Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Ma ütles Prais sulle, et need on need... sa ütlesid et ma panen veel segast.. näed mul oli õigus!
Tae Kyung polnud hull.. ta oli küll värdjas aga põhjusega ning mulle meeldivad värdjad, nagu sa tead

Vahel kujutan ette et mu avataril on Alex ja see roos on Kris...
see selleks.
Ootame juba uut osa põnevusega:D

Jaja, olen märkand jah
Okei Tae Kyung oli täiesti omaette tegelane, kes mida rohkem lõpu poole, seda meeldivam oli
Could we agree on that?
Need asjandused on nagu kind of creepy...and wierd...and something else

Uut, uut, ei jõua oodata, asi on vist veretüübis

tae kyung oli just alguses nomaalne, idioot selline. lõpus just oli nõme.
okei, go mi nam tegi ta HEAKS jälle. As you know I like the bad guys. ja üldsielt meeldivad idioodid ka nagu näha.. see selleks



uut osa tahaks jubaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaaa... ma nii oootan

Uus osa tuleb homme õhtul või öösel, kui veab. Ma vabandan, et mul jälle nii kaua aega läheb, aga ma olen viimased paar päeva ainult õppimisega tegelenud Oeh, oleks ometi ikka veel suvi...

it's okay, for now, but don't let it happen again haha

Aga tegelt, peaasi et sa üldse paned midagi ülesse, seegi hea but sooner the better

Praisja kirjutas:

it's okay, for now, but don't let it happen again haha

Aga tegelt, peaasi et sa üldse paned midagi ülesse, seegi hea but sooner the better

Exactly. All of us are having the same problem. *kurvalt mõistev nägu*

It's time to repent for my sins, so I summon four new chapters in attack mode *lame Yu-Gi-Oh! reference*

Ei, Alex ei tahtnud suveniiri, vaid hoiab selle karbi sisu alles täiesti praktilistel kaalutlustel Praegu veel ei selgu, mida ta sellega teha plaanib, aga...

Ka mul endal oleks aeg Imre vihkajate klubiga liituda, sest Imre on hetkel ilma mingi kahtluseta kõige nõmedam meestegelane, kelle ma kunagi loonud olen. Tegelikult, kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, siis on Imre ja Jason Roberts "KYM'ist" küllaltki sarnased, ainult selle pisikese vahega, et Jason pole homofoob...kui tore, mul on eraldi "halbade isade" kategooria

Ma olen mõelnud, et peaks ka hakkama You're Beautiful'i vaatama, aga jumal teab, millal ma selleks aega leian. Kunagi võib-olla ikka. Ma pean selle Tae Kyungi auti tšekkima

Aitäh kõikidele lugejatele, kes on viitsinud minu aeglast tegutsemist välja kannatada Siit tulevad uued osad, alustuseks üks flashback, milles selgub Sandra pisike saladus, ja kusagil peaks olema ka ühe Alexi unenäo kirjeldus...(ei mingit vasakule mõtlemist)
**

38.

„Ma sain täna su õpetajalt mureliku kõne,“ lausus Marianne õhtulauas ning tõstis endale rohelist salatit. „Ta küsis, miks sind viimased kaks nädalat koolis pole olnud. Mis sul selle kohta öelda on?“
Alex vältis oma ema pilku. „Mida sa tahad, et ma ütleksin?“ päris ta mõttetühjalt. „Ma tahan, et sa ütleksid mulle, miks sa koolist poppi teed ning mis sul viga on,“ lausus Marianne. „Sa oled nagu ära vahetatud! Ma kannataksin selle ehk kuidagi ära, kuid see, et sa koolist hiilid...“
Alex pööritas silmi. Tüüpiline ema. Senikaua, kuni Alex korralikult koolis käis, ei näidanud ta temaga toimuva vastu mingit huvi üles, kuid tõusis kohe tagajalgadele, kui tuli üks või koguni mitu kõnet tema õpetajalt.
„Mul ei olnud tuju minna,“ pomises ta ning valas endale kibuvitsateed. See oli meeldivalt soe, võrreldes toaga, milles nad istusid. Toppimata akende vahelt imbus tuppa rõskust ning jahedust. Oli jaanuar.
„Või nii,“ sõnas Marianne. „Ja miks sul tuju ei olnud?“ „Lihtsalt,“ vastas Alex, soovides, et ta oleks hetkel kuskil mujal, mitte oma ema küsimuste risttule all. „Vahel võib ju ka nii olla.“

„Ma ei tunne sind enam ära.“ Marianne tõstis oma käed lauale ning mudis vasaku käega oma parema käe sõrmenukke. Oli näha, et ta tunneb ennast üsna närvilisena ning ebamugavalt. Ta ei olnud nii kaua Alexiga omavahel rääkinud, et ta kahtles, kas ta suudabki sellega hakkama saada.
Nad olid kahekesi. Henry oli sõitnud külla oma vennale ning Sandra õppis sõbranna pool.
„Sa oled tundmatuseni muutunud,“ ütles Marianne ning ta suunurk tõmbles. „Ma ei oleks iial arvanud, et ühel päeval saab minu pojast üks neist, kes õpingutele niimoodi vilistab ning lihtsalt kasutult ning eesmärgitult ringi hakkab sebima! Sind ähvardab käskkiri ning mitu negatiivset hinnet. Kas sa tead, mida see kaasa toob? Veel paar eksisammu ja sind võidakse koolist välja visata! Sa oled ainult neliteist aastat vana!“ „Peaaegu viisteist,“ pomises Alex omaette. „Peaaegu, kuid mitte päris! Sinu vanuses on hariduse omandamise pooleli jätmine üheotsapilet allakäiguni! Sul pole veel põhikoolgi lõpetatud, sa oled alles kaheksandas klassis...“ Alex puhkes naerma. See naer oli kuiv nagu küttepuud ning äärmiselt rõõmutu.
„Sa räägid allakäigust, nagu oleks see midagi, mis leiab aset kaugel tulevikus, kuid kui sa veel märganud ei ole, siis olen ma juba ammu allakäigutrepi kõige alumisel astmel.“
„Kas keegi kiusab sind?“ päris Marianne. „Kas lapsed koolis on sinu vastu ebaviisakad? Kas nad teevad sulle haiget? Kas need uued klassikaaslased...“ „Ema, sa ei pea rohkem pärima,“ lausus Alex. „Asi ei ole koolis, pole kunagi olnudki. Asi on minus endas. Ma vajasin aega, et mõnede asjade üle järele mõelda. Ma lähen järgmisel nädalal kooli tagasi, nagu varem. Kas see sobib sulle?“
Marianne hammustas huulde. Ta oli kavatsenud veenda Alexit koolitöösse tõsisemalt suhtuma ning keelitama teda puudumistest hoiduma, kuid talle hakkas üha enam tunduma, et see, kas Alex koolis käib või ei käi, on kõige väiksem mure.
Alex ei meenutanud enam millegi poolest tema kunagist naerusuist poega, tema vanemat last, keda ta küll vähe kepiga taga ajas, kuid kelle üle ta alati salamisi valvas. See väike poiss, keda ta kõik need aastat rohkemal või vähemal määral kasvatanud oli, tundus olevat end ära peitnud ning lasknud mingil tundmatul olendil enda koha täita.
Alexi silmad olid tühjad ning elutud ning kui ta Mariannele otsa vaatas, tundus naisele, nagu vaataks ta tegelikult temast läbi. Alex oli temast alati kaugel olnud, kuid mitte kunagi varem polnud ta teda nii eemalolevana näinud.
Ta ei mäletanudki, millal ta teda viimati südamest naermas kuulis.

Alexit vaevas midagi. Oli selge, et ta üritas sellega üksi toime tulla, kuid sellest ei piisanud. Ta vajas kedagi, kes teda toetaks ning Marianne kartis, et ta ei ole selleks õige inimene. Poiste probleemid olid tema jaoks midagi erakordselt võõrast.
„Ma näen, et sul on mingi mure,“ sõnas ta. „Kui sa tahad, võid mulle sellest rääkida, kuid kui sa arvad, et see on midagi, millesse sa mind pühendama ei peaks, siis võib-olla Masumi või veel parem, Henry...“
Alex kangestus oma tooli peal ning teda tabas ootamatu värin.
Milline iroonia. Ta ema soovis ta probleeme lahendada ning soovitas pahaaimamatult nendest vabanemiseks otse probleemide põhjustaja juurde pöörduda.
„Jah, sul on õigus,“ ütles ta naeratades. „Ma peaksin tõepoolest Henryga rääkima. Ma olen kindel, et ta saab mind aidata.“
Marianne, kes ei mõistnud, kui palju sappi Alexi hääletoonis sisaldus ning kui võlts tema hoolikalt näole manatud perfektne naeratus tegelikult oli, tundis Alexi sõnu kuuldes rõõmu ning rahulolu. „Siis on see otsustatud. Kui Henry koju tuleb, ütlen ma talle, et sa soovid temaga rääkida.“
Alex raputas ootamatult pead.
„Tänan, aga ma eelistaksin seda ise teha.“ Alexi ilme oli tõsine. „Olgu,“ jäi Marianne nõusse.
See vestlus ei olnud teda Alexile sugugi lähemale toonud. Ta oli salamisi lootnud, et ehk usaldab poeg teda piisavalt, et temaga oma muret jagada, kuid ta ei olnud midagi teada saanud. Alex oli öelnud, et asi on temas endas, kuid milline asi tema enda juures võis talle nii palju tuska teha?
Alex rüüpas viimase lonksu kuuma suhkruta teed ning tõusis seejärel lauast. „Aitäh salati eest, see oli väga hea,“ sõnas ta ning lahkus seejärel, suundudes oma tuppa.
Ta polnud toitu peaaegu puutunudki.
Niipea, kui Alex oma tuppa jõudis, lasi ta kuuldavale valju oige.
Mida ta ometi teinud oli? Ta oli Mariannele lubanud, et räägib Henryga...
Ta ei tahtnud meest nähagi, temaga kõnelemisest rääkimata. Tema ainus soov oli, et mees esimesel võimalusel tema elust kaoks. Ta soovis, et Henry tema emast ja õest võimalikult kaugele hoiaks.
Nendest...ja loomulikult temast.
Ta avas peegli ning paotas pisut oma särgikraed.
Tema rinnal olid selgesti näha lõikejäljed, mille oli tekitanud mehe terav nuga. Ta oli rahumeeli Alexit noaga lõikunud, ise samal ajal tema sees olles...
Vägivald sünnitas vägivalda ning lisaks vaimsele märgistatusele oli Alex nüüd ka füüsiliselt märgistatud. Kuigi kõik ta haavad olid olnud pinnapealsed, teadis ta, et neist jäävad armid, mis ei kao mitte kunagi ja isegi kui kaovad, siis mitte nii pea. Isegi kui ta oleks suutnud kogu talle osaks saanud alandava kohtlemise ühel päeval unustada, oleksid ta armid need mälestused taaskord tema teadvuse põhjast pinnale toonud.
Ta oli hommikul ilma kinnasteta õues lund ajanud ning ta käenahk oli kuiv ja kare. Ta oleks meeleldi Mariannelt kätekreemi küsinud, kuid ta ei tahtnud temaga mõnda aega rääkida.
Kuigi Alex tavaliselt Sandra toas ei käinud, otsustas ta sinna seekord sisse astuda, lootuses, et ta õde oma valduse piiri rikkumisest teada ei saa.
Alex hiilis Sandra tuppa ning vaatas kreemituubi otsides ringi. Ta oli alles möödunud hommikul näinud Sandrat elutoas käsi kreemitamas, seega pidi see kreem ju ometi kuskil olema.
Enne, kui ta kreemituubi leidis, köitis tema tähelepanu midagi muud. Sandra kapi vahelt paistva roosa raamatu serv.

Uudishimulikult tõmbas Alex raamatu selle peidukohast välja ning sirvis seda.
Iga lehekülg selles raamatus oli täidetud Sandra konarliku, lapseliku käekirjaga. Tegu oli tema salapäevikuga.
See oli midagi, mis ei olnud mõeldud Alexi silmadele ning ta tundis kerget häbi, et niimoodi salaja oma õe isiklikes asjades tuhnis ning tahtis juba päeviku tema tavalisse asukohta tagasi panna, kui selle viimane lehekülg talle šoki põhjustas.
Sellele oli joonistatud suur punane süda, mille sisse oli kirjutatud üks nimi.
Henry nimi.
Alexi käed muutusid nõrgaks ning ta pillas päeviku maha. Ta seisis paar sekundit paigal, olles kohkumusest täiesti juhmiks löödud. Seejärel ta karjus, karjus kogu südamest.
Talle tundus, nagu oleks viimnepäev kätte jõudnud.

39.

Kell oli vaevalt kaheksa, kui Alex Masumi numbri valis. Ta teadis, et Prantsusmaal on hommikutund veelgi varajasem, kuid ta polnud juba mitu päeva oma sõbra häält kuulnud ning ta tundis vajadust temaga rääkida.
Ta istus külmas saunaruumis. See oli ainus koht, kus ta rahulikult ning privaatselt telefoniga rääkida sai. Loomulikult oleks ta võinud oma kõne ka Krisi või Sandra toast teha, kuid ta ei tahtnud kummagi privaatsust rikkuda.
Telefon kutsus. Kutsus. Kutsus...
„Ahoi,“ kostis teiselt poolt toru Masumi hääl.
Alex kahtlustas, et Masumi oli täiesti ärkvel – kellegi kohta, kelle totakas telefonihelin magusast unest üles ajas, tundus ta olevat liiga entusiastlik.
„Ahoi,“ tervitas Alex teda vastu. „Kuidas sul viimasel paaril päeval läinud on?“ „Kohutavalt,“ ütles Masumi kerge naeruvarjundiga. „Mingil kummalisel põhjusel on kõik mu kenad sugulased otsustanud, et neil on kohustus mind Masumi-chan'iks kutsuda ning see häirib mind. Muidu on kõik agréable. Kuidas sul endal sujub? Kas sinuga on vahepeal midagi põnevat juhtunud?“

Alex ei osanud korraga midagi vastata. Ta oli Masumile helistanud, et temaga rääkida – ta vajas kohutavalt ühte korralikku südamelt-ära vestlust - , kuid ta pea oli täiesti tühjaks jooksnud ning ta ei teadnud, mida öelda.
„Ma võin oletada, et sa ei helistanud mulle vaid selleks, et lobiseda,“ lausus Masumi. „Tõepoolest, miks sa peaksidki?“
Alex neelatas. Küsimus, mida ta esitada tahtis, oli erakordselt tobe ning ta teadis seda. Ta teadis ka juba vastust, mille Masumi sellele annab, kuid sellest hoolimata eelistas ta seda reaalajas kuulda.
„Ma tahan sinult midagi väga olulist küsida.“ Ta hammustas ärevalt huulde. „Kui sa oled olukorras, kus sinu ees on valik, mis mõlemal juhul su kallitele inimestele haiget teeb, siis mida sa ette võtaksid? Kui sul oleks valida kahe variandi vahel, millest üks teeks nii sinu kui kellegi teise õnnelikuks ning teine oleks õige? Kui sa tead, et kumbki lahendus toob endaga kaasa vaid valu, üks varem, teine hiljem, siis kumma valiku sa teeksid?“ „Sa räägid liiga üldiselt,“ sõnas Masumi, „aga kui küsimus on armastuses...“ Loomulikult oli küsimus armastuses. Armastuses ja võimalikus vihkamises.
„...siis valiksin ma arvatavasti esimese variandi. Kui tulemus on nii või teisiti sama, siis ei leia ma ühtegi põhjust, miks ma peaksin vaid seetõttu õigesti käituma, et see mingite väärastunud standardite järgi õige tundub olevat.“
„Ja sa arvad, et ma peaksin sellele, mis õige tundub olevat, vähem tähelepanu pöörama?“
Tundus, et Masumi itsitab toru otsas, kuigi tegemist võis olla ka kerge aevastusega. „Alex, sul on prioriteedid paigast ära. Ma mõistan, et sa ürtad kogu hingest õigesti käituda, nagu sa seda alati teinud oled, kuid õige käitumine on enamasti vaid näiline. Kui sa kogu oma olemusega vaid õigele keskendud, ei saa see enam kuidagi õige olla.“
„Selge,“ vastas Alex, kõigest veel päris hästi aru saamata. „Ma mõistan. Sa tahad, et ma unustaksin selle, mis tundub õige olevat ning teeksin seda, mida ma teha tahan?“ „Jah,“ kinnitas Masumi. „Just seda ma öelda tahangi.“ Ta tekitas taaskord veidrat heli ning Alex mõistis, et tõenäoliselt on ta sõber endale oma väikese puhkuse ajal ebameeldiva nohu saanud.

