. Ta haaras mul tugevasti käest ja tõmbas mind autosse, Angela tuli appi mulle aga ema lõi teda nii et Angela maha kukkus.
"ANGELA!!! Ema lase lahti" mai jõudnud talle vastu panna ja ta lükkas mu taha istmele. Üritasin ukselinki lahti teha aga see ei tulnud, ema on lapse lukud peale pannud, kohe oli ta ka autos ja ta kihutas kohalt.
"Ema mida sa teed? Lase mind välja!!" karjusin tagant. Ema ei vastanud. Siis tuli mul telefon meelde, hakkasin õele helistama kui ema mult järsult selle käest rabas. Ma olin lootusetult vangis. Mul polnud kuhugi pääsu. Sõit kestis terve igaviku. Pidama jäime lõpuks paari tunni pärast. Kui silmad lahti tegin, vaatas mulle hiigelsuur nunnaklooster vastu. Ta tegigi seda. Ta tõi mu siia.
"Enam sul pole pääsu, sul pole kuskile põgeneda. Me oleme teisel pool eestit üldse, nii et tule. See saab meie uueks koduks kuni järgmised 6 kuuks." rääkis ema hirmutavalt. Esimest korda elus, ma kartsin... ma kartsin oma ema. Järgnesin talle, ma jälestan selliseid kohti... Üks nunnadest juhatas mind ühte tuppa, see oli pisike, voodi, kapp, laud ja ei midagi muud. Sulgesin ukse enda järel ning lukustasin selle. Langesin voodile ja puhkesin nutma... Kas siia ma peangi jääma?

Nonii, loodan et meeldis. Proovin lähiajal uue teha. Järgmine osa tuleb Angela vaatenurgast. Aga kas tahate veel kellegi vaatenurgast seda lugeda?

Kriitikat .

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 6/6/2010, 23:48

Mai tea kas keegi loeb aga noh...
Head lugemist.

7. osa

Angela vaatenurk *

Ikkagi mai mõista, miks Jamele siit koolist ära läks? Lihtsalt niimoodi. Saime juba koolist välja, kui nägin tuttavat autot. Pagan, Ema!
"Autosse ja kohe!" karjus ema meile.
"Me ei tule sinuga kuhugile, ema, jäta meid rahule" sisises õde emale.
"Autosse ja kohe" kordas ema ennast ja tuli autost välja. Ema võttis õelt käest kinni ja tõmbas teda auto poole. Läksin vahele ja üritasin Ingelat lahti päästa aga ema virutas mulle nii et maha langesin.
"ANGELA!!! Ema lase lahti!" kuulsin õde veel karjumas, tahtsin talle appi minna, aga mai suutnud... mai suutnud tõusta.
"Ingela!" hõikasin vaikselt. Nägin kuidas õde seal autos rapsis, kuni ema viimaks minema sõitis. Nick tuli mulle appi ja aitas mu püsti. Haarasin kiirelt telefoni kuna see helises, aga kohe ka helin lõppes. See oli õde, proovisin tagasi helistada aga see oli välja lülitatud. Võtsin uue kõne kohe isale. Kutsus paar korda siis võeti vastu.
"IssiSaPeadKoheKooliJuurdeTulemaEmaOliSiinTaVõttisIngelaKaasaJaMaiTeKuhuTaTaViisMaOlenPaanikasseSattumaPalunIsaTuleRuttu..." rääkisin isale korraga kõik ära ja siis tõmbasin alles hinge.
"Räägi nüüd uuesti ja aeglasemalt, kuna ma ei saanud mitte midagi aru" kuulsin ainult vastuseks. Vihastasin ja karjusin:
"Tule lihtsalt kiiresti kooli juurde ja kohe!!! Te kõik!!" ning lõpetasin kõne.
"Kas nad tulevad?" küsis Nick vaikselt.
"Nad peavad! Mida me nüüd teeme? Me peame ta leidma!" langesin Nickile kaela, ma ei pidanud oma lubadust... Mai suutnud teda kaitsta, isegi oma ema eest.
"Me leiame ta!" kinnitas Nick mulle, mind kallistades. Meie juurde tuli ka dire ja uuris mis toimus, ütlesin et muretsemiseks pole põhjust. Dire noogutas ja lahkus.

