Ma märkasin jah, et kommentaare on päris palju, aga mul pole selle vastu midagi
Ma oleksin hoopis kurvem, kui ma ei saaks mitte ühtegi kommentaari, sest kuigi ma kirjutan eelkõige siiski iseendale, meeldivad mulle väga teiste inimeste arvamused
Ja niisama mula on ka tore
Huvitav, et ma olen üritanud nii
Loveless'i kui
Vampire Knight'i vaadata, aga ei tulnud kummagagi toime.
Loveless'il jäi mul küll vist ainult kaks osa vaatamata, aga hetkel pole mul mingit isu sellega jätkata ja
Vampire Knight'i vaatamiseks tegin ma lausa kaks katset, aga ei jõudnud kummalgi korral teisest osast kaugemale
Ma vist ikka pean
You're Beautiful'i oma dramalisti lisama, et seda kunagi hiljem vaatama hakata
Ma pean hakkama tõsiselt oma lauseid kärpima. Ei ole lihtsalt normaalne, et üks täiesti tavaline lause koosneb 52-st sõnast (ja mul on tunne, et selles osas võib olla veelgi pikemaid lauseid
) Võib-olla olen ma seda juba ka varem maininud, aga proovikirjandis oli üks minu lause 12 rida pikk...
Ma otsustasin siiski, et võtan
NaNoWriMo'st osa ja esialgu tundub, et mul läheb alguse kohta päris normaalselt. Ma panin just kirja terve osa Krisi
flashback'i...
Excuse me, excuse me, new chapter coming through!
**
49.Oli hommikuid, mil keegi ärgata ei soovinud, kuid ometi ei olnud üles tõusmisest mingit pääsu. Keda sundis selleks vajadus tööle minna, keda kohustus mingi muu vajaliku asjaga tegeleda, vahet polnud. Hommikud olid kõigile piinaks.
Kui Kris hommikul peale tavalist mittemidagiütlevat unenägu virgus, oli ta sunnitud pettumusega tõdema, et voodi, millel ta lebab on tühi. Loomulikult mitte päris tühi. Kui välja arvata üks padi, mille Kris öösel hoolimatu käelöögiga põrandale oli saatnud, oli kogu voodipesu täiesti alles. Voodipesu polnud aga sugugi see, mille kadumise pärast Kris muretses.
Voodi oli tühi, sest seal polnud Alexit.
Kris heitis pilgu kellale, mis kummutil lebas. Pool kümme. Kas Alex oli tööle läinud? Oli neljapäev ning tal ei oleks tohtinud tööpäev olla. Kui ta tööl ei olnud, siis kuhu ta kadunud oli? Otsiva pilguga vaatas Kris vasakule ja paremale, kuni sai teadlikuks kellegi madalast naerust.
„Kaotasid midagi?“ päris Alex vaikselt kihistades. Ta istus samal toolil, millel Kris möödunud õhtul kitarri oli mänginud, üks jalg üle põlve, ning rüüpas tassist kohvi, nagu igal tavalisel hommikul. Krisi segaduses pilk tegi talle mingi kahtluseta nalja.
„Tead, tõtt-öelda kaotasin ma tõesti midagi ära,“ lausus Kris nii vähe uniselt kui suutis, üritades hommikut naljaga alustada. „Ega sa juhuslikult mu kaisukaru näinud ei ole? Ta on tumeda karva ja heledate triipudega ning ma tunnen temast väga puudust.“ Ta haigutas. „Võib-olla peaksin ma talle kellukese kaela siduma?“ Alex ei osanud muud teha, kui naerda. „Kaisukaru? Ma ei teadnudki, et sa kaisukaruga magad...“ „Ma mõtlesin sind.“ „Või nii.“ Alex muigas, teeseldes, nagu poleks ta Krisi vihjest kohe alguses aru saanud.
„Kus sa käisid?“ küsis Kris end aeglaselt istuli ajades ning ringutades. „Ma arvasin, et sa oled...ma ei tea.“ „Haihtunud? Ma käisin kõigest köögis. Sa ju tead, et kui ma kord üleval olen, vajan ma oma hommikust kohvilaksu.“ „Mitmes tass see sul juba on?“ küsis Kris, pidades aru, kas ta ikka saab selle arvu ühe käe sõrmedel üle lugeda või peab ta ka teise käe appi võtma. „Kolmas.“ „Kolmas?“ See polnudki nii paha. „Kui kaua sa juba üleval oled olnud?“ Alex kehitas õlgu. „Kes seda teab? Ma ei vaadanud kella, kuid ma pakuksin, et vähemalt kaks tundi.“
Krisi tabas köhahoog ning ta oli sunnitud endale rinnakorvi peale kloppima, et end ootamatult tabanud läkastamist peatada. „Kaks tundi? Nalja teed? Tahad öelda, et sa tõusid pool kaheksa ja oled sellest ajast igavlenud?“ Alex lonksas kohvi ning raputas pead. „Igavlenud? Ei. Tõsi, suurema osa ajast vaatasin ma lihtsalt, kuidas sa magad, aga...usu mind, sa ei ole magades sugugi igav.“
„Sa...vaatasid, kuidas ma magan?“ Kris tundis, kuidas ta nägu ja ühes sellega ka ta kõrvad end punaseks värvivad. Miks see, mida Alex äsja ütles, teda ometi punastama pani? Alex oli kõigest öelnud, et tema arvates ei näe Kris magades sugugi igav välja. Ta ei olnud öelnud, et tahab Krisiga magada, ei midagi sellist. Mitte et Krisil midagi selle vastu oleks olnud...
