Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

ma avasin sampa...aga uut osa ma ei näe
Võib-olla on mu prilli klaasid mustad *puhastab*
Ei, fakt on see, et uut osa pole ja Kiramekil meeldib meid praadida, as usual... midagi muutnud pole tema harjumustes

Kas ma tundun tõepoolest nii kuri, et võiksin tahta kedagi praadida? Ma elan lihtsalt teises ajavööndis, sõbrad, sellises, kus on ikka veel reede Mis riigi ajavööndiga tegu võiks olla, pole ma veel otsustanud, kuid variante on kindlasti palju

Kuigi tegemist on viimase osaga, järgneb sellele veel ka lühike epiloog, nii et lõplikku otsade kokku tõmbamist selles osas ei ole. Try to bear with it

Võimalik, et ma mainisin järje valmimist millalgi NaNoWriMo ajal, aga ma pole kindel. Mul on novembrist saadik ajataju kaotus olnud ning viimasel ajal on mul tihti päevi, kus ma uinun kella viie paiku hommikul, magan enne kooli tormamist umbes kolm tundi või muutun pärast keskööd hüperaktiivseks

Ma ei mäleta hästi, millises meeleolus ma seda osa kirjutades olin, kuid mul on tunne, et siia on sattunud palju mõtteid, milles ei paista peaaegu kaks aastat hiljem mingit loogikat olevat ning ka hulgaliselt korduvaid lauseid. Ma loodan, et need ei sega kedagi
**

62.

„Mine ära,“ palus Alex, kui oma toa uksel koputust kuulis. Ta ei tahtnud mitte kellegagi rääkida. Alates oma vestlusest Imrega oli ta oma tuppa sulgunud ning polnud sealt kordagi väljunud. Juba veeres laupäev õhtusse ning hakkas hämarduma. Sügis oli kätte jõudnud ja rajas teed talvele. Kirjud lehed langesid elutu vaibana maapinnale ning kuulutasid selle jäise aastaaja märkamatut ligihiilimist. Ignoreerides koputajat, kes ei ilmutanud ainsatki soovi niipea ukse taga trampimist lõpetada, kõndis Alex akna juurde, lükkas kardina eest ning kiikas õue. Akna all kasvava puu oksal siristas lõbusalt üks muretu olemisega tihane, kuid tajudes endal Alexi pilku, tõusis ta lendu ja hõljus tiibade laperdades minema, just kui ei tahaks ta Alexiga mingit tegemist teha. Sabistas õrna vihma, nagu seda oktoobris tihti ette tuli.

Tuba Alexi selja taga oli kõigest poole päevaga omandanud täiesti uue näo, näides nüüd veelgi tühjem kui varem – ja see tuba oli oma vähese mööbli ja rõõmutu tapeedi tõttu alati tühi tundunud. Vaid paari tunni jooksul oli Alex pakkinud kahte suurde kohvrisse kõik vajaliku ning ka need vähesed asjad, mis talle armsaks olid saanud. Kui naeruväärselt vähe neid tegelikult oli! Kõigest paar kulunud raamatut, mille ta lapsepõlves kaanest kaaneni läbi oli lugenud, küllaltki inetu savist hirv, mille Sandra talle kolmeaastasena voolinud oli ja mis pigem ülesöömise tõttu paiste läinud koera meenutas ning fotoalbumi täis pilte, mida ta juba ammu vaadanud ei olnud. See oli kõik, rohkem ei vajanud ta midagi. Nii kummaline kui see ka ei olnud, ei vajanud ta rohkem midagi ja kui vajaski, piiras ta end alateadlike käskude ja keeldudega. Teda ootas uus elu täis üksindust ning ta ei võinud võtta sellesse ellu kaasa ainsatki eset, mis võinuks talle hiljem meenutada isikut, kelle ta maha pidi jätma. Ta oli vaid soovinud, et langev täht kord ka tema soovid täidaks ja ta õnnelikuks teeks, kuid täht oli vaid naernud ja kustunud, jättes tema palved vastuseta. Miks ometi oli elu sellise pöörde teinud?
Kuid see polnud mitte elu, mis oli pöörde teinud, vaid Alex ise: möödunud ööl, mil ta Imre käsivarrest oli haaranud ja tal end kuulata oli palunud, oli ta teinud otsuse, mis tähendas kõige, eriti tema ja Krisi, lõppu. Ta ei mõistnud siiamaani, mis oli see arusaamatu sisemine soov, mis sundis teda sõlmima kokkulepet ühe kõige jälestusväärsema mehega maailmas, kuid enam polnudki see tähtis, kuna kokkulepe oli kokkulepe. Alex oli Imrele lubanud, et lahkub igaveseks nii sellest majast kui ka Krisi elust ja pikema kaalutlemise järel tundis ta, et on teinud õige otsuse. Kui palju elusid ta oma kohaloluga juba rikkunud oli? Ükskord pidi sellele kõigele lõpp tulema ja see, et ta ise oma senisele elule joone alla otsustas tõmmata ja kõrvale astuda, oli parim, mida ta ette võis võtta.
Koputus kostis taas ning seekord veel nõudlikumalt kui varem. „Ma palusin sul lahkuda!“ hüüdis Alex, lootes, et koputajal viimaks ootamisest villand saab. Ta ei kavatsenudki kedagi sisse lasta, isegi kui see keegi oli Kris, keda ta üle kõige veel viimast korda näha soovis...

„Alex, kui sa kohe seda neetud ust ei ava, läheb sul halvasti!“ käratas Sandra ukse tagant ning Alex võpatas. Sandra? Mida tema veel tahtis? „Ma ei taha kellegagi rääkida,“ lausus ta, kuigi teadis juba, et ta õde see ei peleta. „Mind ei huvita, sest sa lihtsalt pead minuga rääkima!“ „Mul ei ole sinuga millestki rääkida!“ „Vastupidi, sul on mulle väga paljustki rääkida, näiteks eilsest! Ma küsin viimast korda: kas sa lased mu sisse või pean ma lukuabi kutsuma?“ Leidmata endas jõudu kauem oma õega vaielda, löntsis Alex aeglaselt ja elutult ukse juurde ning keeras selle lukust lahti, lastes Sandra sisse.
„Ma kuulsin ema käest, mis eile õhtul juhtus,“ sõnas ta ning potsatas Alexi voodile istuma. „Kuidas sa ennast tunned?“ Alex istus oma õe kõrvale. „Kas sa tahad ausat vastust?“ Sandra noogutas. Alex hammustas huulde. „Eile oli mu elu kõige hullem õhtu. Mitte ainult selle pärast, mis juhtus, vaid ka selle pärast...“ Ta tundis suus veremaiku, kuid jätkas rahutult oma huuleserva näkitsemist. „Ma tegin eile otsuse, mida ma ilmselt elu lõpuni kahetsen, kuid mida ma kuidagi tegemata ei saanud jätta. Ma ei vääri selle eest isegi mitte andestust ega toetust.“ Esmakordselt märkas Sandra kaht toanurka pressitud kohvrit ning ta vaatas Alexile segadusse sattunult otsa. „Sa ei hakka ju...“ kogeles ta. „Sa ei hakka ju ometi ära minema?“ Alex noogutas tuimalt ja peaaegu ükskõikselt. „Just seda ma teengi, lähen ära.“ Sandra hüppas püsti ning peaaegu karjus. „Tule mõistusele, sa ei tohi seda teha! Kuidas sa ometi võid?“ Milline naeruväärne küsimus see Alexi arvates oli. Asi oli kaugel võimisest ja tohtimisest. Asi oli kohustuses ning ta pidi seda täitma, isegi kui see talle sisimas väga vastumeelne oli.
„Või et kuidas ma ometi võin?“ Ta ohkas. „Küllap ma juba võin...ei, isegi pean. Sa ju tead, miks ma jääda ei saa.“ Sandra raputas ärritunult pead. „Ei, ei tea!“ „Kas sa tahad, et ma selgitan sulle kõiki põhjuseid, miks ma enam minutitki selles majas ei saa viibida?“ „Kui asi on selles, mida Imre eile ütles...“ „Asi ei ole selles,“ vastas Alex. „Kuigi ka Imre käitumisel on selles kõiges oma roll, oleks alatu vaid teda süüdistada. Asi on tegelikult lihtsamast lihtsam. Juba algusest peale oli selge, et minu ja Krisi suhe ei saa igavesti kesta. Vaatame tõele näkku: juba see, et see suhe üldse sündida sai, oli kohutav viga. Ma ei saa eitada, et see oli kõige imelisem asi, mis minuga viimase paari aasta jooksul juhtunud on, kuid juba algusest peale teadsin ma, et see ei kesta. Meie vanemad on omavahel abielus, nad saavad peagi oma esimese ühise lapse ja kuigi mu ema eile vastupidist väidab, tean ma väga hästi, et sarnaselt Imrele ei ole ka tema valmis sellise situatsiooni juures meie suhet tunnistama. Me pidime olema perekond ja see, et me oleme teineteisele kõike muud kui perekonnaliikmed, ei oleks pidanud kunagi võimalik olema. Ma ei tea, mis võib juhtuda, kui see suhe jätkub. Eile ähvardas Imre Mariannet lahutusega, kuna ta lubas mind ja Krisi toetada. Homme lubab ta ehk maja põlema panna. Ma ei suuda vaadata selle abielu purunemist ja teada, et mina olen kõiges süüdi.“ „Alex, sa ei ole...“

„Loomulikult olen,“ ohkas Alex. „Marianne ja Imre eileõhtune tüli näitas seda väga hästi. Kas sa ei ole tõepoolest märganud? Kõik pinged, mis nende suhtes on, on põhjustatud minu ja Krisi pärast...ja see kõik on minu süü. Ainus, mida ma teha saan, on nad sellest pingeallikast vabastada. Ma tahan, et mu ema oleks õnnelik. Ühe korra ma juba võtsin talt võimaluse õnnelikuks saada, teist korda ei lase ma sellel enam juhtuda. Ma ei saa paluda, et sa mulle mu lahkumise andestaksid, kuid ma saan paluda, et sa püüaksid mind mõista..ning ma tean, et sa suudad seda. Kas tead, miks?“ Sandra maigutas suud ning tõmbas keelega üle huulte. Äkitselt olid need purukuivaks muutunud. Ta ootas, et Alex midagi ütleks, kuid poiss ei kavatsenud enne kõnelemist jätkata, kui oli saanud vastuse. „Ma tean, miks,“ vastas Sandra viimaks. „Ja miks siis?“ „Sest ma toimiksin täpselt samamoodi kui sina.“

Alex noogutas. „Tänan. Sa ei tea, kui palju need sõnad mulle tähendavad.“ Ta pööras Sandrale selja ning kõndis tagasi akna juurde, mille taga keerutas tuul mänglevalt õhus kuivanud lehtede patakat. Sandra seisis tema kõrvale ning asetas oma käe ta õlale. „Kuhu sa lähed?“ Alex põrnitses aknast välja ega vaadanud tüdrukule otsa. „Mõnda aega kavatsen ma Masumi juures peatuda. Ma rääkisin temaga ja tal ei ole selle vastu midagi. Pärast seda hangin ma endale korteri.“ „Aga sul ei ole raha,“ pomises Sandra. „Imre nõustus mulle raha laenama,“ lausus Alex, meenutades kokkulepet, milleni nad viimaks jõudnud olid. „Mõne kuu pärast saan ma täisealiseks ning saan kätte oma osa meie isa pärandusest, millest ma talle tagasi saan maksta.“
Sandra toetas Alexi õlale ka oma pea. „Mis Krisist saab?“ päris ta. „Kuidas ta sinu lahkumisse suhtub?“ Alex neelatas. „Ma ei ole talle veel öelnud. Ma ei tea, kas suudaksingi. Võib-olla on parem, kui ma lihtsalt lähen, ilma hüvasti jätmata. Kes teab, äkki on see tema jaoks palju kergem ja ta suudab mu unustada, nagu poleks mind kunagi olnudki...nagu poleks meid kunagi olnudki.“ „Tema võib-olla suudab...kuid sina ju ei suuda,“ sõnas Sandra, mõistes oma venna tundeid sel hetkel paremini kui terve nende kooselatud aja jooksul. „Sa armastad teda.“ „Ta on kogu mu elu,“ pomises Alex korraga hädiselt. „Kas mäletad, milline ma enne temaga kohtumist olin? Ükskõikne, tuim, elutu. Tema armastus tekitas minus soovi edasi elada. Ta pani mind uskuma, et maailmas on küllalt, mille nimel võidelda, ja oligi...kuni praeguseni.“ „Sa võid veel edasi võidelda,“ tegi Sandra katset oma venna meelt muuta. „Veel ei ole liiga hilja. Sa võid Imre iga hetk kuradile saata ja...“ „Isegi kui võiksin, ei muuda see tõsiasja, et ma olen otsustanud. Ma ei näe ainsatki võimalust peale lahkumise. Kõigil on ilma minuta parem...eriti Krisil. Kõik see, mis eile õhtul juhtus, oleks ilma minuta olemata olnud...see pidanukski olemata olema. Ma lihtsalt...lihtsalt...“

