Mina küll viitsin
NaNoWriMo on nii tore ja wrimonoidielul pole ka viga
**
53.Kunagi varem ei olnud ükski unenägu tekitanud Krisis soovi igavesti magada, kuid just seda ta praegu soovis. Oma silmi enam mitte kunagi avada ning magada, magada kuni viimsepäevani. Ta tahtis alatiseks viibida unenäos, milles Alex oli tema kõrval ja kogu ihu ja hingega tema oma ning milles nad olid kogenud kõiki neid peadpööritavaid hetki, mida Kris tol hetkel vaid palavikuune loodud illusiooniks suutis pidada.
Ta liigutas end pisut, tõmbas teki endale tihedalt ümber ning pigistas silmad nii tugevasti kinni, kui suutis. Naeratus vedas end ta suule, kui ta tundis kellegi sooja keha enda kõrval hingamas ja teda embamas. Ta ei tahtnud ärgata, mitte veel. Ta ihkas vaid enda kõrval lamavale kogule nii tihedalt kaissu pugeda, kui vähegi võimalik ning tagasi meeldivasse unne triivida.
Kellegi käsi kõdistas ta kõrvalesta ning häirituna tegi Kris tõrjuva liigutuse. „Mnemnema,“ mõmises ta, tekk suu ees, ning ignoreeris segajat, nagu oleks tegu vaid kärbsega, kes käeviipe peale parematele jahimaadele põriseb. Tema kõrval olev kogu kihistas mahedalt ning tõmbas oma sõrmedega õrnalt üle Krisi kurgualuse, tundudes olevat võtnud kindlaks nõuks Krisi tema vastupandamatust unest äratada.
Suutmata oma ärkamist peatada, vedas Kris oma silmad aeglaselt lahti ning ringutas. Ta pea oli paks ning tekitas temas ebameeldivat pohmellitunnet, kuid kuna ta mäletas väga hästi, et polnud eelmisel õhtul tilkagi joonud, ajas kõik palaviku süüks. Ta tundis end tõbisemana kui loetud tunnid tagasi. Ta kurgus kriipis midagi ning ta lihased tulitasid, kuid see ei olnud ei ebameeldiv ega ebamugav tunne. Vastupidi, selles oli midagi tavatult rahustavat.
Sõrmed, mis õrnalt Krisi kurgualust silitasid, jätkasid oma tegevust.
Naeratades pööras Kris end ringi ning vaatas endale juba nii tuttavasse näkku.
Alexi näol oli siiras naeratus, mis ei sarnanenud millegi poolest kunstlike naeratustega, mida ta nii tihti erinevates olukordades oma näole armastas manada. Selles naeratuses peitus kõige puhtam ehedus, mis oli põhjustatud tõelisest õnnest.
„Tere hommikust,“ ütles Alex ning kinkis Krisi põsele tervitava suudluse.
Teadmata, mida öelda, naeratas Kris talle vastu. Alles mõni minut tagasi oli ta kõike eelmisel õhtul toimunut vaid unenäoks pidanud, kuid kõik osutus reaalseks. Unisus kadus paugupealt Krisi silmist ning mõte taas magama jäämisest kaotas igasuguse paeluvuse.
„Mis kell on?“ küsis Kris rutakalt, olles oma hommikuselt kange suu lõpuks lahti teinud. „Mulle tundub, et õues on veel pime.“ „Kell on pool kaheksa,“ vastas Alex ja muigas. „Kas sul on midagi vara tõusmise vastu?“ Kris surus käe ninale ning aevastas. „Aga minu jaoks on ikka veel öö.“ See lause tõi talle meelde ühe vana multifilmi, kuid kummalisel kombel tundus pisut kohatu seda meenutada. Multifilmid olid lastele, tema aga ei olnud enam laps. Vähemalt mitte pärast eilset...
Ta põimis oma käed ümber Alexi kaela. „Kas tead, mida ma täna teha tahaksin?“ päris ta. „Kõigepealt tahan ma sind suudelda...ja siis mõne minuti pärast uuesti...ja pärast seda veel natuke.“ Ta täitis kõik oma jutu sisse tekkivad pausid suudlustega, olles valmis oma hurmavat päevaplaani kohe täitma asuma. „See tundub päris hea päeva päikesetõusust päikeseloojangusse elamise viisina.“
Kris ja Alex olid nüüd osa teineteisest ning Alexi jaoks oli kõik toimunud vaevu jälgitavalt. Veel eile õhtul oli nende vahel olnud füüsiline barjäär, viimane takistus pärast seda, kui Alex Krisile nii palju haiget tegevaid asju südamelt ära oli rääkinud. Nüüd oli see barjäär kadunud, jättes maha vaid kerge kihi läbipaistvat hõljuvat udu, mis nendevahelisi piire ähmastas.
Ühe päevaga oli kõik tundmatuseni muutunud. Üks vähelevinud vanasõna ütles, et sada aastat nagu kalju, sada aastat muudab palju, kuid mitte aastad polnud need, mis kõige suuremaid muutusi esile kutsusid. Ajalugu koosnesid küll aastatest, aastad aga koosnesid omakorda päevadest, millest igaüks maailma omal kombel muutis.
Niisamuti, nagu maailm selle ühe päevaga muutunud oli – kuigi paljud seda sugugi ei märganud - , oli ka Alexi ja Krisi elu täiesti teise pöörde võtnud. Mingis mõttes polnud neid eraldavat seina enam olemas, see vedeles tükkideks varisenult toapõrandal, olles kaetud kirehetkel lohakalt seljast heidetud riietega.
