Kas teate, ka Intsu nimi on Indrek, aga kuna ta on sitapea, siis kutsun ma teda selles jutus ainult hüüdnimega
Kuigi kes teab, äkki leiate te pärast tänast osa, et ka Indrek on sitapea tiitli ära teeninud ning mõtlete ka talle mõne põneva hüüdnime...
**
50.Reede saabus nii, nagu reeded ikka ning Alex ei kavatsenud oma lubaduse täitmisega minutitki oodata. Ta ajas Krisi üles nii vara, et tööinimene Imregi veel magas, ning küsis, kas Kris ei tahaks Eesti Vabaõhumuuseumisse minna. Kuigi unine, oli Kris kohe nõus ning juba tund aega hiljem võisid nad jalgratastel teele asuda.
Muuseumikülastus võttis neil terve päeva ning kui nad lõpuks kella viie paiku koju tagasi jõudsid ning väsinu ja näljasena terve laadungi kõrbenud servaga pannkooke hävitasid, tundis Marianne suurimat rõõmu.
Ta oli endale alati suurt perekonda soovinud ning nüüd oli see tal olemas. Kris oli sama palju tema laps kui Alex ning ta kohtles neid ülima võrdusega. Marianne oli ema, kellel oli kaks poega, kena tütar ning kes peagi ka neljanda lapse vanemaks pidi saama.
Kui imeline oli olla perekonnainimene.
Et vältida Indreku vingumist teemal, et teda kunagi kuhugi kaasa ei võeta, tõotas Kris talle pühalikult, et viib ta järgmisel päeval loomaaeda – sisimas lootis ta, et Indrek loomaaeda laste mängumaaks peab ning ta ettepaneku tagasi lükkab - , ning Indrek, kellele viimased kaks päeva, Viive külaskäik välja arvata, vaid igavust olid pakkunud, nõustus.
Kuna laupäev oli Alexi jaoks tööpäev, ei saanud ta Krisi ja Indrekuga liituda ning nii olid nad sunnitud omapäi loomaaeda suunduma.
Kris leidis, et Indrekuga koos aja veetmine on paras põrgu. Bussis kommenteeris ta nii valjusti ja ebaviisakalt ühe tüdruku sääri, et Kris pidi kiirest vahemeheks asuma, et Indrek kõrvakiilu ei saaks. Ta ütles näitsikule, et Indrek põeb Tourette'i sündroomi ning pakkus talle seejärel tükki ¹okolaadist, mille Indrek äsja paberist lahti oli kiskunud. Tüdruk leebus ning oma käitumise miinustest aru saades hoidis Indrek edaspidi oma suu kinni, nii et ülejäänud sõit möödus eriliste vahejuhtumiteta.
Mingil mõistmatul põhjusel jättis Kris tol päeval Indrekule kurva mulje, ning julgemata küsida, mis tema tujulangust põhjustab, püüdis Indrek seda ise välja nuputada, kuid tulutult. Mis Krisi tujust ära oli ajanud? Alles möödunud õhtul oli ta olnud nagu püha õnnelikkus ise, nägu naerul. Nad olid Alexiga elutoas istunud ja pikalt arutanud, millised olid filmitööstuse viimaste aastate suurimad läbikukkumised, ning olid sellest pealtnäha tühisest teemast nii haaratud olnud, et Indrek ei näinud mingit võimalust end teemasse lülitada. Olles lõpuks vaidlusega paika pannud, et Lindsay Lohan on Hollywoodi halvim näitleja, vaatasid nad Krisi laenutatud DVD pealt filmi „Mina, robot.“ Ka Indrek oli koos nendega diivanil vedelenud, aeg-ajalt oma tähelepanu filmilt hoopis nende vaiksele vestlusele suunates, kuid mitte kordagi ei olnud nad talle sõna pakkunud. Alex ja Kris ehitasid enda ja Indreku vahele seina. Miks, sellest Indrek aru ei saanud. Tundus, nagu oleks nende maailm mõõtmetelt väga piiratud, jättes ruumi vaid neile kahele. Kuid mis väärtus sellel maailmal oli?
Eile õhtul oli Kris olnud kõige paremas tujus, kuid nüüd tundus, nagu oleks teda tabanud Egiptuse kümme katku. Pärast seda, kui nad olid suurema osa loomaaiast juba läbi käinud, istusid nad Indrekuga peavärava lähedal väikeses kohvikus ning sõid friikartuleid. Vähemalt Indrek sõi, sest söömise asemel Kris kõigest sonkis oma friikartuleid kastmes ning vaatas tühja pilguga enda ümber ringi, justkui midagi otsides.
