Ööd!
Kuna teie kommentaare on nii palju, hiilin ma seekord neile vastamisest kõrvale ja siirdun kohe uue osa juurde. Ma pean tunnistama, et kui mu sõbrants Gets selle osa algvariandi oma poiss-sõbrale Rasmusele valjusti ette luges, oli mul nii piinlik, et ma peitsin end kardina taha ja keeldusin neile oma nägu näitamast ja ka praegu hüppasin ma pool selle osa redigeerimise ajast mööda tuba ringi, teadmata, kas ja kui palju ma julgen selle kallal toimetada. Kui te selle osa läbi loete, saate ehk ka ise aru, miks. Mmm, Yukishiro, ma arvan, et Murtagh saab nüüd kohe ühe yaoi näite
*runs and hides*
Laul, mida Kris selles osas kuulab, on
Sturm und Drang - A Million Nights Ma soovitan kõigil seda kuulata. See on üks Sturm und Drangi ilusamaid lugusid ja selle osa mõttega tihedalt seotud
Ootan endiselt teie arvamusi
**
52.Lugu Henry imelisest elust ja tema mitte nii imelisest surmast kuulis Kris veel sama päeva õhtul Imrelt, kes oli seda Marianne käest kuulnud. Imre oli oma kalli kaasa suure koorma pärast mures ning otsustas hoolitseda selle eest, et Kris lähipäevadel, kui haav veel liiga värske oli, midagi tundetut ei ütleks. Kris neelas selle enda jaoks absoluutselt ebahuvitava teate leigelt alla, pööramata sellele suuremat tähelepanu, ning peagi kadus see ta mõtetest koos muu prahiga, mis aeg-ajalt ta pead läbis.
Ka Alex ei mõelnud enam sellele või vähemalt üritas seda mitte teha. Oli nii palju olulisemaid asju, millele ta keskenduma pidi ning kuigi iga kord, kui ta peeglist oma muserdatud ilmet nägi ning kogu lugu talle taas meenus, keskendas ta suurema osa ajast oma mõttejõu millelegi muule. Krisile.
Neljapäeva õhtul, kui Imre töölt koju tuli, oli tal kaasas kuus piletit ooperile „Maskiball“, mille etendus oli laupäeva õhtul. Kuna oli selge, et Imre ei ole eriline teatriinimene, taipas Alex ilma suurema vaevata, miks Imre neile kõigile piletid oli hankinud. Ta soovis pisut Marianne murekoormat kergendada ning talle lõbustusi pakkuda, isegi kui need suutsid teda vaid paar tundi tegevuses hoida.
Kui irooniline. Henry oli soovinud Mariannet ooperisse viia, kuid nüüd tegi seda hoopis Imre. Veelgi iroonilisem oli ehk vaid see, et mõlemad mehed olid otsustanud Verdi ooperi kasuks.
Reede õhtul saavutas külmetus, mis Krisi juba mitu nädalat vaevanud oli, lõpuks tema üle võidu ning sundis ta palavikuga voodisse. Krisi nina oli punane, ta köhis ning ta kurk oli kergelt paistes. Korraga oli terve Alexi kirjutuslaud täis erinevaid ravimikarpe -ja pudeleid, mille Marianne oma isiklikust rohukapist välja oli otsinud ning Krisi kaela ümber oli mähitud paks villane sall, mille kohta Alex oma kogemusest teadis, et see ajab hullupööra sügelema.
Et mitte Krisi külmetusest osa saada, oli Alex sunnitud ööseks elutoa diivanile kolima. Kuigi ta ise nakatumist ei kartnud, oli Marianne temalt diivani hõivamist lausa nõudnud ning Alex ei suutnud leida ainsatki argumenti talle vastu vaidlemiseks.
See öö diivanil oli Alexi jaoks üksildane. Lühikese ajaga oli ta harjunud, et Kris tema kõrval oli, et ta sai oma kätt ümber tema hoida ning oma nägu tema juustesse matta. Alexile oli seltsiks vaid padi, mis ei asendanud mitte üheski mõttes elavat ja hingavat inimest. Samahästi oleks Alex võinud kivi silitada.
Uskumatu, et Kris talle nii tähtsaks oli muutunud. Ta ei olnud kunagi arvanud, et kedagi nii oluliseks hakkab pidama ning ometi tundis ta end ilma Krisita veidralt tuimana, nagu oleks üks tükk tema küljest lahti rebitud.
Kris suhtus oma külmetusse üsna kergelt ning tegi juba järgmisel hommikul katse aeda jalutama minna – õues paistis augustikuu kohta erakordselt kaunis päike –, kuid Marianne tabas ta ning sundis teda voodisse tagasi minema, ähvardades koguni, et kui Kris sealt veelkord lahkuda üritab, paneb naine ta luku taha ning sellel ähvardusel oli piisavalt mõju, et sundida Krisi voodisse lebama jääma.
