Minu keeleoskus on pisut nadivõitu. Eesti keel on mu emakeel, võõrkeeltest oskan ma ainult inglise ja natuke ka saksa keelt ning vene keelega on lood äärmiselt kehvasti, mistõttu võivad kõik, kellel soovi on, mind umbeestlaseks tembeldada
Ka Postimehes ilmus paar kuud tagasi artikkel, kus kasutati seda terminit ja seda just eelkõige nende eestlaste kohta, kes vene keelt ei oska
Samas hakkas mulle eile meeldima üks venekeelne laul, kuigi enne kuulasin ma seda jaapani ja saksa keeles
Servant of Evil Mis puutub pärast südaööd postitamisse, siis täna jääb see ära
Ma üritan end vahelduseks kokku võtta ja vara magama minna, et mitte homme jälle loengutes uinuda. Eelmisel nädalal oli mul vaid üks selline päev, kus ma üheski loengus tukkuma ei jäänud ja mul oleks vaikselt juba aeg oma käitumist häbenema hakata
Laul, mida Alex ja Kris selle osa lõpus kuulavad, on jällegi Sturm und Drangi oma
Sturm und Drang - Indian **
55.Indrek lahkus järgmisel päeval, nagu ta lubanud oli ning kuigi suurema osa ajast oli ta olnud kohutav tüütus, jäid Alex ja Kris temast siiski pisut puudust tundma. Ilma Indrekuta tundus maja tühjavõitu ning tema teravate kommentaaride puudumine muutis hommikusöögi igavaks.
Krisi paranemiseks kulus kõigest kaks päeva ning kolm päeva hiljem oli ka Alex täiesti terve. Neljapäeval võttis Kris julguse kokku ja küsis Alexilt, kas nad ei võiks koos midagi meeldivat ette võtta ning minna mõnda Alexi jaoks erilisse kohta.
Alex kõhkles pikalt. Erilisi kohti oli tema jaoks vaid üks ning ta ei teadnud, kuidas Krisile tunnistada, et see on surnuaed, seesama surnuaed, kus puhkas tema kallis kaksikvend, kelle lühike elu oli kestnud vaid seitse päeva.
Alex teadis Krisi suhtumist surma ja surnuaedadesse. Kris oli talle sellest alles hiljuti jutustanud ning teades, kui väga Kris kõike surmaga seonduvat põlgab, tundus tema surnuaeda viimine natuke kohatu. Ometi ei saanud Alex seda ka tegemata jätta, sest tundis, et võlgneb selle Krisile. Viimane teadis temast pärast kõike nende vahel olnut ikka veel liiga vähe ning Alexi kohustuseks oli lasta Krisil end paremini tundma õppida.
Mõeldes enda jaoks erilistele kohtadele, meenus talle ähmaselt veel midagi. Ta mäletas, kuidas ta kunagi ammu, nii ammu, et see kõik ei olnud enam midagi muud kui vaid ähmane aimdus, oli koos isaga rabas kõndinud. Ta mäletas oma naeru, mis värskes hommikuõhus linnulaulu kombel helisenud oli ning oma isa häält, kui ta oma pojale sõbralikult midagi seletanud oli. See mälestus oli nii habras ja nii ilus, et vahel kahtles Alex selle reaalsuses, kuid isegi kui ta oleks soovinud, ei oleks ta seda kuidagi oma peast kustutada suutnud.
Otsustades kaks lahtist lõngajuppi ühendada, avas ta külmkapi ukse.
Kui Kris pärast kerget du¹¹i kööki ilmus, istus Alex laua taga ja valmistas võileibu. Lisaks võileivamaterjalile oli laua peale tõstetud ka ka paar virsikut ja õuna, purk marmelaadi ja suur pakk apelsinimahla.
„Mida sa selle kõigega teha plaanid?“ päris Kris. „Eks vaatab,“ vastas Alex tomatit viilutades.