Suudlusesse nõjatudes mõtles Alex põgusalt Sandrale, Indrekule, Mariannele ja Imrele, kelle juuresolekul ta haigust oli teeselnud ning kelle silme all ta teatrist minema oli hiilinud. Loomulikult olid nad juba kodus, pidid olema, hoolimata sellest, et Alex, kes sel öösel vaevalt sõba silmale oli saanud, kordagi uksekääksatust ei kuulnud. Võib-olla olid nad endast parima andnud, et hääletult majja siseneda, oletades, et Alex elutoa diivanil magab. Võib-olla olid nad raskest kultuurist ning tippkokkade valmistatud toitudest nii rammestunud, et olid kohe voodisse pugenud. Võib-olla. Võib-olla oli siiski võib-olla, ning kuigi see eriti lootustandev ei olnud, oli see ometi parem kui mitte midagi.
Oli meeliülendavalt hea teineteise kaisus teki all lamada ning nautida neid üürikesi hetke, mis neile omavahelolemiseaega pakkusid. Mõnda aega ei soovinud kumbki poistest end liigutada. Krisi pea oli vastu Alexi rinda surutud ning Alex tõmbas käega läbi tema korratute juuste.
„Me peame siin pisut korda looma,“ sõnas ta lõpuks, üritades kuulatada, kuidas hääletud minutid mööda tiksuvad. „Kas me seda vahele ei saaks jätta?“ mangus Kris. „Ma ei viitsi end absoluutselt liigutada. Sa ei kujuta ette, kui hea meelega ma tänase päeva lihtsalt voodis veedaks.“ „Sa veedadki,“ lausus Alex oma käega ta otsaesist puudutades ning tuvastades, et Krisi palavik ei olnud, vastupidiselt ta tillukestele ootustele, ka nende ergutava tegevuse järel kuhugi kadunud. „Ainult et mitte koos minuga. Kui veab ja rohukapp päris tühi ei ole, saad sa oma kaaslaseks suure karbitäie aspiriini...ja ma hangin sulle uue salli. Sellise, mis ei aja sügelema.“
Krisi kaelale suudelnud, ajas ta end aeglaselt püsti ja korjas viimase kui põrandale visatud riidehilbu kokku, asetades need toolile ning ignoreerides Krisi pilku, mis mööda tema paljast keha uitas, kui ta end juba pisut häbelikult riidesse hakkas panema. Talle ei olnud kunagi meeldinud kellegi ees alasti olla ning teadmine, et ta oli Krisi ees sama paljas kui tol päeval, kui ta vääksuva vastsündinuna siia maailma sisenenud oli, maalis ta põskedele vaevumärgatava õhetuse. Ta ei saanud sinna midagi parata, et Krisi ees endiselt kerget piinlikust tundis. Pärast kõike, mis nende vahel juhtunud oli, ei oleks ta pidanud sellele hoopiski tähelepanu pöörama, kuid mõned asjad ei allunud vaba tahte kontrollile.
„Me peaksime du¹i alla minema,“ pakkus ta välja, olles aluspüksid jalga tõmmanud ning pluusi kinni nööpinud. „Kumb meist esimesena läheb? Sina või mina?“ „Mina,“ kostis Kris hetkegi kõhklemata ning ringutas veelkord, tõmmates oma selja kassi kombel nõgusaks. „Nii on mul vähemalt mingigi lootus siin majas ükskord ka sooja vett saada.“ Ta ajas end istukile, sirutas voodiserva kohal oma jalgu ning tõusis siis püsti, jättes voodi soojuse ja pehmuse selja taha. Ta avas ukse ning olles veendunud, et kedagi paari meetri raadiuses ei ole, tippis ta ilma riieteta koridori ning astus seejärel vannitoa tervitavasse jahedusse.
Ta keeras kraani lahti ning katsus käega voolavat vett, oodates, kuni see piisavalt soojaks läks, ning astus siis vee alla, lastes sellel endast üle voolata ja enda keha värskendada.
Nüüd oli see siis lõpuks tehtud, ta oli end Alexile kätte andnud. Võib-olla oli ta seda liiga kiiresti teinud, võib-olla ka mitte, kuid selle peale mõtlemiseks oli juba liiga hilja.
Kris ei saanudki eitada, kui väga ta seda tegelikult tahtnud oli. Tema keha, mis ei olnud veel omandanud täiskasvanule omast kannatlikust, oli juba pikemat aega selle järele karjunud ning teda ootusärevuses hoidnud. Ta oli seda kannatamatult oodanud, mängides peas läbi kõikvõimalikke erinevatahulisi stsenaariume, kuid tõeline kogemus oli nende kõigiga võrreldamatu. Mitte iialgi ei oleks ta uskunud, et ta võib korraga nii palju tunda, ning ta süda täitus rõõmuga.
See ei olnud vahekord, mille juured peitusid vastupandamatus vajaduses end võimalikult kiiresti kellegi kaasabil rahuldada. Selle juured peitusid armastuses, mida Kris tundis.
Nii pikka aega oli ta Alexit armastanud ja aeg-ajalt, kuigi mitte eriti tihti, tema tunnetes kahelnud. Nii pikka aega oli ta oodanud mingitki märki Alexi tunnetest, mida poiss nii harva näidata julges, ning pisut vastuarmastust oodanud. Nüüd oli ta seda lõpuks saanud, ning sellele kõigele tagasi mõeldes tabas ta end nii mõnigi kord mõtlemast, et pole seda ära teeninud. See oli olnud liiga unustamatu, liiga täiuslik. Krisi jaoks, kes end Alexi kõrval peaaegu täiesti väärtusetuna tundis, ehk liigagi hea.
