Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Ok, ma parandan sind, Prais, vähe- me lugesime seda hoopis neljandas klassis Lõhmusega minu mäletamise järgi. Ning ma vihkan ka regivärsse... Kõige jubedam raamat, mida lugema pidin eelmine aasta oli Jevgeni Onegin... rütm käis pidevalt tatatataaa tatatatata tatatata tatatataaa (loodan et saite aru, mis ma mõtlesin) Ja siis loe veel ridade vahelt (minu ridade vahed olid tühjad)
Pakuks Eminem'ile seda Oneginit, teeks ägeda räpi, paneks biidi ka taha, saaks paremini selgeks

Aga õppimise kohapealt ütleks küll, et minu harjumused on samaks jäänud. Igat ainet õpin tund aega või vähem. Lihtsamad ained 15 min ja raskemad (mate, kema, füüsika) tund pool. Teen tavaliselt konspekte enda jaoks jne, lihtsam. Ja muidugi spikker ka alati igaksjuhuks, kes teab mil mu aju alt veab ning paar puhkepausi ka vahele tegema, mitte nii õppima nagu Praisja, kõik jutti

Aga jah, kus uus osa on ah???
Äkki Kirameki jäi lumevangi... või hoopis haigeks... või... okei, ei paanitse. Loodan, et on elus ja terve ja uus osa on tulekul.
Varajane jõulukingitus. *hint hint hint*

Kas me Pihlakuga ka ei lugenud seda Kalevipoega?
Ojaa, see Eminemi asi oleks mahe, siis saaks Rummeli tunnis kuulata seda

Kuule, Yuki, ma sain just põrutavaid uudiseid. U-Kiss ja meie - ühte juttu. Meist saavad kõrval tegelased

Jaaa, juttu tahaks küll. Oootan juba pikisilmi seda.
Tundub nagu "pikisilmi" on mu parasiit sõna siin. Ma olen seda päris palju siin kirjutanud
Aga jah, parim sõna minu ootust kirjeldamaks

Ich lebe noch! Mul oli täna rahvaluule eksam ning kuigi ma suutsin mitu toredat baltisakslasest keeleuurijat omavahel sassi ajada ning määrasin suure tõenäosusega kõik rahvariided valesti, rääkimata kuu- ja päikesekalendri vaheliste erinevuste kirjeldamisest, sain ma kuidagi hakkama. Nüüd tuleks ainult läbi saada...

Eno Raua "Kalevipoega"(hahaa, Eno Raud õppis minu põhikoolis )lugesin ma arvatavasti kuuendas klassis. Üheteistkümnendas tuli meil juba pisut "Kreutzwaldi" oma lugeda ning ka mõned alguse ja lõpuvärsid pähe õppida, teate küll, need, mis algavad sõnadega "Laena mulle kannelt, Vanemuine" ja "Aga ükskord algab aega..." Väikeses koguses ei ole regivärsivormis teose lugemises midagi halba, sest regivärsid on siiski meie ajaloo oluline osa "Jevgeni Onegini" osas pean ma nõustuma, kuid ainult osaliselt: tegemist ei ole tõepoolest väga hea raamatuga, kuid selle värsid on ilusad ja samuti on selle tõlge väga kiidetud

Selles osas teeb Masumi comeback'i ning räägib Alexiga nii mitmestki tõsisest asjast. Ma mainin kohe ära, et ma pole kunagi Prantsusmaal käinud, mistõttu jäävad tema reisi kirjeldused väga lühikeseks.

Ma ei suuda uskuda, et Rick Riordani järgmine raamat tuleb välja alles 2011. aasta sügisel! *nutab ja jookseb fonoloogiat õppima*

Uus osa on siin!
**

57.


Hei, oled veel elus? Me peame rääkima. Ootan sind homme kell 20.00 kooli juures kohvikus. Masumi
 
Saatja: Masumi
Saadetud: 15/08/07
 
Alex jõllitas oma telefonile saabunud sõnumit ning ta silmad paisusid suureks kui tõllarattad. See ei olnud võimalik! Masumi oli tagasi Eestis ning ta oli teda kohvikus oodanud...eile. Eile, sest Alex polnud leidnud mahti, et varem oma telefonile pilku heita. Enam ei võinud ta sekunditki kaotada. Masumi oli Prantsusmaalt naasnud ning kahtlemata oli tal Alexile palju rääkida. Nad olid nii pikka aega lahus olnud ning kindlasti oli vahepeal palju juhtunud...
Süütundekihvatus sundis Alexit numbri valimist pooleli jätma, kui talle meenus lubadus, mille ta Masumile enne viimase ärasõitu andnud oli ning mida ta pidada ei olnud suutnud; mida ta oli unustanud pidada. Ta oli lubanud, et peab Masumiga tihedalt sidet ning jagab temaga kõike enda elus toimuvat, kuid kõige kiuste oli ta oma sõbra sootuks unustanud. Oli päevi, mil ta polnud tema peale isegi mitte mõelnud.
Alex tundis end nii süüdi, kui vähegi võimalik oli. Masumi oli ta parim sõber, peaaegu tema ainus sõber. Kuidas oli ta ometi suutnud oma sõbra niimoodi unarusse jätta?
Ta pressis klahve ning olles veendunud, et telefon kutsub, tõstis selle kõrva äärde.
Masumi võttis vastu peale kaheksandat kutsungit. „ Я слушаю,“ lausus ta kõnet vastu võttes ning tema hääl kõlas teisiti, kui Alex seda mäletas. Tundus, nagu oleks Masumi väsinud ning see oli kummaline. Masumi ei olnud kunagi väsinud.

 „Masumi, siin mina, Alex,“ lausus Alex. „Kuule, ma tean et see kõlab uskumatult ja haledalt, aga ma sain su sõnumi alles praegu ja...oh, ma olen igavene idioot.“ Masumi kõhistas loiult naerda. „Ära raputa endale tuhka pähe, eks ole. Ma olin 99,9% kindel, et sa ei jõua nii või teisiti kohale, nii et ma ei oodanud sind õnneks eriti kaua. Millega sa üldse eile tegelesid?“ Alex köhatas torusse, pidades paremaks sellele küsimusele mitte vastata. Tegemist ei olnud telefonijutuga. „Miks me minust räägime?“ keerutas ta. „Räägime parem sinust. Kuidas su reis möödus? Millal sa tagasi jõudsid?“ „Eile hommikul. Sa ei kujuta ettegi, millist tüütut elu ma olen elanud...aga mis me sellest ikka telefoni teel räägime. Saad sa ütleme, ma ei tea, millalgi siia tulla? Ma pole sind nii kaua näinud ning oleks tore vahelduseks ka kellegi normaalsega lobiseda. Praeguseks on mul ajuvabadest sugulastest totaalselt kõrini.“ Alex muigas. „Ma tean, mida sa tunned,“ vastas ta, meenutades Indreku külaskäiku. „Ka mina olen nendega vahepeal kokku puutunud.“ Ta heitis pilgu kellale. „Ma olen umbes tunni aja pärast sinu pool. Kas see sobib sulle?“ Masumi noogutas ning kuigi seda loomulikult telefonis näha ei olnud, teadis Alex kindlalt, et ta just nimelt seda teeb. „Olgu. Tunni aja pärast siis näeme, kui sa just enne liiklusõnnetuses surma ei saa.“ Ta naeris oma julma nalja üle ning pani toru ära.
Mõte, et ta taas üle hulga aja Masumit näeb, rõõmustas Alexit ning samavõrra rõõmsaks tegi teda ka mõte, et Masumi ei pahandanud sugugi selle pärast, et ta eile välja ei olnud ilmunud. Masumi oli olnud juba ette aimanud, et Alex ei jõua sellele kohtumisele ning lühikeseks ajaks oli Alex veendunud, et Masumi omab annet inimeste mõtteid lugeda.
Ta viskas endale kiiresti selga esimesed riided, mis talle kätte juhtusid ning üritas oma juukseid kammida, kuid sellest ei tulnud midagi välja nagu alati. Ta suutis vaid oma juuksepiirde paika tõmmata ning sellega tema edusammud piirdusidki: ükskõik kui mitu korda ka kammiga läbi oma juuste tõmbas, nägid need endiselt välja nagu Harry Potteri kontrollimatud kiharad.

Enne, kui ta majast välja kiirustas, pistis ta korraks pea Krisi toa ukse vahelt sisse. Kuna oli alles üsna varajane hommik – ehk siis peaaegu keskpäev –, ei olnud Kris veel ärganud ning vedeles rahulikult teki all, kuigi see kattis vaid poolt tema kehast. Suurem osa tekist vedeles otsapidi põrandal ning selle saatust jagasid ka kaks Krisi patja.
Alex astus naerdes tema juurde ning suudles teda otsaesisele. „Hommikust,“ lausus ta naeratades. „Ma lähen natukeseks välja.“ Kris mõmises vastuseks midagi seosetut, mis kõlas umbes nagu „edasi, Kentucky poisid, valu Maxima neegritele.“ Seejärel keeras ta teise külje ning magas edasi, ignoreerides täielikult Alexi kohalolekut. Alex muigas, teades, et Kris suudab end suure tõenäosusega alles lõunaajaks voodist välja vedada.
Eesootava päeva suhtes ootusärevust tundes tõmbas Alex jalga rohelised tennised, mida ta juba kaua kandnud ei olnud ning pani oma tavalise tagi asemel selga tumesinise dressipluusi. Seejärel kiirustas ta minema. Pidi tulema pikk päev.
**
Masumi ja Mannu mängisid õues tennist, kui Alex saabus, ning tüdruk väljendas teda nähes ülevoolavat rõõmu, üritades Alexit surnuks kallistada. „Alex!“ oli ta üliõnnelik. „Ma pole sind nii kaua näinud, et olin juba peaaegu unustanud, milline sa välja näed! Aga miks sa päevitunud ei ole? Heldeke, sa oled peaaegu sama kahvatu nagu meie keemiaõpetaja! Lisa ainult valge särk ja...“  „Koolist rääkige koolis,“ soovitas Masumi reketit käest visates. „Alex, sa tulid just sobival ajal. Ma hakkasin juba vaikselt meeleheidet tundma. Mannu on võitnud iga viimase kui seti ja ta ajab mind närvi. Kurb küll, aga ma ei ole mingi prince of tennis.“ Oma õde mänglevalt eemale lükates kallistas ta Alexit tervituseks. „Mannul on õigus,“ märkis ta, „sa oled tõesti kahvatu. Ma arvasin, et sa oled vähemalt natuke päikest saanud, aga sa oled ju peaaegu sinine! Lasnamäele sul küll minna ei maksa, seal aetakse sind kohe fašisti pähe orki.“ Ta naeris ning Alex naeris temaga kaasa. Oli väga vabastav taas oma vana sõpra näha. Nende vahele oli jäänud peaaegu terve suvi.

