Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

väga, väga, väga hea

See jutt on prioriteet nr 1, jätsin selle nõmeda coriot pooleli, et seda lugeda

New please !!!!

Mulle meeldib ka.

tänks prais et meelde tuletasid, ma pean ka Goriot'i läbi saama... :S

Aga sinu juttu ei anna selle mõttetu pasa raamatuga üldse võrreldagi (kui oled pidand seda kunagi lugema, siis tead millest räägin.)
Teistele teadmiseks vabal ajal ärge Isa Goriot'i raamatut puutugegi. Jubedus oma ette!

Ausalt, sinu jutt on kui Jumala kingitus taevast. (Kui Jumal muidugi soosib BoyxBoy'd )

god doesn't judge
aga jah yukil on õigus, ma olen seda terve päev lugenud, ja alles 129lk, (253, lühike eks, aga kohutav piin) sinu juttu ainult loeks, pikkkisilmi ootan, et midagi üles pandaks

Isa Goriot maha!

Aga jah, ootame uut juba

Super!
Karine meeldib mulle viimaks ometi! Tubli tüdruk, võttis lõpuks mõistuse pähe!
Tõesti loodan, et Alex tema soovituste järgi talitab.
Kris on niiiiiiiiiiiiiii armas

Ai, ai Sandra, kuhu sa küll läksid? Ma loodan, et temaga midagi väga hullu ei juhtu, ainult piisavalt selleks, et teda natuke ehmatada ja Alexit mõistma panna. See oleks tore.

Imre on mölakateedetabeli tipus! Lollakas selline!

Aitäh uue osa eest!
Kui leiad aega pane palun uus osa ülesse!

"Isa Goriot'" pole sugugi hull Balzac ei ole just mu lemmikkirjanik, aga ma julgeksin öelda, et "Isa Goriot'" on tunduvalt parem kui näiteks Hemingway "Ja päike tõuseb." Kui te seda kunagi lugema juhtute, saate ehk aru, mida ma mõtlen Mati Undi "Hüvasti, kollane kass!" kõrval on see kõige hullem kohustusliku kirjanduse raamat, mida ma lugema pidin

Raskolnikov, keda selles osas kahes kohas mainitud on, on muide tegelane Dostojevski romaanis "Kuritöö ja karistus." Minu lemmikpsühhopaat

Ma ei ole kindel, kas BoyxBoy ikka on Jumalale meelepärane...kui see oleks algusest peale Jumala plaan olnud, poleks ta arvatavasti naise loomise peale oma aega raisanudki Aga samas, kes olen mina, et Jumala plaane lahata?

Väikese ehmatuse saab Sandra kindlasti, ainult et mõne teise inimese jaoks on see tükk maad suurem...

Hmmm, ma vaatan, et on juba päris öö...tegelikult peaksin ma netis istumise asemel hoopis magama. But who cares? Siit tuleb uus osa Eks ta natuke imelik ole, aga nagu üks mu sõber mulle teatas, olen ma ka ise imelik, nii et...

Bon appetit!
**

43.

Nagu Alex arvanud oli, tõotas Krisi öö tõepoolest üsna ebamugav tulla.
Kell oli juba üle südaöö, kuid Kris polnud endiselt uinuda suutnud. Ta istus rätsepistes voodil ning tema tuba valgustas laualamp, mis seisis ta voodi kõrval oleval kummutil. Ta oli väsinud, kuid uni ei tahtnud kuidagi oma tiivul tema juurde lennata ning ta nahk tulitas karedana mõjuvate voodiriiete vastu hõõrdumisest. Toas oli palav ning paar minutit tagasi oli Kris avanud akna, et pisut jahedat ööõhku tuppa lasta.
Hetkel ei mõelnud Kris millelegi kindlale. Ta mõtted uitasid ühe teema juurest teise juurde ning ei jäänud kuidagi rahulikuks.
Kui keegi vaikselt ta uksele koputas, ei suutnud ta kõrvad esialgu heli tabada, kuid seejärel kostus koputus kõvemini. Kris võpatas. „Sisse,“ ütles ta, mõistatades, kes teda küll öösel näha tahtis.

„Hei,“ lausus Alex tervituseks, kuid selle asemel, et sisse astuda, nagu Kris teda palunud oli, nõjatus ta vastu uksepiita. „Kas ma segan sind?“ „Üldsegi mitte,“ sõnas Kris, kes tundis rõõmu, et Alex ta tema seosetute mõtete küüsist päästis. „Ma lihtsalt mõtlesin veidi. Aga ära seisa seal, kobi nüüd ometi sisse.“
Sõnatult astus Alex sisse ning istus Krisi kõrvale voodile.
Kui Kariné talle ütles, et tema ja Krisi suhtes puudub igasugune romantika, oli ta olnud sunnitud tunnistama, et tüdrukul oli õigus ja et ta nägi läbi probleemi koore ning suutis tabada tuuma.
Ta teadis, et peab sellisele olukorrale kuidagi lõpu tegema ning ta oli lahendust otsides veetnud mitu pikka tundi, suutmata otsustada, kuidas oleks kõige parem nende suhtesse natuke romantikat lisada. Kariné oli maininud kino ja veel midagi, mille Alex unustanud oli ning esimene olin üsna arvestatav variant, kuid Alex ei suutnud leida sobivat viisi, kuidas Krisi endaga kinno meelitada. Niisama mokaotsast kutse poetamine ei tundunud talle sugugi ahvatlev.
Lõpuks, pika kaalumise järel, oli ta ühele mõttele tulnud. Loomulikult polnud tegu parima jänesega, keda kübarast välja võis tõmmata, kuid meeleolu loomiseks oli see piisav.

