Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Millal uut osa saab?

arvatavasti alles pühapäeval
kõigest kolm päeva veel piinlemist

Muhahahaa, ma ei pruugi sugugi nii kuri olla, kui te arvate Tegelikult oleksin ma võinud hea õnne korral uue osa juba täna (või kella järgi otsustades lausa eile) üles panna, aga terve minu vaba päev möödus koristades...seega ennustan ma uut osa reedeks

seda minagi :/ iga kord kui postkasti tuleb kiri uue postituse kohta, põlen ärevusest
Aga jahh...

Äkki siis nüüd? *vaga lootusrikkalt*

Sorry to have kept you waiting!

"Norra mets" on Haruki Murakami teos ja kuigi minu arvates mitte tema parim - "Kafka mererannas" on üle kõige ja "After Dark" on samuti fantastiline - , on see siiski väga hea. Tuleb välja, et selle osa kirjutamise ajal lugesin ma parajasti just seda

Ma pole sugugi kindel, kas lugemisel on tõepoolest nii teraapilised omadused, nagu ma selles osas väidan, aga loota ju võib.

Kena reede jätku ning kommenteerige ja kritiseerige!
**

45.

Esmaspäeval käis Alex esimese asjana haiglas ning lasi oma õlast niidid eemaldada. Kes oleks võinud uskuda, et sellest, mil teda rünnati ning rööviti, oli möödas juba kolm nädalat? See kõik tundus olevat juhtunud nii ammu, et Alex seda vaevalt mäletas ning ta oli selle eest endale tänulik. See oli olnud ebameeldiv kogemus ning ta lootis, et midagi sellist enam ei kordu.
Oli 28.juuli ning aasta seitsmendat kuud oli jäänud järele vaid neli päeva. Siis pidi algama august, viimane suvekuu.
Alates nende tülist oli Alex üritanud käituda Krisiga nii sõbralikult, kui ta vähegi suutis. Ta loobus tema vältimisest – sellel ei olnud lihtsalt mingit mõtet – ning viskas tema juuresolekul rohkem nalja ja isegi naeratas rohkem. Näis, nagu oleks teda tabanud hea tuju nakkus, mis ta palju muretumaks ja lahkemaks tegi. Loomulikult ei saanud nad veeta koos pooltki nii palju aega, kui tahtsid – Alex käis ikka veel tööl, kuigi viimast nädalat ning aja, mis sellest üle jäi, oli ta hõivatud töödega, mis kodus tegemist vajasid -, olid need üürikesed hetkel, mil Alex Krisi enda vastu surus ning teda tundeliselt embas, kõik, mida Kris tahta võis ning paljas neile hetkedele mõtlemine võlus ta suule naeratuse, mida keegi sealt pühkida ei suutnud. Tundus, nagu hakkaksid asjad iseenesest rööpasse minema ning Kris polnud ammu nii õnnelik olnud. Tõtt-öelda kahtles ta, kas ta üldse oligi kunagi nii õnnelik olnud. Vahest oli ta seda olnud hetkel, kui Alex talle peaaegu kolm nädalat tagasi ütles, et ta soovib temaga koos olla, kuid tol hetkel oli see õnn teistsugune tundunud. Selles olid segunenud ebakindlus ning ebamugavus, kuid nüüd olid need kadunud. Õnn, mida ta praegu tundis, oli sajaprotsendiliselt teistsugune. See tekitas temas tunde, et ees ootab parem tulevik.

Esmaspäeva pärastlõunal, kui Alex haiglast naasnud oli, istusid nad Krisiga köögis ja lobisesid pikki minuteid, samal ajal kui Alex lõunasöögi valmistamiseks kartuleid kooris ning seejärel tükeldas. Kris oli vihjanud vajadusele osta elektriline köögiviljalõikur, kuid Alex oli tal kohe selle mõtte maha soovitanud matta ning lõikus kartuleid südamerahuga käsitsi edasi.
Kusagil selle protsessi keskel sisenes kööki Sandra, pomises lühikese tervituse, jõi paar lonksu mahla – otse pakist, kuna ta ei viitsinud tassi võtta – ning istus seejärel maha, asudes Alexi ja Krisi vestlust kuulama, sellele kordagi vahele segamata.
Nähes tüdrukut tooli peal jalgu kõlgutamas, meenus Krisile paratamatult, millises olukorras tüdruk tema ja Alexi kolm päeva tagasi tabanud oli ning teda hakkas närima mure. Ta ei saanud sinna midagi parata. Iga kord, kui ta mõtles sellele, et Sandral kõik teada võib olla, muutis see ta rahutuks. Tõsi, tal oli Sandrast, oma kasuõest täiesti ükskõik, kuid ta teadis, et Alex soovis, et koer veel vähemalt mõnda aega maetud oleks ning ta teadis, et kui Sandra ühel hetkel kuulutaks, et ta kõigega kursis on, muudaks see Alexi õnnetuks. Ta ei tahtnud, et Alex õnnetu on. Ta armastas näha tema naeratust ning kõik, mis selle tema näolt eemaldada võis, oli talle vastumeelne.
Ta vaatas Alexile otsa, justkui soovides tema näost midagi välja lugeda, kuid Alex tundus olevat rahu ise. See võis, kuid ei pruukinud olla fassaad. Kris lootis, et teine variant on õige. Lõppude lõpuks tundis Alex oma õde üsna hästi ning kui tüdruk oleks kuidagiviisi tema ja Krisi suhte saladuse ära mõistatanud, oleks ta sellest juba ammugi aru saanud.
Sandra istus taburetil, kõlgutas, nagu juba mainitud, jalgu ning uuris Alexit ja Krisi pealtnäha leige huviga.
Nad olid süvenenud tõsisesse jutuajamisse teemal, milline elektriline kodumasin raiskab kõige rohkem voolu ning see teema ei huvitanud Sandrat karvavõrdki. Küll aga huvitas teda viis, kuidas nad omavahel rääkisid ning see oligi põhjus, mis Sandrat köögis selle surmigava teema keskel paigal hoidis.
Neid hoolega jälgides pani ta tähele mitut asja. Esiteks, Kris valis oma sõnu suurema hoolega kui tavaliselt ning tundus mingil kummalisel põhjusel iga Alexi arvamusega nõustuvat. Teiseks, Alex tundus olevat end täiesti lõdvaks lasknud, ta libises vooluga kaasa ja rääkis Krisiga nii, nagu oleks hoopis tema ta parim sõber ja mitte Masumi. Hetkeks tundus Sandrale, et ta suhtub Krisi koguni soojemalt kui Masumisse, keda ta oli tundnud juba lasteaiast saati ning see oli üsna ebatavaline, kuna Alex ei lasknud tavaliselt kedagi endale nii lähedale, et neil oleks isegi olnud võimalust sõbruneda.
Ja ometi olid Alex ja Kris lühikese ajaga tavatult lähedaseks saaud ning Sandrale tundus, et see sõprus on neid mõlemat muutnud.
Nende vahel oli mingi määratlematu pinge.
Pinge...või külgetõmme?

Kusagilt sügavalt ajusopist meenus talle unenägu, mida ta oli näinud tol ööl, kui ta peolt koju oli tulnud.
Tegemist oli olnud ühe tema veidraima unenäoga. Oma unenäos oli ta koju jõudes ukse avamise käigus võtmed kaotanud ning majja sissepääsemiseks sunnitud mööda vihmaveetoru üles ronima ja Krisi toa avatud aknast sisse pugema. Seal oli ta näinud oma venda ja Krisi ennastunustavalt voodi peal suudlemas.
Tegemist oli olnud erakordselt realistliku unenäoga. Kõik värvid, kõik elemendid olid paigas olnud. Isegi viis, kuidas Alex Sandra peale karjus, oli olnud nii reaalne. Hommikul üles ärgates oli Sandra lühikeseks ajaks veendunud, et tegemist polnud kõigest unenäo, vaid ka tegelikult aset leidnud sündmustega, kuid nii mõnigi pisiasi lükkas selle teooria ümber. Riided, mis tema mäletamist mööda mustapesukastis olid lõpetanud, rippusid kortsununa tema toas nagis. Oma võtmed leidis ta jaki taskust, hoolimata sellest, et ta need enda arvates kaotanud oli.
See oli üks kõige imelikematest ja segadust tekitavamatest unenägudest, mida Sandra üle pika aja näinud oli ning kuigi temas selle kohta mõned kahtlused olid, ei saanud ta neid kuidagi leevendada. Ta oleks võinud Alexi käest kõik järele uurida, kuid juhul, kui tegemist oli tõepoolest vaid unenäoga, oleks see tähendanud enda sisse rääkimist ning Sandra ei kahelnud sekundikski, et ka Marianne saab sellest kuulda.
Ja ometi ei suutnud Sandra oma väärikast arutluskäigust hoolimata seda unenägu peast pühkida. Üks osa temast käskis tal uskuda, et kõik, mida ta sellel ööl nägi, oli ehtne, mitte vaid paljas fantaasialõik ning ta tundis, et mingis mõttes on sellel poolel õigus.
Pilk, mida ta Krisi silmades nägi, kui need aeg-ajalt Alexil peatusid, rääkis selle poole kasuks. Ka Sandra unenäos oli Krisi silmades olnud samasugune kiindumust täis, kohati lausa palavikuline pilk.
Ta keerutas oma pöidlaid, Alexi ja Krisi vestluse suhtes endiselt mingit erilist huvi ilmutamata, ning mõtles pingsalt.
Kui tegemist ei olnudki unenäo, vaid tegelikkusega, mille taju Sandra kehas voolav alkohol ähmastanud oli, siis mis selle kõige taga oli?
Ta suutis kujutada ennast vihmaveetoru küljes kõlkumas. Ta suutis kujutleda ennast hiiliva kassi kombel avatud aknast sisse potsatamas. Sinnamaani oli kõik mõeldav.
Suudlus oli see, mida ta peast välja ei saanud.
Sandra ei olnud kunagi mõelnud, et Alexi ja Krisi vahel midagi olla võiks või et nad koos head välja näeksid – see oli viimane asi, millega ta oma pead oli suvatsenud vaevata -, nii et miks oleks pidanud ta alateadvus sellise kohati ebanormaalse kujutluspildi genereerima? Samas, miks oleks see pidanud päriselt juhtuma?
Sandra jätkas oma pöialde keerutamist. Kogu asja juures oli midagi, mis ei klappinud. Paari öö tagused sündmused olid tema jaoks nagu pusle, millel oli liiga palju ühesuguseid tükke. Ta võis pildi südamerahuga kokku panna, kuid ometi sattus mingi tükk, mis vaid õige pisut värvivarjundi poolest õigest tükist erines, valesse kohta ning ajas kogu pildi nihkesse.
Miks oleks Kris pidanud tahtma Alexit suudelda? Nii palju, kui Sandra taipas, oli Alex tüütu, ärritav ja absoluutselt ebaihaldusväärne. Miks oleks Kris pidanud tema vastu huvi tundma?
Jah, ta vihkas puslesid. Ta ei olnud kunagi nende kokku panemises kibe käsi olnud.
„Ma ütlen viimast korda: me ostame elektrilise viilutaja ainult üle minu laiba,“ kommenteeris Alex, täitis valge plastmasskausi veega ning pani kartulitükid vette hulpima. „Kui me ka nii lihtsa asja nagu juurviljade tükeldamine masinate hoolde usaldame, muutume me lõpuks täiesti abituks. Ühel hetkel ei oska me isegi enam oma kingapaelu siduda. Ökoloogiline katastroof on tulekul ning ma ei kavatse sellest osa saada.“
„Jumala eest,“ pomises Sandra ning tõusis toolilt püsti, lükates selle valju kriuksuga laua alla. „Te olete nii igavad, et sure või ära! Te räägite kodumasinatest! No tõesti!“ Ta keeras poistele selja ning kõmpis köögist välja, tilluke tusatujupilveke pea kohal hõljumas.

