Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

PALJU ÕNNE

Jutt on ikka super!
...ma tahaks ka saksa keelt õppida ja prantse keelt...ja itaali keelt *ohkab*

Uut palun!

Praisja, ma ju ütlesin, et kahtlen kirjapildis. Aga sakslasega suuliselt rääkides, sa ei pea talle kirja hakkama kirjutama... selles suhtes on hea

Aga Kirameki, kas sa saad nüüd mingi auhinna ka või miskit? Või oli see rohkem mõeldud nagu challenge kirjanikule?

ma tean, tean
no kirjapilt oligi õige, aga grammar oli hästi natukene viltu
tubli tüdruk

Millal siis uut saab?

Kas ma mäletan valesti või oli 62 sosa üldse?
Ma õudusega vaatasin, et juba 55 osa tuli ülesse see nädal. Olen nii jutus sees, et ei märkagi kuidas osad ähvardavalt otsa hakkavad lõppema.

Palun ütle, et ma mäletan valesti

Kas sa juhuslikult osi juurde ei kirjuta?

Jah, sellel jutul on 62 osa + epiloog Kuna see on lõpetatud, siis uusi osi ma sellele kindlasti juurde ei tee, aga võib-olla suudan ma selle jutu kõige esimesest variandist paar lisaosa välja pigistada ja arvatavasti hakkan ma uuel aastal postitama ka selle jutu järge, mille kallal ma NaNoWriMo ajal vaeva nägin Mis auhindadesse puutub, siis kõik võitjad said endale signasid ja muud sellist kraami ning sertifikaadi, mida välja printida. Minu sertifikaat on mul juba kodus seina peal...

Vocaloididest kuulan ma jah põhiliselt ainult Leni, kuigi ka paar Rini lugu on mulle kõrva jäänud. Olgem ausad, see on päris naljakas, kuidas Len ütleb "Hot Cocoa" asemel "Hotto Cocoa"

Did I already mention that I'm finally watching You're Beautiful?

Sugoi!!! Minu arust on üldse jaapanlasi imelik kuulata, kuidas nad inglise keelt räägivad.(hetkel ei räägi programmidest nagu vocaloidid on ) . Ühes animes Bokura Ga Ita tüüp luges mõttes ingiskeele tunnis et make friends. Siis kombineeris peas, et make friends=make love... ning lõpuks üle klassi karjus have sex See selleks...
Äge et sa You're beautifuli vaatad. Esmamuljed? Las ma pakun, Tae Kyung on egomaniak, Go Mi Nam ulub liiga palju, Jeremy on liiga lapsik ning Shin Woo on su unelm? Nii on alguses kõigil, et sa teaks lõpus ikka vahetub... erandeid küll leidub, kuid siiski.

mis nüüd su kommentaari puutub, siis sisuliselt tuleb nüüd tihe tekst. *paanitseb+mures*

Lõpp on lähedal! Kris'i ja Alex'i suhe jõuab murde punktini. Alex räägib oma minevikust poisile. Kuidas reageerib Kris? Mis saab Alex'ist ning kas nende suhe jääb püsima?
Kas Masumi jõuab õigeks ajaks tagasi või on juba hilja???
Seda saate teada järmises osas. Nautige agoonia minuteid. Nädala pärast samal ajal samas kohas, kui juhuslikult kirjanik uut osa ei lisa. Kes teab, kes teab...
Siit poolt lõpetab reporter Yuki, annan sõna edasi Kiramekile.

hahaha, nojah, reporter tegutseb jälle.

Ma just rääkisin Edwardile You're beautifulist
Tae kyung on tõesti täiesti oma ette tegelane, mulle alguses ta kohe üldse ei meeldinu, aga mida rohkem lõpupoole seda rohkem ta mulle meeldis
Pean lihtsalt veel ära mainima, et mulle meeldisid Shin Woo huuled
Aga jah, mis on esimesed muljed?

Aga jah, sad about the soon to be ending.
Niikuinii saan jälle nuta
Viimasel ajal olen kuidagi emotsionaalne. Kes ikka hakkaks Big Bangi muusikavideo peale nutma

Ma tean vastust su küsimusele
*ding ding ding* and do we already have the winner?
Karta on et sina ju... aga noh, ega ma taegem polnud, kui You're Beautifuli ajal töinasin kogu aeg. Isegi lõpus nutsin, kuid see kord õnnest. See oli mu esimene kord ka õnnest nutta
Mine sa ka oma Shin Woo'ga... tegelikult oli ta üks uss selles master peace' is

Haru Haru'l on väga kurb video.
Sama siin, ja sa veel küsisid: Kas sa nutad v?