„Seda et...miks sa tulid?“ oli Kris kohmetu. Ta ei olnud tõepoolest osanud arvata, et Alex veel sellisel hilisel kellaajal tema tuppa sisse võiks astuda.
„Ma olin su pärast natuke mures,“ vastas Alex. „Sinu päikesepõletus jättis üsna vastiku mulje ja ma oletan, et sa tunned end seetõttu üsna ebamugavalt. Sa ei saa magada, või kuidas?“ „Ära jampsi,“ naeris Kris. „Sa oled nagu Raskolnikov ning räägid seosetutest asjadest...päike pole kunagi tõelise mehe vaenlane.“ „Väga naljakas. Tee mulle teene ning heida korraks kõhuli.“ Kris seiras teda kahtlustavalt ning alles nüüd märkas ta pudelit, mida Alex käes hoidis. „Mida sa teha kavatsed?“ „Mitte midagi, mis sulle haiget teeks. See on pantenool ning aitab igasuguste nahavigastuste ning põletushaavade vastu väga hästi. Nüüd ole nii kena ja heida kõhuli. Kui sa seda tee, siis pean ma tõenäoliselt sinu peal mõnda maadlusvõtet kasutama.“ Alexi väike nali pani Krisi naerma. „Sa oskad maadlust?“ oli ta imestunud.
„Ma ei mõelnud seda tõsiselt,“ tunnistas Alex. „Igatahes, kas sa võiksid nüüd...“ „Jah, ma sain aru. Kõhuli, või mind ootab surm wannabe-Baruto käe läbi.“

Ta heitis kõhuli, nagu Alex teda palunud oli, ning toetas oma pea padjale.
Alexi käed oli Krisi ihu vastas nii külmad, et esmapilgul tundus Krisile, nagu hõõruks Alex ta nahka jääkuubikutega, kuid ta harjus sellega ruttu. Alex ei kiirustanud, ta oli õrn, ning paratamatult tundis Kris, kuidas pinge temas kasvab.
Alex oli seal ning puudutas teda. Ta teadis, et Alex tegi seda väga spetsiifilistel asjaoludel, kuid see ei muutnud asja olemust.
Alex puudutas teda. Seda oli rohkem, kui Kris temast oodanud oleks, ning tahtmatult triivisid ta mõtted sellele, mida need käed veel temaga teha võiksid. Ükski neist mõtetest ei kannatanud väljaütlemist.
Kris ei saanud eitada, kui väga ta nautis, kuidas Alexi käed üle ta naha libisesid. Korraks peatusid need tema õlal oleval armil, seda õrnalt masseerides.
Kris oleks tahtnud talle samaga vastata, teda puudutada ning enda käte vahel hoida, kuid ta oletas, et hetkel ei olnud selleks sobiv aeg.
„Ma olen lõpetanud,“ sõnas Alex kiiremini, kui Kris oodanud oleks. „Kas tahad, et võtan ka teise külje ette?“ Tema küsimus oli Krisi jaoks pisut ootamatu, kuid poiss naeratas ning keeras end selili. „Miks ka mitte. Mulle meeldib, kui sa minu eest hoolitsed.“

Nüüd, olles näoga Alexi poole, oli tal suurepärane võimalus tema näoilmet jälgida. Alex nägi välja keskendunud ja tavapäraselt rahulik, kuid mida ta selle maski all mõtles. Kris kahetses, et ei suutnud mõtteid lugeda nagu uue põlvkonna vampiirid.
„Olgu, nüüd peaks kõik olema,“ ütles Alex lõpuks, kuid ei eemaldanud oma käsi Krisi rinnalt. Tundus, nagu oleks teda tabanud mingi hajameelsus, mis tal selle meelest pühkis. „Kas sa arvad, kas sa tunned end nüüd paremini?“ „Mitte veel.“ Krisi suule venis muie. „Sa unustasid midagi.“ Ta naeratas laialt. „Ka mu huultel on päikesepõletus.“
Ettevaatlikult, justkui kaaludes, ega see keelatud ei ole, puudutas Alex oma nimetissõrmega Krisi alahuult.
„Hei, Kris, mida sa arvad, kui me...“
Just tol hetkel oli tal plaanis esitada see kinnokutse, millele ta mõelnud oli, kuid ta lause jäi poolikuks.
Krisi huuled leidsid tema omad ning ründasid neid näljase ägedusega. Ta polnud Alexit terve päeva jooksul veel kordagi suudelda saanud ning ta ei kavatsenud kauem oodata. Ükskõik, mida Alex ka öelda ei olnud kavatsenud, pidi see pisut kannatama ning Kris lootis, et võimalikult kaua.

Hetk hiljem oli Alex voodil selili ning Kris tema peal. Tema huuled olid endiselt Alexi omadele surutud ning tema käed Alexi särgi all, kobades uurivalt ta keha ja üritades teda sellest tülikast riideesemest vabastada...
Akna juurest kostev ootamatu mütsatus tegi nende lühikesele privaatsele momendile lõpu.
Nad katkestasid oma sekunditega väga kirglikuks kasvanud suudluse ning pöörasid oma pilgud kõrvale, nähes enda ees seismas Sandrat, kes neid kohkunult põrnitses.
„Mis siin ometi toimub?“ ahhetas tüdruk.
**
Sandra oli ilmunud nii äkki, et kumbki poistest arvas hetkeks, et näevad illusiooni, kuid tüdruk oli vägagi ehtne. Ta seisis sealsamas, selja taga lahtine aken, millest ta äsja sisse oli roninud, ning põrnitses neid kohkunud pilgul
Alex taipas, et ta pole karjuma hakanud veel vaid seetõttu, et ta oli liiga üllatunud. Selleks, et iga sekund tõusvat kisa vältida, pidi Alex esimesena suu lahti tegema.
Mis oli üsna ebamugav, arvestades seda, et ta kavatses sellega teatud tõsisust saavutada ning seda oli üsna raske teha, kuna Kris ikka veel tema peal oli.
„Kust sa tuled, noor daam?“ hüüatas ta kurja vanema venna toolil, lükkas Krisi kõrvale ning tõusis püsti.
Alles nüüd märkas ta, millises seisukorras ta õde oli. Sandra juuksed olid sassis ning näis,
nagu oleks keegi teda nendest kiskunud. Ta sukad olid lõhki ning kallis roosakas miniseelik, mille Marianne alles hiljuti ostnud oli, oli peaaegu ribadeks kistud ning paljastas tüdruku aluspesu.
Piisas vaid korraks Sandrale näkku vaatamisest, et Alex taipas, kus ta õde käinud oli. Tema riietest õhkus suitsulõhna – sedasama suitsulõhna, millega ta Krisi juures juba harjunud oli, kuid mis ta õe puhul väga jälk tundus – ning ta silmad läikisid, andes mõista, et ta on joonud. Tema kaelal ilutses selgesti nähtav imemisjälg.
„Millega sa hakkama oled saanud? Sa oled kõigest kolmteist aastat vana!“