„Ega ma ausalt öeldes selle üle nii väga ei kurdagi,“ naeris ta, kui Alex avaldas kahetsust, et Kris koos tema ja teistega teatrisse ei saa tulla. „Sa ei kujutagi ette, kui sobival ajal see külmetus tuli. Ma vihkan oopereid, tõesti vihkan. Kui ma olin viiendas, käisin ma koos terve klassiga „Carmenit“ vaatamas ning need olid mu elu kõige jubedamad tunnid. Kui Don Jose lõpuks Carmenile noaga ära pani, oleks mu süda peaaegu rõõmust rinnust välja hüpanud. Noh, see tähendas ju ooperi lõppu ning tol hetkel ei oleks mitte ükski asi suutnud mind rõõmsamaks teha.“ Ta naeris seda mälestus oma mõtteis kedrates ning sirutas käe laua poole, et haarata raamat, mida ta enne sirvinud oli, Anne Rice'i „Intervjuu vampiiriga“. Kaheksandas klassis oli ta selle pärast filmi nägemist vabatahtlikult läbi lugenud ning olles sunnitud voodis pikutama ja puhkama, leidis ta et ei teeks paha sellega pisut tutvust värskendada.
„Ära pinguta end,“ soovitas Alex talle raamatut ulatades. „Hei, ma olen kõigest kergelt külmetunud, mitte invaliidistunud,“ kõlas Krisi porisev vastus.
Alex nägi tol hommikul erakordselt kena välja. Ta juuksed jätsid mulje, nagu oleks neid ka tegelikult kammitud, mitte ainult nende kammimist teeselnud ning tema näol oli kummaline ilme, mida Kris mõista ei suutnud, kuid mis erakordselt armas oli. Teda vaadates tundis Kris peaaegu kahetsust, et ta õhtul koos temaga minna ei saa. Oleks olnud imeline need igavad halva muusikaga täidetud tunnid peaaegu täielikus pimeduses tema kõrval istuda ning unustada, et lisaks Alexile on temaga ka kogu tema totter perekonnakonvoi. Koos Alexiga ei oleks tal mingil juhul igav hakanud ning võib-olla, kõigest võib-olla, oleks ta suutnud ooperit koguni pisut nautida...
Kuid ta oli palavikus ning seega mitte kuhugi minemas.
Aeg-ajalt köhides ning valjusti oma ärritunud nina nuusates ei jäänud tal muud üle, kui teki all püsida ning vaadata, kuidas Alex aeglaselt end teatrisse minekuks korda teeb ning riidesse paneb. Ta valis välja klassikalised mustad püksid, mis arvatavasti mingi vana ülikonna juurde kuulusid, kuid talle endiselt ideaalselt jalga läksid, ning tumerohelise pluusi, mis rõhutas ta peaaegu sama värvi silmi. Alex nägi nii rabav välja, et Kris oleks võinud teda korrakski tüdinemata lõputult vaadata. Kui nad oleksid ka Louvre'is „Mona Lisa“ ees seisnud, oleks see kuulus maal olnud viimane asi, millele Kris tähelepanu oleks suutnud pöörata.
„Mul on kahju, et ma minema pean, kuid õnneks ei kesta ükski ooper igavesti,“ püüdis Alex naeratada, kui jõudis kätte aeg minema hakata. Kris naeratas vastu, kuigi pisut mõrult, ning lehvitas vasaku käega. Praegu oli parem Alexit mitte suudelda, kuna Kris ei soovinud, et Alex tema pisikutest osa saaks ning ta surus selle soovi alla, oodates, kuni Alex lahkub. Kui Alex ukse enda järel kinni oli lükanud ning tuba tühjaks jäi, avas Kris raamatu ning asus lugema.
„Ah nii...“ ütles vampiir mõtlikult ning kõndis aeglaselt üle toa akna juurde.„Ah nii,“ ütles Kris peaaegu samavõrra mõtlikult ning ohkas kergelt, kuid vaid õige kergelt.
**
Nad istusid esimesel rõdul ning Alexi koht oli Sandra ja Indreku vahel. Marianne ja Imre istusid Sandra kõrval. Tundus, et peale Marianne, kes pisut naeratas, ning Imre, kes samuti kergeid rahuloluilminguid ilmutas, ei olnud see teatrikülastus kellelegi meele järele: Sandra, parem jalg üle põlve tõstetud, klõbistas vasaku jala kinga kontsaga vastu maad ja ei püüdnudki suule tükkivat haigutust alla suruda; ning Indrek pistis suhu ühe viiest Rafaello pallikesest, mille ta teatri puhvetist ostnud oli. Alexi meelest oli see mõttetu raha raiskamine. Ta ei tundnud isegi huvi, kui palju Indrek raha välja oli käinud, sest ta oletas üsna õigesti, et selle raha eest oleks saanud tavalisest poest peaaegu terve karbi sama maiustust.
Alex koputas Marianne käe peale, küsides kava, mille ta ema ostnud oli, ning viskas sellele pilgu peale, kuid ooperi tegevustik ei tundunud tema jaoks paeluv. Kuigi ta tavaliselt teatrit kinole eelistas, tundus talle seekord, et ta on valel lainepikkusel.
Tuled saalis kustusid ning ooper hakkas pihta. Poole silmaga laval toimuvat tegevust jälgides ning poole silmaga tabloo pealt jooksvat teksti lugedes tajus Alex teravalt, et ta mõtted ei püsi ooperi juures, vaid triivivad iga sekundiga aina kaugemale eemale.