Võrreldes Alexiga ei olnud Masumi sugugi kahvatu: ta oli kõige otsesemas mõttes päevitunud ning nägi välja hoopis teistsugune, kui Alex teda mäletas. Lisaks päevituse hankimisele oli ta ka vähemalt paar sentimeetrit pikkust visanud ning tema lühikesed püksid paljastasid tema muhklikud põlved, mille olemasolust Alex seni üsna teadmatuses oli olnud. See väike suvepuhkus, mida Masumi nautinud oli, oli talle kahtlemata hästi mõjunud.
„Lähme istume terrassile ja joome limonaadi,“ tegi Masumi ettepaneku. „Või veel parem, ärme joo limonaadi. Mulle ei meeldiks sugugi, kui nõeltega röövputukad mu ümber tiirlema hakkaksid. Nad nimelt ei meeldi mulle.“ Ta naeris ning juhtis Alexi terrassile, kus nad rohelise plastmassist laua taga istet võtsid. Alex oletas ekslikult, et ka Mannu liitub nendega, kuid tüdrukul polnud selleks tuju – ta viskas murul lebavale tekile pikali ning asus viimaseid suviseid päikesekiiri püüdma. Tegelikult oli päevitamiseks külmavõitu, kuid Mannu jaoks ei olnud ilm faktor.
„Sa ei kujuta ettegi, kui hea meel mul sind näha on,“ lausus Masumi ning vaatas Alexile rõõmsalt otsa. „Sa ei ole üldse muutunud. Ma arvasin, et sa oled ma ei tea, kuidagi rohkem täiskasvanu, kui ma tagasi tulen, kuid sa oled täpselt samasugune nagu alati.“ „Arvad?“ Alex ei osanud selle peale midagi tarka vastata. „Võimalik, et ma olengi samasugune. Tunne on küll pisut teistsugune kui see, millega ma harjunud olen. Elu on lühikese ajaga nii palju muutunud, et ma tunnen seda vaevalt ära...“ Ta muutus kohmetuks. „Räägi mulle parem, kuidas su Pariisi elu möödus.“ Masumi kirtsutas nina. „Ma parem ei räägi midagi. Kümne minuti pärast ilmub nii või teisiti välja mu ema ja sunnib sind järgmised kaks tundi igavaid ja mittemidagiütlevaid pilte vaatama, nii et heidame selle teema praegu kõrvale. Pariis oli Pariis. Lisaks sellele sõitsime me läbi ka Toulouse'ist ja sellest teisest linnast, mis ta nimi nüüd oligi...“ Masumi vehkis õhus sõrmega, püüdes linna nime endale meelde tuletada. „Noh, tead küll, see linn, mille nimi sarnaneb Prantsuse hümni nimega...“ „Marseille,“ lausus Alex. „See nimi on Marseille.“ „Just!“ naeris Masumi võidukalt, nagu oleks ta ise selle peale tulnud. „Seal käisime ka. Suudad sa ette kujutada midagi piinarikkamat kui autotäis sugulasi, kes mulisevad sajas või noh, kahes erinevas keeles, millest sa sõnagi aru ei saa?“ Alex noogutas. „Suudan. Vene keele tunnid on sel aastal kahtlemata paras terror.“ Masumit ta loomulikult ohvrite hulka ei arvanud, kuna viimase vene keele oskus oli liiga hea, et olla tõsi. Vahel oli Alex salamisi soovinud, et ka tal oleks kaks emakeelt. Kahtlemata oleks see tema koolielu tunduvalt lihtsamaks muutnud.

Hoolimata algsest lubadusest seda mitte teha jutustas Masumi Alexile siiski lühidalt kogu oma puhkusest, alustades oma täditütre imeliste pulmadega ja lõpetades sellega, kuidas üks prantsuse kutt paar päeva enne tema ärasõitu Masumile veidi kolki oli andnud, kuna too oli tema tüdrukut liiga kaua vaadanud. Seda kuuldes jutustas Alex Masumile oma kaklusest Kariné eksiga ning pühendas ta ka Indreku külaskäigu saladustesse. Oli vaid üks teema, mida ta ei puudutanud ning see oli Kris. Ta ei olnud kindel, kas ta on juba valmis kõike nende vahel toimunut Masumiga jagama – hoolimata sellest, et Masumi oli tema parim sõber, tundis Alex selle idee suhtes teatud kartust – ning üritas seda vältida nii palju kui vähegi võimalik.
Masumi tundus siiski taipavat, et Alex üritas Krisist rääkimisest kõrvale hiilida ning julges lõpuks ka tema käekäigu kohta pärida.
„Kuidas Kris elab?“ tahtis ta teada. „Mulle tundub, et sa ei taha temast rääkida.“ Alex raputas pead, taibates Masumi mõttekäigu suunda. „Asi pole selles,“ lausus ta ning jätkas keerutades, kuigi juba teades, et sellest mingit kasu pole, „mul lihtsalt ei ole temast midagi rääkida.“ Masumi raputas pead. „Alex, Alex, Alex. Ma tunnen sind juba piisavalt kaua ning tean, kui sa valetad. Ma tean, et sa lootsid, et see mul kahe silma vahele jääb, kuid sa ei suuda mind ära petta. Tegelikult on sul temast nii mõndagi rääkida...“ Ta üritas naeratada, kuid see kukkus välja pingutatult ning ebasiiralt. Alex oli Masumit vaid väga harva ebasiiralt ning naeratamas näinud ning see mõjus talle murettekitavalt. „Tõtt-öelda tunnen ma tema suhtes kerget kadedust,“ sõnas Masumi ning nüüd tajus Alex selget kibedust, mis tema hääletooni tunginud oli. „Ta on mu parima sõbra endale kahmanud. Ma teadsin muidugi, et ühel päeval see juhtub...kuid siiski. Terve selle aja, mis ma ära olin...me kõnelesime vaid paar korda ja ka siis oli Kris ainus, kes sul mõttes oli. Alguses oli see ootuspärane, siis aga muutus see tüütuks. Ühel hetkel sa lihtsalt ei helistanudki mulle enam. Sa isegi ei vastanud mu kõnedele.“ Alex noogutas süüdlaslikult. Masumi oli talle tõepoolest mitu vastamata kõnet jätnud, kuid ta ei olnud kordagi leidnud aega talle tagasi helistamiseks. Ta teadis, et Masumi pidi olema pettunud...et ta oli temas pettunud.

„Ma mõistan, et ma ei peaks niimoodi tundma, kuid kui ma mõtlen sellele, et ta hõivab minu koha...“ „Ei, Masumi.“ Alex katkestas teda. „Ta ei hõiva sinu kohta. Kuigi me viimasel ajal eriti palju suhelnud ei ole, oled sa alati mu parim sõber olnud ja selleks sa ka jääd. Mitte keegi ei saa sinu kohta üle võtta, isegi Kris mitte. Masumi, sa oled mulle peaaegu nagu vend. Kris on keegi teine. Kris on...“ Ta hammustas huulde, otsides õigeid sõnu. Ta ei saanud enam vaikida, mitte nüüd, kui tõde tal juba keele peal oli.
„Kris on mu poiss-sõber,“ lausus ta lõpuks pärast mõningast kaalumist.
Masumi hingas sügavalt sisse. Ta oli seda avaldust oodanud, eriti pärast seda, kui ta oli mõistnud, mida Alex tema vastu tunneb ning nüüd, kui see lõpuks välja oli öeldud, oli see just see, millena see kõlas: tõde.
„Nii et see on siis tõsi,“ lausus ta lõpuks. „Kas tead, nii kummaline kui see ka ei oleks, ei suutnud ma sellesse varem mitte kuidagi tõsiselt suhtuda. Mulle tundus kogu aeg, et see on mingi faas, mis läheb mööda ja et sa saad sellest üle, aga nüüd...“ Ta koputas mõtlikult sõrmedega vastu lauda. „Ma teadsin alati, et sa leiad endale kellegi, kellest hoolida. Ma teadsin seda juba siis, kui sa ise veel sellesse ei uskunud ning mul on väga hea meel, et see lõpuks juhtus. Ära saa valesti aru, mul on tõepoolest väga hea meel. Aga Kris...“ Ta asetas käed enda ette lauale ning põrnitses huvitatud ilmel oma sõrmeküüsi, enne kui taas pilgu tõstis. „Miks peab see just Kris olema? Ma mõtlen...sa oled ju kutt...ja tema on...“

„Ma olen juba ammu selle peale mõtlemast lakanud,“ lausus Alex ohates ning asetas oma käed sülle. „Ma tean, et see võib sinu jaoks harjumatu olla ning kui sa ei taha endale sõpra, kes on homo, siis lihtsalt ütle...“ „Ära räägi rumalusi!“ pahvatas Masumi. „Kuidas julged sa üldse midagi sellist mõelda?“ Alex kehitas vabandavalt õlgu. „Selles mõttes pole midagi halba. Kui sa tahaksid minust lahti öelda, oleksid sul selleks kõik õigused. Kui mu lähedus sulle vastumeelne on, ära pelga...“ „Pea oma saatuslik suu,“ ütles Masumi ning tema häälest puudus igasugune lõbusus. „Teeme paar asja kohe selgeks. Ma ei kavatsegi sind diskrimineerima hakata. Sa oled mu sõber ja mul on ükskõik, kas sa oled hetero, homo, bi või tunned huvi latekskostüümis kinnisidumismängude vastu. Lihtsalt...“ Ta tegi hetkelise pausi. „Lihtsalt...Kris...ma ei oleks kunagi arvanud, et sa valid tema.“ Ta vaatas Alexile tõsiselt otsa. „Ma kujutasin seda alati pisut teistmoodi ette.“
„Kunagi kujutasin ka mina seda teistmoodi ette,“ kostis Alex ausalt. „Ma ei tahtnud homo olla, kuid ma olen ja ma ei saa seda muuta, kuna paratamatult on see osa minu olemusest. Ma ei soovinud, et asjad nii läheks, kuid ometi on need nüüd just nii, nagu nad parajasti on. Ma ei soovinud, et see kõik juhtuks, kuid see juhtus sellest hoolimata. Ma ei ole kunagi tundnud kellegi teise vastu seda, mida ma praegu Krisi vastu tunnen. Temas lihtsalt on midagi, mis mind tema poole tõmbab ning mis enamikus inimestes, keda ma kohanud olen, puudub. Ma olen näinud tema tegelikku külge, millele on väga raske piisavalt lähedale jõuda. Kui sa teda paremini tunneksid, saaksid aru, mida ma silmas pean. Me oleme temaga tegelikult väga sarnased, hoolimata sellest, et me esmapilgul täiesti erinevatena tundume. Me mõistame teineteist. Küllap see ongi põhjuseks, miks...miks ma teda armastan. Miks ma lihtsalt ei saa ilma teda armastamata olla. Ma ei tea, mida ma tunneksin, kui peaksin ühel hetkel ilma temata olema. Oli aeg, kui ta ei olnud mulle eriti tähtis, nüüd aga...nüüd aga on ta peaaegu ainus, mis mulle tähtis on. Ta on osa minust, samamoodi nagu okkad on osa roosist. Ta on mu isiklik sinine esmaspäev, mille eest pole pääsu ning mille eest ma ka pääseda ei soovi.“
Ta üritas Masumi näoilmest midagi välja lugeda, kuid ei leidnud sealt midagi, mida ta juba varem näinud ei oleks. Masumi oli üllatavalt rahulik, tundudes vaid pisut mõtlik olevat. „Nii et sa armastad teda.“ Loomulikult oli Masumi seda taibanud veel enne, kui Alex ise, kuid ka see oli üks neist asjadest, mida ta endale teadvustanud ei olnud. Nüüd aga polnud tal teist võimalust.

„Kui sa teda armastad, pean ma sellega leppima,“ lausus ta. „Ja tea, et sinu seksuaalsus ei ole minu jaoks probleem. Ma pean sellega lihtsalt veidi aega harjuma, muud ei midagi. Ära pane mulle seda pahaks.“
Alex tundis Masumi vastu kirjeldamatut tänutunnet. Oli selge, et Masumi temasse nüüd pisut teistmoodi suhtus, kuid ta ei kavatsenud Alexile selga pöörata ning see oli kõik, mis luges.
„Aitäh,“ pomises Alex, „et sa nii mõistev oled. Sa ei tea, kui palju see mulle tähendab.“ „Ära selle pärast muretse,“ vastas Masumi. „Mina mõistan sind alati ning kui ka ei mõista, teen ma ikkagi näo, et mõistan. Selleks ju sõbrad ongi, hell yeah.“
Nad istusid paar minutit vaikuses, ütlemata ainsatki sõna. Alles siis, kui Masumi ema rõõmsalt terrassile oli ilmunud ning asetanud poiste ette kaks klaasi värske õunamahlaga, mainides Alexile, et teda ootab ees palju pilte, mida vaadata, võtsid nad taas jutuotsa üles.
„Mida teie vanemad sellest arvavad?“ päris Masumi mahla rüübates. „Ma tahaksin küll loota, et nad hüppavad rõõmust lakke, kuid miskipärast tundub mulle, et see variant on väga ebatõenäoline.“ „Mida sa ise arvad?“ küsis Alex klaasi laua peal keerutades – õunamahl ei olnud talle kunagi eriti meele järele olnud. „Nad ei tea ja oleks parem, kui see veel mõneks ajaks nii jääks. Ma tean, et ühel hetkel peame me neile kõik ära rääkima, kuid me peame ootama sobivat hetke ning lähiajal seda ei tule. Lõppude lõpuks on mu ema ikkagi rase ning mis Imresse puutub, siis on ta veendunud homofoob...“ Ohates tõstis Alex viimaks klaasi suule ning võttis esimese, väikese lonksu. Janu käest ei olnud pääsu.

