Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Ja ongi käes selle aasta viimane osa, mis on ühtlasi ka eelviimane osa enne epiloogi I hope you don't kill me after reading this, because in this chapter, I screwed up everything that could be screwed up. Muhahahaaaaaaaaa

Aasta 2010 oli minu jaoks küllaltki huvitav aasta Ma kaotasin paar sõpra, kuid leidsin nende asemele uued, avastasin endas nii mõnegi uue ja ebameeldiva külje, viisin Eesti naiste mainet maailmas pisut alla, hakkasin Aasia muusikat kuulama ja Yu-Gi-Oh!'d vaatama, lõpetasin gümnaasiumi ja läksin ülikooli, leidsin endale uue poiss-sõbra ja läksin üsnagi rõõmsalt temast lahku, avastasin, et teatud staadiumis olen ma võimeline isegi viina jooma ja mis kõige olulisem...

...Rick Riordan on minu selle aasta vaieldamatu lemmikkirjanik!

Lõbusat lõppu ja toredat algust teile kõigile!
**

60.


Väike kabel meenutas Krisile õuduste lossi.
Ta seisis esimeses pingireas, kõrvuti Alexi ja Arturi emaga, kes näis olevat lühikese ajaga aastakümneid vanemaks jäänud ning nende ümber kajasid leinaliste lauluhääled, mis olid ühinenud vaikseks kooriks, et Arturile viimast austust avaldada. Käes valge matusevoldik, ei heitnud Kris ometi sõnadele ainsatki pilku. Tal ei olnud mingit tuju laulda, isegi kui tegemist oli leinalauludega. Tema hinge lein oli selleks liiga tugev.

Tähtede taga kod koidab sul taevas,
ootus ja lootus seal täide sul läeb!
Mis sa siin kandnud ja kannatand vaevas,
kõik seal sust igavest maha siis jääb,
kõik seal sust igavest maha siis jääb.

Tähtede taga – seal vajub kõik vale,
seal näed, mis tumedaks teinud on ilm.
Kurbuse järel sul naeratab pale,
õndsamas rõõmus siis särab su silm,
õndsamas rõõmus siis särab su silm.

Artur lamas liikumatult kirstus, kanged liikmed välja sirutatud, ning kummalisel kombel nägi ta surmas välja elavam, kui Kris teda viimati näinud oli – tumedad rõngad olid tema silmade alt kadunud ja tema huultel mängles midagi, mida võis pidada naeratuseks. Ja ometi oli ta surnud. Tema täiuslikult triigitud must ülikond, korralikult kammitud soeng, hallikas nahk ja võrratult rahulik näoilme jätsid mulje, nagu oleks tegu „Vahakujude maja“ eksponaadiga, mitte teismelisega, kelle noor elu on liiga vara katkenud.
See oli tõsi – Artur oli surnud. Surnud, surnud, surnud. Ei olnud mingit võimalust, et tal kunagi parem hakkaks.
Inimesed, kes vaikselt ja igaüks omal viisil laulda jorutasid, näisid olevat kummaliselt tuimad. Nende nägudel peegeldus midagi, milles võis aimata kahetsust, kuid senimaani ei olnud Kris näinud voolamas mitte ainsatki pisarat. Tundus, nagu oleks teda ümbritsevad inimesed vaid patareidega nukud, kes pole võimelised ühegi tõelise emotsiooni näitamiseks.

Mida valjemaks muutus laul, seda rohkem hakkas Kris tundma, kuidas kabelis hõljuv melanhoolne ja plahvatusohtlik õhkkond teda lämmatab. Õhku, mida hingata, oli piisavalt ning ometi tundus talle, nagu ahmiks ta hapnikku endasse nagu kuivale aetud kala.
Ta vihkas matuseid, vihkas juba ajast, kui üks tema klassivendadest, alles poisike, hoolimatu juhi autorataste all hukkus. Neil samadel matustel oli ta tõotanud, et ei näe enam iialgi oma kallite inimeste liiga varast lahkumist, ning ometi oli see lubadus olnud kasutu. Just paegu saatis ta ära Arturit, kes oli kord lubanud, et elab sada aastat vanaks.
Tundes, et ei suuda kauem rahulik püsida, kortsutas ta matusevoldiku valgeks känkraks ning pistis selle taskusse, kuigi oleks selle kõige parema meelega kabeli laudpõrandale visanud. Koos muu põrmuga oleks see ideaalselt sinna kuulunud.

Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!
Üles siit vaevaööst kannab mind aim.
Kasvab mu ahastus, ainult üks laul mu suus:
Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!
Kui tee ka vaevane, mis käia mul,
viib ta mind ometi ligemal Sul.
Inglid mind armsasti
kutsuvad taevasse.
Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!
Ja kui siit muremaalt kutsud Sa mind
koju, kus igavest leian ma Sind,
taevasse elama,
lauluga tulen ma.
Jumal, Sul ligemal ihkab mu vaim!

Alex heitis Krisile mureliku pilgu ning lõpetas laulmise, hetk enne, kui seda tegid ka kõik teised. „Ma tahan ära minna,“ pomises Kris, teades väga hästi, kui haledalt see kõlab. Just tema oli see, kes Arturi matustele oli soovinud tulla ning varem lahkumine tundus olevat tõeline silmakirjalikkuse akt. Ja kõigest hoolimata ei suutnud Kris enam hetkegi kauem vastu pidada. „Palun...kas me võiksime minna?“ küsis ta, justkui oodates, et Alex teda keelab.
Alex naeratas ning korraks näis Krisile, nagu oleks Alexi naeratus terve kabeli ainus valgus. „Me tulime siia oma vabast tahtest ning keegi ei saa sundida meid jääma, kui me seda ise teha ei soovi. Kui sa tahad, võime me kohe lahkuda. Kuigi, oleks ehk mõttekam oodata, kuni kirikuõpetaja järgmise palve lõpetab ning kogu rahvas õue suundub...“ Taibates, mida Alex silmas peab, ei jäänud Krisil muud üle, kui noogutada. Keset matuseteenistust minema hiilimine oleks tõepoolest asjatult kära tekitanud ja pealekauba veel üsna ebaviisaka mulje jätnud. Kuidas ta küll varem selle peale ei tulnud?
„Olgu,“ lausus ta. „Ootame pealegi.“
Nad ootasid ning minutid möödusid. Kõne, mis kord alanud oli, ei ilmutanud mitme minuti jooksul lõppemise märke, kuid kui see viimaks läbi sai, tundis Kris puhast kergendust.
Rahvas tõusis vaikivas üksmeeles püsti ning valgus aeglasel leinamarsisammul kabeliustest välja. Kris ja Alex väljusid viimaste seas. Neile järgnesid mehed, kes kandsid Arturi kirstu, mis vaese varalahkunud poisi tema viimsesse puhkepaika pidid toimetama.
Arturi ema, kes seni oma tundeid valitseda oli suutnud, puhkes ootamatult lohutamatult nutma. Temaga ühinesid mitmed teised matuselised ning pühalik vaikus, mis surnuaias valitsenud oli, oli korraga lõhutud. Seda enam soovis Kris sellest kohast võimalikult ruttu pääseda. Ta oli endale tõotanud, et ei nuta Arturi pärast enam kunagi ning ta lootis siiralt, et suudab oma lubadust pidada. Pealegi oli tal tunne, et Artur ei sooviks, et tema pärast nutetaks. Ta polnud kunagi pisaraid armastanud, isegi kui need voolasid kurbade sündmuste mälestuseks.