Hoolimata sellest, et see kummitas teda rohkem, kui tohtinud oleks, oli see kõigest unenägu. Oleks olnud naeruväärne arvata, et kahe nii ebahuvitava inimese vahel mingi keemia võis peituda.
Ta kõndis omaette musti mõtteid mõlgutades minema ega näinudki, kuidas Alex kartulikausi käest ära pani ning Krisi oma käte vahele tõmbas.
**
Kuigi Kris tundis end õnnelikumalt kui varem, oli tema õnne juures ka üks tahk, mis kogu kompotti tumestas ning millele ta mõelda ei soovinud. Tilk tõrva meepotis rikkus ära kogu meepoti ning Krisi meepotis oli see tilgake, kuigi imetilluke, olemas.
Teadmine, et Alexit oli seksuaalselt ära kasutatud, rippus ta kaelas nagu raske kivi ning ta tundis, nagu rõhuksid paar massiivset rahnu ka ta kõhtu. Kahjuks polnud tegemist muinasjutuga hundist ja seitsmest kitsetallekesest, tegemist oli päris eluga.
Kris teadis, et sõnad, mis Alexil üle huulte olid lipsanud, ei olnud mõeldud välja tulema ning ta oli need välja paisanud kõigest hetkeimpulsi mõjul. Ka siis oli ta öelnud vähe, kuid sellest piisas, et Kris teda mõistaks. Vähemalt sel hetkel.
Ka praegu mõistis Kris kõike, kuid talle ei piisanud sellest enam. Ta tahtis, ta vajas rohkemat.
Alex oli osa tema elust ning kuigi ta teadis, et see Alexile metsikult haiget võib teha, tahtis ta kuulda kogu lugu, esimesest lausest kuni viimaseni. Ta tahtis teada, kes oli see südametu inimene, kes Alexit nii julmalt ära oli kasutanud; ta tahtis teada, kuidas Alexist ohver oli saanud. Hoolimata sellest, et see sõna Alexis võõristust tekitas, ei suutnud Kris leida ainsatki sõna, millega seda viietähelist kombinatsiooni asendada.
Ta tahtis kogu tema vägistamise lugu kuulda, kuid ta ei suutnud ette kujutada, kuidas ta seda Alexilt küsima peaks. Ta aimas, et sellest rääkimine mõjub Alexile piinavalt ning paneb ta kogu toimunut uuesti läbi elama ning peaaegu kindlalt oleks selle teema lagedale toomine lõhkunud seda habrast tasakaalu, mis tema ja Alexi vahel praegu valitses. Krisil oli kulunud nii kaua, et seda saavutada ning ta ei tahtnud seda kohe purustada. Ja ometi tahtis ta vastuseid.
Lõuna oli möödunud peaaegu märkamatult. Marianne oli valmistanud kartulipannkooke ning riivinud sinna juurde värsket rohelist salatit. Pärast lõunasööki oli ta Alexiga peaaegu kaks tundi marjast mänginud. Ka Kris oleks soovinud nendega liituda, kuid ta ei olnud kunagi varem selle mänguga kokku puutunud – tema leivanumber oli hoopis pokker - ning ta oletas, et temasuguse puupea õpetamine oleks Alexilt ja Mariannelt igasuguse mängurõõmu röövinud.
Kell lähenes kuuele. Imre oli saabunud mõned minutid tagasi ning arutas koos Mariannega elutoas päevasündmusi. Sandra oli välja läinud – kuhu ja kellega, Kris ei teadnud, kuid ta ei oleks imestanud, kui sellest midagi head ei oleks tulnud – ning Alex veetis aega oma toas.
Kui Kris ukse avas, lamas ta kõhuli voodil, nina raamatus ning neelas keskendunult paberile trükitud sõnu. Ta ei märganudki Krisi saabumist, enne, kui poiss juba tema kõrval seisis.
„Sa oled väga pühendunud,“ märkis Kris naeratades ning istus Alexi kõrvale. „Ma tunnen väheseid inimesi, kes nii väga lugeda armastavad. Mis sul praegu käsil on?“ „Norra mets,“ lausus Alex ning ulatas raamatu Krisile. „See on peaaegu lõpusirgel...kuigi tegelikult hakkasin ma seda lugema alles eile. Mul ei tulnud õhtul väga pikka aega und ning ma vajasin midagi rahustavat; midagi, mis takistaks mul liigselt mõelda. Oled sa kunagi tundnud, et mida rohkem sa mõtled, seda vähem soovid sa seda teha ning seda enam tunned sa sundust mõelda?“
„Sa kasutad liiga keerulisi sõnu,“ lausus Kris. „Ma taipan vaid pooleldi, mida sa öelda tahad.“
„Kas sa ei tahaks mulle ette lugeda?“ küsis Alex täiesti ootamatult. „Ma ei mäletagi, millal keegi mulle viimati ette luges. Ma olin siis arvatavasti päris väike. Kas sa ei tahaks seda teha? Ma saaksin nii paariks minutiks oma silmi puhata.“

Kris noogutas ning lasi Alexil endale õige koha ette näidata. Niisamuti, nagu Alex ei mäletanud, millal keegi talle viimati ette oli lugenud, ei suutnud ka tema meenutada, millal ta viimati kellelegi ette oli lugenud.
Ta süda jäi peaaegu seisma, kui Alex oma pea ta sülle asetas.
„Kas nii sobib?“ küsis ta, justkui kartes, et Kris ta eemale tõukab. Kris naeratas ning tõmbas õrnalt käega läbi ta juuste. „Muidugi sobib,“ sõnas ta ja naeratas. „Ma loodan, et sa tunned ennast mugavalt.“
Fakt, et Alex usaldas teda piisavalt, et oma pea ta sülle panna, täitis ta rinna õnnetundega. Selles julgustust saanud, hakkas ta lugema, kuigi read, mida ta oma silmade ees nägid, kandsid endas vaid kurbust.

„Päraslõunane valgus oli selge ja vahe nagu siis täpselt aasta aega tagasi, kui ma Naokol Kyotos külas käisin. Pilveribad olid valged ja peenikesed nagu luud, taevas näis lõputult kõrge. Näe, jälle sügis käes, mõtlesin ma. Sügise tulekust andsid mulle teada tuule lõhn, valguse värvid, rohupuhmas õitsevad pisikesed lilled ning see, kuidas väikesed helid vastu kõlasid. Aastaaegade ringlemisega muutub minu ja surnute vaheline distants järjest suuremaks. Kizuki on jätkuvalt seitseteist, Naoko kakskümmend üks. Igavesti.“

Ta oli lugenud kõige rohkem viis lehekülge, kui Alex rääkima hakkas ning teda katkestas.
„Sa ütlesid, et ma armastan lugeda,“ ütles Alex mõtlikult. „Kas sa tead või ainult arvad seda?“ „Ma...mida?“ Kris ei suutnud Alexi sõnade tähendust mõista. Kõigile oli selge, et Alex lugeda armastas, miks muidu oleks ta lõviosa oma vabast ajas nägupidi paberis veetnud? Miks pidi Alex talt midagi sellist küsima?
„Ma arvan, et ma tean seda,“ vastas ta lõpuks. „See tundub ilmselge olevat.“ „Sa ei arva ega tea,“ kordas Alex ta sõnu, „vaid arvad, et sa tead. Kumb see siis on? See ei saa olla mõlemad korraga.“ Ta pööras oma pead pisut ning vaatas Krisile otsa. Tol hetkel tundus ta nii uskumatult õrn, et Kris oleks tahtnud ta lihtsalt enda käte vahele haarata ning teda mitte kunagi minema lasta, kuid ta ei saanud seda teha. Alexi silmis olev pilk andis talle mõista, et jutt, mis algas peaaegu ei millestki, suundub tõsisemasse lõpp-punkti, kui ta arvatagi oskab.
Teadmata õiget vastust, Kris neelatas. „Sellisel juhul ütleksin ma kindlalt, et sa armastad lugeda ning arvamusele pole selles küsimuses ruumi.“
Alex naeris vaikselt. See oli omapärane, helisev naer, mis oma kummalisuses Krisil kõik ihukarvad püsti ajas. Ta polnud kunagi varem Alexit sellisel kombel naermas kuulnud.
„Ma arvasingi, et sa seda ütled,“ lausus ta mingi ebatavalise seguga lõbususest ning närvilisusest. „Ma vihjasin sulle, et sul ei saa eksisteerida umbmäärast arvamust ning seetõttu valisid sa kohe variandi, mis tundus sulle kindlam. Tegelikult valisid sa valesti.“