Alexile meenusid sõnad, mida Marianne varem kasutanud oli.
„Kui mina temavanune või pisut vanem olin, oli magamine ainult vabanduseks. Tavaliselt hiilisin ma selle asemel suure saladuskatte all poistega kohtama...“
Alex oleks end meeleldi löönud. Kuidas oli ta pärast sellise selge vihje kuulmist suutnud mitte taibata, et Sandra on kõigilt luba küsimata välja hiilinud? Ta oli olnud liiga naiivne. Tal oli liiga palju muid asju mõttes olnud...
Tal ei olnud pähegi tulnud, et ta õde, see pealtnäha ilmsüütu seitsmendik, võiks salaja jooma ning poistega amelema suunduda.
„Vaata ennast!“ juhtis ta oma tähelepanu Sandra välimusele. „Sa näed välja nagu...nagu...“ „Nagu prostituut, seda tahad sa öelda?“ Sandra naeris ning sikutas oma seelikut. „Nagu prostituut, jajaa...“ „See ei ole naljakas!“ käratas Alex. „Kellega sa aelesid ja kus? Ma nõuan seletust!“ „Hei, ma ei luba...“ „Ma tahan, et sa mulle kõik ära räägiksid!“ „Midagi ma sulle ei räägi!“ teatas Sandra ägedalt ning üritas oma vennast mööda põigata, kuid Alex rabas tal käsivarrest ning sundis ta paigale.

„Sa kuulad mu sõna ja seletad mulle kohe, mida sa teed Krisi magamistoas pärast südaööd, nähes välja nagu...“ Ta jättis selle halva kõlaga sõna välja ütlemata. „...või ma lähen otseteed meie ema juurde ning ütlen talle, et sa oled paha peal käinud.“ „Ma ei räägi sulle midagi!“ kisendas Sandra ning üritas oma venna haardest vabaks rabeleda. „Mitte midagi ei räägi!“ „Tee, mida Alex ütleb,“ soovitas Kris, „ning võta paar tooni vaiksemaks. Sa ei taha ju ometi Imret ja Mariannet äratada.“ Sandra põrnitses teda õelalt. „Pane oma suu kinni ning ära üritagi mind käsutada. Ma nägin küll, kuidas sa...mu venda...“ „Vali, kas sa räägid mulle kõigest või ma lähen kutsun ema siia.“ Alex köhatas. „Ma arvan, et tal ei oleks sugugi hea meel sind sellisena leida.“
„Olgu, mida sa tahad, et ma sulle ütleksin?“ Sandra röhatas ebaviisakalt. „Jah, ma valetasin, et olen väsinud, hiilisin välja ja läksin pidu panema. See oleks vist kõik. Ahjaa, ja siis sebisin ma Ellu kutiga ning tibi läks omadega sassi ning rebis mu seeliku lõhki...selle eest ta veel saab...“ Alex oli jahmunud. „Sa sirutasid oma näpud kellegi teise kuti poole?“ ei suutnud ta uskuda. „Mida sa ometi mõtlesid?“ „Ole vait. Minu meelest arvasid sa ise alles paar nädalat tagasi, et oled mingile kahtlasele eidele lapse teinud!“ „Hei, ära too Karinéd sellesse vestlusesse,“ ütles Alex teravalt. „See kõik oli natuke teistmoodi.“ „Eks räägi sellest!“

„Olgu, sa läksid peole, kaanisid end täis...mida sa mõtlesid, sa oled alles laps...ja said tibilt, kelle kutiga sa aelesid, kere peale. Ja edasi?“ päris Kris, kuigi Sandra vastus teda ei huvitanud. Oli sellel tüdrukul alles halb ajastus! „Mina ei saanud kere peale, tema sai,“ väitis Sandra. „Ma käskisin tal enda seeliku kinni maksta, aga ta keeldus, nii et ma tümitasin teda veidi ning tulin siis tulema. Tänavalatern on katki, ning ma pillasin ukse taga võtmed maha ja ei suutnud neid üles leida...“ Ta röhatas taas. „...ja ma märkasin, et Krisi aken on lahti. Ma nägin valgust ja teadsin, et ta on üleval, kuid mul oli vaja sisse saada. Ma ronisin ettevaatlikult üles, hüppasin aknast sisse ja...“ Selle koha peal ta kulmud kerkisid. „Ma ei lootnud sind siit eest leida, vend, ja eriti veel...“
Ta vaikis, ning Alex vaikis. Isegi Kris ei öelnud midagi, kuigi ta oleks nii meeleldi oma suu avanud. Hetkeks oli tal vastupandamatu soov Sandrale kõik ära rääkida, et poleks enam valetamist ja varjamist, niivõrd kui tüdruk oli juba piisavalt näinud, kuid ta suu jäi lukku. Ta teadis, et Alexil ei ole mingit kavatsust oma õele tõtt rääkida ning tal ei olnud õigust selle avaldamist enda peale võtta.
„Ole kena, tee end vannitoas korda ning mine magama. Ma valvan su seljatagust ning hoolitsen selle eest, et sa emale vahele ei jää,“ ütles Alex Sandrale. Tüdruk vaatas teda kahtlevalt. „Sa ei tee seda ju omakasupüüdmatutel eesmärkidel, või kuidas?“