Veel enne, kui nad halavast grupist eralduda jõudsid, peatas Krisi Arturi ema.
„Kris, oota,“ palus ta, kuivatades salvrätikuga oma niisket nägu. „Kas sa kavatsed juba lahkuda?“ Krisil ei jäänud muud üle, kui noogutada. „Kahjuks küll. Ma arvasin, et tulen kõige sellega toime, aga...aga ma kardan, et ei suuda.“ Naine noogutas. „Ma mõistan su tundeid. Artur oli lõppude lõpuks su parim sõber...“ Ta nuuskas häälekalt nina. „Kris, on midagi, mida ma sinult küsida tahaksin ja ma tahan, et sa vastaksid mulle ausalt.“ Ta vaatas Krisile uurivalt otsa. „Sa olid Arturi parim sõber, kuid möödunud suvel lõpetas ta sinuga suhtlemise. Mis teie vahel juhtus?“
Kris pööras pea kõrvale, teadmata, kuidas ta talle esitatud küsimusele vastama peaks. Vastata oleks olnud väga lihtne, kuid korraga tundis ta selle ees alateadlikku hirmu. Ta ei saanud ju ometi Arturi emale öelda, mille pärast ta poeg temaga suhted katkestas...või sai?
„Ma ei tahaks sellest rääkida,“ pomises ta, ise näost punane. „See ei ole midagi meeldivat.“ Naine pigistas ta käsivart. „Kris, palun. Ma pean seda teadma. Mis iganes see ka ei olnud, mõjus see Arturile tõeliselt löövalt. Võiks öelda, et see põhjustas talle tõelise šoki. Isegi, kui sa ei taha sellest rääkida, palun ma, et sa seda siiski teeksid.“
Kris vaatas Alexile otsa, otsides tema pilgust vastust küsimusele, mida ta tegema peaks. Taibates, milline mure Krisi vaevab, ta noogutas.
Kris hingas sügavalt sisse. Oli aeg paljastada oma saladus uuele asjaosalisele.
„Põhjus, miks Artur minuga suhtlemise lõpetas...“ Kris hingas pahinal välja. Enam ei olnud taganemisruumi. „...oli see, et ma tunnistasin talle, et olen homo.“
Arturi ema kulmud kerkisid just nii kõrgele, kui Kris arvanud oli – naine oli ilmselgelt üllatunud. Kris oli öelnud, mida ta kuidagi ette ei osanud näha.

„Sina?“ küsis ta, suutmata oma imestust varjata. „Ma ei saa aru. Sa olid ju alati nii tavaline...“
Kris ohkas kibedalt. Jah, ta oli enne nii tavaline olnud, kuid see ei olnud tema tegelik mina. See Kris, keda Arturi ema mäletas, oli talle loomu poolest võõraks jäänud ja väga kaugeks muutunud.
„Ma ei eeldanudki, et see vastus teile meeldib, kuid te soovisite teada tõde ning nüüd te teategi.“
Naise silmad mõõtsid Krisi pealaest jalatallani, justkui püüaksid nad leida tema juures midagi ebanormaalset, ning pöördusid siis Alexile, märgates viimaks Krisi kätt, mis Alexi pihku oli pigistatud, et ta oma hoiakut ei kaotaks. „Sina,“ julges ta lõpuks küsida. „Sa oled siis koos temaga? Tema...poiss-sõber?“ Alex noogutas nõustuvalt. „Meeldiv tutvuda. Mina olen Alex.“ Ta sirutas oma vaba käe välja ja pakkus seda naisele. Viimane võttis selle kõheldes vastu. „Maaja. Rõõm...rõõm on minupoolne.“ Ta surus ebalevalt Alexi kätt ning vaatas ka teda uurivalt. Viimaks pöördus ta taas Krisi poole. „Ma olen teile väga tänulik, et te tulla saite. Te tõepoolest ei usu, kui tänulik ma olen.“ Tundus, nagu kavatseks ta kohe taas nuuksetesse puhkeda, kuid selle asemel vedas ta oma suule kõhkleva naeratuse. Kris sundis end talle vastu naeratama. „Kuidas oleksingi ma saanud tulemata jätta?“
Leinarongkäik siirdus Arturi haua poole ning sinna suundus ka Maaja. Formaalsuste vahetamise aeg oli läbi saanud. Kris lehvitas Maajale hüvastijätuks ning naine ei vaadanud kordagi tagasi, kui ta oma poja sarga järel surnuaiateed tallas. Hetk hiljem olid Alex ja Kris juba teel surnuaia väravate pole, jättes selle inimjäätmete prügila kaugele selja taha.
**
Maja näis hüljatud ja vaikne, kui poisid viimaks õhtul maja ust paotasid.
„Kas midagi on halvasti?“ küsis Alex, vaadates, kuidas Kris trotslikul ilmel kingi jalast kisub, suvatsemata nende paelu lahti sõlmima. „Sa olid terve tagasitee sõnaaher.“ Kris ohkas. „Midagi ei ole halvasti, lihtsalt...täna oli raske päev. Sa ju taipad, eks?“
Alex nööris oma kingad lahti ning asetas need hääletult nagi alla. „Tõepoolest, täna oli raske päev.“ Ta kuulatas ümbrust, arvates end tabavat mõnda heli, kuid otsustas siis, et kõrvad olid teda petnud. Kõik majaelanikud olid uinunud, üleval olid veel vaid tema ja Kris.
„Mis oleks, kui me pisut elutoas istuksime?“ pakkus ta välja. „Sa ei taha ju veel ometigi magama minna?“ Kris raputas pead. „Muidugi mitte. Ja pealegi...vaevalt, et ma praegu magama suudaksin jääda, isegi kui tahaksin.“
Alexi aju töötas palavikuliselt. Kris oli erakordselt morn ning talle ei meeldinud teda sellisena näha. Pidi olema mingigi võimalus tema tuju parandada. Olles pisut juurelnud, tundus Alexile, et ta on selle leidnud.
Pintsakut lahti nööpides astus Kris elutuppa ning sirutas käe välja, et tuld süüdata, kuid Alex surus ta ilma mingi hoiatuseta vastu seina ning asus teda innukalt suudlema. „Sa oled nii pinges,“ sosistas ta Krisi kaela suudlustega kattes. „Sa peaksid lõdvestuma. Kui soovid, võin ma sind selles aidata.“