Ta oleks meeleldi Masumile eukalüptiauru tegemist soovitanud, sest see oli nohu vastu kindel relv, kuid paraku vihkas poiss näoga aurupilves kükitamist rohkem kui midagi muud ning sellise soovituse andmine oleks olnud mõnitav.
„Aitäh, et sa mulle vastata viitsisid,“ oli ta tänulik. „Ma teadsin tegelikult juba enne küsimuse esitamist, mida sa mulle öelda kavatsed, kuid ma tahtsin seda su enda käest kuulda.“
„Tohin ma küsida, mida sa oma küsimusega mõtlesid?“ päris Masumi. „Esmapilgul oli see minu jaoks nagu mõistatus ning ma ei saanud aru, mida sa minult ootad.“ „Ma mõtlesin täpselt seda, mida ma küsisin.“
„Ma saan aru, et asi on Krisis,“ ütles Masumi ning ta meeleolu tundus paari pügala võrra langevat, kuid oli endiselt rõõmsameelne. „Ma oletan, et te olete oma asjad ära klaarinud. Ja...?“ „Ma ei tea, kas...“ „Kui te olete koos, ära karda seda mulle öelda. Kuigi ma ei hakkagi varjama, et minu meelest on Kris ebameeldiv mollusk, on mul sinu pärast hea meel. Sa vajad kedagi, kes hooliks sinust rohkem kui sõber ning kui see keegi on Kris, siis palun väga. Kes olen mina, et keelata sul teda armastamast?“ „Sa saad valesti aru,“ vaidles Alex, „ma ei öelnud kordagi, et ma...“ „See, et sa seda välja ei ütle või endale ei tunnista, ei tähenda, et see tõsi ei oleks. Alex, ma ei ole rumal. Loomulikult oled sa temasse armunud. Miks muidu sa tema tunnete pärast nii palju muretseksid?“ tahtis Masumi teada. „Ma mõistan ka moraalset dilemmat, mille ees sa oled. Kuna Kris on su kasuvend, tunned sa teie vanemate pärast kohustust temast eemale hoida ning samal ajal üritad sa ka sellele mõelda, kuidas Kris asjasse suhtub ning mida tema tahab ning mis saaks siis, kui teie suhtest midagi välja ei tule. Sa üritad asja läbi mitme erineva inimese vaatenurga vaadata, kuid see ei ole see, mida sa tegema peaksid. Sa muretsed selle pärast, et sinu tegevuse pärast saab keegi haiget, olgu selleks siis Kris või teie vanemad, kuid oled sa kunagi ka enda peale mõelnud? Oled sa hetkeks ainult endale keskendunud ning küsinud, kuidas sina end tunned või mida sina teha tahad?“
Alex maigutas suud. Kõik, mida Masumi rääkis, oli tõde, välja arvatud paar pisikest detaili. Ta ei mõelnud sellele, kuidas tema ja Krisi suhe nende perekonda haavata võib. Ta mõtles hoopis sellele, mis juhtub siis, kui Kris mõistab, et Alex on mõrvar.

„Sa ei vasta mulle.“ Masumi ohkas. „Ma tean, et see tähendab eitust. Sa ei ole selle peale mõelnud.“ „Ma ei suuda selle peale mõelda,“ tunnistas Alex. „Ma olen alati teisi endast tähtsamaks pidanud ning leidnud, et see, mida mina mõtlen või tunnen, omab väga vähe tähtsust.“ „Vastupidi, Alex, see on kõige olulisem. Kui me liiga palju teistele keskendume ja enda vajadused sootuks unustame, sööb see meid seespoolt ning jätab alles vaid tühja koore. Vaata enda südamesse ning ma vean kihla, et kui sa piisavalt hoolega vaatad, leiad sa vastuse, mida otsid. Isegi kui see ei ole vastus, mida sa ootad, on see kõik sinu sees olemas.“
„Ja kas sa tead, millisele küsimusele ma vastust otsin?“ „Tean või ei tea, selles pole küsimus. Seda pead sa ise teadma.“
Telefoni teises otsas oli kuulda, kuidas Masumi oma varrukat üles tirib, et kella vaadata.
„Ma lobiseksin sinuga meeleldi kauem,“ lausus poiss, olles ajanäitajat kiiganud, „kuid kahjuks on mul nüüd kiire. Ma pean kiiresti duši alt läbi käima, riided ära vahetama ning seejärel Mannu üles ajama. Me kavatseme täna Louvre'is ära käia ning mida varem me sinna kohale läheme, seda parem. Pigem olen ma järjekorras esimene kui viimane.“
Alex muigas. „Selle pärast sa siis nii vara hommikul tõusidki?“ „Muidugi.“ Masumi naeris. „Ma olen „Mona-Lisa“ nimel valmis kasvõi tapma.“
Tapma...Alex judistas end, kui oma parima sõbra suust seda sõna kuulis. See rippus ta pea kohal nagu sünge tusapilv. „Ma loodan, et sa ei mõtle seda tõsiselt,“ lausus ta. „“Mona-Lisa“ pole pooltki nii väärt maal kui „Madonna kaljukoopas.“ Masumi surus naeruturtsatuse alla. „Siinkohal läheb meie kunstimaitse lahku.“
Kui kõne oli lõppenud, põrnitses Alex tükk aega tühja pilguga peeglisse.
Masumi oli juhtinud ta tähelepanu sellele, mis oli tal kahe silma vahele jäänud. Ta oli kogu aja mõelnud ainult sellele, mida keegi teine tahtis, ning mitte kunagi sellele, mida ta ise tahtis.
Kuid, mida ta siis ometi tahtis? See küsimus oli tema jaoks keerulisem kui vaevatud Hamleti igipõline olemiseküsimus.
Mida ta konkreetselt enda ja Krisi suhtelt ootas?
Ta oli nõustunud Krisiga käima hakkama ning see ei olnud sugugi tähtsusetu otsus, kuid kas ta oli seda teinud vaid seetõttu, et ta tahtis, et Kris kogu täiega talle kuuluks, või meeldis talle lihtsalt see tunne, mille Kris temas tekitas?
Tunne, et ta oli kellegi jaoks tähtis. Tunne, et kedagi huvitas, millised mured teda vaevavad.
Masumi oli käskinud tal endale ise küsimus esitada ja sellele siis vastus leida, kuid see ei õnnestunud. Ta emotsioonid oli selleks liiga sassis. Ta vajas aega, et õiget küsimust ning õiget vastust leida.
Masumi oli sundinud teda ka ühele teisele asjale tähelepanu pöörama.
„Kui küsimus on armastuses, siis valiksin ma arvatavasti esimese variandi.“
Masumil oli õigus ning Alex kavatses tema arvamuse järgi toimida.
Ta ei tohtinud enam Krisi vastu nii jäine olla. Ta pidi teda austama ning ta õnnelikuks tegema, isegi kui see kõik pidi lõppema suure katastroofiga.
Alex teadis, et katastroof tuleb peagi, oodates vaid hetke, millal ta kõige rohkem purustada ning hävitada saab. Küsimus oli vaid ajas.
Alex heitis viimase pilgu sellele tuimale kogule, kes talle peeglist vastu vaatas. See oli tema minevik ja olevik, kuid ta ei saanud lubada sellel tulevikuks saada.
Ta kõndis vannitoast välja ning suundus tagasi oma tuppa, kus Kris suurema osa tema tekist endale oli kahmanud ning selle all rahulikult magas.
„Tee mulle ometi ruumi,“ pomises Alex Krisi õrnalt kõrvale nügides, et ka ta ise teki alla ära mahuks. „Ega see sinu voodi ei ole.“
Kris nohises vastuseks ning magas Alexi sõnadest välja tegemata ning koomale tõmbamata edasi.
Alexile meenus, mida Kris tema käest õhtul küsinud oli ning kergus, mis paar minutit ta hinges pesitsenud oli, kippus jälle kaduma.
Kas Kris ootas temalt mingit teatud käitumist? Kas ta tahtis, et Alex temaga...

Alex ei suutnud sellele mõelda. Viimased paar aastat oli seksile mõtlemine tema jaoks erakordselt võigas olnud ning ka nüüd ei olnud see kerge. Ta ei olnud veel oma traumast üle saanud ning isegi paljas mõte seksist rebis ta juba armistunud haavad lahti.
Kris ei olnud Henry. Neid kahte inimest ei saanud kuidagi omavahel võrrelda, kuid ootamatult tundis Alex samasugust hirmu, mis oli teda vaevanud siis, kui ta veel Henry meelevallas oli.
Tal oli paha. Ta vajas värsket õhku.
Ta kavatses just püsti tõusta ning voodist välja pugeda, kui Krisi käsi tema randme ümber sulgus. „Tore, et sa tagasi oled,“ sosistas ta. „Mul oli ilma sinuta nii külm.“
Krisi sõbralik hääl sundis Alexit maha rahunema. Kris ei olnud Henry, mitte mingil juhul. Ta ei sundinud Alexit millekski. Ta andis Alexile piisavalt aega, et oodata...
Või kas ikka andis?
Alex hammustas huulde ning üritas mitte mõelda, kuid ta ei suutnud oma aju välja lülitada. Ta tundis muret nii selle pärast, mis oli kui ka selle pärast, mis alles tulemas oli. Olevik oli neist kahest variandist vahest veelgi hullem.
Ka Therese Raquin oli oma armsama kõrval lamades samasuguseid mõtteid mõelnud. Tema lugu oli lõppenud väga õnnetult. Alex lootis siiralt, et et saatus talle nii julma karistust ei kingi.
**
Kui päris aus olla, ei tahtnud Alex kuidagi üles tõusta, kuid teda ootas ees taas üks tööpäev. Tundus naeruväärne mõelda, et ta oli kõigest kaks nädalat tööl käinud, sest talle tundus, nagu oleks ta juba kuid palehigis orjanud. Ta töö ei olnud raske, ainus häiriv asi selle juures oli pidev jalgadel oleks ning lisaks sellele tegi Alexi õlg talle vahel valu. Noatera, mis seda läbistas, oli jätnud oma jälje.
Nädala pärast pidid niidid välja võetama. Alex oli üsna veendunud, et haavast jääb arm, kuid arvestades seda, et tegemist polnud sugugi esimese armiga, mis end ta nahale oli seadnud, polnud sellel mingit tähtsust.
Vahel mõtles ta, kas ta ema teadis, mida ta oma särgi all varjab, kuid kaldus arvama, et naisel polnud sellest kõigest kõige õrnematki aimu.
Juba viimased kaks aastat polnud Alex suvel kordagi rannas käinud. Ta ei tahtnud, et keegi tema sõjahaavu näeks. Ta ei tahtnud, et inimesed teda põrnitseksid. Ta teadis, et nad teeksid seda suurima heameelega. Neil oli alati kombeks toppida oma nina sinna, kuhu vaja polnud.
Kord oli Alex kohanud bussis tüdrukut, kellel puudus küünarnukist saati parem käsi.
Ta oli rahulikult oma kohal istunud ning mitte kedagi häirinud ning ometi ei suutnud inimesed tema põrnitsemist lõpetada. Alex tajus, kuidas tüdruk iga minutiga üha rohkem endast välja läks. Inimesed jõllitasid teda nagu mingit imelooma ning ta ei talunud seda. Alex oleks meeleldi püsti tõusnud ning inimestele kähvatanud, et nad ometi lõpetaksid, kuid teadis, et tüdruku kaitseks välja astumine põhjustaks viimasele vaid rohkem piina.
Jah, inimesed toppisid oma nina tihti sinna, kuhu vaja polnud.
Alex kartis end neile näidata, sest ta teadis, et nad vaataksid teda samasuguse pilguga, nagu seda õnnetut tüdrukutki. Ta teadis, et nad õgiksid teda silmadega, üritades välja mõelda, mis temaga juhtunud on, jõudes välja ulmeliste ning õõvastavate teooriateni. Teooriateni, millest nii mõnigi võis tõele lähedal olla....
Ta käis kiiresti duši alt läbi ning valis kapist välja tumesinise valgete kirjadega pluusi. Riideid kippus kapis vähemaks jääma ning Alexile meenus, et ta oleks pidanud juba kaks päeva tagasi pesu pesema. Kummalisel kombel oli ta selle unustanud.

Ta vaatas peeglisse ning üritas oma lootusetult sassis juukseid pisutki korrastada, kuid sellist kammi, mis ta juukseid siluda võinuks, polnud lihtsalt olemas.
Ta juuksevärv hakkas välja kasvama ning tema tumedatesse salkudesse segunes juba blondi.
Ta ei tahtnud seda värvi oma peas näha, ei tahtnud.
„Kui ma nüüd ausalt tunnistan, siis meenutad sa mulle mitme nurga alt seda poissi, keda ma kunagi tundsin. Teil on hämmastavalt sarnane välimus ja iseloom.“
Enam mitte. Asjad olid muutunud. Alex oli andnud endast parima, et mitte kedagi meenutada. Et mitte iseennast meenutada.
Loobudes oma juustega mässamisest, võttis ta toolilt oma seljakoti ning kiirustas minema. Kuna ta oli liiga kaua vedelenud, ei jätkunud tal enam aega isegi hommikueine söömiseks. Ta krabas külmkapist apelsinimahla paki, rüüpas ahnelt paar lonksu ning suskas tõtakalt paki tagasi riiulile.
Hommik oli mõnusalt jahe, kui ta bussipeatuse poole kõmpis. Oli lootust, et tuleb ilus päev. Veel...
Olles viimaks armastuse leidnud, oleks Alex pidanud kogu maailma palju rõõmsamates toonides nägema, kuid ta ei suutnud seda ning mingis mõttes tundus see ka tema jaoks ebaloomulik.
Ta oli parandamatu melanhoolik.

40.