„Kas me lähme piknikule?“ küsis Kris ning tema hääl väljendas vaimustust. „Tõsiselt või?“ „Ma ei saa midagi lubada, aga selline mõte oli mul esialgu küll,“ sõnas Alex toidukraami oma kotti ladudes. „Ma loodan, et sul ei ole selle vastu midagi.“ „Ole normaalne! Piknikud on lahedad!“ Kris naeris. „Miks peaks mul midagi pikniku vastu olema?“ „Sest see on...nii Ameerika,“ naeris Alex. „Veel hullem kui su isa aiapäkapikud.“ „Aiapäkapikkudest rääkides ei teeks paha, kui ma nende peal oma viha saaksin välja elada. Mul on viimane aeg neile kombeid õpetada.“ „Kas te hakkate kuskile minema?“ päris Marianne pead köögiukse vahelt sisse pistes. „Niivõrd-kuivõrd,“ vastas Kris, istus laisalt taburetile ning viskas vasaku jala üle põlve. „Ärge siis avalikku korda rikkuge.“ „Mida sa avaliku korra rikkumise all silmas pead?“ uuris Alex oma kotti kinni nöörides. „Tead ju küll...prügikastide süütamist, politseiautode kraavi ajamist...“ „Milleks süüdata midagi, mis isegi ei põle?“ Kris kortsutas kulmu. „Meie esimene peatus on üks masuudihoidla. Ma vean kihla, et masuut põleb igast prügikastist palju paremini.“ „Sa oled ilmselt väga palju masuuti põletanud.“ Alex muigas tahtmatult. „Eks igaühel meist ole oma hobid,“ kostis Kris.
Pärast veel paari kohmakat nalja suundusid poisid lõpuks õue, võtsid vaikides kuurist oma jalgrattad ning asusid teele. Võrreldes hommikuga oli Alex lühikese ajaga tunduvalt süngemaks muutunud ning vaikis, leidmata sõnu, mida ta ütlema peaks. Terve sõidu ajal polnud tema ja Krisi vahel mingit kontakti ning iga möödakäija oleks võinud ilma pikemalt mõtlemata arvata, et nad on kõigest kaks võõrast, kes ühel ja samal teepoolel sõidavad.
Surnuaia värav kääksatas kaeblikult, kui ootamatult tugev tuuleiil seda lükkas, ning Alex peatas oma ratta. Tema eeskujul tegi Kris sedasama.
„Mida me siin teeme?“ oli Kris üllatunud: kahtlemata ei olnud ta arvanud, et nad sinna välja jõuavad. „See on...surnuaed.“ Alex noogutas ja astu surnuaia värava vahelt sisse, ratas käekõrval. „Jah, see on surnuaed. Ma tean, et sulle ei meeldi surnuaiad, kuid sa võiksid selle hetkeks unustada ja minuga kaasa tulla. Siin on midagi, mida ma sulle näidata tahan.“
Haud, mida nad otsisid, asus surnuaia kaugemas osas. Lameda halli hauakivi ees seisis lillepott, mis oli täidetud elutute kunstlillede ning närbunud õitega.
SANDER SINIMERI, seisis hauakivil. Sünni- ega surmaaega ei olnud.
„Sa tahtsid tulla ühte minu jaoks erilisse kohta ja siin me nüüd oleme,“ sõnas Alex ning libistas käed taskusse. „Kes ta oli?“ küsis Kris ettevaatlikult, kõike veel päris hästi mõistmata. „Minu kaksikvend,“ vastas Alex vaikselt ning istus hauapiirdele maha.