„Kas ma tegin midagi valesti?“ tahtis Alex teada ning peatas kohvitassi teel oma huultele. „Ma ei teadnud, et sulle ei meeldi, kui sind jälgitakse. Anna andeks. Lihtsalt, kui ma tulin tagasi ja nägin, et sa ikka veel magad, ei suutnud ma oma silmi ära pöörata...kas sa oled pahane?“ Kris oleks selle küsimuse peale meeleldi valju naeru vallandanud, kuid Alex ootas ta vastust. „Muidugi ei ole ma sinu peale pahane,“ ütles ta soojalt. „Ma lihtsalt ei oleks kunagi arvanud, et sa tahad...“ Ta sõnad vaibusid uude köhahoogu.
„Sa oled külmetanud,“ märkis Alex muretsevalt, kuid Kris raputas pead. „Ei ole. Ma lihtsalt köhingi hommikuti. Tavaline värk.“ Ta tõusis püsti ning lasi kuuldavalt midagi kahtlaselt klähvatuse sarnast, kui põrand külmaaistingu läbi kogu ta keha saatis. Ta vaatas toas ringi, püüdes oma riideid silmata ning leidis need lõpuks voodi kõrvalt põrandalt. „Sul ei ole vist asjade korralikult ära panemisega kogemusi olnud.“ Alex vaatas lõbustatult, kuidas Kris oma kama põrandalt kokku korjab. „Riided käivad üldjuhul tooli peal, mitte põrandal.“ „Sind õpetati võib-olla jah nii. Minule aga räägiti vastupidist.“
Kui Kris end lõpuks riidesse oli pannud ning Alex kohvitassiga lõpparve oli teinud, suundusid nad alla kööki, kus Alex, kes, nagu välja tuli, oli terves majas esimene ärkaja – tööinimene Imre välja arvatud -, kaks muna pannile lõi, lisas tükeldatud tomatit ning valmistas omleti, mille ta sõbralikult enda ja Krisi vahel ära jagas.
„Kas sa ei küsigi minu käest, mida me täna ette võtame?“ päris ta kerge muigega.
Krisi omletiamps, mille ta kahvli otsa oli susanud, peatus oma trajektooril ning jäi Krisi põse kõrvale pidama. „Kas sa tahad öelda, et me võtame täna midagi ette?“ Krisi nägu lõi särama nagu jõuluküünal. „Sa tahad öelda, et...“ „Ma mõtlesin lihtsalt, et ma võlgnen sulle selle kinoskäigu, mida ma sulle lubasin. Tähendab, ma tahtsin sulle seda lubada, aga ma ei jõudnud nii kaugele...“ „Nii et me lähme kinno?“ Kris oli sellises sõiduvees, et ei märganudki, kui ta kahvli endale sülle pillas, ning asetas hetk hiljem selle peale oma käe, saades ebameeldivalt terava üllatuse osaliseks. „Mida vaatama?“
Alex valas endale termosest kohvi ning täiendas seda oma tüüpilise õlakehitusega. „Mul pole õrna aimugi. Sõpruses on noorte filminädal ning me võiksime lihtsalt suvalisel ajal kohale minna, et vaadata, mis saab.“ „See meeldiks mulle väga.“ Kris korjas kahvli oma sülest ära ja pistis suhu uue tüki omletti, kuigi mõte peatsest kinnominekust oli ta isu röövinud; õieti oli ta söömiseks lihtsalt liiga innustunud.
See kinnominek ei olnud lihtsalt kinnominek. See oli kohting ning ta oli seda nii kaua oodanud, et nüüd, kui see hetk peaaegu käes oli, tundus talle, et ta ei suuda enam minutitki kauem vastu pidada.
Mitte kunagi ei olnud nad Alexiga spetsiaalselt kuskil koos väljas käinud. Loomulikult polnud nad kogu aeg kodus istunud, kuid enamasti pistsid nad oma nina majast välja siis, kui mingi kohustus täitmist ootas. Seekord aga oli kõik teistmoodi.
Nad olid tõepoolest kuskile minemas, tõepoolest vabast tahtest ja tõepoolest kahekesi.
„Kas keegi mainis kinnominekut?“ Indrek, kes oli ilmunud ei tea kust, toetus küljega vastu köögikappi ning haigutas. Tõenäoliselt oli ta alles tõusnud ning nälja mõjul kööki suundunud. Kris pooleldi ootas, et näeb taas ta käes ¹okolaaditahvlit, kuid arvatavasti oli Indrek tõusnud alles nii hiljuti, et ta keha ei oleks sellise magusadoosiga toime tulnud.
„Jah, mainis küll, aga sind pole kutsutud.“ Kris kahetses, et Indreku suhtes kohe nii teravaks oli läinud, kuid ei suutnud kuidagi ette kujutada, kuidas talle seda paremini selgeks teha. „Kris, äkki me peaksime...“ Laskmata Alexil lauset lõpetada, surus Kris talle käe suule, tema ülejäänud sõnad summutades, ning põrnitses Indrekut altkulmu pilguga. „Sorry, Indrek, kuid, nagu ma ütlesin, sina meiega kaasa ei tule. Kui soovid, võime me mõni teine päev kõik koos minna, kuid täna, respekt, ära selle peale mõtle.“ „Vabanda,“ sõnas Alex – õieti valetas -sõbralikult , „aga kuna me ostsime oma piletid ära juba mitu päeva tagasi ja praeguseks on kõik ülejäänud piletid välja müüdud, ei ole tõesti võimalust, et sa meiega saaksid tulla. Mul on kahju.“ Ta naeratas Indrekule, kes sel silmapilgul äärmiselt tusane välja nägi, ning tõstis kohvitassi huultele. Indreku kaasa kutsumine oli nii mõneski mõttes mõistlik idee, kuid ta teadis, et Krisile see ei meeldiks ning nii ei jäänudki tal muud üle, kui leiutada üks pisike hädavale. Kas Indrek oli teda uskuma jäänud või hoopiski kohe tõeväänamisele jälile saanud? See polnud oluline, oluline oli vaid see, et nad Indreku oma turjast maha saaksid.