„Tahad sa sellest rääkida?“ päris Sandra kaastundlikult ning sai vastuseks ootuspärase pearaputuse. „See teeb haiget ka rääkimatagi. Milleks peaksin ma end piinama?“ Alex astus Sandrast eemale ning istus ühele oma kahest kohvrist, näol üdini lootusetu ilme. „Kui ma läinud olen, hoolitse palun Krisi eest. Ma tean, et ta ei lepi minu otsusega ja ei suuda mõista, et see tuleb talle ainult kasuks. Minu lahkumine tekitab talle palju valu, ma tean, et tekitab. Ma ei teagi, miks ma seda räägin, sest see on ilma ütlematagi selge...“ Ta virutas rusikaga vastu seina ning tõmbas ärevalt teise käega läbi oma juuste. „Ma tean, et Kris armastab mind ja ka mina armastan teda, kuid ta on minu pärast juba liiga palju haiget saanud. Kaua ta veel seda piina, mida ma talle oma olemasoluga põhjustanud olen, taluda suudaks? Just selle armastuse pärast peabki kõik lõppema. Just selle armastuse pärast teengi ma talle veel viimast korda haiget, et ta pärast seda vabaks saaks. Kui ma praegu temast ära ei pöördu, ei tee ma seda mitte kunagi ja me veedaksime oma elu tõelises maapealses purgatooriumis, mis isegi meie armastuse jõu lämmataks ja väärtusetuks muudaks. Praegu jääb mulle sellest vähemalt mälestus, mida alles hoida ja kalliks pidada. Kui ka kõik muu mu ümber hävib, on mul vähemalt see mälestus ning see hoiab mind elus.“
Väsimusest tingitud haigutust varjates asetas Alex käe suu ette. „Kui sa ei pahanda, siis tahaksin ma nüüd mõnda aega omaette olla ja kes teab, äkki ka pisut tukastada. Mul on olnud raske öö ja päev ning iga mööduva minutiga muutub kõik aina hullemaks.“ Ta heitis pilgu aknale, mille taga endiselt vihma ladistas. Teisel pool klaasi ootas teda hoopis, varasemast palju rõõmutum maailm ning peagi pidi ta selle osaks saama. Tema senine elu oli lõppenud juba möödunud õhtul ning jäi üle vaid vastavat lõppu kuulutav dokument kinni pitseerida.

Sandra jäi Alexi ette seisma ning puudutas ettevaatlikult oma parema käega ta põske. „Ma olen kohal, kui sa lahkud, ning ütlen sulle nägemiseni, isegi kui teen seda vaikides.“
Alex pigistas endast välja viimase naeratuse, milleks ta veel võimeline oli, ja kinkis selle oma õele. „Aitäh, et vaevaks võtad.“
Tuba taas tühi, toetas Alex pea kätele ja kuulatas vihma pladinat. Jämedad ja peenemad piisad sööstid taevast alla ja põrkasid vastu tänavasillutist, tekitades peaaegu kuuldamatut, kuid rahustavat vibratsiooni. Vihmasadu nautides toetas Alex oma pea oma kätele ning lülitas end kõigest ümbritsevast välja. See polnud enam tähtis ning varsti polnud tema elus enam midagi, mis oleks talle natukenegi lugenud.
**
Koridoris kajasid kellegi hiilivad sammud, mida saatis kohvrirataste vaikne krigin, kui kohvrid aeglaselt mööda põrandat veeresid ning mööda trepiastmeid mütsusid. Oma ärkvelolekuga öörahu häirides liikus Alex järjekindlalt ukse poole. Tal pruukis see vaid lahti teha ja öösse astuda. Lahkumine ei oleks saanud olla lihtsam.
Ometi tundus see just nii olevat: polnud kedagi, kes Alexit tema lahkumisel takistada oleks saanud. Käsi jahedat ukselinki pigistamas, pööras ta veel viimast korda ringi ning taipas korraga, et pole enam üksi.
Trepil seisis keegi ning tema piirjoonte abil teadis Alex ilma vähimagi kõhkluseta, kellega on tegu. Korraks tundus talle, et noormehe silmad, mis teda ainiti puurivad, helendavad pimeduses kassilikult, kuid see oli vaid illusioon.
Alexi põlved lõid tema pilgu all ohtlikult vankuma ning ta tundis, et ei suuda enam kohvreid käes hoida. Minek oli korraga palju keerulisemaks muutunud.
Trepil seisev kogu astus vaikselt, samm sammu haaval Alexi poole, kuni seisis talle nii lähedal, et poiss oleks võinud teda puudutada. Läks tarvis hulgaliselt tahtejõudu, et end tagasi hoida. Ta ei tohtinud seda teha. Mitte nüüd, kui kõik oli juba lõppenud.

Kris vaikis ja suutis vaid Alexile otsa vaadata. Lühikeseks ajaks unustas Alex hingamise, et saaks vaid Krisi hingetõmbeid kuulata. Need olid rütmilised, kuid ebakindlad, nagu ei oskaks poiss oma kopse õigesti kasutada.
Kris sirutas käe, et Alexi juukseid sasida, kuid peatas selle poolel teel ja lasi löödult alla langeda. „Las ma arvan,“ ütles ta vaikselt, vaiksemalt, kui Alex oodanud oleks. „Sa kavandad kõugest väikest hilisõhtust jalutuskäiku.“
Pimeduses ei näinud Alex tema nägu, kuid ta ei pidanudki seda tegema, aimamaks, milline õudus Krisi näol valitses. „Sa tead väga hästi, et see pole lihtsalt jalutuskäik,“ lausus ta, tajudes, kuidas kogu ta jõud ta üheainsa silmapilgu jooksul maha oli jätnud. Ta oli nõrgaks muutunud. „Ma lähen ära...nii sellest majast kui ka sinu juurest. Kõik on läbi.“
Kris pigistas käed rusikasse ning hammustas huulde, et enesevalitsust säilitada. Ta ei tohtinud närvi minna, mitte nüüd. Ta pidi rahu säilitama...ning ometi tundus, et seda on peaaegu võimatu teha.
Ta oli aimanud, et see nii lõpeb. Kuidas olekski see saanud teisiti olla? Juba algusest peale teadis ta, et suhe, millest ta kümne küünega kinni soovis hoida, ei saa olla igavene. Ta oli seda aimanud...ja ometi oli ta lootnud, et kõik läheb teisiti. Et Alex ei jäta teda, ükskõik kui suured raskused neil ka ees ei seisa. Kõik need lootused olid olnud asjatud. Alex põgenes uppuvalt laevalt niipea, kui alumine tasand veega täitus. Ta üritas toimida õigesti, kuid ei käitunud grammigi paremini kui mõni argpüks.

„Ma teadsin seda.“ Krisi hääl oli seda lausudes vaiksem kui sosin. „Ma teadsin seda. Varem või hiljem pidi see juhtuma. See on alati nii olnud...kõik jätavad mu üksi. Miks pidanukski sa minu juurde jääma?“ Krisi hääl murdus ning hoolimata sellest, et ta end tagasi üritas hoida, ei pidanud ta vastu ning puhkes nutma. „Miks pidanukski sa minu juurde jääma?“ Ta vajus pahviks lööduna istuli ning tõmbas varrukaga, mis hetkega niiskeks muutus, üle näo.
„Kris, ma...“ „Vaiki, kui võid,“ palus Kris. „Ma tean seda kõike juba isegi. Sa teed seda kõike ainult minu huvides, eks ole? Sa pussitad mind nähtamatu noaga ja keerad mu soolikad sassi, kuid ärgu ma muretsegu, sest see kõik on ainult minu huvides!“ End kokku võttes ja oma keha raputavaid värinaid ignoreerides tõusis Kris püsti. „Mul on kahju, et sa oled nii lühinägelik ega taipa seda, mis on ilmne. Ei ole midagi traagilisemat sellest, kui iseendale heategusid tehes arvame, et teeme neid kellelegi teisele.“
Alex võpatas. „Mida sa öelda tahad?“ küsis ta vihaselt. „Kas sa vihjad, et ma teen oma otsuseid valedel põhjustel? Sa ei mõista, et kui ma jään, siis...“ „Siis mida?“ hammustas Kris. „Siis saavad kõik õnnetuks nagu mingis kuradi seebikas ja ainus võimalus neid kannatustest säästa on nende juurest lahkuda?“ „Kris, ma ei saa aru, kuidas see ümbernurgajutt asjasse puutub!“ „Ma siis ütlen sulle.“ Kurbus, mis Krisi sees kees, asendus vihaga. Kuidas sai Alex olla nii mõistmatu ja mitte taibata, millest Kris rääkis? „Luba mul paljastada midagi, mida sa veel enda kohta ei tea.“ Ta naeratas mõrult. „Sa arvad, et teed kõigile head, kuid tegelikult on iga su tegu vaid su enda huvides. Kas tead, miks?“ Ta asetas käed rinnale risti. „Sa kardad süütunnet ning väldid kõike, mis sinus seda tunnet võiks tekitada. Varem ma seda ei mõistnud, kuid nüüd ma viimaks tean. Sa pole midagi enamat, kui vaid argpüks. Lihtsalt hale mõelda, et ma...et ma...armastan argpüksi.“
Miks lausus ta neid valesid? Miks jagas ta Alexile kriitikat, selle asemel, et öelda, kui väga ta temast hoolib ja tema lähedust vajab? Sügaval sisimas soovis ta vaid Alexit anuda, et poiss tema juurde jääks. Mis väärtus oli maailmal ilma temata? Mis mõtet oli elada ilma tema armastuseta ja ärgata igal hommikul ilma temata? Kuidas pidi ta selle hoobi üle elama?

„Keegi ei palunud sul mind armastada,“ lausus Alex kibedalt ning langetas pea, põrnitsedes oma saapaninasid ning kohmitsedes oma salli kallal, seda endale tihedamini ümber kaela tõmmates. Õues oli külm ning hetke pärast kavatses ta uksest välja astuda. Mida kauem ta viivitas, seda raskemaks paigaltliikumine muutus. „See oli su enda vaba valik.“ „Jah, see oli minu vaba valik, kuid kui ma otsustasin, et sind armastan, ei arvestanud ma sugugi sellega, et ma sinu pärast haiget pean saama!“ Igasugust tasakaalufassaadi unustades hakkas Kris karjuma. „Miks, Alex! Miks sa seda mulle teed?“ „Püüa aru saada, et see on ainult sinu enda huvides...“ „Kuidas saab see minu huvides olla, et me enam koos ei ole?“
Tema sisehääl käskis tal kogu oma au ja väärikus minema visata ning Alexi ees nii kaua roomata, kuni ta jääma nõustub. Kusagilt kaugelt jõudis temani ka teadmine, et kui ta seda teeks, Alex ei lahkuks. Tal pruukis vaid paluda, paluda seni, kuni tema palvete jõud Alexini jõuab. Kuid Kris ei kavatsenud paluda.
Alex oli öelnud, et kõik on läbi ning tal oli õigus: pärast neid sõnu ei saanud miski enam endine olla. Kris vihkas, kui kellelgi teisel õigus oli ning seekord oli Alexil õigus. Kõik oli läbi, kõik viimseni. Mitte ainult nende suhe, vaid kogu nende senine elu. Maailm, milles ta elanud oli, oli viimseni kokku varisenud.
Kris vahtis Alexiga tõtt. Tema nägu oli pimeduses vaevalt näha, kuid vähesest valgusest piisas, nägemaks, kuivõrd tundetu tema nägu oli. Ei mingit kurbust, ei mingit kahjutunnet, ainult tühjus. Tühjus, mida mitte keegi täita ei suutnud. Ükskõik, kui palju Kris ka selle nimel vaeva ei olnud näinud, ei lugenud see enam midagi. Ta oli läbi kukkunud. Alex ei olnud põrmugi muutunud.