Kris ei suutnud oma imestust varjata. „Sul oli kaksikvend?“ oli ta rabatud. „Ma ei teadnud...“ „Oh, ära muretse,“ sõnas Alex. „Neid, kes teavad, pole just palju. Isegi Masumil pole aimu.“ Kris istus Alexi kõrvale ning asetas oma käe ümber ta õla, et talle oma tuge pakkuda. „Mis temaga juhtus?“ uuris ta. „Ta jäi paar päeva pärast sündimist kopsupõletikku,“ vastas Alex. „Ta oli juba sündides nõrk, kuid seda, mis tulemas oli, ei osanud keegi ette näha. Arstid ei hoolitsenud tema eest piisavalt hästi, ta külmetas ja...“ Alexil ei jäänud muud üle, kui ohata. „Ta elas vaid ühe näruse nädala. Tagantjärele mõeldes tundub see nii absurdne. Tulla siia maailma ainult selleks, et kohe lahkuda...“ Ta sülitas hauapiirde kõrvale maha. „Absurd, nagu ma ütlesin. Vahel....vahel näen ma teda unes, seda, kuidas ta mind oma suurte süütute silmadega, mu enda silmadega, vaatab ning need seejärel igaveseks kinni paneb. See unenägu on alati nii reaalne, et mul on tunne, nagu võiksin ma teda ilma mingi vaevata puudutada...“ „Me oleksime pidanud koos vananema, kuid kõik läks teisiti ning ma võin vaid unistada, mis oleks võinud olla. Ma mõtlen tihti, kas ta oleks näinud välja nagu mina. Kas me oleksime hästi läbi saanud? Kas ta oleks minu otsuseid heaks kiitnud või neid hoopis laitnud? Kas me oleksime teineteist toetanud...“
„Marianne ja Sandra on alati arvanud, et ma veedan surnuaias liiga palju aega. Nende arvates on kasutu raisata oma aega, leinates kedagi, kelle nägugi ma ei mäleta, kuid nad ei mõista. Nad arvavad, et see on vaid tühi tegevus, kuid nad ei tea, et niiviisi tunnen ma tema lähedalolekut ning see annab mulle jõudu. Alati, kui kõik tundub olevat hukas, tulen ma siia ning lihtsalt ootan ja hingan. Pärast seda suudan ma jälle eluga edasi liikuda.“
„Sa oled siin vist tõepoolest palju käinud,“ lausus Kris vaikselt, kui Alex viimaks oma pika mõtiskluse lõpetas. „Siin on kõik nii korras. Sa oled kindlasti palju vaeva näinud.“ Alex sirutas oma käe vaasi poole ning võttis sealt välja roosi, mille ta mitu nädalat tagasi, mil ta surnuaeda viimati külastas, endaga kaasa oli toonud. Praegu polnud roosist järel midagi muud kui kui kidur vars ja selle otsas rippuv kuivanud õisik, kuid varem oli see olnud kaunis õis ning kui Alex seda vaatas, meenus talle lühikeseks ajaks, milline see lill välja oli näinud, enne kui ta närtsis. „Ma olen siin peaaegu iga nädal käinud ning minu arvates on see mõtlemiseks hea koht. Ma tean, et sinu jaoks on surnuaed koht, kus kõik lõppeb, kuid inimesed on erinevad. Minu arvates võivad nii mõnedki head asjad saada alguse just surnuaiast.“ Ta vaatas Krisile, kelle käsi oli vahepeal ta vöökohale libisenud, otsa ning üritas naeratada, kuid see naeratus oli rangelt tõsine. „Sa oled esimene inimene, kelle ma kunagi siia olen toonud ning ma loodan, et sa oskad sellest lugu pidada. Ma ei tahaks, et Marianne kuuleks, et ma su siia tõin.“ „Ma hindan seda väga,“ lausus Kris, „ja sa ei pea muretsema. Ma vaikin...nagu haud.“
Nad istusid veerand tunnikest vaikides ja vaikust kuulates. Tuul sahistas ümbritsevate põõsaste lehtedes ning kusagil eemal kukkus üks suvine kägu. Kuku! Kuku! hõikas ta, enne kui lõpuks tiibu laperdades minema lendas.
Lõpuks tõusis Alex püsti ja andis Krisile märku, et on aeg lahkuda.
„Ausalt öeldes arvasin ma, et sa ei kavatsegi oma salakohta minuga jagada,“ tunnistas Kris, kui nad, jalgrattad käe kõrval, surnuaiast välja suundusid. „Ma mõtlesin selle peale alguses ka ise,“ vastas Alex. „Ma kartsin, et sa ei tunneks end siin hästi, kuid mu kartus oli asjatu. Kuigi...võib-olla oleksin ma tõepoolest pidanud selle koha vaid endale hoidma. Igal inimesel peab olema oma privaatne nurgake, millest kellelgi teisel aimu pole.“ Ta hüppas ratta selga, lülitas käigu sisse, vajutas pedaalile ning väntas minema. Krisil oli raske Alexiga samas tempos püsida, kuna rattasõit polnud kunagi tema leivanumber olnud – see, et ta vahel ühest kohast teise jõudmiseks just ratast eelistas, oli tingitud puhtalt mugavusest ja sugugi mitte palavast armastusest selle kaherattalise riistapuu vastu, nagu arvata võinuks – kuid end kokku võttes suutis ta siiski tema kannul püsida, olgugi et vestluse arendamiseks oli nende vaheline distants endiselt liiga suur.
