Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Nad peaksid tõsti oma tubadele lukud muretese ja siis neid kasutama ka
jummal kuidas mu süda tagus...

Ja nagu keegi siin eelnevalt ütles kommentaare pole üldse raske kirjutada, need tulevad loomulikuult.
Su jutust õhkab lihtsalt nii palju loomingulisust, et kohe nakatab

Ma tahaksin imre kohe...tahaks ta kohe...no lihtsalt tahaks-saate aru küll!
UUT!

Njaa, Karolin, selle Imre kohapealtma täiesti mõistan...
Ma ei tohiks tema nime isegi suuretähega kirjutada...imre on jobu.

Aga jah ootame uut!
Kohe täiega ootame uut...
Kas ma juba mainisin, et me ootame uut

kui see aitab siis ma kommenteerin jälle:D

Mõtlesin provokatiivse klausli : imre maha, teda me ei taha!

ei tegelt, Praisjal on õigus... minu arust ei sobiks üldse seda MEEST nimetada... nagu Harry Potter'iski THE ONE WHO WE CANNOT NAME! Okei...selle cannoti võtab ära ja paneb don't asemele, sobib paremini

aga uut tahaks ikka...

VAHEAEG!
Mida võiks tähistada uue osaga!!!!!!!!!!!!!!!????
imre...temale mõtlemine ajab südame pahaks, nii et temast ma ei räägi, nii kaua vähemalt kui ma oma viha talitseda suudan
...oleks ta praegu mu ees ma-aga nagu ma juba ütlesin temast ma ei räägi.

UUT PALUN!

Imre on vastik ja temasuguseid on liiga palju.

Ja kui sa kavatsed sellele jutule õnnetu lõpu teha, olen ma väga pahane.

Ma olen täna lakooniline, aga pole hullu.
Uut? :)

jaaa, uut võiks küll tulla
olen tallinnas praegu ja homme sõidan tagasi koju ning eriline homecoming present oleks see kui ma saaks lgeda uut osa

aga jah, see keda me ei nimeta maha ja alex&kris....happy ending?

kiramekit teades (eelmisi jutte lugedes) ei jäta sa lõppu ilusaks.. on mul õigus kui nii arvan?
loodame siis et see ''ilus'' lõpp on selline kus kris tapab oma isa ja põgenevad alexiga välismaale.. seal lapsendavad poja, kellest saab ka gei ja sa jätkad oma story line'i
(unistused unistused)




UUUT!

ma mainin veel siia juurde, et paaniliselt iga paari minuti tagant käin siin lehel, et näha ÄKKI on ta lisanud juba uuue...

ma ei taha eriti peale käia...
aga ....
palun palun palun *põlvitab* uut osa tahaks juba

Ärge muretsege, Lord Imremorti selles osas ei ole, nii et te saate oma närve puhata Muhahahahaa...

Lõpu kohta ma praegu midagi ei ütle, aga võib-olla polegi seda vaja. Am I really that predictable?

Üks väike vihje selle jutu kohta: ma ei ole veel valmis oma tegelastega päris hüvasti jätma, nii et ma üritan vaikselt sellele jutule ka järge nikerdada. Mul on juba mõned tegevusliinid välja mõeldud ja ka pisut kirjutatud, kuid loomulikult ei garanteeri see seda, et ma suudan jõuda selle jutuga kaugemale kui paarkümmend lehekülge Kui mul aega oleks, võiksin ma selle loo NaNoWriMo ajal tõsiselt käsile võtta, kuid ma kardan, et seda ei juhtu

See osa viib tegevuse ajaliselt tagasi esimese peatüki alguse juurde ehk selle sündmuseni, millest kogu see jutt üldse käima läks. Ausalt öeldes olin ma ise täiesti ära unustanud, et ma sellise flashbacki kirja panin

Ilusat koolivaheaja algust teile kõigile! Minul on homme eksam
**

47.

„Alex, kas sul on hetk aega?“
Alex võpatas, kui Henry teda kõnetas ning haamer, millega ta naela kummuti katteplaadi sisse tagus, kukkus kolksatusega ta käest maha.
Käes oli aprill ning õues oli meeldivalt soe. Niipea, kui Alex koolist koju oli jõudnud – kolm õpetajat olid korraga täienduskursustel ning see tähendas tundide ära jäämist –, oli ta akna avanud ning töösse sukeldunud. Ta kummutiplaat oli logisenud juba paar päeva, kuid varem polnud Alex selle parandamiseks piisavalt aega leidnud. Nüüd, kui selleks võimalus avanes, tuli see kiiresti ära teha.
Henry piilus uudishimuliku pilguga üle ukseläve ning vaatas Alexile äraolevalt otsa. Vähemalt hetkel tundus, et tal puuduvad õelad kavatsused, kuid mõte sellest, et ta on mehega kahekesi majas ning liiatigi veel oma toas, tekitas Alexis soovi karjuda. Mariannet polnud, Sandrat polnud...vähemalt Alexi teada ei olnud ta tunnid veel lõppenud.
Ta vaatas teda seiravale Henryle otsa, üritades säilitada nii rahulikku fassaadi, kui võimalik. „Kas sa vajad midagi?“ küsis ta tuimalt. „Ma ei mäleta, et ma oleksin lubanud oma aega sinu heaks ohverdada.“ Mida Henry üldse nii vara kodus tegi? Tema töö kestis kella kuueni ning vahel tegi ta ka ületunde. Praegu oli kell aga vaevalt pool kaks ning tema majas viibimine seega üsna veider.

„Usu mind, sa ei kahetse, kui sa mulle paar minutit loovutad.“ Oletades, et Alex on talle sisenemiseks loa andnud, astus Henry edasi ning jäi Alexist umbes meetri kaugusele seisma. Olles veendunud, et Alexi pilk ainiti temale on kinnitunud, pistis ta käe taskusse ning tõmbas sealt välja väikese nööriga suletava nahkkotikese.
„Kas sa tead, mis see on?“ küsis ta uudishimulikult. Alex raputas pead ning Henry näole venis koheselt pilvitu naeratus. „Siis vaata järele,“ sõnas ta ning ulatas kotikese Alexile, kes selle kõheldes vastu võttis.
Ta kaalus seda hetke peopesas, üritades ilma koti sisse nägemata selle sisu ära arvata, ning avas selle. Tema peopessa pudenes tillukese rohelise kiviga hõbedane sõrmus.
Ta jõllitas seda täielikus mõistmatuses. Sõrmus? Kellele ja milleks?
„Mida...?“ küsis ta suud maigutades ning pöördus Henry poole. „Vaata graveeringut,“ soovitas ta.
Alex keerutas sõrmust oma käes ning märkas sõnu, mida see endas peitis.
Kallile Mariannele igavese truuduse kinnituseks.
Kallile Mariannele...igavese truuduse kinnituseks?
Ta ahmis õhku kui kala, kes ootamatult kuivale on jäänud ning pigistas oma käe rusikasse, justkui tahaks ta seda kaunist ehet pulbriks pigistada.