„Sa arvad, et oled praegu ainus ohver, kuid ka minul pole kerge. Alles nüüd, kui ma olen ohverdanud oma armastuse, mõistan ma ohvrimeelsuse tõelist tähendust.“
„Ohvrimeelsus seisneb hoopiski muus.“ Alexi sõnad kõlasid tema kõrvus nii absurdselt, et Kris oleks tahtnud hullumeelse kombel naerda. „Sa ainult arvad, et tead, milles ohvrimeelsus seisneb, kuid sa eksid: sa ei tea mitte halligi. Sul on vaid ettekujutus, mis ei vasta tõele. Kui keegi meist üldse ohvrimeelsusest midagi teab, siis olen see mina. Ma tegin sinu heaks kõik, mis võimalik ja sa tead seda. Ei, tegelikult tegin ma isegi rohkem, kui sa aimata oskad. Ma andsin endast parima, et sa end armastatuna tunneks, ma tegin kõik, et sind su minevikust vabastada, ma läksin isegi nii kaugele, et varjasin su saladusi, mida sa ei tahtnud, et ma teaksin...need ei lugenud mulle midagi. Ma oleksin andnud ja võiksin praegugi kõik ära anda, kui see vaid garanteeriks, et sa suudad pärast seda õnnelikku elu elada. Kas pole mitte just see tõeline ohvrimeelsus?“ „Kõik on üks ja seesama,“ vastas Alex, suutmata enam Krisi sõnu kuulata: iga sõna tegi talle talumatult haiget ning tundus, nagu torgiks ta rinnus teravad pinnud. Ta pidi minema, kuni ta selleks veel võimeline oli. Iga hetk võis ta kontrolli kaotada ning Krisi oma embusesse haarata, teda suudelda, öelda, et armastab teda ja ei jäta teda kunagi maha...
Kris raputas Alexi sõnade peale pead. „Ei, see ei ole üks ja seesama. Ma räägin sulle seda seetõttu, et sa ei taipa tõde. Sa arvad, et taipad, kuid ei taipa. Ma andsin sulle endast kõik ning ma pole sellist mahajätmist ära teeninud.“ „Kui sa arvad, et oled ainus, kes endast kõik andis, siis sa eksid,“ vaidles Alex vastu. „Ka mina andsin kõik, mis minu võimuses oli.“ „Ja ometi ei andnud sa endast piisavalt,“ lausus Kris. „Just see ongi põhjuseks, miks sa praegu põgened. Kui sa oleksid endast kõik andnud, ei pruugiks sul seda teha. Sa oleksid leidnud mingi teise lahenduse ning kõik oleks olnud korras. Ning millise tee sina valisid? Sa lased keset ööd jalga, vaevumata minuga isegi hüvasti jätma? Kuhu sa üldse lähed, Masumi poole? Kas sa arad, et saa tõesti nii lihtsalt mu elust kaduda? Ära unusta, et me käime samas koolis...kuid ilmselt oled sa ka juba sellega arvestanud. Sind tundes vahetad sa tõenäoliselt kooli, on mul õigus?“ Alex vaikis. „Selline plaan oli mul tõepoolest,“ tunnistas ta lõpuks. „Ma kavatsen kõik meievahelised sidemed läbi lõigata. Need on meile mõlemale ja meie lähedastele vaid haiget teinud ning teevad veelgi, kui ma neid ei katkesta. Praegu sa ilmselt vihkad mind, kuid ühel päeval oskad sa viimaks mu tegu hinnata.“

Alex keeras võtit ning uks vajus tasase kääksuga lahti. „See on hüvastijätt. Ma oleks tahtnud, et see kõik teistmoodi lõppeks, kuid see oli ainus võimalus.“ Krisi pilk kuklasse auku kõrvetamas, ta kummardus ning võttis oma kohvrid, mis kummaliselt raskeks näisid olevat muutunud, kätte. Seejärel heitis ta Krisile viimase pilgu. Hetkeks koridoriaknast sisse paistev kuuvalgus heitis poisi näole kuldse kiirtevihu ning esimest korda selle õhtu jooksul nägi Alex Krisi selgesti. Kris, keda ta armastanud oli ja veelgi armastas, oli vaevu ära tuntav. Tema näost oli kadunud igasugune inimlik soojus: tema pisarmärgade silmade all olid tumedad viirud, tema nahk oli kahvatu ja pajatas halvast enesetundest ning tema silmades polnud mingit läiget. Need mõjusid kui klaaskuulid, mille andetu kunstnik vahast nuku silmakoobastesse oli surunud. Mitte iialgi ei oleks Alex arvanud, et võib ühel hetkel Krisile otsa vaadata ning näha temas iseennast. Kris oli muutunud just selliseks, nagu tema: puuduva varjuga kurva kuju rüütliks.
Mida ta ometi poisi eluga teinud oli?
Kris ei lausunud sõnagi, põrnitses vaid Alexile otsa ning Alex ei suutnud oma pilku ära pöörata. Krisi, keda ta tundnud oli, polnud enam olemas. Ta oli ta tapnud, samamoodi, nagu ta oli tapnud Henry.
Kui ta vaid oleks saanud aega tagasi keerata ja kõik olematuks teha, kuid paraku see võimalus puudus ning reaalsus, milles ta viibis, oli ainus reaalsus, mis tal oli. Reaalsus, kus ta ei saanud enam kunagi koos Krisiga olla, reaalsus, kus nende suudlused, puudutused ja pisimadki koos veedetud hetked oli minevik.
See oli lõpp. Mitte midagi ei kestnud edasi.

Alex haaras korraks Krisi käest ja pigistas seda: see armetu käepigistus oli kõik, mida ta veel Krisile anda võis. Seejärel rebis Alex kogu oma jõudu kokku võttes oma pilgu Krisi oma küljest lahti ning tormas uksest välja, seda pärani lahti jättes. Viimast korda kajasid maja ees oleval sillutisel tema sammud, kui ta minema, tundmatusele vastu kiirustas.
Ta silmad olid niiskeks muutunud ning alles siis, kui ta väravast väljas oli ning mööda tänavat minema rühkis, taipas Alex, et oli nutma puhkenud. Võib-olla polnudki see alles äsja juhtunud, võib-olla oli ta valanud pisaraid juba siis, kui Krisi murtud näkku vaatas. Ta ei olnud milleski kindel.
Jõuetuna ja meeleheitlikuna lasi ta oma kohvritel maha kukkuda ning vajus märjale asfaldile põlvili, keha raputamas jõulised nuuksed. Miks ei pidanukski ta nutma? Ta oli jätnud selja taha kogu oma maailma ning astunud absurdsusesse, milles puudus ainus inimene, kellega ta koos soovis olla. Ta pooleldi ootas, et Kris talle järele jookseb, et teha viimane katse teda jääma sundida, kuid poiss jäi tulemata.
Alexit ei oodanud enam midagi peale utoopia.

Alex'i ja Kris'i vestlus meenutas üht tarka lauset: I'm telling this because you don't get it.
You think you get it, which is actually not the same as getting it. Get it?
kellegi Kakashi Hatake poolt


Stunning... okei... no... kuidas ma nüüd kommenteerin seda?
on praegu, mis suudan öelda... loodan, et järg siis tuleb varsti, sest ma olen nagu Kris hetkel, vahakuju... ei oska midagi tarka öelda, lihtsalt vahtida ja imestada

Ma avastasin kaks kirjaviga ka, mida sa ära ei parandanud, ning THANK GOODNESS, et sa seda ei teinud ka... Lõpuks ometi inimeseks saanud
(vihjates enda kommentaaridele, kus neid kokku lugedes jääb kätest ja jalgadest väheks!)
Aga siiski...
no ma ei tea...
Oota, tuleb siis ikka järg? Sest see tundub nagu... lõpp ja... noh... LÕPP! Mul ei jõua kohale veel, et see peakski nagu lõpp olema... sest ... jah... okei... mõtted said otsa... ma üritan midagi targemat 5 tunni möödudes kirjutada, sest mõte vajab harjumist...
see, et nüüd on nagu... Alex'i ja Kris'i vahel kõk läbi, pluss jutt peaks läbi olema. (loodan, et järg on juba varuks, sest nii see lõppeda ei saa... ei tohi!)

Muidu hea, super!

ma armastan seda juttu armastan, armastan, armastan.

Baka Baka Baka Baka Baka Baka Baka!!!
eesti keeles siis jobu või idioot

Ma ei saa aru, kas ma olen pigem vihane Alexi peale või masendanud sellest lõpust.
Jube!
Tunne, et hakkan jälle nutma, minule väga iseloomulik

Ma võin täiesti ausalt öelda, et see on mu lemmik jutt, ja järgmine on see..."When the day turns into night"

Aga kui järg kohe nö järgi tuleb, siis i'll survive

Praisja, minu jutt on selle omaga võrreldes rasvane null...
Pealegi, ma ei oskaks kunagi kirjutada boyxboy love storyt NING minu oma on straight love, seega ei saa neid kahte juttu võrreldagi...
a ja seda juttu kirjutab proffesionaal, unlike my story which is written by a wannabe writer

Aga täna on reede... on oodata proloogi
(vb ka juba uut järge?)

Hopes are high, eriti veel siis, kui olen juba kolmandat päeva haigusega kodus ja midagi lugeda pole, sest kooli kirjandus pole nii põnev, kui see siin Loodan, et kui tulevikus see jutt raamatu kaante vahele saab, siis kõik koolilapsed (kaasa arvatud mina, vahet sel on, kas koolilaps või mitte) seda poodi ostma.

Ma julgen kahelda, et see jutt kunagi kaante vahele jõuab, kuna ma ei ole selle tasemega rahul. Võimalik, et ma olen perfektsionist, aga hea teos on minu jaoks selline, mis nii kirjutamise kui ka lugemise käigus lihtsalt voolab ning selles jutus on liigagi palju kohti, mis on lihtsalt pastakast välja imetud, et midagi kirja saaks

"Võta mu süda" meeldis mulle kunagi väga, ma lugesin seda vist isegi kaks korda. Oeh, nüüd tuleb mulle meelde, et ma ei jõudnudki kinno viimast Potteri-filmi vaatama...

Järg tuleb siiski veebruaris, aga et mitte järgmise nädala koha peale tühja auku jätta, olen ma mõelnud panna nalja pärast järgmisel nädalal üles "Bad romance'i" kõige esimese variandi (millest on säilinud üksikud jupid) esimese peatüki, et te saaksite natuke naerda ja mõelda, mis oleks saanud siis, kui mu arvuti ei oleks suuremat osa sellest jutust ära söönud, nii et ma kirjutamisega otsast peale pidin hakkama ja ei viitsinud sama jama teist korda kirja panna

Ma tänan kõiki, kes on seda juttu lugenud ja kommenteerinud. Teie kaasaelamine on mind aja jooksul väga rõõmsaks teinud

Das Ende der Geschichte ist hier!
**

Epiloog


Alexi lahkumine tundus peaaegu ebareaalne. Ühel hetkel seisis ta Krisi ees ning pigistas tema kätt ning hetk hiljem oli ta uksest välja tormanud ning öösse kadunud, rasked kohvrid asfaldil lohisemas. Kris ei suutnud end liigutada. Ta oli vaid võimeline vaatama, kuidas Alexi selg aeglaselt temast kaugeneb ja poiss viimaks tema vaateväljast kaob. Vihm, mis tasakesi sabistanud oli, tundus korraga tõeliseks maruks paisuvat, möllates õues kui orkaan ning rebides põõsaste hapraid oksi tükkideks. Vihma sadas...ja sadas...ja jäigi sadama. Igavene vihm, kurbuse vihm. See ei sadanud mitte ainult õues, vaid ka Krisi südames. Aeglaselt astus poiss uksest välja ning seisis jäise vihma käes, mis ebameeldivalt vastu ta nahka peksis ning ta vaid paari minutiga läbimärjaks kallas.

Ta ei tahtnud end enam kunagi liigutada, ta tahtis jääda elu lõpuni vihma kätte, kuni ajastud vahelduvad ning ta süda lõpuks löömise lõpetab. Vihm, mis mööda ta nägu alla voolas, segunes soolaste pisaratega, mida ta nuttis.
Ta ei teadnud, kaua ta juba tardunult paigal seisnud oli, kuni keegi temast kinni haaras ning ta tuppa tagasi tiris, ust nende järel sulgedes. Paar käsi sulgus tema ümber ning tõmbas ta trepile istuma. Kellegi keha surus end tema vastu. „Kris...“ sosistasid tüdruku huuled. „Kas sa tahad kopsupõletikku saada?“ Jõuetult pööras Kris pead ning vaatas otsa Sandrale, kelle peenikesed käed, millelt suvine jume veel sugugi kadunud ei olnud, tema ümber puhkasid.

„Sellel pole mitte mingit tähtsust,“ vastas ta. „Sellel...ja kõigel muul.“ „Sa poleks pidanud laskma tal minna,“ lausus Sandra vaikselt. „Miks sa teda ei takistanud?“ „Sest ta tahtis minna ning ma ei saanud teda keelata. Ma armastan teda selleks liiga palju, et tema otsuse vastu võidelda.“ „Isegi kui see tähendab, et sa jääd selle pärast temast ilma?“ „Isegi siis.“ Sandra tõmbas õrnalt oma käega üle Krisi näo. „Sa oled läbimärg,“ sõnas ta. „Sa pead...“ „Ma ei pea midagi,“ vastas Kris ootamatult teravalt ning rebis end tüdruku haardest lahti. „Palun jäta mind üksi.“ Sandra vaatas talle arusaamatult otsa. „Aga...“ „Ei mingeid agasid!“ käratas Kris vihasemalt, kui ta seda soovis. Ta oli iga hetk murdumas ja taas enesevalitsust kaotamas ning ta ei tahtnud, et keegi seda pealt näeb, eriti tema armastatu õde. Sandra pidi pildilt kaduma ja Krisi üksi jätma, lihtsalt pidi.
„Kris, ma ei tea, kas su üksi jätmine on ikka hea mõte,“ puikles Sandra vastu. „Ja miks mitte? Kas sa kardad, et ma tõmban endal veenid läbi, kui sa mulle selja keerad?“ Krisi nägu meenutas nukrasuist teatrimaski. „Ma võin olla küll löödud, kuid mitte nii löödud!“ Ta haaras kätega oma peast kinni. „Sandra, palun...kas sa võiksid...ma vajan lihtsalt paari minutit, et kõige üle järele mõelda. Palun...“ Ohates tõusis Sandra trepiastmelt püsti. „Olgu, ma mõistan.“ Rohkem midagi ütlemata tõusis ta püsti ning kõndis paljaste jalgade padinal minema, jättes Krisi üksi.