Taipamata isegi, miks, küsis Indrek endalt, kas see pole äkki Alex, keda ta tabada üritab.
Krisi hoiak oma kasuvenna suhtes polnud Indrekule märkamatuks jäänud. Kris käitus temaga liigagi südamlikult ning tundus olevat väga klammerduv. Nad veetsid koos nii palju aega, et tundus, nagu oleksid nad mingite nähtamatute niitidega kokku seotud. Nad jagasid sama maja, sama voodit ning...võib-olla ka midagi enamat. Ikka ja jälle meenus Indrekule see õhtune hetk, mida ta kogemata pealt oli näinud. Viisis, kuidas Alex ja Kris voodis lamasid, käed ümber teineteise, oli midagi väärat, midagi, mis talle rahu ei andnud. Kui ta neid vaatas, ei näinud ta nendes vendi, kelle rolli nad mängima pidid. Ta nägi täpselt seda, mida ta endale tunnistada ei tahtnud.
Armastajaid.
Korraga nägi ta seda igas pilgus, mille nad teineteisele heitsid ning tajus seda igas sõnas, mille nad omavahel vahetasid. Need mõtted, mis ta pea vallutanud olid, tundusid hullumeelsed, kuid ta ei saanud nendest lahti. Ta ei suutnud eirata tunnet, et Krisi ja Alexi vahel toimub midagi, midagi suurt, ning ta soovis sellest kõigest aimu saada.
„Kas sa sööd selle ära?“ küsis ta Krisilt, kes tuimalt kaugusesse põrnitses, ning osutas tema taldrikule, millel olevad friikartulid juba jahtunud olid. Kris kogus end hetke ning raputas pead. „Ei. Mul pole kõht tühi.“
Indrek ei armastanud tavaliselt rämpstoitu ning eriti veel soolast toitu, kuid värskes õhus kõndimine oli ta näljaseks teinud ning kui ta Krisi portsu enda ette tõstis, oli ta kõht ikka veel tühi.
„See on vist päris raske, või mis?“ ütles ta kartulit mugides. „Mis asi?“ ei saanud Kris aru ning vaatas Indrekule kahtlustavalt otsa. Tore, nüüd ta vähemalt kuulas teda.
„Sina ja Alex,“ sõnas Indrek järjekordset kartulit suhu pistes ning maitsestatud kartulimassile mahla peale rüübates.
Kris nägi korraga välja, nagu oleks keegi teda terava nõelaga torganud. „Millest sa räägid?“ sisistas ta.
Indrek surus vaevumärgatava muige alla. Nüüd hakkas ta juba kuskile välja jõudma. „Tead ju küll,“ ütles ta. „Ma räägin sellest, et mulle tundub, nagu sul peale tema teisi sõpru ei olekski.“ Tema sõnad olid täielikus vastuolus sellega, mida ta mõtles ning ta teadis, et ka Kris seda teab. Kris taipas, kuhu Indrek sihib, kuid ei öelnud midagi.
„Mul on rohkem sõpru kui sinul,“ ütles ta vinguval toonil ning jutustas Indrekule Drugist ja Pipe'ist – sarnaselt Alexile nimetas ka tema neid nüüd kahe erineva nimega, selle asemel, et neid Drugpipe'iks kutsuda - , kes Rootsis suvitasid ning rääkis pisut ka Masumist – viimast loomulikult Yamiks kutsudes- ja Mannust, Alexi sõpradest, kes hetkel Prantsusmaal puhkasid.
„Ma pidasin rohkem silmas sõpru, kes viibivad sellel mandril,“ muigas Indrek ning viis teema veelgi ebameeldivamasse valdkonda. „Sul tüdrukut polegi?“ uuris ta süüdimatult.
Iga sekundiga, mil Kris vaatas, kuidas Indrek, õel irve näol ja pea kavalaid mõtteid täis, tema friikartuleid järab, muutus ta aina vihasemaks. Juba seegi oli piisavalt halb, et ta terve päeva temaga koos pidi veetma ning tal ei olnud mingit kavatsust Indrekuga „Tõehetke“ mängida.
Ei, tal ei olnud tüdrukut ning ta ei kavatsenud teda ka saada, mitte kunagi. Endale tüdruku hankimine oleks olnud igas mõttes vastuolus tema südame ja hingega.