„Kui nii, siis nii,“ pomises Indrek löödult, võttis termose ja täitis ka enda tassi kohviga. „Kus te suhkrut hoiate?“ „Vasakpoolse kapi kõige ülevalt alla lugedes teisel riiulil,“ osutas Alex kapi poole, rüüpas ära oma viimase kohvilonksu, hakkamata oma tassi uuesti täitma, ning pani seejärel oma mustad nõud masinasse. Kris toimis samuti, kuigi viimased suutäied kadusid ta kõhtu üsnagi vastumeelselt.
„Aitäh, et temast lahti said,“ ütles Kris sobiva juhuse avanedes ning kui nad juba Alexi toas olid, viskus ta talle kaela. „Ma tean, et me peaksime ta kaasa võtma, aga...aga ma ei jaksa talle kogu aeg lapsehoidjat mängida ning pealegi tahtsin ma tõesti terve päeva ainult sinuga veeta.“ Kasutades juhust, et Alexi mõlemad käed kinni olid – ühes neist oli ta rahakott ning teine oli kindlalt Krisi haardes - , kinkis ta talle kiire, kuid väga tähendusrikka suudluse.
„Ma olen seda päeva ammu oodanud ning mul on hea meel, et see lõpuks käes on.“ Alex vaatas teda kerge imestusega. „Me lähme kõigest kinno. Mis selles nii erilist on?“
Kris naeratas ning kihistas peaaegu lapsikult Alexi tobeda mõistmatuse üle. „Eriline on see, et ma lähen sinna sinuga. See on erilisem, kui sa ise arugi suudad saada.“
**
Tegelikkuses kulus neil kinno minekuks kauem aega, kui nad plaaninud olid ning kui nad lõpuks Sõpruse kassa ees seisid ning endale piletid lunastasid, oli kell juba üle keskpäeva ning filmi alguseni oli jäänud vaid kümme minutit.
Trepist üles kõndides said nad aga ebameeldiva üllatuse osaliseks.
Pehmel nahkdiivanil laiutas ülbe olemisega kutt, kes neile mõlemale tuttav oli, ning kätt ümber pirtsaka ilmega blondi tüdruku hoidis. Esmapilgul arvas Alex, et pirtsakas ilme on tüdruku loomulik olek, kuid siis mõistis ta, et tüdruk ja kutt vaidlevad millegi üle.
See vaidlus katkes aga niipea, kui kutt, kes ei olnud ei keegi muu kui Krisi sõber – õieti juba endine sõber - Ints, neid märkas.
„Vaata aga vaata, Kris!“ hüüatas ta. „Sind pole varsti juba kuu aega näha olnud! Ma arvasin, et sa oled surnud või et sind värvati tänavaprostituutide ühingusse!“ Ta naeris rämedalt oma nalja üle. Tüdruk tema kõrval heitis talle solvunud pilgu. Ilmselgelt ei olnud talle meelepärane , et vaidlus nii ootamatult lõppes.
Kris naeratas mürgiselt. „Rõõm sindki üle hulga aja näha. Kuidas sul vahepeal läinud on? Ma näen, et sa oled endale uue tüdruku leidnud. Kas sa kavatsed ka temale ära panna ning seejärel sellest kõigile rääkida, nii et terve linn teda hooraks hakkab pidama? Minu mäletamist mööda ei läinud Violal sinuga sugugi kõige paremini.“ Vastasdiivanil istuvad lapsevanemad, kelle kõrval istus umbes kaheksa aasta vanune tüdrukutirts, vaatasid nii Krisi kui Intsu hukkamõistva pilguga. Nende keelekasutus ei olnud kummalegi meelepärane. Sõnad „tänavaprostituut,“ „ära panna,“ ja „hoor“ olid nende jaoks tabu.
Ints irvitas jõhkralt ning tüdruk tõmbus temast eemale, tema käitumise pärast ilmselgelt häbi tundes. Ints lasi kuuldavale veel ühe lühikese turtsatuse ning vedas siis oma suu muigele. „Suured sõnad ühe väikese homo suust.“
Kris tundis hetkeks kõhus külma jõnksu, kuid see kadus sekund hiljem. Ta oli teadnud, et see tuleb. Ta oli juba sellel õhtul, kui ta pärast lillepoti süütamist Antsu korterist jalga lasi, veendunud, et tema kunagistele semudele on kõik selge ning ta ei olnud eksinud. Ints teadis, teadsid ka Ants ja Matu...nad teadsid. Nad teadsid, kuid Kris ei muretsenud selle pärast enam...või vähemalt üritas mitte muretseda.