Sandra sõnad ei oleks saanud rohkem tõtt rääkida. Alex oleks kõige parema meelega taas oma õe käest krabanud ning ta otseteed oma ema juurde vedanud, et viimane talle sellise taunimisväärse käitumise eest peapesu teeks ning võib-olla isegi koduaresti määraks, kuid ta oli nurka surutud.
Eksisteeris võimalus, et kui ta Sandra sisse räägib, paljastab tüdruk julmalt, mida ta silmad tabanud olid, ning see oleks olnud suurim katastroof, mida Alex suutis ette kujutada. Ta teadis, et tõde tuleb varem või hiljem välja, kuid ometi soovis ta selle lekkimist edasi lükata nii kaua kui võimalik.
Tal ei olnud valikut. Kuigi ta seda soovis, ei saanud ta oma õe vastu olla. Ta pidi temaga ühinema.
„Lähme,“ lausus ta Sandra küsimust ignoreerides ning avas talle ukse. „Ma ütlesin, et valvan su seljatagust ning seda ma ka teen.“
Ta saatis tüdruk vannituppa ning põikas seejärel Sandra tuppa sisse, avades ukse võtmega, mille Sandra esimest – ja tõenäoliselt ka viimast korda – tema kätte usaldas. Ta sisenes oma õe tuppa ning otsis tema väikesest kapist välja kortsus rohelise öösärgi. Ta läks sellega vannitoa ukse taha, koputas, ning kui Sandra oma käe ukse vahelt välja pistis, surus ta selle tüdruku väikesesse pihku.

Ta ootas kannatlikult, kuni tüdruk duši all ära käis, end kuivatas, öösärgi selga pani ning oma riided mustapesu kasti sisu hulka toppis. Kui Sandra lõpuks vannitoast välja tuli, saatis Alex ta vaikides tema tuppa.
Sandra seisatas lävel ning vaatas oma vennale küsivalt otsa. „Mida sa edasi kavatsed teha?“
Alex ei vastanud, kuna ta ei teadnud, kas sellele küsimusele vastamiseks ongi õigeid sõnu.
„Head ööd,“ lausus ta tuimalt ning kõndis mööda koridori minema. Sandra uks läks ta selja taga kinni ning ta teadis, et ta õde oli voodisse läinud ning magab mõne minuti pärast rahulikult ning häirimatult.
Oma toa asemel läks ta Krisi tuppa.
Kris istus endiselt voodil, kuhu ta jäänud oli, kui Alex oli läinud Sandrat vannituppa saatma.

„Alex, mul on nii...nii kahju,“ pomises ta, ning ta ei valetanud. Tal oli tõepoolest kahju, et kõik nii viltu oli läinud ja et Sandra nii ootamatult välja oli ilmunud. Ta soovis, et tüdruk oleks suvatsenud tulla hiljem, või, mis veelgi parem, tema poolest oleks ta võinud sinna peole jäädagi.
Alles mõnda aega tagasi oli Alex Krisi käte vahel olnud ja kes teab, mis oleks võinud juhtuda, kui Sandra oleks tulemata jäänud. Nüüd aga ei pidanud ta seda kunagi teada saama, sest Sandra, mis siis, et pahaaimamatult, oli kõik ära rikkunud. Alex oli Krisi haardest minema libisenud ja Kris aimas, et asjad muutuvad iga mööduva sekundiga ainult keerulisemaks.
„Sa ei kujuta ettegi, kui kahju mul on,“ ütles ta uuesti, oodates, et Alex midagi vastaks. Ta ei tahtnud, et poiss vaikis. Vahel oli vaikusel tema jaoks pahaendeline tähendus ning praegu oli üks neist kordadest.
„Ta teab,“ lausus Alex lõpuks ning sõnad, mida ta ütles, tundusid temalt suurt pingutust nõudvat. „Ta teab...ta nägi...“ „Istu ja räägime sellest rahulikult,“ soovitas Kris.
Alex istus tema kõrvale ning ta käed olid rusikasse surutud. Oli selge, et ta polnud mitte ainult mures, vaid ka ärritatud. Kris masseeris rahustavalt tema käsivart.

„Sa ütled seda enneaegu,“ üritas ta Alexit lohutada ning temasse lootust, ükskõik kui pime see ka ei olnud, süstida. „Sandra oli purjus ning on võimalik, et hommikul ärgates peab ta kõike, mis temaga aset leidis või mida ta nägi, ainult unenäoks. Ta ütles sulle, et kaotas võtmed ära. Me võime need üles otsida ja talle lauale poetada, pannes ta uskuma, et ta sisenes uksest...“ „Mu õde on terasem, kui sa arvad. Ta teab, mida ta nägi ning usu mind, ta ei kavatse seda unustada. Ma tean, et ei kavatse. Samamoodi, nagu mina ei unusta, millises olukorras ma teda täna õhtul nägin, ei unusta tema seda, kuidas ta mind nägi. Selles suhtes oleme me väga sarnased.“ „Sa ei pea...“ „Ma ei tahtnud, et ta teada saaks,“ ütles Alex, justkui eeldades, et Kris seda veel mõistnud ei ole, „ei tahtnud. Ma ei tahtnud, et keegi teada saaks, sest ma pole veel isegi selle mõttega harjuda suutnud, aga...“ Ta haaras kätega peast kinni. „Masumi teab, Kariné teab ning nüüd teab ka Sandra. Kas on veel varsti kedagi, kes ei tea?“
Ta lasi oma peast lahti ning asetas oma käed põlvedele, üritades pisut rahuneda. Tema ärritatuna nägemine ei teinud Krisile head.