„Mida see tähendab?“ päris ta, hääles selgesti eristatav tigedusevarjund. Veel paar minutit tagasi oli ta otsustanud, et jääb rahulikuks, üritab Henryga normaalsel verbaalsel tasandil suhelda ning üritab mitte mõelda sellele, kuidas mees teda kannatama on pannud, kuid sõrmus, mida ta rusikas käsi enda haardes hoidis ning teadmine, mille jaoks see loodud on, tumestas ta kainet mõistust. „See ei ole mingi tavaline sõrmus. See kivi...ma ei ole pime, see on kahtlemata vääriskivi. Tsirkoon? Ja see sõnum? Mida sa oma arust teed?“
Henry naeratas ning pani oma vasaku käe puusa. „Just seda, mida sa arvad. Nelja tunni pärast naaseb mu armas Marianne töölt. Ma viin ta õhtul teatrisse. Me lähme „Rigolettot“ vaatama. Kas sa oled seda kunagi näinud? Me lähme ooperisse, ja pärast seda viin ma ta välja sööma...ning siis, kui ta arvab, et tänane õhtu ei saa enam kuidagi imelisemaks minna, palun ma teda endale naiseks.“
Alexile tundus, nagu oleks ta maailm, mida ta suure vaevaga pärast selle varingut möödunud aasta novembris üles oli üritanud ehitada, taas põrmuks pudenenud. Ta oli endale kinnitanud, et elab päeva nimel, mil ta ema ja Henry tülli pööravad ning kumbki neist üksiku kassi kombel oma teed läheb, kuid nüüd teadis ta, et seda ei juhtu. Kui Henry tema emaga abiellub, jääb ta igaveseks tema perekonda. Igaveseks.
Marianne käsi, Sandra süda ja Alexi keha jäävad igaveseks tema käsutusse. Ei, ta ei saanud lasta sellel sündida. Ta pidi teda kuidagi takistama.

„Ma ei luba sul seda teha,“ ütles ta häälega, mis tuli sügavalt tema kurgupõhjast, kähisedes, ning tundus kuuluvat hoopis võõrale inimesele. Alexi hääl ei olnud talle kunagi nii võõrana tundunud.
Henry suunurka venis muie. „Ja kuidas sa mind takistada kavatsed?“ Ta naeris, nagu oleks Alex öelnud midagi uskumatult rumalat. „Sa ei mõista. Mina ja Marianne oleme kokku määratud. See on saatus ning mitte keegi ei saa saatusele vahele segada.“ „Ma ei jäta seda niisama!“ urises Alex ning tõstis häält. „Mitte iialgi ei lase ma oma emal vägistajaga abielluda!“
„Sa nimetad mind vägistajaks?“ Henry kortsutas kulmu. „Kuidas sa võid, Alex? Ma olen sind peaaegu sama palju armastanud, kui su kallist emagi. Kas seda sa minust mõtledki?“ „Ma mõtlen seda, mis on tõde!"

„Eks mine politseisse,“ soovitas Henry peaaegu sõbralikult. „Ütle neile, et su ema kallim ahistab sind seksuaalselt ning vaata, mida nad selle peale kostavad. Kas sa arvad tõesti, et keegi usub sellist muinaslugu? Minu sõna sinu oma vastu. Piisab vaid sellest, kui ma vihjan politseile, et sa oled vaimselt ebastabiilne ning annan neile mõista, et sa oled mulle läheneda üritanud...tugevam jääb peale.“ Ta naeris. „Võib-olla peaksingi ma politseisse minema!“ lajatas Alex vastu. „Sa arvad, et nad ei usu mind? Eks vaatame, mida nad siis ütlevad, kui ma neile oma arme näitan!“
Tundus, et Alexi viimane lause kõigutas pisut Henry meelekindlust, kuid ta kogus end kiiresti ning manas näole oma tavapärase rõõmsa maski. „Keegi ei keela sul seda teha,“ sõnas ta muretult. „Näita neile oma arme ning ma ütlen neile, et sa tekitasid need endale ise. Arvestades seda, et sa ennast lõigud, ei kahtle keegi selles, et sa oleksid selleks võimeline...“
Ta astus Alexile, kes end areldi vastu kummutit oli surunud, lähemale ning haaras ta näo oma pihkude vahele. Sekundiks katkestas Alex hingamise, tundes taas halvavat hirmu enda üle võimust võtvat.
„Sa võid bluffimise lõpetada,“ lausus Henry teadval ilmel ning temast õhkus enesekindlust. „Me mõlemad teame, et sa ei lähe politseisse...kui see oleks su tõsine soov ja tahtmine, oleksid sa seda juba ammugi teinud. Sa naudid seda, mida ma sinuga teen, selleks liiga palju. Sa võid küll rabeleda, karjuda ja hammustada, kuid me mõlemad teame, et see on kõigest teesklus. Sa ihaldad mind täpselt sama palju, kui mina sind. Sulle meeldib, kui ma sind puudutan, sulle meeldib, kui ma sinu sees olen ja su nime oigan. Meile mõlemale oleks kergem, kui sa selle süütukese mängimise lõpetaksid ja...“ „Jää vait!“ kisendas Alex. „Ära räägi neid valesid! Iga su sõna on võlts! Kuidas sa võid üldse mõelda, et ma sinu vastu midagi tunnen? Kuidas on võimalik ihaldada koletist?“

Henry kissitas silmi, lasi Alexi näo lahti ning hakkas kärsitult mööda tuba edasi-tagasi kõndima, samal ajal käega läbi juuste tõmmates. „Ah, Alex, sa tõesti ei tea, millal teesklemist lõpetada. Kas sa ei mõista, et nii teed sa kõik meile mõlemale palju raskemaks?“ Ta kratsis kukalt, justkui millegi üle sügavalt järele mõeldes. „Tõtt-öelda hakkan ma sinust tüdinema,“ ütles ta lõpuks. „Sinuga ei ole just kuigi lõbus. Sa ei tea, millal vale raiumine lõpetada ning see häirib mind. Sa ütled, et sa ei taha mind, kohe üldse mitte? Sa tahad, et ma su igavesest ajast igavesti rahule jätaksin ning su perekonnast kaoksin?“ „Sa oleksid pidanud sellest juba ammu aru saama, värdjas!“ Alex isegi ei teadnud, kust ta nende sõnade välja ütlemiseks jõudu võttis. Ta teadis, et mees ei kavatsegi ei teda ega tema perekonda rahule jätta; tema peale vihastamine ei olnud midagi enamat kui kasutu suukulutamine.
„Mulle hakkab tunduma, et sa oled end mu mänguasjana ammendanud,“ sõnas Henry ning pani käed pintsakutaskusse. „Kuid pole hullu, ma ei kavatsegi tegevuseta jääda. Pärast seda, kui minu ja Marianne värskelt küpsetatud leivad kindlalt ühel riiulil on, hangin ma endale uue lelu. Sandra, muide, on väga armas tüdruk ning rohkem sinu moodi, kui sa arvatagi oskad. Ma olen näinud, kuidas ta mind vaatab ning ei ole kahtlustki, et ma olen ta ära võlunud. Ma vean kihla, et ta anduks mulle ilma vähimagi vastuväiteta, nii õrn ja süütu, kui ta ka ei ole. Kujutle vaid, milline imeline tunne oleks ta pehmet ihu puudutada...“
Raev, mis Alexi sees kees, oli kirjeldamatu. Sellise jõuga möllav torm oleks ilma vaevata suutnud uputada terve sõjaväelaevastiku ning Alex tundis, kuidas ta iga sekundiga üha enam ärritub. Tema ees seisis mees, kes kogu ta elu, nii vähe kui ta seda armastanud oligi, igaveseks rikkunud oli ning kes juba ta õe järele keelt nilpsas. Ei, Alex ei saanud lasta sellel sündida. Ta oleks suutnud kannatada, et Henry ta ema naib, et ta teda ennast oma ihade rahuldamise objektina kasutab – ka see oleks mõeldav olnud – kuid iialgi, mitte iialgi, ei suutnud ta taluda mõtet, et mees tõega tema väikese õe Sandra, selle noore ja rikkumata hinge järele, suud vesistab. Kogu asjale lisas õudust teadmine, et kõik oli täpselt nii nagu Henry, naljaga pooleks või tõsiselt, vahet pole, öelnud oli: Alex teadis, et Sandra anduks talle tõepoolest ilma vähimagi vastuväiteta. Ta armastas teda.