15 minuti pärast oli isa, Joe ja Kevin kooli juures.
"Kus Ingela on?" küsis kohe Kevin.
"Ema röövis ta!" vastasin ahastuses.
"Mida? Kaily on liiga kaugele seekord läinud, kuhu ta viia võis ta?" nägin isa esimest korda vihasena.
"Ta... NUNNAKLOOSTER!! Ema ähvardas meid sinna panna ja ta nüüd tegigi seda! Aga millisesse?" vastasin. Me peame ta leidma.
"Nüüd aitab! Kõik autosse!" käsutas isa ja läks ise rooli. Istusime kõik autosse ja panime rihmad peale, isa sõitis kohapealt.
"Kuhu me lähme?" küsis Joe isalt.
"Politseisse!" vastas isa. Ahhetasin.
"Miks sinna?" neelatasin.
"Sest see on inimrööv, olgugi ta enda tütar aga see on vastutahtmist." sisises isa eest istmelt. Istusime edasi kõik vaikselt.

Viimaks jõudsime politsei jaoskonda. Jooksime kõik sisse. Isa läks korrapidaja juurde ja hakkas rääkima. Algul nad ei olnud nõus, aga viimaks olid. Isa tegi avalduse, andsime Nickiga oma tunnistusi ja läksime koju tagasi. Meile öeldi et peame ootama. Me ei kavatsenudki oodata. Otsisime telefoninumbritega raamatu üles, kus olid kõik numbrid kus oma õde leida. Võtsime moblad välja, jagasime numbrid ära ja hakkasime helistama.
Helistamisega läks aega kuskil tund. Igale inimesele kellele helistasime, andsime kirjeldused, nimed jne. Viimaks sai Nick ja Kevin samale kirjeldusele vastuse. Üks klooster asub Saaremal, teine Ida-Virumaal kuskil Kuremäe kandis. Mina ja Joe võtame Saaremaa kloostri ette, isa, Nick ja Kevin Kuremäe kloostri.
Kadusime tubadesse asju pakkima. Poole tunniga oli meil asjad koos ning asusime teele.

"Mis sa arvad, kummas nad on? Ja mis me siis teeme kui neid polegi seal?" uuris Joe mult kui sinna teel olime.
"Siis otsime edasi kuni leiame!" ütlesin kindlalt.

Sõit kestis kaua, peaaegu 5 tundi... vahepeal ka praami peal. Lõpuks kui Saaremaale sisse jõudsime, hakkasime siukest kohta nagu Ööriku otsima. Tükk aega läks ikka tegemist et see koht üles leida. Vahepeal helistas ka isa ja ütles et nad jõudsid kohale aga seal neid polnud. Ütlesin et mingu nad siis koju tagasi, et helistame kui midagi teada saame.
Viimaks leidsime selle koha üles. Jooksime uksetaha ja hakkasime koputama. Kella vaadates pool 10 õhtul. Mai jäta enne kui olen teada saanud kas mu õde on siin või ei.
Lõpuks tuldi uksele.
"Tere, mida te soovite?" küsis vanem naisterahvas.
"Ma otsin oma õde taga, kas täna tulid siia üks naisterahvas ja noor neiu?" küsisin. Naine mõtles natuke, siis raputas pead. Ohkasin.
"Tänud!" pöörasin ümber juba kui kuulsin kõvat kiljumist. Esimene mõte oli kohe...
"Ingela!" tormasin nunnast mööda ja jooksin selle karjumise poole. Jõudsin ühe ukse juurde, lükkasin ukse lahti ja nägin ema Ingelat...

Nonii, homme saab edasi teada mis juhtus.
Kelle vaateväljas järgmise osa teen?

Inetu päkapikk Postituste arv : 390 Age : 27

Jee, uued osad! Very Happy

Mulle väääga meeldis, kuigi...veider, et keegi eal kooliõues ei märganud, et see ema Ingelat autosse vägisi veab.
Sa võiksid nüüd ema vaateväljast ka teha.

Totaalne lumememm, noh!^.^ Postituste arv : 253 Age : 29

Mina loen.
Mulle ikka meeldib(kuigi ma ei mäleta, kas ma enne olen kommenteerinud...)
Huvitav.
See ema on ikka...*vandumiste rida*
Aga jah,
ootan uut :)

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 7/6/2010, 23:16

tore et keegigi, ema vaateväljast ? oiissand ,
tahetakse ka Nicki vaateväljast... et ma pean mõtlema, homme tuleb uus ..