Tee oli Alexi jaoks juba tuttav.
Ta kõndis aeglaselt ning iga samm tekitas temas tunnet, nagu ta hõljuks. Selles teekonnas oli midagi kummaliselt familiaarselt. Võib-olla oli ta varemgi seda rada käinud.
Maja, mille juurde ta jõudis, tundus olevat üksildane ning maha jäetud. Selle aknaluugid olid küljest kukkumas ning jäiselt uluv tuul lõgistas lahtise ukse kallal, paugutades seda vastu majaseina, justkui kutsudes Alexit sisse astuma.
Ta astus ilma mingigi kõhkluseta majja, sest niivõrd-kuivõrd oli see tema kodu. Ta võttis koti seljast – see oli raske, arvatavasti õpikuid täis – ning asetas hrjumuspäraselt põrandale. Seejärel eemaldas ta oma saapad ning sammus aeglaselt trepist üles, tundes paljaste jalgade all vaiba mõnusat karedust.
Ülakorrusel oli kolm ust ning nad kõik olid suletud. Alex katsus kõiki ukselinke, kuid ei suutnud ühtegi neist avada. Tundus, nagu ei tahaks maja, et ta oma toa kaitsvasse rüppe pääseks.
Ta kõndis mööda koridori edasi ning seisatas rippkardina ees, mis otsekui metsviinapuu ta ees kõikus. Ta ei mäletanud, et majas kunagi midagi sellist oleks olnud. Areldi lükkas ta väädid kõrvale ning puges nende vahelt läbi.
Kardina taga oli väike pime ruum.

Alex kissitas silmi, et napi valgusega harjuda ning üritas toas ringi vaadata.
See oli täiesti tühi, kui välja arvata ähvardav kogu, kes toanurgas seisis, midagi oodates.
Alex ahmis õhku, kui raske haamer tema peast paari millimeetri kauguselt mööda vihises, nii et selle vars ta põske kriimustas, ning vastu tühjust raksatas.
Alex taganes paar sammu, šokeerituna, ning põrkas vastu seina. Seina, mida kindlasti hetk tagasi olemas ei olnud.
Ta oli toas lõksus, ihuüksi ja kaitsetuna. Või siiski mitte ihuüksi. Koos temaga oli veel tundmatu, kes teda haamriga visanud oli.
Ta kuulis vilinat ning plärtsatust, millele järgnes millegi voolamise heli. Hallikas laudpõrand kattus verega. See voolas laiali üle terve toa ning ronis mööda Alexi püksisääri üles.
Pimedusest ilmus välja käsi, mille otsas kõlkus ühe lapse elutu pea. Sandra elutu pea.
Tüdruku suu jättis veidra mulje, nagu oleks ta just hakanud midagi ütlema, kui nuga ta kõri läbi lõikas ning vere arterist purskama pani. Pilk ta silmades oli juba kui laibal. Ta juuksed, punase verega määrdunud, rippusid lõdvalt üle ta näo.
Tundmatu naeris häälega, mis Alexile liigagi tuttav oli.

„Jumala eest, mida sa teinud oled?“ küsis Alex.
Tundmatu naeris ning lasi Sandra peal põrandale langeda. See veeres Alexi juurde nagu pall ning jäi vastu tema jalgu põrgates pidama.
Alex tundis, et ta ei saa hingata. Pilk Sandra surnud silmades oli nii vihane, et ta tundis, kuidas ta süda löögi vahele jätab. Sandra silmad, külmad ja säratud, tundusid temast otse läbi nägevat. Ta vaatas oma venda, kuid nägi tema asemel mingit räpast olendit.
„Mida sa...miks...“ hingeldas Alex. „Miks sa talle seda tegid? Ta ei ole sulle kunagi mitte midagi halba teinud!“
Naer lakkas ning kogu astus pimedusest välja.
See oli Henry. Alex oli seda algusest peale teadnud.
Mehe vasakus käes oli nuga. See tilkus, tilkus Sandra verest, mida mees äsja valanud oli. Alex vaatas kasvava paanikaga ringi, püüdes tabada oma õe ülejäänud keha, kuid tundus, et see võikailmeline pea on ainus, mis temast alles on jäänud.
„Sa ütled, et ta ei ole mulle midagi halba teinud.“ Henry näole venis naeratus. „Sa eksid. Ta on teinud rohkem, kui ma kunagi loota julgesin. Ta on mind armastanud, vihanud, hävitanud...“
„Sa oled koletis!“ karjatas Alex ning sööstis mehe poole. „Koletis!“
Mehe tugev rusikas virutas talle kõhtu ning hoobi põhjustatud valu sundis ta põlvili. Ta oli põlvili oma õe veres ning tema ees seisis mees, kes selle kõige eest vastutav oli.
Kui Henry uuesti rääkima hakkas, oli tema hääl ning ühtlasi ka toon muutunud. Tundus, nagu oleks ta noorenenud ning tema toon oli saanud tagasi lapselikkuse, mida Alex tema hääles kunagi varem kuulnud ei olnud.
„Ja jällegi sa eksid, Alex,“ lausus ta mahedalt. „Mina ei ole koletis. Sina oled.“

Ta kergitas Alexi pead ning õudusega avastas poiss, et ta vaatab otsa iseendale.
Alex, kelle näkku ta vaatas, mõjus külmalt ja ebainimlikult, kuid ta oli eksimatult tema. Tema põsel ilutses verev kriimustus, mille haamri vars sinna ehteks oli jätnud.
„Kuidas sa...kes...mis sa oled?“ kogeles Alex, suutmata uskuda, mida ta näeb.
Teine Alex naeratas. „Ma olen sina, sinu teine pool. Ma olen sinu iha, sinu kirg, sinu salajased unistused. Ma olen sinu viha, ma olen sinu raev, ma olen osake sinu kõige sügavamatest hingepiinadest. Ma olen su allasurutus, ma olen su liha ja veri.“ Ta lükkas Alexi kõrvale ning võttis Sandra pea oma käte vahele, sellega lõbusalt vehkides. „Ma tegin seda, milleks ma kohustatud olin. Inimesed, kes pole elu ära teeninud, väärivad kiiret surma.“
Alex põrnitses teist Alexit ning pead, mida ta oma haardes hoidis.
Korraga mõistis ta, et Sandra silmad on kadunud, asendunud kellegi teise silmadega. Tema blondid juuksed olid haihtunud ning asendunud pruuni juuksepahmakaga.
Õudustäratav pea oli võtnud Henry kuju.
„Inimesed, kes pole elu ära teeninud, väärivad kiiret surma,“ korrutas teine Alex veelkord oma sõnu ning pistis oma läbi lahtise kaela pea sisse, pannes selle lõualuud liikuma.
Kui pea rääkima hakkas, olid teise Alexi huuled aga suletud ning hääl, mida Alex kuulis, tundusid tulevat otse Henry suust. Alex tundis, kuidas ta kontrollimatult väriseb. Henry pea rääkis temaga...Henry rääkis temaga läbi pea.

Mehe huuled olid kõverdunud naeratuseks.
„Sa oled verega määritud,“ lausus ta. „Su hingel on surm. Sa võtsid elu, mis polnud sinu võtta. Selle eest nean ma sind kuni su surmatunnini õnnetusse ellu!“
Ta naeris, ning veri, mis mööda Alexi püksisääri üles oli roninud, imbus nüüd ka tema teistesse riietesse. See tegi kanga raskeks ning surus ahistavalt ta keha ligi. Veri lämmatas teda.
Henry, kes ei olnud midagi rohkemat kui pea, naeris hauataguselt ning teine Alex naeris koos temaga.
See oli naer põrgu kõige süngematest sügavikest.

Alex ärkas karjudes üles ning kulus mitu minutit, enne kui ta jälle normaalselt hingata suutis.
Ta oli oma toas, oma uues kodus. Ta oli väljaspool ohtu. Tema magamistoas polnud surnuid ning verd, mis teda uputada püüdis.
Unenägu, mida ta äsja näinud oli, mõjus talle rängalt.
See unenägu ei olnud tema jaoks midagi uut. See oli sama unenägu, mis oli aastaid tagasi ööst-öösse kordunud ning ta unetuse raskesse rüppe tõuganud. Aastaid tagasi oli see sama unenägu teda ärkvel hoidnud. Ta oli kartnud magama jääda, teades, et niipea, kui ta silmad suleb, on ta jälle tagasi selles õuduste toas, kus tema must südametunnistus temaga nii avameelselt kõneles.
Ta ajas end voodist püsti, mähkis tooliserval laiutanud pleedi endale ümber ning kõndis trepist alla.
Oli alles öö ning väljas oli veel pime. Arvatavasti polnud isegi päike veel tõusnud. Kell võis olla vaid pisut üle südaöö.
Teades, et ta peaks hommikuni ootama, võttis Alex harjumuspäraselt köögikapist tabletipurgi ning avas selle.
Ta huulte vahelt pääses välja kerge ohe.
Purk oli tühi.

41.

Toolikate oli heledates toonides, lilleline ning villane.
Kui oli üldse midagi, mida Alex oma psühhoterapeudi kabineti juures vihkas, siis oli see just nimelt toolikate. See libises iga väiksemagi liigutuse peale seljatoelt maha ning selleks, et selle juhtumist vältida, tuli istuda paigal nagu pulk, tegemata ainsatki liigutust.
Kõige parema meelega oleks Alex palunud terapeudil kate eemaldada, kuna see segas teda, kuid pidas paremaks seda siiski mitte teha, kuna tal oli tunne, et toolikate oli mõeldud mingi kummalise proovilepanekuna.
Ta asetas oma käed põlvedele ning üritas toolikatet mitte näperdada, sest teadis, et niipea, kui ta seda teeb, libiseb see taas maha ning selle peale sööstab terapeut seda kohe korda sättima.
Psühhoterapeut ei olnud aga kõigest psühhoterapeut. Passi järgi kandis ta nime Bertha Pihlak. Ta oli viikümnele lähenev blondide lokkis juustega turjakas naisterahvas, kelle suurim kirg tundus olevat lillemustrid.
See oli Marianne, kes Alexi Bertha juurde saatis. Pärast seda, kui Alex end tappa oli üritanud, tundis Marianne, et tal ei ole valikut. Ta ei olnud võimeline Alexit aitama ning lootis, et keegi teine on ehk selle ülesande osas kompetentsem kui tema.

Sellest, mil Alex esimest korda üle Bertha kabineti ukse astus, oli möödas juba peaaegu kaks aastat. Selle aja jooksul oli neil kujunenud välja rahuldav arsti-patsiendi suhe. Alex ei armastanud Berthat; ta ei vihanud teda. Ta teadis nende mõlema rolli ning nendevahelisi erinevusi. Bertha ülesandeks oli teda aidata ning tema ülesandeks oli abi vastu võtta. Selle abi küsimuses kohtusid nad esimestel kuudel kord nädalas ning hiljem kord kuus.
Ometi oli hakanud Alexile tunduma, et abi, mida ta sai, oli oma abistava efekti kaotanud ning kasutuks muutunud. Kaks aastat tagasi oli ta olnud oma elu suurimas madalseisus ning oli tõsi, et ta vajas sellest sügavast mudasest lombist välja rabelemiseks ravimi abi. Aeg oli aga edasi läinud ning ta tundis, et on terveks saanud ega taha oma elu enam mingi stabiliseeriva vahendi järgi seada. Kui väikesed, kõigil ette tulevad meeleolu kõikumised välja arvata, tundis Alex end paremini kui varem.
Möödunud ööl oli ta hetke ajel tõepoolest käe tabletipurgi järele sirutanud, kuid selle tühja põhja nägemine pani ta midagi mõistma.
Purk oli tühi, sest ta ei vajanud enam tablette, mida see varem sisaldas. Purk oli tühi ja see pidi ka tühjaks jääma.
Ta ei vajanud enam rohtu, ta ei vajanud enam terapeuti. Tal hakkas kõigest kõrini saama. Lõputud vestlused, mille käigus Bertha pidevalt midagi paberile kritseldas – mida, seda ei olnud Alex kunagi teada saanud - , pealtnäha ilma mingi mõistetava mõtteta liivakastimängud ja muu selline jura – need ei olnud enam tema jaoks.
Ka oma seekordsel külastusel oli ta käsipidi liivakastis.
Viimasel korral, kui Alex Bertha juures oli käinud, oli naine palunud tal ehitada liivakasti maailma, mille teemaks oleks Imre.
Seekord oli ta palunud Alexil Krisi kujutada.
See ülesanne takistas Alexil mõneks ajaks keskendumist. Ta oli kavatsenud kohe pärast saabumist Berthale teatada, et kavatseb enda tablettidega mürgitamisest – ja tõtt-öelda ka tema teenustest – loobuda, kuid Bertha tavapäraselt hea tuju oli teda viivitama sundinud. Ning siis oli ta palunud Alexil liivakasti Krisi kujutav maailm ehitada.
Alex ei olnud kunagi sellise ülesande mõtet taibanud. Ta võis ehitada liivakasti ükskõik millise maailma ning Bertha tegi sellest omad järeldused. Teoreetiliselt oli see väga hea vahend Alexi paremaks tundma õppimiseks, praktiliselt aga, arvas Alex, ei olnud sellel mingit kasutegurit. Ta võis luua liivakasti kõige süngema maailma täis kõige võikamaid koletisi ning samal ajal ilusatest suvistest aasadest mõelda. Bertha sai aga tõlgendada vaid ülesande tulemust, mitte seda, mis samal ajal Alexi peas toimus ning nii jäi tema analüüs ühekülgseks.
Vähemalt nii Alex arvas. Seda, kuidas asi tegelikult oli, ta ei teadnud. Inimmõistuse teaduslik külg oli tema jaoks liiga keeruline.
Tal kulus ligemale kümme minutit, enne kui ta Krisi kujutava miniatuurse liivamaailma lõpuks valmis sai.
Võrreldes Imre kujutamisega oli see tunduvalt keerulisem. Oli väga vähe asju, mida ta Krisist teadis ning samal ajal ka kujutada julges. See ei olnud lapsemäng ja tundus, et ka Bertha taipas seda, sest kui Alex liivakasti aegamööda väikeste esemetega täitis, jälgis ta teda pingsamalt kui tavaliselt.
Kui Alex lõpuks liivakastis mässamisega lõpule jõudis – ta oli vorminud liivast lopergused künkad ning kõik riiulitelt välja valitud „mängu“ juurde käivad esemed kaootiliselt laiali pildunud – tegi naine seda, mida alati: esitas küsimusi.