Mõte sellest, kuidas tema õe puhas süda, mis veel kunagi tõelist armastust tunda ei olnud saanud, sellele õelale monstrumile tuksus, sundis Alexit tegema tema elu kõige meeleheitlikumat sammu.
Ta kummardus, korjas haamri, mis kummuti kõrvale maha oli kukkunud, üles ning surus selle oma värisevate kätega endale vastu rinda.
Henry muigas, nähes, kuidas tema enesekontroll tükk-tüki haaval koost pudeneb, ning valmistus end minekule asutama. „Mul on hea meel, et ma sinuga oma suurt õnne jagada sain,“ lausus ta mahedalt. „Tänane päev on tõeline rõõmupäev.“
Alex ei teadnud, mis teda liikuma sundis, kuid ta jalad kandsid teda ettepoole ning enne, kui ta sellele suuremat tähelepanu jõudis pöörata, seisis ta mehele nii lähedal, et ta võis tunda tema hingeõhku oma näol.
„Nüüd, kui sa õige pea kihlatud oled, on ainult õige, kui ma sind hüvastijätuks suudlen,“ sõnas ta, tema sees juba jäine rahu ja valmisolek.

Henry ei lasknud seda endale kaks korda öelda. Ta haaras Alexi õlast ning suudles teda peaaegu palavikuliselt. Hetkeks tabas teda meelas mõte, et tal oli Alexi suhtes õigus olnud ning et poiss ei olnud tema suhtes sugugi nii ükskõikne, kui ta näidata püüdis. Oma mõtetes oli ta tema üle lõpliku võidu saavutanud. Suudlus, mida nad nüüd jagasid, täitis ta õnnetundega ning ta sulges selle naudingu mõjul sekundiks silmad. Kui ta need uuesti avas, nägi ta, kuidas Alex, silmades raevukas ja jälestust täis pilk, haamri pea kohale tõstab.
Hetk enne seda, kui haamer talle pähe lajatas, pääses Henry suust valla surmakarje.
Kõlas valju krõksatus, kui raske haamer vastu Henry kolpa raksatas ja selle purustas ning mees kukkus põrandale, olles silmapilkselt surnud.
Alex tõstis haamri uueks löögiks ning virutas uuesti, uuesti ja uuesti, tundes soovi nii naerda kui nutta, nii rõõmust hõisata kui karjuda.
Henry lamas tema jalge ees, tema kolju täielikult sodiks löödud, nii et luukildude vahelt võis ilma mingi vaevata näha ajukoort ning Alexi vana vaip, millele mees langenud oli, oli tema räpasest verest läbi imbunud. Tema silmad olid juba klaasistunud, tema keha elutu ning murtud. Ei olnud mingit kahtlust, et ta oli surnud.
Alex vaatas tema surnukeha ühteaegu nii õuduse kui imetlusega ja alles nüüd hakkas tema sees möllav torm tasapisi vaibuma. Ta oli tapnud inimese. Ta oli võtnud elu, mis ei olnud tema võtta ning mõistnud kohut, mis ei olnud tema mõista.

Ta ootas, et süütunde- ja kahetsuselaine temast üle uhuks, kuid see jäi tulemata. Ta ei tundnud end süüdi ning samuti ei tundnud ta ka kahetsust. Ta oli teinud seda, mis oli õige...mitte iialgi polnud mõrv nii õige tundunud.
Ja ometi oli see mõrv ning Alex teadis, milline mõrvari saatus on.
Tegu oli tehtud ning ta teadis, et sellel on ebameeldivad ning saatuslikud tagajärjed.
Nüüd, kui ta oli vabaks saanud, ei tahtnud ta neile mõelda, kuid tal ei olnud pääsu.
Oli ainult üks võimalus, mida ta enda ees nägi.
Ta pidi politseisse minema ning mõrva üles tunnistama. Tal ei olnud teist valikut.

„Täna on tõeline rõõmupäev,“ kordas ta külma rahuga Henry viimaseid sõnu. „Täna on tõeline rõõmupäev.“
Järgmisel hetkel kostus üle terve maja kõrvulukustav karjatus. Hetkeks arvas Alex, et see, kes karjub, on tema ise, kuid siis märkas ta kahvatut tüdrukut, kes ukselävel seisis, seljas lühike sinine kleit ja silmad hirmust pärani.
Sandra kriiskas õudusest rabatult ning vajus põlvili põrandale, silmitsedes ainiti laipa, mis kuulus mehele, keda ta armastanud oli.
Alex lasi verise haamri, selle jubeda tapariista, põrandale kukkuda.
Mitte iialgi polnud ükski rõõmupäev nii rõõmutu olnud.

ou my god !
pea täitsa valutab, kiskusin natukene juuukseid....jubejube..
ei teagi mida öelda...

Edu sulle eksamis
Kui natukene vabaaege juhtub olema siis võiks ju uue osa lisada

Su jutud oskavad mu tuju ikka totaalselt muuta...
*too stunned to talk...or think*
...uut.

Öm.. selle koha pealt peaks mainima, et henry käib ka sinna samma kus see, kelle nime me ei nimeta...
Ma pean vist suu tangidega kokku suruma, sest see praegu nii pärani, et kui kärbes kurku lendaks, siis ma vist lämbuks kah!

edu sulle eksamiks kaa... anna siis teada kuidas läks. Ei tahaks eriti, et nagu... meie pärast sul halvasti läheks, sest me tahame kogu aeg uut ja uut, mitte arvestades sinu olukorda jne
Tunnen end süüdi.


aga siiski uut tahaks küll juba lugeda... selle nõmeda henrikese oma peast välja saada. Tüütu vanamees
See selleks siiski oli põnev lugeda jälle, olgu sisu mis tahes.

Nii masendav on siia tulla ja mitte midagi uut näha

Aga noh, ma tean mis tähendab olla busy, so i don't judge

But stilll....

Oh, prais, tead mis ma avastasin praegu w? et meie kommentaare on siin kõige rohkem praegu
siiski.. sul on rohkem... Pole hullu, küll selle korda ajan et siis reede sinupool jaa? ma ei julgeks silmi kinni panna, igaks juhuks:D

okei okei, see selleks
Aga uut osa ootan juba

kuidas ma saan üldse nii rahulikult käituda? See on ju totaalne paanika, uut osa pole! *jookseb karjudes minema*
Tegelt... Kirameki.. mis me sinuga peale hakkame? *mõtleb*
Mis su aadress on, ma tulen sulle külla nii aastaks? sobib? Praisja ma saan küll toa nii koristama panna, kuid kas see ka sinu puhul mõjub?

See selleks. Ootame juba, põnevus tapab!

...ja mina juba arvasin, et uus osa on tulnud.Peaksin paremini teadma...
oijah...
Tegelikult ongi üks selle foorumi võludest see, et terve jutt ei ole ohe lugeda ja mida parem jutt seda aeglasemalt osad ilmuvad...kas ma just ütlesin, et see on hea? *vaidleb iseendaga*

UUT!

Karolinile soovitus, vaata kord nädalas vaid siia, muul ajal laterdame me praisjaga siin tühjast tähjast, üritame kiramekit kirjutama sundida... aga näed.. kui präänik ei aita siis tuleb varsti piitsa anda ka Okei, mõtted lähevad liiga S&M teemaliseks. kuigi mul eriti kahju poleks oma KAHTLASEST mõttemaailmast rääkida.
Aga kas see tõesti on hea? Piinata meid... tema armsaid fännikesi?