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 9/6/2010, 20:14

Ma loen ka Angela vs. Ingela - Page 4 Icon_biggrin

Mulle meeldib!!!
Muide homme on möödas;)
Sa võiksid nüüdsuht vasrti emm... UUT OSA teha! Angela vs. Ingela - Page 4 Icon_biggrin

Võlur Postituste arv : 59 Age : 27 Asukoht : Jõhvi

Ma loen ka..... lol!

täiega head....
uut? Very Happy

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 17/6/2010, 16:05

Mulle meeldis samuti:)

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 1/7/2010, 17:28

No nii , emps tõi nüüd läpaka põltsu kaasa, Very Happy

ja nüüd saan hakkata taas osasi kirjutama, näpud kibelevad räigelt...
nii et olge valmis...
mai ütle kas uued osad tulevad täna või homme, aga tulemas on kohe 3 osa ...
kõigepealt ema vaatepildis, siis Nicki ja siis taaskord Angela ja Ingela.

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 3/7/2010, 19:10

Nooniii , Uus osa ...
Ilma pikema jututa... Lugema Very Happy

8.osa

Nicki vaatepilt

Kus kurat Ingela Kevinit teab? Pagan, nüüd saab Angela ka teada ja siis ta hakkab arvama et olen valetanud talle terve selle aja. Samas ma pole elus Angelat nii vihasena näinud, kui ta oma õde kaitses. Ja miks Jamele üldse Ingelale kallale läks, nad on ju nii head sõbrad?! On ju? Kõndisin mööda tänavaid et jõuda äärelinna, et minna Kevini juurde. Teadsin kuhu ta peale vanglast vabanemist elama läks. Nüüd vaid loodan et ta ikka seal on. Pidin kuskil pool tundi kõndima enne kui kohal olin.

Tule nüüd ükskord uksele, pagan võtaks.
„KEVIN!“ karjusin uksetaga. Viimaks kuulsin liikumist ja siis tuli vend uksele.
„Mida kuradit Kevin? Mis ajast sa Angie õega sehkendad?“ käratasin vennasele.
„Kus ma teadma pidin et see Angela õde on?“ vastas ta uniselt mulle. Läksin tast mööda otse tuppa.
„Kus sa pidid teadma? Sa tead neid mõlemaid mähkudest peale juba!“ vihastasin.
„Ma polnud neid ju mitu aastat näinud siis kui kinni istusin ja noh, kui välja tulin ja Jamele kaudu temaga tuttavaks sain, hakkas ta mulle meeldima ja nii meil vaikselt see arenes ja ega tema ka ei rääkinud et tal õde ka veel on ning ta ei tulnud mul kohe meelde ka, aga siis kui lõpuks teada sain et Angela ja Ingela on need samad tüdrukud, kes meil naabrid on, siis oli juba hilja, ma olin Ingelasse juba armunud.“ Rääkis vennas mul.
„Jajah, ja kuidas sa kujutad ette mis näoga ma nüüd Angiele otsa vaatan? Ta ei tea ju su olemasolust üldse midagi!“
„No ma ei tea, te kindlasti saate ära räägitud, te olete ju parimad sõbrad.“ Naeratas vennas.
„Mis sul rääkida! Ja muide Ingela on haiglas!“ mainisin poisile.
„Mida?“ poiss oli kohe ärkvel.
„Mis ta seal teeb? Kas temaga on kõik korras?“ uuris poiss.
„Jamele läks kallale talle ja ma tahtsin et sina valgustad mind selles!“ vaatasin vennale küsiva pilguga otsa.
„Krt, Jamele sai siis teada meist! Ja mis seisus Ingela on?“ vuristas poiss edasi.
„Ma ei tea mis seisus ta on… Angie on tema juures praegu…“
„Me peame sinna minema!“ segas vennas mind.
„Hull oled peast? Ei lähe me kuskile… ootame kuni Angela mulle helistab või Ingela sulle, ma ei taha et vanemad sind näevad, ma ei jõua seda skandaali ära kuulata, mis sellest pärast tuleb.“ Pööritasin silmi.
„Nii et ema-isa ikka ei luba suhelda teil minuga jah?“ küsis poiss murelikult.
„Jap, aga me Joega ei hooli sellest, sa oled meie vend ja nii jääb!“ vastasin kindlalt.