„Sandra teab,“ sõnas ta, kui oli külma ja üllatavalt värskendava sõõmu alla neelanud. „Ta lepib sellega ja esialgu on see minu jaoks piisavalt hea. Kui kõik ükskord perekonnas avalikuks tuleb, on mul loota vähemalt ühe inimese toetusele.“ Ta neelas veel ühe külma mahlalonksu, nautides meeldivat jahedusetunnet, mida see tekitas.
Olles viimaks endale täielikult teadvustanud, kui tõsine Alexi ja Krisi suhe on, hiilisid Masumi pähe mitu küsimust, mida ta esitada soovis. Masumi teadis, et vähemalt üks neist on kindlasti piinlik, kuid ei tema ega Alex olnud enam lapsed, kelle jaoks see teema tabu oleks olnud. Nad olid peaaegu täiskasvanud.
„Ütle mulle...“ alustas ta ning kogus julgust. „Ütle mulle, kui kaugele te õigupoolest jõudnud olete? Ära pane mulle mu uudishimu pahaks, see on täiesti loomulik küsimus. Me oleme ju sõbrad, või kuidas? Ära karda mulle rääkida.“
Alex teadis, et oli selleks ajaks, kui Masumi oma küsimuse lõpetas ja vastust ootama jäi, juba sama punane kui vähk. Samahästi oleks võinud Masumi oma küsimuse vastust tema näost lugeda, kuid Alex teadis, et viimane eelistab seda siiski tema suust kuulda.

„Sellega on nii, et...“ Ta ei teadnud, kuidas seda välja öelda. Tunnistada, et ta Krisi armastab, oli üks asi. Öelda, et ta on ka temaga seksinud, oli sootuks midagi muud.
„Mõtle ise,“ poetas ta lõpuks, leides viimaks, et ta ei saa seda Masumi eest varjata. „Sa oskad ju ometi mõelda.“
Loomulikult oskas Masumi mõelda ning ta taipas, et tegelikult pole seda vajagi. Vastus, mida ta ootas, oli juba selgelt tema ette laotatud, hoolimata sellest, et õigupoolest polnud Alex midagi kindlat öelnud, vaid andnud kõigest umbmäärase vihje. Ka vihje aga rääkis enda eest. Tahtmatult tõmbus ka Masumi näost punaseks. Oli mitmeid asju, milles ta Alexist parem oli, kuid mis puutus süütuse kaotamisse, oli Alex temast ette jõudnud ning see tekitas temas kerget meelehärmi. Kuigi nad olid sõbrad, oli Masumi alati tundnud soovi Alexiga võistelda ning just see soov oli see, mis tihti Masumit motiveeris.
Süütuse kaotamises oli Alex tõepoolest Masumist ette jõudnud. Loomulikult ei teadnud Masumi aga, et Alexi süütus oli kadunud juba ammu enne seda, kui Kris areenile ilmus...
„Ma loodan, et see oli seda väärt,“ sõnas Masumi viimaks ning Alexil ei jäänud muud üle kui noogutada. „See oli seda väärt,“ vastas ta vaikselt ja mõtlikult, tundudes kõhklevat. Miks ei olekski ta kõhklema pidanud? Ta ei olnud ammu kellegagi nii isiklikel teemadel vestelnud ning tundis, nagu supleks ta tundmatutes vetes.
„Mannu kindlasti kurvastab,“ sõnas Masumi lõpuks, otsustades nii intiimseid teemasid enam mitte puudutada – lõppude lõpuks ei puutunud Alexi voodielu puudumine või mittepuudumine kuigipalju temasse -  ning naeratas, seekord siiralt. „Võib-olla on see sulle kahe silma vahele jäänud, aga ta on sul juba pikemat aega pilku peal hoidnud. Küll ta kurvastab, kui kuuleb, et sa oled nüüd hõivatud.“ „Sa ju ometi ei ütle talle,“ palus Alex ehmunult. „Ma tean, et ta on su õde, aga...“ Masumi lõi käega. „Muidugi ei ütle ma talle midagi,“ ütles ta ning oleks peaaegu naerma puhkenud. Alexi pabistamist oli nii naljakas vaadata. „Ega ma loll ei ole. Ära muretse, ma ei ütle Mannule sõnagi.“
Otsekui tellitult oli Mannu murult püsti tõusnud ning potsatas sekund hiljem Masumi kõrval olevale vabale toolile. Ta lehvitas endale käega tuult, haaras laualt Masumi mahlaklaasi, mis veel pooltäis oli ning jõi selle oma venna tõtakatest protestidest hoolimata tühjaks.

„Hei, Mannu,“ naeratas Alex ning nihutas oma klaasi igaks juhuks tüdruku haardeulatusest ära. „Sellest on nii kaua, kui me viimati kohtusime. Ausalt öeldes arvasin ma, et mõni kena prantsuse noormees võtab su endale naiseks ja sa jääd Prantsusmaale jõudeelu nautima.“ „Mannu ei tule enam siia,“ muigas Masumi ning ahvis oma õe näol olevat mossitavat grimassi. „Mannul on täna laulatus.“ Selle eest teenis ta ära ühe kena löögi oma pealae pihta.
Mannu köhatas.  „Te ju teate seda vana nalja,“ lausus ta. „Maailmas on palju häid mehi, kuid enamusel neist on juba oma boyfriend olemas.“
Masumi turtsatas naerma ning kui ta suu oleks parajasti täis olnud, oleks ta kahtlemata joogi endale kurku tõmmanud. „Okkaline on olnud sinu tee püha tõe juurde,“ kõõksus ta, üritades kõigest väest silmi tikkuvaid naerupisaraid tagasi hoida ning tehes seda üsna edutult, „kuid lõpuks oled sa selle leidnud.“ Alex ei naernud küll temaga kaasa, sest Mannu sõnad puudutasid teda liigagi lähedalt, kuid Masumi naerupisarate nägemine muutis ta kummaliselt muretuks ja lõdvestunuks. Korraks vilksas küll ta peast läbi küsimus, kas ei oleks parem ka Mannu oma saladusse pühendada, kuivõrd ka tüdruk tema sõber oli, kuid lõpuks mattis ta selle mõtte siiski maha. Kuigi ta oli Mannuga alati hästi läbi saanud, ei olnud tüdruk teda kunagi nii hästi mõistnud, kui Masumi seda teinud oli ning Alex teadis, et ta ei tee seda ka seekord. Mõned asjad jäid paratamatult Mannu jaoks võõraks.
Aeg kulus ruttu ning peagi oli käes juba hiline pärastlõunatund. Viimaks Masumi poolt lahkudes tundis Alex, nagu oleks ta süda tükk maad kergemaks muutunud. Masumi teadis kõike ja ometi ei tähendanud see, et ta oleks Alexi endast ära tõuganud. Ta ei hakanud teda hukka mõistma, vaid võttis tema uue külje peaaegu vaikides omaks. Ta oli hea sõber ning Alex teadis, et temasuguseid on vähe. Mingis mõttes kuulus Masumi vaim vanasse maailma, mis juba lootusetult hääbunud oli.

Ilm oli haruldaselt ilus ning nii eelistas Alex täistuubitud ning umbses bussis loksumisele kerget jalutuskäiku. Ta hoidis peateelt kõrvale, kõndis mööda kõrvaltänavaid ning seisatas mõneks hetkeks ühe renoveerimisjärgus maja ees. Veel oli osaliselt näha maja kulunud puitvooder, mis pidi peagi kaetama uute paneelidega ning uus, rootsipäraselt punane katus oli juba peaaegu valmis. Peaaegu alateadlikult võrdles Alex seda maja oma eluga: sarnaselt majale, mis veel päris valmis ei olnud, oli ka tema elul veel mitu krobelist nurka, mis vajasid maha lihvimist ning mille olemasolu selle ebatäiuslikuks muutis. Nähes töömehi, kes aeg-ajalt kätega näole tilkuvat higi pühkisid ning seintele laudkatet kinnitasid, tundis Alex, et hoolimata kõigest sellest, mida ta taluma on pidanud, on täiuse saavutamine siiski võimalik. Paar minutit seisis ta paigal ning neelas enda ees avanevat vaatepilti, et see enda mällu talletada. Seejärel jätkas ta oma teekonda. Ta ei suutnud küll mõelda lilledele ja liblikatele, kuid kui ta selleks võimeline oleks olnud, oleks need talle kahtlemata rõõmu valmistanud.
Avastanud, et on kogemata võtmed maha unustanud, ei jäänud Alexil muud üle, kui uksekella helistada ning ootama, et uks peagi avaneb. Viimaks, peale kolmandat nupulevajutust, ilmus uksele Kris, kelle nägu päikesevalguses üllatavalt hall tundus.
„Hea, et sa tulid,“ lausus ta tervituse aseainena ning puudutas Alexi õlga, selle asemel et teda kirglikult emmata, nagu see tal viimasel ajal alati kombeks oli. „Ma kavatsesin sulle just helistada.“ „Kas midagi on lahti?“ küsis Alex kahtlustavalt ning koheselt jooksis ta silme eest läbi mitu võimalikku varianti, millest üks oli hullem kui teine ning mõni koguni nii jube, et ta ei tahtnud neid ettegi kujutada.
„Ma ei tea, kas just lahti,“ sõnas Kris, hääl sugugi mitte veenev, „kuid ma olen su ema pärast mures.“ „Mis temaga juhtus?“ hüüatas Alex kohkunult ning trügis Krisist mööda tuppa, jäädes kõhklevalt esikusse seisma. „Kas...lapsega...“ „Mitte midagi ei ole juhtunud,“ sõnas Kris, „kuid ta on end terve päeva halvasti tundnud. Ta pole isegi kordagi oma toast välja tulnud ning kui ma pärisin, miks, väitis ta, et tunneb end lihtsalt väsinuna. Ta keeldus söögist ja koguni veest, mida ma talle pakkusin ning ma ei saa sina midagi teha, et ma muretsema hakkasin. Ma tean küll, et ta ei ole minu ema ja see ei ole võib-olla üldse minu asi, aga...“ Ta kehitas õlgu. „Ma helistasin juba Sandrale, kuid ta ei võtnud vastu, ning kui sa poleks tulnud, oleksin ma järgmisena sulle helistanud...kuid sa unustasid oma telefoni maha, kui Yami juurde läksid. Ma tean, et see on lame, aga ma surfasin natuke su sõnumites ja...“ „Hiljem,“ pomises Alex ning astus Krisist mööda, esikusse, harutades oma tennisepaelad käigu pealt lahti ning visates tennised nagi alla, marssides seejärel sokkides trepist üles oma ema tuppa. Ta ei koputanud uksele, vaid söandas kohe sisse astuda.

Marianne pikutas voodil, selg vastu seina ning ta parem käsi oli ta kõhule asetatud. Otsekohe läbis Alexit muresööst. Mis siis, kui ta emaga oli midagi korrast ära? Mis siis, kui teda vaevasid valud? Ta ei olnud enam esimeses nooruses ning Alex oli tema raseduses alati riski näinud, riski nii emale kui ka lapsele. Kas risk hakkas end tõepoolest viimaks ilmutama?
Alex heitis pilgu Marianne näkku, lootes sealt vastuseid leida, kuid valugrimassi või piinatud pilgu asemel nägi ta vaid õndsat õnnelikkust.
„Tere,“ lausus ta ja proovis naeratada, et mitte näidata välja enda sees iga sekundiga kerkivat paanilist tundmust. „Kuidas sul läheb? Kris ütles, et sa ei ole oma toast väljunud ning ei taha isegi juua...kas kõik on korras? Kas sind vaevab midagi? Valu? Kas sa tahad, et ma helistan arstile ja...“ „Alex.“ Marianne hääles puudus igasugune etteheide, kui ta oma poja nime nimetas. Aeglaselt tõstis ta oma käe ning viipas Alexile, et ta lähemale tuleks. „Istu.“ Ta osutas voodiservale ning kuulekalt astus Alex lähemale. Olles istet võtnud, pöördus ta taas oma küsimustega naise poole. „Palun ütle mulle, mis sind vaevab. Sinuga ei ole kõik...“ „Anna mulle oma käsi,“ sõnas Marianne. Kõhklevalt ulatas Alex oma emale oma käe. Marianne võttis selle tänulikult vastu. Hetkeks hoidis ta seda õhus ning Alexile tundus, et Marianne oli soovinud vaid ta kätt pigistada, kuid seejärel asetas Marianne tema käe oma kasvanud kõhule.
„Kas sa tunned seda?“ päris ta õhinal ning tema nägu lõi ülevoolavas õnnes särama. „Kas tunned?“
Esialgu ei tundnud Alex midagi, kuid oma kätt pisut liigutades taipas ta õige pea, millele ta ema vihjas.
Laps, kes tema üsas kasvamas oli, liigutas ning põtkis julgelt vastu oma ema kõhuseina.
„See on...“ oli Alex hämmeldunud. Marianne naeratas ja noogutas. „Jah. See on sinu ja Krisi vend.“ Tema näos peegeldus heldimus. „Ma tundsin täna esimest korda, kuidas ta liigutab. Seda tunnet on lihtsalt võimatu kirjeldada, kuid ma loodan, et te mõistate. Ma tean, et panin teid tõenäoliselt muretsema, eriti sind, Kris...“ Ta nookas peaga poisi poole, kes uksel seisis, kuid lävest kaugemale polnud astunud. „...kuid ma kartsin, et kui ma paigal ei ole, jääb ta vakka...“
Alex hoidis veel mõne sekundi kätt oma ema kõhul ning eemaldas selle siis. Mitte kunagi ei olnud ta tajunud selle tillukese uue elu lähedalolekut nii teravalt kui nüüd, kui ta oli seda oma käega puudutanud ning ta ei teadnud, kas ebamugavustunne, mis ta kurgus kriipis, oli tingitud soovist naerda või nutta.
Vend. Tema ja Krisi vend.