Ta käed leidsid Krisi nööbid ning hakkasid neid lahti kiskuma. Kris vastas talle samaga, tiris ta pluusi seljast ning lasi sellel põrandale langeda, samal ajal kui Alex teda diivani poole juhtis. Ta ei olnud kunagi mõistnud ja ei mõistnud ka praegu, miks see nii oli, kuid ta teadis vaid, et on Alexi ees relvitu ning ilma vähimagi vastupanuvõimeta. Kõik ajutegevust nõudvad mõtted olid korraga ta peast kadunud ning ta juhindus vaid oma instinktidest. Ainus, mida ta soovis, oli Alexit suudelda, tunda tema erutusest kuuma keha enda oma vastas ning et tema käed, mis teda nii kirglikult puudutasid, vabastaksid ta kõigist riietest, mis korraga nii tülikaks olid muutunud...
Korraga süütas keegi toas tule. Ehmunult tõmbusid poisid teineteisest eemale, kuid vaatepilt, mida nad pahaaimamatule tulijale pakkunud olid, kõneles vaid ühest.
Nad olid vahele jäänud, seekord lõplikult.
„Mis kurat siin toimub?“ röögatas Imre, nägu raevust punane.

Oi noh see oli küll nüüd WTF moment... ausalt... mu ihukarvad on püsti, kui IMRE ilmus oh god... ja nüüd jälle piina pikaks ajaks. Ma ei talu enam seda! Halastust Jumal Kirameki!!!

Sul on küll palju juhtunud 2010 aastaga... aga minu arvates on see hea, et aasia muusikale üle läksid ning väike lootuse tuluke helgib silmis, et valid aasia mehe ka tulevikus... sest et, kõik, kes pärast aasiat kuulama hakkavad, ei tunne mingisugust tõmmet eurooplaste vastu. See on fakt, sest pärast seda, kui ma Praisjale n-ö aasiat tuvustasin, ei suuda ta küll muust mõelda. Loodan, et see on pigem hea
Ma ei taha nüüd halvasti öelda, aga üle poole eestlastest on väga sallimatud teist rassi rahvaste vastu (alustades minu emast, isast ja õest ) ning enamik on sellised külmad kalad, kellelt tahaks emotsioone vägisi välja pigistada. siis ka tuleb vastuseks mingi mühatust Selle peale ütleks mu ''hea'' klassivend, et olen valede inimeste otsa sattunud. Ei ole, lihtsalt inimesed, kes respekteerivad ka teisi rahvusi, on mulle rohkem meelepärased, kui rassistid ja Homofoobia all kannatavad näkased töllmokad...
(lõpuks sain selle hingelt ära)
Miks ma küll lõpetan vana aastat halva alatooniga?

aga jah, Praisja, see on vana aasta lõppu ja uue algust mitte uue aasta lõppu ja uue algust
Mul on Murtagh, kes parandab sind, niiet ma ei pea vaevumagi enam


Ilusat Vana aasta lõppu ja Uue algust siis ka.
Go ASIA!

Well, this is screwed for sure.

Aga kui kaua seda ikka oleks saanud saladuses hoida...

Matused on tõepoolest ebameeldivad. Minul on seni olnud õnn viibida vaid ühtedel matustel.

Head vana aasta lõppu ka siis.

OH DEAR!?!?
Ma vist targemat ei oskakski öelda vist. They're screwed

Njaa, 2010 võiks tegelikult veel natukene kesta, sest 2011 (seda on isegi kohutav kirjutada) toob kaasa eurod, jeeee
See selleks, aga jah, palju muutunud, nii maitsed, soovid ja inimesed kellega räägin. Kui keegi oleks mulle 2009 öeldnud, et ma sellist juttu loen, usun, et ma oleks ühe kõhutäie naernud. Aga jah, kui aus olla siis kui ma seda alustasin, ei teadnud ma õnneks või kahjuks kuhu see välja viib. Mäletan ainult seda, et mulle räigelt meeldis Alex
Aga ega ma ei kahetse ka, et seda loen, üldsegi mitte. Kardan pigem seda, millisesse paanikasse ma lähen, kui see ükskord otsa saab.

Ja Yuki, kuidas selle helitehnikuga oli?
Sa ei saa kõiki ühte patta panna, aga jah, ma ise ka kirjutan siin mingit aasialastega seonduvat ja telefoni on kpop täiesti vallutanud

Ega ma ise eestlaste vastu üldiselt erilist sümpaatiat samuti ei tunne. Ennast nende hulka ka ei arva. Sünnitunnistus küll ütleb, et olen eestlane, aga ma ei teagi, mis rahvusest ma tegelikult olen. Mida see paberileheke ikka teab

Olen ise kolmel matusel vist käinud. Ühel neist nutsin lahinal. See oli vanaema matus, aga jah, ma olen nii kui nii üks cry baby

Haha, okei *embarrassed*
Ma vist ei lugenud korralikult, mida ma kirjutasin. Nagu alati
Proovin siis ennast uuel aastal parandada, ma luban

Ma nüüd üritan õigesti öelda :)
Head vana aasta lõppu ja uue algust

MIDA SA OMETI TEGID !
Loomulikult pidi see millalgil välja tulema, aga ikkagi- mida sa ometi tegid!
See tõbras ***** nii kui nii kõik ära!
Marianne peaks ta majast välja viskama ja endale uue ja parema mehe leidma!

yukishiro kirjutas:

Oi noh see oli küll nüüd WTF moment... ausalt... mu ihukarvad on püsti, kui IMRE ilmus oh god... ja nüüd jälle piina pikaks ajaks. Ma ei talu enam seda! Halastust Jumal Kirameki!!!

Halastust Jumal Kirameki! Palun alandlikult ( ja väga tungivalt), et uus osa tuleks KOHE!

Head vana aasta lõppu kõigile!

No ma ka kgenud matustel käija... aga kui aus olla, olin ainus kes EI nutnud. Isegi mu isa uus naine ulus nagu segane, kuigi ükski neist surnutest pole talle keegi olnudki.
Me tavaliselt isaga seisame nagu tuimad kalad, et tahaks juba koju... okei, ühekorra oleks ära minestanud, sest see hais oli jube ... ma ei oska matuste kohta midagi öelda... surnud siis surnud... shit happens... ega see nutmine ja halamine neid tagasi ei too ja tuju ka paremaks ei tee. (vabandage, kui liiga külm tundun)

To Praisja- seda minu kooli helitehnikut mõtled, kes jube välja nägi? hmm.. okei.. eurooplaste vastu mul mingisugust tõmmet pole... no offence Kuigi, kui Bill'i veel näen, siis süda jätab paar lööki vahele... a noh, ta aasiastunud ka käib ühte patta


aga uut ootan küll.. uut osa ma mõtlen...
ja kroon võiks tagasi tulla... kuigi euro on olnud vaid 2 päeva (mul pole kodus ühtegi eurot ) siis ma sooviks krooni tagasi. Huvitav, kes need 54% rahvast olid, kes eurot soovisid ah? Löön kõigil kohe näo sisse. Raudselt mingid savipätsi ja ansipi käsilased (ja ma ei kirjutanud nende nimesid MEELEGA suure tähega... näkased porikärbsed sellised )

Nii tore vaheaeg kohe
UUT!