Istusime õhtul teleka ääres ja rääkisime niisama perest ja muudest asjadest. Kevin uuris, kuidas Frankie elab? Vanemad? Kuidas mul koolis läheb? Jne. Uurisin ka ta vanglaelu, et mis elu seal oli, ja mis ta nüüd edasi plaanib. Vennal on plaanis tööle minna ja kool ära lõpetada. Tal on plaan õhtukooli minna. Tubli Kevin!

Järgmisel päeval jäin taas Kevini juurde, emale-isale ütlesin et ööbin klassivenna pool. Et meil mingi koolitöö vaja teha. Joe helistas samuti ja ütles et tuleb nädala pärast koju. Tore kuulda, taaskord uuris ta Angela kohta. Kobisesin ta kallal et miks ta ise talle ei helista ja uuri. Vastas et ei julge. Normaalne vennas, 20 aastat vana ja kardab tüdrukut?! Ebanormaalne. Pidime ka Joega vanematega Kevinist rääkima, et nad lubaksid tal jälle kodus käija ja Frankiega tuttavaks saada… Frankie ei mäletagi teda. Kevin sattus vangi kui Frankie alles 3-ne oli. Ema-isa on nii ebaausad Kevini suhtes. Muidugi ta on vigu teinud, aga tal on ikkagi õigus oma vennaga tuttavaks saada ja temaga suhelda, seda ei saa keegi keelata ju? Ega ju? Oeh ei tea kuidas mu sinililleke elab? Ahjaa, ma polegi teile rääkinud ju, et mul silmarõõm koolis on? aga no ta ise seda ei tea, kuna ta aasta vanemas klassis kui mina. Nimi on Jane, ta on 17.a, ta elab meist 5 maja edasi. Ta on minust natuke lühem, pikad pruunid juuksed, erkrohelised silmad ja ta mängib võrkpalli, sealt ma temaga tuttavaks saingi. Aga tema võtab mind kui sõpra, vahest kui Angela ei saa trenni tulla või nii, siis me mängime koos. Meil on hea klapp, ta on hästi energiline ja värki… ups, sorry, kaldusin teemast kõrvale. Tagasi teemale…

Kolmandal päeval pidin koju tagasi minema, siis sain järgmisel päeval jälle Kevini juurde minna nö. „klassivenna“. Emps ja paps saaks kreepsud kui teada saaks et me Keviniga suhtleme, ta ju meie pere „must lammas“, pssh, naeruväärne. Ta on pereliige, nagu me kõik. Reedel oli viimane koolipäev, see nädal ei jõudnudki kooli, aga nii palju kui klassikatelt teada sain, ei käinud ka Angela ja Ingela see nädal koolis. Nii et ega mul midagi nägemata ei jäänud. Aga Jamele oli koolis kilkand, et kaksikud ei ole sellepärast koolis et nad kardavad teda. Elus Angela teda ei karda, ta teeks isegi mulle ära. *naerab laginal* Ega asi nii hull ka nüüd pole.

Laupäeval nägin ka Angelat, ta oli küll solvunud, et ma talle Kevinist ei rääkinud, aga ta sai õnneks aru. Hea et mul selline mõistev sõbranna on . Tegin nad siis ka omavahel tuttavaks. Saime ka Keviniga teada et Ingela on rase, see oli paras pauk. Aga mõlemad jõudsid otsusele et jätavad alles lapse. Oi issand, mis kammajaa siis veel tuleb. Let’s hope for the best!

Viimaks tuli esmaspäev ja me läksime kooli, seal oli aga meid ootamas midagi huvitavat.
Ilus suur poster Ingelast… tegelikult väga jube… eriti mis seal veel kirjas oli. Nägin kuidas Ingela ühele poole minema jooksis ja Angela teisele. Otsustasin Ingelale järgi minna.
Nägin kuidas ta plikade vetsu sisenes, sinna aga ma minna ei saanud, jäin siis uksetaha passima. Viimaks nägin Angelat tulemas, enne seda aga möödus dire must.
„Nick kus mu õde on?“ küsis tšikk mult.
„Plikade pellaris!“ vastasin ja tüdruk kadus sinna. Siis tuli kõne mulle...