Mainin nüüd siin kohal ruttu ära ühe asja jutuga seoses. Ma oleks Alexi asemel veel paar hoopi andnud sellele reiperile! Nii igaks juhuks. Tegelt oleks teda mõnuga tagunud veel ja veel ja veel ja veel... (oh mind ja mu masohistlike mõtteid ) aga jälle peab tunnistama, et sandrake segas tapmisele vahele, seega, jäi ära...
Aga muidu oleks sa kirjutanud, et Alex peksis teda veel ja veel ja veel??? (nagu minu mõttemaailmas)
mind ja minu unistusi :)

Kui Imret ja Henryt pisut võrrelda, ütleksin ma, et erinevalt Imrest ei olnud Henry oma südames kunagi halb inimene. Tõsi, ta ei olnud oma tegudes just übermensch'i musternäidis, kuid ta muutus selliseks, kuna kaotas oma elu armastuse ja see pani ta kruvid logisema. Tõenäoliselt ta isegi ei taibanud, kui palju ta Alexile halba teeb. Imre seevastu on algusest peale sitapea olnud ja ma arvan, et ka te ise olete märganud, et talle meeldib panna teisi end halvasti tundma. Just seda nimetan ma tõeliseks õeluseks

Minu aadress on esialgu saladus, aga nii palju võin ma öelda, et ma elan Pässas ühes rohelise aiaga väikeses kollases majas, mille akendest avaneb hea vaade raudteele ning selleks, et mind koristama meelitada, tuleb minu sinise vaiba peale paar peotäit juuksekarvu puistata Harilikult suudan ma prahiga kaetud vaipa taluda maksimaalselt paar päeva ning torman seejärel kohe tolmuimejaga kohale

Rääkige mulle aga julgelt S&M'ist, mul pole selle vastu midagi On tore teada, et leidub inimesi, kes peavad seda teemat sama põnevaks kui ma ise Selles, kas ma ka reaalselt piitsa saada tahaksin, ma siiski veel päris kindel ei ole

Tegelikult lõpetas Alex Henry tagumise juba enne, kui Sandra koju saabus, nii et tema valel ajal välja ilmumine selle juures erilist rolli ei mänginud ja ma ei olekski osanud seda peksmisstseeni pikemalt kirjeldada Oleksin ma aga olnud selle jutu kirjutamise ajal juba tuttav John Ajvide Lindqvisti (mitmendat korda ma teda juba õige mainin?) loominguga, oleksin ma kahtlemata võinud võtta pisut matti tema raamatust "Let the Right One In," mille ühes peatükis satub üks väike poiss Tommy kogemata keldrisse koos poolalasti zombistunud vampiiriga ning tema ainsaks relvaks on tema kasuisa trofee.

Tommy hit again. And again.
After a while he started to think it was fun.

Eriti meeldib mulle see viimane lause ning mõnes mõttes võiks Alexi nimi Tommy asemele sobida küll...

Uus osa tuleb paari päeva pärast. Ma olen täna paranduste tegemiseks liiga laisk

ma juba loodsin, vaatan koguaeg kõrval olevat riba ja tundus nagu oleks midagi kirjutadud, aga no jah...
Yuki, vana sõber on lihtsalt busy olnud, eksju?

Nja, ootame uut osa nagu segased,...
Peaks hakkama lugema mitu korda ma siin lehel käin päeva jooksul....30 korda vähemalt Alati sama rutiin bad romance, yuki blogi ja üks yaoiwannabe, haha
Seda viimast on lõbus lugeda, aga seda siin...pure curiosity
Räigelt ikka huvitab, mis edasi saab...

Oiii, kuidas ma tahaksin ikka uut osa. Isegi enne magama minekut tuleb siit läbi käia, ega ma ometigi midagi maha maganud pole.

Ahjaa, Yukishiro, reedel näeb jah, ma homme saadan sulle reisikava siis, ja sheeri seda ikka ka, siis saab veel muudatusi teha, kui Minho nõus pole..

Sweet dreams to me

Kirameki, ma nüüd saadan su selle ''maja'' tutvustuse CSI'le... nad uurivad välja kus sa elad muhahahahaha ... või siis häkin ise su arvutisse ja ma saan su juttu lugeda
Kui ma häkkima hakkan, jookseb arvuti 6 korda ennem kokku... see et... jääb vist siis ära. aga ma leian mooduse, kuidas su juttu lugeda saab... ntx ootan siin.
Sa leiad, et S&M on ka teemas või? Yay, ma pole ainuke segi pööranud. Mulle meeldib teistele haiget tehs Mulle meeldib räigelt hammustada, aga mu ema ajab vahest närvi kui ma teda vähe näksin nojah, ega kõigile ka valu ei saa meeldida, või mis?
Ja tead mida? Ma tahaks väga ühte sinu mainitud raamatut siit lugeda. Vist oli Norra mets pealkiri? No igatähes tundus see ÜBER põnev! Ma pean selle saama! See ikka on ju päris raamat, eks?
Seda viimast võiks ka lugeda. See Tommy on üpris minu sarnane, tunnen juba hingesugulust huvitav mis tema aadress on
Praisja ma pean appale ka saatma selle, muidu ta ei teagi mille eest ma raha välja pressin talt. Ega ma jüüni pole kes ütleb umbes, et raha siia, kohe


aga ... ootan juba uut ...
pingsalt ... ootan
...
Ikka ootan...
ma ikka ütlesin, et ootan juba?

njaaa, csi leiab kõige pisemadki verepiisad ülesse, sinu majakese saavad nupuvajutusega ka kätte
nende käest pole pääsu....
yuki, me peame sellele tüdrukule helistama sealt SINA'st see oli mingi arvutipro ju, mingi kristina oli äkki....peab uurima
see on sul täitsa hea mõte
njaaa, mõnel siin on meil mingi hammustamishaigus ....

yuki sa said raha ilma minuta ka, kuidas sa seda tegid?püss kätte ja "raha siia!"
haha, aga jah, loodan, et sulle plaan ikka meeldis

ootame, ootame...
mida me ootame!
uut osa ootame

Murtagh, ma just mõtlesin ise seda sama
Lugesin just seda kohta, kus Alex sellele bussipeatuses istuvale tüdrukule analüüsi tegi
Alex on ikka niii äge

või veel..Alex is off the hook!
Ma olen seda juttu juba 3 korda otsast kuni siiani lugenud... Alex mu arm.
Mõtlen, et tahaks endale koju Alex'it ja Krisi ... siis ma neid ikka vaataks päev otsa. Kui Alex ja Kris koos on ning Kris Alexit puudutab, libistab oma käed tema pluusi alla ja...
*snap out of it*
Anyways.
Kui ma siin pidevalt räägin, et tahaks actionit, siis ma tegelikult ei mõtle seda eriti. (who am I kidding, I want it, NOW)
Tegelikult on hea, et Kirameki suudab pinget hoida


Järjekordselt tahaksin uut osa

Ma käin ainult päeav ära ja mida siin kõike ei juba ei ole! Peale uue osa muidugi!
Aadressi ei olegi vaja. Ühest korralikust häkkerist peaks piisama... *läheb otsima*
...
arvatavasti ma teda praegu ei leia... Aga kui varsti uut osa ei tule siis...! Ja see käib mõlema jutu kohta!
Ja ma olen Henry ja imre kohta samal arvamusel. Henryst on tõesti kahju...

Palun uut!

Yeah..
Praisja ja Yuki show käib
Meie põhiline hangout place...

Njaaa, YukiShiro ja tema unistused

Meie juttu on varsti juba terve lehekülg ja seda õiget lugu pole ollagi....
Praisja soo sad
Ma tahan juba uut osa lugeda, kus oleks vähe seda keda me ei nimeta ja hästi palju Alex ja Krisi...
Dreams, dreams...

Aga jah
Uut palun

Muhahahaa, ma loodan siiski, et häkkerid hoiavad end mu arvutist eemale Mu kõvaketta peal on palju musta materjali...