Indreku küsimused hakkasid iga hetkega aina isiklikumaks minema ning Krisil ei olnud mingit soovi neile vastata. Tundus, nagu näeks Indrek iga tema vastuse taga midagi vaid temale nähtavat ning see mõte ei meeldinud Krisile. Mida ta aimas? Mida ta teadis?
„Ei, mul ei ole tüdrukut,“ vastas ta kergelt läbi hammaste ning rüüpas oma klaasist lonksu kokakoolat. „Sa ju mõistad, et kellegagi suhtes olemine puhtalt suhte pärast on väärtusetu. Sa pead selle inimese vastu midagi tundma ning mul ei ole veel õnnestunud kohata seda tüdrukut, kes mind midagi nii suurt tundma paneks, et ma kohe temaga käima tahaksin hakata. See on otseselt keemia küsimus.“ „Seega väidad sa, et pole iialgi kohanud tüdrukut, kes sinu sisikonnaga mingi keemilise reaktsiooni toime paneks?“ Indrek luristas väga ebaviisakalt. „Sa ju tead, mida see tähendab.“
Korraga oli see vestlus, mis oli alanud üsna sundimatult, kujunenud tõeliseks ülestunnistuse väljapressimiseks ning Indrek nägi Krisi näost, et ta oli läinud liiga kaugele.
Kris tõusis laua tagant püsti, silmad vihaselt pilkumas, ning virutas ette hoiatamata rusikatega nii tugevasti vastu lauda, et nii tema kui Indreku joogiklaasid ümber paiskusid. Roosas kleidis väike tüdruk, kes koos oma vanematega kõrvallauas istus ning väikeste suutäite kaupa ¹okolaadikooki sõi, pillas selle ootamatu vägivallailmingu peale võpatades lusika käest.
„Kuula mind, sa väike sugulasvärdjas,“ ütles Kris tigedalt, ignoreerides pilgunooli, millega teised kohviku külastajad teda pildusid. „Mul on väga kahju, et su vanemad sind oma neetud pulmaaastapäeva kepituurile kaasa ei võtnud ja sa kaheks nädalaks minu kraesse kukkusid, kuid minu elu on minu elu ja ma ei kavatsegi su naeruväärseid vihjeid ja kommentaare kauem taluda. Taeva pärast, kas sa ise ka taipad, kui tüütu sa oled? Sa oled mu viimase paari päevaga täiesti hulluks ajanud! Kas sa natuke aega vait ei võiks olla, või pakub minu kiusamine sulle mingit sadistlikku naudingut?“ Indreku peale karjuma hakkamisega oli ta selgelt üle piiri astunud, kuid enam polnud midagi parata. Indreku kõnemaneer ning hiilivate märkuste tegemine meenutas talle liigagi palju neljapäevast kokkupõrget Intsuga ning hetkeks lõi tal silme eest mustaks.
Indrek ajas end laua tagant püsti nii väärikalt, kui ta pärast sellise sõnadevalingu kuulmist veel olla suutis, ning jäi paigale seisma. Ta ajas end sirgu ning oli sealjuures Krisist mitu sentimeetrit pikem. Asi polnud selles, et Kris lühike oleks olnud – Indrek oli lihtsalt oma vanuse kohta pikk.
Ta vaatas Krisile otsa. „Sul on õigus,“ sõnas ta. „See ei ole sinu süü, et...et mu vanemad mind oma neetud pulmaaastapäeva kepituurile kaasa ei võtnud ja ma kaheks nädalaks sinu kraesse kukkusin. Kui minu seltskond sulle nii vastik on, võin ma lahkuda. Ma lähen Viive juurde. Ta isa küll vihkab mind, kui ta ei hakka vähemalt märatsema, kui ma temaga rääkida üritan. Jah, ongi parem, kui ma ära lähen ja su rahule jätan...peale Alexi pole sul niikuinii kedagi vaja.“ Ta krabas tooliservalt oma jaki ning kihutas uksest välja. Mõistes, millise veaga ta hakkama oli saanud, tormas Kris Indrekule järele. Ta jõudis talle järele ja krabas ta küünarnukist, et teda peatuma sundida. „Oota,“ hingeldas ta. „Palun vabandust. Ma ei tahtnud sinuga pahandusi. Sa ajasid mu lihtsalt närvi...“
Indrek hammustas huulde, et mitte muigama hakata. Viis, kuidas Kris tema peaaegu süütule kommentaarile reageerinud oli, kinnitas täpselt seda, millele ta kinnitust otsis. Oli vaja asja veel pisut tagant tõugata, kuid selleks pidi Indrek natuke ootama ja pinda sondeerima.