Ta pigistas sinisele pesukäsnale suure koguse roosat du¹igeeli, mis arvatavasti Sandrale kuulus – Kris ei märganud, et oli hajameelselt vale pudeli haaranud – ning hõõrus oma keha ettevaatlikult käsnaga üle, üritades mõne kehaosaga tavalisest õrnemalt ümber käia. Lõpuks ometi oli tal üks mälestus, millest kümne küünega kinni hoida ning ta ei kavatsenud sellest kunagi lahti lasta. Ei sellest mälestusest ega ka Alexist.
Ta keeras kraani, kuni vesi jahedamaks muutus, jõi januselt paar sõõmu ning marssis siis du¹i alt välja, krabades lähima rätiku, mis talle ette jäi ning keerates selle endale ümber. Isegi kui Alex teda alasti näinud oli, ei saanud seda öelda ülejäänud majas elavate inimeste kohta ning Kris lootis, et vähemalt esialgu ei peaks keegi neist sellest vaatepildist osa saama. See oli reserveeritud vaid ühele inimesele.
„Pane endale midagi selga,“ ütles Alex, kes oli aknalauale roninud ning akent lahti kiskus. „Sa külmetad.“ „Ma olen juba niigi külmetanud, vaevalt et mul enam hullemaks minna saab,“ püüdis Kris muretust teeselda. Aleks lükkas akna lahti, kinnitas selle haagiga ning hüppas seejärel maha. „Ma lähen käin du¹i alt läbi. Kui sa selleks ajaks, kui ma tagasi olen, riides ei ole, panen ma su ise riidesse. On selge?“ „On, on,“ ei jäänud Krisil muud üle kui alistuda. Mõte sellest, et Alex teda ise riietab, ei olnud küll iseenesest halb, kuid tal oli tunne, et riiete selga saamine on sealjuures viimane asi, mis neil korda läheb.
Ta istus aknalauale ning pistis veel niiske pea aknast välja, hingates sisse sooja suveõhku. Veel oli suvi, veel oli august. Peagi saabuv september pidi tooma endaga sügise, kuid sinnani oli veel aega.
Tundes end ikka veel väsinuna, istus Kris voodiservale ning ringutas. Ta oli kurnatud ning vajas und. Ja palavikualandajat. Ja ühte sooja kallistust.
Kulus pisut üle veerand tunni, enne kui Alex tuppa tagasi tuli. „Sa ei ole ikka veel riides,“ oli ta nentima sunnitud. „Mis sind takistab?“ „Ma olen väsinud,“ vastas Kris täiesti ausalt. „See ei ole vabandus,“ naeris Alex ja viskas Krisile oma kapist mürkrohelise pid¾aama, mida Kris teda kunagi kandmas ei olnud näinud. „Aitäh,“ pomises Kris vastuseks ning vedas pid¾aama aeglaselt ning kergelt letargiliste liigutustega endale selga, samal ajal kui Alex oma teksapükste lukku kinni tõmbas. Olles endale musta T-särgi selga libistanud, sammus ta voodi juurde ning asus oma tekki tekikotist välja sikutama. Taibates, mida Alex plaanib, tõttas Kris talle appi. Nad lõid tekikoti, mille Alex kapist välja olid võtnud, kahepeale lahti ning toppisid teki suurte jõupingutustega sisse, vahetasid seejärel linad ja padjapüürid ning Alex suundus pesukuhjaga vannituppa, et mustapesuämbrit täita. Kui ta oma tuppa naasis, oli Kris juba puhaste linade vahele pugenud ja magama jäänud.
Alex naeratas. Kris oli tõesti väsinud ning kahtlemata oli ka temal selles oma osa.
Ta istus Krisi kõrvale voodile ning pigistas ta kätt, mis teki alt välja ulatus, tundes taaskord, kuidas ta südamesse kerge mure poeb. Nüüd oli see lõpuks tehtud, Kris oli saanud seda, mida ta tahtis...ning mida ka Alex ise kuskil väga sügaval sisimas samapalju soovinud oli. Kas see tegu oli õige või vale, ei suutnud ta enam mõelda. Ainus, mida ta teadis, oli see, et millegi muutmiseks oli liiga hilja ning ta ei soovinudki enam midagi muuta. Isegi kui kõik oli läinud nii, nagu ta iial minna ei oleks tohtinud.
Kuigi ta mõtles Krisist endiselt kui oma kasuvennast, teadis ta, et nad ei saa enam kunagi teineteisele vennad olla. Pärast eilset olid nad mõlemad oma uue, armastajate rolli omaks võtnud ning see oli roll, mille järgi nad elama pidid.
Krisi õhetava käe lahti lasknud, kattis Alex selle tekiga ning tõusis voodiäärelt püsti, kõndides akna juurde, mille ta avanud oli. Akna kõrval kasvava puu oksas vilistas lõbusalt üks lind ning mööda tänavat sõitis parajasti postiljon. Nähes, et Alex teda jälgib, viipas ta talle lehvituseks ning sõitis seejärel teisele poole maja, et postkast rämpsposti täis laduda.