Hahaa, I like your show

Ma ütlen ausalt, et ei viitsinud uut osa eriti kriitilise pilguga üle lasta. Ma vaatasin äsja LOSTi ja tuleb tunnistada, et ma ei saa mitte millestki aru Mu mõtted on seetõttu nii kõvasti kõrvale kallutatud, et arvatavasti ma isegi ei märkaks pooli vigu. Oeh, loodame, et neid pole eriti palju

Uus osa tuleb siit!

*pressib enterit ja jookseb minema, et enne tuttu minekut üks osa Yu-Gi-Oh! GX'i vaadata*

Kes leiab, et Indrek on vähemalt pooläge, tõstku käsi! Ka Indrekul on vale ajastus
**

48.

Niipea, kui Kris ja Indrek saabusid, võttis Marianne neid rõõmsalt ning tervitavalt vastu. Ta oli juba laua katnud, arvates, et ehk soovivad poisid värskelt pressitud mahla ja selle juurde küpsiseid ning kumbki ei saanud tema pakkumisest keelduda.
„Ma olen sinust nii palju kuulnud!“ lausus Marianne naeratades ning pigistas Indreku kätt. „Imre räägib alati, kui andekas sa oled ning kui hästi sa tennist mängid.“
Kris tegi grimassi. Tüüpiline. Kellegi teise jaoks jätkus Imrel alati kiidusõnu. Kas ta olid üldse kunagi kellelegi öelnud, et Kris milleski osav või andekas on?
„Minu tennisemängimisoskused tulevad puhtast harjutamisest,“ vastas Indrek ükskõikselt, „ja mis andekusse puutub, siis on see meil perekonnaviga. Kõik Martinid on mingis mõttes erilised.“ Ta pilk vilksas Krisile ning tema kergelt tedretähnilisele näole kleepus irvik-kiisule sarnane naeratus. „On mul õigus, Kris?“ „Seda kindlasti,“ pomises Kris tülpinult. „Seda kindlasti.“
Leidmata ainsatki võimalust Indreku eest põgenemiseks, oli Kris sunnitud koos temaga lauda istuma ning mahla ja küpsiseid neelama, sellel ajal kui Indrek talle oma möödunud aasta juhtumitest jutustas, hetkegi vahet pidamata.

Indrek oli just nii tüütu, nagu Kris mäletas ning ka tema suuvärk tundus aastatega ainult suuremaks olevat kasvanud. Mitte iialgi ei olnud Kris tundnud kedagi, kes korraga nii palju ja nii kiiresti lobiseda oleks suutnud ning juba esimese viie minuti järel tabas teda surmav tüdimus. Ta leotas oma küpsist mahlas, kuni see aeglaselt pudrutaoliseks muutus. Vahepeal tegi Indrek väikese pausi, küsis: „Kas sa ikka kuulad mind?,“ mille peale Kris noogutas, ning nii jätkus see võrratult ühepoolne vestlus, kuni Marianne nendega liitus.
„Mul on teile natuke problemaatilisi uudiseid,“ ütles ta ja naeratas vabandavalt. „Välivoodi, millest Imre rääkis ning mille me Indreku jaoks välja pidime otsima, on katki ning sellel on võimatu magada. Ma kardan, Kris, et sa pead oma voodi Indrekule andma...sa ju ei taha ometi, et ta põrandal magades külma saaks?“ „Ja kuhu mina siis lähen?“ ei saanud Kris naise mõttekäigule pihta. „Kui majas ühtegi vaba voodit ei ole...“ Marianne naeratas veelkord oma andeks paluvat naeratust. „Ma lootsin, et ehk võid sa Alexiga jagada. Te ju tunnete teineteist, nii et ma ei näe selles probleemi...“
„Mida?“ Kris raputas pead, saamata aru, kas ta oli ikka õigesti kuulnud. „Sa tahad, et...?“ „See oli ainult mõte,“ vastas Marianne, murdis ühe küpsise – kaeraküpsis, mis oma kõvadusega hambaid võis murda – pooleks ning pistis tüki suhu. „Kui see sulle ei sobi, peame me midagi muud välja mõtlema. Ma loodan, et mu ettepanek sind ei pahandanud...“ „Ei,“ ütles Kris rutakalt, „muidugi ei pahandanud, tähendab, ma arvan, et ma oleksin nõus. Lihtsalt, ma arvan, et sa peaksid seda minu arvamuse asemel hoopis Alexi oma küsima. See on ikkagi tema tuba ja tema voodi...“

Marianne ütles midagi, millest jäi mulje, et ta on Krisiga sajaprotsendiliselt nõus, kuid poiss ei pannud ta sõnu tähele. Ta ragistas oma ajusid, juureldes selle üle, kuidas Alex reageerib, kui Marianne oma ettepaneku talle teatavaks teeb.
Indrek vehkis mitu korda oma käega tema silmade ees, enne kui ta end oma tardumusest lahti raputas.
„Tule, viime su asjad minu tuppa,“ lausus ta ning, viitsimata Indreku vastust, mis kahtlemata väga pikk oleks olnud, oodata, vinnas ta poisi koti, mis tundus sisaldavat kogu tema elamist, endale õla peale ning tassis ilma suuremate raskusteta trepist üles. Indrek oli oma suure tränikoorma all küll pisut vaarunud, kuid Krisi jõud käis tema omast üle ning tema kott ei olnud talle mingi probleem.
Mõte, et tema toas, tema isiklikus väikeses templis hakkab elama keegi teine, ei olnud talle just eriti meelt mööda, kuid ta lohutas end mõttega, et vähemalt on tema tuba kompromiteerivast materjalist puhas. Oma kanepikotikese oli ta juba ammu minema visanud ning ka ühtegi pornoajakirja, mida Indrek tema norimiseks oleks saanud kasutada, polnud samuti käeulatuses.
Kui Alex töölt naasis, piisas talle vaid Krisi näkku vaatamisest, et näha, et Indrek on saabunud ning et Kris ei võta seda hästi vastu. Alex ei mäletanudki, millal ta teda viimati nii tujukana oli näinud. Krisi pea kohal tundus hõljuvat must pilv ja kuigi esialgu veel ei müristanud, ei olnud see võimalus sugugi välistatud.
Otsustades aega mitte raisata, kandis Kris Marianne ettepaneku kiiresti Alexile ette ning seejärel ta ootas. Tema sisetunne aimas halba ning ta ei suutnud eelaimdust, et Alex selle idee maha laidab, kõrvale tõrjuda. Lõppude lõpuks pidi Indrek jääma peaaegu kaheks nädalaks ning Alex vajas isiklikku ruumi peaaegu sama palju kui hingamiseks vajalikku hapnikku. Tõsi, paaril varasemal korral oli ta Krisil jääda lubanud – küll mitte eriti, kuid siiski piisavalt lahkelt –, kuid kaks nädalat oli tunduvalt pikem aeg ning Kris kartis, et liigne lähedus võib Alexi jaoks lämmatavalt mõjuda.
Ka Alex kõhkles ning tema peas keerlesid samasugused mõtted. Kaks nädalat miinus mõni päev oli pikk aeg, ehk liigagi pikk, kuid Marianne ettepanekust keeldumine oleks Krisile selgesti mõista andnud, et Alex ei taha teda enda lähedale – isegi pärast kõike, mis nende vahel juhtunud oli – ning ta ei kavatsenud nii käituda. Ta oli Krisile juba niigi piisavalt haiget teinud.
„Ma arvan, et see on hea idee,“ lausus ta ja üritas naeratada, nii palju, kui ta selleks hetkel võimeline oli. „Me ei saa lasta ju ometi Indrekul katkises voodis või, mis veel hullem, põrandal magada! Ta võib niimoodi ennast külmetada ning kui ta kopsupõletikku haigestub, ei ütle keegi meile selle eest aitäh!“