„Sa tahad siis mulle öelda, et tegelikult sa lugeda ei armasta?“ Kris kortsutas kulmu. „Seda on raske uskuda.“ „Ma ei taha sulle sugugi seda öelda,“ lausus Alex. „Ma olen raamatuneelaja. Kas ma suudaksin sinu meelest ridagi lugeda, kui ma seda jälestaksin? Ma tahan sulle lihtsalt öelda, et suurema osa ajast ei loe ma mitte oma armastusest kirjanduse vastu, vaid hoopis praktilisest vajadusest.“ „Aga miks?“ „Oled sa kunagi tundnud, et mida rohkem sa mõtled, seda vähem soovid sa seda teha ning seda enam tunned sa sundust mõelda?“ kordas Alex lauset, mida ta Krisile juba varem öelnud oli.
Nüüd, kui Alex juba teistkordselt samu sõnu lausus, hakkas Krisile kohale jõudma, mida ta talle öelda tahtis. See oli üllatavalt lihtne ning Kris imestas, miks ta kohe selle peale ei tulnud.
„Sa tahad öelda...et lugemine on sinu jaoks eelkõige tegevus, mis takistab sind liigselt mõtlemast?“
Nukker naeratus, mis Alexi näole kerkis, andis Krisile teada, et ta oli märki tabanud. Võib-olla ei olnud Alex sellist mõistmist nii ruttu oodanud, kuid ta ei suhtunud sellesse sugugi negatiivselt.
„Sul on täiesti õigus,“ lausus ta sama mõtlikult kui selle ebahariliku vestluse alguses, ning ohkas.
„Kui ma olin noorem, oli lugemine alati hea viis aega veeta, kuid see ei olnud just mu lemmiktegevus. Oli nii palju asju, mida ma palju meelsamini tegin. Ühel hetkel olin ma aga täiesti katki...“
Kris neelatas, taibates, mida Alex „täiesti katki“ all mõtles. Ta oli lõputult mõelnud, kuidas sellest juttu teha, kuid see, et Alex ise selle teema tõstatas, oli tema jaoks ootamatu.
„Kõik tundus korraga nii mõttetu, nagu ei oleks millelgi enam väärtust. Kuhu iganes ma ka ei vaadanud, tundus kõik nii tähtsusetu...ma muutusin kõige end ümbritseva suhtes tuimaks ning tundsin, kuidas ma aeglaselt hulluks lähen. Ma ei ole kunagi elus sellist hirmu tundnud. Sa ei kujuta ette, millist tunnet võib tekitada paljas mõte terve mõistuse kaotamisest...“
Kris tundis, kuidas Alex kergelt väriseb ning asetas oma käe hoolitsevalt ta õlale. Alexil oli raske sellest rääkida ning ta pidi talle kuidagi mõista andma, et ta on valmis teda kuulama, algusest lõpuni. Alex teadis seda, kuid siiski.

„Ma pidin leidma endale mingi väljapääsu, mis takistaks mind mõtlemast asjadele, mis haiget tegid. Lõpuks otsustasin ma oma isast eeskuju võtta. Ma olin küll alles väike, kui ta suri, kuid ma mäletan teda üllatavalt hästi. Alati, kui teda midagi vaevas, võttis ta raamatu kätte ning luges selle kaanest kaaneni läbi. Elu lõpus tegi ta seda üha rohkem...ma lootsin, et see aitab ka mind ning teatud mõttes oli mul õigus. Alates hetkest, kui ma lugemisele keskendusin, läks mul paremaks ning mõne aja pärast suutsin ma end peaaegu normaalselt tunda. Enne seda oli...halvem. Ööd olid kohati veelgi jubedamad kui päevad. Võiks öelda, et need olid puhkuseks, kuid ei. Ma nägin kogu aeg õudusunenägusid. Peaaegu igal öösel nägin ma unes, kuidas ma tapan oma ema, oma õe, iseenda...“
Ta hingas paar korda sügavalt sisse ja välja, kogudes jõudu edasi rääkimiseks, ning Kris mõistis, et tõenäoliselt on ta esimene inimene, kes seda lugu kuuleb; võib-olla ka viimane.
„Ma ei käinud tükk aega koolis. Ma istusin lihtsalt raamatukogus ning lugesin läbi nii palju raamatuid, kui suutsin. Nii mõnelgi päeval istusin ma seal avamisest kuni sulgemiseni. Ühel päeval tegi üks raamatukogu töötaja mulle vihje, et ma peaksin oma aja koolis veetma. Pärast seda kulutasin ma oma aega kodus...“ Järjekordne paus. „Möödus ligikaudu kaks nädalat ning siis helistas mu õpetaja mulle koju ja andis mu emale mu puudumistest teada. Me rääkisime tõsiselt. Ma ütlesin talle, et minuga on kõik hästi ja et ma vajasin kõigest aega, et mõnede asjade üle järele mõelda. Lausa uskumatu, kui kiiresti ta sellega leppis. Ma lubasin, et võtan ennast kokku ja ta usaldas mind, kuigi ta hindas mind nii mõneski mõttes üle. Mul läks koolis halvasti ning ka mul endal hakkas tasapisi taas halvem, kuid ma pingutasin edasi. Ma pingutasin, kinnitasin endale, et ma olen tugev ning üritasin ignoreerida, et kõik kestis edasi...“ Veel üks paus, seekord tähendusrikkam kui eelmised.
„Paar kuud pärast oma viieteistkümnendat sünnipäeva üritasin ma sellele lõppu teha, sest ma tundsin, kuidas ma enam ei suuda. See kõik oli möödas ning ometi ei olnud ka. Lühikese ajaga oli nii palju muutunud...liigagi palju. Mul oli kõigest kõrini ning ma tahtsin, et sel oleks lõpp. Ma ei tahtnud mõeldagi, et ma peaksin elama terve elu sellise haiglasliku piina ja...süütundega.“ Viimased sõnad panid Alexi mõrult naeratama. Kris ei võinud ju kuidagi teada, millise teo pärast ta süütunnet oleks pidanud kannatama.
„Tõsi küll, mul ei õnnestunud surra. Ma soovisin kogu hingest, et see oleks õnneks läinud, kuid ometi ma ebaõnnestusin ning ma teadsin, et ma ei saa oma katset enam korrata. Isegi, kui mul oleks õnnestunud end selle maailma küljest lahti rebida, oleksid mu ema ja õde siia jäänud ning minu surm oleks neile väga haiget teinud. Ma pidin olema tugev, nende mõlema pärast, ja lõpuks, pärast poolt aastat kestnud põrgurattal keerlemist otsustasin ma, et ma ei lase enam millelgi end murda.“
Ta jäi vaikseks ning tundus, nagu ei oleks tal enam midagi öelda.
Kris kuulas rabatuna vaikust, mis tema ümber tekkinud oli. Alex oli korraga rääkinud rohkem, kui ta oodatagi oskas ning see muutis ta sõnatuks. Iialgi ei olnud ta oodanud, et Alex talle oma hinge lõhestavatest kannatustest nii detailse pildi maalib.

Ta sees kees nõrk, kuid jõudsalt kasvav viha. Mees, kes Alexile sellist piina oli põhjustanud, oli surma rohkemgi kui ära teeninud. Kris tabas end mõttelt, et kui ta veel elaks, tapaks Kris ta oma kätega.
„See...see ei juhtunud ju ainult üks kord, eks?“ julges ta lõpuks küsida, kuigi ta sees värisev süda juba vastuses kindel oli. Alex ei vastanud, kuid Kris tundis, kuidas ta pead raputab. „Ja mitte keegi...ei teadnud? Sa ei rääkinud neile?“
„Ma kaldun arvama, et Sandra teab,“ sõnas Alex lõpuks vaevukuuldavalt. „Ta oli alles kümme aastat vana, kui see algas, kuid ma arvan, et ta tõepoolest teadis. Loomulikult ei öelnud ta seda kellelegi, ning tal olid põhjused, milles ma teda süüdistada ei saa...ja ta oli vaid laps. See, mis minuga toimus...mida minuga tehti...oleks olnud naiivne loota, et ta seda lõpuni mõistaks.“
Kris ei suutnud midagi vastata. Ta peas keerles üks naeruväärne mõte.
„Kas see oli keegi, keda sa tunned, näiteks ma ei tea, Masumi isa?“ küsis ta lõpuks.
„Mida?“ Alex hüppas võpatades püsti ning vaatas Krisile šokeeritud ilmel otsa. „Kuidas sa võid midagi sellist arvata? Hiroshi on korralik inimene ning hea isa! Ta ei teeks iial midagi sellist!“
Ta kogus end paar sekundit ning istus seejärel voodile tagasi. „Anna andeks,“ pöördus ta Krisi poole. „Ma karjusin su peale...jälle...ma ei oleks pidanud seda tegema. Lihtsalt, ma ei suuda uskuda, et sa suutsid Hiroshist midagi sellist arvata. Ta on hea inimene...“
Alex rääkis tõtt ja Kris tundis end erakordselt rumalana. Kuidas oli tal üldse õnnestunud nii naiivsele arvamusele jõuda?
Ta avas vabanduseks suu, kuid Alex raputas pead. „Ma tean, mida sa teha tahad, kuid pole vaja. Ära vabanda.“
„Ma ei rääkinud sulle küll palju,“ sõnas ta minut hiljem, „kuid siiski...ma rääkisin sulle. Sa tahad kindlasti teada, miks ma seda tegin?“ Kris leidis end agaralt noogutamast.

„Kui me tülitsesime, ütlesid sa mulle, et ma varjan sinu eest liiga paljusid asju ning ma mõistsin, et ma ei saa seda kauem jätkata. See poleks sinu suhtes aus. Pealegi, ma arvasin, et arvestades seda, mida ma tookord ütlesin, tahaksid sa teada...“ „Sa ei rääkinud mulle seda kõike ju ainult selle pärast, et mu uudishimu rahuldada. Sa tegid seda ju ka enda pärast? Ma tean, et sa tahtsid kellelegi rääkida. Selliste asjade endas hoidmine ei too kellelegi kasu. Ütle mulle...ütle mulle, kas sul hakkas nüüd kergem?“
Alex kehitas õlgu. „Kas millegi sellise juures saab üldse kergem hakata? Tõsi, ma tunnen end kuidagi teistmoodi, kuid see ei ole kergendustunne. Ma tunnen lihtsalt, et ma olen vahelduseks midagi õigesti teinud ning oma võimete piirides aus olnud. Ma loodan, et sa hindad seda.“ Kris naeratas sundimatult. „Ei ole midagi, mida ma sinus ei hindaks ja sa tead seda väga hästi.“ „Tean, kuid hoopis teistsugune tunne on sind seda ka päriselt ütlemas kuulda.“
Alex asetas oma pea taas Krisi sülle ning ulatas talle raamatu, mille Kris vestluse käigus kõrvale oli lükanud. „Minu arust jäime me kuskile pooleli,“ lausus ta. „Kas sa tahaksid jätkata?“ Kris silitas ta põske. „Mida iganes sa soovid.“
Ta lõi raamatu lahti kohast, kus ta lugemise katkestanud olid, ning luges järgnevad pool tundi valjusti ette. Nii mõnedki kohad jutus panid teda kihistama, kuid tegemist oli kurva raamatuga; kohati sama kurvaga, kui Alexi sõnad, mis talle hinge oli läinud.