Alex astus peegli ette ning kammis oma du¹ist niiskeid juukseid, kuni need inimliku vormi olid võtnud, ning lükkas silma tükkivad juuksetutid näo eest kõrvale. Ta pooleldi ootas, et talle vaatab peeglist vastu poiss, kelle sisemus neljateistkümne aasta vanuselt surnud oli, kuid seda poissi ei olnud enam olemas. Ta oli kuhugi kadunud ning ükski imevägi ei suutnud teda enam tagasi tuua.
Poiss, keda Alex peeglisse vaadates näha oli lootnud, oli vaid laps, Alex aga oli peaaegu märkamatult täiskasvanuks saanud.
Ta heitis Krisile viimase pilgu ning suundus siis allkorrusele, kus Indrek ja Marianne, kes mingil hetkel ärganud olid ja ilmselt kogemata ühel ajal kööki olid sattunud, praemuna näksides millestki vestlesid. Alexit nähes jäid nad mõlemad vaikseks ning ainsana jätkas söömist Indrek, kes samuti köögis oli, kuid püüdis näha välja võimalikult väike ja nähtamatu.
„Kuidas teater oli?“ küsis Alex ning hammustas alateadlikult huulde. „Mul on nii kahju, et ma teiega jääda ei saanud.“ „Teater oli suurepärane,“ lausus Marianne ning naeratas uniselt. „Ma ei mäleta, millal mul viimati nii tore oli. Ja kuidas sinu õhtu möödus?“ „Hästi,“ vastas Alex, suutmata välja mõelda, mida muud ta ütlema peaks. „Ma tunnen end juba palju paremini.“
Marianne pilk jäi peatuma Alexi kaelal, mida kattev kõrge krae kergelt välja oli veninud, paljastades kahtlustäratavad punased laigud, ning tema näole tekkis küsiv ilme. „Mis su kaelaga juhtus?“ tahtis ta teada ning sirutas käe välja, et Alexi kaela puudutada. „Oleks nagu kriimustused...“ Alex astus tõtakalt paar sammu tahapoole ning tiris kraed ülespoole. „See on lööve,“ valetas ta. „Mul tekib see vahel, kui ma tõbine olen, tead ju küll.“ Marianne võis vaid õlgu kehitada. „Ma ei ole seda kunagi varem näinud.“ Alex naeratas. „Võib-olla ei ole sa lihtsalt kunagi varem korralikult vaadanud.“ „Oleks mul ka selline lööve,“ pomises Indrek ning vajutas noa nii jõuliselt munakollase sisse, et see isu mitte äratava kollase nirena taldrikul laiali voolas. „Mida sa ütlesid?“ küsis Marianne. „Ei midagi,“ kõlas summutatud vastus, kui Indrek oma suu täis toppis ning küsimuse vastusest kõrvale hiilis, kas teeseldes või päriselt kuuldavalt matsutades.
Üksainus pilk Indrekule ütles Alexile, et poiss aimas rohkem, kui Alex tahtnud oleks ning ta sõrmed näperdasid hajameelselt särgikraed, mille ta alles hetk tagasi ülespoole oli tirinud. Kui suur oli tõenäosus, et Indrek tõepoolest teadis, mida tema ja Kris möödunud õhtul teinud olid? Nii palju kui Alex teadis, võis Indrek, kelle huumorimeel oli Alexi jaoks üks raskemini mõistetavaid asju, millega ta iial kokku oli puutunud, teda ka niisama, ilma mingi põhjuseta nöökida, nautides seda, kuidas Alex tema väikeste ja süütute märkuste peale oma elemendist välja läheb.
Neid mõtteid mõlgutades jälgis Alex poole silmaga, kuidas Indrek oma suu praemuna nii täis toppis, et sinna enam midagi ei tundunud mahtuvat, ning korraga kerkis tema sisikonnas iiveldus nagu undav vulkaan. Ta tundis end tõepoolest haigena, vastikult haigena, ning üritades lahkumiseks vabandust pomiseda, oli ta sunnitud käe suu ette suruma ning kellelegi midagi ütlemata peldikusse tormama, et seal paari sekundi pärast oma maosisuga kohtuda.
Nägupidi peldikupotis kükitades ning oksendades-läkastades üritas Alex meenutada, mida ta õhtul söönud oli, kuid midagi ei tulnud meelde. Võib-olla polnudki ta õhtul midagi söönud. Tõenäoliselt oli ta rüübanud vaid paar lonksu kuuma teed. Toidumürgituse võis seega kohe välja jätta.
Üks oli kindel: enam ei pidanud ta ilmaasjata haiglast nägu tegema. Ta tundis end ka tegelikult tõbisena ning põhjuseid polnud vaja kaugelt otsida: Krisi viirus oli ka teda nakatanud. Kaela liigutades tundis ta, kuidas ta pea kumiseb, nagu oleks keegi selle vedelat vatti täis pumbanud ning ta silmad kipitasid, tekitades temas vastupandamatut soovi neid kratsida. Suure vaevaga suutis ta selle kihu alla suruda. Ta tõusis põrandalt püsti, aeglaselt ja ettevaatlikult, ning sammus elutuppa, kus tugitoolis vedelesid kuhjas tema voodiriided, sama koha peal, kuhu ta need möödunud hommikul jätnud oli. Ta kaevas hunniku alt välja lillemustriga pleedi, mille Sandra talle päev varem lahkelt andnud oli ning mille välimus talle kangekaelselt Berthat kippus meenutama, ning mähkis selle endale õlgade ümber, et pealetükkivaid külmavärinaid peletada. Tõenäoliselt olid need sümptomid, mida ta praegu koges, juba hommikul, kui ta ärkas, olemas olnud, kuid siis ei olnud ta lihtsalt nende peale mõtlemiseks aega leidnud.