Praegusel hetkel oli Kris üksi kodus. Millega ta küll tegeles? Võib-olla lebas ta praegu voodil, silmas uneliiv, võib-olla istus ta köögis ning ootas, millal tasaselt podisev teevesi keema läheb. Võib-olla külitas ta elutoa diivanil, vaadates telekat, võib-olla luges ta hoopiski raamatut, mille Alex talle ulatanud oli, neelates lehekülje lehekülje kaupa...
Alex tahtis olla kodus tema juures, mitte teatris, ümbritsetuna võõrastest, talle tundmatutest inimestest ning ka nendest, keda ta tundis. See ei olnud koht, kus ta olla soovis. Ta soovis vaid, et saaks olla koos Krisiga. Tundus arusaamatu, kuidas ta tööl käies temast eemal oli suutnud olla, kuna praegu tundus talle, et iga minut, mis ta temast kaugel on, lämmatab teda. Muidugi ei olnud selles tundes süüdi ainult Alexi igatsus Krisi järele, vaid ka tema mure poisi pärast, kes tõbisena kodus pidi püsima – piisas vaid meenutada, kuidas ta rahulikult palavikuga õue oli läinud - , kuid sellest hoolimata oli see tunne häiriv ja tekitas Alexis soovi sellest vabaneda.
Alex üritas oma tähelepanu laval toimuvale koondada, kuid panus, mida ta sellesse üritusse andis, oli liiga väike ning ta ei proovinudki enam näidendi sisu mõista. Nii rahutuna, nagu ta end tundis, ei olnud mingit mõtet teatrisse jääda. Enam polnud Alexil selleks ka mingit soovi.
Ta raputas Sandrat õrnalt õlast. „Mida?“ sosistas õde ning lähendas end Alexile, kuid ei pööranud pilku tabloolt – erinevalt oma vennast üritas tema siiski toimuvast aru saada. „Ma ei tunne end hästi,“ luiskas Alex, „ning ma kardan, et ka mina olen külmetunud. Oleks parem, kui ma koju läheksin. Ütle see palun emale edasi.“ „Oota üks minut,“ ütles Sandra endiselt sosistades, koputas oma emale õlale ning andis poolihääli edasi, mida Alex öelnud oli. Marianne pööras pead ning kuigi Alex selles valguses tema nägu ei näinud, tundis ta endal tema murelikku pilku. „Ta tahab teada, kas sa pead tõesti minema,“ küsis Sandra. „Ma kardan, et jah. Oleks kurb, kui ma kedagi teist nakataksin.“ Oli kuulda, kuidas Imre vaikselt midagi ütleb ning tema sõnad ära kuulanud, pühendas Marianne nendesse ka Sandra. „Sa võid minna, kui end halvasti tunned. Imre ütles, et kavatseb meid hiljem restorani viia ning tal ei ole õrna aimugi, mis kell me koju jõuame.“ „Pole tähtis,“ kõlas Alexi vastus. „Ma saan hakkama.“
Ta tõusis püsti ning liikus kiiresti istuvate inimeste eest mööda, et mitte nende vaatevälja varjata ning palus seejärel nii viisakalt, kui suutis, ukse juures istuval saalitöötajal end välja lasta. Tüdruk kortsutas küll Alexi äkilise lahkumissoovi peale kulmu, kuid manas siiski näole oma ametile iseloomuliku naeratuse ning avas Alexile ukse. Enne, kui Alex isegi aru sai, oli ta juba õues ning liikus bussiterminali poole, et bussile istuda ja koju sõita.
Ta oli tegutsenud hetkeimpulsi ajel, kuid ta ei kahetsenud seda: tegu oli juba tehtud ning oleks olnud liiga tülikas selle üle oma pead murda. Oma lahkumise plusse ja miinuseid peast heites keskendus ta millelegi palju meeldivamale. Kõigest loetud minutite pärast näeb ta Krisi. Kõigest loetud minutite pärast ütleb ta talle lõpuks, et armastab teda.
Jah, lõpuks kavatses ta selle välja öelda ning suhtus sellesse ideesse surmtõsiselt. Ta oli seda otsustanud juba hetkel, kui ta teatris keset esimest vaatust toolilt tõusis ning mitte keegi siin maailmas ei oleks saanud teda ümber veenda.
Kuna kellaaeg ei olnud veel sugugi hiline, oli buss rahvast täis ning Alex otsustas püsti seista, võttes sisse koha bussi tagaosas. Temast kaks tooli eespoole potsatasid puberteedieas tüdrukud, kes lõbusalt mobiiltelefoniga mängides lasid üle terve bussi muusikat – hetke kuumimaid ning ühtlasi ka magedamaid raadiohitte -, mis igal normaalsel inimesel ihukarvad püsti ajas ning kui Alex lõpuks oma kodupeatuses maha astus, kummitasid teda laulud, mis temas tülgastust tekitasid.