Iga minutiga muutus küsitlemine Alexi jaoks aina närviajavamaks. Bertha palus tal kirjeldada iga välja valitud eseme seost Krisiga ning ootas sealjuures piinlikku täpsust. Alex krimpsutas korduvalt nägu, lootuses, et ehk sunnib see naist kiiremini lõpetama, kuid tema üritus oli kasutu. Tal oli veel kakskümmend minutit aega ning tundus, et varem pole mingit pääsemist loota.
Miks see teraapiasessioon talle ometi niivõrd närvidele käis? Kas asi oli selles, et ta oli kindlalt otsustanud lõpu teha ning ei jõudnud selle kätte jõudmist ära oodata...
...või selles, et hetkel oli kõne – või pigem liiva all – Kris, kellest ta kõige vähem Berthaga rääkida soovis?
Ta ei tahtnud, et naine oma kurikavalate vaatlemismeetodite abil nende suhte tegelikust olemusest aimu saab ning ta tundis, et iga minutiga jõuab hetk, mil ta seda teeb, aina lähemale.
„Su kasuvend on vist väga eriline inimene,“ ütles Bertha, kui liivakasti aeg lõpuks ümber sai, ning naeratas.
Ärevus, mida Alex alla oli püüdnud suruda, puges tema sisse tagasi. Viis, kuidas Bertha sõna „eriline“ ütles, oli teistsugune kui tavaliselt. Midagi oli muutunud.
„Seda ta on,“ oli ta sunnitud ütlema. Ta ei saanud vait olla, mitte praegu.
„Vabanda, et ma midagi nii isiklikku küsin,“ lausus Bertha, „aga kas sa näed teda romantilises valguses?“
Seal see oligi, küsimus, mida Alex kartnud oli.
Ta oleks tahtnud eitavalt vastata. Eitavalt vastata või valetada – ta oli mõlemas osavaks muutunud. Ta oli Berthat läbi aegade oma valede püünises hoidnud. Iga kord, kui naine küsis midagi liiga isiklikku, väänas Alex tõde, nagu see oleks keerukujuline saiake. Oma enesetapumotiivigi oli ta täielikult looritanud, tuues põhjusteks kõige tavalisemad võimalikud põhjused: elutüdimuse, hüljatusetunde, üksinduse. Mitu korda oli ta Berthale vihjanud, et ta tundis end oma ema ning õe elust kõrvale jäetuna ning see mõjus talle rängalt.
Henry kohta ei poetanud ta kunagi ainsatki sõna. Miks ei saanud ta Krisi kohta sama teha?
Ei, ta teadis, et see ei ole võimalik. Kui tavaliselt oli Bertha unelev ning ei vaevunud igale ta sõnale tähelepanu pöörama, siis praegu oli ta täiesti teistsugune, näol ootusärev ilme, ning Alex oli kindel, et kui tal olnuks pikemad kõrvad, oleks ta need välja sirutanud.
Ta kaalus paar sekundit peas vastust, kuid võimalikke vastuseid oli ainult üks.
„Ma ei taha sellest rääkida,“ sõnas ta, üritades mitte ebaleda, „kuid oletame, et ma vastan jaatavalt. Mis tähtsust sellel oleks?“

Bertha tõmbas sügavalt hinge, vaagides paar hetke informatsiooni, mille Alex talle sülle poetas. Alex teadis, et tema vastust saab mõista vaid ühel viisil. Hoolimata sellest, et ta oli kasutanud teistsugust sõnastust, oli ta Berthale jaatavalt vastanud.
Mida naine öelda kavatses? Teda laita? Anda talle mõista, et ta teeb vea?
„Ma loodan, et sa tead, mida sa teed,“ kostis Bertha lõpuks. „Ma hoian sulle pöialt.“
Ta ei naeratanud enam, kuid ta hääl oli sama soe ja sõbralik nagu alati.
Alex hingas kergendatult.
Sessioon lähenes lõpule. Kellale pilgu heitnud, pööras Bertha oma pilgu mõneks ajaks Alexilt kõrvale ning tema kärme käsi kirjutas välja retsepti, nagu ta seda mitmeid kordi teinud oli.
Alex maksis Berthaga veedetud tunni eest – see ei olnud odav lõbu, kuid raha tuli ta ema taskust - , ning jättis temaga seejärel hüvasti.
Ukse taga oli end sisse seadnud juba järgmine patsient. Selleks oli voogavate mustade juustega tüdruk, kes tundus olevat vaevalt pubekaikka jõudnud. Alex mõtles endamisi, mis teda sellisele visiidile oli ajendanud. Kas ka tema oli kellegi käe läbi kannatanud, kuid liiga arg, et sellest rääkida?
Julgemata tüdrukule liiga kaua otsa vaadata, kõndis Alex mööda lilla vaibaga kaetud koridori minema, Bertha sõnad kõrvus kumisemas.
„Kas sa näed teda romantilises valguses?“
Tundus uskumatu, et Bertha teda nii kergesti läbi oli näinud. Kui tema seda suutis, siis kas ei võinud ka keegi teine sellega hakkama saada.
Mis siis, kui Sandra teadis? Mis siis, kui ka Marianne ning Imre olid tema ja Krisi vahel toimuvast, nendevahelisest pingest teadlikud? Mis siis, kui nad kõik olid olukorraga kursis, kuid ei vaevunud lihtsalt seda välja ütlema ning teesklesid, nagu ei teaks nad midagi ei maast ega ilmast, oodates samal ajal, kuidas see kõik lõpu saab?
Nad ei saanud ju päriselt teada, või siiski?

Mõtted, mida ta mõtles, olid liiga rasked ning surusid ta küüru. Mõningaste raskustega suutis ta need oma sagarate vahelt välja tõrjuda. Oli elulisemaidki asju, millele oma tähelepanu koondada.
Hoone välisukse kõrval oli prügikast.
Retsept, mille Bertha talle andnud oli, oli Alexil ikka veel käes. Ta piidles rohelist retsepti lühikest aega. Olles otsuse teinud, rebis ta selle tükkideks ning viskas prügikasti. See oli läinud; masendusravimiga oli nüüd lõpparve tehtud. Ta ei vajanud enam tablette. Kõik, mis talle ära kulus, oli killuke õnne...
...ja armastust.
Ta oli keeldunud Berthaga uut kohtumisaega kokku leppimast ning oli kinnitanud, et helistab talle esimesel võimalusel. Tegelikkuses teadis ta aga, et nii kaua, kuni see temast sõltub, ei vali ta enam iialgi naise telefoninumbrit.
Üks ajajärk tema elust oli läbi saanud. See lebas sügaval prügikasti põhjas ning selle kortsus tükid olid selle olemasolu ainsateks meeldetuletusteks.
**
Kui Alex koju jõudis, leidis ta eest nii Marianne kui Sandra. Selgus, et nende külaskäik Kauri juurde oli lõppenud päev varem, kuna Sandrat olevat tabanud koduigatsus.
Nad istusid elutoas, mõlemal ees tass teed, ning jagasid veel viimaseid sõidumuljeid. Tundus, et neil mõlema on sellest oma arvamus: kui Marianne pidas oma venna külastamist üsnagi meeldivaks, siis Sandra tundus vastupidist arvavat. Oli selge, et ta ei suutnud nende seltskonda taluda. Tõsi küll, tal oli sellega juba siis raskusi olnud, kui Kauri pere nende juures viibis.
„Ma loodan, et te ei teinud pahandust,“ naeris Marianne teed rüübates. „Kolm meest üksi majas...ma peaaegu kartsin, et kui ma koju jõuan, pole maja enam alles.“ Alex muigas. Ta ema oli heas tujus ning sellest tuli viimast võtta. „Ma ei tea, mida sa pahanduste all silmas pead. Ma võin sulle kinnitada, et me olime süütud kui inglid. Kuigi, kui ma nüüd hoolega järele mõtlen, meenub mulle, et me käisime lehmi kummuli keeramas. Ja muidugi ei maksa unustada seda, kuidas me loomaaiast boa röövisime ning politsei eest põgenesime...“
Tema jutu katkestas Sandra mobiiltelefoni helin. Nähes helistaja numbrinäitu, hüppas tüdruk diivanilt püsti ning kadus oma tuppa. Kes iganes ka ei helistanud, ei tahtnud tüdruk, et keegi neid pealt kuuleks.
Alex kahtlustas, et tegemist on austajaga, kelle olemasolu Sandra parema meelega oma pere eest varjul hoidis. Ta oli vaid kolmteist aastat vana ning teadis, et ema ei kiidaks nii noores eas suhte loomist heaks.
„Kui lehmade ümber lükkamine ja boa röövimine välja arvata, ei teinud te midagi kummalist?“ tahtis Marianne teada. „Ma panin tähele, et see viskipudel, mis kapi peal seisis, on kadunud...“
„Selles süüdista oma meest, mitte mind. Ma olen alaealine ega tohi alkoholi tarbida. Kui ma peaksin selle vastu eksima, siis peaksin ma ennast lihasuretamisega karistama, sest minu eesmärgiks on taevariiki pääseda ning patutee sinna ei vii.“ Alex oli endiselt naljalainel ning tegi kõige otsesemaid vihjeid Kauri pere usule.
Ta vaatas enda ümber mõtlikult ringi. „Kus Kris on?“ küsis ta lõpuks.

Miks ei võinuks ta seda küsida? Ei olnud sugugi kummaline, et ta oma kasuvenna järele päris.
„Oma toas. Ta ütles, et tahab sinuga rääkida...“
Marianne haigutas ning tõmbas end diivanile kerra. „Ma arvan, et tukun pisut,“ ütles ta. „Reis oli üsna väsitav ning ma tahaksin korraks silma looja lasta.“
Kui Marianne oli silmad sulgenud ning näo diivani seljatoe poole pööranud, läks Alex ülakorrusele ning koputas Krisi uksele. Poiss oli ju ikkagi öelnud, et tahab teda näha.
„Kobi sisse,“ kõlas Krisi hüüe, andes Alexile märku, et ta võib siseneda.
Kris istus arvutitoolil ning keerutas sellega ringi. Laual vilkus arvutiekraan. Tundus, et Kris oli äsja mingit arvutimängu mänginud, kuid nüüd oli ta selle pausile pannud ning kogu ta tähelepanu oli Alexile koondunud, nagu oleks poiss juba viimased kümme minutit tema uksel seisnud.
„Sa oled üks igavene valevorst,“ ütles Kris, üritades solvunud tooni välja võluda, kuid ta suunurka kerkiv pisike rõõmukorts näitas, et ta ei võtnud seda kuigi tõsiselt. „Sa ütlesid, et ei lähe täna tööle, kuid...“ „Mul oli muud tegemist,“ ütles Alex rutakalt. Ta ei tahtnud, et Kris talle tema hommikupooliku kohta küsimusi hakkab esitama. Ta ei tahtnud talle Berthast rääkida, hoolimata sellest, et ta oli enda ja naise vahelistele sidemetele joone alla tõmmanud.
„Tähtis pole, mida ma tegin või kus ma käisin. Nüüd olen ma ju siin.“
„Jah, sul on õigus. Nüüd oled sa siin.“
Kris tõusis toolilt püsti, kõndis Alexi juurde ning püüdis ta enda embusesse. Tema haare oli kindel ja tugev ning Alex tundis ta südame pekslemist.
„Ma igatsesin sinu järele,“ sõnas Kris naeratades. „Ma vihkan seda, millised hommikud ilma sinuta on. Kui ma sind peale ärkamist ei näe, ei olegi mul mõtet ärgata.“

Ta suudles Alexit ning viimane lasi hetkel enda üle võimust võtta. Vahelduseks oli hea Krisile nii lähedal olla ja tunda, et poiss hoolis temast. Oli hea tunda, et ta kellegi jaoks nii palju tähendab. See suudlus oli pikem kui need vähesed suudlused, mida nad vahetanud olid, ning kui see lõppes, tundis Alex end pisut uimasena. Kris kummardus ta näole lähemale, et teda uuesti suudelda, kuid enne, kui ta seda teha jõudis, kuulis Alex midagi veidrat.
„Oota,“ ütles ta ning surus oma sõrme Krisi suule. „Kas sa kuuled seda?“ Tundus, nagu oleks keegi kuskil kõnelenud, kuid Alex ei taibanud, kust see heli tuleb.
„Mida ma kuulma pean?“ ei saanud Kris aru. „Seda heli,“ vastas Alex, ajades kõrvad kikki. „Keegi nagu räägiks midagi...“ „See on su õde,“ ütles Kris. „Ta on juba viimased kümme minutit oma toas plärisenud.“
„Tõesti?“ Nüüd meenus Alexile, et Sandra oli telefonihelina peale tema ning Marianne juurest lahkunud. Kellega ta küll nii kaua lobises?
„Kas sul on kuskil klaasi?“ päris Alex end Krisi käte haardest vabastades ning toas ringi vaadates. „Mul oleks seda vaja.“ „Seal kapi ääre peal on üks klaas, kuid ma ei mõista...“ „Tasa,“ ütles Alex. „Kohe näed, mida ma plaanin.“
Klaas, mida ta küsinud oli, lebas kapi ääre peal, nagu Kris öelnud oli. Selle peal oli totakas lillemuster, mis tõi Alexile automaatselt meelde Bertha tooli nõmeda katte, ning selle servas oli tilluke mõra. Tundus, et keegi on selle klaasi vähemalt korra maha pillanud.
Alex pani klaasi vastu seina ning surus seejärel oma kõrva vastu selle jahedat põhja.
„Ära ütle, et sa kavatsed pealt kuulata!“ ahmis Kris õhku, mõistes, mida Alex teha kavatseb. Ta oli arvanud, et Alex otsis tema hellituste käest pääsemiseks ainult ettekäänet, kuid poisi keskendunud näoilme reetis, et tal oli tõsi taga. Kris jäi vaikseks ning lasi Alexil kuulamisele keskenduda.
Hoolimata klaasist, vanast heast spioonide pealtkuulamisvahendist, suutis Alex tabada vaid üksikuid jutukatkeid.

„Ma ütlesin sulle juba...kui sa just pead...sellest ei tule...midagi head. Olgu, ma tulen. Jah, ei, ma ei mõtle...enam...ümber...homme õhtul siis...“
Oli tõeliselt võimatu aru saada, millest jutt käis, eriti arvestades seda, et Alex ei kuulnud, mida rääkis isik teisel pool telefoniliini.
„See on seosetu pläma,“ pomises ta. „Neetud, ma mõtlesin, et...“ „Et ta pihib parajasti mõnele sõbrannale oma suve metsikutest telgitagustest, millest sul õrna aimugi ei ole?“ Kris viskas pea kuklasse ja naeris. Alex turtsatas. „Mis siin nii naljakat on?“ Kris naeris ning tundus, et ta teeks seda hea meelega järgmised paar tundi. „Ma lihtsalt leian, et viis, kuidas sa temasse suhtud, on väga armas. Sa muretsed ta pärast, isegi kui seda vaja pole. Sa ei suhtu temasse vennalikult. Pigem oled sa temaga väga isalik.“
Alex ei teadnud, kuidas vastata. Kris oli talle komplimendi teinud, kuigi väga kobamisi, ning ta ei teadnud, kuidas reageerida. Teda õnnistati tõsiselt võetavate komplimentidega küllaltki harva.
„Tänud,“ ütles ta lõpuks, „kuid ma ei ole päris kindel, et sul õigus on.“ Muie ei olnud veel Krisi näolt kadunud. „Sa ei peagi selles kindel olema. See oli kõigest minu arvamus.“
Romantika, mis alles paar minutit tagasi õhus oli hõljunud, oli nüüd surnud ning nii Alex kui Kris tundsid end ebamugavalt, teadmata täpselt, kuidas edasi käituda.