„Sa panid meid tõepoolest närveerima,“ suutis ta lõpuks öelda, „kuid ma arvan, et see on andestatav.“ „Öelge seda mulle,“ porises Kris, kes ilmselgelt ennast lolliks oleks muretsenud, kui Alex õigel ajal koju poleks saabunud. „Öelnud siis mulle varem, aga no ei. Laske aga mul pabistada, kama kaks. Mitte et ma sind süüdistaksin, Marianne, sest see kõik on ju väga tore, aga küsimus on põhimõttes.“ Tema suunurk kiskus krampi, kui ta tegi katset naeratada. „Mul on sinu pärast väga hea meel,“ sõnas ta kuivalt. „See laps saab endale kindlasti maailma parima perekonna, eriti seetõttu, et sina oled ta ema.“ Marianne nägu venis seda avaldust kuuldes veelgi laiemale naerule kui varem ning iroonia ja üldine pettumus, mis Krisi sõnades selgesti tabatav oli, jäi talle märkamatuks. „Aitäh,“ lausus ta. „See tähendab mulle nii palju.“
Olles veendunud, et Mariannega on tõepoolest kõik korras ja et ta ei vaja midagi, ei lisapatja ega -tekki, lahkusid Alex ja Kris lõpuks toast, et lasta naisel rahulikumalt hingata, ning jätsid ta oma rõõmutundega omavahele.
„Ma ei suuda uskuda, et see tõesti juhtub,“ pomises Kris vaikselt, kuid siiski kuuldavalt. „Ma olin juba peaaegu unustamas, et nad saavad tõesti lapse...kuid kuidas saakski keegi midagi sellist kauaks unustada.“ „Keegi ei saa midagi sellist unustada,“ oli Alex nõustuma sunnitud ning korraga tundus ta viril ja tujust ära olevat. Paratamatult meenus Krisile vestlus, mis neil mõni aeg tagasi olnud oli.

„Ta on meie MÕLEMA vend. Ma tahan öelda, et...et...milline laps sooviks, et ta...mõlemad vennad on geid...ning veel omavahel?“

Kris teadis, et Alex ei olnud selles küsimuses oma arvamust muutnud ning see muutis ta kurvaks. See oli kõigest laps, kõigest üks väike laps...
Ja ometi sidus see teda ja Alexit viisil, millest kumbki mööda ei saanud vaadata.
Seda teades avas Kris oma suu, et midagi pehmendavat öelda, hoolimata sellest, et sõnad, mida ta lausuda oleks soovinud, ta fantaasia hüljanud olid.
„Masumi saadab terviseid,“ köhatas Alex, kuigi see tõsi ei olnud. Ta teadis täpselt, mida Kris öelda kavatses ning selle kuulmine oleks asja ainult hullemaks teinud. Üritades millelegi muule keskenduda, asetas ta oma käe ümber Krisi õla. See oli see, mis tähtis oli.

Alexi sees möllav raju ei tahtnud aga kuidagi vaibuda. Ta mõtles korraga kõigele: Masumile, Mannule, Imrele, oma emale, oma väikevennale ning Krisile, tema vennale nii mitmeski selgusetus tähenduses, ning siis ei mõelnud ta enam millelegi. Maailm ei kavatsenudki seisma jääda ja teda maha lasta, vaid jätkas pöörlemist ning tema ülesandeks jäi vaid maaga samas suunas pöörelda. Vältimatuga ei saanud võidelda.
„Kõik muutub peatselt,“ sõnas ta mõtlikult, kui nad Krisiga trepist alla kõndisid, „kuid meie muutumiseks on veel liiga vara.“ Kuigi ta päriselt Alexi mõtet ei taibanud, ei osanud Kris teha muud, kui temaga kaasa noogutada.
Kõik oli tõepoolest muutumas ning oli tulemas mitmeid muutusi, mis mõjusid kui ähvardavad äikesepilved helesinise mere kohal.

MASUMI MU MUSI ON TAGASIIII!!! Ta võttis selle uudise küll päris külmalt vastu... ma oleks küll pöördesse läinud ja detaile hakanud küsima, et kes kelle jne Aga noh, ega kõik mina ka pole Masumi!!!

Uiui...mis nüüd saama hakkab... iga osa muutub aina põnevamaks ja kriitilisemaks, kujutan ette et sa hakid lõpu ka veel ilusti ära, et pinget üleval hoida... See polnud nüüd vihje eksole
Aga uut tahaks juba!

Freut mich zu hören
Ah et baltisakslased? Mul endalgi probleeme nendega. ÜRITAN kirjutadanendest kirjandit siin, aga jah, selle kohapealt mul mõte ei jookse.
No loodame, et kõik läheb hästi.

Tegelikult ma pidin ka neid värsse pähe õppima, aga ma hiilisin sellest sujuvalt mööda
Tundub suht mõtetu neid pähe õppida. Mida ma nendega teen?
Mul on õpitud Hamleti monoloogi esimene osa pähe, aga ma pole sellega siia maani midagi teinud.

Nii nüüd põhi teema juurde
MASUMI!!!
Lõpuks tuli ta ka seal Prantsusmaalt tagasi. Ta on ikka väga mahe tüüp ja Mannu ei saanud enam täpsem ka olla

Jah, Yuki, me kõik ei küsiks detaile
Ja võib-olla olekski Masumi küsinud, aga kui Alex juba sellise süütu küsimuse pärast tuli punaseks läks, siis kas ta sellest täpsemalt oleks rääkinud?
I don't think so

Aga jaa, ma pean 100% nõustuma
Uut tahaks juba!

Vaimustav

Ma ei näe uut osa!

Njaa, mis toimub?
Ma ikka lootsin nädalavahetuseks uut osa
Aga jah, see leheke siin on viimasel ajal vaiksemaks ka jäänud...

Johhaidii, I'm back Mul oli meeletult kiire nädal ja kaks eksamit ning eilse päeva magasin ma pooleldi lihtsalt maha, kuid uus osa on nüüd parandatud

Ma olen aru saanud, et SEE teema pole sugugi selline, mida hea meelega arutatakse. Ma olen juhtunud paari inimese käest mõningaid asju küsima - uudishimu, mis muud - ning enamasti ei saanud ma oma küsimustele isegi vastust, mis siis veel detailidest rääkida...pähh, kõigest muust räägitakse ilma küsimatagi, aga sellise koha peal hoitakse suu lukus Seega arvan ma, et Alex oleks lihtsalt Masumi küsimusi ignoreerinud, kui tal neid olnud oleks
**

58.

Kui Alex järgmisel päeval uniselt alumisele korrusele koperdas, leidis ta oma suureks pahameeleks eest uurija Samuel Tamme, kes rahulikult diivanil istus ja hajevil ilmega Krisiga lobises, käes tass, milles auras mingi kuum jooks, eeldatavasti kohv. Niipea, kui mees Alexit märkas, manas ta näole sõbraliku naeratuse.
„Tere hommikust, Alex,“ lausus ta tehtud viisakusega ning rüüpas peaaegu nautleval ilmel meeldivalt kuuma jooki. „Ole nii hea ja istu. Mul on sulle üks uudis. Ma oleksin soovinud seda küll kõigepealt sinu emaga jagada, kuid su vend ütles mulle, et ta ei tunne end hästi ning tõenäoliselt oleks parem, kui ma teda ei ärritaks.“ Alex vaatas Krisile otsa, pilgus selline tänutunne, mida ta sõnades väljendada poleks suutnud, ning istus tema kõrvale diivanile. „On veider, et ma teid siit leian,“ köhatas ta. „Kas ma võin sellest järeldada, et olete uurimisega edusamme teinud?“ „Mitte lihtsalt edusamme,“ sõnas mees lurinal, „vaid koguni eduhüppeid. Eile õhtul saime me viimaks Henry Tarvase mõrvajuhtumile joone alla tõmmata.“ Ta asetas tassi lauale ning vaatas Alexile otsa, lausumata ainsatki sõna.

Alex tundis, kuidas ta selg külma higiga kattub. Nüüd oli see viimaks käes, nad olid teda tõepoolest arreteerima tulnud ning kõik oli lõppenud. Tema elu, mis viimaks ometi elamist väärt tundus, viis teda vanglatrellide taha...
Vaistlikult haaras ta Krisi käe oma pihku ja pigistas seda. See oli kõik, mida ta teha suutis.
„Nii et...te tabasite mõrvari?“ päris ta kähedalt, peaaegu hääletult. Samuel Tamm noogutas.
„Kas sa vaatad tihti uudiseid?“ küsis ta üllatavalt ootamatu küsimuse ning Alex kortsutas alateadlikult kulmu. Kuhu jäid käerauad? Kas see mees mängis temaga? „Mitte eriti,“ lausus ta mõistmatult. „Mis siis?“ „Kindlasti oled sa kuulnud eelmisel nädalal aset leidnud Tartu topeltmõrvast, juhtumist, kus mees nimega Einar Merivoo tappis oma naise armukese, purustades ta pea vasaraga ning raiudes ta laiba tükkideks,“ sõnas uurija. „Kui naine teda oma armukese kadumises süüdistama hakkas, tabas sama saatus ka naist. Politsei, kes naabrite kõne peale kohale tormas, sööstis korterisse just sel hetkel, kui mees oma naisel sõrmeotsi küljest raius. Naine, kes jõhralt mõrvati, kandis nime Enelin Merivoo. Oled sa ehk temast midagi kuulnud?“ Uurija vaatas Alexile ootusärevalt otsa.
Enelin Merivoo...tõepoolest, see nimi tuli Alexile kahtlaselt tuttav ette. Ta oli kuulnud seda varemgi mainitavat, kord koguni õhtusöögilauas...
„Kui ma nüüd väga ei eksi, siis töötas ta mõned aastad tagasi Henry ülemuse sekretärina,“ meenutas Alex, mõistmata, kuhu see välja viis. „Ma tean, et ta lahkus kellelegi ette teatamata töölt. Henry lõi selle üle üsna suurt lamenti, kuna tema kaela jäi selle tõttu palju lisatööd. Ma ei mõista aga, kuhu...“ „Me kontrollisime Enelin Merivoo telefoni ja leidsime sealt nii mõndagi huvitavat,“ vastas uurija Alexi küsimusele. „Henry telefoninumbri, intiimsed sõnumid, mida nad aastaid tagasi vahetasid...“