Veel mõni aeg tagasi oli Alexi kodutee hoopis teisi radu käinud. Bussipeatusest tema majani oli alati palju maad ning tihti oli ta kõndinud mööda pikki ja pimedaid tänavaid. Praegu aga oli bussipeatusest tema koduni vaid paarsada meetrit ning juba paar-kolm minutit hiljem keeras ta oma võtmetega ukse lahti, astus sisse, võttis kingad ära ning riputas õhukese tuulejaki nagisse.
Kui ta oma toa ukse avas, tõstis Kris, kes ilmselgelt mingit Imre autoajakirja luges, oma pilgu ning nähes Alexit uksel seismas, tundus, et ta on pahviks löödud.
„Sa...sa oled siin.“ Alex noogutas. „Jah. Ma olen siin.“ „Sa läksid ju ooperisse...ma ei saa aru.“ „Mis seal aru saada on?“ Alex astus tuppa ning istus kirjutuslaua äärde toolile. „Ma tulin ära, sest ei leidnud mingit mõtet seal olla.“ „Aga miks?“ „Miks?“ Alex asetas käed oma põlvedele ning jälgis, kuidas Kris ajakirja käest paneb ning oma salli kohendab. „Sest sind ei olnud seal. Sest ma tundsin sinust puudust. Sest ma tahtsin olla siin, sinuga omavahel, mitte Marianne, Imre, Sandra, Indreku ja veel sadade inimestega koos teatris.“
Krisi silmad läksid suureks, kui ta neid sõnu kuulis. „Sa...sa tulid siis minu pärast ära?“ Alex noogutas. „Jah, ainult sinu pärast. Kas see üllatab sind?“ Kris kehitas õlgu. „Ma ei tea...ju vist. Ma ei osanud oodata, et sa tuled, aga mul on väga hea meel, et sa seda tegid. Sa ei kujuta ettegi, kui hea meel.“
Nad vaikisid paar minutit, kuid toas ei jäänud hetkekski päris vaikseks. Alexi plaadimängijast kostis vaikne muusika – Kris oli sinna taas ühe oma plaatidest sisestanud. Alex kuulatas vaikides kurva moega ballaadi, mida laulis mahe noorukihääl, ning kogus julgust selleks, mida ta öelda kavatses.
I will fly, leave this solitude far behind
Hold you eternally close to mine
Get away from this million nights of winter
I would, if I only couldTa hammustas huulde, vaadates Krisi ootusärevat ilmet. Tundus, nagu ta teaks, et sündimas on midagi tähendusrikast, kuigi see, mida Alex teha kavatses, ei olnud talle veel päris selge. Teadmatus kõditas ta närve.
„Ma armastan sind, ning ma lähen sinuga koos kasvõi Siberisse.“ Kris oli juba ammu need sõnad ilma hirmuta välja öelnud, kuid Alex oli neile vastamisega kaua oodanud, ehk liiagi kaua. Enam ei olnud aga vaikimine võimalik.
„Kris, ma pean sulle midagi ütlema,“ lausus Alex end lõpuks kokku võttes, „midagi, mida ma juba ammu ütlema oleksin pidanud. Selle pärast ma tulingi. Tead, ma ei ole küll sellistes asjades väga osav, kuid ma loodan, et sellest pole midagi hullu.“ Ta tundis end korraga uskumatult tobedalt. Ta oli nagu kass ümber palava pudru, tiirutades ümber tulise kausi, ilma, et putru kordagi käpaga proovida oleks julgenud. Ta ei võinud rohkem kasutuid sõnu teha, kuna see, mis ta keelel oli, oli väga ausameelne, lühike ja konkreetne.
„Kris, ma tahan sulle öelda, et ma armastan sind. Vabandust, et ma selle ütlemisega nii kaua ootasin, kuid ma ei tahtnud seda teha, enne, kui ma selles päris kindel olin.“
Krisi nägu väljendas kõige siiramat üllatust. Mitte mingil juhul ei olnud ta oodanud, et kuuleb seda, mille järele ta süda nii kaua janunenud oli ning teda täitis seletamatu rõõm. Nii kaua oli ta seda ülestunnistust oodanud ning lõpuks ometi oli Alex selle talle kinkinud.
„Sa...ja sa tulid siia lihtsalt selleks, et öelda, et sa armastad mind?“ küsis ta, suutmata oma õnne uskuda. „Sa poleks pidanud. Sa oleksid võinud ka etenduse rahulikult lõpuni vaadata ja alles siis tulla. Sa ju tead, et ma ei jookse mitte kuhugi...“ „Ma tahtsin seda teha siis, kui me omavahel oleme,“ vastas Alex kohmetudes, arvates hetkeks, et Kris peab tema pihtimuse aega sobimatuks, „ning mul on väga keeruline sinuga omavahele jääda, kui maja pidevalt ringi sagivaid inimesi täis on ja ma arvasin, et oleks parem, kui...“ Kris, kes püsti oli tõusnud ning nüüd Alexi ees seisis, ei lubanud tal edasi rääkida, asetades oma sõrme ta huultele ning andes talle märku, et ta võib vaikida. „Tasa,“ ütles ta rahulikult. „Sa ei pea rohkem midagi ütlema, kuna ma tean, mida sa mõtled. Ka mina olen selle üle pikalt juurelnud ning ma leian, et sa ei oleks osanud valida paremat aega. Kõik on just nii, nagu sa tahtsid: siin oleme vaid mina ja sina ega mitte ühtegi segavat faktorit. Lõpuks ometi oleme me üle hulga aja täiesti omavahel.“ Ta eemaldas oma sõrme Alexi huultelt, saatis talle armastust täis pilgu ning kõndis ukse juurde. Korraks tundus Alexile, et Kris kavatseb välja minna ning avas juba suu, et küsida, kuhu ta kiirustab, kuid nägi, kuidas Krisi käsi ühe tuttava liigutuse tegi, ning pani oma suu kinni.