„Tegelikult tahtsin ma sind ainult kinno kutsuda,“ sõnas ta lõpuks vaikselt, mitme detsibelli võrra vaiksemalt, kui ta tavaliselt rääkis, „kuid nüüd tundub, et sellest ei tule midagi välja. Seni, kuni on veel mingi väike lootus, et Sandra korraga kõigest aru ei saanud, peame me madalat profiili hoidma.“
Madalat profiili hoidma.
Neid sõnu kuuldes tundus Krisile, nagu oleks Alex talle äsja kirvega pähe laksanud nagu Raskolnikov Aljona Ivanovnale. Nad olid niigi madalat profiili hoidnud. Nad peaaegu ei näinudki teineteist, nad peaaegu ei veetnudki koos aega. Juba niigi madala profiili edasine madaldamine ähvardas selle hoopiski ära kaotada.
„Aga kui ma ei taha madalat profiili hoida?“ küsis Kris, tundes korraga, et sellel pole enam mingit tähtsust. „Aga kui ma ütlen sulle, et see madal profiil, mille hoidmisest sa jahud, on mulle ükstapuha? Ma oleksin praegu valmis minema ja kasvõi tervele maailmale kuulutama, et mina ja sina...“ „Ei,“ kõlas Alexi lühike vastus. „Ei. Ma palun, et sa seda ei teeks.“
„Palud, et ma seda ei teeks...“ Kris oleks meeleldi naerma hakanud, kuid hoidis end tagasi ja üritas väärikaks jääda. „Kas on üldse midagi, mida sa tahad, et ma teeksin?“ Ta haaras Alexist kinni ja suudles teda, hoolimata sellest, et ta teadis, et see viimasele hetkel väga vastumeelne on. „Kas on?“ kordas ta oma küsimust, huultega Alexi kaela rünnates ning teda õrnalt naksates. Sellest pidi jälg jääma, aga Krisil oli ükskõik.
„Lõpeta!“ Alex lükkas Krisi eemale ning hüppas voodi pealt püsti. Tundus, nagu tahaks ta tuhatnelja minema tormata, kuid ta jäi siiski paigale.
„Nii et sa kiirustad minema.“ Krisi hääles oli selgesti tabatav iroonia. „Kas sa siia ei tahaks jääda?“ „Ei...pigem mitte.“

„Järjekordne „ei,““ lausus Kris ning ta näkku tungis kurbus, mida Alex seal varem märganud polnud. „Mulle tundub, et „ei“ on ainus, mida sa öelda oskad.“
Alex ei vastanud. Kui ta oleks „ei“ öelnud, oleks see ainult Krisi teooriat tõestanud, kuid kui ta oleks öelnud „jah“, oleks ta valetanud.
„Maga hästi,“ vuristas ta lõpuks, sõnu isegi korralikult välja ütlemata, ning läinud ta oligi.
Krisi sees tõstis pead segaste emotsioonide torm. Tema sees möllasid korraga nii pime raev kui terav valu, mis ta südant torkis. Ta ei teadnud, kui kaua ta enam vastu peab.
Ta tahtis vaid koos Alexiga olla ning ta soovis kogu hingest, et Alex tema suhtes sama tunneks, kuid iga hetkega tundus talle üha rohkem, et see on ilmvõimatu. Alex polnud talle isegi kordagi öelnud, et ta teda armastab. Võib-olla ta ei teinudki seda, Kris ei oleks üldse imestanud. Tundus, et Alex võtab teda kui ebameeldivat kohustust, mida tuleb võimalikult kaua tagaplaanile tõrjuda. Ta ei tahtnud kellegi jaoks kohustus olla, kõige vähem inimese jaoks, kellest ta kõige rohkem hoolis, ning mõte sellisest autust positsioonist rebis tal hinge seest.

Alexit polnud kunagi tema jaoks olemas. Isegi kui nad koos olid, tundus, nagu viibiks ta kuskil kaugel eemal. Millest ta mõtles? Kas oma eelmisest kallimast? Kas ta armastas teda ikka veel? Kas ta leidis, et hoolimata oma pingutustest ei ole Kris tema jaoks piisavalt hea? Piisavalt hea, et kellegi teisega jagada, millised suhted neil tegelikult on? Krisi pähe kerkis üha rohkem mõtteid, mis teda pussitasid justkui teravad murunõelad.
Kris ei teadnud enam, kaua ta seda veel taluda võis. Ta tahtis armastada, ta soovis olla armastatud ning viis, kuidas Alex temaga käitus – üürikesteks hetkedeks hoolitsevalt ja seejärel nii külmalt, et ta oleks ka põrgu tuletrooni jäätada suutnud – ajas ta hinge täis.
Kui Alex ei tahtnud temaga olla, oleks piisanud vaid selle ütlemisest ning Kris oleks tagasi tõmmanud. Loomulikult ei oleks see ta tundeid muutnud, kuid ometi oleks see teinud lõpu sellele haiglasele tantsule, mida nad juba pikemat aega tantsinud olid. Võib-olla oli Krisile määratud Alexist lahti lasta ning leida endale keegi teine; keegi, kes teda ilma tingimusteta vastu armastaks ning keegi, kes väärtustaks iga hetke, mille nad koos saaksid veeta ja laseks Krisil tunda, et ta suudab kellegi õnnelikuks teha.
Alex oli õnnetu – Kris teadis seda, sest lõpude lõpuks oli Alex talle isiklikult öelnud, et ta on tema jaoks kahe teraga mõõk – kuid üha enam tundis ta, et ka ta ise ei ole õnnelik ning et selline julm südamepiin ei olnud seda väärt.
Vihast ning kannatustest vaevatuna haaras ta kapiäärelt lillelise klaasi, millega Alex paar päeva tagasi Sandra telefonikõnet pealt oli üritanud kuulata, ning viskas selle vastu seina, nii et peenikesed ja teravad killud vihmana põrandale langesid.
Ta viskus voodile, tagus raevukalt patja, kuni tema sees olev lootusetusetunne tagasi tõmbas, ning jäi seejärel liikumatuks, lamades paar minutit täielikus vaikuses, vaevalt hingates.
Arutu laamendamisega ei saavutanud ta midagi.

Ta hingas aeglaselt sisse ja välja ning suutis end lõpuks koguda.
Klaasikillud ei saanud põrandale jääda ning nagu ikka veel mingis transis olles, korjas Kris paljaste kätega kokku nii palju suuri kilde kui suutis ning viskas need oma laua alla paberikorvi, pööramata sellele, kuidas need ta habrast nahka lõikasid, mingit tähelepanu. See ei olnud oluline. Korraga ei olnud peaaegu miski enam oluline. Üks ajajärk Krisi elus oli lõppemas ning ta lootis kogu südamest, et kui see lõpuks tõepoolest läbi saab, leidub keegi, kes ta purunenud olemuse jälle kokku suudab panna.
Ta ei kuulnudki, kuidas Alex end kõrvaltoas rahutusse unne nuuksus.