„Aga Henry oli mu emaga!“ hüüatas Alex eheda šokiga. „See ei ole võimalik, et ta mu ema pettis!“ Üks väike hääleke ta peas ütles, et sellele ei maksa siiski panustada. Ilmselgelt oli mees, kes teda ahistanud ning piinanud oli, võimeline palju enamaks, kui Alex alguses arvata oskas. Miks mitte ka armukese pidamiseks?
„Meie esialgse teooria järgi, mis nüüdseks kinnitust on saanud, sai mees oma naise tööalasest afäärist haisu ninna ning asus tegutsema. Ta tungis teie vanasse majja, kui Henry äsja töölt koju oli jõudnud, mõrvas ta ning toimetas hiljem laiba minema. Kõik klapib, käekiri klapib ning kuigi Einar Merivoo algselt Henry mõrva omaks ei võtnud, andis ta lõpuks alla. Tal ei ole kuhugi põgeneda: tal puudub isegi alibi. Päeval, mil Henry suri, ei ilmunud ta tööle. Tal oli küllalt aega, et mees tappa ning kõik jäljed kõrvaldada...“
Alex ei suutnud seda uskuda. Kas tõesti oli tundmatu mees, kelle käes Henry verest puhtad olid, süü enda kanda võtnud? Loomulikult oli ka varem selliseid juhtumeid esinenud. „Kuritöös ja kristuses“ oli maaler Mikolka, kes iialgi kellegi vastu kätt polnud tõstnud, võtnud omaks liigkasuvõtja Aljona Ivanovna mõrva, kuigi ta sellega kuidagi seotud ei olnud ning tapjatiitlit kandis hoopiski paranoiline Raskolnikov. Miks oli Einar Merivoo, Tartu topeltmõrtsukas, nii talitanud? Võib-olla tegi ta seda, kuna soovis, et oleks tõepoolest Henry oma kätega tapnud. Ta ei saanud küll tema elu, kuid ta sai au tema surma eest.
„On vaid üks asi, mis mulle mure teeb.“ Samuel Tamme näole tungis irve. „Küsimus on selles, kas Einar Merivoo tegutses üksi või oli tal kaasosaline. Tema tunnistuse järgi toimus mõrv teie vanas majas. Me korraldasime majas põhjaliku uuringu ning leidsime teiselt korruselt verejälgi. Sinu toast, muide, Alex.“ Ta naeratas. „Me taastasime ka surma aja, mis oli umbkaudu kell üks päeval. Sinu tunnistuse põhjal viibisid sa sellel ajal kodus ning sel juhul pidid sa kindlasti mõrva pealt nägema. On mul õigus, Alex?“
Alexi silmad pöörlesid õudusest. „Ma ei...“ pahvatas ta. „Ma ei näinud midagi!“ „Nii et sa ei näinud midagi.“ Uurija kirtsutas ebameeldivalt nina. „Seega ei viibinud sa sellel ajal kodus ning valetasid politseile. Kas ma tohin teada, kus sa tegelikult olid? Kui sa seda mulle põhjendada ei suuda, kardan ma, et pean sind süüdistama mõrvale kaasa aitamises või, kui mitte nii tõsiseks minna, siis vähemalt kuriteo mahavaikimises.“
Samuel Tamm oli võitnud, ta oli võitnud. Mitte iialgi ei oleks Alex suutnud mõelda välja vabandust, mis meest rahuldaks. Kui tal oleks ainult rohkem aega...

Ootamatult meenus talle midagi, mida Kariné kord öelnud oli.
„Enda välja keerutamiseks on alati piisavalt aega.“
Nende sõnade meenudes teadis Alex, mis teda päästa võib ning ta palvetas, et suudaks olla piisavalt veenev.
„Olgu, mul ei jää muud üle, kui alla anda,“ lausus ta. „Ma ei olnud tõesti sellel et hetkel kodus. Ma viibisin oma tüdruksõbra pool. Kas te vajate veel edasisi detaile? Kas ma pean teile jutustama, mida me tegime ja millises asendis?“ Ta muigas, nii hästi kui see tal parajasti välja tuli. „Kui te soovite, võin ma teile sellest pika ja värvika kirja kirjutada...“
„Pole vaja,“ ütles Samuel Tamm ning tundus, nagu oleks tal ootamatult sõnad otsa saanud. „Ma sooviksin siiski, et annaksid mulle tema nime ja telefoninumbri, et ma saaksin temaga ühendust võtta ning sinu sõnu kontrollida.“
„Aga muidugi.“ Kui mees talle paberi oli ulatanud, kirjutas Alex sellele nii Kariné nime kui ka telefoninumbri, paari väikese mööndusega. Selleks ajaks, kui uurija viimaks Kariné õige numbri leiab ning temaga kõneleb, on Alex juba temaga rääkinud. Kord aitas ta Karinéd, nüüd pidi tüdruk teda aitama.
Olles veel paar minutit uurimise käigust kõnelenud, Samuel Tamm lahkus ning jättis Alexi ja Krisi omavahele.
Kris näppis hajameelselt oma pluusiserva. Oli nii palju, mida ta praegu öelda oleks soovinud. Ta oleks soovinud Alexi oma käte vahele haarata ning teda õnnitleda: õnnitleda teda süüst pääsemise puhul. Nii uskumatu kui see ka ei olnud, oli keegi teine tema süü enda kraesse saanud ning Alex oli puhas kui lumikelluke.
Tema õnnitlemine ei tulnud aga kõne allagi, sest nii oleks Alex silmagi pilgutamata taibanud, et Kris teadis, kes on tegelik süüdlane Henry mõrvas.

Kris tahtis talle öelda, et ta teab, kuid aimas, et see muudaks nende vahel liigagi palju ning kuigi ta tahtis Alexile oma toetust avaldada, võis ta vaid vaikida. Rääkimine oli küll hõbe, kuid vaikimine kuld. Vaid vaikides võis ta maailmale tõestada, kui väga ta Alexit armastas.
„See Tartu topeltmõrv...“ pomises ta viimaks. „Ma lugesin sellest eile. Lihtsalt uskumatu, et sama mees mõrvas ka su ema kallima. Ja kujutle vaid, et nad ei tabanud teda nii pikka aega...kus on politsei silmad, ah?“ „Ma mõtlen ise täpselt sedasama,“ vastas Alex „Kus on politsei silmad...“ Krisile pilkugi heitmata suundus ta oma tuppa, kus tema katkise ekraaniga mobiiltelefon laual vedeles, ning valis Kariné numbri. Tüdruk vastas pärast neljandat kutsungit.
„Alex!“ hüüatas ta erutatult. „Ma pole sinust nii kaua midagi kuulnud! Kuidas sul läheb?“ „Iga hetkega aina paremini,“ vastas Alex teeseldud lustlikkusega ning hingas sügavalt sisse. „Kariné, ma tahaksin sult üht teenet paluda...“
**
Kui Sandra silmad avas ning Alexit enda ees seismas nägi, ta peaaegu kiljatas. „Mida sa siin teed?“ ahmis ta õhku. „Ma arvasin, et sa oled mingi tont!“ Alex naeratas nukralt. „Paraku olen ma siiski inimene. Anna andeks, et ma sind ehmatasin, kuid on midagi, mida sa kohe kuulma pead. Uurija Samuel Tamm astus taaskord läbi ning teatas, et on Henry tapja arreteerinud. Keegi teine...keegi teine võttis süü enda peale.“
Ta istus õe voodiservale, jutustas talle kõigest, mida uurija käest kuulnud oli ning Sandra kuulas vaikides, kõige ootamatumate kohtade peal närviliselt hingeldades. Kui Alex viimaks oma jutustusega lõpule jõudis, püsis ta mõne hetke jooksul vait kui sukk.
„Jumal on mu palvetele vastanud,“ sõnas ta viimaks. „Sa ei tea, kuidas ma olen palvetanud, et midagi sellist juhtuks ja et sa...et me pääseksime. Ja nüüd, viimaks ometi...see on taeva kingitus. Alex, naerata ometi! See kõik on möödas ning sa oled vaba! Sa ei pea enam kunagi sellele mõtlema! Sa võid selle viimaks ometi unustada. See kõik on nüüd läbi, sa oled süüst puhas.“
„Ma...ma ei tea, mida mõelda,“ lausus Alex oma õe julgustavate sõnade peale, mis paraku ta enesetunnet ei parandanud – ta tundis end endiselt süüdlasena. „Kui ma mõtlen sellele, et see mees, kes milleski süüdi ei olnud, Henry mõrva enda peale võttis...“ „See mees, kes milleski süüdi ei olnud,“ vastas Sandra teravalt, „tappis armukadedushoos kaks inimest, kes oleksid elu väärinud. Ta oli viimane rämps ning tema õige koht on vanglas! Loodame, et pärast Henry mõrva üles tunnistamist jääb ta sinna võimalikult kauaks!“
Alex põrnitses tummalt põrandat. „Tõsi, temasuguste koht on vanglas, kuid niisamuti nagu tema, kuulun sinna ka mina. Sandra, kuigi ma viimaks enam vangistust kartma ei pea, ei muuda see tõsiasja, et ma tapsin...“ „Aitab!“ käratas Sandra. „Kaua sa seda veel korrutad? Jah, Alex, sa tapsid inimese, kuid sisuliselt oli see enesekaitseks. Arvestades seda, mida ta sinuga tegi...“ Ta vakatas ning ta silmad täitusid pisaratega veel enne, kui Alex midagi öelda jõudis. „Anna andeks, vend,“ nuuksus ta. „Ma teadsin, mida ta sinuga tegi, kuid ei öelnud seda kellelegi. Ma olin veel väike ega mõistnud...“

Alex neelatas. Nii et see oli tõsi. Sandra oli teadnud, teadnud kõik need aastad. Mõeldes kõikidele nendele süngetele kuudele, mil ta oli kannatanud rohkem, kui Sandra iial oleks olnud võimeline kannatama, tundis ta, kuidas ta silmanurgad niiskeks muutuvad. Sandra oli teadnud, kuid ta polnud oma suud lahti teinud. Ta oli lasknud Alexil kannatada ning oma surma soovida...
„Sellest pole midagi,“ pomises Alex, kuigi tundis sügaval sisimas vastupidist. Pisarad, mis üle ta näo voolasid, andsid sellest ilmselget tunnistust.
„Sellest...pole...midagi. Ma ei süüdista sind mitte milleski. Ma saan aru, et sa ei mõistnud ning kuidas sa saanukski? Henryl oli mitu erinevat palet ning vaid mina olin see, kellele ta enda tõelist olemust näitas...“
Sandra tõmbas oma venna arga embusesse ning tema pisarad niisutasid Alexi kaela. „Kui sinu koht on vanglas,“ sõnas ta nuuksudes, „on seal ka minu koht. Sa võtsid küll elu, kuid ma varjasin sinu tegu ning Jumala silmis oleme me mõlemad võrdselt süüdi. Võib-olla kuulume me tõesti vanglasse, kuid me ei lähe sinna. Ei täna ega homme, mitte kunagi.“
Kuigi Sandra juba paari minuti pärast nutmise lõpetas, hoidis Alex teda veel paar hetke enda vastas, kordagi liigutamata. Nii hea oli niimoodi seista ning teada et kordki olid nad Sandraga ühel meelel. See kõik oli lõppenud ning viimaks olid nad vabad, vabad läheneva karistuse ootusest, mis neid nii pikalt enda haardes oli hoidnud.
Alex meenutas kõiki neid unenägusid, mis teda vanglatrellide vahele olid kandnud ning nüüd, kui ta teadis, et ta mitte kunagi Rootsi kardinate taha ei satu, tundus talle, nagu oleks ta oma elu tagasi saanud. Aastaid tagasi oli ta selle kaotanud, kuid nüüd oli see taaskord temaga nagu võlur Howli langev täht.
Ta oli vaba, lõplikult vaba.
„Ma olen vaba,“ sosistas ta Sandrale ning teadis, et tüdruk naeratab. „Jah, Alex, sul on õigus,“ lausus ta. „Me oleme vabad, tõesti oleme.“

Viimaks ometi võidutses õiglus ning kuigi see läks täielikult lahku kõigist standarditest, mida seadus sellele esitanud oli, ei saanud seda ometi ka millekski muuks pidada. Viimaks ometi oli kivi, mis end Alexi ja Sandra südame vahel jaotanud oli, nad oma rõhumise alt vabastanud ning tõotas neile mõlemale paremat homset. Ometi ei kavatsenud Alex veel niipea oma uskumatult sünget elu unustada. Kunagi ammu oli Juhan Liiv öelnud, et kes minevikku ei mäleta, elab tulevikuta ning tol hetkel soovis Alex rohkem kui iialgi varem, et tal oleks tulevik.

no küll see Henry oli busy boy, aga jah, thank god, kivi langes südamelt.

Ja nii ongi? Ei lähegi vanglasse.
Mitte, et ma seda väga ootaks, aga nii kinnituseks küsin

Oo, võlur Howl
Peaks uuesti seda animet vaatama. Ta oli ikka nii mahe kuju

Aga eksamid läksid ikka hästi?

Varsti, varsti on vaheaeg.
Nii happy, kolm päeva veel....

Aga millal juttu saab ?

*hingab kergendunult*
Mu süda pidi seal vahepeal seisma jääma. Millene geenius Alex on!