Coffee In-is maksab praegu ükskõik milline kohvijook ainult 1 euro (ei, tegelikult ma ei armasta eurot, ma vihkan seda. Euro ahju!)

Eestlased on mõnes mõttes tõesti vastikud Nii kahju kui mul aga seda ka öelda ei oleks, olen ma tüüpiline eestlane: pahur, vinguv, kulm pidevalt kortsus ja kui mind hommikul torkida, on tõsine oht, et ma ütlen paar krõbedat sõna veel enne, kui sellest ise arugi saan. Ma ei tahaks selline olla, aga keskkond mõjutab inimest väga palju ning ma olen võtnud oma vanematelt üle kõik käitumismudelid, mis vähegi võimalik Teistesse rahvustesse suhtun ma siiski sallivalt ja ei diskrimineeri mitte kedagi nahavärvi pärast, aga sajaprotsendiline tolerantsus pole ilmselt minu puhul võimalik, sest ma ei suuda mitte kuidagi suhtuda tolerantselt inimesse, kes tuleb Euroopasse ainult selleks, et tsiviilisikuid õhku lasta (ja džihaad ei ole isegi mitte islami kuues tugisammas! )

Õnneks ei ole ma eriti palju matustele sattunud, aga kui mu vanaisa viisteist aastat tagasi suri ja mind tema matustele kaasa ei võetud, pettusin ma selles tõsiselt. Kuigi ma teda praegu vaevu mäletan, oli ta mulle siiski väga kallis ja ma oleksin tahtnud teda ära saata

Asia is cool. Bill is not so cool anymore I used to be his fan, but I grew out of it

Loomulikult oleks tore, kui Marianne endale uue ja parema mehe leiaks, kuid kas see poleks mitte liiga muinasjutuline?

Loodan, et teil kõigil oli tore aastavahetus. Mina istusin kodus, libistasin salaja kokakoolat ja likööri ja vaatasin Yu-Gi-Oh! 5D's'i, sellel ajal kui minu teised pereliikmed igaüks eraldi toas mossitasid

Käes on eelviimane osa
**

61.


„Mille kuradiga te siin tegelete, ah?“ kärkis Imre veel enne, kui kumbki poistest talle sõnagi vastata jõudis. Kris arvas suu, et midagi öelda, kuid häält ei tulnud ning ta suutis vaid suud maigutada. Järgmisel hetkel lendas kristallvaas, mis seni elutoalaual oli seisnud ning kus seisid punased nelgid, vastu seina kildudeks, paisates koos kildudega põrandale ka vett ning murdunud õisikuid. Imre oli vihane, väga vihane, ning tõepoolest, tal oli ka põhjust.

Tal oli olnud tõeliselt halb päev, eriti tööl, kus ülemus tunnist tundi tema kallal õiendas, ning väsinud ja pahura Marianne seltskond ei teinud kodusviibimist samuti just eriti rõõmsaks. Vaevalt oli ta viimaks sõba silmale saanud, kui uks käis, ning ta oli otsustanud end püsti ajada ja alla kõndida, et teha kindlaks, kes on tulija...ainult selleks, et leida eest oma poeg ning kasupoeg, kes avalikult diivanil amelesid.
Ja oleks see siis ainult amelemine olnud. Imre oli seisnud ukselävel piisavalt kaua, et taibata, mida nad järgmiseks teha kavatsesid. Ta ei suutnud seda uskuda, eriti Alexist. Ta oli alati nii süütu ja korraliku mulje jätnud...kuid korralikud mehed olidki need kõige suuremad ketserid.
Vastik, vastik, vastik. Iga sekundiga kasvas tema sees jälestus. Ta ei oleks osanud oodata, et midagi nii vastuvõetamatut leiab aset tema oma katuse all!
„Isa, palun kuula...“ alustas Kris, kuid Imre virutas jalaga vastu maad. „Jää vait, raisk!“ käratas ta. „Sa oled ebanormaalne, täiesti haiglane! Mille kuradiga sina ja Alex tegelenud olete, kui mind lähedal pole olnud? Mis neetud pedevärki te selles majas ajate?“
Imre sõnad olid teravamad kui mõõk,ning kahtlemata oleks Kris nende sõnade asemel valinud just kohtumise mõõgaga. See oleks ta piinad kiiresti lõpetanud, kuid see, mida ta isa ütles, pani ta tundma veel rohkem valu, kui ta sel päeval juba kannatanud oli. Ebanormaalne, haiglane. Samahästi oleks Imre võinud Krisile näkku karjuda, et ta on tema jaoks surnud.

„Ma lihtsalt ei suudan seda uskuda! Ma keeran kõigest üheks minutiks selja ja kohe olete te teineteisel perses kinni! Kui ma oleks vaid varem teadnud, et pean oma majas värdjaid...“
Värdjas, värdjas, värdjas. Sõnad, mida Kris oma isale karjuda soovisid, käisid ta suus ringi, kuid ta ei suutnud neid välja öelda. Mehe viimased sõnavõtud olid ta tummaks löönud. Ta vihkas Imret, vihkas iseennast, vihkas kõike enda ümber. Unistus vaiksest ja rahulikust õhtust oma kõige kallima seltsis pühiti olematusse. Sellesse õhtusse ei mahtunud enam midagi peale negatiivsete tunnete laviini, mis raevukalt möllas ning kõik teele ettejääva kõva südamega purustas.
Ka Alex tundis end tol hetkel sama tummana. Ta oli teadnud, et ühel hetkel saab Imre paratamatult teada, mis tema ja Krisi vahel on, kuid tema kujutlustes, mis teda tihti piinasid, toimus kõik teistmoodi. Tsiviliseeritult, karjumiseta. Ta oli uskunud, et Imre ei saa teada enne, kui nad viimaks ise tõe päevavalgele otsustavad tuua, kuid tõde, liiga hooletult varjatud, oli nüüd paisu tagant valla pääsenud ning tegelikkus erines suuresti algsest plaanist.