Nendest sõnadest piisas, et Krisi tuju õhtuks parandada ning ta suhtus Indrekusse silmnähtavalt sõbralikumalt. Isegi siis, kui Indrek Alexiga kohtudes teda automaatselt noore Keanu Reeves'iga võrdles, ei öelnud ta selle peale ainsatki krõbedat sõna. Tõenäoliselt üritas ta ette kujutada, kuidas Indrek liigse šokolaadi söömisest tapvad krambid saab; olgu, kuidas oli, aga see hoidis ta tuju üleval.
Õhtusöögi ajaks kattis Marianne laua, Alex hoolitses salati valmistamise eest ning Sandra jageles mahlapressiga. Kui kõik valmis sai, istusid nad ühiselt lauda, nendega koos ka Imre, kelle tööpäev lõppenud oli, ning nautisid rahulikku ja mitte nii väga vaikset õhtusööki, kuna Indrek ja Imre laskusid otsekohe vestlusesse ning pöörasid söömisele umbes sama palju tähelepanu kui vihmausside roomamisele.
Kuigi Alex oli Indrekut tundnud vaid paar üksikut tundi, hakkas ta juba märkama, kuivõrd sarnased tema ja Kris olid. Nad mõlemad jõid teed nii rohke suhkruga, et see oleks igaühe iiveldama ajanud ning kui nad milleski kindlad olid, ei lasknud nad kellelgi oma arvamust kõigutada. Kris ja Indrek olid nii sarnased...
...samas kui Alex ja Kris olid nii erinevad.
Nad olid kui kaks rongi, mis ühel ja samal ajal jaamas peatunud olid, et mõne hetke koos seista ja seejärel vilet lastes erinevas suunas kihutada. Kunagi oli ta soovinud, et rongid kiiremini oma rööpaid hakkaksid kündma, kuid mitte enam.
Lühikese aja jooksul oli Kris talle nii kalliks saanud, et ta ei suutnud oma elu ilma temata ette kujutada. Kris pani ta naerma, nutma ning ärritusest juukseid katkuma, kuid heas mõttes. Enne teda oli Alex end sisemiselt tühjana tundnud ning ta vihkas seda tunnet. Mõte sellest, et kõige väiksemgi asi võib kõik ära rikkuda ning selle lõputu, kõike neelava tühjuse tema sisse tagasi tuua, täitis ta külmatundega.
„Viska mulle üks Lehmake,“ palus Indrek ning osutas magusakausile, mis Alexi kõrval seisis. Alex kiskus end oma mõtteköidikute küljest lahti ning pistis käe pisut hajameelsel pilgul kaussi. „Siin pole enam ühtegi,“ sõnas ta, kui oli kausi läbi kompinud. „Sa oled juba kõik ära söönud.“ „Oeh,“ ohkas Indrek, „anna mulle siis üks iiris.“ Kui Alex talle kommi viskas, põrnitses ta seda kulmukortsutusega, kooris selle paberist lahti ja lausus: „Mõelda vaid, kui madalale ma olen langenud. Ma söön vabatahtlikult iiriseid...“ „Kas sul on midagi iiriste vastu?“ päris Alex naljaga pooleks. „Ma tean juhuslikult, kuidas iiriste abil üht väga head kooki valmistada.“ Indreku suu, kommi täis, vajus lahti, kui ta seda kuulis. „Ära ütle mulle, et sa oskad ise kooki teha,“ ütles ta peaaegu paluvalt. „Aga mis selles halba on?“ ei saanud Alex aru. „Ma leian, et söögitegemisoskus tuleb alati kasuks.“ „Tagane, saatan!“ hüüdis Indrek ja vehkis lusikaga, nagu oleks see rist. „Mis sai vanadest headest meestest, kes isegi muna ei osanud praadida ning naised enda asemel orjama panid? Kui ma gümnaasiumi lõpetan, võtan ma endale naise ja panen ta tööle, ise lillegi liigutamata!“

Marianne itsitas sõbralikult, patsutas hajameelselt oma kasvavat kõhtu ning täitis oma lillelise tassi aurava rohelise teega. „Indrek on väga sinu moodi,“ märkis ta Krisile otsa vaadates, silmades sädelemas lõbus tuluke. „Kas tead, ma mõtlesin just sedasama,“ nõustus Alex ning pani Krisi silmi pööritama. „Tänan väga, kuid minul on veel mõistus korras,“ ütles ta üsna veendunult. „Milleks mulle naine? Otsige parem Sandrale mees!“
See kommentaar pani Sandra näost punaseks tõmbuma ning olles Krisi ebaviisakusest ilmselgelt häiritud, virutas ta talle laua all vastu jalasäärt, nii et viimane kuni õhtusöögi lõpuni sõnagi ei julgenud lausuda.
Niipea, kui Marianne õhtusöögi lõppenuks kuulutas, marssis Kris oma tuppa, krabas sealt kõige hädapärasemad asjad ning üllatus-üllatus, ka raamatu, mida ta hommikul lugeda oli üritanud, ning suundus Alexi tuppa. Kulus paar minutit, enne kui Alex, kes koos Mariannega laua koristamise enda peale oli võtnud, üles jõudis.
„Sa pead mulle au andma,“ ütles Kris tooliga kiikudes. „Tänane päev on peaaegu läbi ning ma ei olegi veel Indrekul pead otsast rebinud.“ „Tegelikult ei olegi ta nii tüütu,“ ütles Alex muretul viisil ning potsas voodile, masseerides oma kanget kaela, millest tuul läbi oli tõmmanud. „Ta on alles laps. Me kõik olime kunagi samasugused. Mõelda, et ta on ainult aasta vanem, kui Sandra praegu.“ „Jah, nendest saaks ideaalne paar. Võib-olla nad abielluvad, saavad ühe ninaka ja inetu lapse ning ning hoolitsevad selle eest, et meie suguvõsa igaveseks ühendatud oleks.“ Kris kirtsutas nina. „Sandra ja Indrek, paras paar, taeva all on jobikaar...“
„Ma oletasin, et meil on rohkem kui üks varuvoodi,“ arutles Alex. „Mõelda vaid, et meil on kaks vaba tuba ning mitte ühtegi tervet magamisaset...“ „Üks tuba, Alex,“ täpsustas Kris. „Ülemise korruse vaba magamistuba töödeldakse juba praegu lastetoaks, mis jätab vabaks ainult alumise korruse toa. Siiski, ära sellega oma pead vaeva. Mõtle sellele, et ma olen praegu sinuga ning keegi ei saa selle kohta midagi öelda.“ Tema naeratus oli laiem kui tavaliselt. „Nad ise palusid mul sinu juurde tulla.“ „See oli neist väga armas.“ Alex kaalus, kas järgmisi sõnu öelda või mitte, kuid otsustas siiski rääkimise kasuks. Rääkimine hõbe, vaikimine kuld – see vanasõna ja tarkusetera oli juba ammu uuel ajastul ajale jalgu jäänud.
„Ma arvan, et nii või teisiti ei suuda ma sinust enam eemale hoida. Ma võin proovida, kuid ma tean, et see ei õnnestu.“