Hihihi, oli tegelikult küll jah.
Ma ei vaidlegi vastu.
Aga mul on endiselt temast kahju, mõnes mõttes oleks see Go Mi Nam võinud bussi alla jääda, millega Jeremy sõitis, siis nad küll natukene leinaks teda, aga ta ei oleks hullult kellegile haiget teinud.

Reporterid on ägedad Nii palju võin ma reporter Yukile öelda, et Kris ei pruugi sugugi kõike Alexi käest kuulda, vaid võib tõe ka mõnest teisest allikast teada saada ning et järgmises osas Masumi veel tagasi ei jõua, aga varsti ilmub ta uuesti välja Tore, et te temast puudust tunnete

Ma pean tunnistama, et Tae Kyung on esimesest osast saati mu lemmiktegelane olnud Alati, kui ma tema käitumist jälgin, tuleb mulle millegi pärast silme ette Tuuli vend Taavi, kellel on samamoodi kombeks pidevalt kamandada ja õpetada ning suurema osa ajast on see väga naljakas Minu arvates näeb Tae Kyung'i mängiv näitleja välja nagu Matsumoto Jun (Matsumoto asemel tahaksin ma kogu aeg Manjoume öelda, kuna olen liiga palju Yu-Gi-Oh! GX'i vaadanud) Shin Woo minu arvates küll eriti äge pole. Kuni kümnenda osani tundus ta liiga passiivne, aga eks vaatame, mis pärast seda, kui ta publiku ees ütles, et Go Mi Nam - in girly clothes, whatever - on tema girlfriend, edasi saab

Ma olen Haru Haru videot mitu korda näinud, aga mind see küll nutma ei ajanud

Mis puudutab uut osa, siis...

See tuleb homme

No mind ajad küll alguses Tae Kyung närvi... kuid siis hakkas ta mulle juba 3 osas meeldima, ta on nii minulik lihtsalt Mõistan teda sajaga... Shin Woo ajas mul küll südame pahaks, liiga sweet.
Aga Manager ja Jeremy on kõige naljakamad ning see reporter ajab küll närvi. Liiga palju uurib. Ning Fake Fairy on ka kahtlane ja see Tae Kyungi ema võiks end veiniklaasi ära uputada Okei, jälle valan oma emotsioone siin välja
Aga Matsujun'i moodi on küll väheke, peab tunnistama.

Ootan põnevusega juba uut osa...

pakun, et täna öösel... kuigi ma ei tahaks seda koolis lugeda, arvestades seda, et ma ilmselt loeks seda Tõnis Tiidukese (majanus õp) tunnis ning ta on selline häkker, et hakkab ise ka lugema... siis on mul kuri kaelas eksole
äkki halastaksite?

nojah, kui öösel siis öösel
i'll take what i can

tegelikult nii kui nii see krdi eesti keele (usun, et mõnele ei meeldi, et ma seda nii kutsun, aga viimasel ajal....) pärast pean ma kaua kaua üleval olema
mõni õpetaja pole ikka veel aru saanud, et elus on muud ka kui tema õppeaine

11 klass sakib täiega
vabandage mu madalat kõnepruuki, aga tundub, et rakse on ennast paremini väljendada :)
*complaining, complaining*

mulle meeldib siinne keskond muide
tunnen, et siin saab nagu rääkida rohkem ka, et inimesed suhtlevad, vahetavad ideesi ja muud sellist
olen paaris alateemas (ma ei tea kuidas neid nimetada ) veel rääkinud, aga seal tundub, et kõik räuskavad kõigist üle ja ei suhtle oma vahel, võrdlevad ühes oma saavutusi (kui palju keegi raamatuid lugenud on, näiteks)

igatahes
palju mõtetut juttu, aga põhiteema

ootan pikkisilmi uut osa

Be happy, öö ei ole veel saabunud ja ma olen uue osa ära parandanud

Tegelikult olin ma pärast tänast kinokülastust (Let Me In) nii traumeeritud, et mõtlesin, et kui juba subtiitrite tegijatel on korrektsest eesti keelest täiesti pohhui - ma ei hakka mainimagi, mis kõik subtiitritega valesti oli -, võin ka mina grammatikale ja muule sellisele jurale vilistada, kuid käisin lõpuks siiski oma tekstist üle ja kõik vead, mis ma leida suutsin, peaksid olema parandatud.

11. klass oli gümnaasiumis minu lemmik

Irw Ega minagi eriti vabas teemas suhtle, kuigi lugemisvõistluse teema meeldib mulle väga Ma tahaksin selle kunagi võita, kuid kahjuks pole see võimalik, sest lugeda üle 100 raamatu aastas on minu jaoks võimatu

Selles osas tuleb pisut juttu minevikust ning mainitakse ka Toivot ja Andrit "Vasakpöördest". Ja veel...

Alex's secret is out!

Enjoy!
**

56.