Ta oli kogu hingest lootnud, et Kris suudab takistada Alexit minemast, kuid seda polnud juhtunud. Tundus lausa uskumatu, et Kris armastas tema venda nii palju, et oli tema õnne nimel valmis leppima temast ilma jäämisega. Sandra ei olnud veel kunagi ühtegi lahkuminekut üle elanud ning ta võis vaid oletada, mida Kris tundis. Valu, valu ja veel rohkem valu, valu, mis oli nii suur, et Sandra ise seda mingil juhul kanda ei oleks suutnud.
Käed katteks näo ees, lubas Kris viimaks oma pisaratel voolata, pelgamata enam midagi. Kuusteist aastat oli ta ilma armastuseta vastu pidanud ning nüüd oli armastus ta viimaks nii läbi põletanud, et ta seda vaevalt taluda suutis. Selle koha peal, kus paiknes tema süda, tuksles vaid üks verine tomp, mida oli mürgitatud maailma kõige võimsama mürgiga ja ning mis elu aeglaselt temast välja pumpas. Armastus, armastus, armastus. Tema armastus oli surnud ning samas nii elav, et seda oli peaaegu võimatu kirjeldada. Kris oleks seisnud otsekui jääpangal, mille all lõõmas kõrvetav tulemeri.
„Alex, Alex, Alex,“ nuuksus ta vaikselt oma armastatu nime, mille kõla talle metsikult haiget tegi. Miks ometi oli Alex temaga nii teinud? Miks olin Alex pannud ta uskuma tõelisesse armastusse, kui ta nüüd Krisi nii õelalt sellest tundest ilma jättis? Ta oli mõjutanud Krisi elu nii nagu ei keegi teine, õpetades teda uskuma, et elu on elamist väärt, õpetades teda armastama. Ta oli kinkinud Krisile tema elu kõige ilusama kogemuse ning poiss oli teda kogu südamest armastanud, lootes siiralt, et nende armastus kunagi ei lõppe.

Nüüd, kui kõik läbi oli, ei teadnud ta enam, mida teha. Ta pidi edasi elama ning end mitte morjendada laskma, kuid kuidas oli see võimalik, kui ta tundis, et ei suuda enam kunagi isegi mitte naeratada? Ta üritas oma suunurki ülespoole vedada, kuid ei suutnud isegi kõige viletsamat võltsnaeratust välja võluda. Enam polnud kedagi, kellele ta naeratada oleks soovinud, eriti veel kogu südamest.
Mobiiltelefon hakkas Krisi püksitaskus helisema, alguses vaikselt, kuid siis nõudlikumalt ning helin kajas Krisi kõrvus kui päästeingli laul. Väriseva käega koukis Kris telefoni taskust välja ning vajutas närviliselt hingeldades nupule. See pidi olema Alex, lihtsalt pidi...
Kuid see ei olnud Alex.

„Kris...“ kõlas teisel pool liini Indreku ärev hääl. Poiss hingas sügavalt sisse ja tundus, nagu oleks tal raske rääkida. „Anna andeks, et ma nii hilja helistan, kuid...ma lihtsalt pidin kellegagi rääkima ja ma mõtlesin, et äkki...äkki sina kuulaksid mind.“ Ta tõmbas ninaga ning Krisi tabas üllatus. Kas oli võimalik, et Indrek nuttis? „Ma...ma läksin Viivega tülli ja...“ Suutmata Indrekule sõnagi vastata, vajutas Kris kõne kinni. Ta teadis, et käitus sobimatult, kuid ta endagi kaelas oli hetkel rohkem muresid, kui ta taluda suutis ning oma koormale ka Indreku murede lisamine oli lihtsalt võimatu.
Hetkeks valitses koridoris vaikus ning siis hakkas telefon uuesti helisema, vingudes kui tuletõrjealarm. Indrek ei kavatsenudki alla anda.
Hetkelise meeleheitesööstu ajel kargas Kris püsti ning virutas telefoni käest. See lendas läbi köögi ning purustas aknaklaasi kildudeks, maandudes akna alusel niiskel murukamaral ning jätkates helisemist, kuni vastamata jäänud kõne viimaks lõppes.

Segaduses pilguga tunnistas Kris tummalt purunenud klaasi, mis oli sama kildudeks kui ta süda. Ta põlved vankusid ning leidmata endas rohkem tugevust, varises ta põrandale ning jätkas nuuksumist.
Talv oli tulekul ja Kris vajas jõudu, et sellele üksi vastu astuda. Ta soris oma kõige pimedamates mälusoppides, otsides kasvõi ühtainsat sooja mälestust, kuid igaüks neist tegi talle vaid veel rohkem haiget. Ükski mälestus polnud midagi enamat kui pelgalt mälestus.
Ja Alex oli läinud.




LÕPP.

Ja nii lõppebki jah?
See ei tohi nagu... okei, loodan, et pead oma lubaduses kinni!!!
Ma käisin vaatamas potterit, kuid pean tõdema et pettumus, sest lõppes liiga pingelise koha pealt ära! Ma nagu iga päev põen, et mis nüüd edasi saab, kuigi ma tean sisu juba...
Võiks juba rutem kinno jõuda viimane osa... kuigi samas on jälle dilemma, see oleks VIIMANE osa. Mõistad?
Aga nüüd ootan ma uusi osi, sest see ei saa nii lõppeda. Nad võivad surra vaid teineteise käte vahel, kuid mitte eraldi ja üksindusse

SUPER HEA!!!
UUT!

Selline lõpp? Wtf?
ja mismõttes sa ei ole näinud Hp7-t? Kuidas see võimalik on?

Tühjus

Rohkem ei oska midagi tarka kirjutada.
Uskumatu, et see läbi sai....
Speechless.

Kaugel veebruar on?
9 päeva vähemalt pean nüüd ootama, ei oota, 9 päeva ja 7 tundi ja 24 minutit.
Oi jumal...

A WONDERFUL STORY HAS COME TO AN END

Ma ie suuda uskuda, et siia pole enam mõtet 'UUT!' kirjutada... unbelieveable.
Kahju. ma loodan, et see järg tuleb varsti

Ma võin pea anda, et järg valmistab teile pettumuse, sest seal on Alexit äärmiselt vähesel määral ja Kris pole isegi mitte protagonist, vaid pigem deuteragonist, kuna ma lõin uue alguse tarvis täiesti uue peategelase When I finally put this story here, please treat it like you would treat Kuroshitsuji II: like a bad fanfiction

Uus Potteri-film jäi mul nägemata juhuste kokkulangevuste tõttu Ma lubasin oma emaga kinno minna, aga kuna me tundume elavat erinevates ajavööndites, ei langenud meie graafikud kordagi kokku. Ühel hommikul püüdis emps mind küll tõepoolest üles ajada ja kinno meelitada, aga ma mõmisesin talle vaid vastu, et tahan magada ja sinnapaika see asi jäigi

Nagu ma eelmisel nädalal mainisin, on käes aeg selle jutu pisikese lisaosa jaoks. See on kõige pikem jupp, mis on säilinud selle loo algvariandist, mille mu arvuti julmalt ära kustutas, nii et seda taastada ei saanud ja sellel on lõppverisooniga võrreldes mitmeid erinevusi, millest vaid pooli esimeses osas mainitakse, kuid millest olulisemad oleks:

*Alex ja Kris käivad ühes klassis
*Mingil arusaamatul põhjusel õpivad nad koolis, kus kantakse koolivormi
*Tegevus toimub hilissügisel
*Alexi parim sõber pole mitte Masumi, vaid Klaus
*Alexil on suhe oma matemaatika koduõpetajaga, kelle nimi on Brita
*Kris käib oma klassiõega
*Jutu alguses on nii Alex kui Kris harilikud heteropoisid
*Alex pole sugugi korralik, vaid armastab suitsetada ja viina visata
*Alexi ema nimi on Sandra
*Krisi isa nimi on Indrek
*Alexi ja Krisi vanemad on sügavalt usklikud
*Alexil on noorema õe Sandra asemel vanem õde Elis, kes on ratastoolis
*Henry pole surnud, vaid on elus ja istub vanglas

Huvitav, milline see jutt küll siis välja oleks näinud, kui mu arvuti poleks mulle vingerpussi mänginud? See for yourself
**

Lisaosa: alternatiivne algus

 
„Mul on sellest kopp ees,“ teatas Alex hommikusöögilauas ja kuhjas enda taldrikule väikese riisipudrumäe. Puder oli pooltoores, nagu alati, sest Alexi ema ei olnud just kõige vilunum kokk, kuid poiss ei kurtnud kunagi. Täna oli üks harvadest päevadest, kui emal oli õnnestunud õnnetul kombel nii palju putru keeta, et ka talle sellest jätkus, ja see oli puhas ime.
„Sul on kopp?“ ironiseeris Elis, Alexi vanem õde ülbelt. „Jäta, Elis, muidugi ei ole tal koppa,“ pöördus ema Elise poole, vaevumata oma poja sõnavõtule mingit tähelepanu pöörama. „Ja kui tal olekski, siis me teaksime sellest.“ Alex ohkas ja hammustas pooltoore pudru kõrvale poolkuiva röstsaia, kaetud õhukese kihi moosiga.
„Ema, ma tean, et praegu ei ole sobiv hetk, aga mul oleks vaja...“ „Mul ei ole raha,“ sõnas ema ja kaapis lusikaga taldrikult pudrujäänuseid. „Ma andsin su õele eile taskuraha ja mul on täna näpud tõeliselt põhjas. Sa ju tead, kuidas meil, naistel, raha kulub. Ühel hetkel on su taskus tuhandeid, järgmisel hetkel aga laod juba münte letile.“ „Tüüpiline,“ pomises Alex varjamatu pettumusega. Emal ei jätkunud kunagi tema jaoks raha. Ta ostis Elisele kõike, mida ärahellitatud tüdruku hing ihaldas, samas, kui Alex oli sunnitud kandma vett läbi laskvaid katkise tallaga tosse ja käima koolis kulunud vormis, mis hädasti väljavahetamist vajas. Uus koolivorm oligi see, mille jaoks Alex raha oli kavatsenud küsida, kuid loomulikult ei olnud plaanil ette nähtud täituda. „Aga mul oleks vaja...“ tegi ta uue katse, kuid ema raputas pead. „Ei, Alex, ei. Mida iganes sa ka ei vajaks, see peab ootama.“

Jalgu järel lohistas Alex end oma tuppa. See tuba polnud küll selline, nagu keegi näha oleks tahtnud, kuid poiss oli sellega ammu leppinud. Hoolimata seintelt kooruvast tapeedist ja laest, millele läbi laskev katus oli jätnud suured veeplekid, pakkus see kambrike oma tumedate, peaaegu mustade ja valgust mitte läbi laskvate kardinatega kummalist rahu. Auku seinas, mille oli jätnud tilluke plahvatus seina taga asetsevas naabri köögis, oli määratud katma maast laeni kõrguv Manowari poster.
Alex jõllitas pisut vihasel pilgul talle raamaturiiulilt vastu vaatavat lillelist hoiupõrsast, mis aastaid tagasi oli ta õele kuulunud. Juba pikka aega oli ta sinna raha kogunud ja tal ei olnud aimugi, palju seal olla võis. Paarsada? Paar tuhat? Viimane stsenaarium tundus liiga ilus olevat, kuid vähemalt viissada krooni pidi seal kindlasti olema. Oli kakssada krooni, mis oli säilinud palgast,mille ta teenis end oimetuks rabades paar suve tagasi lillepoes töötades, rääkimata sajast kroonist, mille ta oli kassasse pistnud tädipojale matemaatika õpetamise eest...ei, see tegi siiski kolmsada. Kolmsada krooni puhast raha.
Alex ei suutnud jõuda otsusele, kas seda on palju või vähe. Arvestades seda, et uus koolivorm maksis kakssada seitsekümmend viis krooni, oleks olemasolevast summast piisanud. Ometi tundus koolivormi peale kulutamine tobeda ideena. Ah, kurat, nagunii ei olnud Alexil millegi targema peale raisata, nagu õpetaja osavalt märkinud oli.
Nagu maailmas midagi olulisemat polekski, mõtles Alex, võttis lauasahtlist välja võetud haamriga hoogu ja suunas löögi kogu tugevuse hoiupõrsale, mis kaeblikult kriiksudes purunes, ning rahatähed langesid põrandale. Alex korjas need põrandalt üles ning pistis viimse näruse sendini taskusse. Ta ei kavatsenud anda õpetajale põhjust enda kallal norimiseks. Mitte täna.
Ta tõmbas vormipüksid jalga ja nööris püksirihma tugevasti kinni. Viimasel ajal oli see kulunud nahkrihm ainus, mis kehakatet veel ta kondistel puusadel hoidis. Ta kinnitas endale, et tellib kindlasti seekord väiksema suuruse, mis ta uute mõõtudega paremini sobib, ning tõmbas oma valgele ihule veel valgema triiksärgi, mis hoolimata usinast triikrauaga hellitamisest oli sama kortsus nagu hetkel, mil ta pesumasinast välja tuli. Vormiriietuse juurde kuuluv lips oli liiga kange plekieemaldaja kasutamise tõttu roosaks värvunud ja jakki ei paistnud kusagilt, hoolimata koristamismaratonist, mille Alex alles õhtul oma toas korda oli saatnud. Ta oli kindlasti oma jaki kusagile ilmvõimatusse ja ebaloogilisse kohta tuulutanud, kuid kuhu ometi? Aeg ei andnud talle vastuse leidmisel armu ja hoolimata väljas valitsevast jahedusest ei jäänud tal muud üle, kui jaki otsimine sinnapaika jätta ja ta tõmbas endale ümber kaltsukast ostetud vana nahkmantli, mis teda küll eriti ei kaunistanud, kuid see-eest sooja pakkus. Musta mantlit, tumedaid pükse, lumivalget nahka ja varajases hommikupimeduses hiilgavaid tumepruune silmi täiustasid viimase tilgana metsikud ronkmustad juuksed, mis kammimisest osa polnud saanud.