„Isa, kuula mind palun...“ suutis Kris viimaks uuesti oma korraga kähisevaks muutunud häält kasutada. „Ma tean, mida sa arvad ja ma tean, et see ei meeldi sulle...“ Mittemeeldimine oli muidugi täiesti vale sõna, seda teadis Kris isegi. Imre sõnad, mida ta nii jõhkralt pildunud olid, maalisid üsna reaalse pildi sellest, mida mees tol hetkel koos Krisi ja Alexiga elutoas seistes tundis ning seegi oli vaid jäämäe veepealne osa. Mees kees tulisest vihast, tema pilk vilksas ärritunult siia-sinna, kord Krisile, kord Alexile, tema kaelasoon tuksles ning rusikas olevad käed vabisesid ähvardavalt. Raevunud ilme tõttu, mis end ta näole oli kleepinud ja mingeid leebumise märke ei ilmutanud, meenutas Imre härga, kes iga hetk käpaga maad kaabib ja seejärel, sarved püsti ja puskimisvalmis, oma ohvrite poole sööstab. Iga sõna, mida Kris lausuda kavatses, oli määratud mõjuma härjale näidatava punase rätikuga ning ometi ei saanud ta vaikida. Vaikida ja kriitika ilma kurtmata vastu võtta, ilma et ta enda kaitseks sõnakestki ütleks? Tunda end alandatuna ja solvatuna, veelgi rohkem, kui viimased kuusteist närust aastat, mis aina hullemaks tundusid minevat?
„Palun, sa pead mind kuulama, kas või natukenegi. Palun ära karju rohkem ning jäta sõimamine ja need ebameeldivad solvangud kus seda ja teist. Miks, oh miks, ei võiks sa korraks mõelda, mida mina tunnen?“ Ta vaatas Imrele paluvalt otsa, lootuses, et ta isa seda küsimust kaalub ning sulab, kuid mehe pilk ei muutunud. Ta ei kavatsenudki leppida sellega, mida Kris talle kohe öelda kavatses. Ta ei kavatsenud sellega kunagi leppida.

„Isa, ma armastan teda!“ ütles ta tõsiselt. „Jah, see on tõsi: ma armastan Alexit!“ See, mille ta kord purjus peaga äärepealt välja oleks öelnud, oli nüüd viimaks Imre ees lagedale laotud. „Armastus on midagi sellist, millest isegi sina aru peaksid saama!“ Imre raputas pead. „Ei, sellisest armastusest, mis sunnib sind teise kuti voodisse ronima, ma aru ei saa ega hakkagi saama! Sa julged seda värdjalikku instinkti armastuseks nimetada? Sellega rüvetad sa ainult selle sõna tähendust! Õige armastus on see, mis valitseb mehe ja naise vahel ning kõik muu on puhas perverssus!“ Imre koputas endale rusikaga vastu rinda, näitamaks, kui veendunud ta oma väites on ning et ükski püha ristivägi ei ole võimeline teda ümber veenma. „Kas kuuled? Puhas perverssus!“
Ta astus sammu lähemale ning seisis Krisiga vastakuti. „Sa saad sellise keretäie, et suudad kolm nädalat ainult roomata, seda ma sulle garanteerin!“ Ta tõstis löögiks rusika ning valmistus kogu oma jõudu rakendama, kuid enne, kui ta rusikas langeda jõudis, lõhestas vaenulikku atmosfääri Marianne helisev hääl.
„Kallis, mis siin toimub?“ Marianne seisis ehmunult uksel ning hoidis mõlemaid käsi oma kõhul palveasendis. Järgmisel hetkel tõstis ta need kohkunult suu juurde. „Püha jumal,“ sõnas ta õhku ahmides. „Püha jumal...“ Ta jõllitas Alexit, Krisi ja Imret, kuid ei öelnud midagi, vaid vaikis, nagu püüaks ta enda ees avanevat vaatepilti esimesest tahust viimaseni enda jaoks lahti mõtestada. Ei ühtegi sõna, ei ühtegi küsimust, nagu oleks Marianne mõistnud kogu olukorda ja selle tõsidust juba hetkel, mil ta elutuppa sisenes.
Alex võpatas, taibates, mida see tähendas. Marianne jaoks ei olnud stseen, millele ta peale sattus, midagi üllatuslikku. Piisas vaid ühest ainsast pilgust tema kõhedust täis silmadesse, et teada, et ta oli selle hetke tulekust teadlik olnud ning seda kartnud. Ta teadis; teadis, mis Alexi ja Krisi vahel oli ning oli teadnud juba kes teab kui kaua. Alex avas suu, et selle kohta küsimus esitada ja niiviisi oma teooriale kinnitust saada, kuid tema arglik küsimus sumbus Imre röögatusse.

„Neetud naine!“ röögatas mees. „Sa teadsid! Kurat võtaks, sa teadsid, millega need kaks tegelevad ning ei võtnud vaevaks seda mulle öelda!“ Marianne maigutas suud kui kala, teades, et ei saa end kuidagi kaitsta. Lõppude lõpuks, Imre ei eksinud, tal oli õigus. „Ma ei...“ pomises ta, kuid mees ei andnud talle võimalust lõpetamiseks. „Kena küll!“ kärkis ta. „Ma näen, et ma olen nagu mingi laadatola, kes ei tea, mis tema oma majas sünnib! Mis naine sa selline oled? Kus on sinu austus? Kui me abiellusime, tõotasime me, et jagame omavahel kõike! Kas sa tead, mida see tähendab? See tähendab seda, et sul ei ole mingit õigust varjata, et meie pojad omavahel pedetsevad!“
„Imre, palun,“ lausus Marianne, astus vihast vabisevale mehele lähemale ning puudutas õrnalt, kuid silmnähtava hirmuga ta käsivart, et teda pisutki rahustada. „Ma tean, et see olukord on keeruline, kuid palun püüa neid mõista. Poisid on armunud.“ Imre lasi kuuldavale võika naerupahvaka. „Armunud?“ Ta irvitas. „Nii et ka sina võtad endale vabaduse seda ebaloomulikku suhteebardit armastuseks nimetada? Nii et sinu pärast keppigu nad, palju aga tahavad, sest see on ju armastus!“ Marianne silmad tõmbusid pilukile. „Ka mina ei ole sellise sündmuste arengu üle õnnelik, kuid ma lepin sellega. Kas tead miks? Sest ma olen ema! Mul ei ole mingit põhjust enda last hukka mõista ning ma ei kavatse seda ka sinu omaga teha. Hakka ometi inimeseks ja saa aru, et kuigi sina nende tundeid ei mõista, ei tähenda see veel nende puudumist! Palun! Käitu ometi mõistlikult!“ „Jää vait!“ käratas Imre erakordselt matslikult ning lükkas Mariannet hoolimatult küünarnukiga, tehes seda nii õnnetult, et habras naine tasakaalu kaotas ja vaikse kiljatuse saatel külili põrandale prantsatas.