„Tõstsin telefonitoru endiselt kõrva vastu hoides oma näo ja üritasin telefoniputka ümbruses ringi vaadata. Kus pagan ma praegu olen? Aga sellest, kus ma olin, ei saanudki ma aru. Polnud õrna aimugi. Mis pagana koht see siin on? Ainus, mis mulle silma jäi, oli telefoniputkast mööduv eikuhugi suunduv arvutu inimhulk. Ma hüüdsin Midorit kohast, mis ei olnudki mitte kusagil.“

Loo lõppedes pani ta raamatu kinni ning asetas selle enda kõrvale.
„Sind on imelik lugemas kuulata,“ lausus Alex, kui Kris lõpetas. „Sa kasutad hoopis teistsugust tooni kui tavaliselt.“ „Ma ei pannudki tähele,“ vastas Kris, tahtmatult kergelt punastades, „kuid kui sa nii ütled, siis on see ilmselt tõsi.“ „Mitte iga tõde ei pruugi seda olla,“ kõlas mõtlik vastus.
Nad veetsid nii veel ühe õndsa pooltunni, ning kuigi Alex terve selle aja jooksul rohkem sõnagi ei lausunud ja Krisile oma mõtetest teada ei andnud, tundis ta ennast õnnelikuna. Jah, ta tõepoolest tundis, et kõik läheb hästi.
Ja kuskil südames, väga sügaval, ta mitte ei tundnud, vaid teadis. Kõik läheb hästi.

osa oli väga hea, agaa ma ootan juba actonit tavaliselt nii ei ole, aga pärast seda alexi suudlust arvasin, et järgmises liigub edasi...
Aga don' t get me wrong, mulle meeldis ka see osa, sul on annet :)
Super heaosa, i like it :)
Looking forward to the next one...

kõik läheb hästi, kõik lõheb hästi..............
Ma olen praegu mingis imelikus uimas... tõsiselt. See jutt on....imeline....
...
e oskagi mitte midagi muud öelda... võibaolla siis kui ma jälle oma vaimse tasakaaalu suudan taastada kirjutan ma veel midagi...
aaa, uut tahaks!
...
mulle tuli veel üks asi meelde...lugemisel on vahel väga teraapilised omadused...

millal uus?
ma tahan teada, mis edasi saaaaaab
seda juttu on eluks vaja

Pean vist võõrutusravi koosolekule end kirja panema...
Keegi oskab soovitada mingit head AA nõustamisstiilis koosolekut, kus on koos punt inimesi, kes ei suuda Kirameki loomingust eemal hoida?

no koosoleku mõte olekski seal see, et saaks teada, kes siis veel tema fännid on ja jagada vaimustust...sest ma ei usu, et sellest muud kasu oleks
Ilma selle jututa on elu kind of pointless (ei vihja nüüd sellele, et kui jutt läbi saab, lasen ajud põrandale, kuid põhimõte.)
tilluke sära igas päevas

Yukishiro- sära koha pealt olen ma täiesti nõus, aga see AA...no lohtsalt ei ole veel valmis. Ma olen liikunud juba ühe sammu edasi; tunnistan, et olen PK juttudest sõltuvuses. Aga kaugemale seee asi siit küll ei liigu Mis see ikka teeb? Natuke sõltuvust on ju hea asi eriti kui see on millesti nii heast. *ohkab*

Rääkidest sellest 'nii heast' asjast. Äkki saaks uut osa????

Päikest teile kõigile!! *on õnnemulli sees*

niii masendav on tulla siia ja näha, et midagi uut pole jõudnud ....

njaaa, seda minagi...

Palun uut
Kui vahea Kas sul ei tule vaheaega? Alles novembris-detsembris või? Kahju...
Ma ei tea kas ma seda juba öelnud olen, aga igal juhul 'mida rohkem seda uhkem' :
Ma loodan, et sul läheb õppimeses kõik hästi! Ja, et sa püsid selle koormuse all ka elus! Ma olen ülikoolist igast õuduslugusid kuulnud

Mul on küll järgmisel nädalal vahenädal, kuid see algab...paramparam...keeleteaduse aluste eksamiga Ma ei ütleks tegelikult, et ülikool nii jube koht on, aga kindlasti läheb mul varsti raskeks. Mis teha, viimati õppisin ma tõsiselt juuni alguses ja see annab nüüd tunda

Ma ei tea, mida teie sõltuvusest arvata Ühelt poolt see rõõmustab mind, aga teiselt poolt...ah, what the hell, see kohe kindlasti rõõmustab mind Ei, tegelikult pole sõltuvused head, eriti kui need juhtuvad kogemata su aja ära sööma, aga jah Teie kommentaarid on kui palsam mu väsinud ajule

Action tuleb varsti, kuigi mul on kuri kahtlus, et ma võtan end kokku ja püüan vähemalt ühe tuleva osa sisu natuke viisakamaks muuta...nagu Kill Devil'i filmis, kus ükski peategelane ei jäänud ellu, aga otseselt ei näidatud mitte ühtegi tapmist

Veelkord aitäh, et viitsite kommenteerida ja uusi osi nõuda, sest ilma selleta venitaksin ma, laiskvorst nagu ma olen, osade vahed arvatavasti veelgi pikemaks, kui need aeg-ajalt juhtunud on. You motivate me

Ma ei ole kindel, kas sellist vastust teie kõigile suurepärastele kommentaaridele saab üldse ühestki otsast loogiliseks pidada, aga arvestades seda, et praegu on öö, annate ehk mulle andeks

Uus osa tuleb siit. Kuigi ma kirjutasin selle ligi kaks aastat tagasi, loodan ma, et see sobib näiteks vastulöögiks neile inimestele, kes internetikommentaariumites sigatsevad ning igal võimalikul juhul rõhutavad, et erinevus ei rikasta.

And what else...the secret is out
**

46.

Imre oli õhtusöögi ajal ebameeldiv nagu tavaliselt. Ta sirvis ajalehte – hommikused uudised jõudsid temani alles pärast inglaste õhtust teeaega - , hammustas röstsaia ning ütles aeg-ajalt lehes kirjutatu kohta mõne teravama sõna. Küll olid poliitikud sead, küll oli riigieelarve ressursside jagamine tuksis, küll see ja teine. Pudenes aga ka nii mõneski mõttes haavavamaid märkusi.
„Kuradi peded,“ lausus Imre juba külmaks läinud lihalõiku raevukalt hammastega rebides, „jälle korraldavad nad oma paraadi. Keegi peaks käskima neil ükskord juba vait jääda ja kappi tagasi minna!“ Ta mälus isukalt liha, mis Marianne mitte just kõige usinama kokakäe all natuke kõrbema oli läinud, ning jätkas. „Ma ei mõista, mis on saanud vanast heast korrast. Kui see minu teha oleks, pandaks nad kõik üksteisele perse torkamise eest puuri!“

Tema sõnade räigus šokeeris Krisi niivõrd, et ta unustas hetkeks, et joomise ajal ei tohi hingata ning tõmbas endale kurku suure sõõmu sooja teed. „Ma lämbun!“ kähises ta, kui Sandra talle selja peale kloppis.
Ta tundis, nagu oleks keegi talle sealsamas kuuma rauaga häbimärgi külge põletanud. Kõik sõnad, mida ta isa äsja öelnud oli, käisid tema kohta, hoolimata sellest, et Imrel sellest veel esialgu aimugi ei olnud.
Imre kortsutas kulmu, arvatavasti oma poja lauakombeid kritiseerides, heitis seejärel pilgu oma naisele, kes tavapäraselt rahulikult naeratas ning tomatile soola raputas, ja jätkas. „Ma ei saa aru, miks Eesti selliseks homoühiskonnaks on muutunud. Jumala eest, varsti anname me neile värdjatele veel õiguse abielluda, lapsendada ning teisi endasuguseid juurde toota!“ Alex võpatas tema sõnu kuuldes, kuid tema näos ei liigatanud ükski lihas. Mehe sõnavõtt ei olnud tema jaoks ootamatult tulnud. Viimasel ajal oli ta selgesti näinud Imres ebatolerantset ja kitsarinnalist inimest ning tema seisukoht, nii vastuvõetamatu kui see ka Alexile ei tundunud, tundus tema olemusega hästi kokku sobivat.