Ta potsatas diivanile, toetas selja vastu diivani seljatuge, mis tol hommikul tavalisest palju kõvem tundus, ning sulges silmad, proovides oma halvaks muutunud enesetundele mitte tähelepanu pöörata. Varem või hiljem pidi see mööduma, nagu möödusid kõik tema halva enesetunde hood, nii harva kui tal neid oligi, ja ka külmetused. Üldiselt ei jäänud Alex kunagi kergelt pisikestesse nakkustesse, mis teda ümbritsevaid inimesi aasta ringi nii töö kui ka kooli ajal jalust niitsid, kuid seekord oli ta nakkusallikaga kõige vahetumas kontaktis olnud ja oleks olnud ime, kui ta poolt tõvest enda kanda ei oleks saanud.
Tegelikult oleks ta pidanud kööki, kust ta ilma midagi selgitamata minema sööstis, tagasi minema, kuid see meenus talle alles siis, kui mureliku näoga Marianne kaks kuni kolm silmapilgutust hiljem tema kõrvale istus ning ettevaatlikult oma käega – põrgulikult külma käega, tundus Alexile – ta kaela puudutas. „Sul on palavik,“ ütles ta ning tema silmad tundusid varasemaga võrreldes suuremad olevat. „Heldeke...sa ütlesid, et oled haige, kuid ma ei arvanud, et...kas ma teen sulle midagi? Sooja röstsaia juustuga? Kuuma teed? Ma panin just uue kannutäie vett keema, et Krisile teha, ja...“ „Tänan, ma ei taha midagi,“ vastas Alex täiesti ausalt. „Kui siis...võib-olla natuke rahu.“ „Aga teed?“ ei jätnud Marianne jonni. „Kuidas oleks ühe tassikesega?“ „Kui see sind rahustab, siis olgu pealegi,“ oli Alex, kes hetkel sugugi teed ei soovinud, sunnitud lõpuks alla vanduma. „Aga ainult juhul, kui ma pärast seda natuke rahu saan. See on kõigest kerge külmetus, ei midagi erilist...“ „Sedasama põhjendust kasutas Kris, kui ta aeda jalutama läks, ning nüüd on ta haigem kui eile. Kuidas temaga üldse on? Sa olid ju öösel seal, eks?“ Alex neelatas seda küsimust kuuldes. Ta oli lootnud, et see jääb Mariannele kahe silma vahele, kuid naine oli tähelepanelikum kui varem. Võib-olla oli see raseduse kõrvalnäht.
„Olin küll...ma jäin tooli peale magama,“ valetas ta. „Ma olin väga väsinud ning ei jõudnud end elutuppa vedada. Sa ju tunned mind.“ Oh, Alex,“ ohkas Marianne, „alati muretsed sa teiste pärast rohkem kui iseenda pärast. Just selle pärast oledki sa Krisile hea vend. Imre rõhutab pidevalt, et Kris võiks sinust eeskuju võtta ja kuigi ma sellele vahepeal vastu vaidlesin, tundub mulle, et pean sellega siiski nõustuma. Sul on võimalus olla just selline vend, nagu igaüks vajab ning mul on hea meel, et sa seda kasutamata ei jäta.“
Alex hingas sügavalt sisse ega öelnud midagi. Marianne sõnad olid oma aususes ülimalt häirivad. Tema sõnad, mida ta kõneles, olid pahaaimamatult väärad, kuna ta ei võinud kuidagi aimata, et Alex oli Krisi jaoks palju enamat kui lihtsalt hea eeskuju.
Veelgi vääram oli aga kuulda, kuidas Marianne Imre Alexit soosivale suhtumisele suurima rõõmuga vaatab. Alex ei tahtnud olla soositud, eriti kuna Kris seda ei olnud.
„Mis viga? Sa jäid nii vaikseks.“ Marianne asetas käe oma poja õlale ning püüdis lohutavalt naeratada. „Sa peaksid rõõmustama, et ma seda sulle räägin. Sa oled pälvinud Imre poolehoiu ja see õnnestub vaid vähesetel. Imre on keerulise iseloomuga inimene, kellele on raske meele järele olla ning sul on palju omadusi, mida ta inimestes hindab.“ „Kurb, et ta Krisi sama kõrgelt ei hinda,“ pomises Alex, teadmata isegi, kust need sõnad korraga välja lipsasid. Mitte kunagi varem ei olnud ta Mariannega Imre ja tema poja omavahelistest suhetest rääkinud, kuid nüüd oli ta tahtmatult jutuotsa lahti teinud.
„Mida sa sellega öelda tahad?“ ei saanud Marianne aru. „Mida sa selle all silmas pead, et Imre Krisi sama kõrgelt ei hinda kui sind? Kris on ta poeg, ta armastab teda.“ „Ma ei julge sellele vastu vaielda, kuid ma pole teda kunagi näinud seda välja näitamas. Ma ei suuda meenutada, millal ta viimati Krisile midagi ilusat ütles, ja ka Kris ei suuda. Ta tunneb, et kõik, mida ta oma isalt saanud on, on vaid ükskõiksus ja hoolimatu suhtumine.“ „Kas sa oled sellest Krisiga rääkinud?“ Marianne kortsutas kulmu. „Ja sa tahad mulle öelda, et räägid mulle praegu seda, mida ta oma südames tunneb? Aga see ei ole õige. Imre on tema isa ja...“ „Olgu, võib-olla ma eksin. Ütle mulle ainult, et Imre on viimase paari päeva jooksul Krisi kohta küsinud, kas või ühe korragi, ning ma võtan oma sõnad tagasi.“ Alex vaatas oma emale ootusärevalt otsa.