Ta naeratas Intsule. „Homo või mitte, aga erinevalt sinust ei pane ma kõike, mis liigub.“
Rohkem polnud Intsu üleskütmiseks vajagi, sest üks silmapilgutus hiljem oli ta püsti karanud ning valmistus Krisile toud panema. Tema tüdruk, kes reageeris sama kiiresti kui tema, haaras ta käest, et teda takistada, kuid segajatest mitte huvitatud Ints lõi ta käe eemale, nii et tüdruk diivanile tagasi prantsatas.
Soovimata kakluse keskele sattuda, tiris Alex Krisi, kes vihaselt rusikatega vehkis, Intsust nii kaugele, kui suutis.
„Siin on kino,“ lausus ta, „ja siin on lapsed. Ma ei luba teil siin kakelda. Kris, kas sa tahad, et meid välja visatakse?“ Kris langetas oma pea ning põrnitses põrandat, olles oma eksimust mõistnud. „Vabandust...aga ta ajas mind vihaseks, sa ju tead seda.“
„Milline liigutav pilt, või kuidas?“ küsis Ints läbi hammaste ning, olles tänu Alexi sõnadele mõistnud, et kakluse algatamine tähendaks vähemalt väljaviskamist ja piletirahast ilma jäämist, istus diivanile tagasi. „Kris kuulab juba päris hästi su sõna, või mis? Las ma arvan. Sa oled tema tilluke lilla boyfriend ja te olete siin romantilisel kohtingul?“
Kris ootas ärevalt Alexi vastust. Kas ta ütleb Intsule...? Midagi pidi ta kindlasti ütlema, kuid mida? Kui palju ta nende elust paljastada julges? Intsu kahtluste kinnitamisest edasi ei olnud enam tagasiteed. Intsule tõe ütlemine tähendas seda, et pärast kino teavad seda kõik nende ühised tuttavad ja terve kool.
Oi seda ilusat tulevase kooliaasta algust.
Kris ei teadnud, kas Alex oli samale järeldusele jõudnud või mitte, kuid võib-olla ei hoolinud ta enam sellest, mida teised mõtlevad. Ta pani oma käe ümber Krisi õla – pannes Krisi südame eufooriliselt taguma - ning vaatas Intsule, kelle totakas ilme väljendas hämmastust, küsivalt otsa.
„Kas sul on selle kohta midagi öelda?“ päris ta peaaegu süütult. „Me elame vabal maal ning meil kõigil on õigus olla sellega, kellega me ainult soovime.“
Intsu ninasõõrmed paisusid ning tõmbusid seejärel kokku ning hetke jooksul meenutas ta ülepäevitanud Lord Voldemorti.
„Mis sinuga toimub, Kris?“ ei saanud ta aru. „Sa olid ju nii normaalne mees...ja nüüd äkki oled sa otsustanud homoks hakata?“ Kris raputas pead. Intsu nägu oli tema jaoks ülimalt koomiline. „Homoks hakata? Ma pakun, et homoks ei saa sugugi niisama...või kuulud ka sina nende hulka, kes arvavad, et homosid värvatakse Club Angeli taga põiktänaval?“ „Seda kindlasti! Ütle mulle kohe, kust sa selle nakkuse külge said? Ma tahaksin seda teada, et oskaksin sellest paigast eemale hoida.“ Kris üritas muiata, püüdes ignoreerida tunnet, mida Intsu sõnad, hoolimata sellest, et ta poissi enam oma sõprade hulka kuuluvaks ei pidanud, temas tekitasid. Kohe kindlasti ei olnud ta nakatunud. Ta oli lihtsalt...pisut teistsugune, ning oli kurb, kui inimesed, ükskõik kui puupäised nad ka olid, seda ei mõistnud.
„Sellisel juhul soovitaksin ma sul oma aju eemaldada,“ sõnas ta teeseldud mõtlikkusega. „Maailma kõige tähtsamad sündmused saavad alguse peaajus.“
Ints ei öelnud midagi, kaaludes tõenäoliselt, millisesse kohta oleks kõige parem torgata. Sel ajal, kui ta oma ajukoort ragistas, avanes saaliuks ning algas piletite kontrollimine. Hetkegi raiskamata vedas Alex Krisi saali, et vältida piinliku olukorra jätkumist, ning otsis üles nende kohad.
Ta ei mäletanudki, millal või kellega ta viimati kinos käis. See pidi ammu, vastasel korral oleks see tal paremini meeles olnud.
„Mul on hea meel, et me tulime,“ sõnas ta, lootes, et Kris ei taipa, kuivõrd kohtumine ebameeldiva Intsuga ka teda puudutanud oli. „Sellest tuleb ilus päev.“ „Ilus? Mis ilusat siin enam on?“ päris Kris ning nägi tol hetkel välja nagu mossitav laps, kelle pulgakommi keegi ära on pätsanud. „Ma lootsin, et me saame terve päeva ainult kahekesi olla ja ei pea kedagi teist nägema, aga nüüd, just siin ja praegu...“ „Sa ei oska oma pead tühjaks teha. Pane silmad kinni, hinga paar korda sisse ja välja, korruta vaikselt ükskõik millist mantrat...“ „Ja see aitab?“ Alex kehitas õlgu. „Ma ei tea. Ma pole proovinud.“
Tuled saalis kustusid ning endalegi ootamatult turtsatas Kris Alexi soovituse peale naerma. „Siis kuidas sa mulle midagi sellist saad soovitada?“ Nähes, kuidas Kris paljalt tema sõnade pärast rõõmsamaks on muutunud, Alex naeratas. „Ma sain su naerma ajada. See on hea.“ Ta sirutas oma käe Krisi poole ning haaras ta sõrmed enda pihku, ilmutamata vähimatki soovi nendest niipea lahti lasta. Sekundiks tõmbus Kris tema kõrval kangeks, kuid lasi end siis jälle lõdvaks ning suunas oma pilgu valgele ekraanile, kus hakkasid jooksma filmi algustiitrid.