„Kas ma tohin küsida, mis sul homode vastu on?“ päris ta ettevaatlikult. „Kas sul on nende vastu mingi isiklik vimm või häirib sind see, et nad soovivad endale samasuguseid õigusi kui teised meie kogukonna liikmed?“ Imre põrnitses teda altkulmu ning keerutas pipratoosi oma peopesas. „Mis õigusi? Milleks neile õigused? Kuidas võid sa öelda, et neil perverssete kalduvustega elukatel üldse mingeid õigusi võib olla?“ „Me elame kahekümne esimesel sajandil,“ lausus Alex, lootes, et ta hääl ei paljasta, kuidas Imre iga sõna teda üles kruvib. „Maailm on muutunud palju avaramaks kui varem ning ka inimkond muutub aasta-aastalt mitmekesisemaks.“ „Homoseksuaalsus on haigus, mitte inimkonna mitmekesistumine!“ põrutas Imre, nii et soolatoos laual värises. Kris soovis kogu hingest, et suudaks kõrvad kinni katta ja end kogu sellest vestlusest välja lülitada, kuid see osutuks võimatuks. Ikka veel kergelt kähisedes rüüpas ta uue lonksu teed, seekord ettevaatlikumalt, ning lootis, et kellegi sõnad teda taaskord toolilt hüppama ei pane.
„Seega tahad sa öelda, et isik, kes väärikalt oma riiki ning ühiskonna huve teenib, kuid kelle seksuaalne orientatsioon ei vasta sinu moraalinormidele, on haige ning tuleks luku taha panna?“ Alexi silmades plinkis vihane tuluke. „Just täpselt!“ hüüatas Imre. „Mul on hea meel, et sa mõistad...“ „Just sinusuguste iganenud vaadetega inimeste pärast ongi maailmas nii palju vihkamist ja vägivalda,“ sõnas Alex Imre lauset poole pealt katkestades. „Me oleme kõik õed ja vennad ning viis, kuidas me armastame, on kõigil ühesugune. Kas sa tahad kedagi hukka mõista vaid seetõttu, et nad armastavad kedagi, kes on nendega samast soost? Armastus, lõppude lõpuks, on armastus ja ei midagi muud. Mis ajast me inimesi armastamise eest hukka mõistame?“ „Sa ei saa ikka aru, mida ma sulle öelda tahan!“ oli Imre pettunud – oli ilmne, et hetkeks oli ta juba arvanud, et Alex jagab tema seisukohta. „Ei, Imre, tegelikult saan ma väga hästi aru, kuid sinu kohta ei saa ma sama öelda. Ajad, kui me üksteist sildistasime, on möödas. Ka homod on inimesed ning see on üks asi, mida sa muuta ei saa.“ „Ma jälestan neid,“ lausus Imre kangekaelselt. „Mõelda vaid, et nad on iga päev mu ümber...“ „Jah, Imre, oletame, et nad on iga päev sinu ümber, lähemal, kui sa arvatagi oskad.“ Kris hoidis oma käsi
laua all, et keegi ei näeks, kuidas need ärevalt rusikasse on pigistatud. Veel mõni hetk seda neetud debatti ning ta nähvab.

„Mida sa teeksid, kui saaksid teada, et su ülemus on homo? Su parim sõber? Su vend? Või...“ Alex vidutas oma silmi. „...või mina?“
Imre lasi kuuldavale naerulagina, mis vere Krisi soontes tarduma pani. Segadusse sattunult vaatas ta Alexile otsa, justkui tahtes teda nii arutu küsimuse esitamise eest noomida. Ka Imre pilk oli Alexile suunatud. „Sellisel juhul unusta minuga suhtlemine ära,“ sõnas ta teravalt. „Värdjatega ma ei tegele.“
„Imre!“ hüüatas Marianne heitunult. „Sa lähed liiga kaugele! Alex tõi sulle kõigest elulise näite, sa ei pea...“
Kedagi hoiatamata tõusis Kris laua tagant püsti ning oli näha, kuidas ta käed – rusikasse tõmbunud käed – värisesid.
„Kris, mis sinuga on?“ küsis Sandra, kes tema kõrval istunud oli, ehmunult. „Kas midagi on viltu?“ „Mul on paha,“ sõnas Kris nii rahulikult, kui suutis. „Ma lähen...veidikeseks pikali.“ Ta keeras kõigile lauas istujatele selja ning tahtis lahkuda, kuid Imre karm hääl peatas teda. „Jää paigale. Ma pole veel lõpetanud.“ Kris pööras end tema poole ning vaatas talle tigedal pilgul otsa. „Mida? Kui sul pole just öelda midagi, mis homode materdamise teemast väljaspoole jääb, siis ei kavatse ma sind kuulata. Mul on paha ning ma kavatsen pikali heita. Muidugi, kui sa väga soovid, võin ma ka sulle sülle oksendada. Kumba sa eelistad?“
„Kris!“ Marianne järgnev etteheide oli temale suunatud. Söögilauas oksendamisest rääkimine oli tema jaoks ilmselgelt ebamugav, kuna ta oli rase ning pidi oksendamisega – mitte küll otseselt söögilauas – peaaegu iga päev kokku puutuma.
„Noh?“ küsis Kris oma viha ja ärritust kauem varjamata. „Kuidas siis jääb?“

„Istu,“ ütles Imre nii käskivalt, et hoolimata oma soovist lahkuda tegi Kris seda, mida temalt paluti. Midagi arusaamatut, kuid ilmselgelt ebaviisakat pomisedes tõmbas ta oma tooli laua alt välja ning prantsatas taas Sandra kõrvale. Tüdruk seiras teda murelikult.
Kris ei suutnud oma isale otsa vaadata, hetkel tegi see liiga palju haiget. Ta tahtis ainult oma tuppa söösta, voodile viskuda ja patja nuuksuda...talle meenus klaas, mille ta paar päeva tagasi vihahoos vastu seina oli visanud ning ta kahetses oma tegu. Nii meeldiv oleks olnud praegu midagi loopida.
„Ingo ja Ingrid sõidavad ülehomme Kreekasse, et oma kümnendat pulma-aastapäeva tähistada, ning nad ei kavatse Indrekut omapäi koju jätta, mis tähendab, et nad saadavad ta meie juurde.“
Indrek Martin oli Imre venna Ingo ja tema abikaasa Ingridi ainus laps. Ta oli Krisist kaks aastat noorem ning viimase piirini ära hellitatud, mistõttu Krisil oli minevikus nii mõnigi kord temaga ebameeldivusi olnud.
„Sa teed nalja,“ teatas Kris uskumatult ilmel ning Imre teade pani teda vaid sekundi murdosa jooksul enda eelnevat vihameelsust unustama. „Indrek Martin ja siia, meie juurde? Ära aja mind naerma. Enne kujutan ma ette, kuidas ta kaljult alla hüppab. See, et ta siia tuleb, on täiesti kiiksuga värk. Nüüd oleks õige aeg öelda, et sa üritasid lihtsalt kildu rebida.“ „Kris, ära mängi lolli.“ Imre jaoks oli asi naljast kaugel. „Kui ma ütlesin sulle, et Indrek paari päeva pärast siia tuleb, siis ma seda ka mõtlen. Me arutasime Mariannega seda pikalt ja põhjalikult ning me loodame, et te saate hästi läbi, paksu verd tekitamata...“ „Paksu verd, kindel see,“ ironiseeris Kris. „Viimati kohtusime me siis, kui mina olin kaksteist ja tema kümme aastat vana. Kui sa veel mäletad, siis panin ma ta meie maja taga olnud kuivanud kaevu kinni ning pärast seda ütles ta, et ta ei taha mind enam kunagi näha. Ma arvasin, et ta peab oma lubadust ja oskab distantsi kiipida, kuid noh, paistab, et siiski mitte...“ „Indrek on viimaste aastatega kindlasti palju muutunud,“ sõnas Imre põhjapanevalt. „Ma kaldun arvama, et sul ei ole enam ammugi põhjust teda kuskile kinni panna. Ta buss saabub kolmapäeva hommikul kell üksteist ning sa lähed talle bussijaama vastu.“ „Nii et see on siis käsk?“ „Jah, seda küll. Sa ju mõistad, et ma ei hakka seda ülesannet kellegi teise kraesse lükkama.“ „Muidugi-muidugi.“

Kui Kris oleks olnud titt, oleks ta juba ammugi kõhuli põrandal püherdanud ning kisendanud. Ta ei suutnud kujutada ette hullemat nuhtlust kui Indrek. Ta oli maailma suurim tüütus, ta suutis oma nina alati igale poole vahele susata ning igas muus mõttes pidas Kris teda peast segaseks. Tal ei olnud mingit tahtmist oma aega sellise isiku peale raisata, eriti kui ta oleks saanud seda näiteks koos Alexiga veeta...
„Mul pole rohkem midagi öelda, nii et sa võid nüüd oma tuppa kaduda. Sul oli ju paha, nagu ma aru sain?“
Imre ei pidanud neid sõnu uuesti üle kordama, sest juba esimese korraga meenus Krisile, kui endast väljas ta hetk tagasi oli olnud ning tundus, nagu oleks keegi tema sees juba kustuma hakanud tulele kanistritäie bensiini kütteks valanud.
Hetkeks oli ta unustanud, kuidas Imre, tema oma isa, temasugustesse inimestesse suhtus, kuid nüüd meenus see talle taas.
Kellelegi sõnagi lausumata ning rohkem Indrekust – keda ta olemasolu ikka huvitas? - juttu tegemata lahkus ta lauast, jättes teised endale järele vaatama. Üle Marianne näo vilksatas kerge murekorts, kuid ta vaatas, kuidas Kris minema sööstis. „Alex, kas sa oleksid nii kena ja vaataksid, kas temaga on kõik korras?“ palus ta oma poja poole pöördudes. „Ta nägi päris haiglane välja ja ma olen mures. Mis siis, kui ta sai toidumürgituse? Mulle tundus, et liha jäi täna kuidagi tooreks...“ „Liha oli suurepärane, ema, ning ma olen kindel, et ka Krisiga on kõik korras,“ üritas Alex oma ema veenda. „Siiski, kui sa soovid, võin ma talle pilgu peale visata.“ „See oleks tore,“ tunnistas Marianne. Alex tõusis püsti, korjas oma nõud laualt ja asetas need nõudepesumasinasse, millel noosi üle kindlasti hea meel oli, ning kõndis või pigem tormas trepist üles, Krisile järele.
„Kris?“ koputas ta ettevaatlikult uksele, tahtmata ilma selleks luba saamata tema tuppa sisse tungida. Ta ei armastanud kellegi privaatsust rikkuda ning kui privaatsus oli see, mida Kris hetkel saada soovis, ei saanud Alex seda talle keelata.

„Kas ma tohin sisse tulla?“ Ta koputas uuesti, kuid vastust ei tulnud. Otsustades, et kuigi Kris ei olnud talle sisenemiseks luba andnud, ei olnud ta teda ka keelanud, lükkas ta ukse lahti ning astus sisse.
Kris istus arvutitoolil ja keerles sellega ringiratast. Tema liikumise tõttu ei näinud Alex korralikult tema nägu, kuid talle jäi mulje, nagu oleksid Krisi põsed pisaratest triibulised. „Sa võid lahkuda, kui tahad,“ sõnas Kris elutult, enne kui Alex midagi öelda jõudis, ning tundus, et ta võitleb nutuga, mis vägisi tugevamaks ähvardab kasvada. „Praegu...ei ole just üks minu säravamatest hetkedest.“ Tahtmatult tõstis temas pead soov naerda. „Võiks arvata, et minu vanuses oskan ma end juba piisavalt kokku võtta ja end sellistes olukordades tagasi hoida, ja ometi...“ Ta pühkis oma pisarad käeseljaga ära. „Ma näen vist praegu päris hale välja. Lihtsalt uskumatu on mõelda, kui tabavalt see neetud tõbras, kes end minu isaks nimetab, mu jälle paika pani, ise sellest arugi saamata.“
Alex ei osanud midagi öelda ning ta ei saanudki seda teha, ilma et ta oma iga sõna võimalikku mõju põhjalikult kaalunud ei oleks. Isegi kui ta ei osanud midagi öelda, ei saanud ta ka lihtsalt paigal seista, kuna see oleks kogu olukorra Krisi silmis vaid hullemaks teinud.
Endale aru andmata tõmbas ta Krisi tooli pealt püsti – tool keerles veel mitu ringi omapäi edasi – ning hoidis teda rahulikult enda vastas.