Kris tõmbas lukuaugust välja väikese metalselt läikiva võtme, millega ta äsja ukse lukustanud oli, ning pistis selle kerge naeratuse saatel taskusse. Nüüd oli nad Alexiga tõepoolest omavahel, sõna otseses mõttes. Seesama uks, mis nii mitmelgi korral ebasobivalt paokil oli olnud, lahutas neid nüüd sellest väljaspoole jäävast maailmast. Enam ei pääsenud keegi sinna tuppa ette hoiatamata sisse. Kuna võti oli Krisi käes, ei pääsenud ka Alex enam välja, kuid ta ei olnud kindel, kas ta tahabki sellest toast lahkuda. Tema mõtted võtsid aeglaselt hoopis teise suuna.
Kris istus Alexile sülle, ignoreerides enda mõneti ebamugavat asendit, ning suudles teda meeletult, kirglikult, ihaldavalt. Selles ühes ainsas suudluses peegeldus äkitselt rohkem emotsioone kui üheski teises ning sellest kumas läbi üks meeleheitlik soov, mida Kris juba pikemat aega alla oli surunud. Ta ootas Alexilt midagi. Ta tahtis täielikult temale kuuluda, ta tahtis temaga üheks saada. Nüüd, kui Alex oli lõpuks ometi välja öelnud, et ta Krisi armastab - tegelikult ei olnud Kris Alexi armastuses mitte kunagi kahelnud, kuid selle Alexi enda käest kuulmine muutis selle püsivaks ja pühaks -, tundus see olevat asjade loomulik käik.
See, mida Kris ihaldas, ei olnud vaid seks, see oli tema jaoks midagi palju enamat. Ta tahtis kogu oma olemusega Alexi südant puudutada ning ta soovis, et ka tema enda südant, mis minevikus nii mõnegi raske hoobi oli saanud, puudutatakse. Ta tahtis, et see oleks just Alex, kes seda teeb. Alex, ja ei keegi teine. Mitte nüüd, mitte kunagi.
Mitte iialgi ei olnud ta kedagi nii väga armastanud. See oli võimas tunne, mis jättis varju kõik teised tunded, mida ta eales varem tundnud oli. See oli tuhat korda tugevam kui tema viha oma alatu isa vastu ning sada tuhat korda tugevam kui jälestus, mida ta oma niinimetatud sõprade vastu tundis. See oli tema jaoks kõik.
See hetk oli täiesti nende päralt ning ei olnud kedagi, kes neid segada oleks võinud. Sügaval sisimas oli Kris juba oma otsuse teinud. Nüüd sõltus kõik vaid Alexi tahtest.
Oma palavikust soojade kätega hakkas ta kordagi suudlust katkestamata Alexi pluusi lahti nööpima.
Alex võpatas ning tema käed, mis Krisi juukseid olid sasinud, peatasid ta. „Mida...mida sa teed?“ küsis ta kohkunult. „Mitte midagi, mida sa ei taha, et ma teeksin,“ vastas Kris ning vaatas Alexile sügavale silma. „Kui sa soovid, et ma järele jätaksin, siis ära karda seda mulle öelda...kuid sa pead seda tõsiselt mõtlema. Ilmaasjata ma järele ei jäta.“ Ta tõmbas oma käed, mida Alex kinni hoidis, poisi haardest lahti ning jätkas tema pluusinööpide avamist, samal ajal ahnelt tema kaela suudeldes. „Kris, kas sa...kas sa...võiksid palun mu pluusi rahule jätta? Ma arvan, et sa ei peaks...“ „Tasa nüüd,“ ütles Kris. Mängleva kergusega sai ta viimase nööbi lahti ning tiris pluusi Alexi seljast ära, visates selle hoolimatult tooli kõrvale põrandale. „Sa mõtled liiga palju. Lülita end välja ja lase oma peal tühjaks joosta. Naudi hetke. Naudi seda, et me oleme siin vaid kahekesi ning oleme vabad, tegemaks teineteisega kõike, mida me vaid tahame..see on unikaalne võimalus. Palun...lase end lihtsalt lõdvaks. Palun.“ Ta kartis, et näeb Alexi silmadest endale hirmu vastu peegeldumas, kuid selle asemel väljendasid need kaks rohelist silmatera vaid mõistatust ja segadust. Ja siis...siis süttis neis silmades tuluke, mis väljendas mõistmist ja valmisolekut.