Nad jõudsid välja tolmusele kruusateele, mis keeras kuhugi, mida Kris alguses pahaaimamatult metsaks pidas. Siis aga taipas ta, et tegemist on hoopiski rabaga. Nad olid omadega rappa läinud või pigem rappa sõitnud.
Kris ei mäletanudki, millal ta viimati looduses oli käinud ja eriti veel nii kaunis looduses. Suvine raba oli peaaegu meeldiülendav. Mõlemal teepoolel õitsesid lilled, mille magus lõhn täitis terve õhu, lillede ümber sumisesid mesilased ja herilased. Kusagil siristasid linnud ning oli kuulda sääskede tüütut pininat. See kõik oli võrratu; see oli täielikus kontrastis surnuaiaga. See koht oli elus.
Nad peatusid väikese teeäärse veekogu kaldal, panid ettevaatlikult rattad kõrvale, jälgides, et päike neile peale ei paistaks, ning laotasid kaasavõetud päevateki laiale rohelisele mururibale. „Siin on nii ilus,“ pomises Kris vee ääres seistes ning neelas endasse kõike, mida ta silm haarata suutis. „Aitäh, et mind siia tõid.“ Ta naeris õnnelikult ning viskas päevatekile selili, vaadates ahne pilguga sinist ja pilvitut taevast, mis tema pea kohal oli. „Tore, kui sulle siin meeldib,“ lausus Alex ning viskas vette ühe kivi, mille ta murult leidnud oli. Kostis lõbus sulpsatus. „Ma arvasingi, et see koht võiks sulle meeldida...tegelikult meenutab see koht mulle mõneski mõttes sind. See on nii...teistsugune, võrreldes nende kohtadega, kus enamik inimesi iga päev käib ning selleks, et seda leida, peab teadma, kus see asub.“ „Või siis peab sul lihtsalt roppu moodi vedama,“ muigas Kris. „Mõnikord on vedamisest rohkem kasu kui millestki muust. Mis sa arvad, kas me oleksime praegu siin, kui meie vanemad ei oleks teineteisega abielluda otsustanud?“ Alex pööras pead ning vaatas Krisi küsivasse näkku. Kris ootas temalt vastust.
„Ega vist ei oleks küll,“ oli ta sunnitud ütlema. „Seega tahad sa öelda, et meie vanemate abiellumine oli vedamine?“ „Kahtlemata,“ vastas Kris, murdis enda kõrvalt ühe rohukõrre ja pistis selle suhu. „Kahtlemata.“ „Siis on meil...kuidas seda öeldagi...roppu moodi vedanud,“ kasutas Alex Krisi sõnu.
Kris tõmbas end pisut koomale, et ka Alex murule laotatud tekile ära mahuks ning Alex heitis tema kõrvale, pöörates pilgu samuti taeva poole. Sellest oli juba kaua möödas, mil ta viimati taevast vaadanud oli. Viimati oli ta seda teinud Imre ja Marianne pulmas...ning kõik oli siis veel nii teistmoodi olnud. Lühikese ajaga oli nii palju asju pöördumatult muutunud, nii et tundus, nagu oleks see päev, mille juurde Alexi mõtted aeglaselt tagasi triivisid, olnud väga ammu ning ammu võrdus millegi enamaga kui lihtsalt väga kauge minevikuga.
„Kas sa võileiba tahad?“ küsis Alex Krisilt. Viimane raputas naerdes pead. „Üldse mitte. Ma kavatsen elada ainult õhust ja armastusest ning söömine ei mahu mu plaanidesse. Kui sa muidugi peale käid...“ Ta naeris. „Aga ma sööksin parema meelega õuna, kui need just mürgitatud ei ole.“ „Sellisel juhul kardan ma, et õunasöömine jääb ära,“ naeris Alex. „Ma nimelt leotasin neid sinihappes. Kuidas küll see sul kahe silma vahele sai jääda? Ma tegin seda otse sinu nina all!“ „Sellisel juhul ütle mulle sinihappe valem,“ irvitas Kris, kellele meeldis Alexi huumorisoon.
Olles viimaks suutnud naermise lõpetada, viskas Alex Krisile ühe õuna. Kris hammustas seda, teeskles mürgituse saamist ning hüüdis appi oma kurja võõrasema. See õnnestus tal nii tõepäraselt, et üks mööduv sörkjooksja pidas kinni ja küsis viisakalt, ega poisid juhuslikult abi ei vaja, mistõttu naersid nad veel mitu minutit järjest.