Järgmisel hommikul suutis Marianne Alexit väga ebameeldivalt üllatada.
Ta istus elutoas, käed põlvedel, ning tundus, nagu ta ootaks midagi. Midagi või kedagi. Kui Alex kööki suundus, et klaas vett juua, viipas Marianne oma pojale, andes talle märku elutuppa astumiseks.
„Ma tahaksin sulle midagi näidata,“ lausus ta ning tõstis lauale suureformaadilise kulunud nahkkaantega märkmiku.
Alex tegi suured silmad, kui eset silmas, ent ei suutnud üllatust teeselda. Ta oli seda varemgi näinud ning ausalt öeldes oli vähemalt üks osa temast lootnud, et ta ei pea seda rohkem nägema.
„Sa oled seda ju ka varem näinud, või kuidas?“ päris Marianne, kellele Alexi näoilme piisavalt palju ei rääkinud. „Kas sa tead, mis see on?“ „Henry pildiraamat,“ vastas Alex loiult.
Ta oli raamatuga, mis nüüd elutoa laual lebas, korduvalt kokku puutunud. See ei olnud kuulunud ei kellelegi teisele kui Henryle endale, oli Alexi mäletamist mööda kuulunud juba alates sellest ajast, kui Henry alles viieteistkümneaastane oli. Tema pliiats, millega ta hämmastava osavusega ümber oli käinud, oli selle raamatu lehekülgedele joonistanud juba siis, kui Alex veel sündinudki ei olnud. Neile lehekülgedele oli talletatud ühe noormehe lugu ning kuigi Henry praegu surnud oli, oli ta selles raamatus, mis tema kunstnikupitserit kandis, vaieldamatult elus.

„Ma arvasin, et andsid selle pärast tema kadumist ta vanemate kätte.“ „Nad ei tahtnud seda,“ lausus Marianne, „ning see jäi minule. Ma mõtlesin, et äkki tahad sina seda endale.“ „Ja miks mina seda tahtma peaksin?“ küsis Alex, vältides raamatu poole vaatamist. „Ma arvan, et Hannes suudaks selle üle tunduvalt rohkem rõõmu tunda kui mina. Kas sa temaga ei ole rääkinud?“ „Ma juba küsisin tema arvamust,“ vastas Marianne. „Ta ütles, et tal pole selle raamatuga midagi peale hakata. Ta on uuesti kolimas ning ta arvas, et see jääks kastipõhja vedelema. Alex, kas sa tõesti ei saaks...“ Ta sirutas käe välja ning pakkus raamatut oma pojale. „Kas sa tõesti ei võiks seda võtta?“ Alex langetas alistunult pea. „Olgu, me oleme kokku leppinud. Ma võtan selle endale.“ „Tore,“ sõnas Marianne ning vedas huulile tänuliku naeratuse. „Ma teadsin, et sa seda teed. Lõppude lõpuks oli Henry ju su sõber, või kuidas?“ „Võib-olla see ainult tundus sulle nii,“ pomises Alex kergelt solvunud toonil. Suutmata kauem Henry teema noateral tippida, tõusis ta püsti, surus raamatu endale vastu rinda ning marssis minema. Vesi, mille pärast ta alla oli tulnud, jäi joomata.

Oma tuppa jõudnud, viskas ta esimese asjana raamatu käest, saates selle uhke õhulennuga üle toa. Paraku tabas see ta kirjutuslaual lebanud tassi ning see kukkus laualt maha kildudeks. Kris, kes end Alexi linade vahel kerra oli tõmmanud, virgus selle mütsu peale ning nähes Alexit vihaselt vandumas, ta naeris. „Kas kellaaeg pole mitte liiga varajane, et raamatuid loopida ja tasse lõhkuda?“ küsis ta lõbustatult, sirutas käe raamatu poole, mis voodi kõrvale oli kukkunud, võttis selle üles ja lõi lahti. „Kris, palun pane see ära,“ palus Alex tassikilde prügikasti kühveldades, kuid Kris ei kavatsenudki seda teha. „Issand, millised pildid!“ kommenteeris ta üllatunult ning lappas raamatut imestunud ilmel. „Kas see on sinu oma?“ „Kahjuks jah,“ oli Alex vastama sunnitud. „Ma üritasin end küll sellest kõrvale nihverdada, kuid mu ema ei leppinud eitava vastusega. Ütle, millise kütusega seda kõige parem põletada oleks?“ „Põletada? Aga miks?“ ei saanud raamatut lappav Kris aru. „Need pildid on ju väga head. Kes need tegi?“ Ta võttis tiitellehe lahti ning luges sellele lohaka käekirjaga kirjutatud nime.