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 8/7/2010, 21:08

See osa on ema vaateväljast ja siis uuesti Nicki vaateväljast ja siis taaskord peategelaste vaateväljadest.

Ema vaateväljast…

Ma ei suuda uskuda et mu tütar rase on, ta ei saa seda sama viga teha, mida mina 16 aastat tagasi. Ma ei kahetse et kaksikud sain, nad on toredad aga ma ei taha et Ingela elu samuti nii vara lõppeks. Ma pean selle lõpetama. Kaksikud on põgenenud, Michael on samuti läinud, ma pean ükskõik mida tegema et selle raseduse avalikkuse eest hoidma, see rikuks mu maine… See jõmpsikas ei saa mulle märki külge panna. Aga kus ma nad leian? Kool! Kindlasti lähevad nad sinna ja sealt ma ka saan nad kätte.

Kopp-Kopp

No kes see veel on? Oeh. Tõusin diivanilt püsti ja läksin uksele. Nonii, mis meil siin on. Üks ülikonnas meesterahvas vaatab mulle vastu.
„Tere, olen Michaeli advokaat Adam Leobard, tõin teile lahutuspaberid!“ sõnas mees mulle. Võtsin paberid vastu ja lõin ukse kinni. Nii vaatame mis meil siis siin on? Varad… kus need nüüd kirjas on? A siin, nii… maja jääb mulle…
„oot misasja? LAPSED OTSUSTAVAD ISE KUMMA JUURDE JÄÄDA TAHAVAD? No see ei ole võimalik! Mina olen nende ema ja nad jäävad minuga!“ käratasin. Ma pean Michaelile helistama.

Kutsub-Kutsub…

„Ja Kaily, mida vaja?“ vastas ta mulle.
„Sa pead kohe siia tulema, lahutuspaberid jõudsid siia!“ ning lõpetasin kõne.
Me veel vaatame seda, kes siin mida otsustab.

Tund möödas.

No kus ta on nüüd? Krt ma helistasin talle juba tund aega tagasi…
Trrr… uksekell. Lõpuks.
Läksin uksele ja lasin Michaeli sisse.
„No mis seal paberites nii huvitavat on, et ma kohe siia pidin tulema?!“ küsis mees mult. Lõin talle paberid nina ette.
„Näe vaata! Alumisel real!“ nähvasin. Mul on tunne et ma plahvatan varsti.
„Nii mis meil on siin siis? …kuna lapsed on juba piisavalt vanad, saavad nad ise otsustada kumma vanema juurde nad elama tahavad jääda… kas see?“ küsis ta.
„Jah täpselt! Siin ei ole mingit valimist, kaksikud jäävad minuga!“ ütlesin oma kindla otsuse ära.
„Kuule Kaily, see on ülemõistuse juba, nad on 16 aastat vanad, nad suudavad ise otsustada, siin sul sõnaõigust ei ole.“ Vastas ta ükskõikselt.
„Sina ei saaks nendega hakkamagi, sul pole distsipliini. Sa lased neil elada nagu nad ise tahavad, mis isa sa oled?“ tõstsin oma häält.
„Ma olen kaksikute isa, mul on distsipliini tunnet, aga ma ei keela neil elu elada, rasedus oli jah väga ootamatu, aga mitte mingil juhul EI OLE MA NÕUS ABORDIGA, see on mõrv, Kaily… ja sa proovi ainult midagi mõtlematut teha… või ma nõuan kohtu kaudu üldse hooldusõiguse endale… ja ma usun, et kaksikud oleksid selle üle väga õnnelikud, nii et ma soovitan sul hoolas olla, mida sa teed… üks vale liigutus ja ma teen selle ära, ma luban… Kaksikute heaolu pärast, olen ma kõigeks võimeline!“ käratas ta mulle vastu.
„Kuidas sa julged mind ähvardada?“ karjusin vastu.
„See ei ole ähvardus, see on sõbralik hoiatus!“ vastas Michael ja pilgutas silma. „Aga nüüd ma lahkun su meeldivast seltskonnast, nägemist!“ iroonitses mees ja pööras selja ning lahkus majast. Ahhhhh… krdima… ma talle veel näitan… nii mis kell on? pool 3, kaksikutel peaks kool tunni aja pärast lõppema… nii peab valmis end panema… Ingela, ole valmis… täna me lähme minema.