„Ma ei tahtnud sind närvi ajada,“ ütles ta teeseldud solvumisega. „Ma tahtsin sinuga lihtsalt rääkida. Lõppude lõpuks oleme me ju sugulased ning ma mõtlesin, et poleks paha sinust rohkem teada...kuid ma mõistan. Sa hindad rahu ning ma ei torgi sind rohkem.“ Ta patsutas Krisile õlale. „Unustame selle väikese arusaamatuse, eks?“ „Unustame,“ pomises Kris, olles korraga sama kaugel eemal kui siis, kui nad veel kohvikus istusid. „Unustame.“
Kojusõit täistuubitud trollis ning seejärel kääksuvas bussis möödus peaaegu täielikus vaikuses. Aeg-ajalt pildus Indrek kergeid märkusi selle kohta, kui halvasti Marianne süüa teeb või kui valesti Sandra du¹i all laulab, kuid Kris ei reageerinud ühelegi tema sõnale. Oli lootust, et selleks ajaks, kui ta koju jõuab, ootab Alex teda seal juba ees. Ta tahtis teda nii väga näha ning talle oma põrgulikust päevast jutustada. Ja siis oli veel see küsimus Indrekuga...
Ta teadis, et Indrek aimab midagi ning see pani teda muretsema. Ta ei olnud otseselt tema ja Alexi suhtest teadjate ringi laienemise vastu, kuid ta ei olnud kindel, kas ta tahab, et ka Indrek sinna kuulub.
Kui nad väravast sisse astusid ja Kris käe taskusse võtmete järele pistis, lobises Indrek endiselt millestki, mis Krisile kahe silma vahele oli jäänud. Ohates ja mõeldes, et tema vaikima sundimine on täiesti tulutu üritus, keeras ta ukse lahti ning vedas Indreku pimedasse eeskotta.
Paar päeva tagasi oli koja pirn läbi läinud ja keegi seda siiamaani vahetanud ei olnud, oli kojas pime nagu kotis ning koguni oma jalgade ette nägemine oli võimatu.
„Hei, oota siin, ma toon kiiresti pirni ning vahetan selle ära,“ pakkus Indrek. „Lihtsalt...jää siia, eks?“ Ta tõttas kojast välja ning lükkas ukse enda järel kinni, jättes Krisi üksi pilkasesse pimedusse.
Kris seisis ja ootas, endiselt liiga hajevil, et Indreku käitumist kummaliseks pidada. Ta pea oli liiga pulki täis.
Ta ei teadnud, et Indrekul oli küpsemas üks kuratlik plaan ja et see vajas vaid pisut temapoolset koostööd.
Minut hiljem kuulis ta kellegi samme kojale lähenemas, ning keegi, kelle nägu ta ei näinud, libistas end ukse vahelt sisse, pimedusse, milles Kris seisis.
„Indrek?“ küsis ta kahtlustavalt, kuid vastust ei tulnud.
Kellegi külmad käed haarasid temast kinni, pressisid ta ilma igasuguse hoiatuseta vastu seina ning kellegi huuled suudlesid teda agressiivselt. Kris, kelle mõistus end välja lülitas, andis koheselt järele ning lubas end suudelda, mõtlemata sellele, miks see suudlus korraga nii võlts tundus või miks Alexi huuled ¹okolaadi järele mekkisid, kui poiss tavaliselt ¹okolaadi ei söönud.
„Oota,“ ütles ta eemale tõmbudes ning talle meenus midagi. „Oota, Alex, me ei saa praegu...mitte siin. Indrek tuleb iga hetk tagasi ja...“
Ta kuulis kellegi tasast naeru, mille tugevus kasvas. Keegi naeris kogu südamest. Keegi, kes ei olnud Alex.
„Ma ütleksin, et Indrek on juba tagasi,“ lausus see keegi, lülitas sisse väikese taskulambi ja näitas Krisile valgust näkku.
Indrek seisis Krisi ees, käes taskulamp, ning tema suu oli kõverdunud saatanlikuks irveks.
Alexit polnud kuskil. Indrek oli see, keda Kris suudelnud oli.
Krisil kulus ¹okist toibumiseks kaks sekundit. Seejärel virutas ta Indrekule lahtise käega piki nägu ning ta löök oli piisavalt tugev, et Indrek tahapoole paiskus ja vastu ust koperdas. „Hei, mille eest see oli?“ ägas ta, tehes seda peaaegu naljaga pooleks.