„Issand, peida oma nägu ära,“ haugatas ema, kui Alex esikus olevalt toolilt koti haaras ja uksest välja tormas. Alex ei teinud sellest välja. Nägu oli viimane asi, mida ta varjama pidi. Asjad, mida ta peitma pidi, olid palju sügavamal pealispinna all, kui keegi iial arvanud oleks.
„Sa jäid hiljaks nagu alati,“ teatas Alexi sõber Klaus, kui Alex tema maja ette jõudis. „Hilineda tuleb stiilselt,“ vastas Alex, kui nad kooli poole kõndima hakkasid. „Seekord jäi sul stiilipunktidest kõvasti puudu,“ märkis Klaus kuivalt, ent humoorikalt. „Tavalise kümne minuti asemel hilinesid sa kõigest viis.“ „Mis muidugi tähendab seda, et parima tahtmise juures jõuaksime me selle bussi peale, millega Anxu igal hommikul sõidab,“ mainis Alex, olles kellale põgusa pilgu heitnud. „Siiski, ma soovitan sul temast eemale hoida. Anxu sugused tüdrukud mõjuvad tervisele halvasti. Mida rohkem sa temaga koos viibid, seda suurem on tõenäosus, et sind ühel ilusal päeval Viru keskusesse üles puuakse. Muidugi vaid juhul, kui sa talle piisavalt lähedale pääsed ja seda juba ei juhtu.“
„Sa võib-olla ei usu seda, kuid ta tahab mind,“ naeris Klaus ja ta silmades süttis saatanlik tuluke. „Ta tahab mind hullult.“ „Sa oled hull, kui arvad, et Anxu on nii hull, et sind tahta,“ lausus Alex ja kiirendas tempot. „Ole nüüd, mees,“ üritas Klaus talle järele jõuda. „Sa ju ikka tead, et meie suhtlus areneb pidevalt?“ „Kui sa mõtled eilset, kui me kebabisabas seisime, siis tea, et ta lehvitas hoopis sinu selja taga seisvale inimesele.“ „Aga ta näoilme ütles, et ta tahab mind täiega...“ uneles Klaus ja üritas mõtte arendamist jätkata, kuid Alex suutis end kokku võtta ja teda takistada. „Klaus...lihtsalt unusta ta, eks? Ma ei taha, et sa halvasti lõpetaksid.“ „Lõpeta see kadetsemine, mees,“ vastas Klaus Alexi kommentaari arukusest välja tegemata. „Anxu on peagi minu, küll sa näed. Tuleb vaid oodata, kuni ta hakkab otsima kedagi, kes talle keemia järeleaitamistunde annaks ja...“
„Sa oled naiivne,“ naeris Alex ja nügis Klausi teelt välja.

Asi ei olnud selles, et ta ei uskunud Klausi võimesse Anxut võluda. Nende paariks saamine oleks olnud isegi tõenäoline, sest Anxu oli alati tundnud kiindumust õrnahingeliste ja arukate poiste vastu. Kuid mida võis oodata tüdrukult, kelle lühidaim iseloomustaja oleks „blond mürk“? Ta ei tahtnud, et keegi, eriti veel selline tüdruk tema sõbra tundeid haavaks. Põhjus ei olnud tema sees pesitsevas vihas, mis järjekindlalt Anxu vastu kippus koonduma, vaid loogilises mõtlemises, mis oli plussid ja miinused hoolikalt läbi kaalunud.
Siiski, see pea oli Alexi, mitte Klausi õlgadel ja poiss ei suutnud oma sõpra kuidagi ümber veenda. „Los bastardos,“ pomises ta, kujutades ette, kuidas Klaus ja Anxu üle keemiaõpiku üksteisele näljaseid pilke heidavad.
 
**
„Tere hommikust,“ sõnas ajalooõpetaja klassile tervituseks ja koos temaga heljus klassi ka liiga vänge prantsuse parfüümi peadpööritav aroom. Alex pööritas tülgatusest silmi ja üritas õpetaja töllile sarnast kõrvuni suud järgi aimata, kuid keegi ei naernud. Peale Klausi, muidugi, kes itsitamise kätte peaaegu lämbus ja kõigilt halvakspaneva pilgu teenis. Õpetaja marssis klassi ette ja lõi mapi pauguga lauale. „Puudujate päevik, palun.“ Klaus tõusis ägades püsti ja ulatas päeviku õpetajale. Selle täitmine oli tema jaoks ilmselgelt liiga raske ülesanne – probleemiks oli see, et Klaus puudus isiklikult rohkem, kui keegi teine tema klassist. See oligi põhjus, miks suurema osa nädalast võis päevikust leida hoopis Kata konarlikku käekirja, kes oli ausalt öeldes väga ebaõnnestunud valik Klausi tähtsat ülesannet täitma.
„Alex...jälle koolis, eks?“ Õpetaja heitis Alexile kerge kõõrdpilgu, justkui tahaks tema eksistentsis kahelda. Alex noogutas õpetaja näoilmest välja tegemata. „Suurepärane. Ma loodan siiralt, et te olete ka eilseks mõeldud referaadi valmis saanud?“
Alex ei saanud muud teha kui pead raputada. Tal ei olnud mingit referaati ning teda polnud vaevanud ainuski mõte selle tegemisest.
„Teemaks oli keskaeg Eestis, eks?“ Alex keerutas oma juuksesalku ümber sõrme. „Parimal juhul suudan ma selle homseks valmis saada. Kas see sobib teile?“

„Aga kuidas jääb sinu töövihiku ülesannetega Liivimaa ristisõdade kohta? Minu mäletamist mööda ei ole ma neid näinud.“ „Tähendab, mul on pidevalt kiire olnud...“ „Kui see referaat on sama õnnetu kui sinu töövihik, ei näe ma seda ilmselt kunagi. Me mõlemad teame seda, Alex. Tean mina ja tead ka sina.“ Alexil ei jäänud muud üle kui alistuda. „Ma poleks osanud seda paremini öelda.“ Klassi läbis naerukahin.
Asi polnud selles, et Alexil poleks olnud tahtmist koduseid ülesandeid teha. Taibuka lapsena oleks ta olnud valmis tegema kõike oma hariduse arendamiseks, aga...
Klassiuks avanes kolksuga ja klassi astus Kris, kes oli selgelt sooritanud surmapatu: hilinemise ajalootundi. Kogu klass võis muiates jälgida, kuidas õpetaja tillukesed silmad punni läksid ja tundus, et need on valmis lausa pealuust välja tungima, et Krisi pihuks ja põrmuks teha. Alexi kallal norimine oli hetkega unustatud.
„Kas sa tead, mis kell on, noormees?“ Kris mühatas ja istus laisalt oma kohale klassi viimases pingis.
„Õpilane Kris, kas te oskate öelda, millest see tuleb, et te ei suutnud täna hommikul õigeks ajaks kooli jõuda?“ „Asi on lihtne. Ükskõik milline uni on magusam kui teie alaarenenud ajalootund.“
Kui õpetaja oleks olnud härg, oleks ta juba vihaselt käpaga vastu maad kaapinud ja sõõrmetest tuld puhunud. Esimeses pingis istuvad Alex ja Klaus tõmbusid vaistlikult küljele, juhuks, kui vastu õpetaja rinda surutud puudujate päevik peaks tahtma Krisi poole lennata.

„Gümnaasium on neile, kes õppida soovivad,“ lausus õpetaja, püüdes oma häält valitseda. „Sina nende hulka ei kuulu.“ „Kuulge, kui te kavatsete blokkima hakata, nagu mu eelmine õps, siis ärge nähke vaeva. Ma ei kavatsegi end ukse taha lõbustama minna. Oleme kokku leppinud?“
„Aplaus!“ hüüdis Anxu valjult üle klassi ja lõi naerdes käsi kokku. See oli üks vähestest naljadest, mis tema tasemele jõudis.
Kuigi vahelduseks oli päris meeldiv, et õpetaja viha kellelegi teisele suunatud oli, tundis Alex Krisile pisut kaasa. Uue õpilasena, kes oli klassiga liitunud alles kuu aega tagasi, oli ta juba piisavalt vett ja vilet tunda saanud. Peamiselt käis jutt probleemidest õppimisega, mis olid omakorda põhjustatud laiskusest ja rabavast kogusest pohhuismist. Kohanemisega Krisil probleeme ei olnud. Ta oli kõigest kuu ajaga saavutanud klassis positsiooni, mille saavutamiseks oleks Alexil ja Klausil mitu eluaega kulunud. Kõik tundusid teda fännavat. Ja Anxu käis temaga, mis tõestas veelgi, et Kris kuulub selgelt võitjate hulka, kuhu Alex kohe kindlasti ei kuulunud.
Kris oli üks vähestest, kes Alexit halvasti ei kohelnud. Samas ei astunud ta ka kunagi vahele, kui teised seda tegid. Mis oli, see oli, sest pidi olema.
„Alex, korista oma kuppel eest,“ karjus Kata klassi tagant otsast. „Ma kavatsen vaadata tahvlit, mitte põrandaharja.“ Alex mõmises pahural toonil ja tõmbas pea kõrvale, nagu kästud. Ta oli ju ikkagi vaid kaardimast malelaual. „Ma võtaksin selle õpiku ja torkaksin talle nii sügavale perse, et ta seda enam iial kätte ei saaks,“ ütles Klaus häbenemata, hoolimata sellest, et kõik teda kuulda võisid. „Hilja juba. Peale koristaja kadumist ei mahu sinna enam midagi,“ vastas Alex. Oma pingis lasi Kris kuuldavale valju naeruturtsatuse. „Psssst, sa ju tead, et Alexi naljade üle ei naerda,“ sisistas Anxu. Kris kehitas õlgu. „Ja mis minul sellest? See oli ju ikkagi kuradi naljakas!“
**
„Hei, Emily!“ hõikas Matu Alexit. Alex ei suutnud alguses asjast aru saada, kuid seejärel suunas ta oma pilgu oma kotile, millelt võis selgelt lugeda: Emily the Strange. Tegelikult ei olnudki see Alexi kott, kuid paraku sundisid olud, milleks oli tema tegeliku koti sanga rebenemine, teda just seda kotti kasutama. Elis ei olnud muidugi nõus vennale oma kotti laenama, kuid Alex oli käsi munadel vandunud, et toob ta koti elu ja tervise ja kõigi detailidega tagasi ning oli lõpuks Elise nõusse saanud.
„Ilus kott,“ märkis Matu ning tõmbas selja tagant välja taskunoa. „Siiski, sellel on üks viga. Kas sa oskad mulle öelda, milline?“ „Ei,“ sõnas Alex ja lükkas kotti vaistlikult küljele, aimates juba, mida Matu plaanib. „See kott on...liiga terve,“ irvitas Matu ja tõmbas kiire liigutuse abil noaga üle koti, lõigates Emily pildi pooleks. „Hei, sa tõbras!“ Alex virutas ette hoiatamata Matul noa käest ja lükkas ta kogu jõudu kasutades vastu seina. Oli selge, et ilma noata pole tüüp pooltki nii vägev, kui koos teraga. „Alex, ära...“ pomises ta.
 „Alex, lõpeta kohe!“ Keemiaõpetaja katseklaaside tõstmisest tugevad käed tirisid Alexi Matust eemale. „Kas sa pead kogu aeg teistega tüli norima?“ suunas ta oma tigeda sõrme Alexile. „Aga mina ju ei alustanud...“ püüdis poiss end kaitsta, kuid oli selge, et õpetaja kas ei olnud näinud sündmuste kogu käiku või ei tahtnud neid näha. „Kes teist nägid Alexit tüli alustamas?“ pöördus õpetaja ümbritsevate õpilaste poole. Ilma kõhtluseta kerkisid õhku Anxu, Karolini ja Getteri käed, millele mõni hetk hiljem järgnesid Marteni ja Sassi omad. „Näed, Alex...ära mängi süütukest. Me kõik teame, milline sa tegelikult oled.“ „Ma hoian sul silma peal, mees,“ sosistas Matu ja naeris õelalt niipea, kui õpetaja selja keeras ja mööda koridori minema pühkis, et saada õpetajate toast järjekordne elustav annus kohvi.