„Tere, kas Saaremaa nunnaklooster?“ küsisin.
„Jah, mina olen abtiss Maria, kuidas saan aidata?“
„Mul on mure ja ma sooviks teie abi saada…“
„Nii ma kuulan.“
„Tahaksin oma tütre teie juurde tuua pooleks aastaks, kuni ta laps on sündinud… ta ei taha last ära kaotada ja siis otsustasime tütrega et äkki on võimalik kloostrisse selleks ajaks tulla…“
„Tulge kohapeale, siis räägime täpsemalt, aga oleks küll selline võimalus jah“
„Saab tehtud, olge valmis, täna õhtul oleme kohal.“ Naeratasin endamisi õelalt ja lõpetasin kõne… täna sa kaod Ingela. Haarasin kapipealt autovõtmed ja jooksin autosse. Kõigest 15 minutit sõitu ja ma olin kooli juures juba…

Nii kell saab kohe pool neli, nad peaksid kohe tulema. Kus nad on? Äkki nad ei tulnudki kooli… SEAL!!! Tulge ligemale… ligemale… Astusin järsku autost välja…
„Autosse ja kohe!“ käsutasin neid. Nägin kuidas tüdrukud ehmatasid.
„Me ei tule sinuga kuhugile, ema, jäta meid rahule!“ sisises Angela vastu mulle.
„Autosse ja kohe!“ kordasin end - häält tõstes.
„Mine ära, ema!“ karjus nüüd Ingela. Kui vabatahtlikult ei tule, siis sunniviisiliselt! Läksin Ingela poole ja haarasin tal tugevalt käest. Tirisin teda autopoole. Järsult võttis Angela mult käest kinni, pöörasin korra tema poole ja lõin teda…
„ANGELA!!! Ema lase lahti!“ karjus Ingela ikka veel.
„Anna andeks kallis“ ütlesin vaikselt endamisi Angela poole vaadates ja lükkasin Ingela autosse. Hea et sellel autol lapselukk ikka peal on. Istusin rooli ja sõitsin kohapealt, nägin kuidas Angela pikali lamama jäi. Tahtsin peatuda, aga ei suutnud.
„Ema mida sa teed? Lase mind välja!!“ Karjus Ingela tagantistmelt. Vaatasin peeglist tema poole ja nägin kuidas ta telefoni haaras ja sellega helistama hakkas, haarasin talt kiirelt selle käest ja viskasin aknast välja. Sõit algas edasi.

„Ingela ärka nüüd, me oleme praami peal“ äratasin tüdruku üles.
„Mhmh… ma ei taha… kooli minna, las… magan… pool tundi“ mõmises tüdruk vastu.
„Ingela!“ tegin nüüd natuke kurjemat häält.
„Jah, jah, olen üleval“ tüdruk hõõrus oma silmi natuke ning uuris natuke ümbrust, siis aga nägu vajus, läksime ülemisele tekile.
„Ingela… Kui me kloostri jõuame siis seal sa ei ole Ingela, vaid Liilia ja mina pole Kaily, vaid Kristina, Kristina Peenar“ Rääkisin talle.
„Miks?“ küsis ta.
„See on su enda heaolu pärast“ Ingela ei vastand rohkem vaid läks praami esiotsa ja jäi merd vaatama. Suundusin ise kohvikusse.

Õhtuks olime Saaremaal. Otsisin selle kloostri üles ja sõitsime sinna oma tund veel. Viimaks jõudsime kohale. Meid tuli 2 nunna tervitama. Nad suunasid meid abtissi juurde.

„Tere tulemast, mina olen Abtiss Maria, kellega te telefonitsi rääkisite“ naeratas vanem naisterahvas meile.
„Tere, olen Kristina Peenar ja tema on mu tütar Liilia!“ tutvustasin meid.
„Tulge, ma näitan teile kus te ööbima hakkate, ning siis tuleme siia tagasi ja räägime edasi.“ Noogutasin ja liikusime abtissile järgi. Läksime läbi pika koridori kuni abtiss ühe ukse juures seisma jäi.
„Siin on lapse tuba!“ naeratas abtiss ja avas ukse. Ingela tormas meist mööda ja lõi meil ukse nina ees kinni.
„Tal on paha päev olnud“ tegin oma võltsnaeratust. Paganama plika.
„Eks meil kõigil ole! Tulge, ma näitan kus teie tuba on!“ sõnas abtiss ja liikusime edasi. Paar ust edasi, jäime taas seisma ja abtiss tutvustas seda minu toana, kus ma nüüd elama hakkan need 6 kuud. Tänasin teda, panin oma kotid tuppa ja läksime abtissiga tagasi, tema „kabinetti“ .