Kris võttis plaadi, mille ta kaasa oli tirinud – 30 Seconds to Mars'i „A Beautiful Lie“ - ning toppis selle Alexi plaadimängijasse, mida kattis nii paks tolmukord, et tundus, nagu oleks Alex seda viimati eelmisel kümnendil kasutanud.
„Ma armastan muusikat,“ ütles ta vaikselt, mis sellest, et sellel eelneva vestlusega mingit seost ei olnud. „Ma tahan, et meil oleks oma laul.“ „Ma ei pea ei muusikast ega lauludest just eriti suurt lugu,“ tunnistas Alex. „Inimesed ei mõista enam muusika tähendust. Nad arvavad, et räigete sõnadega räpplaul, mille videos tantsivad vinged tšikid, suudab maailmale midagi anda, kuid nad eksivad. Tõeline muusika on iga inimese sees ning see on mõeldud ainult inimese end jaoks.“ „Selle pärast sa eriti muusikat ei kuulagi?“ Kris lõpetas tooliga kõikumise, kui seda ohtlikult ragisemas kuulis, ning istus Alexi kõrvale. „Enam-vähem.“ Alex noogutas. „Mis mõttega kuulata näiteks armastuslaulu, kui sa pole iial kedagi armastanud?“
Ta taipas liiga hilja, et ta sõnadest võis väga hõlpsasti valesti aru saada. Ta oli vihjanud ajale, kui ta veel Krisi tundnud ei olnud, kuid viimane ei teadnud seda. Muserdatud ilme, mis ta näole ilmus, andis Alexile teada, et Kris sai tema sõnadest aru just nii, nagu Alex kartis teda saavat.
„Kris, ma...“ puterdas ta. „Ma ei mõelnud...“ Kris raputas pead ning pani oma sõrme ta suule. „Tasa. Sa ei pea seda ütlema. Ma tean ja ma lepin sellega. Ma ei taha sind mitte kuidagi tagant kiirustada...“ „Kris, oota,“ palus Alex. „Ma tean, et praegu ei ole selleks kõige sobivam hetk, aga on midagi, mida ma sulle ütlema pean. Ma olen seda hetke liigagi kaua edasi lükanud. Kris, ma ar...“
Uks avanes käreda kolksatusega ning sõnad, mida Alex öelda oli kavatsenud, hajusid õhku, nii et keegi neid ei kuulnud.

„Kris, kurat,“ naeris Indrek ning lasi end ilma kelleltki luba ootamata sisse, omamata õrnematki aimu sellest, millise hetke ta äsja rikkunud oli. „Ma tahan netti minna, aga su arvutil on parooli vaja.“ Kris põrnitses teda vihaselt. „Parool on „shutterflames02“,“ lausus ta, „kuid palun ära sellega lehvita.“ Indrek itsitas. „Shutterflames02? Olgu, ma jätan selle meelde, ja tänan.“ Ta kortsutas kulmu, nähes, kuidas nii Alex kui Kris teda altkulmu piidlevad. „Kas ma tulin halval ajal?“ küsis ta.

„Kas tead, milleks rusikad leiutati?“ uuris Kris. Indrek raputas pead. „Selleks, et ma võiksin need su seedeelundkonda torgata, kui sa koputama ei õpi.“ „Pole vaja kohe nii õel olla,“ torises Indrek toast lahkudes. „Millega iganes te ka ei tegelenud, jätkake.“ Ta tõmbas ukse enda järel kinni ning taas tegi Alex endale mõttes märkuse, et peaks ukselukuga lähemalt tutvust tegema.
Kris pööras end tema poole, silmis ootusärev pilk. „Sa hakkasid mulle just midagi ütlema.“ Alex lõi käega. „Vahet pole. See ei olnud nagunii eriti tähtis.“
Alexil oli kulunud rohkem kui kuu, et leppida tõsiasjaga, et ta armastab Krisi sama palju või veel rohkemgi kui Kris teda ning mitte kunagi varem polnud ta selle tunnistamisele nii lähedal olnud kui praegu. Hetk, mis selleks sobis, oli aga möödas ning Alex otsustas oma ülestunnistuse mõneks teiseks korraks jätta. Ta tahtis, et kui ta selle lõpuks välja ütleb, on kõik täiuslik ning Krisil ei teki tema sõnade tõsiduse suhtes mingit kahtlust.
Kris oli ilmselgelt pettunud, kuid ta üritas seda mitte välja näidata. Pead väärikalt kuklasse ajades tõusis ta püsti, keeras muusika kõvemaks ja heitis seejärel voodile selili, rohkem kordagi mainimata, et Alex talle midagi öelda oli soovinud. Ta aimas, millised sõnad Alexi huulil pidama oli jäänud, kuid ometi oli ta otsustanud vaikida ning nende sõnade välja sundimine oleks nende väärtust kahandanud.

Ta kuulas muusikat, kuulas ja vaikis. Olles plaadimängijast kostvast mahedast mehehäälest ning roki saagimisest tüdinenud, pani ta maki kinni, põikas hetkeks oma tuppa, kus Indrek totakal ilmel mingit võõrkeelset lehekülge põrnitses ning võttis oma kitarri, mis viimased paar päeva toas tolmu oli kogunud, vedades selle Alexi tuppa.
Kui Kris ta tuppa naases, tõstis Alex pea ning nähes, et ta kitarri endaga tõi, ta naeratas. „Ma teadsin, et sa ei suuda ühtegi päeva ilma mängimata olla. Ma kuulsin, kuidas sa eile õhtul vaikselt tinistasid, ja õhtul enne seda...“

Ta heitis oma asemele selili ja sulges silmad. Et teda mitte häirida, võttis Kris Alexi kõval puutoolil istet, nii mugavalt kui ta seda teha sai, ning hakkas mängima. Ta ei mänginud sugugi selleks, et Alexile muljet avaldada, kuigi seda hõlpsasti arvata oleks võinud. Ta mängis seetõttu, et tundis selleks sisemist vajadust ning see, et Alex teda mängimas kuuldes kohe kisendades jooksu ei pistnud, oli väike lisaboonus.
„Sa ütlesid, et kui sa väike olid, mängis su isa kitarril oma lemmiklugusid. Kas ka mina neist mõnda tean?“ Alex raputas ohates pead ning tema silmad jäid suletuks. „Väga võimalik, kuid kahjuks pean ma ütlema, et ma ei mäleta mitte ainsatki lugu. Ma mäletan et ta mängis ning et ta tegi seda armastusega, kuid peale tema surma pole ma ühtegi tema poolt mängitud meloodiat rohkem kohanud.“ „Sellest on kahju,“ märkis Kris ning, taibates, et oma isast rääkimine Alexile pinget valmistab, ta rohkem mehe kohta ei pärinud. Tegelikult oleks ta meeleldi kuulanud Alexit oma isast rääkimas. Oli ilmne, et ta hindas teda oma pereliikmetest kõige kõrgemalt, isegi kõrgemalt kui oma ema, kes, erinevalt tema isast, elas ja hingas. Krisil poleks olnud selle vastu midagi, et kuulata lugusid mehest, kes Alexile elu oli andnud. Kuigi Alexi isa oli surnud, oli tema ja tema isa vahel mingi eriline side, millist Krisi ja tema isa vahel iialgi olnud ei olnud. Imre oli kõik need aastad Krisi käeulatusest väljaspool olnud.

Vaikselt vanemate ja laste vahelistele katkematutele sidemetele – ning ka neile, mis juba katkenud olid või hoopis kunagi eksisteerinud ei olnud – mõeldes alustas Kris mängu. Ta mängis kõiki lugusid, mida ta oskas, ning kui lood otsa lõppesid, alustas ta otsast. Ta võis kasvõi tundide kaupa mängida ning ka praegu unustas ta end täielikult pillimängu lummusesse. Kuus aastat kogemusi ei olnud mööda külgi maha jooksnud, vaid võimaldasid Krisil mängida just seda, mida ta soovis ja nii palju, kui ta korraga tahtis.
Möödus vähemalt tund, enne kui Kris lõpetas, ning kui ta oma mänguriista ettevaatlikult kapi ukse külge oli riputanud ja oma pilgu Alexile heitis, tundus talle tõsiselt, et poiss on magama jäänud.
Ta vaatas kella. See oli küll alles 21:30, kuid päev oli olnud pikk ning Kris tundis end õigustatult väsinuna. Igatsusega korralikule unele mõeldes vahetas ta oma päevased riided lohvaka pidžaama vastu ning puges Alexi kõrvale, tirides tema õhukese teki neile mõlemale peale.
„Miks sa juba ära lõpetasid?“ päris Alex täiesti ootamatult, pannes Krisi võpatama.