Sandra on jobu, ilmub valel ajal valesse kohta, oh, õnnetu paarike, Alexit, kullakest, kotivad KAHJUKS teised rohke, miks sa küll oled nii totu?
Aga jutt on heahea, ainult seda loekski
Tead anna raamat välja, ostaksin kohe ja igaksjuhuks 2 eksemplari ka
Märkasin, et kisavate tüdrukute sekka on üks poiss ka ära eksin, VÄGA hea, ongi rohkem lugejaid
Tahaks uut juba (A)! :)

Mmm...raamat? Selleks, et jõuda kunagi raamatu välja andmise tasemele, pean ma veel pagana palju eesti filoloogiat tuupima, nii et seda ei juhtu niipea Aga on tore teada, et mind toetatakse. It's sooooooooo sweet

Murtagh, oleme ikka viisakad ja ei tee teiste inimeste kohta niisama järeldusi Kuigi...kui ma su kommentaari lugesin, pidin ma end herneks naerma Mul oleks ka hea meel, kui mul oleks geist vend...või ükskõik milline geist sõber Heteromehed on vahel nii närviajavad (no offence)

*püüab aru saada, millest keele variatiivsuse loengus parajasti räägitakse*

Kui Kris niimodi jätkab, saab mööda päid ja jalgu minu käest
Jätta Alex, mu kullake, mingi nõmeda Sandra pärast pm maha.
Okei...süüdlane on Sandra (vabandan Kris'i hetkeks välja)
just arutasime täna Praisjaga, et mõlemad olime valmis juba lugema action scene'i kui see nõmedus põrandale prantsatas. No krt ei osanud siis õiget akend valida võiiii
Aga jutt on äge... tahaks teada juba mis edasi saab...
Nõustun Praisja arvamusega ning kui juba raamatu välja andmise peale jutt läks, sooviks siis esma koopiat ja autogrammi kah... olen nõus maksma kirve hinda, kui sisse lisad oma poolsed soovid mulle


Ootame põnevusega uut osa juba.

Ou my god!
Nii napilt, nii napilt. Sandral on ikka hea ajastus! kuigi nii on isegi parem, mis siis oleks olnud kui ta oleks hiljem tulnud...
Kuigi millegipärast ma ie arva, et asi oleks väga kaugele välja läinud. Alex oleks nii-kui-nii katki jätnud ja seal midagi jaurama hakanud.
Alex ja Kris peaksid rääkima, rääkima, rääkima, rääkima ja veel kord rääkima kõigest ja noh, siis pärast seda rääkimist...
Ma loodan, et Sandra võtab Krisi ja Alexi suhtes normaalse seisukoha ja üritab neid aidata.
Raamatutele kahe käega poolt!
uut!

näete, mul on ka vahepeal head mõtted
las poiss ise ka räägib enne, kui me siin omi järeldusi teeme , aga jah, mida selles siin ikka välja lugeda, kui mitte seda

aga jah, oootame pikkkkkkkisilmi uuuuuuuuuut

Valesid järeldusi on liigagi kerge teha. Ma pean tunnistama, et alles paar nädalat tagasi tegi üks poiss, keda ma sinnamaani oma sõbraks pidasin, täpselt sama järelduse ka minu kohta ja kuigi ma reageerisin sellele tol hetkel üsna normaalselt, on mul hinges sellest ajast saati kuidagi halb tunne...lihtsalt kurb on mõelda, et olles mina ise, ei anna ma mõne inimese arvates hetero mõõtu välja

Kui ma just laupäevases uisutunnis oma maiset teekonda ei lõpeta, tuleb uus osa võib-olla laupäeval. But who knows, I might break an arm or something like that...which, hopefully, I won't

oioi seda küll juhtuda ei tohii
Looking forward to saturday then

hea, väga hea:D uuut tahan!!!

Jah, ma kommenteerin üle pika aja.
Hm, ma saan Krisist täiesti aru. Kris on minu selle jutu laav. Somebody should have a sit down with Alex and smack some sense into him.
Tõsiselt. Alex peab aru saama, et iga asja ei saa loogikaga võtta ning tema suhtumise tõttu on nende suhe noateral. *sigh*
Kris on niisama äge.

UUT!

ei, kätt ära murra.. Mul oli jalg kipsis kolm nädalat .. 26 august läks... pärast seda oli su jutt nagu taeva kingitus.. oli vähemalt põnevust kogu aeg
kes siis juttu üles paneb, kui mitte sina? või juhul, kui ei võta vastu fänne (silmas pean end ja praisjat) oleme alati valmis aitama
lugesin selle alguse ka läbi. Henry mineviku (see kus andri ja tähti ja need on nh) see oli ka üpriski põnev, stagna aeg ja värki a see ikka põnevam pilt tuleb ka ette kohe praegusest ajast...
oijah
kirjanik mis kirjanik

Kas teate, ma jätsin täna uisutamise vahele, kuna uni oli liiga suur. Minu eilne Tartu reis ja kirjandusmuuseumi külastus olid päris väsitavad Nii et praeguse seisuga on mu mõlemad käed kenasti terved

Tegelikult ei ole see otseselt ainult Alexi süü, et tema ja Krisi suhe vaikselt untsu on minemas. Ma ütleksin, et nad kumbki ei oska teineteisega normaalselt suhelda. Selles suhtes, et...jah Ma ei suuda isegi ette kujutada, kuidas normaalne suhtlus nende puhul välja näeks

Selles osas actionit ei saa. I hope you can bear with it And don't forget that criticism is appreciated


**

44.