„Mul on tõesti hea meel, et me siin oleme,“ kordas Kris end, kui oli edukalt hävitanud kaks õuna, ühe virsiku ja ka võileiva ning suutnud suure tüki tomatit oma pükste peale ajada. „See on ju loodus, eks? Ma ei ole kunagi suurem asi looduslaps olnud. Me elasime isaga viisteist aastat igavas linnamajas ning meie aed oli väiksem kui meie praeguse maja peldik. Seal ei kasvanud isegi ühtegi puud...“ Ta tegi käega tõrjuva liigutuse, et peletada eemale üht valjusti põrisevat mesilast, kes tema vastu ülemäärast huvi tundis. „Loodus kulub kõigile ära. Ma ei tea, kuidas ma seda seletada suudaksin, aga see on lihtsalt nii...loodus. See tunne, mida siinviibimine minus tekitab, on lihtsalt...mõistad?“ „Küllap vist,“ vastas Alex. „Ega minagi mingi eriline loodusesõber pole. Kui ma olin neljandas klassis, tuli mu emal mingi hullumeelne mõte mind kooli korraldatavale loodusmatkale saata. Kogu lugu lõppes sellega, et ma murdsin oma vasaku käe ning pidin parema käega kirjutama õppima.“ Krisi silmad läksid suureks. „Sa teed nalja. Sa tahad öelda, et tegelikult oled sa vasakukäeline?“ „Niivõrd-kuivõrd. Ma ei kasuta seda enam eriti palju.“ „Kuidas sa oma käe murdsid?“ „Vastu ühe klassivenna jalga.“ „Ahsoo.“ Kris muigas. „Sul oli kindlasti lõbus.“ Alex noogutas. „Muidugi. Temal oli ka...ta oli nii ehmunud, et pidi peaaegu püksi laskma.“ Nad naersid hetkeks Alexi klassivenna üle, siis aga jäid jälle tõsiseks.
„Kas tead, mida ma praegu tahaksin?“ küsis Kris. Alexil ei jäänud muud üle kui vaid õlgu kehitada. „Ma tahaksin teada, mida sina meist arvad. Meie vahel on lühikese ajaga nii palju juhtunud...oled sa kindel, et me ikka sobime teineteise ellu?“ „Ma ei tea,“ pomises Alex. „Kui ma seda ei arvaks, kas ma oleksin siis siin koos sinuga?“ „Ega vist,“ vastas Kris. „Ma ju ei tea, mida sa mõtled.“ „Ma mõtlen...“ Alex hammustas huulde ning virutas surnuks ühe sääse, kes ta käsivarrele julges maanduda, et tema verega maiustama hakata. „Ma mõtlen, et kuigi meil ei pruugi alati kõik täiuslikult minna, oleme me lõppude lõpuks ikkagi hea paar. Me sobime kokku, isegi kui meile vahel vastupidi tundub. Usu mind, ma olen selle üle pikalt mõelnud ja see tundub olevat õige.“ Kris noogutas. „Ka mina olen nii mõelnud, aga...on hea teada, et sa minu arvamust jagad. Mulle on jäänud mulje, et sinuga ei ole just eriti tihti võimalik samal arvamusel olla.“ „Tegelikult on see lihtsamast lihtsam,“ muigas Alex. „Sa pead vaid mõtlema nii, nagu mina seda teeksin.“ „Selle eest peaksin ma küll Nobeli preemia saama, kui ma sinu moodi mõelda suudaksin.“
Kris võttis Alexi käe oma pihku ja kõdistas seda. „Suudad sa uskuda, et meile on jäänud veel vaid kaks nädalat?“ küsis ta. „Veel kaks nädalat ning siis peame me kooli tagasi minema.“ „Aga ärme lähe,“ naeris Alex. „Jääme niisama siia või peidame end metsa nagu seitse venda.“ „Jah, see ka veel,“ pomises Kris ilma igasuguse lõbususeta. „Üheteistkümnes klass tuleb kahtlemata huvitav.“ „Seda kindlasti,“ nõustus Alex. „Kuid milleks praegu selle peale mõelda? Nagu sa isegi mainisid, on meil veel kaks vaba nädalat. Kaks nädalat, et teha, mida iganes meie hing ihkab...“ Ning ta suudles Krisi, kes seda hetke terve päeva oodanud oli. „Tervelt kaks suurepärast nädalat...“ „Aga kaks nädalat läheb nii kiiresti,“ protesteeris Kris, kui Alex ta huuled vabastas. „Kahe nädala pärast hakatakse meid jõhkralt piinama...“ „Loodetavasti on meil kahe nädala pärast piisavalt palju häid mälestusi, mis meid selle piinamise ajal elus hoiavad,“ kostis Alex, murdis ühe rohukõrre ning tegi selle aeglaselt pisikesteks tükkideks. Kui tal oleks seebimullitaja käepärast olnud, oleks ta mulle puhunud ning vaadanud, kuidas valgus neis murdub. Mullitajat tal aga ei olnud ning ta pidi leppima rohukõrrega.