„Ma...ma arvasin, et sa magad,“ kogeles Kris ning ta näkku kerkis puna. „Ma ei tahtnud su und segada...“ Alex naeris lühikese ja madala naeru. „Rumal. Kuidas sain ma midagi nii ilusat kuuldes magama jääda? Ma oleksin võinud seda kasvõi maailma lõpuni kuulata ja ikka mitte uinuda. Ükski ingel ei suudaks sinust ilusamini mängida.“ Ta tõmbas Krisi enda vastu, käsi ümber ta piha ning toetas oma pea vastu ta õlga. Rohkem ei lausunud ta sõnakestki, sest kuigi ta nii julgelt Krisile lubas, et võib tema mängu kasvõi aegade lõpuni kuulata, vajus ta sellest hoolimata une meeldivasse ning ähmastavasse rüppe. Kris püsis ärkvel veel veerand tundi, kuni Alexit nakatanud unepisik ta tervenisti oma võimusesse oli saanud ning ka tema lõpuks unemaale hõljus.
Sandra piilus seda kõike ukseprao vahelt.
Taas kavatses ta õhtul kodust välja hiilida, kuid enne, kui ta alumisele korrusele tippis, sundis miski teda Alexi tuppa kaema. Ta ei teadnud, mis see salapärane miski oli, kuid just praegu seisis ta seal ning jälgis vaikselt ja endast märku andmata, kuidas tema vennad, üks lihane ja üks tiitli poolest, teineteise käte vahel unne triivivad. Selleks, et saada aru, millised tunded nende vahel valitsevad, piisas vaid ühest ainsast pilgust nende magavatele kogudele.
Tervelt kaks viimast päeva oli Sandra juurelnud, kuidas ta Alexi ja Krisi vahel puhkenud tunnetesse suhtuma peaks. Ta ei tahtnud, et nad tema ema ja Imre vahel probleeme põhjustavad, kuid samas ei saanud ta ka nende vastu olla.

Muutus, mille Kris Alexis põhjustanud oli, ei olnud isegi Sandra valikuliselt nägevatele silmadele nähtamatuks jäänud. Viimase paari kuuga oli ta vend, kelle jaoks päike end alati mureudu sees peitis, peaaegu teiseks inimeseks muutunud. Näis, nagu oleks ta lõpuks ometi võtnud kokku julguse õnne tunda. Sandra teadis väga hästi, et ta oli oma julgust kasutanud viimati siis, kui Henry suri, ning et alates sellest ajast peale oli õnnetunne tema jaoks midagi äärmiselt kauget ja mõistetamatut olnud...
Alex tundis end üle aastate esmakordselt õnnelikuna ning Sandral polnud mingit õigust seda õnne rikkuda, hoolimata sellest, et ta tema valikuga rahul ei olnud. Kris oli Alexi kasuvend; ta oli perekonnaliige. Ükskõik, kui väga nad ka teineteist ei armastanud, oli see armastus vastuolus kõikides perekondades kehtivate reeglitega ning ei oleks tohtinud õitseda. Samas, ükskõik kui vähe Sandra ka nende otsust oma nahk turule panna pooldas, ei kahelnud ta hetkegi, et südant ei saa sundida ning Alexi ja Krisi lahku tõukamine oleks tähendanud nende mõlema südame varjatud soovide vastaselt toimimist. Just nende mõlema õrn, piitsutatud süda oli mõistuse asemel selle kahe otsaga valiku teinud.
Iga kord, kui Sandra nägi Alexit naeratamas, mida viimane üha tihemini tegi, täitus ta enda tilluke süda seletamatu rõõmuga – hoolimata Alexi vastupidisest veendumusest hoolis Sandra oma vennast rohkem kui ühestki teisest inimesest, keda ta iial tundnud oli. Oli nii imeline näha, kuidas Alex taas endiseks muutub. Kui see kõik oli tänu Krisile, ei saanud Sandra neile mitte mingil juhul selga pöörata. Tal jäi vaid üle pöidlad pihku suruda ning loota, et kõik läheb hästi.
Alex pomises unes midagi arusaamatut ja nihkus Krisile lähemale.
Sel hetkel taipas Sandra midagi, millele ta esmapilgul mõelnudki ei olnud. Uks oli lukustamata, ning samamoodi, nagu tema tuppa võis piiluda, sai seda teha ka keegi teine; keegi teine, kes ei pruukinud nende selgelt õrnutsemisele vihjava asendi suhtes nii tolerantne olla...
Ta pööras selja, et uks sulgeda ning minema kõndida, enne kui teda tabanud uitmõte teda ümber sunnib mõtlema, ning seisis vastamisi Indrekuga.

Ta ei pidanud küsimagi, teadmaks, et Indrek oli näinud sedasama, mis temagi. Poisi näoilme väljendas kerget segadust, kuid ta kogus end kiiresti.
„Teiste inimeste järele luuramine pole viisakas,“ ütles ta muiates. Sandra tõmbus krampi. „Ma ei luuranud mitte kellegi järele,“ valetas ta. „Ma lihtsalt...“ „Juhtusid mööda minema?“ irvitas Indrek ning tema nägu lõi särama. „Ei, ma ei juhtunud mööda minema,“ nähvas Sandra, lootes, et on õige kaitsereaktsiooni valinud. „Ma lihtsalt kindlustan oma seljatagust.“ Ta ajas pea kuklasse, turtsatas vastikult ning kõndis mööda koridori minema, palvetades siiralt, et Marianne ja Imre hetkel juba oma magamistoas viibivad, haaras oma jaki, mis ta toas ukse kõrval nagis rippus ning olles koridori astunud, pani selle endale selga. Indrek seisis ikka veel sama koha peal ning tunnistas tummalt tüdruku plaani, mille tähendus talle aegamisi kohale hakkas jõudma.
„Ole ülemiste trepiastmetega ettevaatlik,“ soovitas ta. „Need kriiksuvad.“ Talle mingit tähelepanu osutamata kõndis Sandra trepist alla, pistis tossud jalga ning seisis sekund hiljem juba hoovis jaheda õhtuse õhu käes. Veel kattis taevast värvidemäng, veel oli valge. Varsti süttisid tähed.

Õhtu saabunud, hingas Indrek kergendatult. Päev oli läbi ning ta oli ellu jäänud, ilma et ta kellegagi tülli oleks pööranud. Kõik olid tema vastu lahked olnud, koguni Alex ja mingil määral isegi Kris ja Sandra, ning kuigi päevi, mis ta selles majas pidi veetma, võis esialgu veel kahe käe sõrmedel üle lugeda, muutis teadmine, et üks päev juba selja taga on, ta siiralt rõõmsaks ning optimistlikuks.
Pead kratsides ja jalgu järel vedades loivas Indrek Krisi tuppa, soris pisut oma kotis ning kaevas sealt välja imehea tahvli šokolaadi, mis oli sellel päeval juba kolmas. Professionaali osavusega kooris ta paberi tahvli ümbert ära, ilma et ta seda katki oleks teinud, voltis selle ruudukeseks ning haukas siis oma kirsitükkidega tumedast šokolaadist esimese ampsu, juureldes nüüd, kui teda täielik rahulolu valdas, paratamatult ühe pisikese ja inetu mõtte kallal, mis end ta pähe oli istutanud.
Milline sulnis hetk. Milline reetlik vaatepilt.
Sekundi murdosa jooksul oli ta peaaegu valmis uskuma, süüdimatult ja tõenäoliselt täiesti alusetult, et Alex ja Kris on teineteisesse armunud, kuid järjekordne šokolaadiamps pühkis selle mõtte ta peast, jättes ruumi vaid naudingule, mida võis põhjustada ainult magusa söömine.