Taaskord Kirameki käike analüüsides, ära sa Karolin hinga veel midagi kergendatult. Kõik võib muutuda, nagu tema juttudes kombeks on... niiet jah

Aga uus osa !!!! YEEEEEEEE

Praisja, Howl'i vaata kindlasti. Kui tahad, võid ka lugeda Howl's moving Castle'it, kui ma Kadilt küsin... kui sa tahad muidugi. Ta raamatus veel naljakam

Kas ülikoolis on ka talvevaheaeg w? (sorry lolli küsimuse pärast, lihtsalt huvitas )

Häid jõule kõigile!

Ma armastan "Howl's Moving Castle'i" raamatut rohkem kui filmi, kuigi ka film on äge Minu arvates olid filmi-Howli ja raamatu-Howli isiksused küllaltki erinevad

Ka minul on vaheaeg, aga see pole ette nähtud mitte puhkamiseks, vaid jaanuaris algavateks eksamiteks õppimiseks What a bad luck I have

Veel kolm osa ja ongi käes aeg epiloogiks
**

59.

Enne seda, kui esimene september, see uue kooliaasta uus algus, viimaks kätte jõudis, lendas aeg tegusamalt kui kunagi varem. Viimased nädalad, mis sellele ühteaegu nii meeldivale kui ka ebameeldivale sündmusele eelnesid, tõid Alexile ja Krisile veel viimaseid suviseid väljakutseid. Suve kulminatsiooniks oli kahtlemata nende sõit Toila kämpingusse, mille Imre korraldas. Kuna Marianne end reisimiseks piisavalt hästi ei tundnud ning Sandra avaldas soovi koju jääda, et oma emal silma peal hoida – ta oli siiski rase ning ei olnud tark teda järelvalveta jätta, kas või paariks-kolmeks päevaks – veetsid nad selle põrguliku nädalalõpu kolmekesi. Õieti see nii põrgulik ei olnudki, kuna Imrel õnnestus mingil senimõistetamatul põhjusel ka tegelikult Krisi vastu tavalisest pisut lahkem olla, kuid sellevõrra said Kris ja Alex tunduvalt vähem privaatsust, kui nad soovinud oleksid. Ideaalis oleksid nad selle väikese puhkuse meeleldi omavahel veetnud, kuid alati ei saanud kõik perfektne olla. Selline oli elu.

Kooli algus lõhkus nii mõneski mõttes suve jooksul välja kujunenud rutiini. Enam polnud hommikuid, mil oli võimalik kaua magada ning hilisõhtuks hiilis kõigile ligi väsimus, mida oli võimatu eemale tõrjuda. Juba oli septembri algus, juba oli õhus tunda sügise hõngu.
Esimene koolipäev oli kui integreerumine uude keskkonda ning taas leidsid Alex, Kris ja Sandra end keset inimesi, kellest nad esimestel juunikuu päevadel lahkunud olid. Sandra jaoks, kes kaheksandasse klassi läks, võrdus see kõik rõõmsa jällenägemisega ning oli võimatu kirjeldada rõõmu, mida ta üle pika aja kõigi oma armastatud klassikaaslastega kohtudes tundis, samas kui Alex ja Kris, nüüd juba üheteistkümnendikud, olid suuremas osas ümbritsetud inimestest, kes olid nende jaoks kõike muud kui meeldivad. Eriti piinavaks kujunesid mõlemale poisile hetked, mis nad pidid veetma Intsu Antsu ja Matu läheduses, kuna viimased ei olnud kunagi solvavate kommentaaride pildumisega kitsid. Kuigi ka paljud teised nende eeskujul poistele kõõrdi vaatasid ning oli selge, et jutud nende suhtest on juba ammugi liikvel, polnud lugu õnneks sugugi nii hull, kui Alex algul kartnud oli. Kuigi enamik inimesi keeldus kategooriliselt nende suhtes oma poolehoidu näitamast, ei võtnud nad siiski omaks ka vaenulikku hoiakut ning leidus ka neid, kes keeldusid Alexi ja Krisi kohta ringlevaid jutte uskumast. Üks neist oli Mannu, kes kindlameelselt kõik salamisi sosistajad välja naeris. Kurb küll, aga ta ei teadnud, et enamus sellest, mida ta kuulis, oli tõsi, kuna Alexil ei olnud südant talle tõde avaldada. Tüdruk oli siiski üks tema parimatest sõpradest ning talle tõe paljastamiseks vajas Alex jõudu. Masumiga oli kõik nii lihtne olnud, kuid Mannu oli pisut teisest puust ning selle puu raiumiseks läks vaja midagi enamat kui vaid teravat kirvest – ka kirve vars pidi olema tugev.

Kuigi Masumi alguses Krisi üsna külmalt suhtus, võis Alex vähemalt esimese koolinädala lõppedes rahul olla. Ta oli peljanud, et Masumi ja Kris ei suuda teineteist silmaotsastki taluda, eriti arvestades seda, kuidas Kris esimest pidevalt ebaviisakalt Hiina vahetusõpilaseks oli nimetanud, kuid Alexi kõrval viibides puutusid nad paratamatult üsna palju kokku ning tundus, et nad on mõlemad otsustanud nugade peale minemisest loobuda. Kris julges lõpuks isegi Masumit nimepidi kutsuda ning too ei kortsutanud selle peale kordagi kulmu. Asi polnud küll selles, et ta seda väga hinnanud oleks, kuid ta oli sunnitud tunnistama, et Kris on teinud suve jooksul läbi silmaga nähtava arengu. Ta ei olnud enam seesama vastik kivipea, kes varem. Tõsi, Masumi jaoks jäi ta alati kivipeaks, kuid temast tundus olevat kadunud see mürgisus ning tahumatus. Jäi mulje, nagu oleks Alexisse armumine tema konarused maha viilinud ning ta hoopis teiseks inimeseks muutnud. Isegi ta näoilme peegeldas seda. Möödunud kooliaastal oli tema näos peegeldunud emotsioon, mida sai vaid õeluseks pidada. Nüüd oli see asendunud sisemise rahuloluga. Kui keegi oleks varem teadnud, kui pikalt Kris õnnetu oli olnud, oleks ta kahtlemata arvanud, et tema olemus väljendas puhast õnne.

Paar päeva pärast kooli algust leidis Kris ootamatu toetaja Pipe'is, kes end ilmselgelt tema läheduses üsna mugavalt tundis. Drug oli tõepoolest koolist välja heidetud ning kooslus nimega Drugpipe oli hääbunud, jättes Pipe'i üsna üksikuks. Neil üksildastel hetkedel, mil tal kellegagi lobiseda ei olnud, kulutas ta oma aega Krisi peale. „Aga kas tead, mul on sinu pärast väga hea meel,“ ütles ta rõõmsalt ning keerutas oma värskelt elektrisiniseks värvitud juukseid ümber enda sõrme. „Et sa endale kuti leidsid või nii. Tegelikult ma arvasingi, et sulle tüdrukud ei meeldi. Mõtle vaid, kõikidel neil pidudel, kus me koos käisime, oli nii palju ilusaid naisi ja sa ei püüdnudki neid ära rääkida...ega see halb ei ole. Kelle arvates bad luck, kelle arvates mitte. Minu arvates sul vedas. Alex on ju isegi päris kobe. Kui teil kunagi voodis kolmandat vaja läheb, andke teada. See võiks isegi üsna põnev olla.“ Selle peale oli Alex sunnitud viisakalt ütlema, et vähemalt esialgu neil kolmandat vaja ei lähe, kuid ta mõtleb ettepaneku üle järele. Loomulikult ei kavatsenud ta seda reaalselt teha, kuid Pipe ootas vastust ning „ei“ ei tundunud teda piisavalt rahuldavat.
Juuksevärv polnud ainus, mis tema juures uus oli. Ta oli otsustanud Pipe'i hüüdnime kasutamisest loobuda ning palus kõigil end Piretiks kutsuda. „Sest see on mu nimi,“ põhjendas ta kõigile, kes imestunult küsisid, mis sellise soovi taga on. Nad olid teda Pipe'i nime all tundnud kauem, kui keegi mäletadagi suutis, kuid nüüd pidid nad harjuma Piretiga. Kuigi sõprus, mida Piret talle nüüd lahkelt pakkus, Krisi jaoks pisut ootamatu tundus, otsustas ta selle vastu võtta. Kuigi tüdruk oli varem mitmeid kordi tema suhtes silmakirjalikult käitunud – Kris mäletas ähmaselt üht pidu, kus ta temast absoluutselt välja ei olnud teinud, kui poiss seda soovis -, oli see tema jaoks siiski möödanik. Nii palju oli muutunud: Kris oli muutunud ja oli võimalik, et ka Piret oli muutunud, mitte ainult välimiselt, vaid ka sisemiselt.

Ka kooliellu tuli uuel kooliaastal mitmeid muudatusi. Nendest kõige üllatavam oli Alexi ja Krisi jaoks nende inglise keele õpetaja vahetumine. Vanaldane meesõpetaja, kes paljusid juba põhikoolist saati harinud oli, sattus ootamatult südameprobleemidega haiglasse ning tema asemele saabus Marek Saar, noor mees, kes arvatavasti veel kakskümmend viis aastat vanagi ei olnud. Kuigi ta esialgu kõiki oma muheda olekuga võlus, sai kiiresti selgeks, et tema kireks on koduse töö jagamine ja täiesti ootamatult oli Alexil ja Krisil inglise keeles õppida rohkem kui kunagi varem ning peaaegu rohkem kui üheski teises aines.
Esimene koolinädal kulges ilma suuremate vahejuhtumiteta algusest lõpuni ning ka teisel nädalal ei juhtunud midagi mainimisväärset, ei koolis ega ka kodus. Selline olukord ei saanud aga kaua kesta, sest, sest nagu juba mainitud, ei saanud kõik mitte kuidagi perfektne olla.
**
Kui Kris kolmanda koolinädala esmaspäeva õhtul ärevalt kiunuva telefonitoru aluselt tõstis ning selle vastu oma kõrva surus, ei oleks ta iial osanud arvata, millised sõnumid kohe temani jõuavad – oli ju ometi päev nii ilus olnud. Nad olid Alexiga kahest viimasest tunnist minema hiilinud ning kinno läinud ning isegi uneski ei oleks Kris suutnud näha, et sellele ilusale päevale nii ootamatu ja nukrameelne lõpp tuleb.
„Halloo,“ ütles ta torusse ning sättis vaba käega oma sassis juukseid. „Keda te soovite?“ „Ma sooviksin Krisiga rääkida,“ lausus naisehääl, mis Krisile juba ammu tuttav oli ning veel enne, kui poiss jõudis küsida, miks naine ometi talle helistab, muutus ta süda ootamatult raskeks ning hakkas valjusti taguma, justkui aimates, et midagi halba on tulemas.
Naine, kes teisel pool telefoniliini närviliselt hingas, ei olnud keegi muu kui Krisi kunagise parima sõbra Arturi ema. Kunagi ammu olid olnud ajad, kui Kris suhtles temaga koguni tihedamini kui oma isaga. Nii palju oli suvesid, mil ta suurema osa ajast tema silma all oli veetnud ja nii palju oli pannkooke, mida see naine alati lahkelt küpsetas. Ta sobis täiuslikuks emafiguuriks ning kuigi ta nii Krisi kui ka Arturit pidevalt keelama ja käskima kippus, jäi Krisile alatiseks mulje temast kui heasüdamlikkuse võrdkujust. Vaid vähestel, keda ta teadis, oli õnn omada nii hoolivat ema; ema, kes võis kas või ainsa sõnaga ära pühkida kõik oma lapse hinges valitsevad mured.