Marianne vakatas. „Ta...tal on kiire olnud,“ vabandas ta, „ning ta on nii palju minu pärast muretsenud...“ andis ta Alexile kaudse vastuse. „See ei tähenda, et...“ „Ema, kallis,“ sõnas Alex ning asetas oma käe oma ema ema käele, mis ta õlal puhkas. „Ma ei kavatse sinu südamesse sinu abikaasa kohta kahtlusi külvata. Ma tahan vaid, et sa teaksid, et Imre süda ei ole kullast ning ükski tema sõnadest ei suuda mind rõõmustama panna, isegi mitte siis, kui ta tunnistaks mind võrdseks Jeesusega.“ Ta naeratas oma emale, kuid mõrult. „Ma loodan kogu südamest, et see laps, minu väikevend, kes peagi sünnib, saab endale kogu selle armastuse, mida sa väidad Imre sees peidus olevat ning ma loodan, et ta saab võimaluse olla hea isa. Võib-olla läheb tal teisel korral paremini kui esimesel.“
Ta surus käe suu ette ja aevastas nii valjusti, nagu oleks keegi trummi löönud. „Vabandussssst,“ suutis ta puterdada, enne kui uuesti aevastas. „Võib-olla oleks parem, kui sa minust natuke kaugemale hoiaksid. Tavaline külmetus või mitte, aga see ei ole hea ei sulle ega lapsele.“
Tundes, et see vestlus on lõppenud, ei jäänud Mariannel muud üle, kui noogutada ja püsti tõsta. Kuigi vaid paari minuti pikkune, oli see kõnelus tema hinge kripeldama jäänud. Alex oli juhtinud Marianne tähelepanu sellele, mida tal endal kunagi polnud kunagi varem olnud mahti täheldada.
Marianne ei saanud seda eitada. Imre oli tõepoolest oma poja suhtes tavatult külm. Ta ei rääkinud temaga peaaegu mitte kunagi. Veel vähem rääkis ta temast ning sedagi tehes maalis ta pildi tavaliselt vaid negatiivsetes toonides. Kuigi Alex seda otseselt välja ei olnud öelnud, oli ta Mariannele selgelt mõista andnud, et Imre ei armasta oma poega ning sellele mõeldes muutus Marianne sees kraapiv tundmus häirivamaks ja tugevamaks.
Mis siis, kui Imre süda, mida ta nii kalliks pidas, ei olnud tõepoolest kullast, vaid hoopis kullasärasse kastetud kivist?
„Kullake, pane see nõudepesumasinasse,“ ütles ta hajameelselt Indrekule, kes parajasti kraanikausis oma taldrikut pesi, ning võttis külmikust piimapaki, tõstes selle oma huultele. Ta rüüpas ahnete lonksudega jääkülma piima, mis teda jahutas, ning olles paki külmkappi tagasi pannud, suundus ta oma tuppa, ei, tema ja Imre tuppa.
Ta tõmbas kardinad, mis veel akende ees puhkasid, eest ning lasi päikesekildudel tuppa pugeda.
Paremal pool voodit seisis täiskuhjatud öökapil Marianne ja Imre pulmapilt. Naine tõstis selle üles ning lasi oma pilgul üle pildi pinna libiseda.
Sellel pildil oli mees, keda ta armastas: parim mees, keda ta endale tahta võinuks ning ainus mees, kelle naine ta olla soovis. Tema mõistus keeldus uskumast, mida Alex talle selgitada oli üritanud.
Kuigi tema mõistus seda uskumast keeldus, olid tema naise -ja emasüdamega teised lood. Seda täitis raskustunne, mille põhjustas teadmine, et Imre sees võib peituda nii mõnigi asi, mis mehe aupaistet kahandab.
**
Kui Kris, ümber õlgade villane kampsun, mille ta Alexi kapist leidnud oli ja mis ehk parimal juhul esimese klassi juntsule selga oleks läinud, elutuppa jõudis, oli Alex end diivanile külili keeranud ning magas, nohisedes vaikselt läbi une. Ta silmad olid kinni ning juuksed olid üle ta näo vajunud, varjates selle kena näolapi peaaegu täielikult Krisi vaateväljast.
Ettevaatlikult, et mitte kära tekitada, istus Kris diivaniservale ning kohendas pleedi, mis Alexi õlgadelt ära oli vajunud ja pooleldi põrandal vedeles. Ta sõrmed puudutasid Alexi omi ning Alex vastas ta puudutusele, põimides oma nimetissõrme ümber Krisi pöidla. „Mine voodisse tagasi,“ sosistas ta. Nende sõnade järel jäi ta taas vaikseks ning langes tukastusse.
„Kris.“
Kellegi köhatust kuuldes lasi Kris rutakalt Alexi käest lahti ja pööras ümber, et näha Mariannet enda selja taga seismas. „Kuidas sa end tunned?“ päris naine. Kris kehitas õlgu. „Mis seal ikka nii väga tunda. Pisut haigelt vist, aga mitte oluliselt hullemini kui tavaliselt.“ „Kas sa ei tahaks minuga natuke köögis istuda?“
Nad võtsid köögilaua taga istet ning Marianne laskus mugavalt käsipõsakile.