Kui alguses oli Alex arvanud, et lisaks nendele on kinos veel vaid viis inimest, siis sel ajal, kui nad oma kohti otsisid ning maha istusid, oli filmihuvilisi juurde tulnud ning kinoliste arv ületas kahekümne piirimaa, küündides peaaegu kolmekümneni. Alexist ja Krisist paar rida eespool istus mitu last, kes valjusti sosistasid ning elavalt millestki rääkisid. Tiitrid neid ei huvitanud.
Alex ja Kris istusid üsnagi saali keskel ja tundsid endal paratamatult Intsu pilku – oli selge, et poiss jälgis neid rohkem kui ekraani, oodates ehk, et nad saavad hakkama millegagi, millest pärast teistele hea jutustada on. Korraks pööras Kris pead ning sai õnneks selgeks, et Ints on ainus, kes neile tähelepanu pöörab. Isegi tema tüdruk, kes Intsu kõrval istus, ei vaadanud nende poole. Tajudes, et keegi teda põrnitseb, langetas ta vaid korraks silmad ning vaatas Krisile otsa, kinkides talle ara, kuid sõbraliku naeratuse, mis pisut Krisi südant soojendas. Intsu arvamus temast ei olnud tollele tütarlapsele üle kandunud ja mida muu peale rõõmustamise Kris teha saigi.
Olles tüdruku sõbralikust naeratusest julgustust saanud, toetas ta oma pea ettevaatlikult Alexi õlale ega hoolinud enam sellest, mida keegi sellest mõelda võis. Peale Intsu ei vaadanud keegi ja Krisil oli nende arvamusest ükskõik. Lisaks kõigele oli pimedas kinosaalis nii lihtne unustada, et neid ümbritsevad teised inimesed ja nende omanäolised elud ning kujutada ette, et tema ja Alex on seal vaid kahekesi.
Kaks tundi möödus peaaegu märkamatult ning kui film lõppes, leidsid poisid end ootamatult küsimuse eest, mida teha edasi – kummalgi neist ei tulnud pähe, mida pärast kino ette võtta. Kell ei võinud olla rohkem kui pool kolm ning koju tagasi minekuks oli aeg ilmselgelt veel liiga varajane. Krisi, kes ammu jalutanud ei olnud, õhutusel otsustasid nad lõpuks Schnelli tiigi äärde kõndima minna. Alex oleks meeleldi mõne kenama koha valinud, kuna ta pidas tiiki kõhklematult üheks kasimatuks solgiauguks, kuid kuna see oli Kris, kes selle juurde minemiseks soovi avaldas, ei saanud ta talle kuidagi ära öelda.
Tiik oli tõepoolest solgiaugu nime ära teeninud. Selle pinnal ujusid pudelid, kilekotid ning muu praht. Tundus lausa uskumatu, et kogu selle sodi vahel ujuvad pardid end sellises paigas koduselt suutsid tunda. Ähmaselt meenus Alexile, et aasta kuni paar tagasi oli tiigist ka laip leitud, ning ta judistas end.
„Siia küll sisse ei tahaks kukkuda,“ ütles Kris muiates, nähes, millise vastikust väljendava ilmega Alex veepinda põrnitseb, ning lippas lõbusalt itsitades tiigi äärele. Koheselt ilmusid välja pardid, kes tundusid toidupoolist ootavat, ning Kris murdis neile tüki küpsist, mille ta kodust lahkudes taskusse oli poetanud. „Olge lahked. Vean kihla, et see on parem kui see praht, mida te tavaliselt sööte,“ ütles ta partidele ning sirutas käe välja, et ühe eriti ilusat tooni sinikaelpardi sulgi patsutada. Tegemist oli nii mõneski mõttes rumala teoga. Häiritud part tõusis lendu, virutades Krisile möödudes nokaga vastu pead, ning tasakaalu kaotades kukkus Kris vette.
Alex pilgutas silmi. Ühel hetkel oli Kris olnud kaldal ja järgmisel hetkel oli näha vaid võikalt roheka vee värelev pind.
„Minu arvates ütlesid sa, et ei tahaks mingil juhul siia sisse kukkuda.“ Alex ei suutnud kuidagi naeru pidama saada, kui Kris veepinnale kerkis, terve nägu juuste taga peidus, ning allergilise hobuse kombel puristas. „Ära naera teise inimese õnnetuse üle ja aita mind välja!“ palus Kris ning sirutas käe Alexi poole, et ta sellest kinni haaraks. „Lähima kümnendi jooksul näkiks saamine ei kuulu minu plaanide hulka!“
Ikka veel naerdes sammus Alex vees hulpiva Krisi juurde, kes talle oma kätt pakkus, ning haaras sellest kinni, et ta tiigist välja tirida, kuid Kris ei kavatsenudki lasta end välja tõmmata. Kasutades juhust, et Alex veepiirile ohtlikult lähedal on, tõmbas ta tugevalt ta käest ning ka Alexil õnnestus vette maanduda.