„Su isa ei tea, mida ta räägib,“ sõnas ta vaikselt, peaaegu kuuldamatult, suutes lõpuks midagi mõistlikku öelda. „Ma tean, et kõigest hoolimata ta mõistaks.“ „Mõistaks? Sa teed nalja!“ Krisi hääl pritsis sedasama irooniat, mis varem söögilauaski. „Kas sa arvad, et see pisiasi, et ma olen tema poeg, meenub talle, kui ta ükskord avastab, et ma olen homo või, nagu ta seda parema sõnaga nimetas, värdjas? Ta pole mulle viimased kuusteist aastat isa olnud ning ma ei imestaks sugugi, kui ta ei tahaks pärast sellist avastust minuga enam üldse tegemist teha! Võib-olla lööks ta mu isegi majast välja, kes teab. Sind ei saa ta kuhugi saata, su ema ei laseks tal seda teha...aga mina...“ Ta üks käsi oli Alexi õla peal ning ta pigistas seda, tugevamini, kui Alexile meeldinud oleks. Siiski ei öelnud ta selle kohta midagi.
„Su isa ei hakkaks sind välja viskama. Ta on mõistlik mees ja ma arvan, et ta saab väga hästi aru, et see on vale käitumine...“ Ta hammustas huulde, suutmata Krisile öelda, et viimase paari nädalaga oli tema arvamus Imrest, mis juba algusest peale nõrgal põhjal püsis, veelgi langenud ning et ta tegelikult tema mõistlikusse ei uskunud. Ta ei saanud seda Krisile öelda, kuna see oleks talle paraja hoobi andnud. Ta ei saanud teda rohkem morjendada, ta pidi hoopis ta tuju parandama.
„Ma luban, et ta ei tee kunagi midagi sellist...ja kui teeb, pole sellest midagi. Me võime iga kell lahkuda, kui ta seda soovib, ja mitte enam tagasi tulla. Me saame ehitada üles uue, rahulikuma elu. Me ju toetame teineteist, või kuidas?“ „Sinu suust kõlab see kõik nii lihtsalt,“ kuulis Alex vastust, „kuid...ma ei tea.“ „Ma luban, et mis ka ei juhtuks, me toetame teineteist. Me kuulume kokku.“
Kris ahmis neid sõnu kuuldes õhku. Need kõlasid tema kõrvadele nagu kõige kaunim muusika. Tol hetkel jäi ka Bach karjääri tipplooming tema jaoks Alexi sõnade varju.
„Me kuulume kokku,“ neelatas ta. „Kas see lipsas sul kogemata suust või tahtsidki sa seda öelda?“ Ta ei näinud Alexi nägu, kuid viis, kuidas ta rahulikult hingas, pani ka Krisi end rahulikumana tundma. „On väga vähe asju, mida ma ilma mõtlemata ütlen,“ vastas Alex õrnalt. „Kui ma midagi ütlen, siis tavaliselt ma mõtlen seda...vähemalt suurema osa ajast. Ma arvan, et sa peaksid mind juba piisavalt hästi tundma, et seda teada.“ „Ma kahtlen, kas keegi sind üldse kunagi piisavalt hästi tunda saab. Minu poolest võiksid sa olla kasvõi hiiliv vampiir, kes on mu ära hüpnotiseerinud, et mind mu sugulastest ohtusse kaugusesse meelitada ning seejärel mu kõri puruks rebida.“ „Milline positiivne prognoos,“ vastas Alex kerge irooniaga. „Sina vedeled kuskil prügikastis, samal ajal kui mina peegli ees kihvu teritan.“

Ta lubas endale lühikese ja argliku naeratuse. Krisi tuju parandamine oli õnnestunud paremini, kui ta plaaninud oli. Kris ei olnud enam nii pinges ning ta suutis koguni naljatada. Ta oli peaaegu täielikult taas tema ise.
Alex oleks ka enda kohta sama öelda soovinud. Vestlus, mis tema ja Imre vahel söögilauas aset oli leidnud, pani ta paratamatult muretsema. Alles äsja oli ta Krisile kinnitanud, et usub, et mees on piisavalt mõistlik, kuid iga mööduv sekundiga hakkas talle tunduma, et ta on Krisile valetanud. Kõiki Imre sõnu arvestades oli võimatu loota, et ta mõistlik oleks. Alex tundis hirmu, mõeldes sellele, millega tema kasuisa hakkama võib saada, kui ta ühel õnnetul hetkel taipama peaks, kui lähedased tema ja Krisi vahelised suhted on.
Teatud mõttes ei olnud nende suhe algusega võrreldes sugugi edasi arenenud ning inimestel oli kerge neid kõigest sõpradeks pidada. Sõbrad aga ei haaranud teineteist tulisesse embusesse, ei suudelnud teineteist, kui kedagi lähedal polnud ning ei uinunud teineteise kaisus...
„Kas sa tunned end nüüd paremini?“ päris Alex. „Sa mainisid enne, et tahaksid oma isale sülle oksendada. Kas sa oled sellest ikka veel huvitatud?“ Kris raputas pead. „Niivõrd-kuivõrd. Ma jätaksin selle mõneks teiseks korraks.“
Pisarad, mida ta oma nukruse ja nõrkuse tõttu poetanud oli, olid kuivanud ning vähemalt mõneks ajaks tundus nutmise hetk olevat läbi saanud.

„Vahel mõtlen ma, mida ma ilma sinuta teeksin.“ Kris müksas Alexit õrnalt oma küünarnukiga. „Kui sind ei oleks, siis kes mind lohutaks? Kes mulle ütleks, et kõik läheb hästi, kui tegelikult sajab taevast pussnuge?“ „Ma vean kihla, et sa ei oleks üksi. Sul oleks keegi, kes hoolib sinust veel rohkem kui mina ning kes on korraga kõik, millest sa unistanud oled.“ Esimest korda tundis Alex, kuidas tal on vastumeelne midagi sellist öelda. Ta ei kannatanud mõtet, et Kris võib olla koos kellegi teisega.
„Ma ei taha kedagi teist.“ Kris naeratas, justkui loeks ta Alexi mõtteid. „Ma tahan ainult sind.“
Oli omamoodi meeldiv neid sõnu kuulda, ning samas mõjus nende sõnade jõud Alexile hirmuäratavalt. Kas Kris ka siis samamoodi tunneb, kui ta saab teada, et Alex on seni karistamatult pääsenud kurjategija?
Ja sellest hoolimata oli hea teada, et Kris tahtis vaid teda, mitte kedagi teist.
„Ma arvan, et sa tahad äkki istuda,“ sosistas ta vaikselt. „Kui sa liiga kaua püsti seisad, surevad su jalad ära.“
Kuigi Kris oleks võinud kasvõi tunde püsti seista, võttis ta sellest hoolimata Alexi soovitust kuulda ning istus taas oma pehmele arvutitoolile, hakates taaskord sellega ringiratast keerlema. Alex mõtles lõbusalt, kas ta pea selle tegevuse juures ringi ei hakka käima.
„Ma ei teadnudki, et su isal vend on,“ lausus ta vastu seina nõjatudes. „Mulle on alati jäänud mulje, et Imre on üksik laps – ta tundub olevat üsna ära hellitatud ning enesekeskne.“ „Usu või mitte, aga tal on koguni kaks venda,“ vastas Kris ning tundus, et paljas mõte oma suguvõsa meesperest tekitab talle tuska. „Ingo on mu isa noorem vend ning tema poeg Indrek on suurim nuhtlus, keda sa endale ette võid kujutada. Temaga võrreldes oleks ka Egiptuse kümme katku lust ja lillepidu.“ „Ja mis ta siis nii tüütuks teeb?“ tahtis Alex teada. „Seda on raske seletada,“ oli Kris sunnitud tunnistama, „kuid kui sa temaga kohtud, saad sa seda ise teada. Muidugi võib ka juhtuda, et ta on sinu jaoks tüütuse vastand. Sellisel juhul pean ma teda natuke õpetama, et välistada võimalust, et ta hakkab sulle rohkem meeldima kui mina praegu.“ „Jah, see võimalus on muidugi olemas,“ möönis Alex muigega. „Mulle meeldivad kohutavalt sinu sugulased, eriti süütud väikelapsed, ning kes teab, äkki viskan ma ka ta isale ühel hetkel pilgu peale...Imrele see kindlasti meeldiks...“ Kris lasi kuuldavale väikese naeruturtsatuse, kuid muutus siis süngeks. Tahtmatult oli Alex suutnud jällegi hella kohta tabada.