Juba rohkem kui aasta polnud aga Kris tema häält kuulnud ja temas võttis kõigest sekundi murdosa jooksul maad hirmutav eelaimdus. Midagi pidi olema juhtunud, midagi kohutavat. Pärast seda, kui Kris Arturiga suhtlemise lõpetas, ei olnud tolle ema temaga kordagi ühendust võtnud ning püüdes mõistatada, miks ta seda teha võis, tundis Kris hirmu, sama hirmu, mida ta oli tundnud ka päeval, mil ta viimati Arturiga näost näkku kõneles.
„Kris räägib,“ kostis ta areldi, naeratus, mis veel toru tõstes ta suul oli olnud, märkamatult kadunud. „Kuidas teil läheb...tähendab, kuidas ma aidata saan?“ „Ei, kallis laps, sa ei saa mitte kuidagi aidata,“ pomises naine ning tema hääles oli tuntav kurbus, mis mõjus nii süngelt, et pani Krisi peaaegu ette kujutama tema pisarates nägu. „Ma...ma ei tea, kuidas seda sulle öelda. Ma helistan sulle Arturi pärast.“
Krisi süda tegi jõnksu ja kuigi Arturi ema hetkeks pausi oli teinud, et end enne edasi rääkimist koguda, aimas Kris korraga kõike, mida ta teadma pidi – samahästi oleks ta võinud kõne hetkegi viivitamata katkestada. Naise meeleheide, mis hoolimata sellest, et Kris teda näha ei saanud, oli nii selgesti tajutav, et ka tuhat sõna ei oleks Krisi paremini mõistmisele viinud.
„Artur...kas temaga on halvasti?“ Kris küsis seda viimases lootuses, kuigi teadis juba tõde.
„Ma tõepoolest ei tea, kuidas ma seda ütlema peaksin,“ kõlas vastus, „kuid ma kardan, et sa aimad juba isegi. Artur...Arturit ei ole enam meiega. Ta suri täna hommikul.“

Palju ei puudunud, et Kris oleks telefonitoru käest pillanud ning ainult tahtejõud ei lasknud tal seda teha.
Tema kartus, mis oli temasse pugenud niipea, kui ta tuttavat häält kuulis, oli tõeks saanud. Artur, poiss, keda ta terve igaviku oma parimaks sõbraks oli pidanud, oli surnud.
„Aga...ma ei mõista,“ pomises Kris, võttes kokku kogu oma jõu, et oma häält, mis nende traagiliste sõnade kuulmise järel kaduma kippus, kuuldavaks teha. „Operatsioon...ta pidi ju oktoobris...“ „Ta ei pidanud vastu,“ lausus naine ning lasi kuuldavale peaaegu kuuldamatu nuuksatuse. „Viimase nädala jooksul hakkas tal aina halvem. Ma tegin kõik, mis võimalik, et operatsioonile pääsemist kiirendada, kuid arstid...nad ütlesid, et kõik ajad on täis...ja...“ Tal said sõnad otsa ning teisele poole liini tekkis vaikus.
„Matused on reede pärastlõunal,“ lausus ta viimaks, olles end piisavalt kogunud. „Ma tean, et oleks liiga palju palutud, et sa kohale tuleksid, eriti arvestades teie tüli, aga...“ „Ei, ma...“ Kris neelatas. „Ma tulen kindlasti. Artur on...oli mu sõber.“
Ta ei suutnud end enam tagasi hoida ning pisarad, mida ta kõigest väest takistada üritas, tükkisid välja, nagu poleks miski nutmisest lihtsam. Tundes vastumeelsust leinava naise kuuldes oma tunnete väljaelamise suhtes, vajutas Kris toru tasakesi hargile, lõpetades kõne. Ta ootas pooleldi, et telefon hetk hiljem uuesti helisema hakkab, kuid seekord masin vaikis. Leinav naine ei leidnud enam jõudu Krisiga rääkida, samuti nagu oli kadunud ka Krisi jõud temaga vestelda.
See siis oligi kõik. Kümme aastat sõprust – mis küll peaaegu hääbunud oli - ja nüüd, kui Artur surnud oli, kuulis ta sellest telefoni teel. See ei olnud õige. Ta oleks pidanud seal, tema kõrval olema, ta oleks pidanud...ta ei teadnudki, mida ta tegema oleks pidanud. Kümme aastat sõprust, mille täielikku kaotamisse ta ka peale aastast teineteisest hoidumist uskunud ei olnud, oli nüüd lõplikult läbi saanud. Surm oli Arturi endaga viinud ning enam iialgi ei pidanud Kris temaga rääkida saama. Surmavald oli nüüd nende vahel.

Ta peaaegu ei märganudki, mis Alex elutuppa astus ja millal ta poisi käed enda ümbert leidis. Alex rääkis midagi, kuid Kris ei suutnud ainsastki sõnast aru saada – ta oli võimeline ainult nuuksuma. Kümme aastat, kümme aastat oli ta Arturit oma südames kandnud ning kuigi ta viimaks üsna tahaplaanile oli tõrjutud, oli ta ometi Krisi südamesse alles jäänud. Nüüd oli selle koha peal, kuhu Artur kuulunud oli, vaid valulev auk, mis tundus neelavat endasse kogu Krisi hinge.
Alex oli öelnud, et kui piisavalt Arturi paranemisse uskuda, saab temaga kõik korda, kuid tema sõnad ei olnud paika pidanud ning Artur oli kõigest hoolimata surnud. Ta oli surnud, suutmata isegi operatsiooni ära oodata, ja ometi oli just operatsioonile minek see, mida ta kõige rohkem peljanud oli...
„Kris, räägi minuga,“ palus Alex, kes mitte kuidagi Krisi äkilist meeleheidet mõista ei suutnud. Alles loetud minutid tagasi olid nad koos naernud, kuid nüüd valas Kris nii kibedaid pisaraid, et tundus, nagu oleks maailma lõpp kätte jõudnud. „Palun ütle mulle, mis juhtus.“ Talle meenus ähmaselt, et ta oli kuulnud telefonihelinat ning oletas, et Kris oli kõne vastu võtnud. Millise halva uudise ta küll saanud oli?
„Kris, palun räägi minuga,“ kordas ta oma palvet ning surus Krisi tugevamini enda vastu. „Ma tahan sind aidata, kuid ei saa seda teha, kui sa ei räägi, milles asi.“

Kogu Krisi keha vabises nuuksetest. „Asi on...Arturis,“ suutis ta viimaks välja öelda ning vaatas Alexile otsa, silmis täielik tühjus. „Ta ema helistas just. Ta on...ta on surnud. Kurat võtaks, ta on...surnud.“
Alex kahvatas ja palju ei puudunud, et ta oleks käe suule surunud ja ahhetanud. „Ma ei suuda seda uskuda,“ lausus ta, tundes end peaagu sama šokeeritult nagu Krisgi seda tegi. Kuigi ta oli Arturiga vaid korra kohtunud ja ka siis olid nad vaid põgusalt vestelnud, tundis ta end ometi puudutatuna. Artur oli kunagi olnud Krisi parim sõber ning Alex oli paratamatult tundnud, et poiss on ka talle hingelähedane. Ja nüüd, nüüd oli ta surnud.
„Kas...operatsioon?“ julges ta küsida, sasides õrnalt Krisi juukseid, lootuses, et see viimast natukenegi lohutab. Tõtt-öelda tundis ta pärast Arturi surmast kuulmist, et vajab ka ise pisut lohutust.
Taaskord oli ta saanud kinnitust, kui habras elu tegelikult oli ning kui kerge oli seda kaotada.
„Ei, mitte operatsioon,“ nuuksatas Kris ning sellele järgnes sügav, tervet rinda täitev ohe. „Mingit operatsiooni polnudki. Need neetud tõprad, kui nad oleksid ometi...varem...kui ma oleksin...ma lihtsalt ei suuda uskuda, et ta on läinud!“ Tundus, nagu kavatseks Kris kohe põrandale pikali visata ja karjuma hakata. Kuigi igal muul ajal oleks Alex sellist käitumist lapsikuks pidanud, ei oleks ta seekord Krisile kuidagi kätt ette pannud. Ta mõistis tema leina, niivõrd kui ta ka ise mitu korda varem leinanud oli. Kolm aastat tagasi oli ta kõigest kuu aja jooksul kaotanud oma emapoolsed vanavanemad, oma ema poolõe ning isa noorema venna ning ta teadis väga hästi, millise tunde kellegi surmast kuulmine tekitab.
Ükskõik kui hästi sa ka selleks valmistunud ei olnud, tabas see sind alati ootamatult ja valusamalt, kui sa iialgi arvata oleksid suutnud.

„Ma tean, mida sa tunned,“ sõnas ta. Kris raputas pead. „Ei tea sa...“ „Kris, sa ei ole ei esimene ega ka viimane inimene maailmas, kes lähedase kaotab. Ka mina olen paljude surmadega silmitsi seisnud ja ma tean, kuidas see mõjub. Sa oled meeleheitel, aga sa pead rahunema. Lihtsalt...istu. Istu ja püüa rahuneda. Kui sa mingil muul põhjusel seda teha ei taha, siis kas või minu pärast. Palun?“
Leidmata endas motivatsiooni vastu vaidlemiseks, vajus Kris viimaks diivanile ning asetas käed oma põlvedele, põrnitsedes tühja pilguga punasemustrilist põrandavaipa, mis võttis enda alla suure osa elutoa laminaatparketist.
„Pigem oleksin ma talunud seda, et ta mind vihkab, kui et ta on surnud,“ sõnas ta viimaks, tundudes olevat endas selgusele jõudnud. „Artur oli üks neist inimestest, kelle olemasolu, isegi kui see mind ei rõõmustanud, vajalik oli. Teadmine sellest, et ta kusagil olemas on, isegi kui kaugel, oli...ma ei tea, mingis mõttes loomulik. Ja nüüd, kui ta igaveseks läinud on...“ „Ta ei ole igaveseks läinud,“ sõnas Alex ning köhis kurgu puhtaks. „Ta võib küll kehaliselt surnud olla...tähendab, see oli halb näide, aga ma tean, et sa saad aru, mida ma sulle öelda tahan. Kuigi ta on surnud, elab ta sinu südames edasi. Sinu südames, sinu mälestustes...“ „Mälestustes küll, kuid mitte südames,“ lausus Kris, näol endiselt mõttetühi ilme. „Süda on kõike muud kui tunnete säilitamise varasalv. Tegelikult pole see midagi enamat, kui vaid organ, mis verd läbi meie keha pumpab. Me võime tunda südamega valu, kuid see ei ole südamevalu, sest süda on tundetu. Me isegi ei armasta südamega. Süda on...lihtsalt süda.“

Esimest korda viimaste minutite jooksul tundis Alex, et isegi kui ta tahaks midagi öelda, ei leia ta õigeid sõnu.
Võib-olla oli ta tõesti eksinud, kui oli Krisile öelnud, et teab, mida ta tunneb. Tõsi, ta oli kaotanud palju perekonnaliikmeid, kuid mitte iialgi ei olnud ta kaotanud lähedast sõpra. Kes teab, võib-olla tegi sõbra surm tõepoolest rohkem haiget, kui Alex arvata oskas. Lõppude lõpuks tundus mõte sellest, et kõik täiskasvanu kord surevad, täiesti loomulikuna, samas kui näis peaagu võimatuna kujutleda valge riidega kirstus lamamas kedagi, kellega koos kasvanud oled ning kes on jaganud sinuga kõiki su muresid ja rõõme päevast päeva, külg-külje kõrval.
Taibates, et ta ei saa kuidagi naeratust Krisi suule võluda, Alex vaikis ning nii jäi terves toas vaikseks: kuulda oli vaid Krisi nuuksumist, mida ta käega summutada üritas, kuid viimaks vaikis seegi.
Nad istusid tummas vaikuses ning isegi tuul, mis häälekalt ümber maja ulus, tundus mõneks hetkeks hääletuks muutuvat, justkui nende leinamisele ja sügavale mõtisklemisele au andes. Lõpuks avas Kris suu, kuigi see oli endiselt nukrusest kõveras.