„Suudad sa seda uskuda?“ lausus Alex vihast vahutades, kui oli sunnitud nentima, et kotiga on hetkel kõik läbi. „Loomulikult suudan ma seda uskuda,“ sõnas Klaus. „Sest, kas tead, praegu usun ma juba kõike.“ „Ja mõelda vaid, et ma pean seda pedenägu veel 8 tundi välja kannatama,“ ei jäänud Alexil sõnadest puudu, kui nad Klausiga füüsikaklassi suundusid ja ta oma õnnetu koti nii valju pauguga lauale viskas, et klassi taganurgas kaardimänguga tegelevad seitsmendikud hirmunult püsti hüppasid, arvates, et Vesuuv on purskama hakanud. „Sa mõjud lastele hästi,“ naeris Klaus, kui tüdrukud heitunult klassist välja tuiskasid. „Jah, ma mõjun neile nii erutavalt, et nad ei suuda paigale jääda,“ pani Alex asjale punkti.
Ta ei tahtnud mõeldagi, mida Elis teeb, kui saab teada, mis tema armsa kotiga juhtunud on. Ees ootavad kontrolltööd tundusid selle vihase fuuriaga kohtumise kõrval magusa suutäiena, või olid seda seni, kuni Alex taipas, et ei tea ühtegi vastust ühelegi küsimusele. See oli üks vähestest kordadest, kus ta paberilehte nii nõutu näoga oli sunnitud vaatama. Klaus lükkas kaastundlikult tema ette paberilipiku õigete vastustega, kuid tema tegu märganud õpetaja haaras selle lennult ja saatis mõlemad poisid karistuseks klassist välja, kirjutades neile hindeks suured ja rasvased ühed.
„Kas sa kavatsed siia passima jääda?“ uuris Klaus. „Ma arvan, et nüüd, kui meil kontrolltöö kaelast ära on, pole sellel enam erilist mõtet,“ lausus Alex ja nad kõndisid uksest välja. „Sellest tuleb loomulikult veel üks jama minu mõõtmatu pikkusega jamade nimekirjas, kuid kuna see kedagi niikuinii ei huvita, pole sellel mingit tähtsust.“
„Hei, Klauuuuuuus!“ karjus Anxu täiest kõrist niipea, kui koolimaja uksest välja sai. „Klaus, oota!“ Klaus pöördus ja jäi enda poole tormavat Anxut nõutu näoga vaatama. „Ma ütlesin sulle, et ta tahab mind,“ sosistas ta Alexile ja muigas seejärel. „Mida iganes,“ vastas Alex ja hakkas sõpra ootamata edasi minema. „Ma ei kavatsegi jääda siia temaga sama O2 hingama.“ „Hei, Klaus, ega sul kiire ei ole?“ kuulis ta enda selja taga selgesti Anxu häält. „Ma mõtlesin piljardisse minna, kas tuled kaasa?“

Elise varasem koolist koju jõudmine oleks tekitanud miljoneid küsimusi, kuid Alexilt ei kavatsenud keegi midagi välja pressida. Nad kõik teadisid niigi, et ta on laisk ja loll nagu lauajalg...või vähemalt arvasid end teadvat. Ema, kellel oli töölt vaba päev, istus diivanil ja heitis Alexile üheainsa üdini põlgliku pilgu, enne kui jätkas oma kudumistööga. „Mis ajast teretamine enam moes ei ole?“ pomises Alex omaette trepist üles joostes.
Ta oleks pidanud ümber pöörama ja tagasi vaatamata uksest välja jooksma, kui Elise toast kostuvat vihast karjumist kuulis, kuid uudishimu sundis teda sisse minema.
Elis istus ratastoolis, nagu alati. Juba viimased paar aastat oli see sama istumisalune olnud tema kõige truumaks kaaslaseks. Kaaslaseks, keda ta vihkas, vihkas isegi rohkem kui oma venda.
Elis hoidis käes „Dekameroni“, raamatut, mis kuulus 10. klassi kohustusliku kirjanduse hulka ja mille ta päris kindlasti oli laenanud oma boyfriendilt Dannilt, ning rebis sellest lehti välja, loopides neid suurde metallanumasse, milles Alex tundis ära ema vana lillepoti. „Elis, mida sa enda arust teed?“ ei suutnud ta küsimata jätta. „Noh, see peaks ju ilmselge olema,“ sõnas Elis ja olles kõik lehed purustanud, viskas ta ka raamatu kaaned anumasse. „Anna mulle tulemasin. See on seal kapi peal. Ma ei usu, et sa nii pime oled, et sa seda ei näe.“ „Jäta nüüd...sa ei kavatse sellele ometi tuld otsa panna?“ kortsutas Alex kulmu. „Just seda ma teengi,“ lausus Elis, plõksis nuppu ja hetk hiljem oli ajalooline teos juba leekides. „Oh sa poiss, Dann pidi su ikka tõsiselt välja vihastama.“ Elis vaatas talle otsa ja Alex nägi punaseid nutuvõrusid tema silmade ümber. Ta juba kartis seda, mis tulemas oli. „Ta ei vihastanud mind välja,“ lausus Elis. „Ta jättis mu maha. Kurat võtaks, see värdjas jättis mu maha!“ Ta haaras tulemasina ja viskas selle Alexi poole, nii et see teda kogemata näkku tabas. Alex oiatas valust ja ta ninast, mida lendav objekt kõige tugevamini oli tabanud, purskas verd. „Kao mu toast!“ röögatas Elis. „Ma ei kavatsegi kuulda, kuidas sa mind haletseda kavatsed!“ Ta trügis Alexi uksest välja ja virutas selle nii ettehoiatamata kinni, et vali pauk lõi Alexi kõrvad lukku ja ta sõrmed oleks peaaegu ukse vahele jäänud. „Oota, Elis, ma tahan ju ainult aidata!“ karjus Alex läbi ukse. Ta tõmbas varrukaga üle oma nina ja tagus vastu ust, lootuses, et ta õde selle avab, kuid seda ei juhtunud.

„Mis siin ometi toimub?“ Ema seisis pisut šokeeritud ilmega trepimademel. Alex lõpetas uksele tagumise ja hingas sügavalt sisse. Siiski, tema hingetõmme ei suutnud summutada Elise toast kostuvat südantlõhestavat nuttu ja põleva paberi õudustäratavat praginat. „Mida sa temaga tegid?“ Ema mitte ei küsinud seda, vaid ta lausa karjus. „Mina? Ma üritasin ainult aidata!“ protesteeris Alex. „Hoopis tema oli see, kes...“ „Kao siit!“ ei lasknud ema tal lauset lõpetada. „Ära enne õhtut siia oma nägu näita! Vaata, millega sa hakkama oled saanud! Mina olen see, kes peab su õde rahustama, sest sa ütlesid talle jälle jumal teab mida! Kas sa ei võiks ükskord aru saada, et su õde on pisut tundlik?“ „Tundlik? Ka mina olen tundlik!“ Alex tundis, kuidas viha temas kasvab, kuid ta ei saanud lasta sellel enda üle võimust võtta. Ta ei tohtinud teha midagi, mis annaks ta emale põhjust teda järgmisel kolmel sajandil haugutada. Vastumeelselt krabas ta ukse tagant oma koti ning tormas trepist alla vannituppa. Ta torkas oma pea kraani alla ja lasi jääkülmal veel läbi oma tumedate juuste voolata. Vesi pühkis ta näolt verejäljed ja oma jäises kalkuses leevendas pisut ka tema valu, kuid see ei olnud lahendus. Mitte mingil juhul ei olnud see lahendus.
Ta tormas õues uluvast lõikavast tuulest hoolimata välja. Ta tundis, kuidas ta juuste külge minijääpurikad tekivad, kuid ta ei saanud tuppa tagasi minna. Ei saanud ja ei tahtnud.
Ta ei osanud kusagile minna. Ta oleks hea meelega Klausi ukse taha ilmunud, kuid see variant langes Anxu tõttu ära. Oli selge, et Klausi polnud kodus ja Alexil polnud aimugi, millal ta sinna jõuda võib.
Ta ei saanud midagi parata, et ta oma sõbra pärast muret tundis. Anxu oli hakanud oma haaret laiendama ja tundus, et Klaus oli saanud üheks tema sihtmärkidest. Häiriv polnud mitte selle fakti sisu, vaid fakt iseenesest. Alex tundis Anxut läbi ja lõhki ning teadis, et tema poolt ei ole midagi head oodata. Klaus paraku seda ei aimanud.

Kärgatas kõu ja hakkas kallama tihedat vihma. Alex ei lasknud end sellest häirida ja kõndis südamerahuga edasi. See ei olnud ta esimene kord üksi ja haiget saanuna lausvihmas kõndida. Talle meenusid sõnad ’I like walking in the rain because nobody knows I’m crying’. See ei olnud küll tema, kes nuttis, hoopis taevas valas pisaraid, kuid Alexi arvates sobis kogu temaatika nagu rusikas silmaauku.
Ta kõmpis kohaliku poe juurde ja istus selle ees olevale pingile, sulgedes seejärel silmad. See koht sobis temaga täiuslikult kokku. Kui juba prükkari moodi välja näha, siis miks mitte end ka niimoodi tunda. Puudus veel pudel odavat odekolonni.
Alex ohkas tasakesi ja süütas suitsu. Loomulikult oli ta alaealine, kuid ükski politseinik ei olnud teda varem puutunud...


Thank you for reading!

Ei oskagi midagi tarka nii kohe öelda

Sellest Alexist on ikka jõhkral kahju, natukene rohkem kui sellest teisest.
Kris on suht sarnane, aga Alexi õde on naaats saiko või nii

Mulle ikka meeldib see pikk rohkem vist, ei oska aimatagi, mis sellest siin tulla võiks. Võib-olla mul on mingi imaginative block tekkinud :)

Ootan nüüd seda järjekest, kuigi jah, mu lemmik tegelast Alexit ei ole eriti, aga ma loodan, et jään ellu

Mkay... no ma oleks isegi edasi kujutanud juttu mingil määral... kuid... mul ikka veel eelmine rohkem peas
Nõustun teistega, uus hooaeg!!!
(kuigi ka see on kino Alex on veelgi mahedam kui ennem!!! Aga ta on alati äge!)

Ma ei nimetaks seda uueks hooajaks, kuid kõigi eelduse kohaselt peaks järg tulema homme

Muuseas, Alexil olid ennem rohelised silmad. Sul on "Toilet Face - is" sama viga

Võtsin kätte ja lugesin ka selle lõpuks läbi.
Ja ma pettusin.

61 meeletult head osa ja siis see viimane osa, millele järgnev epiloog mind eriti valusalt pettuma pani...Alex ei väärinud seda, et sa kirjutad, et ta lihtsalt minema jalutab. See ei teinud Krisi Imre silmis heaks poisiks. Kris jääb ju sellegipoolest pedeks ja Imrele vastuvõetamatuks. Alex oli nii palju teinud, et teised õnnelikud oleksid ja siis sa kirjutad tema õnnest välja.

Hea meel on mul vaid selle üle, et vähemalt sai ta korraks tunda, mida tähedab õnnelik olla.

Ma lihtsalt ei suuda uskuda, et sa sellele jutule kurva lõpu tegid. See jutt oli nii lootusandev. Justkui kõnetas, et inimene võib sitast-pasast ja põhjast läbi käia, aga on lootust õnnelikuks saada.

Kuidas peaks Marianne suutma Imrega õnnelikuks saada, kui see mees oli põhjuseks, et tema poeg minema jalutas. Marianne oli siiski ühe poja juba kaotanud, mis sellest, et Sander oli ilmavalgust näinud ainult ühe nädala.

Siinkohal juhin tähelepanu oma allkirjas olevale lausele. (;

Veider oli ka see, et kõik lapsed oma vanematest nimepidi rääkisid.

Kuna mu kommetaar juba nagunii nii pikaks venis, siis küsin ka ära selle küsimuse, et mida sinu puhul osade ülevaatamine tähendas? Trükivigu ikka leidus ja ülelugemisel oleksid sa pidanud tähele panema ka seda, et sõnades 'tahaplaanile' ja 'öösse' on miskit viltu.

Yeah... ma loen juba pikka aega Toilet Face'i ja ei suuda endiselt uskuda, et Kris ja Alex pole koos..

Aitäh selle kommentaari eest, Griffu, see on väga põhjalik ja pani mõtlema.