„Kris...palun vabandust. Ma ei kavatsenud taas seda teemat üles võtta.“ Kris põrnitses huvitatud ilmel oma jalgu, kuid noogutas lõpuks. „Ma tean, ja ma ei kahtlegi, et sa oletasid, et selle üle nalja tegemine muudab selle minu jaoks kergemaks, kuid...“ Ta vaikis hetkeks, justkui mõeldes, kuidas oma mõtteid kõige selgemini edasi anda. „Asi on selles, et ükskõik, mida sa ka ei ütleks, ei muuda see fakti, et mu isa peab minusuguseid inimesi looduse häbiplekiks. Ükskõik, mida sa ka ei ütleks, ei suuda sa seda teadmist mu mälust kustutada.“ „Kris, sa kipud unustama, et ka mina kuulun nende inimeste hulka, keda sa äsja mainisid. Ma tean, et see ei aita sul end paremini tunda, kuid...“ „Sul on õigus...ja ma tõesti unustasin. Tõenäoliselt tuleb see sellest, et sa oled nii hea inimene.“
Hea inimene? Kogu Alexi keha läbis värin. Kris pidas teda heaks inimeseks, samas kui ta oli tegelikult hea inimese vastand ning tema sees pesitsesid mõrkjad kurjusekeermed.
„Kris, ma ei tahaks su entusiasmi jahutada, kuid enne läheb põrgu jäässe, kui mind heade inimeste hulka võib liigitada.“
„Mida kohutavat sa siis teinud oled?“ päris Kris täiesti ootamatult.
Alexi pea läks korraga sassi. Kris esitas talle küsimuse, mida ta kogu aeg kartnud oli, ning seoses sellega tabas teda uus hirm: vastupandamatu soov talle vastata. Krisile tõe avaldamine polnud kunagi nii lihtne tundunud, ning Alexile tundus, et ta ei janune enam vaikimise järele.
„Kas see muudab minu arvamust sinust?“ küsis Kris uudishimulikult, kuid kõhklevalt.
„Jah,“ oli Alex sunnitud vastama. „Kui sa seda kuuled, siis jalutad sa arvatavasti tagasi vaatamata minema ning ei vaheta minuga enam kunagi ainsatki sõna.“ Sa mitte ainult ei jaluta minema, vaid jalutad otse politseisse, oleks ta tahtnud lisada.
Ta hingas sisse, hoidis õhku oma kopsudes ning ootas. Krisil oleks piisanud veel vaid ühe korra paluda ning tõde oleks olnud ta ette laiali laotatud kui punane kootud vaip...

„Sellisel juhul ei taha ma seda teada,“ lausus Kris, kulm kipras. „Sellisel juhul eelistan ma teadmatusse jääda. Ma ei taha sinu juurest minema jalutada. Sa oled selle jaoks mulle liiga tähtis.“
Alex ohkas, ning ohkas jällegi. Esimest korda üle kahe aasta oli ta tundnud vabatahtlikku soovi kellelegi tõde, selline, nagu see ka tegelikult oli, ära rääkida, kuid Kris ei soovinud seda kuulda.
„Alles mõni päev tagasi ütlesid sa mulle, et sa tahad kõike teada. Miks sa nüüd oma arvamust muutnud oled? Sul piisaks vaid veel üks kord küsida ning ma räägiksin sulle kõik südamelt ära.“ „Sa ütlesid, et see muudaks minu arvamust sinust,“ vastas Kris, „ning ma ei taha, et see juhtuks. „Kas sinu arvamus minust pole viimasel ajal juba niigi muutunud?“ Miks ei pidanuks see nii olema? Asjad, mida ta Krisile rääkinud oli, olid nii peadpööritavad, et ta kahtles, kas isegi ta oma ema suudaks teda veel kunagi sama pilguga vaadata.
„Tahad ausat vastust?“ Kris noogutas peaga. „Jah, minu arvamus sinust on muutunud...kuid mitte halvemuse poole. Vastupidi, ma näen sinus paremat inimest. Ära tee sellist nägu, nagu oleksin ma sind pussitanud,“ ütles Kris, vihjates Alexi näoilmele, mis tõepoolest valugrimassile sarnanes, „sest iga mu sõna on tõsi. See, mida sa mulle praegu öelda tahad...sa ütled, et see on nii jube, et paneb mind su juurest minema tormama? Ma tunnen, et sa ei valeta ja see on tõesti midagi õudset. Just seetõttu olengi ma otsustanud, et ma luban sul selle enda teada hoida. Kui sa mulle praegu kõigest rääkima peaksid, toimiksid sa juba mu vaba tahte vastaselt ning see ei ole aus. Ma luban sul su saladust hoida...kui sa lubad mul end täiuslikuks pidada, veel vähemalt mõnda aega.“

„Sa oled nii rumal,“ kuulis Alex end ütlevat, „nii uskumatult rumal!“ „Selline ma juba kord olen,“ oli Kris sunnitud tunnistama. „Mina pean sind täiuslikuks ja sina pead mind rumalaks.“
Alex oli mõelnud, et kohe, kui Kris tema jubedast kuriteost teada saab, kaob ta tema elust, kuid teda tabas aimdus, et selle asemel, et ootuspäraselt käituda ning võimudele kaebama joosta, aitaks ta hoopis Alexil tema saladust varjata. See aga oleks tähendanud, et sisuliselt saab ka temast kaasosaline.
Sandra, Henry mõrva vaikiv tunnistaja, oli juba kaasosalise rolli sattunud ning Alex ei soovinud Krisile sama saatust.
„Tule siia,“ suutis ta öelda, kuigi ta huuled vaevalt liikusid. „Ma tahan sulle midagi öelda.“
Hetk hiljem oli Kris tema käte vahel ning Krisi huuled tema huultel, nii et sõnad, mida ta öelda oli kavatsenud, pidid ootama...ning tegemist ei olnud sugugi piinava ootamisega.
„Ma võtan oma sõnad tagasi,“ ütles Alex, kui Kris ta hetkeks vabastas, samal ajal sügavalt sisse hingates. „Sa ei ole rumal, sa ei ole üldse rumal. Vabandust, et ma sind rumalaks julgesin nimetada...sa tegid otsuse, mis oli õige ning sinu jaoks parim.“
„Nii et sa ei pea mind enam rumalaks?“ Kris naeratas silmnähtava rõõmutundega. „Keegi ei saaks sind süüdistada, kui sa seda teeksid. Lõppude lõpuks olen ma sulle juba näidanud, et ma olen hale ja sentimentaalne, nii et miks ei võiks ma olla ka rumal? Sellised omadused käivad tihti kokku...“ „Ma juba ütlesin sulle, et sa ei ole rumal. Ühel päeval saad sa sellest isegi aru.“
Vaevalt oli ta need sõnad lausunud, kui Kris teda taas suudlusega üllatas ning sellest piisas, et teda sulama panna. Üle hulga aja tundis Alex, kuidas ta aju end vaikselt välja lülitab. Ta oli püüdnud kogu aeg kontrolli säilitada ning oli ammugi aeg, et keegi teine selle üle võtaks. Kuskil väga sügavas ja pimedas ajusopis küsis üks ähmane mõte, kas Kris teda ka siis veel niimoodi suudelda tahab, kui kogu see õnnetu verine lehekülg tema eluraamatus kord kõigile vaatamiseks välja pannakse, kuid teised tunded hõlmasid selle tumeda laigu kiiresti üle.
Viisis, kuidas Kris teda suudles, teda puudutas ning vastu seina surus – millal see veel juhtunud oli? - võis aimata puhast kirge ning Alex ei pidanud endalt küsima, teadmaks, et ta tunneb tema vastu sama. Polnud mõte eitada eitamatut.
Nad sobisid Krisiga nagu pintsak ja lips. Ainult loll oleks suutnud selles kahelda.
Krisi puudutus tema naha vastas oli külm, kuid sellest hoolimata tundus Alexile, nagu ta nahk põleks. Tuli, mis teda kõrvetas, oli kõike muud kui ebameeldiv, pannes ta senisest veelgi enam kõrvetava leegi järele janunema.

„Me peaksime lõpetama,“ ütles ta kähedalt oma viimast mõistuseraasu kokku võttes. „See läheb juba liiga...“ Kris ei teinud tema sõnadest väljagi, vaid jätkas suudlustega, liikudes ettevaatlikult Alexi kaelale, samal ajal kui tema käed mööda Alexi külgi alla libisesid ja endale teed rajasid...
Uks avanes nii vaikselt, nii et see kummagi poisi kõrvu ei kostnud ning alles tulija raevukas hingetõmme pani neid teineteisest eemale tõmbuma.
Oma kiirest reageeringust hoolimata olid nad paratamatult hiljaks jäänud, sest seda, mida uksel seisja silmad äsja tunnistanud oli, ei saanud enam kuidagi olematuks muuta.
Ta tõstis käe ning tema ninasõõrmed paisusid viha ja üllatuse šokist. Alex ootas mingit ootamatut reaktsiooni. Ta ootas raevuhoogu, ta ootas lööki, kuid selle asemel mõõtis teda vaid kahe rohelise silma hämmeldunud pilk.
Sandra hämmeldunud pilk.
Ta suu vajus lahti, kui tema ees lahti rulluva stseeni tähendus tema kõikidesse ajusagaratesse jõudis. Ta oleks meeleldi silmi hõõrunud, need korraks sulgenud ja avastanud, et on kõike vaid ette kujutanud ning et tema ees olev tuba on tühi, kuid ta teadis väga hästi, et kõik, mida ta nägi ning näeb, on reaalne.
Ning ta ei näinud seda esimest korda. Tema unenägu, mille üle ta nii palju ning nii selgusetult juurelnud oli, oli lõppkokkuvõttes osutunud kõigeks muuks kui unenäoks.
Ta pilgutas silmi, kuid vaatepilt tema ees ei muutnud.

Kris seisis Alexist umbes meetrijagu eemal. Tema nägu väljendas ilmselget süütunnet ning ta silmad olid maha löödud, et vältida Sandrale otsa vaatamist. Alex toetus vastu seina. Tema põsed õhetasid, tema kaelal oli selgesti näha punane jälg kohal, kus Krisi huuled seda imenud olid ning tema silmad läikisid kummaliselt.
Ei olnud kahtlustki, et ta oli nautinud, mida Kris temaga tegi. Nad mõlemad olid seda nautinud ning see ei olnud mingi juhuslik tegevus.
Sandra ei oleks iial arvata osanud, et asjad nende vahel nii tõsised võivad olla. Ta tänas õnne, et ei olnud tulnud paar minutit hiljem, sest arvatavasti oleks ta leidnud nad voodilt, käed teineteise pükstes, ning see oleks tema õrnu närve tõsiselt kriipinud.
Sandra hingas nii sügavalt sisse, et Krisile tundus, nagu üritaks ta end õhku täis tõmmata nagu hiiglasliku kõhuga kärnkonn.
„Ema palus mul vaadata, kas Krisiga on kõik korras,“ teatas ta, „kuid ma näen, et temaga on kõik liigagi hästi. Ma...ma mõistan nüüd, miks te mõlemad end Imre rumalast mölinast nii puudutatuna tundsite. Alguses arvasin ma, et teil ei ole selleks põhjust, kuid nüüd...nüüd tuleb välja, et ikkagi on. Ah jaa, palun vabandust, et ma teid segasin. Ma ei tahtnud teie privaatset hetke ära rikkuda.“ „Sandra...“ alustas Alex millegagi, mida Kris kui pikka vabandustejoru ette kujutas. Kuidas oleks saanud mitte jätta neid välja keerutamata? Ta ei saanud ju ometi Sandrale tõtt näkku öelda.
Taevas, Sandra, ära võta seda nii tõsiselt. Me kõigest harjutasime. See on täiesti normaalne!
Ta peaaegu ootas, et Alex midagi sellist ütleb, kuid ta ei teinud seda.
„Sandra...aitab keerutamisest. Ma ei tea, kui palju sa nägid, kuid see on täpselt see, millena see välja paistab.“
Kris jättis seda kuuldes terve hingetõmbe vahele. Sõnad, mis õhus kajasid, kõlasid nii uskumatult, et need ei saanud kuidagi tulla Alexi suust. Alex ei saanud mitte kuidagi Sandrale öelda, et...
„Sa siis tunnistad seda?“ küsis Sandra. „Sa siis tunnistad, et sina ja tema...et te olete paar?“ „Ma arvan, et sa nägid juba piisavalt,“ sõnas Alex, tegemata katset oma õega vaidlemiseks. „Kas sa soovid, et ma väidaksin vastupidist?“ Sandra vaikis, justkui tema ettepanekut kaaludes, kuid raputas pead. Seda kõike oli rohkem, kui ta korraga seedida suutis ning tunduvalt rohkem, kui ta seedida tahtis.
„Kas sa räägid emale ära?“ päris Alex, jäädes närviliselt Sandra vastust ootama.