„Mida kuradit sa enda arust teed?“ Imret kõrvale lükates sööstis Alex oma ema juurde, kes abituna põrandal lamas ning tunnistas õudusega, kuidas naise silmanurkades pärlendasid pisarad, mida ta kõigest väest tagasi püüdis hoida. Ta tõmbas parema käega üle oma silmade, et takistada neid niiskumast ning asetas seejärel käe oma kõhule, mille sees kasvav uus elu pärines samalt mehelt, kes teda nii julmalt tõuganud oli ning tuimana tema kõrval seisis, vaadates kogu enda ümber toimuvat kui filmi, mille sündmustikuga ei ole tal mingit otsest seost. „Kas sa said haiget?“ Alex kummardas ning sirutas oma emale abikäe. Esialgu naine kõhkles, kuid lasi end siis oma pojal püsti tõmmata. „Imre, kallis...“ lausus ta, püüdes kõigest väest kontrolli säilitada, kuid tema jõupingutustest hoolimata veeres üle ta põse põletav pisar ning teinegi. „Ma tean sinu seisukohta, kuid ma ei pea selle pärast enda omast loobuma. Kuigi see sulle vastukarva on, tea, et ma ei kavatsegi Alexi ja Krisi vahele astuda! Kes olen mina, et armastusse sekkuda? Selle teed on vahel kummalised, kuid mitte ükski hing ei saa väita, et ka valed.“ Ta püüdis manada esile võimalikult palju enesekindlust, kuid Imre ei näinud tol hetkel muud, kui vaid enda ees seisvat värisevat naist, kelle huuled, mida ta nii väga armastas, ootamatult mürki tilkusid. „Ma peaksin sinust ära lahutama,“ käratas ta küll pooltõsiselt, kuid ometi mõjukalt, sest Marianne võpatas ja haaras neid sõnu kuuldes südamest kinni. „Jah, just nii ma tegema peaksingi, lahutama! Minu südames ei ole kohta inimesel, kellel on nii võimatud vaated! Tahad neid toetada? Palun väga, aga ilma minuta!“
Alexi kõrval seisev Marianne puhkes südantlõhestavalt nutma.
„Vaiki!“ hüüatas Alex ning vaatas Imrele surmava pilguga otsa. „Ära üritagi mu ema sellesse segada! See on ainult meie kolme vaheline asi, miks pead sa talle ilma põhjuseta haiget tegema?“ Tundus, nagu ei olekski Imre teda kuulnud. „Kurat võtaks, ja kui lahutangi, mis siis? Minu pärast võite te kõik koos paraadile minna ja vikerkaarelippu lehvitada, õnnelik perekond nagu te olete!“ Ta astus pisarmärja näoga Mariannest mööda ning marssis valjusti välisust prõmmides majast välja.
„Imre!“ Alex tormas talle järele. „Tule tagasi ja vabanda mu ema ees!“ Ta sööstis õue, kuhu meeski äsja suundunud oli, ning ei hoolinud sugugi sellest, et ta oli ilma särgita ja väljas krõmpsus juba esimene sügiskülm. „Jää seisma, kas kuuled, ning vabanda! Mida sa ometi mõtled? Ta on rase, ta kannab sinu last ja sa julged teda niimoodi solvata ja talle haiget teha?“ Kõrvalmaja aknas süttis tuli ning Alex teadis väga hästi, et oli oma karjumisega naabrite soovimatu tähelepanu võitnud, kuid tema sees pulbitsev viha, mille Imre oma käitumisega esile oli kutsunud, ei kannatanud oma väljalaskmist kauem oodata. „Mille kuradi pärast pidid sa ta üldse sellesse tülisse segama?“ hüüdis ta. „Kui sul on mulle midagi öelda, siis jumala eest, ütle seda mulle, mitte ära hakka mu ema kallal nokkima! Kas sa kuuled mind, Imre Martin?“ Mees pööras hetkeks pead, kuid ei vastanud. „Ja kuhu sa enda arvates nüüd lähed?“ küsis Alex tigedalt. Sellele küsimusele suvatses Imre viimaks vastata. „Advokaadi juurde,“ lausus ta. Seejärel avas ta autoukse, istus sisse, käivitas mootori ning kihutas gaasipedaalile surudes minema, sõites peaaegu ümber ühe oma armsatest aiapäkapikkudest.

„Ole sa neetud!“ röögatas Alex, kuigimees oli juba liiga kaugel, et tema sajatusi kuulda, hõõrus kätega oma külmetama hakanud õlgu ning putkas seejärel tuppa tagasi.
Marianne kükitas põrandal ja korjas paljaste kätega klaasikilde kokku, silmavesi ohtralt voolamas. Kris püüdis teda takistada, kuid naine tõrjus ta tõrksalt eemale ning jätkas oma tegevust, lõigates endale mitme killuga kätte, seda isegi märkamata.“Ta jätab mu maha,“ halas ta ning tema hingeahastus kajas läbi igast silbist. „Ta jätab mu maha...“ „Ema, kallis, palun kuula mind.“ Alex võttis oma ema käe alt kinni ja tõmbas ta kogu oma jõudu kasutades püsti – kes teab, mitu lisakilo juba kaheksanda kuuni jõudnud rasedus talle kinkinud oli. „Imre ei jäta sind maha. Ta võib olla vihane ja põhjusega, kuid see läheb kiiresti mööda. Isegi kui ta mind ja Krisi terve ülejäänud elu vihkab, mõistab ta peagi, et sina pole milleski süüdi. Ta armastab sind ning ta ei pööra sulle nii lihtsalt selga. Ta viha läheb mööda, ta tuleb tagasi ja palub sinult vabandust...“ „Ta jätab mu maha,“ nuuksus Marianne, nagu poleks ta Alexi lohutavaid sõnu kuulnudki ning näis, nagu tabaks teda iga hetk hüsteeriahoog, millesarnast keegi veel selles majas näinud ei olnud. „Ta jätab mu maha, ta jätab mu maha, ta jätab mu maha!“ Ta rabeles Alexi haardest lahti ning tundus, nagu kavatseks ta oma tuppa joosta, kuid ukselävel vajus ta põlvili ning mattis näo kätesse, hakates lohutamatult kisendama. „Mu vaene lapsuke, mu vaene ilma isata lapsuke...“

Alex haaras kahe käega peast kinni, teadmata, kuidas edasi toimida. Romantikafilm, milles tema elu viimaste nädalate jooksul kulgenud oli, oli asendunud katastroofifilmiga. Keegi oli tema ja Krisi üürikesed õnnehetked stsenaariumist maha tõmmanud ning asendanud need kriitiliste ridadega, mis täitsid kogu maailma valu ja pisaratega. Tuhandeid kordi oli Alex mõelnud, millise maavärina tema ja Krisi suhe viimaks põhjustada võib, kuid tegelik olukord oli maavärinast väga kaugele jäänud, sarnanedes pigem kahe laama vihase kokkupõrkega, mis õnnetut mandrilava järjekindlalt lõhkusid. Kuidas oli Alex üldse julgenud loota, et see asi vaid teda, Krisi ja Imret puudutab? Kuidas oli ta üldse julgenud uskuda, et võib Krisiga õnnelikuks saada, ilma et keegi teine selle pärast kannatama peaks? Nähes oma ema nutust punast nägu, kuuldes, kuidas ta abitult õhku ahmis ning nähes, kuidas Kris oma käed ettevaatlikult ta õlgade ümber asetas ning talle lohutavaid sõnu sosistas, soovis ta, et ta süda sealsamas seiskuks ning et ta pääseks kogu sellest õudusloost, mille ta endale kaela oli tõmmanud. Jah, just tema ja ei keegi teine. Ta oleks pidanud säilitama kaine mõistuse ning Krisist eemale hoidma. Nii oleks sellest saanud hoopis teine muinasjutt; muinasjutt, kus Punamütsike, hunt ja vanaema elasid elu lõpuni õnnelikus rahus ja üksmeeles.