„Sa. Suudlesid. Mind.“ Kris oli liiga rabatud, et midagi muud sisistada. „Ära. Seda. Enam. Kunagi. Tee.“ „Miks mitte?“ küsis Indrek pilkavalt. „Ma arvasin, et see meeldis sulle. Võiks peaaegu öelda, et sa nautisid seda...“ „Sa...kao...“ osutas Kris käega ukse poole, kuid ei suutnud rohkem midagi öelda. Ta pidi kiiremas korras Indrekust kaugemale saama. Tal oli tunne, et kui ta Indreku kipsi pekstuna oma onule tagasi saadaks, ei vaadataks talle just hea pilguga.
Turtsatades ning käega üle huulte tõmmates, üritades kõiki jälgi sellest vastumeelsest suudlusest maha pühkida, keeras ta Indrekule selja, nügis koja ukse õlaga lahti ning tormas trepist üles, käed vihast värisemas. Indrek...ta teadis täpselt, miks Indrek seda teinud oli, kuid ta oli liiale läinud. Ja pealegi oli Indrek tema sugulane...parema meelega oleks Kris suudelnud oma onu kassi Pirukit, keda vaevas juba viimased paar aastat igemepõletik.
Indrek seisis trepimademel ning vaatas, kuidas Kris silmapiirilt kadus. Seejärel ta naeratas, olgugi et kedagi vaatamas ei olnud. See, mida ta kahtlustanud oli, oli talle nüüd lõplikult selge. Selle tillukese alatu trikiga oli ta Krisi väikesele räpasele saladusele jälile saanud. Muidugi oleks võinud kogu asja tõlgendada ka nii, et Krisile lihtsalt meeldis lasta pimeduses ligi hiilivatel võõrastel end suudelda, kuid Indrek välistas selle võimaluse.
Kris oli teda Alexiks pidanud, ta oli nimetanud tema nime. Kris oli homo ning Alex oli tema kallim. See tundus absurdne, kuid üks osa Indrekust oli seda juba alusest peale aimanud. Kris ei olnud kunagi hea teeskleja olnud ning ükskõik kui väga ta ka pingutas, ei suutnud ta armunud inimese kombel vajalikes olukordades kainet meelt ja täielikku ükskõiksust säilitada.
„Mina võitsin,“ lausus Indrek vaikselt, ikka veel endamisi naerdes, mõistmata, kui vähe tähendust see võit pikemas perspektiivis omas. Ta kõndis kööki, jõi klaasitäie vett ning istus seejärel elutuppa, klõpsides kanaleid ning otsides huvitavat teleprogrammi.
**
Surudes alla soovi oma tuppa minna ja mõned Indreku asjad segi peksta, vedas Kris end Alexi tuppa.
Alex istus kirjutuslaua taga ning kirjutas midagi suurde kaustikusse. Kuuldes Krisi sisse astumas, pööras ta end ümber ja naeratas tervituseks, kuid tema naeratus kadus, niipea, kui ta Krisi näoilmet nägi. Kris ei pidanud veel suudki lahti tegema, kui Alex juba teadis, et midagi oli juhtunud ning et sellel millelgi oli kahtlemata pistmist Indrekuga.
„Mis juhtus?“ päris ta püsti tõustes ning Krisile lähenedes, kuid poiss tegi käega tõrjuva liigutuse. „Parem ära tule,“ soovitas ta. „Mul on praegu vastupandamatu vajadus midagi lüüa ning oleks kurb, kui see oleksid sina. Või oota...“ Ta tundus ümber mõtlevat. „Kui ma nüüd järele mõtlen, siis oleks hoopis hea, kui sa mind paar tundi kinni hoiaksid ning takistaksid mul Indrekut Sweeney Toddi kombel läbi hakklihamasina ajamast.“
„Kui asi on nii hull, nagu su hääletoon mulle ütleb, olen võib-olla hoopis ma ise see, keda kinni peab hoidma,“ kostis Alex vastuseks. „Seda vaatame aga alles siis, kui sa mulle ära oled rääkinud, millega Indrek hakkama sai. Tule ja võta istet,“ osutas ta toolile, millelt ta alles hetk tagasi tõusnud oli, ning lükkas oma kaustiku kinni.
Silmad ikka veel vihast pilukil, Kris ohkas ning istus vastu vaidlemata toolile, mida Alex talle pakkus.