„Oled sa kindel, et see on just see, mida sa tahad?“ küsis Alex ning tema hääles oli kübeke kõhklust. „Sa pead mõistma, et sellest punktist ei ole enam tagasipöördumist.“ „Ma ei ole kordagi tagasipöördumisele mõelnud,“ vastas Kris kindlalt. „Terve selle aja jooksul, mis ma sinuga veetnud olen, ei ole ma kordagi tagasipöördumisele mõelnud. Miks peaks ka nüüd teisiti olema?“ Tema käed uitasid Alexi paljal nahal ning nende puudutus oli ootamatult õrn ja sensuaalne. „Me ei pea enam kauem ootama. Ma tean, et me mõlemad tahame seda...et ka sina tahad seda. Isegi kui sa seda valjusti välja ei ütle, siis ma tean seda. Ma tunnen sind paremini, kui sa seda arvatagi oskad. Teatud mõttes oleme me päris sarnased, sina ja mina, ning kui ma tunnen iseennast, tunnen ma ka sind.“ Krisi huuled jätkasid Alexi kaela ründamist ning külvasid selle õrna piirkonna üle põletavate suudlustega. „Tee minuga kõike, mida sa iial oled teha soovinud. Võta mind nii, nagu sa iial varem kedagi võtnud ei ole. Kasuta mind ära, tee mind enda omaks...tee mulle haiget...kuid palun, ära lase mul enam kauem oodata. Ma tahan, et sa seda kohe teeksid. Kohe...“ „Sa tahad, et mina...?“ päris Alex uskumatult.
See õhtu oli ootamatu pöörde võtnud ning tundus, et nagu ta isegi öelnud oli, ei olnud tagasipöördumine enam võimalik, kuigi ta seda nii mõneski mõttes soovis. Veel ei olnud õige aeg, veel võisid nad kõik ära rikkuda, kuid Krisi ei tundunud olevat enam võimalik ümber veenda.
Oma vaimusilmas, nii harva, kui ta seda teinud oligi, oli ta seda kõike teise nurga alt ette kujutanud. Tema fantaasiates oli alati Kris tugevam partner olnud, ning Krisi soov, et Alex tema üle domineeriks, tuli talle ootamatu üllatusena. Üllatusena, millega ta end kuidagi kohandada ei osanud.
Lootes, et veel on võimalus kõik peatada, tegi ta viimase katse Krisi meelt muuta, ignoreerides viisi, kuidas Kris teda puudutas, kuidas ta teda suudles ning kuidas ta käed iga sekundiga Alexi püksivärvlile lähemale suundusid.
„Me ei peaks seda tegema,“ lausus Alex, pannes neisse sõnadesse kogu oma veenvuse. „Aeg ei ole selleks veel küps. Me peaksime teineteist paremini tundma õppima ning selleks kulub veel aega...“ „Alex, selleks on juba liiga hilja. Seda aega, millest sa räägid, ei ole enam.“ „Miks?“ „Sest ma olen oma otsuse teinud,“ vastas Kris ning tema sõnad väljendasid kindlat ning vankumatut veendumust. „Ma olen oma otsuse teinud.“
Alex ei teadnud, kuidas ta oma käed liikuma sundis, kuid hetk hiljem olid need Krisi kaela ümber oleva ebamugava salli lahti sõlminud ning selle ükskõikselt teise toa nurka heitnud, tegutsedes tema vabast tahtest sõltumata, omasoodu, ning eemaldasid kärsitult, kuid ettevaatlikult Krisi särgi. Tool, mille peal oli sündinud korraga nii mitu olulist otsust, jäi selja taha ning nad maandusid voodil. Äkki tundus see nii seletamatult pehme, nagu tahaks nad endasse neelata. Võib-olla ei olnudki see voodi. Võib-olla oli see hoopiski nende liiga kaua vaos hoitud kirg.
Nende keeled kohtusid meeleheitlikus lahingus, mis tundus käivat vaid võidu nimel, ning nende kehad, juba ilma riieteta, tundusid ideaalselt kokku sulavat ja põimuvat...
Plaat, mis makis ketras, oli mängimise lõpetanud ning muusika asemel täitsid tuba vaid nende armatsemise helid. Nii võis selles toas tajuda kõike muud peale vaikuse ja külmuse.
Kris karjatas, kui Alex temasse sisenes ning korraga oli valu kõik, mida ta tunda suutis. Ei mingit naudingut, ei midagi meeldivat, ainult rebiv valu, mis tekitas tunde, nagu lõikaks keegi teda seest pooleks. Krisi silmanurkadesse tekkisid pisarad, ta pigistas hingehinnaga enda all olevat linaserva ning hammustas huulde, tehes seda nii tugevasti, et ta suu vere maitsega täitus. Ta tahtis, et see valu lõppeks, kuid samas ei tahtnud ka. Ta oli algusest peale teadnud, et see teeb haiget, kuid kõik rääkisid alati, et tõeline armastus ongi valus. Taibates, et see on tõsi, soovis Kris seda valu rohkem tunda, otsustades selle vastu võtta ja vaikides ära kannatada. Jah, armastus oli valus ja vaid seda valu taludes suutis ta tõestada, et on selle armastuse vääriline.