„Mis sa arvad, mida teised koolis ütlevad?“ päris Kris vaikselt ning nihkus Alexile veel pisut lähemal, nii et nende vahel polnud enam mingit distantsi. „Mida nad sinu arvates meie kohta ütlevad?“ „Keda see huvitab?“ küsis Alex otsekoheselt. „Isegi, kui nad midagi ütlevad, ei saa nad ju seda muuta, või kuidas?“ Kris naeratas. „Sul on õigus. Nad ei saa seda muuta, isegi kui nad tahaksid.“
Nad lebasid rahulikult ning vaatasid sinist taevast, millel sõudsid valged pilvetupsud, ning Alex kahetses siiralt, et tal ei ole kunstiannet. Ta oleks nii meeleldi selle kauni koha paberile jäädvustanud, et see koju kaasa võtta ja osana mälestusest igavesti värskena hoida. Sinitaevas muutus aga peagi halliks ning pilved tumenesid. Selleks ajaks, kui nad oma pikniku lõpetasid, langesid taevast juba esimesed vihmapiisad. Augusti kohta polnud see midagi erilist: vähemalt ei sadanud lund. Olles oma piknikukoha korda teinud, istusid poisid rataste selga ning asusid teele kodu poole, valides seekord teise raja, selle asemel, et tuldud teed tagasi minna. Hakkas hämarduma, kuid õhtu ei olnud veel käes ning valguse kadu kuulutas hoopis ees ootavat paduvihma. See sai poisid kätte vahetult enne seda, kui nad kodutänavale jõudsid ning selleks hetkeks, kui nad oma rattad kuuri lukustasid, olid nad mõlemad juba luuni läbi ligunenud. „Pole midagi paremat kui suvevihm,“ naeris Kris end koera kombel raputades, kui nad esikusse astusid ning tuled süütasid. „Ja selle juurde kuuluv suvekülmetus,“ muigas Alex oma kotti hooletult põrandale visates. „Suvekülmetus on meil juba selja taga,“ naeris Kris. „Hei, ärge astuge sammugi kaugemale!“ hüüdis Sandra neid nähes peaaegu kiljudes. „Te tilgutate terve maja märjaks ja kes siis teie järgi kuivatama peab? Seiske paigal ning ärge üritagegi liigutada!“ Ta kadus paariks sekundiks nende vaateväljast ning naases siis kahe suure saunalinaga. „Kuivatage end ära,“ ütles ta, „ja tõesti, ärge üritagegi kuskile vett tilgutada...“ „Kas me end ülakorrusele võime tilgutada?“ küsis Kris naerdes ning tupsutas rätikuservaga oma niisket nägu. „Kuivalt ja käratult,“ vastas Sandra. „Kus ema on?“ päris Alex. Selle peale oskas Sandra vaid õlgu kehitada. „Kust mina tean, ma pole ta lapsehoidja. Nad pidid Imrega kaubanduskeskuses kokku saama, nii et küllap nad shoppavad. Ta mainis mulle paar päeva tagasi, et magamistuppa on uusi kardinaid vaja.“ Viitsimata rohkem midagi seletada, suundus Sandra tagasi elutuppa ning potsatas diivanile, kus vedelesid juba tema sõbrannad Anita ja Annika, ning pani käima filmi, mida nad enne Alexi ja Krisi saabumist vaadanud olid. Kumbki tüdrukutest ei vaevunud isegi pilku tõstma, et Alexile ja Krisile tere öelda: nende pilgud naelutusid kohe ekraanile, kus soomusrüüs Orlando Bloom mõõgaga vehkis. Alex teadis, et on seda filmi varem näinud, kuigi vaid poole silmaga, kuid ei suutnud selle nime meelde tuletada. Filme, kus Orlando mõõgaga vehkis, oli ju lõppude lõpuks ka rohkem kui üks.