Nad istusid arvutitoolile, võttes kumbki enda alla võrdse osa selle pehmest pinnast, ning lihtsalt nautisid vaikust ning lähedust. Ei olnudki vaja midagi öelda, nad olid teineteise kõrval ning see oli kõik, mis luges.
„Kas sa ei tahaks millalgi kuskile välja minna?“ päris Kris natukese aja pärast. „Kui sa ütled välja,“ uuris Alex, „siis kas sa mõtled...“ „Deidile?“ Kris raputas pead. „Ma ei mõelnud midagi konkreetset. Ma mõtlesin lihtsalt, et me võiks vahelduseks kuskile minna, selle asemel, et suurem osa sellest suvest toas passida. Kuidas oleks, kui me näiteks randa läheksime? Ma pole selle suve jooksul kordagi...“
„Ma ei käi rannas,“ teatas Alex resoluutselt.
Krisi pea vajus longu, kuid talle tundus, et ta mõistab Alexi avalduse tagamaid.
„Kas see on su armide pärast?“ küsis ta vaikselt. „Kas sa kardad neid kellelegi näidata?“
„Sa...tead mu armidest?“ ei suutnud Alex uskuda. „Aga kuidas...“ Tegelikult oli selle küsimuse esitamine kasutu, sest ta teadis juba vastust ette. Kris oli teda vähemalt korra ilma särgita näinud ning talle meenus kord, kui ta oli ärganud, et avastada, kuidas Krisi soojad käed ta paljast ülakeha puudutavad...
„Jah,“ lausus ta. „Ma kardan neid näidata. Ma ei taha, et keegi neid näeks. Need on liiga isiklikud.“
Ta hammustas huulde. Nüüd, kui Kris tema armidest teadis, kartis Alex, et ta hakkab nende kohta pärima. Ta ei tahtnud, et Kris seda teeks. Ta teadis, et ei suuda piisavalt usutavat valet välja mõelda.
„Armid pole midagi hullu,“ arvas Kris. „Tegelikult on ka mul üks.“ Ta kääris oma lühikese varruka üles ning paljastas selle all oleva üle õla lookleva põlenud laigu, mis meenutas kerra tõmbunud madu.
„Ma olin nelja aastane, kui see juhtus,“ selgitas ta. „Olid jõulud ning paps oli meile naabrilapsed külla kutsunud, et keegi minuga tegeleks. Me süütasime parajasti säraküünlaid, kui põlev tikk ühe tüdruku sõrmede vahelt välja lendas ning mu kampsuni varruka peal maandus.“
Alex ahmis õhku. „Ja sa võtsid tuld?“ Kris noogutas. „Ja ma võtsin tuld. See ei olnud just eriti meeldiv. Mul oli tunne, nagu keedaks keegi mind elusalt. Alguses ma loomulikult ei uskunud, et põlen...“
Jutu sisse tekkis paus ning Alex tajus vaikuse pinevust. Iga hetk võis Kris nüüd, kui ta Alexile enda armistumise loo ära oli rääkinud, tema armide kohta pärida. See tundus ainult loomulikuna. Miks ei oleks Kris seda tema käest küsima pidanud?

Nad olid piisavalt lähedased, et selle küsimuse esitamises midagi imelikku ei olnud, ning ometi oleks sellele vastamine Alexi jaoks veider olnud.
Kris nägi, kuidas Alex ta kõrval pingesse läks ning ta aimas, mis selle põhjuseks on. Armid, vähemalt tema enda omad, oli Alexi jaoks liiga tundlik teema ning ta ei tahtnud nendest rohkem rääkida, kui puhtalt hädavajalik oli.
Krisile nende täieliku tekkeloo jutustamine näis olevat väljaspool hädavajalikkuse piire.
„See poiss näeb välja, nagu oleks ta põrgust läbi käinud. Tema veenidel on lõikumisjäljed, tema sõrmenukid on paistes, nagu taoks ta neid pidevalt millegi vastu, ning need armid...ma ütleksin, et tal on olnud maailma kõige kurjem pruut, kellel on olnud erutavatest mängudest täiesti vale arusaam..“
Need sõnad, mis Krisil meenusid, oli öelnud traumapunkti medõde, kes Alexi õlahaava kokku oli õmmelnud ning nende sõnade meeldetuletamine läigatas Krisis kummalise tunde, et nende sõnade tähendus on sügavam, kui pealtnäha paistab.
Tõepoolest, õde ei olnud mitte ainult kõiki Alexi vigastusi ette lugenud, vaid ta oli ka omaenda variandi välja pakkunud.
„Ma ütleksin, et tal on olnud maailma kõige kurjem pruut, kellel on olnud erutavatest mängudest täiesti vale arusaam.“

Õde tundus olevat tõsimeeli arvanud, et Alexi armide taga on naisterahva kuri käsi. Kiirabis töötanud inimesena võis tema arvamusele, isegi kui sellel ei pruukinud tõepõhja all olla, toetuda, kasvõi natukenegi.
Alexil aga ei olnud oma tüdrukut olnud. Tal oli olnud suhe mehega, kes oli temast vanem ning kes teda õnnelikuks ei teinud...
Alex oli nimetanud enda viimast suhet – ja ühtlasi ka esimest, kuigi Kris seda veel ei teadnud – ahistavaks. Kas põhjuseks võis olla see, millises suunas see suhe triivinud oli, suhte vägivaldsus? Kas just see suhe võis olla see, mis oli jätnud armid mitte ainult Alexi hinge, vaid ka ta kehale?
Kris mõistis, et miski pole nii, nagu paistab, ning kui ta soovib tõde teada saada, peab ta selle ise välja uurima.
Oli olemas väike ja habras võimalus, et kui ta kõike, mida ta kuulda soovib, Alexi käest küsib ning oma küsimuste esitamist põhjendab, ei jäta poiss teda vastusteta, kuid, nagu juba öeldud, oli võimalus väike ning Kris ei tahtnud kulli ja kirja viskamise peale välja minna. Ja ometi oli nii palju asju, mida ta Alexilt meelsasti uurinud oleks...
Alex pani tooli keerlema ning nii keerlesid nad paar ringi, kuni tooli hoog lõpuks peatus. Ja pärast seda veel paar ringi, ning veel paar ringi pärast seda.
„Sa jäid nii vaikseks,“ sõnas Alex, kui tool taaskord seisma jäi. „Millest sa mõtled?“ „Igasugustest asjadest,“ vastas Kris. „Vahel lihtsalt on nii, et sa mõtled ühele asjale ja seejärel paneb üks asi sind millelegi muule mõtlema. Sellest muust mõttest sünnib kolmas mõte ning lõpuks on su pea mõtteid nii täis, et sa unustad, millele sa alguses mõtlesid, sest mitte ühegi su mõtte vahel pole loogilist seost.“ „Midagi sellist võiks ehk doktor Freud rääkida,“ arvas Alex. „Vaevalt küll,“ ei jaganud Kris tema arvamust. „Ta oli mees, kes oli veendunud, et kui mees näeb unes ahju, tähendab see seda, et ta mõtleb parajasti naise vagiinale. Kes võiks küll midagi sellist uskuda?“
Alex neelatas, kui talle meenus unenägu, mida ta alles öösel näinud oli. Unenägu, milles Henry oli tapnud Sandra, ning milles ta oli tapnud Henry, kes oli Sandra...
„Sul on õigus,“ pomises ta, tahtes veel ühe enda jaoks ebamugava teema esile kerkimist vältida. „Mitte ükski normaalse mõistusega inimene ei usuks sellist asja.“

Kõlas koputus ning ootamata kutset, mis lubaks tal sisse astuda, astus Marianne tuppa. Sellel hetkel, kui ta ukse avas, puhkas Krisi käsi, mis veel sekund tagasi ümber Alexi oli olnud, nüüd süütult tema põlvel.
„Mida te õhtuks soovite, lapsed?“ päris Marianne ja tema näoilme väljendas rõõmsat tuju ning soojust. „Ma pole ammu midagi tõeliselt head kokanud ning ma mõtlesin küsida, millised teie soovid on. Ma oleksin ka Sandra käest küsinud, kuid kuna ta ripub ikka veel telefoni otsas ning ilmselt jääbki seda tegema, siis arvestan ma rohkem teie arvamusega.
Alex ei suutnud vaistlikku kulmukortsutust alla suruda. Nii kaua telefoniga lobiseda ei olnud Sandra moodi. Mille poolest see kõne küll nii oluline oli?
„Pitsat sa vist teha ei kavatse?“ Krisi küsimus Mariannele katkestas Alexi sihitu mõttekäigu.
„Aga miks mitte?“ kuulis ta end ütlemas. „Tegelikult on see üsna hea mõte. Ema, millal sa viimati kellegagi koos süüa tegid? Me võiksime kõik koos pitsat küpsetada! Mina teeksin taigna, sina tükeldaksid juurvilju ja Kris...“ Ta ei suutnud viimasele kuidagi sobivat ja köögis mitte kaost tekitavat tegevust välja mõelda. „...Kris peseb nõud.“ „Hei!“ Kris ei kõhelnud hetkegi, enne kui oma arvamust avaldas. „Kui jutt käib ühisest söögitegemisest, siis millise neetud nurga alt nõude pesemine söögitegemise osa on? Pealegi on see naiste töö!“ Ta osutas näpuga Marianne poole, kes tolleks hetkeks juba naeru käes vappus. „Las tema peseb ise nõud ja mina tükeldan juurvilju!“ „Olgu pealegi,“ jäi Alex nõusse, „kuid palun ära oma sõrmi koos juurviljadega tükelda. Nende kaotusest oleks kahju.“ „Vihjad millelegi?“ naeris Kris. „Kas sina vihjad?“ küsis Alex Krisile vastust andmata.
Kuigi külmkapp oli üsna tühi, suutsid nad lõpuks siiski piisavalt pitsa - või pigem pitsakatte – valmistamiseks vajalikku leida ning kokkamine võis alata.
„Ma ei küsinudki sinult, mida Kaur ütles, kui taipas, et sa oma rasedust tema eest varjasid,“ uuris Alex Mariannelt ning üritas tainast sõtkuda. „Ta pidi üsna üllatunud olema.“ „Alguses oligi,“ tunnistas Marianne, kes tänu tööjaotusele lihtsalt toolil istus ja poiste söögitegemist jälgis, „ning ta ütles, et on minus pettunud. Mitte selle pärast, et ma enne abielu rasedaks jäin,“ lisas ta rutakalt juurde, „vaid seetõttu, et ma seda talle öelda kartsin. Ta ütles, et tähtis pole, mis usku ta on, kuna me oleme õde-vend ning tal ei ole õigust minu üle kohut mõista.“ „See on ju suurepärane.“ Alexil oli seda kuuldes hea meel, kuna ta oli kartnud, et mõistmise saavutamise asemel võib ta ema Kauriga hoopis raksu minna. „Mul on hea meel, et te nüüd teineteist usaldate. Kas sa juba ütlesid talle, et see on poiss?“ Marianne noogutas ning ta nägu lõi särama. „Jah. Ta tahab talle ristiisaks hakata!“ „Kole lugu küll,“ oli Alex sunnitud muigama. „See tähendab kindlasti seda, et ta hoolitseb selle eest, et see väike jonnipunn korralikult kristliku kombe kohaselt ristitud saaks.“ „Mis selles halba on?“ ei saanud Marianne aru. „Tegelikult olen ma juba pikemat aega mõelnud, et mis oleks, kui...“ „Selles polegi midagi halba,“ naeris Alex taignale pisut jahu lisades, et see liiga vedel ei tuleks. „Ma olen lihtsalt kuri, mõeldes, et pärast surma saab tema taevasse ning mina mitte. Kogu perest olen ma ainus, kes ristimata on.“ Marianne nägu tõmbus pilve. „Ära räägi surmast, enne kui see laps sündinud on.“

Alex neelatas ning ta seest käis läbi vastik jõnks. Ta oleks pidanud oma kommentaaridega ette vaatama, kuid ta oli igasuguse ettevaatuse hetkeks unustanud ning hella kohta puudutanud.
Ta teadis, mis emal ta sõnade tõttu meeles mõlkus ning ta oleks tahtnud end lüüa. Ta oli suutnud end taas ületada. Ta oli taas suutnud emale surma, eriti üht surnud last meelde tuletada.
Kohe kindlasti oleks ta tahtnud end lüüa, kuid see oleks vaid arulageda mulje jätnud. Selle asemel pöördus ta Krisi poole, kes põrguliku aeglusega paprikat tükeldas. „Kuidas sul edeneb?“ „Kõik sõrmed on alles,“ demonstreeris Kris oma mõlemaid käsi. „Hei, või siiski mitte. Kuhu mu pöial kadus?“ „Sinu põske äkki?“ kommenteeris Sandra kööki astudes. „Ma ei imestaks, kui sul oleks pöidlaimemisharjumus nagu väikesel lapsel.“ „Räägi enda eest,“ soovitas Kris. „Mina olen kuusteist aastat vana ning sina oled kolmteist. Raske arvata, kellel meist pöidlaga lähedasemad suhted on.“ Järgmisel hetkel ta ropendas, sest juhtus täpselt see, mille eest Alex teda hoiatanud oli. „Neetud,“ vandus Kris, kui ta sõrme pinnale väike veretilk ilmus.
„Ma ju ütlesin,“ ütles Alex. Ta pühkis oma taignased käed köögipaberiga puhtaks, loputas kraani all ära ning marssis seejärel Krisi juurde, et ta haavale pilk peale visata.
„See on kõigest kriimustus!“ sõnas Kris, kui Alex ta sõrme vastu valgust uuris. „Ma ei hakka surema, eksju!“ Ta tundis, kuidas Alexi puudutus, isegi kui see oli nii süütu nagu sel hetkel, ta punastama paneb ning ta soovis, et Alex ta käe kiiresti lahti laseks. Ta ei kavatsenudki Marianne ja Sandra silmade all indiaanlaslikku puna omandada nagu lapsik koolijüts.
„Ma ei kahtlegi, et see surmav ei ole,“ lausus Alex, „kuid tuleb möönda, et mis puutub enesevigastamisse, siis oled sa küll maailmameister.“ Loomulikult mõtles ta tahtmatut enesevigastamist – tahtliku enesevigastamisega oli ta Krisist märksa rohkem sina peal, vähemalt oli olnud.
„Ma arvan, et on parem, kui sa juurviljadest mõneks ajaks eemale hoiad,“ pakkus ta, „eriti kui mängus on nuga.“ „Äh, ise sa lubasid mul tükeldada!“ üritas Kris teda ümber veenda. „Tingimusel, et sa endal sõrmi maha ei lõika,“ vastas Alex. „Kuna sa juba seda teha üritasid, on meie kokkulepe kehtetu.“ „Aga...!“
„Ausõna, te vaidlete nagu vana abielupaar.“ Sandra pööritas silmi, võttis sahtlist puhta noa ning asus ise paprikat hakkima, ilma et keegi tal seda teha oleks palunud. „Millal te pulma-aastapäeva tähistate?“
Sandra nali oli poiste jaoks kõike muud kui naljakas. Niipea, kui Sandra need sõnad üle oma huulte lasi, tundsid mõlemad kerget hirmukihvatust.

Sandra ei olnud sugugi suurim põhupea, keda nad kohanud oli. Mis siis, kui Sandra oli nendevahelist sädet märganud? Mis siis, kui ta teadis?
Selle küsimuse üle oli Alex juba hommikul juurelnud, kuid vastus ei tahtnud ikka temani jõuda.
„Pane sellele plaaster peale,“ andis ta Krisile sõbraliku soovituse ning pöördus tagasi taignasõtkumise juurde, rohkem Krisile otsa vaatamata. Olles piisavalt paksu taigna valmis saanud, õlitas ta panni sisse ning laotas taigna pannile, samal ajal kui Marianne juustu riivis. Kris polnud märganudki, millal naine isuäratava kollase juustukäntsaka külmikust välja oli tõmmanud.
„Muide, kellega sa nii kaua telefonis lobisesid?“ küsis Alex. Sandra võpatas oma venna küsimuse peale ning talle otsa vaadates võis Alex näha eksimatut süüd. „Anitaga,“ lausus tüdruk, kuid tundus, et ta valetab. „Kas ta pere ei sõitnud mitte Osmussaarele?“ Alex ei lasknud end lollitada. „Noh, nad sõitsidki sinna ja ma...ee...helistasin talle sinna! Mul oli talle nii paljust rääkida!“ väitis Sandra, kuid ei suutnud luua illusiooni oma tõerääkimisest. Tõsi, Marianne ning Krisi jaoks, kellest viimane tema sõnadele suurt tähelepanu ei pööranud, oli see piisavalt mõjuv, kuid mitte Alexi jaoks.
Nad olid ühe pere lapsed ning koos üles kasvanud; ei olnud midagi imestada, et Alex taipas hoobilt, mil ta õde tõde väänas. Vahel mõtles ta, kas ka Sandra teda nii hästi tunneb, kuid need mõtted mõjusid talle painavalt.
Mitte keegi ei saanud teda lõpuni tunda, kuidas nad ka soovinud ei oleks.
Kasutades ära Alexi mõttepausi, pesi Sandra käed ära ning kadus köögist veel enne, kui Alex seda tähele jõudis panna.
Kui pitsa lõpuks kõikide ühiste jõupingutuste tulemusena valmis sai ning pere ühiselt sööma hakkas, ei olnud õhkkond enam sugugi meeldiv. See oli pingeline ning Sandral tekkis veider tunne, et kui ta praegu tikust tuld peaks tõmbama, lendaks terve maja õhku.