Henry Tarvas

„Henry...“ üritas ta oma mälus sorida. „Kas Henry polnud mitte see surnud tüüp? See, kelle pärast politsei käis?“ Alex noogutas. „Jah, tema.“ „Ma ei teadnudki, et ta nii hästi joonistada oskas,“ oli Kris hämmeldunud. „Ta oleks karikatuurikunstnikuna kõvasti pappi kokku ajanud. Kas see on Hruštšov?“ Ohates istus Alex Krisi kõrvale ning heitis pilgu raamatusse. Kuigi ta oli planeerinud selle esimese asjana silma alt ära panna, ei võinud selle viimast korda algusest lõpuni läbi vaatamine talle kuidagi liiga teha, eriti arvestades seda, et Kris tundus Henry sketšidest silmnähtavas vaimustuses olevat.
Pildil, millele Kris osutas, oli kujutatud ilmselgelt slaavipärase väljanägemisega meesterahvas, kes kandis sirbi ja vasara motiiviga kaunistatud aluspesu ning kiskus endal parajasti pintsakut seljast. Mehe paljale rinnale, mis pintsaku vahelt paistis, olid maalitud Eesti lipuvärvid ning pildi kõrval seisis kiri Mu isamaa on minu arm, kel südant andnud ma. „Minu arvates on see Brežnev,“ vastas Alex, kuid temagi polnud päris kindel. Ta ei olnud kooli ajalootunnis Nõukogude Liidu poliitiliste suurkujude tundmaõppimisse just eriti süvenenud. Tema poolest võis pildil kujutatu olla ka lihtsalt suvaline mees kuskilt tänavalt.
Kris keeras aeglaselt lehekülgi ja pildid vahetusid. Redisepeaga mees, kelle tagumikule oli tätoveeritud hümni esimene salm, asendus naisega, kelle saapad teda ära üritasid süüa. Naise nägu polnud näha, selle asemel oli üks suur koni kustutusjälg ning Alex oletas, et tegemist võis olla mõne õpetajaga. Siis asendus naine mehega, kes end lipuvardasse üles oli poonud... „Vot kus tuli patrioot välja,“ pomises Alex, kuid vakatas, kui Kris järgmise lehekülje keeras.

Tegemist oli hoolikalt viimistletud portreefotoga, mis kujutas nooremapoolset meest. Tema heledad juuksed olid sassis ning jäi mulje, nagu oleks need otsekui tuulest viidud. Tema silmad tundusid naervat, kuid ta ei naeratanud ning tema huuled olid kokku surutud, luues illusiooni rangusest. Tema vasakus kõrvas rippus draakonikujuline kõrvarõngas, mis tundus vaikselt edasi-tagasi õõtsuvat.
„Ta näeb hämmastavalt sinu moodi välja,“ ütles Kris imestunult pilti silmitsedes, kuid Alex peaaegu ei kuulnudki teda. Hetkeks oli ta võimeline vaid tummalt pilti jõllitama.
Kuigi Kris oli vihjanud vaid sarnasusele, teadis Alex, et rohkem mööda panna ei olekski enam võimalik. Noormees, keda pildil kujutatud oli, oli Alexi täpne koopia. Ja ometi ei olnud see Alex.
See oli noormees, keda Henry kunagi armastanud oli ning kelle vari teda terve elu saatnud oli. Nüüd, seda pilti vaadates, mõistis Alex, miks Henry pilk aastaid tagasi tema peal peatuma oli jäänud.
„Ta on tõesti sinu nägu,“ kordas Kris, oodates Alexilt mingit reaktsiooni, mis aga tulemata jäi. „Sa ei saa seda eitada.“ „Ma ei eitagi,“ sõnas Alex vaikselt, soovides vaid, et Kris kiiremini selle pildi ta silme eest koristaks. Talle meenus, et noormees polnud mitte ainult olnud Henry armastuse objekt, vaid et ta oli teda koguni vastu armastanud, ning ta ei tahtnud vaadata inimese näkku, kes oli armastanud koletist. Muidugi ei olnud Henry siis, kui noormees teda tundis, veel koletis, vaid tavaline inimene. Ta judistas end, mõeldes, kui õudne see oli, milliseks Henry muutus, ning hingas peaaegu kergendatult, kui Kris lehekülge keeras. Portreele järgnes veel paar muhedat karikatuuri, kuni peagi jõudis järg pildini, mis Alexit taas õhku pani ahmima.
Hetkeks oli ta veendunud, et tegemist on sama noormehega, kuid arm tema näol väitis vastupidist. Ta istus toolil, jalg üle põlve, mõlemad käed sülle asetatud ning tema nägu oli profiilis. Arm, mis ta põsel oli, mõjus pildil kõigest lohaka joonena ning Alex võis vaid ette kujutada, milline see päriselus välja oli näinud.
Ta kortsutas kulmu. Kes see noormees oli?