Nende ühinemine toimus aeglaselt, kuid kindlalt. Valu asendus kõikehõlmava naudinguga ning Kris suutis naeratades oma armsama näkku vaadata. Tema silmade läbi polnud Alex kunagi varem nii kaunis välja näinud. Alex oli kaotanud kogu oma tuima koore, mida ta tavaliselt kaitseks ümber kandis, ning tundus, nagu oleks ta hing Krisi ees alasti, sama alasti, kui ta kehagi. Ta põsed õhetasid, ta huuled, mis olid Krisi raevukatest suudlustest muljutud, kumasid tema loomulikult kahvatu naha taustal veripunaselt ning ta hingamine oli kähe ja korrapäratu. Selles pildis oli midagi nii uskumatult erootilist, et Kris tahtis selle endale igaveseks mällu talletada. Alex oli sealt, koos temaga, tema sees, ning mitte midagi ei oleks suutnud Krisi õnnelikumaks teha. Ta ei olekski soovinud oma esimest korda kellegi teisega läbi elada.
Ja siis oli kõike nende jaoks liiga palju. Nende vabanemine toimus peaaegu üheaegselt ning ühisest orgasmist raputatuna vajusid nad väsinuna teineteise embusesse.
Alex üritas oma mõtteid korrastada, kuid kurnatus hakkas tema üle võimust võtma ja kõik oli tema jaoks ikka veel pisut segane.
Kui ta teatrist lahkunud oli, oli tema eesmärgiks vaid Krisiga üks tõsine tunneteteemaline jutuajamine maha pidada, kuid asi oli läinud tunduvalt kaugemale, kui ta planeerinud oli. Ta ei olnud mitte ainult Krisile lõpuks üles tunnistanud, et ta teda armastab, ta oli ka temaga seksinud. Eks ta ole.
Pikka aega oli paljas mõtegi seksist teda hirmust värisema pannud ning tema kõige piinavamad, Henryga seotud mälestused, tema mälus pinnale toonud, kuid Kris oli suutnud seda piinavat tõsiasja muuta. Terve selle aja, kui ta temaga oli ning teda puudutas, ei tulnud Henry nimi Alexile kordagi pähe. Teda poleks nagu olemas olnudki, ning kui oligi, siis hõljus tema eksistentsi tajumine Alexist nii kaugel, et see talle enam karvavõrdki korda ei läinud. See, mida Henry temaga kaks aastat tagasi tegi, oli unustatud. Viimaks ometi oli ta sellest üle saanud. Krisi abiga oli ta sellest üle saanud.
Ta pigistas Krisi sooja kätt, mille järgi võis aimata teda endiselt kimbutavat palavikku, ning naeratas poisile, kes tema käte vahel oli. „Kuidas sa end tunned?“ küsis ta ettevaatlikult.
Kris naeratas talle vastu, ilme pisut väsinud. „Mis sa ise arvad?“ küsis ta. „Ma ütleksin, et kõik on paremini kui kunagi varem. Sa olid lihtsalt fantastiline. Karm, kuid samas ka õrn...küllap ma sind selle pärast nii palju armastangi.“ Ta suunurka kerkis muie ning ta lasi kuuldavale väikese naerupahvaku. „Mille üle sa naerad?“ ei saanud Alex aru. „Kas ma ütlesin või tegin midagi naljakat?“ „Ma mõtlesin lihtsalt sellele, kuidas teised teatris igavlevad ning mingeid maitsetuid ooperiaariaid kuulavad. Ma vean kihla, et neil pole praegu pooltki nii lõbus kui meil siin.“ „Meie vaesed vanemad,“ ütles Alex mõtlikult. „Kui nad meid praegu näeksid, paneksid nad meid kiriku vande alla.“ Kris ei suutnud oma muiet kõrvaldada, kuigi mõistis Alexi tooni tõsiduse põhjust. „Neil ei ole selleks mingit vajadust. Kas ei olnud see nende endi soov, et me hästi läbi saaksime?“ „Hästi läbi...jah, nad tahtsid tõepoolest, et me hästi läbi saaksime, aga praegu saame me liigagi hästi läbi. Hästi ja liiga hästi läbi saamisel on suur vahe. Kui nad abiellusid, saime me nende tõttu vendadeks ning parimal juhul lootsid nad, et me suudame teineteist kuidagi välja kannatada ning esimese paari nädalaga üksteisel luid ei murra. Seda, mis praegu toimub, ei osanud kumbki neist ette näha. Isegi mina ei osanud seda alguses ette näha...“
„Ma tean, et sa oled mures,“ kostis Kris end pisut nihutades ja oma pead Alexi rinnale toetades, „ning teatud mõttes on sul selleks ka põhjust. Ma tean, et sa esitad endale ikka veel, isegi praegu küsimust, kas sa...kas me tegime õigest. Alex, sa pead aru saama, et ei ole tähtis, kuidas meie vanemad omavahel seotud on. See on viimane asi, mille peale me mõtlema peame. Ainus, mis loeb, on see, et me teineteist armastame. See on kõige tähtsam.“ Ta hõõrus oma nina vastu Alexi kaela. „Ära mõtle sellele,“ palus ta, „vähemalt mitte praegu. Mõtle sellele homme...või, kui soovid, päev pärast homset. Praegu aga viska see kõik peast välja. Pole midagi mõttetumat, kui pärast seksi oma van...“ Tema lause katkestas vali aevastus, mis Krisile ilmekalt meenutas, et ta ikka veel tõbine oli. „Sa oled endiselt külmetunud,“ lausus Alex, vaadates, kuidas Kris käega üle oma nina tõmbas, ning katsus oma parema käega tema otsaesist. „Palavik ei ole küll kõrge, kuid siiski olemas. Ma keedan sulle teed.“ Ta lasi Krisist lahti, puges tema kõrvalt voodist välja ning kattis teda tekiga, et teda rohkem külmetamast takistada. Seejärel lasi ta pilgul mööda oma tuba ringi käia, otsides oma aluspükse, mida jalga tõmmata.