Ma olin selle jutu kirjutamise ajal väga mõjutatud kooli kohustuslikust kirjandusest. Enamik teoseid olid eriti 11. klassis, mil ma selle jutu lõppu kirjutasin, väga masendavad ja ükski neist ei lõppenud hästi. Mul tekkis nende sisusse süüvides tunne, et õnnetu lõpp on parem kui lõputu õnn ning tahtsin selle ise ära proovida. Olen nõus, et ma ei käitunud Alexiga ausalt, aga ma loodan, et mul õnnestus tema abil näidata, et elus ei ole midagi kindlat ja ka siis, kui kõik raskused tunduvad olevat ületatud, võib juhtuda midagi halba, mis selle kõik tühiseks muudab.

Suure saladuskatte all võin öelda, et Marianne ei jää Alexist ilma, sest selle jutu järjes on Alexi elus toimunud pööre, mis lubab tal oma perekonnaga suhtlemist jätkata.

Lapsed rääkisid oma vanematest selle pärast nimepidi, et...

Issand, ma ei teagi Mõnda inimest ma siiski tunnen, kes oma vanemaid kunagi emaks ja isaks ei nimeta, vaid neid kogu aeg nimepidi kutsuvad, nii et päris ulme see variant siiski ei ole

Osade üle vaatamine seisnes selles, et ma lugesin kõik osad läbi ja parandasin ära need vead, mis mulle silma torkasid, aga loomulikult võis mulle midagi kahe silma vahele jääda, eriti kuna ma ei olnud sel perioodil veel nii põhjalik kui praegu, kuigi ka praegu on mul raskusi. Eksida on lihtne, kui sa tead täpselt, mis sõna tekstis olema peaks ja ei märka, et see on kogemata hoopis vales käändes või sisaldab tähti, mis sellesse ei kuulu. Ma esitasin õppejõule kord peaaegu referaadi, mille tiitellehele oli kirjutatud Eesti Humanituurinstituut...

Sõna "tagaplaanil" õppisin ma õigesti kirjutama alles 12. klassis ja "öösse" kipub mul kogu aeg vägisi "öhe" asemel tulema, kuigi ma ennast kontrollida püüan. Ehk leian ma kunagi aega, et see jutt veelkord kriitilise pilguga üle vaadata, aga see juhtub ilmselt kaugemas tulevikus.

Ahoi, sõbrad! Ma ei tea, kas keegi seda juttu veel loeb või hiljuti lugenud on, aga ma olen kirjutanud sellele alternatiivse lõpu, mis muudab ära kõik, mis juhtus 62. peatükis ja epiloogis.
Ma alustasin selle jutu kirjutamist 2007. või 2008. aastal (ma olen juba nii vana, et mu mälu veab mind alt ) ning kirjutasin sellele õnnetu lõpu, mis ei olnud selline, nagu lugejad soovinud oleksid, aga ma  ise olin sellega rahul... kuni praeguseni. Hiljuti lugesin ma selle jutu uuesti algusest lõpuni läbi ning otsustasin, et Alex ja Kris väärisid siiski paremat, kui ma neile anda oskasin, ja et ma piinasin neid ilmaastaja
Kui see jutt oleks algusest peale samamoodi lõppenud nagu alternatiivses lõpus, ei oleks "Toilet Face'i" kunagi olnud, aga mulle meeldis seda kirjutada, nii et otsustage ise, kumb lõpp teile rohkem sobib. Ingliskeelsed laulusõnad selle osa lõpus pärinevad laulust, mille sõnu ma kasutasin ka "Toilet Face'i" epiloogis: https://www.youtube.com/watch?v=-Hq0-47hyds
Loodan, et keegi loeb kunagi seda alternatiivset lõppu ja avaldab ka oma arvamust
***

Alternatiivne lõpp

Koridoris kajasid kellegi hiilivad sammud, mida saatis kohvrirataste vaikne krigin. Rattad veeresid aeglaselt mööda põrandat ning kohvri põhi mütsus mööda trepiastmeid. Oma ärkvelolekuga öörahu häirides liikus Alex järjekindlalt ukse poole. Tal pruukis see vaid lahti teha ja öhe astuda. Lahkumine ei oleks saanud olla lihtsam.

Ometi tundus see just nii olevat: polnud kedagi, kes Alexit tema lahkumisel takistada oleks saanud. Käsi jahedat ukselinki pigistamas, pööras ta veel viimast korda ringi ning taipas korraga, et pole enam üksi.

Trepil seisis keegi ning tema piirjoonte põhjal teadis Alex ilma vähimagi kõhkluseta, kellega on tegu. Korraks tundus talle, et noormehe silmad, mis teda ainiti puurivad, helendavad pimeduses kassilikult, kuid see oli vaid illusioon.

Alexi põlved lõid tema pilgu all ohtlikult vankuma ning ta tundis, et ei suuda enam kohvreid käes hoida. Minek oli korraga palju keerulisemaks muutunud.

Trepil seisev kogu astus vaikselt, samm sammu haaval Alexi poole, kuni seisis talle nii lähedal, et poiss oleks võinud teda puudutada. Läks tarvis hulgaliselt tahtejõudu, et end tagasi hoida. Ta ei tohtinud seda teha. Mitte nüüd, kui kõik oli juba lõppenud.

Kris vaikis ja suutis vaid Alexile otsa vaadata. Lühikeseks ajaks unustas Alex hingamise, et saaks vaid Krisi hingetõmbeid kuulata. Need olid rütmilised, kuid ebakindlad, nagu ei oskaks poiss oma kopse õigesti kasutada. Kris sirutas käe, et Alexi juukseid sasida, kuid peatas selle poolel teel ja lasi löödult alla langeda. „Kas sa mäletad, kuidas ma ütlesin sulle kunagi, et ma lähen sinuga koos kas või Siberisse?“ Poisi hääl oli vaikne, vaiksem, kui Alex seda kunagi varem kuulnud oli. „Miks sa mulle samaga ei võiks vastata?“

Pimeduses ei näinud Alex tema nägu, kuid ta ei pidanudki seda tegema, aimamaks, milline õudus Krisi näol valitses. „Sa tead väga hästi, et ma ei saa seda teha,“ lausus ta, tajudes, kuidas kogu ta jõud ta üheainsa silmapilgu jooksul maha oli jätnud. Ta oli nõrgaks muutunud. „See kõik on minu vastutus ja seega olen mina see, kes peab hoolitsema selle eest, et kõik korda saaks ja ainus võimalus selleks on ära minna.“

Kris pigistas käed rusikasse ning hammustas huulde, et enesevalitsust säilitada. Ta ei tohtinud närvi minna, mitte nüüd, kui kaalul oli kõik, mis talle veel kallis oli. Ta oli algusest peale kartnud, et suhe, millest ta kümne küünega kinni soovis hoida, ei pruugi olla igavene, ja tema hirm hakkas tõeks saama. Alex põgenes uppuvalt laevalt niipea, kui alumine tasand veega täitus. Ta üritas toimida õigesti, kuid ei käitunud grammigi paremini kui mõni argpüks.

„Ma teadsin seda.“ Krisi hääl oli seda lausudes vaiksem kui sosin. „Varem või hiljem pidi see juhtuma. See on alati nii olnud. Kõik jätavad mu varem või hiljem üksi. Miks pidanukski sina minu juurde jääma?“ Krisi hääl murdus ning hoolimata sellest, et ta end tagasi üritas hoida, ei pidanud ta vastu ning puhkes nutma. „Miks pidanukski sina minu juurde jääma?“ Ta vajus pahviks lööduna istuli ning tõmbas varrukaga, mis hetkega niiskeks muutus, üle näo.

„Kris, palun saa...“

„Vaiki, kui võid,“ palus Kris, „ja kuula hoopis mind. See on naeruväärne, et kõikidest inimestest just sina oled nii lühinägelik, et ei taipa seda, mis on ilmne! Ma tean, millise kokkuleppe sa minu isaga tegid, ma kuulsin seda pealt, aga see ei anna teile kummalegi mitte midagi! Kas sa arvad tõesti, et kui sa ära lähed ja meid siia jätab, muudab see midagi? Ära ole idioot! Marianne võib ju Imre kõrvale jääda, et tema lapsel ikka isa oleks, aga kui sa arvad, et ta annab Imrele andeks, kuidas ta sinu ja temaga täna õhtul käitus, ja unustab selle, siis ei austa sa teda ikka üldse! Jah, Alex, sa ei austa oma ema, ja minu isa sa ilmselgelt alahindad, sest kui sa tõsimeeli usud, et ta hakkab mind kunagi armastama, eriti nüüd, kui ta teab, et ma olen üks nendest persenussijatest, keda ta nii väga vihkab, siis teed sa ennast lõplikult lolliks!“

Alex võpatas, mõistes, kuhu Kris sihib, aga ta ei tahtnud teda lõpuni kuulata, sest see oleks andnud neile mõlemale lootust. „Sa ei mõista, et kui ma jään, siis...“

„Siis saavad kõik õnnetuks nagu mingis kuradi seebikas ja ainus võimalus neid kannatustest säästa on nende juurest lahkuda?“ hammustas Kris, kelle kurbus hakkas asenduma vihaga, aga mitte Alexi, vaid iseenda vastu. Ta ei oleks pidanud laskma Alexil nii kaugele minna. Ta oleks pidanud tal enne seda, kui Alex Imre juurde läks, käest kinni võtma ja koos temaga selle maja uksest igaveseks välja astuma, selg sirge, aga nüüd ei olnud see enam nii lihtne ja tal tuli võidelda, sest kui Alex oli endale midagi pähe võtnud, oli teda raske ümber veenda.

Sügaval sisimas soovis ta üle kõige Alexit anuda, et poiss tema juurde jääks. Mis väärtus oli maailmal ilma temata? Mis mõtet oli elada ilma tema armastuseta ja ärgata igal hommikul ilma temata? Kuidas pidi ta selle hoobi üle elama? Kuid anumisega ei saanud kedagi kinni hoida, kes ei tahtnud saada kinni hoitud.

„Ava oma silmad ja mõista, et Marianne abielu sellisena, nagu see tänaseni oli, on lõppenud, ja et kui Imre ei suutnud kuueteistkümne aasta jooksul hakata minu isana käituma, siis ei hakka ta seda ka sinu palumise peale,“ palus ta Alexit. „Meie kõigi senine elu purunes täna õhtul, nii et miks lõhkuda ära ka see, mis sellest veel alles on jäänud?“ ahastas poiss oma kallimale söakalt otsa vaadates.

„Kris, mu ema ei vääri...“

„Ühe korra oled sa Marianne nimel juba kõik ohverdanud ja ta ei teinud seda märkamagi,“ karjus Kris julgust kokku võttes, „teist korda ei tohi sa lasta sellel enam juhtuda! Marianne peab olema võimeline ise enda eest seisma! Ma saan aru, et sa tahad, et tal ei oleks valus, aga sa ei saa teda enda õnne hinnaga lõputult kaitsta! Sa ei saa Marianne armastuse eest seista, kui sa meie armastusele nii kergekäeliselt sülitad!“

„Keegi ei palunud sul mind armastada,“ lausus Alex kibedalt ning langetas pea, põrnitsedes oma saapaninasid ning kohmitsedes oma salli kallal, seda endale tihedamini ümber kaela tõmmates. Õues oli külm ning hetke pärast kavatses ta uksest välja astuda. Mida kauem ta viivitas, seda raskemaks paigaltliikumine muutus. „See oli su enda vaba valik.“

„See oli tõesti minu vaba valik ja ma ei ole oma elus ühtegi päeva kahetsenud, et ma sind armastan, aga kui sa mulle praegu selja keerad, võib juhtuda, et ma hakkan seda tegema. Igasugust tasakaalufassaadi unustades jätkas Kris karjumist. „Miks sa ometi mulle ja iseendale sel kombel haiget teed?“

Iseendale haiget? Eks ikka selle pärast, et Alex oli sellega harjunud. Krisile haiget? Muidugi selle pärast, et Kris saaks oma ellu selle, mida ta kõige rohkem vajas, isegi kui Alex oli pidanud selleks ähvarduste keelt kõnelema.

„Kris, ma tean, et sa oled kõik need aastad soovinud, et sa oma isaga lähedasem oleks, ja kui Imre sind paremini tundma õpib, on sul kindlasti hea meel! Püüa aru saada, et see on ainult sinu huvides...“
„Kuidas saab see minu huvides olla, et me enam koos ei ole?“

Kris vahtis Alexiga tõtt. Tema nägu oli pimeduses vaevalt näha, kuid vähesest valgusest piisas, nägemaks, kuivõrd tundetu tema nägu oli. Ei mingit kurbust, ei mingit kahjutunnet, ainult tühjus, mille Alex oli oma näole sundinud, et Kris ei saaks aru, mida ta tegelikult tunneb, aga Kris teadis. Ta teadis, et kui ta Alexi ette põlvili laskuks ja tal jääda paluks, siis poiss ei läheks, ning see teadmine toitis tema hinge rohkem kui miski muu.