Kris keeras lehte ning oli üsna imestunud, kui avastas, et karikatuuride asemel, mida ta näha oli lootnud, oli mitu lehekülge täidetud üha uute piltidega samast noormehest. Ta luges kõik pildid kokku ja oli üsna imestunud, avastades, et noorukit on kujutatud tervelt seitsmeteiskümnel eri pildil. Mõnel pildil vaatas ta kaugusesse, mõnel pildil oli kujutatud ainult tema ülakeha ning ühel pildil oli Henry ta näo joonistamata jätnud, rõhutades vaid tema käsi. Alex märkas, et tema paremal käel puudus kaks sõrme.
Kes ta oli? Alex teadis, et tegemist ei olnud klassivennaga, kellest Henry kord Alexile jutustanud oli. Noormees või pigem poisike, keda neil piltidel kujutati, oli Alexi jaoks tundmatu. Kes ta ometi oli? Miks ta Henryle nii tähtis oli olnud, et viimane teda nii andnult portreteerinud oli? Alex võis vaid ette kujutada, kui kaua kõigi nende piltide tegemiseks aega oli kulunud ning ta teadis, et Henry ei oleks joonistanud inimest, kes talle mitte midagi ei tähendanud.
„Ta oli ilmselt üks tema lemmikmodellidest,“ märkis Kris pilte silmitsedes ning ohkas. „Tõepoolest, milline anne. Lausa kadestamisväärne. Imelik mõelda, et mina pole kunagi milleski andekas olnud. Ma mõtlen, kõik Martinid on milleski erilised olnud, peale minu...“ „Kuidas saad sa öelda, et sa milleski andekas ei ole?“ päris Alex imestunult. „Sa oskad kitarri mängida ning teed seda väga hästi. Sa oled muusik. Ja kes olen mina? Kui keegi meist üldse andetu on, siis olen see mina. Lihtsalt ajavoolus kulgemine ei ole anne.“ Ta võttis raamatu, mille Kris korraks käest oli pannud ning sulges selle, mõeldes sellele, et Henry oli tõepoolest andekas olnud. Ei pidanud olema geenius, et taibata, et ta oli hingelt tõeline kunstnik ja et joonistamine oli tema kirg. Ja ometi oli temast saanud finantskonsultant.

Alex tõusis püsti ning haaras raamatu kaenlasse. „Ma annan selle Sandrale,“ lausus ta, jõudes lõpuks otsusele. „Ta on alati end ümbritsevale ilule minust rohkem tähelepanu pööranud ning ma tean, et ta oskaks seda hinnata...jah, kindlasti hindab ta seda rohkem kui mina.“ Kris noogutas ning sirutas oma jalad teki all välja. „Lase käia, rõõmusta oma õde. Ta näebki viimasel ajal liiga masendatud välja. Jamad meesterindel?“ Alex turtsatas, suutmata alla suruda naeru, mis ta kurgust välja ihkas pääseda. „Võimalik. Me ei räägi sellistel teemadel.“
Sandra lebas voodil ja kirjutas midagi oma päevikusse, kui Alex sisse astus. See ei olnud seesama roosa päevik, mida Sandra aastaid tagasi kasutanud oli. See päevik oli roheline ning selle peale oli kirjutatud suurte hõbedaste tähtedega SANDY. Kuigi mitte keegi ei kutsunud Sandrat sellise hüüdnimega, oletas Alex üsna õigustatult, et kusagil sügaval sisimas soovis tüdruk salaja, et keegi seda siiski teeks. Oli ju nii põnev olla koheldud kellegi teisena.
„Ma tõin sulle midagi,“ lausus ta ning asetas raamatu oma õe voodiservale. „Marianne soovis, et ma selle endale võtaksin, kuid ma arvan, et see meeldib sulle palju rohkem.“ Sandra heitis raamatule kõõrdpilgu ning jätkas kirjutamist, Alexist peaaegu välja tegemata. „Ma kavatsesin sulle eile öelda, et ema on selle välja tuhninud, kuid ei sind ega Krisi polnud õhtusöögil.“ Alex punastas, justkui oleks Sandra veel midagi lisanud ning kinnitas sellega kõike, mida Sandra arvas, kuid veel välja ei olnud öelnud. „Olgu, sa ei pea mulle selle kohta midagi ütlema,“ lausus ta päevikut käest pannes ja oma vennale otsa vaadates. „Ausalt öeldes, ma ei tahagi selle kohta midagi kuulda. Teie elu ei puutu minusse. Lihtsalt, ma ei tea, õhtusöögile võiks ikka ilmuda. Teie puudumine võib mitmeid ebameeldivaid küsimusi tekitada.“ „Palun vabandust,“ pomises Alex veel hullemini punastades, tundes end õpetaja loengut kuulava koolipoisina. Kahtlemata oli Sandral õigus: õhtusöögi vahele jätmine ei olnud just kõige arukam tegu. Kahjuks oli ta selle peale mõtlemiseks liiga hõivatud olnud...
„Sa siis teadsid, et ema selle üles otsis,“ kohmas ta. Sandra noogutas. „Ta küsis selle kohta minu arvamust. Ma oleksin võinud selle ka endale küsida, kuid ma ei tahtnud, et tema selle mulle annaks. Ma tahtsin, et sina seda teeksid.“ Alexi suu vajus üllatusest kergelt lahti. „Mina? Aga miks just mina?“ „Ma teadsin, et kui sa seda suudad, oled sa täiskasvanuks saanud,“ pomises Sandra ning näis seda öeldes peaaegu häbelik. „Sa teadsid, mida ma tema vastu tundsin. Pikka aega tekitas see sinus suurimat viha, mida sa ette suutsid kujutada. See, et sa nüüd selle raamatu minu kätte usaldad, tähendab, et sa oled valmis sellel kõigel minna laskma. Sa hakkad unustama, kes Henry oli. Ta on muutunud kõigest inimeseks, ka sinu jaoks.“ Alex ohkas oma õe asjatundlikku pilku nähes. „Sul on õigus. Ta on muutunud kõigest inimeseks, ka minu jaoks. Ja ometi...ometi tunnen ma, et ta ei lahku mu elust mitte kunagi.“ Ta osutas raamatule, mis nüüd Sandra põlvedel lebas. „Ta leiab alati mooduse, et end mulle meelde tuletada, kas siis oma joonistuste või millegi muu abil. Ta...ta ei lase mul end unustada. Ma tean, et see kõlab absurdselt ja ka sina tead seda, kuid see on kõige puhtam tõde.“