Ta lootis siiralt, et tüdruk otsustab suu pidada. Alexi ning Krisi talle paljastamine oleks automaatselt sundinud teda seisukohta võtma ning see oleks võinud ta hõlpsasti Imrega vastuollu ajada. Marianne oli rase ning Alex ei tahtnud talle mingil juhul tema mehega probleeme tekitada.
„Mul ei ole talle midagi öelda,“ sõnas Sandra lõpuks kuivalt, olles oma tegevuse kõik võimalikud tagajärjed hoolega läbi mõelnud. „Kes olen mina, et talle ette kanda? Tehke seda ise, mina oma käsi küll määrima ei hakka.“
Mõne sekundi peatus ta pilk Alexi ja Krisi sõnatuks jäänud kujudel ning seejärel lahkus ta toast. „Ma ütlen emale, et kõik on kõige paremas korras,“ pomises ta ning tõmbas ukse enda järel kinni. See sulgus samasuguse kääksatusega, nüüd palju selgemini kuuldavaga, nagu see avanenudki oli, ning Kris mõtles paratamatult sellele, et ei teeks paha hingi tilgakese õliga rõõmustada.
Niipea, kui Sandra silmapiirilt läinud oli, hingas Alex nii valjusti välja, et jäi mulje, nagu oleks tema asemel tegu hoopis kummipardiga, kellest õhk vilinal välja lasti.
„Nii palju siis sellest. Ootamatud lõpptulemused on alati...ootamatud.“ „Ma ei arvanud, et sa talle ütled,“ tunnistas Kris. „Ma arvasin, et sa tahad seda tema eest varjata, nii kaua kui...“ „Mida siin enam varjata on?“ päris Alex trossis ilmel. „Kaua me seda sinu meelest edasi oleksime saanud lükata? Pärast seda, kuidas ta lihtsalt...siia sisse astus, ei jäänud mul muud võimalust, kui talle kõik ära rääkida. Isegi kui ma oleksin meid kuidagi välja keerutanud, ei oleks see muutnud seda, et tal on pilt selge.“ Ta istus Krisi arvutitoolile ning sarnaselt Krisile, hakkas sellega ringiratast keerlema. „Võib-olla pole see läbinisti halb,“ pobises ta, ta hääl mõtlik. „Ma kartsin kõige hullemat, kuid ta ei anna meid välja. Ta oskab saladust hoida...“ Miski tema sõnades kõlas nii kibedalt, et mööda Krisi selgroogu jooksis alla hirmuvärin. „See on alati nii olnud. Mina teen midagi, mis on vale ning tema seisab vaikiva tunnistajana kõrval ega paota kellelegi suud...“ „See, mida sa teed...mida meie teeme, ei ole vale,“ ütles Kris tõtlikult. „See on lihtsalt...kummaline. Vähemalt mõnede inimeste jaoks.“ „Kummaline...vähemalt mõnede inimeste jaoks. Jah, sul on õigus, see on tõesti kummaline. Samas, ma ei ole kunagi üks loogilistest inimestest olnud.“ „Mina ka mitte,“ vastas Kris. „Mina ka mitte.“

Nende vahele sigines tavapärane vaikus: Kris nõjatus vastu seina ning Alex istus toolil, üks jalg üle põlve ning tundus olevat väga sügavale oma mõtetesse sukeldunud, panemata tähelegi, kuidas Kris teda ainiti silmitseb.
Veel mõni minut tagasi oli Alex tema armu all olnud, kuid nüüd olid nad taas teineteisest eemale rebitud ning kes teab kui kauaks. Kris oleks tahtnud tigedalt vanduda, kuid selle vihase emotsiooni väljendamiseks polnud õigeid sõnu.
„Mida me edasi teeme?“ küsis ta. Alex raputas ainult pead. „Ma ei tea. Ma pean natuke mõtlema.“ „Sa mainisid millalgi mingit kinnominekut...“ „Mitte praegu. Palun.“ „Millest sa mõtled?“ „Kõigest. Eelkõige aga sellest, kuidas ma taaskord oma saladusi Sandrale peale surun...“ Midagi sarnast oli Alex ka hetk tagasi maininud ning Krisile hakkas tunduma, et mida iganes Alex ka talle rääkida oli soovinud, oli Sandra sellest kõigest juba ammu teadlik.
„Sa ei suru talle midagi peale,“ ütles ta siiski igaks juhuks, lootes, et ta suudab aidata Alexil end pisutki paremini tunda. „Ta otsustas vabatahtlikult sinu saladust hoida. Sa ei ole teda millekski sundinud.“
Ta sai vastuseks vaid peanoogutuse, kuid seegi oli vastus. Alex kuulas teda ja kuigi ta ei hakanud seda verbaalselt väljendama, teadis ta – Kris vähemalt lootis, et ta teab – et Krisil on õigus.
„Me peame õppima uksi lukustama,“ sõnas ta lõpuks. „Ma suudan veel välja kannatada, et Sandra meie...suhtest teab, kuid kui ka su nõbu...“ „Onupoeg.“ „Kui ka su onupoeg haisu ninna saab, läheb see asi käest ära. Saad aru, mida ma mõtlen?“
Kris ei pidanud vastama; Alex teadis juba tema näoilmet nähes, et viimane on temaga sajaprotsendiliselt nõus.
Sellel ööl ei maganud kumbki poistest. Alexi peas tiirles lakkamatult mõte, kui palju saladusi ta õde, alles laps, korraga kanda suudab. Ta tundis soovi tema koormat kergendada, kuid kuidas? Selleks ei tundunud olevat ainsatki võimalust. Teisel pool seina rullus Kris ühelt küljelt teisele ning mõte, et juba kahe päeva pärast saabub majja keegi, kellega ta kokku puutuda ei taha, röövis ta unerahu.
**
Päev, mil Indrek saabuma pidi, oli käes enne, kui keegi silmagi jõudis pilgutada ning kuna Alex viibis tööl ning Imre sedasama tegi, ei jäänud Krisil tõepoolest midagi muud üle, kui talle vastu minna.
Ta märkas poissi niipea, kui too bussi pealt maha astus. Pruunid juuksed, mille sees ilutsesid kärtspunased triibud, T-särk kirjaga K.G.B – Keeps Getting Bigger, valged lühikesed püksid, poolde säärde ulatuvad roheliste nööridega saapad ning hiiglaslik seljakott. Kuidas oleks keegi saanud teda mitte tähele panna?
Paari kiire sammuga oli Indrek Krisi juures. „Kris Martin,“ lausus ta teeseldud lõbususega ning võttis oma šokolaaditahvlist, mida ta vasakus käes hoidis, suure ampsu. „Lausa uskumatu, kui ammu me teineteist viimati nägime.“ „Igal juhul,“ nõustus Kris ning naeratas hapult.
Jah, Indrek Martin oli sama ebameeldiv kui alati ning teadmine, et ta peab teda vähemalt nädal aega sunniviisiliselt taluma, tekitas Krisi kurku ebameeldiva klombi – tundus, nagu oleks ta šokolaadiga liialdanud.

Ma olen seda juttu juba terve päev lugenud, koolis vahetundides passin telefonis nina pidi
Kahjuks jõudsin inglise keele tunni lõpuni

No see Sandra ikka oskab
Alati ilmub siis kui kõige vähem seda vaja on
Aga noh, ma olen Alexi üle vähemalt uhke

VägavägaVÄGA hea osa
Ja millal uut saab?
Looda, et varstri varsti

OMG!
Kui sandra tuppa tuli tagus mu süda nagu ma ei tea mis. oleks olnud nagu Alexi ja Kris'i kehas. Totaalne hullus... ma vist karjusin ka (õnneks kedagi pole kodus )
Ma juba mõtlesin seda teist saladust..
Vihkan Imret! Mis tal homode vastu, nad on ägedad!
njaaa kui ta vaid teaks
Anyways, AWESOME!
(sulle meeldivad kommentaarid? ma võiks neid kogu aeg kirjutada, aga arvan, et peaks vähe piiri ka pidama, teistele käiks pinda kui 6 lehekülge oleks minu kommentaare täis )



Aga ootan juba täiega uut osa!
Ja et sul ülikoolis ka hästi läheks

njaaaa, kommentaaride kirjutamine ei ole just kõige keerulisem...

Kõige parem, erilisem jutt, mida ma lugenud olen. Lihtsalt parim.

Mõnesmõttes on see hea, et osad nii aeglaselt tulevad. Siis ei saa stoori nii kähku läbi.
AGA
Samas koguaeg taha teada, mis edasi saab. Põlen põnevusest

Ma tegelt nati kardan juba su juttu...
eriti veel kui Alex peaks rääkima Kris'ile sellest mõrva värgist... või Kris äkki ise juhuslikult teada saab! Siis oleks küll paanika osakond nr1
Ei tea mis saama hakkab...
seda vältida ka ei saa... sest see tuleb ...
tuleb see ikka ju?
kris saab ju teada et Alex nagu... Saab ju?

anyways..stoory on põnev:D