Laupäevahommik oli täis nukrust.
Isegi pime, kurt ja tumm inimene oleks suutnud taibata, et Alexi ja Krisi vahel on midagi korrast ära. Nad istusid küll hommikulauas teineteise kõrval, kuid ei tõstnud korrakski pilku oma pooltühjadelt taldrikutelt - nad mõlemad tundsid end isutuna – ning ei vahetanud ainsatki sõna. Kui Alex lauast tõusis, et tööle suunduda, ei öelnud ta Krisile isegi head aega, vaid lahkus tummana.
Kris teadis, et Alex väldib teda ning ta tundis üha rohkem, et niiviisi ei saanud enam jätkata.
Ta istus toolil ning põrnitses tuima pilguga enda ette. Möödus minut, teinegi ning märkamatult ka kolmas. Kui Sandra enda kohta kummaliselt vara kööki astus, julges Kris vaevu pilgu tõsta ning tüdrukule otsa vaadata. Ta kartis, mida ta tema silmades näha võib. Viha, põlgust, jälestust?
„Tere hommikust,“ sõnas Sandra kuivalt ning võttis külmkapist porgandi, vaevumata Krisile rohkem tähelepanu pöörama.
Kui Sandra oleks Krisi käest küsinud, mis tema ning ta venna vahel on, oleks Kris talle tõtt rääkinud. Ta oli piiri peale lükatud ning kui Sandrale tõe rääkimine ta enesetunnet parandanud oleks, ei oleks ta mingil juhul sellist võimalust kasutamata jätnud. Sandra aga ei küsinud midagi. Kas ta oli tõepoolest unustanud, mida ta nägi, või oli tegemist tema jaoks huvitava mänguga? Kris ei saanud välistada, et ta hoidis mälestust eelmisest õhtust tallel, et see sobival hetkel pussi kombel vöölt tõmmata.
„Hommikust,“ pomises ta ning jätkas oma taldriku vaatlemist, otsustades, et ta peab paratamatult Alexiga väga tõsiselt rääkima.
Sellel päeval ta selleks võimalust ei saanud ning mitte ka järgmisel päeval. Kuigi Alexi tööpäev kestis vaid pool päeva, ei olnud ta sellest hoolimata kodus ning Kris ei osanud isegi pakkuda, kus ta kolada võis.
Oli ilmselge, et ta ei tahtnud Krisiga rääkida ning see pani Krisi hambaid krigistama.
Esimene võimalus vestlusesse laskumiseks avanes siis, kui Alex pühapäevaõhtul pärast pikka päeva koju jõudis.

„Ma lähen oma tuppa,“ teatas ta Mariannele kohe pärast uksest sisse astumist, kuid Marianne peatas ta. „Oota, Alex,“ ütles ta ning ta hääl kõlas murelikult. Alex kergitas kulme. Kui ta ema sellist tooni kasutas, ei tõotanud see kunagi midagi head. „Jah? Kas midagi on halvasti?“ „Bertha helistas mulle natuke aega tagasi,“ sõnas Marianne. „Ta tundis sinu pärast muret ning tahtis teada, kas sinuga on kõik korras. Pärast seda, kui sa viimast korda tema juures käisid, keeldusid sa kohe uut numbrit kinni panemast ning lubasid talle paari päeva jooksul tagasi helistada, kuid sa ei teinud seda.“
Alexile tundus, nagu hakkaks tal kõhus keerama. Ei, see ei pidanud nii välja kukkuma. Ta oli kavatsenud vaikselt Bertha juurest minema hiilida ja enam mitte kunagi tagasi minna, kuid nüüd oli ta ema kõigest kuulda saanud ning varem, kui Alex soovinud oleks.
„Jah, sul on õigus,“ oli ta sunnitud möönma. „Ma keeldusin tõepoolest endale uut numbrit võtmast ning lubasin talle tagasi helistada, kuid tea, et ma ei kavatse seda teha, mitte kunagi enam. Mulle aitab. Ma ei lähe enam tema juurde tagasi.“ „Aga Alex!“ Marianne hüüatus oli tulvil ehmatust. „Aga miks?“ „Sest ma ei ole enam haige,“ lausus Alex, „ning ei vaja enam tema teenuseid.“ „Aga sa ei saa lihtsalt niisama talle selga keerata!“ protesteeris Marianne. „Sa ei tea, mida see su vaimse seisundiga teha võib!“ Ta hõõrus oma käsi ärevalt vastamisi. „Mis siis, kui...kui...“ „Kui ma ennast uuesti tappa üritan?“ küsis Alex nähvates. Ta ei kavatsenud oma ema vastu ebaviisakas olla, kuid mõte sellest, et naine ikka veel tema tasakaalukuses kindel ei ole, tegi talle haiget ning ta soovis anda vastulöögi. „Jah, ma tõepoolest üritasin seda kord teha, kuid mitte enam. Asjad on muutunud ning ka mina olen muutunud. See, mis mind tookord selleks ajendas, on nüüd selja taha jäänud ning mul on, mille nimel elada. Esimest korda üle hulga aja on asjad minu jaoks tõeliselt hästi. Ma tean, mida ma tahan ning et ma oskan oma soovid täide viia. Minu esimeseks sooviks on Berthaga enam mitte kunagi kohtuda ning sa ei saa mind peatada. Ma tunnen, et olen valmis elama oma elu ilma temata ja ilma ravimiteta. Ma suudan iseendaga koos rahus eksisteerida ning kui sa seda ei aktsepteeri, siis tunnen ma, nagu sa ei austaks mind.“
Ta rääkis kiiresti ja ühe hingetõmbega ning kui tal õhk otsa sai, pidi ta korraks paar korda sügavalt sisse hingama.