„Matused on reedel,“ sõnas ta, hääl nutust, mis lõpule oli jõudnud, kergelt kähe, ning võttis Alexi käe õrnalt oma pihku. „Ma...ma ei saa sinna minemata jätta, mitte mingil neetud juhul. Tule kaasa.“ „Milles küsimus,“ noogutas Alex, olles sellele juba ka ise mõelnud. „Loomulikult ma tulen. Tõsi, ma tundsin Arturit küll vähe, kuid ma mõistan, et see on sulle tähtis ning nii ei saa ma kuidagi tulemata jätta. Kui ma seda teeksin ja sul üksi minna laseksin, hakkad sa veel äkki arvama, et ma ei armasta sind piisavalt. Ma tulen sinuga, igal juhul...kas on veel midagi, mida ma saaksin teha, et su enesetunnet parandada?“ küsis ta, kuigi ta sõnad näisid kõlatuna.
„Ma ei tea, kuivõrd see mu enesetunnet parandab, aga ühest suudlusest oleks kindlasti abi, juhul kui sa just dementor ei ole,“ pomises Kris ja kuigi ta seda väga tõsiselt ei mõelnud – ikka veel oli ta liiga löödud, et midagi tõsiselt mõelda – tundus see Alexile mõistliku ideena ning hetk hiljem ühinesid nende huuled kõnekaks suudluseks.
Sel hetkel, kui see juhtus, haaras ukselävel seisev Marianne kohkunult oma südamest kinni.
**
Ta istus toolil, jalad kramplikult kokku surutud, ning trummeldas närviliselt sõrmedega mööda lauaplaati. Klõps-klõps-klõps, klõps-klõps-klõps. Läbi tema pea jooksid erinevad kujutluspildid, millest igaüks tõi endaga kaasa uut mõistmist ja samas ka mõistmatust. Stseen, mida ta hetk tagasi tummalt tunnistanud oli, ei tahtnud kuidagi tema silme eest kaduda ning ta ei suutnud leida sellele ainsatki seletust, mis teda rahuldada oleks suutnud.
Äsja oli ta näinud Alexit ja Krisi suudlemas ning tegemist ei olnud kõigest kerge suudlusega põsele, mida ühte perekonda kuuluvatelt inimestelt oodata võis. Tegemist oli olnud suudlusega huultele, kõige tõelisema suudlusega, mida naine endale üldse ette suutis kujutada. Miks, miks ometi? Ta oli näinud Krisi nägu, millel pärlendasid pisarad ja Alexi löödud ilmet ning sellest oli piisanud, et taibata, et juhtunud oli midagi muserdavat, midagi ängistavalt traagilist. Alex oli lausunud Krisile lohutavaid sõnu, et ta tuju parandada ja Kris oli talle pakutava lohutuse peaaegu vaikides vastu võtnud. Mitte miski ei oleks suutnud Mariannet selleks, mis järgnes, ette valmistada.
Ta ei tajunudki, kuidas ta selg ees kööki koperdanud ja toolile istuma oli vajunud, ilma et ta vähimatki kära oleks tekitanud – ta ei hoolinudki sellest. Ta suutis mõelda vaid ühele asjale.
Alexi käed, mis Krisi embasid. Krisi käed, mis Alexi juukseid sasisid. Nende huuled, mis teineteist puudutasid, üha uuesti ja uuesti.
Mõistmine sellest, mis Alexi ja Krisi vahel toimus, tuli nii ootamatult, et Marianne selle ilmumist vaevalt tajuda suutis, kuid ühel hetkel oli selgus temani jõudnud.

See suudlus, mida nad, ekslikult arvates, et keegi neid ei jälgi, elutoas vahetasid, ei olnud tõepoolest suudlus, mida jagasid pereliikmed – see oli suudlus, mida jagasid armastajad. Armastajad, sest see, mis Alexi ja Krisi vahel valitses, oli kahtlemata armastus.
Endale märkamatult pistis Marianne oma pöidla endale suhu ning nakitses ärevalt oma küüneserva.
Ta ei tundnud vastikust. Ta ei mõelnud sellest, millele ta äsja peale oli sattunud, kui loomuvastasusest, kuigi see järeldus oleks mõnel teisel juhul ja kellegi teise puhul olnud kahtlemata kiire tulema. Ainus, mida ta tundis, oli siiras kahetsus ja kurbus.
Kuidas see küll juhtunud oli ja kui kaua see juba kestnud oli? Kui kaua olid Alex ja Kris juba oma armastust kõigi teiste eest varjanud? Kui kaua olid nad kannatanud muret ja piina, peljates oma lähedaste suhtumist?
Klõps-klõps-klõps klõbisesid Marianne küüned vastu lauaplaati.
Ta taipas, et Sandra on tema kõrvale hiilinud ja temaga kõneleb alles siis, kui tütar talle juba peaaegu kõrva karjus.

„Mida?“ võpatas ta oma mõtetest lahti ja vaatas Sandrale küsivalt otsa. Viimane kortsutas kulmu. „Oled sina täna alles ignovas tujus. Ma küsisin ainult, kas meil piima on, aga isegi sein oleks mulle kiiremini vastanud...“ Marianne nookas peaga külmkapi poole. „Vabandust, ma panin piima täna kõige alumisele riiulile...“ „Sa oled kahvatu,“ lausus Sandra külmkapi ust avades ning piimapakki välja sikutades. „Kas kõik on hästi? Kui sa kavatsed oksendama hakata, siis hoiata ette, ma ei tahaks liiga lähedal olla...“
„Alex ja Kris,“ pahvatas Marianne, suutmata end tagasi hoida. Ta pidi sellest kellegagi rääkida saama, ta pidi leidma kinnitust, et tal on õigus. „Kui kaua see juba kestab?“
Sandra pööras end ehmunult ringi ja tema silmis vilksatas hirmutuluke. „Ma ei tea, millest sa räägid,“ vastas ta ebalevalt ning kruttis piimapaki korki, suutmata seda pealt keerata. „Mis nendega olema peaks?“ Kuigi Marianne oleks meeleldi uskunud, et Sandra on kinnisilmi ringi käinud, mõistis ta tema vastuse põhjal niigi hästi seda, mida ta juba oletanud oli: Sandra teadis. Ta oli saladusse pühendatud.
„Sa tead väga hästi, millest ma räägin, kallis laps,“ ütles Marianne. „Nende suhtest.“ Sandra võpatas ja kui ta oligi varem kõike eitada plaaninud, tungisid valed sõnad, mida ta sugugi kasutada ei olnud plaaninud, otsekui iseenesest välja.

„Ma ei mõista...“ kogeles ta. „Sa ei tohiks sellest teada. Nad lubasid, et ei räägi sellest enne, kui on õige aeg...sa ei tohiks...“ „Võib öelda, et ma ei ole pime,“ pomises Marianne, soovimata Sandrale öelda, kuidas ta täpselt selles majas õitsevatest salajastest tunnetest teadlikuks oli saanud – talle tundus, et tüdruk aimas niigi. „Varem või hiljem oleks see nii või teisiti päevavalgele tulnud.“ Tundus lausa kummaline, et ta sellele pigem hiljem kui varem jälile sai. Märgid olid kogu aeg tema ümber olnud. Viisi, kuidas Alex ja Kris teineteisest hoolisid ja kuidas Kris oma kasuvenda tihti taevani ülistas, oleks saanud kergesti tõlgendada millegi enama kui lihtsalt sõprusena, kuid oma naiivsuses ei olnud Marianne kunagi kaugemale vaadanud, tundes lihtsalt siirast rõõmu selle üle, kui hästi poisid omavahel läbi said ega suutnud mõista, et põhjused nende hästi läbi saamiseks olid enam kui ebatavalised.
Sandra lõi silmad maha ja vältis oma ema pilku. Jah, loomulikult oleks see varem või hiljem välja tulnud, kuid Sandra oli alati lootnud, et kui see juhtub, on Alex ja Kris need, kellega sellel teemal vesteldakse, mitte tema, kes end sügaval sisimas sellest loost võimalikult kaugele soovis hoida. Nüüd osutus see aga võimatuks, sest ta ema ootas temalt vastust.
„Ma ei tea, kui kaua,“ proovis ta manada ette parimat võimalikku pokkerinägu. Marianne kortsutas vaid kulmu. Klõps-klõps-klõps joonistasid ta sõrmed lauale veel ühe auringi. „Ütle mulle lihtsalt, kas see juhtus enne või pärast seda, kui Indrek meie juures peatus,“ küsis ta, meenutades, kuidas just tema oli see, kes Alexi ja Krisi ettenägematuks kujunevaks ajaks ühte tuppa elama oli surunud. Mis siis, kui just tema oli see, kes nad otse teineteise embusesse oli tõuganud?

Sandra ohkas. „Olgu peale, mul ei ole vist mõtet keerutada. See on kestnud vähemalt paar kuud, kui mitte kauemgi. Ära pikka viha pea, et ma sulle ei rääkinud, aga Alex palus mul saladust hoida ja ma ei saanud keelduda. Ma tean, et ta kavatses sulle ise öelda, aga ta ootas õiget hetke ja...“ Tema silmalaud võbelesid, väljendades ebameeldivat mõtet, mis ta kohkuma pani. „Imre...“ „Imre?“ Marianne ei mõistnud Sandra küsimust. „Ega Imre ei tea?“ päris Sandra ärevalt. „Oi, kurat, kui ta teab, siis...“ Marianne raputas pead. „Ta ei tea. Kui ta teaks, oleks ta mulle öelnud. Ei tea, kas...“ „Ei!“ protesteeris Sandra ägedalt veel enne, kui Marianne oma lausega lõpule jõudis. „Imre ei tohi sellest kuulda, mitte mingil juhul! Kurat võtaks, kas sa ei mäleta toda õhtut söögilauas, kui Imre Krisi oma homovastase jutuga täiesti endast välja ajas? See tüüp on ju paadunud homofoob! Kas sa arvad, et kui ta saaks teada, et midagi sellist tema nina all toimub, jätaks ta selle niisama? Vaevalt küll! Ma ei imestaks, kui see neetud tõbras Alexi ja Krisi lihtsalt maha lööks!“ Ta silmad põlesid ärritunult. „Palun ära vannu, noor daam,“ tegi Marianne katset Sandrat rahustada, „ja ma oleksin tänulik, kui...“ „Luba mulle, ema, et sa ei ütle Imrele ainsatki sõna!“ nõudis ta tütar. „Luba!“ Alistunult oli Marianne sunnitud noogutama. „Ära muretse. Ma ei ütle Imrele ainsatki sõna ja ma luban, et kui ta kunagi sellest kõigest kuuleb, siis alles Alexi ja Krisi enda suust. Sa ütlesid, et hoiad Alexi saladust. Küllap suudan mina seda koos sinuga hoida.“

Ta tõstis oma käed lauaplaadilt ning asetas need oma kõhule. „Ma ei mõista lihtsalt...kuidas see ikkagi juhtus,“ sõnas ta vaikselt. „Miks pidid nad just...“ „Miks pidid nad just teineteisesse armuma?“ pakkus Sandra. „Mitte mina ei ole see, kelle käest sa seda küsima pead, ja ausalt öeldes ei tea ma ka vastust. Neid, kes sulle vastata oskavad, on vaid kaks ja mina nende hulka ei kuulu.“
Ta asetas piimapaki külmkappi tagasi – ta piimajanu oli kadunud – ning istus Marianne kõrval olevale vabale toolile. „Armastus on midagi sellist, millest me kunagi aru ei saa,“ pomises ta. „Me kõik kogeme seda erinevalt ja ei ole olemas armastust, mida me algusest lõpuni mõista suudaksime. Midagi jääb alati segaseks.“ „Alati?“ küsis Marianne. Sandra silmis peegeldus kindel veendumus. „Alati.“
See oli viimane armastuseteemaline diskussioon, mis selles majas ilma karjumiseta möödus.

Oh, nice.

Me likes Pipe

Tundub, et asjad võtavad halva pöörde

OH CRAP!
Okei, taaskord üllatasid... nagu ma juba korduvalt olen öelnud, ma võin küll ette aimata, kuid sa teed nagunii sellest ''aimdusest'' choki... alati on nii. Okei, ma ei oska šokk ka kirjutada. YAY, süüdistame Jaapanit šokk on õigem öelda eks? okei...
aga jutt oli nagu Mega Hüper Giga Mahe!







Häid pühi kõigile :)

Ma olen nüüd mingi ainus, kes arvab, et see koht on nüüd väljasuremas, kui me Praisjaga siin ei kirjuta?
Oijah, eks kõigil ole jõulu aeg ja Kiramekile teadmiseks, et pühad pole veel läbi. *hint hint hint*

Uus osa tuleb loodetavasti veel vana aasta sees Kuna ma ei ole hetkel kodus oma arvuti läheduses, läheb sellega paar päeva aega

Marianne on mõistev inimene. Tore, heasüdamlik inimene!
Kahju, et ta valede meeste otsa koperdab.
Ka on tore, et nende koolis kasvõi mõni mõistlik inimene on
Arturist on kahju...
UUT! Selle aasta sees soovitavalt!

Ma mõtlesin siin, et ei ütle midagi, siis ei ole siin mingit lehtede kaupa jutustamist
Aga jah, vaatan, et mind ei olegi vaja, et siin midagi oleks.

Kuna me Yukiga koos lugesime, seda eelmist osa, minu konto alt, siis ei hakkanud siin midagi kirjutama. Mi an he, aga jah, marianne on täitsa tore inimene, täiesti nõustun sinuga Karolin.

Aga jah, uuuut ootan pikkisilmi
again

Ilusat uue aasta lõppu ja uue algust