Alex ja Kris olid mõlemad haudvaiksed. Nad ei suhelnud nagu tavaliselt ning nad ei vaadanud teineteisele otsa. Tundus, nagu oleks nende vahelt mingi must kass läbi jooksnud, kuid Sandra ei suutnud seda uskuda, sest alles veidi aega tagasi olid nad suurepäraselt läbi saanud. Kuni Sandra abielupaarinaljani...
„Anna mulle mahla,“ küsis ta liigse viisakuseta. Alex ulatas sõnagi lausumata tüdrukule, mida ta küsis, ning Sandra valas oma klaasi täis. Prr, kui hapu. Ta eelistas magusamat apelsinimahla hapumale, kuid tundus, et ülejäänud majaseltskond tema maitseelistusi ei jaganud.
Ta rüüpas toas seismisest kergelt sooja mahla ning uuris oma lauakaaslasi.
Mitte ainult ta vend ning kasuvend polnud sünged, seda oli ka ta ema, kes hajameelsel moel oma pitsatükki sonkis ning viie minuti jooksul kõigest ühe ampsu võttis.
Sandra ei teadnud, et tema ema meeleolumuutuses on süüdi Alexi kogemata pillatud kommentaar ning nii jäi ka ema tujumuutuse põhjus talle teadmata.
Lõpuks tõusis ta lauast. „Isegi surnutega oleks huvitavam koos süüa,“ teatas ta tooli laua alla lükates, pannes Marianne ehmuma, ning viis oma taldriku ning noad-kahvlid nõudepesumasinasse. „Ma lähen Annika poole,“ lausus ta ning pani end õue minekuks valmis. „Arvatavasti mängime me tema ning ta naabritega tennist, nii et teil pole vaja mind väga vara oodata. Head-aega, ema.“
Kui ta oli läinud, tõusid ka Alex ja Kris lauast ning kuna Mariannel veel söömine pooleli oli, ei hakanud nad koristamisega vaeva nägema, viies vaid kasutatud nõud laualt ära.
Olles veendunud, et keegi neid pealt ei kuule, tiris Alex Krisi alumise korruse vannituppa ning lükkas ukse enda järel kinni.

„Me peame ettevaatlikud olema,“ sõnas ta. „Ma tean, et ma olen seda ka enne öelnud, aga...“ „...aga selle üle kordamine ei tee kunagi halba.“ Esimest korda tundus Kris Alexiga ühel meelel olevat. Siin ei olnud ruumi eriarvamusel olemiseks.
„Asi on selles, mida su õde ütles.“ See oli pigem vastus kui küsimus. Alex noogutas. „Jah, asi on selles, mida ta ütles. Ma tean, et ta tegi ainult nalja, kuid paratamatult pani see mind mõtlema sellele, millise mulje me teistele jätame. Me peame käituma nagu tavalised inimesed. Me ei sa lubada, et keegi meie kohta praegu teada saaks.“
Kris teadis, et kuigi Alex vihjas sellele, et nende suhe oli veel liiga varases staadiumis, meeldiks poisile hoopis rohkem, kui keegi nende vahel toimuvast kunagi teada ei saaks.
„Kas see oleks siis nii halb?“ päris ta, teadmata ka ise, miks ta selle välja ütles. See oli kõigest mõte, ning ta ei oleks pidanud paiskama välja kõike, mida sülg suhu tõi.
„Kas see oleks tõesti nii halb, kui kõik meist teaksid? Kui nad teaksid, et me...me...“
Alex ei öelnud midagi. Ta surus Krisi enda vastu ning summutas ta sõnad suudlusega. Kaks sekundit hiljem oli ta läinud, jättes Krisi üksi vannituppa seisma.
Alex ei olnud Krisi küsimusele vastanud, kuid Krisil oli tema arvamusest üsna hea ettekujutus ning see muutis ta kurvaks.
Mitte kunagi polnud ta peeglisse vaadates nii murelikku nägu näinud. Kõik oli hästi, kuid samas oli kõik nii paigast ära.
Nad pidid oma tundeid kõigi eest varjama, nad pidid oma koosolemise täiuslikult ajastama...
Kris oleks tahtnud Alexiga rohkem koos olla, kuid nad pidid ettevaatlikud olema, veel rohkem kui enne. Tema ja Alex...

Tema sisetunne karjus talle näkku, et teda ja Alexit ei pruugi enam varsti olemas olla. Ring, mis katkise sirkli abil valmis sai joonistatud, tuli varem või hiljem maha kustutada. Ta lootis, et kui see juhtub, on keegi, ükskõik kes, lähedal, et tema tükid põrandalt kokku korjata.

HeaHea !!
Uuuuuut palun !

Krt nädal aega praed meid ja siis opaa mitu osa kohe korraga (seda põnevam mulle )
Kui aus olla siis olen ma über sillas sellest jutust, ma näen isegi unenägusid, mis seal karbis on ja mis välja tulema hakkab kõik.. põnev põnev

God, you're the best
Give it up for the best writer ever...

You're beautiful'i koha pealt ütleks, et vaata kindlasti, saad kõhutäie naerda ja võib-olla isegi vähe nutta ka (aga nalja on ikka rohkem)




ma ootan juba suurima põnevusega uut osa

mitte suurema põnevusega kui mina, yukishiro

hakkame nüüd võrdlema et kes suurema põnevusega ootab vää?
bring it on!

davai
ükskõik, las käia! xD
mina ootan seda juttu lõpmatukordi rohkem kui sa !!

no vahe on meil väike uurimine käib kogu aeg. Selgitame välja suurimat fänni ja ma pakuks esimeseks suurimaks kandidaadiks ise ennast, kuidas see kõlab?
Kes siis hääletab minu poolt?
Okei, tegelt see pole koht kus seda eriti arutada. Arvan, et me klaarime praisjaga jutud päris elus ära, ei vaeva teisi selle teemaga.

Aga...
juttu ootan ma ikka (no pressure)

hahaha

Aga jah, fänne on piisavalt, et võstlust nende vahel teha, nagu näha

Ooootame uuut ikka veel !!

not again

Mis puutub minu suurimaks fänniks olemisse, siis kaldun ma arvama, et te võite kõik esikohta jagada Ma usun võrdõiguslikkusse ja sellesse, et kõigil on õigus olla nummer eins So no arguing in this topic, please

Selles osas annab Kariné Alexile veidi suhtenõu, kuigi see, kas Alex seda ka kasutada oskab, veel ei selgu. Samuti lähevad selles osas käiku rusikad ja päevitusjärgne kreem...ei, oot-oot, see viimane siiski alles järgmises osas *jookseb kommu praksi kodutööd lõpetama*

**

42.


Kui keegi oleks Alexile kolmapäeva õhtul öelnud, et reede pärastlõunal istub ta koos Karinéga kohvikulaua taga ning räägib temaga maast ja ilmast, nagu oleksid nad kõige paremad sõbrad, ei oleks ta seda uskunud. Kuid just seda ta tegi.
Kariné oli talle eelmisel õhtul helistanud ning palunud Alexit järgmise päeva keskpäeval endaga kohtuda, kuna tal olevat talle nii palju jutustada. Alex oli kutse vastu võtnud.
Sügaval sisimas oleks ta tegelikult kõige parema meelega tüdrukule ära öelnud. Ta tundis end juba temaga rääkides ebamugavalt. Pilt Kariné alasti kehast kerkis ta silme ette.
Ta oleks tahtnud ära öelda, kuid ei teinud seda.
Et ta oli märksa suurem hommikuinimene kui Kariné, oli ta kohvikusse jõudnud ligikaudu veerand tundi varem ning istus nüüd musta kohvi rüübates ühe purukihiga kaetud laua taha. Kuna oli juba peaaegu lõunatund, oli kohvikus palju rahvast ning tegusad ettekandjad ei olnud oma koristuslapikesega veel tema lauani jõudud.
Kohvitass, mida Alex käes hoidis, oli selle päeva jooksul juba kuues. Talle meenus ähmaselt, et ta oli lugenud, et kümme tassi kohvi päevas annab märku kofeiinisõltuvusest, kuid kuigi teadmistes peitus jõud, polnud ta nendes päris kindel.
Kariné saabus kümme minutit lubatust hiljem ning kui ta kohvikusse sisse astus, oli Alexil korraks tema äratundmisega raskusi. Kariné oli oma blondid juuksed mahedaks kastanpruuniks värvinud ning ta kandis ilusat lillelist kleiti, mis rõhutas ta peenikest pihta.
Ning muidugi ka ta ümarat kõhtu.

„Hei, Alex!“ Tüdruk lehvitas talle rõõmsalt ning istus tema kõrvale. Alex kõhkles, püüdes otsustada, kas poleks kohane teda kallistada, kuid otsustas seda siiski mitte teha. Nende viimase kokkupuute üksikasjad püsisid tal veel meeles, eredamalt kui ta seda tahtnud oleks, ning teda tabas hirm sarnase situatsiooni kordumise ees.
Loomulikult ei olnud see kordumas ja Kariné oli Alexi välja kutsunud hoopis teistsuguste kavatsustega.
Ta kavatses Alexit tänada, tehes seda nii siiralt ja südamlikult, kui vähegi võimalik. Alex oli selle sajaprotsendiliselt ära teeninud. Ta oli ilma mingi tagamõtteta tema heaks nii palju teinud, et ta kahtles, kas poiss oma tegude väärtusest ka ise aru saab.
„Sa kindlasti imestad, miks ma sind siia kutsusin,“ lausus Kariné. „Ma tahtsin...“ Teda segas noor ettekandja, kes tema tellimust soovis saada. Alex tellis Karinéle klaasi mahla ning endale veel ühe tassi kohvi. Ta vajas midagi, mis ta närve rahustaks. Viimased päevad olid liigagi rahutusttekitavad olnud.
„Sa hakkasid midagi ütlema?“ küsis ta, kui ta tühi tass laualt koristati. Kariné noogutas.
„Jah. Ma tean, et seda on raske sõnadesse panna, kuid ma tänan sind, ma tänan sind tuhandekordselt. Ilma sinu abita oleksin ma praegu põhjas, kuid sina aitasid mu jalule.“ Alex kuulas tüdruku avaldust ammulisui. Ta ei oleks osanud arvata, et Kariné teda veel hinnata oskab, eriti pärast seda, kui...
...kui ta tüdrukule korvi oli andnud.
„Mul on hea meel seda kuulda,“ ütles ta, mõeldes seda tõsiselt, „ning mul on hea meel, et sul kõik paremuse poole läheb. Sa elad nüüd oma tädi juures, või kuidas?“ „Jah.“ Kariné naeratas. „Ma elan nüüd oma tädi juures ning see on mind muutnud. Mulle tundub, et ma olen oma pea selgemaks saanud. Ma olen juba mitu päeva mõelnud, et kui ma ära olen sünnitanud, lähen ma koju tagasi. Ma ei kujutagi ette, et see on kerge elu, kuid ma annan endast parima ning loodan, et ma saan oma vanemate heaks midagi ära teha.“ Ta noogutas ettekandjale, kui see talle mahla ja Alexile kohvi tõi, ning lonksas jahedat jooki. „Mul on tunne, et oma heade sõprade abiga olen ma kõigeks võimeline.“ Ta huulile tungis väike süütu naeratus. „Klaus käis esmaspäeval minu juures,“ sõnas ta. „Ma valmistusin teda välja viskama, kuid ta ütles, et ta tahab ainult rääkida. Suudad sa seda uskuda? Ma kutsusin ta sisse, ja...ja ta palus minult vabandust. Nii uskumatult, kui see ka ei kõla, ta palus minult vabandust.“ Palju ei puudunud, et Kariné silmanurka oleks tekkinud üks pisike pisar. Alex ulatas talle kiiresti salvrätiku.

„Ma ütlesin talle, et pole vaja, sest tegelikult olen mina see, kes peab kõige pärast vabandust paluma...kogu selle petmise ning valetamise pärast, kuid Klaus ütles, et ka tema pole süüst päris puhas. Ja ta...ta tahtis, et me jälle sõbrad oleksime. Ja ma mõtlen, et äkki armastab ta mind ikka veel...“
„Ma ei soovita sul liigseid lootusi hellitada,“ ütles Alex ning rüüpas kohvi. See oli liiga kuum, kuid selle välja sülitamine oleks olnud ebaviisakas. „Ma ei naeruväärista võimalust, et Klaus sind ikka veel armastab, kuid vaatame tõele näkku: kõik ongi just nii, nagu sa ütlesid. Sa valetasid talle, petsid teda, samal ajal tema majas elades...kui ta selle kõik unustada suudab ja sinu juurde tagasi tuleb, on tal arvatavasti suurem süda, kui kellelgi teisel, keda ma tunnen.“ „Ära minu pärast muretse,“ vastas Kariné. „Ma tean, et suured lootused pole midagi enamat kui tühja tuule tallamine. Tuleb elada üks päev korraga ning kõndida üks samm korraga.“ Ta jõi oma klaasi paari suurema sõõmuga tühjaks ning uuris Alexit vaikides paar minutit. „Nüüd, kui ma olen sulle oma viimase aja elumuutustest kõike rääkinud, on ka sul aega minuga üht-teist jagada. Selleks ju sõbrad ongi, või kuidas?“ Ta köhatas. „Kuidas sul Krisiga läheb?“ Alex võpatas ja oleks peaaegu kogu kohvi endale sülle valanud. Ta ei olnud arvanud, et Kariné Krisi jutuks toob. Tüdruku sallimatus poisi vastu oli piisavalt selge ning Alex oli tõsimeeli arvanud, et Kariné ei kavatse rääkida kellestki, kes talle ei meeldi.
„Miks sa arvad, et meil kuidagi läheb?“ päris ta puiklevalt. „Ma ju ütlesin sulle möödunud korral, et...“ „...et teie vahel ei ole midagi. Jah, ma mäletan, kuid paari nädalaga võivad asjad muutuda.“
Alex hingas sügavalt sisse – see oli vältimatu, arvestades, et Kariné paar viimast lauset oli pannud teda hingamise olulisust unustama – ning vaatas tüdrukule otsa. Tema näoilme ei reetnud midagi erilist, kuid Alex oletas, et tüdruk aimab, mida Alex talle ütlema pidanuks, kuid ei öelnud.
Kui Kariné nii või teisiti midagi aimas, siis ei olnud Alexil mõtet vaikida.
„Jah, sul on õigus,“ nentis ta. „Meil tõesti läheb kuidagi...“ Ta ohkas. „Kuid ma ei tea, kui kaua. Võib-olla saab see läbi kiiremini, kui ma oodata oskan.“
Ta ei teadnud küll, et sarnased mõtted ka Krisi peast läbi olid käinud, kuid kui Kris talle seda öelnud oleks, ei oleks ta sugugi imestust avaldanud. Nende suhe ei olnud just kõige paremas korras ning ta sai selles vaid iseennast süüdistada.