„Hei, see pole aus!“ protesteeris ta ja pritsis Krisi veega, niipea kui oma suu tühjaks oli sülitanud. „Ma kavatsesin sind aidata, kas tead!“ „Kas tead, mis aus ei ole?“ naeris Kris Alexit vastu pritsides. „See, kui sina kuivaks jääd ja mina oleksin ainus, kes märjana koju peab minema!“
„Noormehed, kas te lugeda ei osta?“ küsis trossis ilmega vanamees, kes ootamatult ei tea kust välja oli ilmunud ning neid nüüd pahural ilmel vaatas. „Oskame küll, mis siis?“ küsis Kris. „Sildi peal on kirjas: UJUMINE KEELATUD. Kas see jäi teile ehk kahe silma vahele?“ „Aga me ei ujugi!“ naeris Alex. „Te ainult arvate, et me ujume. Tegelikult me hulbime, oodates, kuni keegi nii lahke on ja meid veest välja tõmbab või siis meile lestad kasvavad.“
Ohates oli vanamees, kes poisse kõigest paari kommentaariga hurjutada oli kavatsenud, sunnitud nad veest välja tõmbama ning olles sellega hakkama saanud, marssis ta koheselt minema, jättes Alexi ja Krisi juustest vett välja väänama.
„Ma tunnen end, nagu oleksin solgipangest läbi käinud!“ kommenteeris Kris end raputades. Ta marssis purskkaevu juurde ning ronis voolava veejoa alla. Nii või teisiti oli ta juba piisavalt märg ning enam hullemaks asi minna ei saanud. Pisut kaaludes otsustas Alex sama teha ning paar minutit seisid nad mitte midagi öeldes jalgupidi purskkaevus ning silmitsesid neidsamu reetlikke parte, kellele Kris küpsisetükikesi oli visanud, tiigi läbipaistmatul pinnal ujumas. Nendest möödus jooksusammul kaks treeningdressides tüdrukut, kes neid nähes kihistasid, kuid ei Alex ega Kris ei pööranud neile tähelepanu.
„Mul on väga hea meel, et ma ujuda oskan,“ lausus Kris, kui ta purskkaevust välja astus ja end raputama asus. „Milline õudus oleks olnud siia ära uppuda!“ Alex, kes samuti hetk hiljem rohelisel murukamaral seisis, muigas, olles sunnitud nentima, et Kris raputab end umbes sama graatsiliselt nagu suunatajuhäirega koer, ning kaevas taskust välja oma rahakoti, mis sisaldas läbivettinud kupüüre ja märgu dokumente. „Lihtsalt suurepärane,“ pomises ta. „Järgmine kord, kui mu vette tirid, tuleta mulle meelde, et ma oma rahakoti kaldale jääksin.“ „Kurat,“ kõlas Krisi vastus, kui ta oma rahakotist samasuguse olukorra avastas. Ta raputas sealt nii palju vett välja, kui suutis, ning pani rahakoti seejärel taskusse tagasi. „Tühja kah. Nii või teisiti ei ole mul praegu sentigi, nii et kui ma oma rahakoti ka praegu prügikasti viskaksin, ei oleks see suur kaotus.“
Nad heitsid Kalevipoja kuju juures murule pikali ning ootasid, kuni kõrgele taevakaarele tõusnud kuumav päike nad piisavalt ära kuivatas. Siis, kui päike pilve taha libises ning neil vilu hakkas, ajasid nad end püsti ning hakkasid liikuma.
„Ma arvan, et ei teeks halba, kui me koju läheksime,“ ütles Alex, juureldes selle üle, kas Kris sellega nõustub. „Su riided on niisked ning ma ei taha, et sa külma saaksid.“ Ta tõmbas käega läbi Krisi juuste. „Ma lööksin ennast maha, kui sind pärast tänast veel rohkem köhimas ja aevastamas näeksin.“
„Noh, eks me võime ju minna küll,“ arvas Kris ning võttis Alexi käest, kui nad läbi vanalinna lähima bussipeatuse poole kõndisid.
Esmapilgul oli Alex kohkunud. Oli suvepäev, turismihooaeg oli täies jõus ning tänavad olid pungil tunglevatest inimestest. Kris ei tahtnud ju ometi neile tähelepanu tõmmata. Nähes Krisi keskendunud ja meelekindlat näoilmet, meenus talle aga nende kokkupõrge Intsuga ja talle sai selgeks, mida Kris tegelikult taotles. Ta soovis endale tõestada, et mitte kellegi arvamus, olgu see siis võõraste või enda tuttavate oma, ei pane teda end halvasti tundma. Ta soovis seda endale tõestada ning Alex lootis, et see läheb tal õnneks. Endale millegi tõestamine ei olnud kunagi kerge ülesanne.
Nad istusid bussi peale, pressisid end istuma teine teisele poole ühte paksu vanameest ning alustasid üle tema vestlust. Bussi keskel seisis üks noormees, kes üritas jutustada Jeesusest ja Jumala armastusest, kuid paar peatust hiljem ronis ta midagi vihaselt pomisedes bussi pealt maha, saatjaks kaasreisjate vilin, mis andis selgelt märku sellest, kui väga tema lahkumise üle rõõmustati.