„Ma ei tea, kas ma isegi suudan seda ilma liigsete roppusteta edasi anda,“ lausus ta. „Räägi nii, nagu torust tuleb.“ „Olgu, aga see ei meeldi sulle.“ Kris hingas sügavalt sisse.
„See...see ennasttäis tõbras suudles mind!“
„Ta tegi mida?“ ei suutnud Alex oma kõrvu uskuda. „Aga see...see on ju täiesti ebaloogiline! Kuidas ja...“ „Me olime kojas,“ selgitas Kris, „ja seal oli täiesti pime. Ta jättis mu üksi, öeldes, et läheb pirni tooma ja kui ta tagasi tuli...“ Krisi hääl andis selgesti mõista, kui süüdi ta end juhtunu pärast tundis. „Ausõna, ma pidasin teda sinuks! Ma ei saanud aru, et see on tema!“ Kris katkus kahe käega oma juukseid, kuid Alex haaras ta mõlemast käest ja surus need ta põlvedele. „Lõpeta,“ ütles ta. „See ei aita sind kuidagi. Tahad sa mulle öelda, et ta lihtsalt võttis kätte ja suudles sind?“ „Ma ju räägin sulle! Ma ei osanud seda mitte kuidagi ette näha! Ta käis mulle terve päeva mingi idiootliku jutuga pinda, tegi mulle pidevalt minu ja sinu kohta vihjeid, andis mulle isegi mõista, mida minu vähene huvi tüdrukute vastu tähendab ja lõpuks...“ Suutmata oma käsi paigal hoida, hakkas Kris taas oma juukseid kiskuma. „Ta tegi seda, sest on meid algusest peale kahtlustanud. Ma ei tea, kuidas ta meile jälile sai, kuid ilmselt pole me olnud piisavalt ettevaatlikud. Nagu saaksime me veel etevaatlikumad olla...“ Ta hammustas huulde. „Indrek teab, selles pole mingit kahtlust. Ta suudles mind, sest ta teadis, et ma ei hakka talle vastu, kuna pean teda sinuks.“
Alex seedis vaikides kuuldud informatsiooni ning oli sunnitud tahes-tahtmata tunnistama, et Indreku plaan oli väga kavalalt välja mõeldud ja ellu viidud. Ta oli vaikselt ja märkamatult Krisi närvikeeltel mänginud, samas temalt infot korjanud ja oma järgmist käiku kavandanud. Alexit ei huvitanudki, kuidas Indrek tema ja Krisi vahel toimuvast aru oli saanud. Kas neid olid reetunud pilgud, mida nad vargsi vahetasid, mõni liiga palju avaldav sõna või hoopis midagi muud, ei olnud tähtis. Alex pidi Indrekule au andma, kuna ta oli leidnud oma kahtluste, mis olid kõike muud kui alusetud, kinnitamiseks meetodi, mille peale Alex iialgi tulnud ei oleks. Tema aju töötas teistmoodi.
Ta taipas, et Kris ootab, et ta tema viimati öeldud sõnadele kuidagi reageeriks ning kuna ta mõte oli uitama läinud, kulus tal mitu sekundit, meenutamaks, millest nad viimati rääkinud olid. Õige küll, Kris oli öelnud, et Indrek teab. Noh, midagi polnud parata.
„Kui nii, siis nii,“ lausus Alex ning tema toonist taipas Kris, et Alex on sellega juba leppinud, leppinud samamoodi nagu sellegagi, et Sandra kõigest teadlik oli. Ta suutis Krisi taas meeldivalt üllatada. Siiski tundis Kris väikest kihvatust, mis ütles talle, et tema ise sellega ei lepi; tema enda jaoks see nii kerge ei ole. Ta ei tahtnud, et Indrek teaks ning mõistmine, et Alex sellest kuigivõrd ei hooli, tekitas temas tühja tunde.