„Ma tahan sinult midagi küsida,“ sõnas ta ning tema toonis pesitses õrn süngusevarjund.
Krisi kulm kerkis paar millimeetrit. „Millest?“ oli ta kahtlustav.
„Me rääkisime täna Alexiga pisut,“ sõnas Marianne, „ning tema jutust jäi mulle üks mulje, mida ma kontrollida tahaksin. Ära karda, see ei ole midagi halba,“ lisas ta kiirustades juurde, märgates, kuidas Krisi näoilme korrapealt muutub. „Ma tahan sult vaid su isa kohta küsida.“ Krisi hääletoon mõjus mürgiselt. „Mis temast?“ tahtis ta teada. „Alex tunneb, et Imre ei hooli sinust,“ sõnas Marianne ettevaatlikult. „Kas sa tunned sama?“
Kris nakitses huuleserva, kaaludes, mida ta ütlema peaks. Tõtt või seda, mida ta süda tal öelda käskis? „Ei, ma ei mõtle samamoodi,“ lausus ta. „Ma tean, et asi pole sugugi mitte hoolimises. Imre vihkab mind, kuna ma meenutan talle üht odavat viga, mille ta seitseteist aastat tagasi tegi.“ „Kris!“ hüüatas Marianne kohkunult. „Kas sa pole mitte oma isa vastu liiga karm?“ Peaaegu grimassitades raputas Kris pead. „Liiga karm? Ma ei usu. Lõppude lõpuks tahtsid sa ju vastust, kas pole? Ma andsin selle sulle ning sa saad sellega kas leppida või mitte leppida. Kui soovid, ei pea sa kumbagi tegema ja võid unustada, et ma sulle üldse midagi ütlesin. Marianne...“ „Ema,“ vastas Marianne. „Kutsu mind emaks.“
Taas raputas Kris pead. „Ma ei saa sind oma emaks nimetada. Mu oma ema ei olnud midagi muud kui hale hoor, kes suutis ainult minu sünnitamisega hakkama saada ning sind temaga samale pulgale asetada tähendaks sinu au rüvetamist. Ma loodan, et sa mõistad.“ Marianne pressis huuled rangelt kokku, mõistatades, kas ta peaks Krisi noomima, et ta nii vabalt söögilauas roppuseid kasutas või teda hoopis tänama, et ta Marianne oma lihasest emast kõrgemale tõstis.
„Ma tean, mida sa mõtled,“ oli Kris Marianne kaalutlevat näoilmet märganud. „Kindlasti on põhjuseid, miks ma teda nii nimetada ei tohiks, kuid see ei loe mulle. Kui ma teda kunagi kohtama peaksin, ütleksin ma talle otse näkku, mida ma tema teguviisist arvan.“ Ta aevastas ning tõmbas ninaga. „Ta jättis mu haiglasse maha niipea, kui oli võimeline omal jalal minema jooksma. Kas sa arvad, et ta tegi seda armastusest? Mitte keegi pole mind kunagi armastanud, peale ühe inimese, ja...“ Ta hammustas huulde, viimasel hetkel sõnasabast kinni saades. Oli asju, mida ta ei pidanud ütlema, ükskõik kui kenasti Marianne ka ei küsinud. Oli võimatu öelda, kes see ainus inimene oli.
„Vabandust, aga ma ei saa sulle rohkem öelda,“ sõnas Kris ning näpistas oma kõrvalesta. „On mõningaid asju, millest ma sinuga rääkida ei saa.“ „Ma ei palunudki, et sa sellest minuga räägiksid. Ma tahtsin vaid teada...sa ütled, et su isa vihkab sind, kuna peab sind veaks?“ „Nad mõlemad pidasid mind veaks,“ pomises Kris. „Mu ema sai sellest esimesena aru ning kui ma kasvasin, mõistis ka mu isa seda. Ma olen oma isale vaid koormaks...ka oma emale olin ma koormaks, seepärast ta minust vabaneski.“ Ta suunas oma pilgu kõrvale, et mitte näidata Mariannele pisaraid, mis vägisi tema silmanurkadesse kippusid. „Ma ei taha sellest rohkem rääkida, ei nüüd ega mitte kunagi. Sa küsisid minult, kas on tõsi, et mu isa minust ei hooli? Ma olen oma sõna öelnud. Kui on veel midagi, millest sa aru ei saanud, võiksid sa seda Imre käest küsida. Ta on ju ikkagi su kallis abikaasa ning abikaasade vahel ei ole saladusi.“ Ta pühkis ära pisara, mis end vägisi välja oli pressinud, ning lahkus köögist, jättes Marianne toolile istuma.
Ta oli soovinud vaid klaasi vett, et oma kuivavat ning ebameeldivalt kipitavat kurku niisutada. Ta oli soovinud vaid vett, kuid värskendava vee asemel voolas nüüd tema jaoks ängistav silmavesi. Marianne oli pahaaimamatult torkinud kohta, mille puudutamine Krisi alati veritsema pani. Ta ei tahtnud oma isast rääkida, ei tahtnud. Alati, kui jutt Imre isaarmastusele liikus, tundis Kris kõige puhtamal kujul, kuivõrd väärtusetu ta on. Väärtusetu kõigi jaoks peale ühe inimese.
Ta puges teki alla, tõmbas teki endale üle pea ning nuuksatas. Kuusteist aastat sellist haletsusväärset elu ning ikka veel ei olnud ta suutnud oma südant nende julmade küsimuste suhtes kõvaks muuta. Ikka veel põhjustas see, kui keegi tema ja ta isa vaheliste suhete kohta päris, talle ainult kannatusi.