„Miks siis kohe nii?“ ei saanud Kariné, kes tundus sellega, et Alex oma tunded Krisile suunanud on, juba leppinud olevat, aru. „Ma arvasin, et sa tahad temaga koos olla...või ei? Kas asi on Krisis?“ „Asi on minus,“ ütles Alex otse välja, mida ta mõtles. „Me oleme juba nädala, paar päeva siia-sinna, koos olnud, kuid me suhtleme vähem kui kunagi varem. Ma ei oska seda kirjeldada. Me oleksime nagu mõlemad krampis ning me ei ole kunagi piisavalt kaua kahekesi...ma näen, kuidas see teda õnnetuks teeb ning see muudab ka mind õnnetuks. Kui me koos oleme, oleme me enamasti mõlemad õnnetud...“
„Kas te olete sellest rääkinud?“ uuris Kariné. „Või siis...“ „Rääkinud? Mulle tundub, et rääkimine ongi ainus, millega me tegeleme,“ pomises Alex mõrult. „Kui ma ütlesin, et asi on minus, vihjasin ma otseselt sellele, et ma olen tema vastu liiga külm.“ Ta keerutas oma tassi ning tõstis selle seejärel suule, et üks, loodetavasti juba eelmisest pisut jahedam kohvilonks võtta.
„Ma kavatsesin just küsida, kuidas teil seksiga läheb,“ ütles Kariné justkui möödaminnes, „kuid nüüd tundub, et mul pole selleks vajadust.“
Järgmisel hetkel soovis ta, et poleks seda teinud, sest tema mõtteavaldusest šokeerituna oli Alex oma kohvisõõmu endale kurku tõmmanud ja köhis ning läkastas nii kõvasti, et mitmed kohviku külastajad pead pöörasid.
„Kes...sul...midagi...sellist...küsida...lubas?“ päris ta köhatuste vahepeal ning pühkis varrukaga oma nina, millest kohvi tilkus.

Kariné võitles endaga, et mitte naerma pahvatada. „Ma näen, et puudutasin tundlikku teemat.“ „Seda kindlasti,“ pomises Alex, kui ta jälle normaalselt hingata sai.
„Kas te olete sellest kordagi rääkinud?“ küsis Kariné salvrätikuga lauda kuivatades. „See on kogu suhte seisukohalt väga oluline teema.“ „Me oleme seda teemat riivanud,“ möönis Alex, meenutades, mida Kris temalt küsinud oli, „kuid me pole sellel pikemalt peatunud.“ „Nii et sa pole teinud katsetki teda voodisse vedada?“ Kariné lasi kuuldavale lühikese, kuid konkreetse naeruturtsatuse. „Sa oled aeglasem, kui ma arvasin.“ „Ma ei ütleks, et see on asi, millega peab kiirustama...“ avaldas Alex oma arvamust, kuid Kariné ei lasknud tal sellega pikalt jätkata.
Talle hakkas tunduma, et ta taipas, miks Alexi ja Krisi suhe kuidagi toimina ei hakka, ning tema meelest oli see probleem lihtsasti lahendatav.
„Alex, mida romantika sinu jaoks tähendab?“ küsis Kariné.
„Romantika?“ ei saanud Alex päris täpselt aru, miks tüdruk talt seda küsis. „Midagi luuleõhtu stiilis?“ „Rumaluke,“ naeris Kariné, tundes võidurõõmu, et tal oli õigus olnud. „Krisi sugust poissi huvitaks luule ehk ainult siis, kui sa seda oma keelega ta kehale kirjutaksid.“ Ta pani käed vaheliti ning üritas mitte rohkem naerda. Inimesed kohvikus põrnitsesid teda ja Alexit juba niigi oma uudishimulike pilkudega ning nende kõrvallauas istuvad noored olid koguni vaikseks jäänud, et nende vestlust pealt kuulata.
„Kas sa tead, mida ma öelda tahan?“ küsis Kariné. Alexil ei jäänud muud üle, kui pead raputada.
„Mulle tundub, et teie suhtes puudub igasugune romantika,“ lausus Kariné. „Sinu jutust jääb mulle mulje, et teie vahel pole korralikku lähedust. Te räägite, kuid ei tegutse mitte üheski mõttes. Olete te näiteks mõelnud koos kinno või loomaaeda minekule? Kas te olete kunagi mingile ühisele tegevusele mõelnud?“
Alex neelatas. Oi-oi. Kariné hakkas kuskile välja jõudma.
„Noh, kui sa täiesti ausat vastust tahad, siis...“ Tõsi, Kris oli katset teinud ning teda randa kutsunud, kuid Alex oli keeldunud ning hetkeseisuga oli see olnud Krisi esimene ning ka viimane katse teda midagi endaga koos tegema panna.

„Ma mõistan nüüd,“ sõnas Kariné. „Teie suhe ei toimi, sest te pole isegi mitte üritanud teineteisele romantilisest küljest läheneda. Teie vahel on kõik samamoodi nagu siis, kui te veel ei käinud. Hoolimata oma tunnetest käitute te teineteisega nagu lihtsalt sõbrad. Te peate sellest üle saama või teie suhet ootab purunemine.“
Alex teadis, et Karinél on õigus. Tema ja Kris suhtusid teineteisesse just nii nagu siis, kui nad veel mõlemad heade ning hästi läbi saavate kasuvendade rolli olid mänginud. Kui välja arvata üksikud suudlused ja salaja pomisetud ilusad sõnad, kohtlesid nad teineteist tõepoolest kui lihtsalt sõpru. Heldeke, ka kaks Argentina kodanikku, kes isegi ülsteise nimesid ei teadnud, oleksid teineteisesse soojemalt suhtunud.
„Mida ma sinu meelest tegema peaksin?“ küsis Alex, lootes, et Kariné oskab midagi välja pakkuda, kuid tüdruk jäi selles küsimuses napisõnaliseks. „Ma ei saa sulle midagi ette dikteerida,“ ütles ta. „Ma olen kõigest kõrvalseisja ning seega pole mul mingit õigust...“
Uksekääksatus pani Kariné hetkeks pead pöörama, ning ta vakatas poolelt sõnalt. Ta tõmbus kahvatuks ning Alexil ei jäänud märkamatuks, kuidas ta suunurk väriseb.
„Kariné, mis sul hakkas?“ päris ta. Ta pööras end toolil ringi, ning märkas meest, keda tüdruk hirmuga põrnitses.
Tegemist oli üle kolmekümnese meesterahvaga. Temas polnud midagi ebatavalist: ta juuksed olid tumedad ja lühikeseks lõigatud, ta ei kandnud kõrvarõngast ning tal oli seljas korralik triiksärk. Alex ei leidnud temas esmapilgul midagi ebatavalist, siis aga liigutas midagi ta mälus ning ta taipas, et on meest kord varemgi näinud.
Täpsemalt siis, kui too Kariné autoga kooli viskas.
Mees, kes sealsamas, teisel pool kohvikut lopsaka rinnapartiiga punapeaga ühte lauda istus ning usinalt vestles, oli Kariné armuke ja ta lapse isa; seesama mees, kes oli lubanud Karinéga kokku kolida ja tema nimel oma naise hüljata, kuid kes oli vaid tüdrukuga mänginud ning teda ära kasutanud ning ta lõpuks julmalt maha jätnud. Alexit valdas vastikus, kui ta meest seiras. Korrapealt nägi ta temas jälki rikutud olendit, kellel polnud ei au ega häbi.
Ta vaatas Kariné šokeeritud näkku ning tagasi mehe poole, kes, Kariné sealviibimisest täielikus teadmatuses olles oma uue saagiga näljaseid pilke vahetas.
Alex tõusis püsti, haaras kohvitassi, kus veel pisut kuuma rüübet sees oli ning marssis mehe juurde.
„Tere päevast,“ ütles ta viisakalt. „Me teeme täna küsitlust meie kohviku teeninduse kohta. Kas te oleksite nõus paarile küsimusele vastama?“
Mees uuris Alexit ühe silmapilgu, kuid tundus otsustavat, et mis see küsimustele vastamine talle ikka halba saab teha. „Olgu,“ nõustus ta. „Laske tulla.“
Alex noogutas. „Esiteks tahaksin ma teada, kuidas teile meie uus kohv meeldib.“
Mehe kaaslane hüppas ehmatusest rabatuna püsti, kui Alex oma kohvitassi sisu mehele näkku viskas.

Mees kargas vihaselt möirates oma toolilt üles, nii et laud värises. „Mida kuradit see tähendama peab?“ röögatas ta. „Teine küsimus,“ sõnas Alex ning pani tassi mehe lauale. „Kas sa arvad, et oled nii kuradi kõva mees, kui saad tüdrukut ära kasutada ja talle valetada?“
Esimest korda peatus mehe pilk Karinél, kes aset leidvast juhtumist pahviks oli löödud. Ta suu oli pooleldi avatud ning tundus, nagu tahaks ta midagi öelda, kuid on poolelt lauselt tardunud, just nagu kivist luuletaja „Viplalas“.
„Tema,“ pomises mees. „Jah, tema,“ kinnitas Alex ning virutas mehele rusikaga kõhtu. „Kas sa arvad, et on normaalne tüdruk rasedana maha jätta?“
Mees haaras Alexi käe, mida too piisavalt kiiresti ära ei olnud tõmmanud ja väänas selle jõuliselt selja taha. Järgmisel hetkel oli ta Alexi põrandale pikali lükanud ning virutas talle rusikaga näkku, pannes mängu kogu oma jõu.
Alex oleks võinud vanduda, et kuulis millegi murdumist ning ta lootis siiralt, et pigem on need mehe nukid kui tema kulmuluu. „See on tõsi, et ma ta maha jätsin,“ ütles mees, tõrjudes Alexi katse talle põlvega lõua pihta virutada, „kuid mitte mingil juhul ei kasutanud ma teda ära, oo ei. Kõik toimus vastastikusel kokkuleppel ning usu mind, ta nautis kõike, mida ma tegin. Kui sa vaid teaksid, millise kirega ta mu nime oigas...“
„ALEX!“ karjatas Kariné, olles lõpuks keelepaelad lahti saanud. „Ära tee! Ta teeb sulle haiget!“ „Kõik on korras!“ hüüdis Alex, kui mees talle taas rusikaga virutas, nii et ta huulest verd purskas.
Kuigi võimalused olid selgelt tema kahjuks, ei lasknud ta end mehel niisama taguda ning andis talle nii mõnegi hea hoobi, mis mehe eneseuhkust selgelt riivasid.
Nad ei meenutanud kakeldes inimesi, vaid raevunud metsloomi, kes oma õiguste eest võitlevad.
„Sinusugune ei vääri isaks olemist,“ urises Alex mehele küünarnukiga ribidesse susates ning ta hääl nõretas mürgist. Mees kõõksus hoobist, kuid tundus, et see ei mõjunud talle sugugi peatavalt. „Õnneks ei tahagi ma isaks saada,“ lausus ta. „Miks muidu ma selle hoora maha jätsin?“ „Kuradi...“ hüüatas Alex, kui kellegi käed ta ümbert kinni haarasid ning ta mehest eemale tirisid. Mees oli peatatud teise kätepaari poolt.
Noored kõrvallauast, kes enne Alexi ja Kariné vestlust pealt olid kuulanud, olid vahele astunud.
„Mul on kahju, et see niimoodi lõppes,“ ütles Alex mehele, kes teda põrnitses, ilme tige nagu pullil. „Järgmisel korral vaata ette...“
Mehe nina oli verine ning ta hoidis kinni oma kõhust, kuhu Alex teda korduvalt löönud oli. Alex oli teadlik sellest, et ta ka ise sugugi parem välja ei näinud. Ta huul jooksis verd, ta kulm oli lõhki ning tulitas ja ta põlv tegi talle valu.

Suurem osa rahvast oli püsti tõusnud ning puurisid Alexit ja meest oma pilkudega. Igas pilgus oli tunda tülgastust: Alexi suunas seepärast, et ta ette hoiatamata meest rünnanud oli, ning mehe suunas nii mõnegi asja pärast, mida teda ütlemas oli kuuldud...
Kõige selle meeletu segaduse keskel seisis Kariné ja nuuksus salvrätikusse. Mehe kaaslane tundus olevat silmapiirilt lahkunud; arvatavasti oli ta juhust kasutades kohvikust jalga lasknud.
Alex ei vaadanud Karinéle otsa. Tüdruku asemel köitis ta tähelepanu valge kohvitass, mis kakluse käigus purunenud oli ning mille tükid nüüd põrandal laiali olid.
„See tass,“ rabeles ta end end kinni hoidva turjaka noormehe haardest lahti ning pöördus lähima ettekandja poole. „Palju ma selle eest võlgnen?“
Enne, kui ettekandja talle vastata jõudis - oli näha, et ta ei leia õigeid sõnu, kuna Alexi küsimus oli teda üllatanud – oli Kariné Alexil käest kinni haaranud ning ta kohvikust välja tirinud.
„Miks sa seda tegid?“ küsis ta nuuksete vahepeal, kui nad kõrvaltänavale põikasid ning ühe kollaka maja ees hinge jäid tõmbama. „See asi ei puutunud absoluutselt sinusse...sul poleks vaja olnud...“ „Jäta, palun,“ pomises Alex. „Sa ei saa eitada, et ta oli selle ära teeninud. Kui ma mõtlen sellele, kuidas ta sind kohtles ning kuidas sa tema pärast kannatama pidid, on mul tuline kahju, et ma ei saanud vähemalt ta silmi peast kratsida.“
Kariné seisis mõne minuti liikumatult, suutmata midagi öelda. Alex oli tema eest välja astunud, ta oli andnud mehele hoobid, mida Kariné talle nii väga anda oli soovinud...
Alexi haavade nägemine pigistas ta silmanurgast välja veel ühe värske pisara, kuid ta tundis end õnnelikumalt, kui ta end mitme nädala jooksul tundnud oli.
Alex oli õigluse jalule seadnud.
Kariné lasi kuuldavale viimase nuuksatuse ning haaras Alexi oma käte vahele. „Suur-suur tänu sulle,“ halas ta ning suudles poissi põsele. „Sa ei kujuta ette, kui tänulik ma sulle olen...“ Ta liibus veel hetkeks poisi vastu ning lasi ta seejärel lahti. „Ma pean nüüd minema,“ pomises ta. „Nii palju on veel teha...“ Ta naeratas. „Võta mu nõuannet kuulda.“ Olles need sõnad öelnud, kõndis ta minema, kleidisaba tuules lehvimas, ning Alex jäi temast veel mõneks minutiks maja ette seisma.
Jah, kui keegi oleks talle kolmapäeva õhtul öelnud, et ta reede pärastlõunal Karinéga kohvikulaua taga istub, ei oleks ta seda uskunud.
**
Krisil oli päikesepõletus.
See ei olnud midagi ebatavalist. Tal õnnestus alati esimest korda ilma särgita päikese kätte minnes küpsetatud kalkuniks kõrbeda, kuid teadmine, et seda on ennegi juhtunud, ei muutnud Krisi enesetunnet just kuigi palju paremaks.
Ta oli terve hommiku ning suurema osa päevast koos oma klassiõe Ksenjaga rannas veetnud.
Ksenja polnud kunagi Krisi lemmiktüdrukute hulka kuulunud, kuid kuna Ksenja oli vaikne, tal oli oma poiss-sõber olemas ning lisaks sellele polnud ta Krisist karvavõrdki sisse võetud, oli ta väga hea variant kuskile kaasa kutsumiseks.
Alguses oli Ksenja loomulikult skeptiline olnud, kui Kris talle telefoni teel teatas, et tahab temaga koos randa minna, kuid ta oli kiiresti nõusse jäänud, kui Kris ütles, et ta võib oma kuti kaasa võtta. Kahjuks või õnneks ei saanud kutt tulla, kuid Ksenja oli ära räägitud.
Oli üks suve ilusamaid ilmu ning Kris kahetses, et ta varem randa ei olnud läinud. Vesi oli meeldivalt jahe, liiv krudises mõnusalt talla all ning kõikjal olid rõõmsad ning lõõgastunud inimesed.
Ta oleks tahtnud, et ka Alex seal oleks, kuid viimane oli talle oma seisukoha randade suhtes piisavalt selgeks teinud ning Kris teadis, et tema ümber veenmine on raske, kui mitte võimatu ülesanne.
Tal oli tihe päev: ta veetis pool ajast vees, mängis Ksenjaga võrkpalli ning kui ta ära väsis, vedeles ta niisama kõhuli päevituslinal.
Loomulikult ei olnud ta suvatsenud end päikesekreemiga sisse määrida, mis oligi tema põlemisastme põhjuseks.
Ta ei mäletanudki, millal ta end viimati nii hullusti ära oli kõrvetanud. Ta nahk tulitas ning tundus, nagu tahaks see ta kohe hüljata.