„Me unustasime Indreku,“ ütles Alex täiesti ootamatult, üritades mitte hakata naerma viisi üle, kuidas tema kõrval paks vanamees käe haigutuse peitmiseks suule surus. „Ta tunneb end kindlasti üksildasena.“ „Miks ta end üksildasena peaks tundma?“ ei saanud Kris aru. „Ta oskab endale suurepäraselt tegevust otsida.“ „Tegevus ei asenda veel kellegi seltskonda ja lahkust,“ arutles Alex mõtlikult. „Kui me teda endaga ei võtnud, valmistasime me talle pettumuse...“ „Aga ma tõepoolest ei tahtnud, et ta tuleb! Ta oleks meid ainult seganud!“ „Ma ei tahagi öelda, et me oleksime pidanud ta kõigest hoolimata kaasa võtma,“ püüdis Alex asja kiiresti siluda, nähes Krisi suunurka tekkivat murekortsu. „Ma tahan vaid öelda, et me peaksime tema mitte kaasa võtmise talle kuidagi tasa tegema. On sul mingeid häid ideid?“ „Noh, kui sa soovid, võime me talle ¹okolaadikarbi osta,“ oli Kris pooltõsine. „Ma arvan, et sellest ta ära ei ütleks.“
Viimaks põikasid nad toidupoest läbi ning, jättes ¹okolaadi hankimise mõtte kõrvale, ostsid suure tüki maasika-jogurtikooki, lootes, et Indrek maasikate peale allergiline pole. Kris naeris selle mõtte välja, vihjates, et Indrek sööks isegi soola, kui see magus oleks, ning nad said tema isu üle hea suutäie naerda. Selleks ajaks, kui nad koju jõudsid, oli kell juba märkamatult viis saanud. Õhtu oli lähenemas.
Kui nad majja jõudsid, ei olnud Indrek sugugi üksi. Ta istus elutoas diivanil, jalad lohakalt lauale visatud, ning tema kõrval oli punapäine tüdruk, kes ilmselgelt tema seltskonda nautis. Alex aimas otsekohe, et tegu on Indreku tüdruksõbraga. Ta ei olnud kunagi mõelnud, et Indrek vallaline peaks olema, kuid ta oli pisut üllatunud, et tüdruk oli sõitnud Tallinnasse juba siis, kui Indrek alles ühe päeva kodust eemal oli olnud.
„Tervitusi teisest ilmast,“ ütles ta tuppa astudes ning naeratas pead pööranud Indrekule, kes teda nähes kibekähku jalad laualt eemaldas. „Ma näen, et sul on külaline.“ „Ee...jah,“ vastas Indrek kohmetult ning ta põskedele kerkis puna. „See on...ee...Viive.“ „Tere,“ ütles Alex ja pakkus Viivele kätt. „Rõõm sind näha. Indrek on sinust palju rääkinud.“ Indrek vaatas Alexile täielikku segadust väljendava pilguga otsa, teades väga hästi, et polnud poole sõnaga Viive nimegi maininud, kuid nähes Alexi sõbralikku muiet, sundis ta end rahulikuks.
Kris astus tuppa sisse, lehvitas Indrekule natuke liiga sõbralikult ning asetas koogikarbi laua peale. „Ma loodan, et sa oled hea laps olnud, sest me ostsime sulle kooki. Aga vaata ette, kui ma peaksin oma voodist üheainsagi pleki leidma, siis...“ Indrek tõmbus selle kommentaari peale näost nii punaseks, et Alexile tundus, nagu oleks keegi ta näo eriti vereva gua¹¹värviga üle võõbanud, ning ta näpistas Krisi küljest. „Ära kiusa last, karu näeb,“ kõhistas ta naerda ning põikas seejärel köögist läbi, tuues endaga kaks taldrikut ning noad-kahvlid, pannes need lauale. „Kas te ei jäägi meiega kooki sööma?“ päris Viive armsalt. „Ei, kahjuks mitte. Head isu teile,“ lausus Alex viisakalt ning pöördus seejärel Krisi poole. „Ma arvan, et peale sellist suplust ei teeks väike du¹¹ ja riiete vahetamine sugugi paha.“ „Kas te käisite ujumas?“ küsis Indrek koogikarpi avades ning vedas kulmu kortsu. „Ma arvasin, et te läksite kinno.“ „Läksimegi, ning ujumisest pole mõtet rääkidagi,“ vastas Kris. „Üldiselt on see pikk jutt, sitt jutt.“ „Me kukkusime kogemata tiiki ja üks vanamees pidi meid välja õngitsema,“ seletas Alex lühidalt, et endast mitte halba muljet jätta. Viive silmad paisusid. „Päriselt? Ma arvasin, et seda juhtub ainult filmides!“ „Kui nii, siis oleme me küll väga veidrasse filmi sattunud,“ irvitas Kris ning kõmpis trepist üles. Olles Indrekule ja Viivele veelkord head isu soovinud, Alex järgnes talle.
„Tahad koos du¹i alla minna?“ tegi ta pakkumise.
„Mida?“ ei suutnud Kris oma kõrvu uskuda. „Sa teed nalja!“
Ta ei hakanud ütlemagi, kui väga see mõte talle meeldis. Tema ja Alex kahekesi selles kitsas klaasputkas, ilma riieteta, külm vesi mööda nende higiseid, teineteise vastu surutud kehasid alla voolamas...
„Tegelikult,“ nõustus Alex, „teen ma tõepoolest nalja.“ Ta põikas vannituppa, pani ukse enda järel kinni ning Kris võis peaaegu ette kujutada, kuidas ta surub alla soovi naerma puhkeda. „Oota oma järjekorda.“
Kris tundis, kuidas kibe naeratus end ta huulile manab. Jah, see olekski olnud liiga hea, et tõsi olla.