„Me ei saa sinna midagi parata,“ lisas Alex juurde, tajudes Krisi meeleolumuutust ning oletades, millest see põhjustatud võib olla. „Me ei saa ju ometi tema mälu kustutada.“
Ta näpistas Krisi põsest, püüdes teda lohutada. „See oleks varem või hiljem juhtunud...ning me peame arvestama sellega, et see juhtub üha uuesti ja uuesti.“ Ta hakkas sõrmedel midagi loendama. „Masumi, Kariné, Sandra, Indrek, Ints...inimesi, kes kõigest teavad, ei jää vähemaks. Neid tuleb aina juurde. Me peame end selle mõttega harjutama.“ Ta tundis end neid sõnu rääkides nii vapralt, kuid tema sisemust näris terav mürgiokas. See hetkeline vaprus ja jõuilming oli tingitud vaid sellest, et ta teadis, et ükski teadjatest talle kuigi ohtlik ei ole. Masumi oli ta sõber ning Alex teadis, et ta ei reedaks teda kunagi; ka Sandra oli lubanud ta saladust hoida ning Alex uskus tema lubadust. Kariné oli Alexile nii mitmegi asja eest tänu võlgu ning ei soovinud seetõttu suud paotada ning Intsu sõnade usutavus oli paljude silmis kaheldava väärtusega. Ta tundis neid inimesi ning teadis, milleks nad võimelised on. Kuid Indrek...Indrekut ta ei tundnud. Mida võis ta oodata kelleltki, kes oli suudelnud omaenda onupoega, et tema ühelt hoolikamalt varjatud saaduselt katet nihutada?
Mõte sellest, kuidas Indrek Krisi suudleb, tegi ta ootamatult armukadedaks. Kris oli tema, ainult tema oma ning hoolimata oma teise suunitlusega eesmärgist oli see suudlus ikkagi suudlus. See oli midagi, mida Alex kuidagi Indrekule andestada ei võinud. Õnneks, nagu ta Krisi näost nägi, ei kavatsenud ka Kris seda teha.
Ta oleks meeleldi Indrekule öelnud – isegi mitte öelnud, vaid hoopiski jõuliselt demonstreerinud –, mida ta tema teost ning selle motiividest arvab, kuid ta teadis, et just seda Indrek ootabki. Talle pakkus suurimat lõbu näha Alexit armukadedusest vaevatuna ning tigedana. Alex pidi selle mõtte maha matma.
Segavaid armukadedusmõtteid kõrvale heites pöördus Alex tagasi küsimuse juurde, mida ta veel esitada ei olnud jõudnud, kuid mida ta kohe teha kavatses.
„Mida sa arvad, et ta ette võtab?“ kohmas ta. „Indrek, ma mõtlen.“ Kris ei osanud muud teha, kui pead raputada. „Ma tõesti ei tea. Ma tean ainult, et tal ei ole mingit põhjust sellest kellelegi rääkida. Samas ei arva ma ka, et ta selle niisama jätab. Ma ei imestaks, kui ta meid meie elupäevade lõpuni noriks.“ „Kas just nüüd päris nii kaua...“ arvas Alex. „Kord kasvab ta suureks ning hakkab asju teises valguses nägema.“ „Sa ei saa selle peale lootma jääda. Lõppude lõpuks on ta ikkagi Martinite suguvõsast ning kõik Martinid on ühesugused. Vaata kasvõi minu isa. Kas sulle tundub, et ta suudaks asju kunagi teises valguses näha?“ "Tasa;" soovitas Alex. "Ära mõtle sellele. Pealegi, ma ei usu, et kõik Martinid ühesugused on. Sina ju ei ole selline, nagu kõik Martinid.“ Alexi soojad sõnad, mis oleksid pidanud Krisi tuju tõstma, ei suutnud seda teha. Korraga oli Krisi sees veel rohkem nukrust kui varem. „Sul on õigus. Ma ei ole nagu kõik Martinid. Nendega võrreldes olen ma...ebanormaalne.“
Alex sasis oma käega Krisi juukseid ning korraga näis kõik talle nii lootusetu. Kris ei olnud ikka veel saanud lahti tundest, et ta on anomaalia, plekk ühiskonna puhtal kaardil. See ei olnud tõsi, kuid mingil seletamatul põhjusel ei suutnud Kris seda kuidagi mõista.
„Me ju rääkisime sellest,“ ütles Alex õrnalt. „Ma palusin sul selle peale mitte mõelda. Miks sa ikka veel sellega oma pead vaevad? Sa oled normaalsem, kui pooled meie ühiskonna liikmetest. Sa oled korralik inimene, mitte mingi närune mõrvar!“
Sõnad, mis üle ta huulte tulid, rabasid teda ennastki: ta pea oli neid välja öeldes täiesti tühi olnud. Ainult nii oli ta saanud kõrvutada Krisi ühiskonna kõige hullemate esindajatega, kurjategijatega. Ta oli kõrvutanud Krisi iseendaga...