Ta hammustas huulde ning pigistas käed rusikasse. „Henry oskas küll surra, kuid ta ei oska lahkuda. Ta ei lahku meie elust mitte kunagi.“
Sandra pani raamatu kõrvale, tõusis ootamatult püsti ning põimis oma käed ümber Alexi, tõmmates ta kallistusse. See oli tuim, kiretu kallistus, külmem kõigist õe-venna kallistusest, mida nad varem jaganud oli, kuid see oli parem kui mitte midagi. See oli kummaliselt lohutav ning tuletas Alexile meelde, et maailmas on vähemalt üks inimene, kes tunneb hetkel sedasama mida tema.
„Henry lahkub varem või hiljem,“ lausus Sandra ettevaatlikult käega Alexi selga silitades. „Ta ei saa meist igavesti kinni hoida, ei minust ega sinust. Juba kaks aastat on ta meid piinanud, kuid tal pole rohkemaks jõudu. Peagi oleme me vabad.“
„Sa ei kujuta ettegi, kui väga ma ihkan vaba olla,“ sõnas Alex, tundes neid sõnu öeldes, et vabadus on midagi, mis kunagi päriselt tema omaks ei saa.
„Sandra, ma tahan sinult midagi küsida,“ ütles ta vaikselt. „Lase tulla,“ vastas Sandra. Ta lasi Alexist lahti ning jäi tema küsimust oodates kohmetult tema ette seisma. „Ma tean, et see küsimus võib sulle silmakirjalik tunduda, kuid usu mind, ma küsin seda väga olulisel põhjusel. Ütle mulle, kas sa rääkisid kunagi Henryga armastusest?“ Sandra tundus oma mälus sobravat, kuid raputas pead. „Ei, mitte kunagi. Mitte et ma seda tahtnud ei oleks, aga...“ Ta põrnitses oma paljaid varbaid. „Miks sa seda küsid?“
Alex istus Sandra voodiservale ning näitas Sandrale pilti, millel oli Henry armastatu. Seejärel võttis ta võrdluseks kõrvale lahti pildi, millel oli tundmatu noormees. „See ei ole üks ja sama isik, või kuidas?“ küsis ta. Sandra raputas pead. „Ei, ei ole. See poiss siin...“ Ta osutas Henry armastatule. „...meenutab mulle sind, kuid see teine noormees on mingi nurga alt kahtlemata Henry nägu. Vaata hoolega ning meenuta, milline ta välja nägi. Nende näojooned on väga sarnased. Võimalik, et see poiss oli tema sugulane.“ „Milleks joonistada nii palju oma sugulast?“ küsis Alex. Sandra kehitas õlgu. „Ma ei tea...ma tõesti ei tea. Milleks sa seda teada tahad? Miks sa nii ootamatult minevikus kaevad?“ Alex hammustas taas huulde, tõmmates selle seekord verele. „Ma...ma tahan mõista. Ma tahan teada, miks see kõik juhtus. Enne, kui ma sellel kõigel minna lasen...ma tahan teada. Ma pean teadma.“