Ta suundus oma tuppa, kus tema asjade kõrval võtsid vaba pinda ka Indreku asjad, otsis kapist välja puhtad riided – rohelise pluusi ning tumesinised, äärmiselt kulunud teksad – ning viis Alexi tuppa, visates need hooletult tooliääre peale kortsu.
Alexil ei kulunud pesemismõnude nautimiseks pooltki nii kaua aega kui Krisil tavaliselt ning juba veerand tundi hiljem oli ta toas tagasi, asudes oma kapiriiulitel sorima. Hetkegi ootamata suundus ka Kris vannituppa ning küüris end kiiresti puhtaks.
Selleks ajaks, kui ta Alexi tuppa astus, rätik ümber keeratud, oli Alex end juba riidesse pannud, koguni pead üritanud kammida ning kloppis aknal oma tekikotti. „Ma panin su riided lauale,“ ütles ta, märgates, et Kris neid oma pilguga tabada ei suuda. „Selle tooli peale käib must, mitte puhas pesu.“
Üritades mitte kogu aeg silmanurgast Alexit seirata, pani Kris end tõtakalt riidesse – koguni nii tõtakalt, et alguses õnnestus tal särk tagurpidi selga panna, õmblused väljapoole.
Alex oli just võtnud käsile voodilina kloppimise, kui Kris oma käed ümber ta kõhu libistas ning teda õrnalt põsele suudles.
„Mul oli täna nii tore,“ lausus ta vaikselt. „Ma ei tea, kuidas sind selle imelise päeva eest tänada. Ma tean, et sulle võib tunduda, et seda polnud just palju, kuid sa ei suuda ettegi kujutada, kui palju see minu jaoks tähendas. Mul on nii hea meel, et me viimaks koos midagi ette võtsime.“ „Ka mul on selle üle hea meel,“ lausus Alex lina langetades. Ta laskis sellel põrandale kukkuda, pööras end ümber ning vaatas Krisile sügavale silma. „Mul pole ammu nii tore olnud. Tõtt-öelda...ma isegi ei tea, kas mul on varem nii tore olnud.“ Ta naeratas kogu südamest ning suudles Krisi suunurka. „Mitte keegi pole mind varem tiiki tõmmanud.“ Enne, kui nad end suudlusesse matsid, kohtusid nende silmad ning Alex võis näha, kuidas Krisi pilk seletamatut õnne peegeldab. Õnne...ja nukrust.
„Kris? Kas sinuga on kõik korras?“ päris Alex murelikult, tõmbudes Krisist pisut süüdlaslikult eemale. „Kas ma tegin midagi valesti?“ Kris raputas pead. „Ei, üldsegi mitte. Ma lihtsalt...“ Ta kehitas õlgu. „Ma ei tea. Kogu see kama Intsuga...ma tunnen end vist selle pärast halvasti.“
Alex ohkas. Ah selles siis asi oligi. Ta oli seda kahtlustanud juba siis, kui nad läbi suvise linna kõndisid, käed teineteise pihus.
„Kris, sa ei pea end sellest häirida laskma.“ „Ma ei saa sinna midagi parata!“ ütles Kris. „Ma tean, et tema arvamus ei peaks mulle lugema, kuid midagi, mida ta ütles...“ Ta neelatas. „Intsu arvates olen ma haige...me mõlemad oleme. Ta arvab, et see, mis meie vahel on, on nagu mingi tõbi, mida on lihtsalt võimalik välja ravida. Ma ei taha, et tema...et üldse keegi niimoodi mõtleks!“ „Kris, unusta see,“ ütles Alex rahulikult. „Selle pärast oma südant valutades valmistad sa vaid Intsule rõõmu. Unusta see. Miks peaks sulle minema korda ühe küünilise ja pahatahtliku inimese arvamus? Senikaua, kuni mina ja sina teame, et kumbki meist pole...haige, nagu sa seda väljendasid, on Intsu arvamus viimane, mis loeb.“ Ta tõmbas Krisi enda vastu ning silitas lohutavalt ta pead. „Ma palun, unusta see. Ära piina end. Ma ei taha sind piinatuna näha.“ Ta võttis Krisi käed oma käte vahele ning suudles neid. „Unusta see. Lihtsalt...unusta see.“
Nad sulasid teineteise sooja embusesse ning lihtsalt seisid paigal, kuulates vaikselt kella tiksumist ning aja möödumist. Viimaks oli kuulda Imre auto akna alla sõitmise heli ning nad olid sunnitud lahti laskma.
„Siiski, mul on väga hea meel,“ kordas Kris sõnu, mida ta juba varem Alexile öelnud oli. „Selliseid päevi võiks rohkem olla. Luba mulle, et neid tuleb veel.“ „Ma luban,“ kinnitas Alex. „Jah...ma luban.“
Ta andis selle lubaduse nii mõtlematult, nii kõhklematult, et varem oleks ta end selle eest noominud, kuid mitte enam. Lubadus, mille ta äsja andnud oli, oli lubadus, mida ta kogu hingest täita soovis.
Sõnatult surus ta Krisi huultele õhetava suudluse, mis väljendas kõike, mida ta sõnadega edasi anda ei suutnud.
Pealkiri: Re: Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] ![Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] - Page 10 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
28/10/2010, 10:22
See oli esimene võrdlus, mille peale tulin, kui Kris juba mainis, et võiks pm ära lämbuda ¹okolaadi söömisest. Teatavasti suri L ka filmis ära, viimast ''majuspala'' mugides 
...ja ongi.Oook...