„Või et Marianne läks kardinaid ostma...“ pomises Kris, kui nad Alexi tuppa oli jõudnud. Ta kuivatas rätikuga oma juukseid ning suutis põrandat mitte täis tilgutada. Alex, samas, ei viitsinud vaeva näha ning viskas rätiku hooletult toolile. „Nad ei jõua kindlasti enne igavikku tagasi,“ lausus ta mõtlikult. „Tead ju küll neid naisi. Kui nad kord juba poodides on, ei suuda ükski vägi neid sealt eemale kiskuda.“ Ta istus voodile ning tiris oma pluusi üle pea seljast ära ning viskas selle põrandale. „Hea, et Sandra seda ei näe,“ sõnas ta ja talle tuli peaaegu tahtmine oma õe üle naerda. „Ta saaks südamerabanduse ja karjuks mu peale, et ma rikun parketi ära.“ „See polegi parkett,“ arvas Kris. „Imre ütles, et see on mingi laminaat...aga ma ei tea, võib-olla on laminaat ka parkett...“ Ta ei lõpetanud oma lauset, sest kogu ta tähelepanu koondus Alexile, kes üsna süüdimatult riideid vahetas ning end juba peaaegu täiesti alasti oli koorinud. „Sa mängid ohtlikku mängu,“ naeris ta. „Kuidas oleks, kui sa ei panekski end enam riidesse?“
Ta kõndis plaadimängija juurde ja lülitas selle sisse. „Kuidas oleks, kui me kasutaksime juhust, et kedagi kodus ei ole?“ küsis ta. „Ja veedaksime natuke kvaliteetset aega?“ „Sa unustad Sandra ja tema blondiinide armee, kes allkorrusel lösutavad,“ lausus Alex ning vaatas otsiva pilguga ringi. „Kui ma ütlesin, et kedagi kodus ei ole, pidasin ma silmas täiskasvanuid...mida sa otsid?“ tundis Kris huvi. „Oma sinist pluusi,“ vastas Alex. „Ma olen veendunud, et panin selle kuskile siia...“ Kris libistas oma käed talle selja tagant ümber ning tõmbas ta enda vastu. „Unusta riiete otsimine,“ lausus ta ning suudles Alexi põske. „Sul ei lähe neid vaja.“ „Ma arvan, et selle üle otsustan ma ise,“ muigas Alex, kuid oli sisimas juba Krisi sooviga nõustunud. Neile oli jäänud täielikult teineteisele pühendumiseks veel vaid kaks nädalat ning nad pidid sellest viimast võtma.
Talle meenus üks ütlus, mis talle kuskilt kõrva oli jäänud: maailma kõige olulisemad sündmused saavad alguse peaajus. Nii loobus Alex märkamatult oma keha süüdistamisest ning otsustas kõike mõistusega võtta. Oma sisemuses teadis ta, et ta ei tee midagi valesti ning on valinud õige raja. Isegi kui seda esmapilgul raske uskuda oli, tundus ta olevat jõudnud lõpuks omaenda hinge peaaegu täieliku mõistmiseni.
One brief moment brought agony blackened my heart
No light for me, no way out, I'm next in line
Never ever, in this life I'll never find peace
Digging my own grave, I'm shot down in flamesPeaaegu ignoreerides makist tulevat mahedat muusikat, asus Alex Krisi lahti riietama ning Kris andis end tõrkumata tema võimusesse.
„Kas sa muretsed ikka veel selle pärast, kuidas me teineteise ellu sobime?“ küsis Alex vaikselt ning jäi Krisile äraolevalt otsa vaatama. „Ma ei taha, et sa selle pärast mures oleksid.“ „Ma ei olegi,“ valetas Kris. „Ma ei ole mures...ma tean, et me sobime.“ Ta vedas oma suule naeratuse ning kui Alex teda suudles, sulges ta nuku kombel silmad, unustades, et peale nende viibivad majas veel kolm puberteedieas tüdrukut ning unistades, et terves maailmas pole kedagi peale nende kahe.
Pealkiri: Re: Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] ![Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] - Page 16 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
24/11/2010, 16:09