Kord oli ta juba võtnud oma emalt võimaluse kogeda õnne, mida ta väärib ning oli tõotanud, et ei tee seda enam iialgi, ei ainustki korda. Nüüd, kui Imre aga tema ema lahutusega ähvardas, ei saanud Alex taas süüdistada kedagi peale iseenda. Ta ei oleks kunagi pidanud Krisi endale nii lähedale laskma, kui ta seda teinud oli, ta ei oleks kunagi pidanud Marianne ja Imre eest nende suhet varjama...ehk oleks kõik läinud teisiti, kui nad oleksid Krisiga kohe alguses oma saladust teistega jaganud, selle asemel, et oma õnne vaid endale hoida ning oodata aega, mil viitsütikuga pomm viimaks kogu seina puruks rebides plahvatab.
Ta meenutas kõiki kordi, mil neil oleks olnud võimalus oma vanematele tõtt rääkida ning talle kangastus terve rida suurepäraseid võimalusi, mis kasutamata olid jäänud. Viimaks olid jõudnud kätte tagajärjed, mida ei saanud enam ei kustutada ega ka mitte ümber pöörata. Nagu leedi Macbeth kord öelnud oli, ei saanud seda, mis juba kord tehtud, muuta. Alex ei tohtinud rohkem kujutleda, mis oleks saanud, kui ta oleks käitunud seda, teist või kolmandat moodi – minevikku ei saanud tagasi, isegi mitte toona tehtud murranguliste otsuste muutmiseks. Ta pidi mineviku unustama ning keskenduma sellele, kuidas tekkinud olukord lahendada, ilma et sellest sünniks veel rohkem kahju, kui seda juba sündinud oli.

„Aita ta püsti,“ palus ta Krisi ning poiss kuuletus sõnagi lausumata, tõmmates Marianne püsti ning hoides teda tasakaaluasendis. Naise üks tuim ja makaronjaks muutunud käsi üle Alexi, teine üle Krisi õla, tassisid nad ta aeglaselt trepist üles, liikudes sentimeeterhaaval, avasid viimaks ukse ning asetasid Marianne ettevaatlikult voodi peale. Ta tõmbas end krõnksu, niipalju kui tema kogukas kõht seda teha võimaldas ning tihkus vaikselt nutta, andmata hetkekski märku, et Alexi ja Krisi kohalolust teadlik oli. Otsekui välk selgest taevast meenus Alexile päev, mida tema mälu aastaid varjul oli hoidnud – tema isa surmapäev. Saanud telefoni teel kuulda, et tema abikaasa on surnud, suundus Marianne oma tuppa, keeras ukse lukku ning ei väljunud sealt järgmise hommikuni. Teda oli tabanud šokk ja tundus, et nii oli juhtunud ka seekord. Kui sarnaselt võisid ühele naisele mõjuda tema kalli kaasa surm ning armastatu kurjad sõnad, mis kuulutasid raevukalt ühe ilusa unelma lõppu!
„Jää siia,“ esitas Alex Krisile uue palve, lippas elutuppa ning valis allkorrusel perearsti nõuandetelefoni numbri, selgitades lühidalt ja väga napisõnaliselt oma muret. Seejärel purustas ta arsti nõuande kohaselt pool unerohutabletti, lahustas selle klaasitäies vees ning viis oma emale, kes ka selleks ajaks oma nuuksumisega ühele poole ei olnud saanud. „Säti ta püstiasendisse,“ andis ta Krisile käsu ning kui viimane seda tegi, surus ta klaasi oma ema suu juure. „Joo, palun,“ ütles ta anuvalt. „Kas või üks lonks.“ Esialgu ei kavatsenudki Marianne suud avada, kuid kui Alex talle ligi minuti jagu peale oli käinud, võttis ta klaasi oma värisevate käte vahele ja jõi selle tilgatumaks. Olles veendunud, et klaas on tühi, laskis ta sellel voodile kukkuda ning heitis aeglaselt selili, põrnitsedes tummalt lakke. „Mida sa talle andsid?“ päris Kris. „Unerohtu. Kõigest pool tabletti, kuigi arst ütles, et terve tableti andmine ei tohiks kuidagi ta rasedust mõjutada...ma lihtsalt ei julgenud rohkem...ma olen tema pärast mures. Ta peaks varsti magama jääma.“ Nad seisid ja ootasid ning paar minutit hiljem hakkasidki Marianne silmad aeglaselt kinni vajuma, kuni need viimaks laugudele laskuva raske unega võidelda ei suutnud ning lõpuks suletuks jäid. Kuigi ta silmad ikka veel niisked olid ning ta nägu varjutasid pisaratest tekkinud triibud, ei poetanud ta enam ainsatki pisarat. Tema ärev hingamine ühtlustus aegamööda ja peagi hakkas ta tasaselt norskama.

„Ma ei oleks iial arvanud, et ta su emaga niimoodi võib käituda,“ pomises Kris, vihjates oma isale, ning tema hääles ei kajanud kübetki valet. „Ma aimasin kõiki neid asju, mida ta mulle öelda võib, ma kujutasin ette kogu seda karjumist ja tüli, aga ma ei oleks kunagi osanud arvata, et ta su emale nii julmalt haiget võib teha. Ja mille pärast?“ „Meie pärast.“ Alex ei suutnud selle üle isegi mitte enam naerda, kuigi oleks seda teha soovinud. „Me oleme põhjustanud kodusõja, milles loobitavad granaadid vigastavad kõiki kõrvalseisjaid.“
Ta vaatas Krisile otsa, silmis nukker pilk ning kohtas samasugust pilku ka Krisi silmis. Nad mõlemad olid igatsenud tunda õnne, mis küll teistele mõistmatuks võis jääda, kuid neid endid ometi rõõmustas, kuid nende püüdlused olid nurjunud. Nad olid nii läbikukkunud. Selleks, et kogeda seda, mille poole paljud paarid püüdlesid ning pahatihti sellejuures ka äpardusid, ei piisanud vaid tahtest. Ka saatusel oli selliste sündmuste kujunemise käigus mängida oma osa  ning saatus oli Alexile ja Krisile selja pööranud, lõplikumalt kui kumbki neist arvata oli osanud. Ignoreerides enda sees kasvavat karjuvat ängistusetunnet, mis tekitas temas soovi kõik lähedalolevad õrnad esemed puruks peksta, põimis Alex oma käed ümber Krisi ning hoidis teda vaikides enda vastas, soovides veel korraks kuulda ta vaikset hingamist ning tunda, et Kris on tema jaoks olemas, kas või veel sellel viimasel hetkel. Hoida ja mitte kunagi lahti lasta...kuid lahti laskmine oli muutunud vältimatumaks kui kunagi varem. Kris avas suu, et midagi küsida, kuid pani selle seejärel uuesti kinni, tundes ootamatult, et ei tohi hetke rikkuda. Näis, nagu oleks see viimane hetk, mille nad teineteisele nii lähedal veedavad. Viimane embus, viimane suudlus. Viimane vargsi sosistatud „ma armastan sind,“ ning korraga seisis Kris keset tuba üksi, kaaslaseks vaid uneradu tallav Marianne.