Sandra ohkas sügavalt ja pani raamatu kinni. „Sa ei saa seda kunagi teada. Ainus inimene, kes seda teadis, on surnud, ning nüüd on meil vaid pildid. Pildid, mis meile midagi ei räägi.“ Alex noogutas. „Sul on õigus. Need pildid ei räägi mulle midagi. Sellepärast ma selle raamatu sulle annangi. Võib-olla oled sina, erinevalt minust, võimeline neid pilte vaatama ja imetlema nende ilu, selle asemel, et mõelda sellele, milline...milline haige värdjas nende autor oli.“ Ta tõusis, ütlemata rohkem sõnagi, ning valmistus Sandra toast väljuma. Ukselävel jäi ta veel korraks seisma. „Ütle mulle ausalt, kas sa usud, et ma suudan kunagi selle kõik unustada?“ Sandra mõtles küsimuse üle ning raputas siis pead, tõestades Alexile seda, mida ta juba ammugi teadnud oli. „Ei suuda. Ma mitte ei arva seda, vaid ma tean seda. Sa ei suuda seda unustada, sest ka mina ei suuda. Sa saad selle kõik ainult alla suruda ning seda niikaua endas hoida, kuni see jälle pinnale ujub. Ja see ujub, ja see teeb sulle haiget ning kaob siis, et peagi uuesti tulla. Sul ei jää muud üle, kui sellega elada, sest unustada sa ei saa, mitte kunagi.“ Alex naeratas mõrult. „Nii et ma pean sellega elama? Tundub olevat hea plaan.“ Ta köhatas, vaevumata head-aega ütlema, ning lahkus Sandra juurest, minnes tagasi oma tuppa, kus Kris teda ootas.
Kris nägi näost haiglane välja ning Alex muutus murelikuks. „Kas sinuga on kõik hästi?“ küsis ta. „Kõik on korras,“ kohmas Kris Alexi pilku vältides. „Ma sõin lihtsalt õhtul midagi halba, tead ju küll. Ma lähen vannituppa.“ Ta tõusis püsti ning koperdas Alexist mööda, koridori, nagu oleks tal kiire. Alexil ei jäänud muud üle, kui tema käitumise peale õlgu kehitada. Vestlus Sandraga keerles veel ta peas ning talle jäi tähele panemata, et Kris oli talle süüdimatult näkku valetanud.
Kumbki neist ei olnud õhtust söönud.

Kris astus vannituppa ja lukustas enda järel ukse. Ta hingas sügavalt sisse ja üritas rahuneda, et toibuda vestlusest, mida ta tahtmatult pealt oli kuulnud. Ta oli olnud teel vannituppa, et end pisut kergendada ning Sandra toa uks oli olnud paokil. Ta oli pahaaimamatult seisma jäänud ja kuulnud nii mitutki asja, mis ei olnud mõeldud tema kõrvadele.
See kuulmine oli viinud ta õudutekitavate järeldusteni.

Ta oli alati mõelnud, kes oli see mees, kes Alexit ahistanud oli ning keda oli karistanud Surm isiklikult.
„Võib-olla oled sina, erinevalt minust, võimeline neid pilte vaatama ja imetlema nende ilu, selle asemel, et mõelda sellele, milline...milline haige värdjas nende autor oli.“
„Henry oskas küll surra, kuid ta ei oska lahkuda. Ta ei lahku meie elust mitte kunagi.“

Nüüd teadis ta, kes Alexit vägistanud oli ning kahjuks teadis ta nüüd ka seda, kes Henry tapnud oli. Iialgi ei olnud ükski pöördvõrdeline seos temas sellist tuska tekitanud.
Ta ei teadnud, mida mõelda. Alguses oli ta tundnud hirmu ja vastikust, kuid need olid kõigest tunded ja need olid nüüd möödas. See, mis alles jäi, oli armastus.
Ta surus käe oma tukslevale südamele ning tõotas endale, et ei lase Alexil iialgi teada saada, et teab tema kahte suurimat saladust. Alex ei pidanud seda iialgi teada saama.
Nüüd olid ka Krisil tema ees omad saladused. Nüüd olid nad tasa, tasem kui kunagi varem.

Jesus... Nh jah, pm sai ta ikkagit Alex'ilt teada, ainult et ta ei pidanud seda kuulma.
Krt topib oma nina igale poole
Aga nüüd on küll kõik pekkis... ma ei saa öösel magada, mõtlen, mis nüüd saama hakkab.
Oh well, ootame juba siis järgmist, et edasi näha

Oi jumal küll...
Mis nüüd saab? Mis nüüd saab?

Selles mõttes on Yukil õigus, Kris ei oleks pidanud toppima nina sinna kuhu pole vaja.
Über nosy boy
Jumal, jumal, jumal..