Keegi sisenes tuppa, oli paari sammuga voodi juures ning tiris teki Krisi pealt ära.
„Vaata aga,“ sõnas Indrek irooniliselt ning vaatas Krisi nutust märga näkku. „Armastus teeb haiget, või kuidas?“ „See pole armastusest,“ porises Kris ning tõmbas käega üle näo, et oma pisaraid kuivatada. „ Ja mida sina veel tahad?“ küsis ta, vaevumata Indrekule oma kurvastuse põhjuseid selgitama, ning omandas sekundipealt ülbe tooni. „Kas sa juba koju läinud ei peaks olema?“ „Ma sõidan alles homme,“ vastas Indrek. „Kas sa tahad tõesti minust nii kiiresti lahti saada?“ „Sa oled tüütu,“ ütles Kris. „Sajakordselt. Ma ei kannata sind.“ „Õnneks tunnen ma sinu suhtes sedasama,“ märkis Indrek. „Mida sa üldse minust tahad?“ ei saanud Kris aru. „Tegelikult...“ Indrek pistis käed taskusse ja vaatas maha. „Ma nägin, kuidas sa endast väljas olid ning mõtlesin lihtsalt, et küsin, kas kõik on korras. Tead küll, et oleks keegi, kes huvi tunneks.“ „Alex ju tunneb,“ pomises Kris vaikselt.
„Seda küll,“ oli Indrek sunnitud nõustuma, „Alex tunneb. Aga teised? Sa ei saa kogu aeg vaid Alexile keskenduda. Mis on saanud sinu tuttavatest ja sõpradest?“ „Sõpradest?“ Kris turtsatas. „Mul polegi neid ja ega ma praegu selle üle ei kurdagi. Kuigi ma sain vahepeal läbi paljude inimestega, ei olnud keegi neist midagi väärt ning väärtusetute inimestega suhtlemine kahandab ka su enda väärtust.“ „Kris Martin, keda mina tundsin, ei rääkinud kunagi nii. Ta oli alati meelekindel ning tahtis kõigi silmis võrdselt soositud olla ega pildunud kunagi tsitaate, mis sobiks Piiblisse või mõnesse muusse igavasse paberikogumisse, mis koosneb ilusatest sõnadest.“ „Võib-olla olen ma muutunud,“ vastas Kris. „Me kõik muutume. Mina muutun, sina muutud...ma olen veider, kuid ma ei saa sinna midagi parata.“ „Jah, sa oled veider,“ nõustus Indrek. „Sa oled alati veider olnud. Ilmselt on kõik Martinid omamoodi veidrad. Tõtt-öelda oled sa nii mitmeski mõttes minu moodi. Mismõttes, ei viitsi ma rääkida, aga see polegi tähtis: kui me sarnaneme, ei loe ju, kuidas me seda teeme. Sa ütled, et sul ei ole sõpru? Kui see sulle sobib, võiksin mina sinu sõber olla. Sa isegi meeldid mulle.“ Ta pahvatas naerma. „Ma ei mõelnud seda muidugi nii, nagu see kõlas ega midagi sellist. Sa ju tead küll, et ma vaatan tüdrukuid.“ Kris norsatas. „Ja miks peaksin ma sind endale sõbraks tahtma?“ „See ei ole küsimus, mida esitada. Kui keegi sulle oma sõprust pakub, võetakse see vastu.“ Indrek istus Krisi voodiservale, ignoreerides viisi, kuidas Kris temast pisut eemale tõmbus, justkui kartes, et Indrek võib proovida teda uuesti suudelda. „Ma isegi ei tea, miks ma seda sulle praegu räägin. Mulle lihtsalt tundus, et sulle võiks meeldida, kui ma seda ütlen. Veidi lohutust, noh.“ „See mõjuski,“ pomises Kris. „Nüüd tean ma, et kui kõik täiega perse kukub ja ma ühel hetkel kõigest ja kõigist ilma jään, on maailmas vähemalt üks inimene, kes on valmis mind ilma süümepiinadeta surnuks rääkima.“ „See oli vist lahkumismärguanne,“ kohmas Indrek Krisi vihjet mõistes ning tõusis püsti. „Lihtsalt tea...kui sa peaksid kunagi vajama sõpra, kes ei ole samal ajal su vend ja armuke, siis võid sa üritada minuga rääkida. Ma olen valmis sind kuulama...teoreetiliselt.“ Olles poetanud ühe kummastava naeratuse, lahkus ta toast.
Kris kortsutas kulmu. Ta ei olnud mõistnud pooli neist asjadest, mida Indrek talle ütles, kuid Indrekut oli alati väga raske mõista olnud. Ühte ta siiski taipas: Indrek oli talle äsja oma toetust avaldanud. Sellele mõeldes tõusis tema heasoovlikkus Indreku vastu paari pulga võrra.
Pisarad ta näol olid kuivanud ja Kris suutis veel vaevalt meenutada, et ta millegi pärast nutnud oli. Ta tõmbas teki endale tihedalt ümber, asetas pea kahe padja vahele ning libises sujuvalt tukastusse, et end paari tunni pärast ärgates tervema ja puhanumana tunda.
See oli üks vähestest rahupäevadest, mis teda veel ees ootas.
Pealkiri: Re: Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] ![Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] - Page 15 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
20/11/2010, 17:56