„Mida sa kardad?“ küsis ta, üritades oma sisemist tasakaalu tagasi saada. „Et ühiskond tõukab su endast ära, selle pärast, kes sa oled? Seda ei juhtu. Inimesed nagu sina on ammu ühiskonnas omaks võetud!“ „Sa tahtsid öelda, inimesed nagu meie,“ täpsustas Kris, kuid Alex raputas pead, mõeldes sellele, mida ta alles hetk tagasi võrdluses välja oli toonud.
„Ei, ma tahan siiski öelda, et inimesed nagu sina. Ükskõik, kuidas sa ka ei vaataks, on selge, et inimestele nagu mina ei ole ühiskonnas kohta. Mind tuleks isoleerida ning kõigi pilkude alt ära koristada...kuid palun jätame selle jutu. Ma küsisin sinult, kas see, mida sa kardad, on ühiskonna hukkamõist?“
„Ma ei tea. Praegusel hetkel kardan ma vaid üht...ma arvan, et sa juba tead, mida. Sa oled mu elu kõige tähtsam inimene ning mõte sellest, et sa mind ühel hetkel enam ei taha, on hullem kui ükskõik milline muu mõte, isegi hullem kui mõte sellest, et terve ühiskond eesotsas mu isaga mind Jeesuse jüngri kombel kividega pillub.“ Kris teadis, et ta rääkis nagu armastusest sõge melanhoolne tütarlaps või mõne naiivse armastusromaani kangelanna, kuid ta rääkis tõtt ja muu polnud oluline.
„Kuidas sa võid üldse midagi sellist mõelda?“ Alex oleks tahtnud Krisi oma käte vahele haarata, teda suudelda ning öelda talle, kui uskumatult tobedaid radu pidi ta mõtted käivad, kuid pidas seda miskipärast antud hetkel sobimatuks ja jäi liikumatuks, vaadates Krisi oma läbitungiva pilguga.
Kris ei vastanud, kuid tema silmist sai Alex vastuse. Kris oli ebakindel ning suutmata mõista, kuidas ta Alexi kiindumuse ära oli teeninud, tundus talle, et seda on liigagi kerge kaotada.
Alex ei öelnud selle peale midagi. Vastavaid sõnu polnud olemas.
„Meil kõigil on omad hirmud,“ ütles Kris lõpuks ning vaatas Alexile küsivalt otsa. „Mida sina kõige rohkem kardad?“
„Ma ei saa seda sulle öelda,“ vastas Alex, teeseldes suu lukustamist ja võtme ära viskamist. „Aga miks?“ ei saanud Kris aru. „Ma rääkisin sulle enda hirmust, nii et miks ei võiks sa...“ „Neid kahte asja ei saa omavahel võrrelda. Ma ei saa sulle rääkida, sest kui ma seda teeksin, hakkaksid ka sina kartma.“ „Ja mis selles halba on, kui ma koos sinuga kardaksin?“ „Ma ei öelnud, et sa koos minuga kartma hakkaksid. Ma ütlesin, et sa hakkaksid mind kartma.“ Ta istus Krisi kõrvale toolile ning kaisutas teda. Ta vajas seda kaisutust. Ta vajas seda tunnet, mida Krisi lähedus temas tekitas. Ilma selleta poleks ta olnud võimeline edasi rääkima.
„Pole olemas hullemat tunnet kui see, mille tekitab teadmine, et keegi sind kardab,“ lausus ta, tasandades oma hääle peaaegu sosina tasemele. „Ei ole midagi hullemat.“ „Ja sina tead, mis tunne see on?“ Krisi hääl kõlas selles pooltühjas ruumis ebaloomulikult valjusti. Alex noogutas. „Tean. Ma ei tahaks seda teada, kuid ometi ma tean.“
Nad istusid vaikides toolil, käed ümber teineteise, ega öelnud rohkem midagi: nad otsisid mõistmist, kuid mitte teineteiselt, vaid vaikuselt. Kris teadis, et Alex ei suuda kunagi mõista tema hirmu tema kaotamise pärast ning Alex teadis, et Kris ei saa mitte iialgi aru hirmust, mida ta tunneb oma varjatult vägivaldse mineviku ees. Nende hirmud olid nii erinevad, et mitte keegi ei saanud neid kõrvutada, mitte kunagi.
Istudes toolil, külg vastu Krisi külge, unustades aeglaselt Indrekuga seotud päevasündmusi ja kuulates õuest kostvat lindude mahedat sädistamist, ei aimanud Alex, et kohtumine tema suurimate hirmudega jõuab kätte kiiremini, kui ta seda uneski oskab näha.
Pealkiri: Re: Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] ![Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] - Page 11 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
2/11/2010, 17:20
!!!