Ja mis edasi saab? Nüüd hakkab Kris nö veiderdama jaAlex saab aru, et midagi on viltu nii kui nii.
Huvitav, mis tunne on, kui saad teada, et su bf on mõrvar?

Ojaaa, need subtiitrid ajavad ikka räigelt närvi.
Sellepärast eelistangi ise filme tõmmata ja siis vaadata. Ma ei mäletagi kui mõnda filmi viimati telekast vaatasin.
Grammatika longab ja sellistest asjadest nagu figure of speech ei ole eestlased vist kuulnudgi.
Ma ise ka tegelikult eestlane, aga jah, ei loe millegi pärast nende hulka

Mulle meeldis 10. klass rohkem
11 klass on raskem ja selle kirjanduse pärast lasen endale varsti kuuli pähe. Ma arvan, et asi pole nii väga õppeaines, see mulle täitsa meeldib rohkem, kui eesti keel, aga asi on arvatavasti ikka õpetajas.


Ei no bad guys on ägedad jah, ma üldse ei vaidle, aga see oleks nagu over the top vms
Ega Alex on ikkagi äge ja värki, kuigi inimese on tapnud.
Alex mu lemmik ju

No Prais, mõtle sellele, et kui sa minu kooli tuleks, siis sa peaksid kõigiga hüvasti jätma oma koolist, ning hetkel on minu koolis igal õpetajal vist ühine menopaus või miskit taolist... ainult irisevad, vinguvad, karjuvad, lõugavad, panevad kahtesi ja on muidu närvihaiged. Äkki neil on sinu õpsiga mingi kokkumäng?
Kannatad ära selle kirjanduse värgi, ega ka minu õp parem pole. Üldse on viimasel ajal igal õpetajal midagi öelda halvast... vist stress vm?

Alex, minu arusaamise järgi, kõigest koksas ta maha, teadvusetuks... nii et tal kolju katki oli jne. Aga seda oleks saanud ju parandada? ... Sandra on see räigem taparelv, kes hakib inimese jne Seega, võrreldes Sandraga, on Alex süüst rohkem puhas (kui nii saab siin öelda.) Kui Alex vanglasse peaks minema, siis ma annaks talle 10 aastat, Sandrale eluaegse inimese külmaverelise tapmise eest pluss takistas politseil leida asitõendeid pluss veenas oma venda mitte ülestunnistama (muidu oleks endal ka mendid kaelas olnud)

Aga vaene ema, kui teada saab, mis ''mänge'' lapsed mängivad Ta võiks suurest šokist lapse kaotada, siis see nõme Imre ta maha jätte. Kris teeks Alexile prison break' i nh ja põgeneksid vegasesse.... ja no edasi teate juba ise

aga uue osa vastu mul poleks midagi ...

...
Kris tegi minu jaoks täiesti ootamatu ja totaalselt õige otsuse.
Ma ei tea mida muud öelda
Palun uut osa!

Head tõlked haruldased. Minu arust on igal keelel oma -oma maagia ja ,noh selleks et tõlkida peab mõlema keele maagiat tundma, mis on pagana raske.

Võibolla on teie õpetajate vahel võimuvõitlus? Meil on koolist (parim) õpetaja ära ja kogu õpetajaskond -õpilastes rääkimata- on täiesti ära pööranud: nad on närvilised, karjuvad, ei oska asjadega toime tulla jne

Olgu, olgu, I'm having a rough time, aga jah, minu kallis kirjanduse õp ei meeldi kellelegi. Ta ongi minu meelest kahtlane...
Lugesin Kalevipoja läbi (alles 11. klassis, väga halb eestlane ) ja sain töö 4-, aga reedel kirjutasin Vilde kohta töö, täpsemalt Külmale maale, ja kirjutasin sellist paska kokku, et ise ka ei saanud aru. And guess what? Ma sain 5.
Kas see on normaalne? I think not
Õpetajatel on vist mingi stressi periood praegu. Loodame, ma lausa palvetan, et see möödub varsti.

Jah, Karolin, sul on maagia kohapealt õigus, aga eestlane ei tea mingit lihtsamat väljenditki. Selliseid absurde tuleb kokku.

Aga uut osa ootan tegelikult
Tahaks juba lugeda, mis edasi saab....

Eno Raua oma muidugi, kes seda pikka ikka viitsiks lugeda.
Ulme
ja siis veel need regivärsid.
Ma vaevalt lugesin neid jutustavaid ridu, sest ma küll ei lugenud välja, et Kalevipoeg vägistas kedagi.
Tegelikult pidin ma seda äkki 6.klassis või 5.klassis lugema, aga jah
ma olin sel ajal suht nö pohhuist, mind eriti kooli töö ei huvitanud.
Nüüd on asi suht vastupidine

Onju, Yuki?