Ta oleks võinud vähemalt vaadata, kuhu ta need viskab.
Oma pükste asukoha lõpuks tuvastada suutnud, vedas ta need endale kiiresti jalga ning tahtis juba uksest väljuda, kui talle meenus, et uks oli ikka veel lukus ning võti peitis end Krisi dressipükste taskus. Nii pidi ta mõlemad taskud hoolega läbi otsima, enne kui võti talle lõpuks pihku hakkas. „Ma tulen kohe tagasi,“ lausus ta naeratades, keeras ukse lahti ning kõndis kööki, kus ta veekeetja veega täitis ning sisse lülitas, oodates, millal vesi keema läheb. Kulus mitu minutit, kuni kollases kannus kuumenev vesi lõpuks rõõmsalt mulksuma hakkas ning möödus peaaegu veerand tundi, enne kui Alex, ääreni täis teetass käes, lõpuks aeglaselt ning ettevaatlikult trepist üles koperdas.
„Ära unusta ust lukustada,“ soovitas Kris, kui Alex toas tagasi oli ning tassi lauale asetas. „Meil on siin pisut segamini ning oleks hea, kui keegi praegu ilma ette hoiatamata siia sisse ei jalutaks.“ „Nad ei tule veel niipea,“ vastas Alex ust Krisi soovi kohaselt lukku pannes ning vaadates rahuldustundega, kuidas snepper alla klõpsatab. „Teater ei ole veel lõppenud ning Imre lubas neid kõiki pärast restorani viia. Mul pole õrna aimugi, millal nad naasevad, aga ma ei imestaks, kui see oleks pigem hiljem kui varem.“
Ta pakkus teetassi Krisile, kes aga pead raputas. „Mitte praegu,“ lausus ta. „Siis, kui see jahtunud on.“ „Kui vaid Indrek neid sõnu kuuleks,“ muigas Alex. „Lõppude lõpuks on ju maailmas ikkagi kolme liiki inimesi: mehed, naised ja...“
Kris haaras ta käest, tõmbas ta voodisse pikali ning hakkas teda taas suudlema, tehes seda peaaegu sama palavikuliselt kui enne. „Unusta Indrek ja tema teejutud,“ lausus ta kähedalt ning näksas Alexit kaelast. „Praegu oled sa minuga, mitte temaga.“
Sel õhtul armatsesid nad veel kaks korda, iga korraga eelmisest metsikumalt, ning tundus, nagu ei saaks nende kehad, mis iga korraga teineteist paremini tundma tundusid õppivat, kunagi teineteisest küllalt. Niisama paratamatult, kui nad teineteisesse armunud olid, niisama paratamatult oli ka seks lõpuks nende suhte loomulikuks osaks muutunud ning kui neil selle jaoks enam jaksu ei olnud, mähkisid nad end teki sisse ning valmistusid unemaale minekuks, käed ümber teineteise ning keha keha vastas. Paremat asendit magamiseks polnud olemaski.
„Mul on tunne, nagu oleks talv, milles ma sünnist saati elanud olen, lõpuks ometi läbi saanud,“ ütles Kris vaikselt, seda mõtet võib-olla vaid iseendale öeldes, kuid ka Alex kuulis seda. „Talv võib alati tagasi tulla,“ vastas ta vaevumärgatava kurbusega, lootes, et seda kunagi ei juhtu. „Talv...talv võib alati tagasi tulla.“
Kris tundis end väsinuna, kuid hiilgavalt õnnelikuna. Teda ei huvitanud, kuidas ta end järgmisel päeval tunneb või mis saab edasi, see kõik oli seda väärt olnud. Alex oli inimene, keda ta armastas ning inimene, kes teda armastas. Alexi armastus tema vastu Krisi südant tugevdamas, oleks ta olnud võimeline astuma paljakäsi vastu kasvõi tervele hunnide armeele. Või siis lihtsalt oma isale. Mõlema purustusjõud oli suhteliselt sama.
Alexi käsi ümber tema käe, uinus ta magusasse unne, unistades viivuks, et see hetk kestab igavesti ja et homset pole olemas. Nägu Krisi juustes, mis õrnalt ta nina kõditasid, tegi Alex sedasama.
Pealkiri: Re: Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] ![Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] - Page 13 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
15/11/2010, 00:53