Olles oma tuppa jõudnud, lukustas Alex enda järel ukse, viskus voodile ning tagus oma rusikaid vastu voodi puust küljepaneeli, kuni tundus, nagu tahaksid ta sõrmenukid iga hetk küljest kukkuda. Juba ammu polnud ta enda peal sellist piinamismeetodit rakendanud, kuid praegu ei suutnud ta mitte kuidagi teisiti toimida. Kuid isegi füüsiline valu, mis aegamisi ta käed vallutas, ei suutnud panna teda unustama valu, mis torkis ta südames. See oli selleks liiga tugev.
Talle meenus, mida ta kord Krisile öelnud oli.  Ta oli öelnud, et nad võivad iga kell oma vana elu selja taha jätta ja lahkuda, et alustada rahulikumat elu ilma banemateta. Kris oli vaid naernud ning öelnud, et Alexi suust kõlab see kõik lihtsamalt kui tegelikkuses. Tal oli õigus olnud: tegelikkus oli hoopiski keerulisem. Kuigi lahkumise rada oli juba lahti rullitud, oli see tee nähtud ette vaid ühele. Alex mõistis seda juba sel hetkel, kui ta oma karjuvalt valusaid ning verele taotud sõrmenukke mudis. Vaid lahkumine võis päästa ta ema abielu. Vaid läbi lahkumise sai tema peagi sündiv väikevend kasvada üles õnnelikus kodus.
Ta soovis sel hetkel, et Sandra oleks temaga. Ta soovis matta oma näo tema juustesse ning pajatada talle kõigist neist valulikest mõtetest, mis ta pead täitsid, kuid tüdruk viibis veel ühe klassiõe juures külas ning nii oli Alex oma mõtetega üksi. Ei kedagi, kellele pihtida. Ei kedagi, kellega jagada kogu oma muret ja kurbust peatse üksinduse pärast.

Kui Imre viimaks kolm tundi hiljem koju saabus, istus Alex trepil ja ootas teda. Nähes meest sisenemas, tõusis ta püsti. „Me peame rääkima,“ lausus ta. Imre urahtas ning üritas Alexist mööda trügida, andes talle küünarnukiga võmmu ribidesse. „Mul ei ole sinuga millestki rääkida.“ Peaaegu halvavat valuaistingut eirates krabas Alex Imre käsivarrest ning sundis teda paigale jääma. „Usu mind, on küll. Mul on sulle üks ettepanek ja ma tean, et sa tahad seda kuulda.“

Oi, nüüd hakkab kool ka ju...
Jube, see sõna eelviimane ajab judinad peale, Mis ajast see nii scary sõna on???
Ahjaa, sellest ajast, kui ma seda jutukest hakkasin lugema.

Ojaa, selle mehe kelle nime me ei nimeta kaotaks siit maamunalt täiesti ära, aga kõik selle nimelised oleks natukene ekstreemne, kas te ei arva?
Kuigi ma Orksis eriti ei liigu võin selle värdja klubiga liituda, kuid mitte fan-elujõud

Oijah, mis ma teen kui see siin otsa saab...

Eelviimane osa?
See ettepanek teeb kindlasti palju haiget, palju-palju-palju-palju...
Eelviimane? Kuidas see jutt nii ruttu otsa saab?
Ja kool hakkab ka...
Eelviimane osa?

Mina viimast ei loe... See ei tohi läbi saada lihtsalt!
Okey, see osa oli äge!
Kuid siiski, see ei vabanda välja, et see on eelviimane... osa enne viimast!
Saate aru või? ei usu et ikka saate
see on nagu....
Katastroof! Tsunaami... laavapurse... mis iganes...
Mis ma oma eluga edasi peale hakkan, kui see läbi saab?
Lähen peidan end kuskile ära nüüd... aga uut osa ma ei oota nii pea, kuigi tahaks teada saada, milline tuleb see lõpp.
Mõistate dilemmat?

Vähemalt keegigi mõistab...
Mhh... nii ei saa et...
okei, loodan, et Kiramekil on nagu varuks see tagavara plaan, mis ma siin pidevalt välja pakun...
see põgenemine vegasesse etc ???
On mul õigus, et see pole see kõige viimane... ???
Vastake palun keegi... ma olen siin suremas juba

I do have a back-up plan, but it doesn't involve Vegas. It involves...hell, I can't spoil that yet Ma olen juba suve lõpust saadik sellele loole vaikselt järge kribanud, aga seni on seda valmis kõigest pisut üle 100 lehekülje ning kas see ka siia foorumisse jõuab, sõltub sellest, kas mind tabab järgneva paari nädala jooksul ootamatu inspiratsioon või mitte Selle jutu tegelased, vähemalt mõned neist, on mulle väga armsaks saanud ning ma ei taha neist kuidagi lahti lasta, kuigi võib-olla oleks aeg seda teha ja keskenduda vahelduseks hoopis teistele projektidele

Ma nägin täna Imre Sooääre valimisreklaami ning mulle tuli kohe Murtaghi kommentaar meelde Nalja kui palju

WTF! Sul on järg?
Miks seda juba siin pole ... ah ah ah ????
okei, ma ei ole pahane. *who am I kidding*
For christ sake... uut ja kohe ja järge kaaaaa
Ma siin nagu suremas juba pikemat aega, ime et pole hinge veel heitnud *hint*
UUUUUUUUT!!!

Jälle jagab keegigi minuga sama arvamust
Tunnen end kohe puudutatuna...
täna on juba neljapäev.
Reedel peaks siis uus olema, on mul õigus?
Kooris: JAAAAAAAAAAAAAAAA

Kas ma olen siis seda juba unes näinud, aga ma olen seda juba varem kuulnud, et sellele juba järg on
Võib olla olen ma lihtsalt ennustaja
Aga jah, uut osa võiks küll postitada
Ootan huviga!!