„Kris...“ muutus Alex korraga väga kahvatuks, nagu oleks talle alles siis kohale jõudnud, mida Kris hetk tagasi öelnud oli. „Mida sa sellega mõtlesid, et ma olen juba ühe korra kõik Marianne nimel ohverdanud ja ta ei teinud seda märkamagi?“ küsis Alex ettevaatlikult ja tema süda jättis mitu lööki vahele, kui ta sai aru, et see võis tähendada vaid üht.

Kris teadis.

Kris teadis, mida Alex selle pärast läbi oli elanud, et Marianne saaks koos Henryga õnnelik olla; Kris teadis, et Alex oli Henry tapnud; Kris teadis seda, ja ometi seisis ta seal, püüdes panna Alexit ümber mõtlema.

Kris teadis, kuid ta armastas Alexit sellest hoolimata, ning Alex oli olnud nii rumal, et oli tahtnud tasuks selle armastuse eest võta Krisilt ära ka viimase inimese, kes talle veel korda läks.

Alex ei suutnud enam Krisile otsa vaadata ega temaga rääkida: iga sõna tema peas, kuigi  ta polnud neid veel välja öelnud, tegi talle talumatult haiget ning tundus, nagu torgiks ta rinnus teravad pinnud. Ta soovis üle kõige Krisi oma embusesse haarata, teda suudelda, öelda, et armastab teda ja ei jäta teda kunagi maha...

Kris oli öelnud, et enne jätab Alex tema kui tema Alexi. Kas tal oli tõesti õigus olnud?

„Ma kavatsen kõik meievahelised sidemed läbi lõigata,“ ajas Alex lõua ettepoole, andmaks Krisile märku, et tema otsus on lõplik, ja tegemaks nägu, et ta ei olnud aru saanud, et Kris teab tema suurimat saladust. „Need on meile mõlemale ja meie lähedastele vaid haiget teinud ning teevad veelgi, kui ma neid ei katkesta. Praegu sa ilmselt vihkad mind, kuid ühel päeval oskad sa viimaks mu tegu hinnata.“

Alex keeras võtit ning uks vajus tasase kääksuga lahti. „See on hüvastijätt. Ma oleks tahtnud, et see kõik teistmoodi lõppeks, kuid see oli ainus võimalus.“ Krisi pilk kuklasse auku kõrvetamas, ta kummardus ning võttis oma kohvri, mis kummaliselt raskeks näis olevat muutunud, kätte. Seejärel heitis ta Krisile viimase pilgu. Hetkeks koridoriaknast sisse paistev kuuvalgus valas poisi näole kuldse kiirtevihu ning esimest korda selle õhtu jooksul nägi Alex Krisi selgesti.

Kris, keda ta armastanud oli ja veelgi armastas, oli vaevu ära tuntav. Tema näost oli kadunud igasugune inimlik soojus: tema pisarmärgade silmade all olid tumedad viirud, tema nahk oli kahvatu ja pajatas halvast enesetundest ning tema silmades polnud mingit läiget. Need mõjusid kui klaaskuulid, mille andetu kunstnik vahast nuku silmakoobastesse oli surunud. Mitte iialgi ei oleks Alex arvanud, et võib ühel hetkel Krisile otsa vaadata ning näha temas iseennast. Kris oli muutunud just selliseks, nagu tema: puuduva varjuga kurva kuju rüütliks.

Mida ta ometi poisi eluga teinud oli?

Kris ei lausunud sõnagi, põrnitses vaid Alexile otsa ning Alex ei suutnud oma pilku ära pöörata. Krisi, keda ta tundnud oli, polnud enam olemas. Ta oli ta tapnud, samamoodi, nagu ta oli tapnud Henry.
Kui ta vaid oleks saanud aega tagasi keerata ja kõik olematuks teha, kuid paraku see võimalus puudus ning reaalsus, milles ta viibis, oli ainus reaalsus, mis tal oli. Reaalsus, kus ta ei saanud enam kunagi koos Krisiga olla, reaalsus, kus nende suudlused, puudutused ja pisimadki koos veedetud hetked oli minevik.

See oli lõpp. Mitte midagi ei kestnud edasi.

Alex haaras korraks Krisi käest ja pigistas seda: see armetu käepigistus oli kõik, mida ta teha võis. Seejärel rebis Alex kogu oma jõudu kokku võttes oma pilgu Krisi oma küljest lahti ning tormas uksest välja, seda pärani lahti jättes. Viimast korda kajasid maja ees oleval sillutisel tema sammud, kui ta minema, tundmatusele vastu kiirustas, ja nendega samas taktis astusid Krisi sammud trepist üles ja mõne hetke pärast mööda astmeid tagasi alla, raskemad kui varem.

Alexi silmad olid niiskeks muutunud ning alles siis, kui ta väravast väljas oli ning mööda tänavat minema rühkis, taipas poiss, et oli nutma puhkenud. Võib-olla polnudki see alles äsja juhtunud, võib-olla oli ta valanud pisaraid juba siis, kui Krisi murtud näkku vaatas. Ta ei olnud milleski kindel.
Jõuetu ja meeleheitel, lasi ta oma kohvril maha kukkuda ning vajus märjale asfaldile põlvili, keha raputamas jõulised nuuksed. Ta oli jätnud selja taha kogu oma maailma ning astunud absurdsusesse, milles puudus ainus inimene, kellega ta koos soovis olla. Ta pooleldi ootas, et Kris talle järele jookseb, et teha viimane katse teda jääma sundida, kuid poiss jäi tulemata.

Alexit ei oodanud enam midagi peale utoopia.

Selleks ajaks, kui ta oma kohvri bussipeatuse pingile oli tarinud ja tänavanurgale suundunud, et vaadata, kas ei paista lähenevat marsruuttaksot, mis teda Masumi juurde viiks, oli hakanud sadama tihedat vihma ning piisad leotasid vastu punast aeda nõjatuva Alexi läbimärjaks, muutes ta uppunud kassipoja sarnaseks. Uppunud kassipojana ta end ka tundis, sest ilma Krisita polnud tema elul mingit mõtet. Krisi sõnad kajasid ta peas, pannes ta mõistma, millise vea ta teinud oli, aga kui viimaks ilmus eemalt lähemale minibussi tuttav kuju, astus Alex vihma trotsides selle suunas, ostis juhi käest kolmekümne krooni eest pileti ning istus akna alla, vaadates välja süngesse öhe ja soovides, et suudaks oma jalgu liikuma sundida ja minna tagasi sinna majja, kust ta äsja lahkunud oli, ja Kris endaga kaasa võtta.

Krisil oli õigus, ühe korra oli ta ennast juba Marianne nimel ohverdanud, kaotades oma puhtuse, ja nüüd oli ta teist korda oma ema eest seista püüdnud, kaotades sellega Krisi, kes oli talle palju tähtsam, kui Marianne ja Alexi väikevend talle iial olla said. Pärast oma isa surma oli Alex endale tõotanud, et ta hoiab ja kaitseb oma ema kõige halva eest, ning ta ei olnud osanud aimatagi, et Mariannele on parim kaitse see, kui teda ei kaitsta. Alexile tõusis sapp kurku, kui ta mõtles selle peale, et oli sundinud Imret olema edaspidigi mees naisele, keda ta nii jõhkralt tõuganud oli, ja isa poisile, keda ta värdjaks pidas...

Marianne ja Imre loodud perekond oli purunenud, kuid tema oli olnud liiga pime, et seda näha, ja purustanud selle tõttu ka Krisi.

Marsa aeglustas kiirust ja peatus viimaks. Alex ei olnud kuulnud, et keegi oleks peatust palunud, mis tähendas, et keegi tuli hoopis peale. Ta kuulis ta kellegi samme ja järgmisel hetkel istus kellegi kapuutsiga dressipluusi kandev kogu tema kõrvale ja tõstis endale sülle suure märja seljakoti. Marsa hakkas uuesti liikuma, viies Alexit Krisist üha kaugemale, ning Alex kargas püsti, tahtes ukse poole tormata, kuid kõrvalistuja käsi haaras tema randmest ja tõmbas ta tagasi toolile. „Mida sa enda arust teed?“ käratas Alex kapuutsiga võõrale, kes tema rannet pigistas. „Ma pean...“

Kogu kummardus tema suunas ja suudles teda. Kuigi Alex ei näinud tema nägu, tundis ta tema huuli, sest need olid ainsad huuled maailmas, mis suutsid temas samal ajal igatsust tekitada ja selle ühtlasi ka ära võtta, täites ta sügava rahuloluga. Tema vaba käsi klammerdus kapuutsi külge ja sikutas selle Krisi peast ära.

See oli Kris, kes tema kõrval istus, ning kui Alex teda nägi, püüdis ta midagi öelda, kuid ei saanud ainsatki sõna suust.

„Sa tahtsid tagasi minna, kas pole?“ küsis Kris. Alex märkas, et Krisi silmad olid sama punased, nagu tema omad kindlasti olema pidid, ja mõistis, et ka Kris oli nutnud. „Nüüd ei pea sa seda enam tegema, sest sellest punktist alates saame me ainult edasi minna.“ Kris hingeldas kergelt ja Alex taipas, et ta pidi olema terve tee jooksnud, et marsruudi peale jõuda.

Alex noogutas, leidmata endiselt õigeid sõnu, ja tundis, kuidas tema silmad uuesti märjaks muutuvad, seekord kergendustundest.

Alex ei olnud Krisile öelnud, kuhu ta läheb, aga Kris oli selle ära arvanud, sest ta tundis teda läbi ja lõhki.

Alex vaatas seljakotti Krisi süles ja neelatas. „Kuidas sa nii kiiresti asjad pakkisid?“ oli ainus, mida ta küsida oskas.

„Ma pakkisin need kohe pärast seda, kui kuulsin sind Imrega rääkimas.“ Kris hammustas huulde. „Ma ei suuda uskuda, et mu oma isa...“ Ta raputas pead. „Ma teadsin, et võib juhtuda, et sa lahkud ilma minuta, ja olin selleks valmis, sest mul ei olnud mingit kavatsust sinust ilma jääda, aga ma ei saa sinna midagi parata, et su minek mulle haiget tegi, isegi kui ma teadsin, et tulen sulle järele.“ Ta naeratas. „Me võisime küll sellest majast eraldi lahkuda, aga nüüd oleme me sealt koos läinud ning...“

„Aitäh,“ pomises Alex, pisarad uuesti voolamas, „ja anna andeks.“ Mitte midagi ei saanud olematuks muuta seda, et ta oli püüdnud Krisi maha jätta, kuid tundus, et Kris, kes oli seal, tema kõrval, nagu ta viimasel ajal alati oli olnud, ei hoolinud sellest. Poiss tõmbas Alexi endale lähemale, pakkudes talle oma õlga, ja sasis Alexi juukseid, kui rasked nuuksed Alexi keha raputasid. Ta nuttis kõige pärast, mis sellel õhtul sündinud oli, tänades mõttes Jumalat, et Krisil oli olnud julgust teha seda, mida Alex südames temalt ootas, ning päästa ta iseenda käest.

„Loomulikult annan,“ lausus ta, „sest ma saan aru, miks sa seda tegid. Minul ei ole küll ema ega õde, aga kui oleks, siis ilmselt tahaksin ma sama teha. Mis minusse ja Imresse puutub, siis ma hindan seda, et sa meid ka aidata tahtsid, isegi kui see sul sitt mõte oli.“ Krisi sõrmed Alexi peanaha vastas olid enneolematult hellad, tekitades Alexis tunde, et ainult soe tekk ja kaminas praksuvad leegid olid täiuslikkusest puudu, ja ta tõotas endale, et on oma õppetunni saanud ja ei püüa enam kunagi enda ja Krisi õnne kellegi teise oma vastu vahetada.

Alex ei küsinud Krisilt rohkem midagi; ei seda, kuidas ta sellesse suhtus, mida ta oma isa kohta teada oli saanud, ega ka selle kohta, mida Kris arvas sellest, et Alex oleks tõesti ilma temata ära läinud, sest enam polnud sellel mingit tähtsust. Kris oli talle järele tulnud ja teinud nende mõlema eest õige otsuse ning kuigi nad ei teadnud, mis tulevik neile toob, oli kõige olulisem see, et nendel oli nende minevik ja olevik ja nad ei vajanud midagi muud.

Valge marsa kihutas mööda pimedat Vabaduse puiesteed, viies neid kesklinna poole, ning autoraadiost kostev muusika kuulutas neile mõlemale uut algust.

I will stay with you
Hold me with
Your hands
With all your heart
Don’t be afraid
You’ll be okay, if you’re with me

Even if those hands
Get dirty
I want you
To love me
You’ll never walk alone
I’ll go with you
I’ll bear all your sins
No matter what they are
I’ll walk
A pathless path
With you

„Kuhu me lähme?“ küsis Kris Alexilt viimaks, kui nad üle viadukti sõitsid, vaadates alla raudteele, mida mööda pidid juba mõne tunni pärast sõitma rongid, mida Kris nii väga armastas.

„Edasi,“ kordas Alex Krisi varasemaid sõnu, ja kuna see oli ainus asi, mida ta hetkel teadis, oli see tõsi.