„Nii vana neiu on?“ uuris abitiss mult kui olime taas siin toas.
„Ingela on 16, ta saab 2 kuu pärast 17“ vastasin. 20.Juuli on kaksikute sünnipäev. Siis nad saavad 17.a , aeg lendab ikka kiiresti.
„Nii, kus te pärit olete?“ esitas abtiss uue küsimuse. Nii, mis ma nüüd ütlen?
„Võru kandist“ valetasin.
„Kas te olete abielus või…?“ jäi abtiss mulle otsa vaatama.
„Lahutatud“ vastasin lühidalt.
„Teisi lapsi?“ mõtlesin tükk aega sellepeale ja siis vastasin:
„Ingela on ainus laps!“ valetasin taaskord. Abtiss jäi kergelt kõike uskuma.
„Olgu, aga miks te siia otsustasite tulla?“ küsis abtiss järgmise küsimuse.
„Kuna mu tütar ei suutnud selle häbiga koolis käija…“ manasin kurva näo ette, nii mõtleme nüüd.
„Miks häbiga?“ uuris abtiss.
„Mu tütar… ta vägistati väga jõhkral moel, aga palun ärge talle seda mainige, talle on see väga valus teema, ta on praegu omadega sassis… ta on ikka veel suures šhokis.“ tegin veel kurvema näo ette. Abtiss noogutas.
„Arusaadav, vaene tüdruk, ma saan aru küll. Aga ma rohkem ei piina teid ja lasen teil puhkama minna. Eks homme räägime edasi“ naeratas abtiss sõbralikult.
„Head ööd!“ sõnasin ja lahkusin siit. Kõndisin Ingela toa poole.

Kopp-kopp

Ei mingit vastust, katsusin ust, lahti! Läksin sisse ja nägin kuidas mu tütar nutab.
„No mis sa ulud nüüd? Ma teen seda kõike sinu enda heaolu pärast ju!“ pööritasin silmi. Nägin kuidas tütre viha tõusis ning tuli minu poole karjudes.
„Minu heaolu pärast? KRT SA VIISID MIND PÄRAPÕRGU, EEMALE ISAST, ANGELAST, KEVINIST, NICKIST, JOEST. KUS KRT SIIN MINU HEAOLU ON, AH? Sa tegid seda vaid enda maine pärast, et keegi teada ei saaks, et su 16 aastane tütar on rase!! PÄÄSTSID VAID ISE ENDA HEAOLU… HÄBIST!!! Sa oled segane ema, ma tahan ära siit!!“ nuttis ta ja tagus mind kätega. Haarasin tal mõlemast käest.
„Rahune maha nüüd, sa ei taha ju et meil paljastatakse? Aga tead, keegi sind siin ei aita.“ naersin. Lükkasin ta voodisse.
„Ja nüüd sa kuulad mind… sa proovi siin kellegile midagi rääkida…“ järsku tõusis Ingela püsti ja sülitas mulle otse näkku…
„Krdima…“ ning lõin teda nii et ta voodisse tagasi kukkus.
„MA VIHKAN SIND!!!“ Ingela tuli uuesti mulle kallale, mul viskas üle. Hoidsin teda tugevasti voodi vastas kui järsku keegi sisse hüppas…

Külaline

Millal uut osa saaks? Väga super jutt! :)

Kojamees Postituste arv : 33 Age : 27 Asukoht : Tallinn

super. uut(Y)

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 6/8/2010, 20:49

Tänud , uut veel ei tea .

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 8/8/2013, 21:16

Kõige nõmedam on see, et jutt on POOLIK !!! Evil or Very Mad

Ja kõige parem on see, et jutt on Super !!!! Laughing

Pealkiri: Re: Angela vs. Ingela 8/8/2013, 21:17

Aa ja kas kavatsed ka edasi kirjutada??