Kui ta vannituppa suundus, oli ta oma piinale niivõrd keskendunud, et ei märganudki Alexit, kes peegli ees oma kulmu tupsutas, enne kui poiss talle otsa vaatas.
„Sul on päikesepõletus!“ hüüatas Alex tervituse asemel.
„Sul on sinikad!“ oli Kris samavõrd kohkunud.
„See pole midagi hullu, kõigest paar väikest sinakat plekki,“ lausus Alex ning Kris märkas, et see, millega ta oma kulmu tupsutas, oli jääkuubik. Mis Alexiga ka juhtunud ei olnud, polnud see kohe kindlasti meeldiv olnud: ta suunurk oli lõhki, ta huul oli kergelt paistes ning ta kulm oli kõige kõvema obaduse saanud.
„Mis sinuga juhtus?“ päris Kris. „Sama võiksin ma sinu käest küsida.“ Alexi ilme oli hindav. „Sa näed välja, nagu sa oleksid liiga kauaks päikese kätte jäänud.“ „Selles ei saa sa tõepoolest kuidagi kahelda,“ sõnas Kris, „kuid hei, võrreldes sellega, mis sinuga juhtunud on, ei ole väike kogus kõrbenud nahka sugugi mainimisväärne! Keegi rakendas sinu peal oma jõudu ning ma tahaksin teada, kes see oli.“
„Ma kaklesin Kariné eksiga,“ lausus Alex, nagu oleks see kõige loomulikum asi maailmas, ning surus jääkuubiku, mis tema käesoojuse mõjul juba peaaegu olematuks oli kahanenud, tagasi oma laubale. Ta kulm tuikas ning ähmaselt meenus talle, et arvatavasti oli mehel selles käes, millega ta Alexile virutanud oli, sõrmus olnud.
„Mida?“ Krisi hüüatus oli piisavalt kõva, et äratada surnud vähemalt kilomeetri raadiuses. „Mispärast see tõbras sind...“ „Enne, kui sa midagi ütled, tea, et ma olin ise süüdi. Mina alustasin seda kaklust ja sain, mis ma selle eest ära olin teeninud, aga ma ei kahetse seda. Kui mul oleks võimalus olnud, oleksin ma talle veel paar pauku kirja pannud, sest kas tead, oli neetult hea tunda, et ta on iga hoopi väärt.“ „Aga miks?“ ei saanud Kris aru. „Miks peaksid sa norima tüli kellegagi, kes isegi sinusse ei puutu?“ Jääkuubik ammendas end, kuid Alexi kulm jäi endiselt siniseks.
Jah, tõepoolest, miks pidi ta midagi sellist tegema? Kariné eks ei puutunud kuidagi temasse, ning sellest hoolimata oli ta meest rünnanud. See oli toimunud täielikult ta oma initsiatiivil, mitte Kariné palvel, ning ta teadis, et tüdruk oli sellest rohkem häiritud, kui ta välja julges näidata. Ta oli näinud Alexi ebameeldivat, vägivaldset külge ning Alex kahtles, kas see üldse kellelegi meeldida võiks.
Kõike, mida ta tegi, oli ta teinud vabatahtlikult, ilma mingi kõrgema korraldusega.
Ta pidas meest rämpsuks...ja Karinéd pidas ta oma sõbraks.
Alex ja Kariné polnud kunagi eriti palju suhelnud, isegi siis, kui nad ühes ja samas klassis koolipinki nühkisid, kuid nendel kordadel, mil nad rääkima olid juhtunud, tundus Alexile, et Kariné on üks vähestest inimestest, kes on võimeline teda mõista. Nad olid nii mingiski mõttes sarnased. Loomulikult oli tüdruk viimase paari aasta jooksul väga palju muutunud, kuid tema sees oli endiselt olemas see, kes Alexit kuulata suutis ning kellega Alex kõneleda ihkas.
Talle meenus, kui palju kergem oli tal rääkida oma tunnetest Krisi vastu Karinéle, kui Krisile endale.
„Selle jaoks sõbrad ongi,“ sõnas ta, kui ta vastuseni jõudis. „Sõprade eest tuleb alati hoolt kanda ning kui vaja, siis ka nende eest kätte tasuda.“

Kris ei noogutanud, kuid ta mõistis, mida Alex talle öelda soovis. Sõprade heaks andsid inimesed endast kõik, mõtlemata tagajärgedele, ning kahetsus jäi sealjuures neile võõraks.
Tagajärjed ilmutasid end Alexi näol.
„Sa ei ole mulle kunagi rääkinud, mis suhe sul ja Karinél lõppude lõpuks ikkagi oli,“ jäi Kris mõtlikuks. „Sa valetasid tema pärast oma emale ning oleksid äärepealt terve perekonnaga vastuollu sattunud...ta peab sulle väga kallis olema.“
„Asi pole selles,“ ütles Alex. „Asi on selles, et ta mõistab mind ning seda ei saa just paljude inimeste kohta öelda.“
Ta istus vanniäärele ning jutustas Krisile kõik, mida ta Kariné kohta teada soovis. Tüdruku ebaõnnestunud võrgutamiskatse otsustas ta välja jätta – ta teadis, et Karinéle ei meeldiks, kui ta seda teeks ning kuna tegemist oli ka tema enda jaoks ebameeldiva teemaga, otsustas ta seda mitte puudutada.
„Ma saan aru, milles asi oli,“ ütles Kris, kui Alex viimaks otsad kokku tõmbas. Kuna Alex oli alustanud nende ühisest kooliajast, selgitanud nendevaheliste sidemete ning Kariné kurva olukorra tagamaid, enne kui päeval kohvikus aset leidnud kakluse juurde suundus, oli kulunud tubli veerand tundi.
„Sa leidsid, et ta ei vääri sellist kohtlemist ning astusid tema kaitseks välja. See on igati auväärt tegu.“ Ta ei suutnud end tagasi hoida ning kratsis oma õlga. Tundus, nagu hakkaks ta iga minut nahka ajama nagu Saladuste Kambri basilisk.
„Seitsmendas klassis õpib üks tüdruk, Viola. Ma olen temaga paar korda pidudel juttu teinud. Me pole küll sõbrad, kuid...kui ma viimati Antsu, Intsu ja Matuga linnas käisin, lõpetasime me lõpuks Antsu korteris ning ühel hetkel viis Ints jutu Viola peale. Ta lihtsalt istus seal, klaas käes, ning kuulutas häbenemata kõigile, kuidas ta teda lihtsalt keppis. Ma ei tea miks, kuid see ajas mu vihale. Ma tundsin, et ta ei käitu Viola suhtes õigesti, et ta justkui reedab ta, ning kui ta teatas meile, et tal pole tema vastu mingeid tundeid, ütlesin ma talle nii mõndagi sellist, mida ma mõnel teisel ajal öelnud ei oleks. Õieti ütlesin ma neile kõigile asju, mida ma võib-olla ütlema ei oleks pidanud. Kõige arukam oleks olnud keel hammaste taga hoida, kuid mis tehtud, see tehtud.“ Ta lõi käega. „Lihtsalt, ma sain tol hetkel nii vihaseks, et seda oli võimatu kirjeldada. Ma arvasin, et keegi ei mõistaks seda, kuid nüüd tean ma, et sina mõistad ning mul on selle üle hea meel.
Vannitoa uks avanes ning sisse astus Marianne, käes lillevaas, milles Alexi mäletamist mööda olid veel hommikul seisnud lilled. Lilli enam polnud, vaas oli tühi ning kõige tõenäolisemalt kavatses Marianne selle vannitoakappi panna.
Nähes Alexit ja Krisi vannitoas istumas, väljendas ta nägu imestust. Veel rohkem imestust väljendas ta nägu aga siis, kui ta nägi, millised poisid välja näevad.
„Alex!“ ahmis ta šokeeritult õhku. „Mis sinuga juhtus?“ Ta pöördus Krisi poole. „Ja sinuga? Kas te käisite koos mingeid pahategusid tegemas?“ Loomulikult ei mõelnud ta seda surmtõsiselt, kuid oli aru saada, et ta tunneb nende pärast muret – vähemalt tundus see nii olevat.

„Ära tee sääsest elevanti,“ oli Alexi vastus vaoshoitud. „Mul on kõigest paar sinikat, see on ka kõik...“ Marianne nägu tõmbus pilve. „Sa oled kakelnud!“ See ei olnud küsimus, see oli kindel veendumus. „Halastaja taevas!“ „Ema,“ ütles Alex nii sõbralikku tooni, kui vähegi võimalik, kasutades, „ma ütlesin juba, et sa teed elevandist sääse...tähendab, sääsest elevandi. Jah, ma kaklesin, kuid ära ürita mulle öelda, et sinu ajal seda ei tehtud.“ „Asi pole selles,“ väitis Marianne. „Loomulikult kaklesid poisid ka minu ajal, kuid sa oled minu poeg ning ma ei taha, et sa kellegi tülinorimise peale liiga kergesti süttiksid või mis veel hullem, ise tüli hakkaksid kiskuma.“
Kris turtsatas ning ta nägu venis kiiresti naerule.
„Kas ma ütlesin midagi naljakat?“ ei saanud Marianne aru. „Ei, üldse mitte.“ Kris ei saanud kohe kuidagi öelda, mis talle nii väga nalja tegi, sest ta oletas, et see lõpeb kas naise südame või tema käes oleva vaasi purunemisega.
„Ema, kas sa ei kavatsenud mitte selle vaasiga midagi ette võtta?“ juhtis Alex lõpuks Marianne tähelepanu sellele, miks too oma sammud üldse vannituppa oli seadnud.
Marianne naeris paar sekundit totakalt, kui taipas, et oli end täiesti unustanud ning pani vaasi kappi. „Kui te süüa tahate, siis kümne minuti pärast saab paellat.“ Ta naeratas vabandavalt. „See ei ole küll arvatavasti eriti hea, sest ma lasin kogemata riisi natuke kõrbema. Ma võiksin vanduda, et kokaraamatus oli trükiviga...“
„Kas ma ütlen ka Sandrale edasi, et me sööme kõik koos õhtust?“ päris Kris. „Sandra magab,“ sõnas Marianne. „Ta rippus täna taas pool päeva telefoni otsas ning kui ta lõpetas, vabandas ta, et on väga väsinud ning läheb magama. Sa võid küll ta uksele koputada, kuid ma kaldun arvama, et ta ei ava.“ „Kui sa nii ütled, siis võib-olla oleks parem, kui ma teda ei segaks,“ arvas Alex. „Tema eas vajatakse tavapärasest rohkem iluund.“ „Selles on sul õigus.“ Marianne pilku ilmus õndsus ning tundus, et ta meenutab enda noorusaegu. „Kui mina temavanune või pisut vanem olin, oli magamine ainult vabanduseks. Tavaliselt hiilisin ma selle asemel suure saladuskatte all poistega kohtama...“ „Ema, lõpeta! Kas sa tahad mulle eluaegset traumat põhjustada?“ Marianne kõkutas ning lahkus seejärel vannitoast, lükates ukse enda järel kinni.
„Võib-olla oleks parem, kui me kohe alla läheksime,“ pakkus Kris. „Su ema ütles küll, et süüa saab alles kümne minuti pärast, kuid iga minut, mis ma kauem nälgin, viib mind surmale lähemale.“
„Aga lähme siis.“ Alex tõusis püsti ning tahtis juba ukse poole astuda, kui Kris ta käest haaras ning ta peatas.
Ta puudutas ettevaatlikult oma vasaku käega Alexi lõuga, tema põske, tema paistes olevat kulmu...
„Kas sul on väga valus?“ küsis ta.
Aex naeratas ning sugugi mitte sunnitult. Krisi küsimus, mille tagant paistis selgelt välja murelikkus, tegi ta südame seest soojaks.

„Ei, ei ole,“ vastas ta, „ja isegi kui oleks, oleks see viimane asi, mille pärast ma muretsen. Sind vaadates ununeb mul, et ma täna üldse ühe vägivallaaktsiooni algatasin. Sinu punane nahatoon juhib tähelepanu igasugustelt muudelt pisiasjadelt kõrvale.“ Ta itsitas ebamehelikult. „Ma vean kihla, et homseks hakkad sa nahka ajama.“ „See on muidugi probleemne,“ oli Kris, kes ikka veel Alexi käsivarrest lahti ei olnud lasknud, sunnitud nentima. „Ainus, mis mind aitaks, oleks üks korralikpiimavann.“
Ta naeris, lasi Alexist lahti ning tormas temast mööda, alla kööki. „Kümme minutit on täis!“ hüüdis ta üle terve maja, lootuses, et Marianne teda kuuleb.
Alex vangutas pead. Kris käitus sama mõtlematult nagu alati. Kes teine oleks suutnud end niiviisi ära kõrvetada? Alex ei kahelnud hetkegi, et Krisil seisab ees üsna ebamugav öö.
Äkki oli tema võimuses ta enesetunnet pisut parandada?

Selle mõttega mängides heitis ta peeglisse viimase pilgu, lahkus vannitoast ning pani ukse enda järel kinni.
Sandra toa ees ta peatus ning pärast hetkelist kõhklust otsustas ta siiski tüdruku uksele koputada. Kell polnud veel kaheksagi ja tundus ebaloomulik, et ta õde nii vara magama oli läinud. Võimalik, et ta oli haige.
„Sandra? Oled sa seal? Kas sa süüa tahad?“ hõikas Alex ning kopsis paar korda uksele. Vastust aga ei tulnud, nagu Marianne ennustanud oli, ning käega lüües kõndis Alex aeglaselt alla kööki, kus teda ootas loodetavasti ees pisut kõrbenud paella, juhul kui Kris juba kogu pannitäit nahka polnud pistnud.

hahhaaa, kino osa ausalt öeldes oli kaklus tseen päris koomiline xD mehed ja nende mõistus.

oijah, hea oli (Y) super

ootan juba uut