Ta teadis, et Kris sealsamas, tema selja taga seisis ning temasse tungis kerge kahetsus, et Kris kõike seda kuulma pidi. Nii mõnigi asi, mida ta Mariannele ütles, polnud mõeldud tema kõrvadele. Samas, arvestades seda, kui rahulikult Kris nende vestlust jälgis, eeldas Alex, et tema enesetapukatse on talle juba ammu teada ning et see ei üllatanud teda enam.
Marianne näris oma alahuult – see komme oli tal Alexiga ühine – ning tundus oma poja argumentide plusse ja miinuseid kaaluvat. Lõpuks langetas ta pea.
„Anna andeks, kui ma jätsin mulje, nagu üritaksin sind millekski sundida. Ma austan su otsust ja luban, et me paneme selle teema lukku, kui sa vaid lubad, et sa tõesti iseendaga rahus koos suudad eksisteerida.“ „Luban,“ kõlas Alexi peaaegu ükskõikne vastus.
„Kes on Bertha?“ küsis Kris lõpus, olles jutus piisavalt pika pausi leidnud. „Alexi psühholoog,“ vastas Marianne. „Või, asjakohasem oleks öelda, et endine psühholoog.“
Kris oli pahviks löödud.
Alex käis psühholoogi juures? Mis ajast? Miks tema, Kris, sellest midagi ei teadnud? Ta oleks arvanud, et Alex usaldas teda vähemalt nii palju, et midagi nii olulist temaga jagada, kuid poiss polnud seda teinud ning Krisi jaoks näitas see nii mõndagi, nii mõndagi kurba.
„Hei, Marianne, ega sa ei pahanda, kui ma Alexi hetkeks röövin?“ küsis ta pikemalt mõtlemata. „Ma tahaksin temaga tõsiselt rääkida.“ Mariannele tundus Krisi palve küll pisut kummaline, kuid sellest hoolimata ta noogutas. „Kuidas soovid,“ lausus ta. „Rääkige nii palju, kui kulub.“
Kris andis Alexile käeviipega märku, kutsudes teda endale järgnema, ning kõndis oma tuppa. Kui Alex sisenenud oli, virutas ta ukse kõva kolksuga kinni.
„Kris...kas sinuga on kõik korras?“ küsis Alex murelikult. Krisi näol oli haiglane ilme ning ta tundus millegi pärast endast väljas olevat.
Järgmisel hetkel haaras Kris ta särgikraest ning raputas teda, vaevumata oma ootamatu pahameele põhjuseid selgitama.

„Kris, mis sul viga on?“ oli Alex ehmunud: oli näha, et ta ei olnud Krisi sellist käitumist oodata osanud. Kasvava ärevusega rabeles ta end Krisi käest vabaks.
„Mis mul viga on? Veider, et sa seda üldse küsid. Kas sa sellest siis juba ise aru ei saa?“ Kris oli vihane ja see ei olnud naljaasi. „Olgu, ma siis valgustan sind. Mul on sellest kõigest kõrini!“ Ta vehkis kätega. „On nii palju asju, mida sa mulle rääkida oleksid võinud, kuid ikkagi kuulsin ma neid kolmandast allikast. Miks sa mulle ei öelnud, et sa psühholoogi juures käid ning rohtusid võtad? Kas on veel midagi, mida ma teadma peaks, kuid mida sa mulle öelnud ei ole?“
Ainult seda, et ma olen mõrvar, oleks Alex peaaegu vastanud.
Kris jätkas süüdistuste pildumisega. „Me ei ole viimased paar päeva sõnagi vahetanud ja sa teeskled, nagu poleks mind olemaski. Ütle mulle, kas ma olen sulle tõesti nii vastik?“ Tema hääl kõlas kaeblikult ja nutuselt, kuid ta ei katkestanud, vaid rääkis edasi. „Sa leiad, et ma pole sulle piisavalt hea, eks?“ ütles ta ootamatult valuliselt. „Sa ei taha, et keegi meie kohta teada saaks, sest sisimas tahad sa minust ainult lahti saada, kuid sul pole julgust seda mulle öelda. Mida sa ootad? Ütle mulle otse välja, et ma su rahule jätaksin ning tõmbame sellele kõigele lõpuks joone alla.“
Krisi sõnad mõjusid Alexile külma dušina. Ta ei olnud kordagi selle peale tulnud, millise tunde tema käitumine Krisis tekitas. Tõenäoliselt tundis ta end hüljatu ja ärakasutatuna, arvates, et on Alexi jaoks kõigest mänguasi, millega vajaduse korral tegeleda.

„Kris, vali oma sõnu,“ üles ta. „Sa ei taha ju ometi öelda midagi, mida sa pärast kahetseda võiksid. Ma ei taha sinust lahti saada, miks ma peaksin? Ma hoolin...“ „Ei hooli sa midagi!“ põrutas Kris vihaselt. „Ma ju näen, et ei hooli, ma tunnen seda! See, mida mina mõtlen või tahan, ei huvita sind absoluutselt...kas sa tõesti ei suuda leppida sellega, et mina pole tema?“ Hetke jooksul ei saanud Alex aru, mida Kris öelda tahtis, kuid siis ta taipas.
„Kris, lõpeta,“ ütles ta teravalt. „Ära üritagi teda sellesse vestlusesse tõmmata. See ei ole midagi, mida ma arutada tahaksin...“ „Ja miks ei võiks ma teda sellesse vestlusesse tõmmata? Kas sa kardad, et ma panen su tunnistama, et sa armastad teda ikka veel? Sa ei pea seda mulle ütlema, ma pole loll. Sa armastad teda veel ning jälestad mind, sest ma pole tema vääriline...“
Alex ei pannud tähele, millal ta Krisile vastu nägu virutas, kuid ühel hetkel hoidis Kris oma põsest kinni ning vaatas teda kohkunult.
„Ära räägi asjadest, millest sa midagi ei tea!“ Sõnadetulv, mida ta kõigest väest tagasi oli üritanud hoida, ei lubanud end enam kauem tagasi pressida. „Sa ütled, et ma armastan teda? Vale! Ma vihkasin teda iga viimane kui minut, mille me koos veetsime ning vihkan veel praegugi. Tal oli aga üks hea omadus, mida sinul ei ole. Ta oli küll närune vägistaja ja viimane krants, kuid on vähemalt üks asi, mida ma talle ette heita ei saa: ta ei pannud mind kunagi end milleski süüdi tundma. Aga...kui sa peaksid veel kord ütlema, et ma teda armastan, siis...siis...“

Ta jalad läksid korraga nõrgaks ning ta vajus põrandale põlvili. Tundus, nagu oleks kogu ta maailm hetkega koost lagunenud. Alles loetud minutid tagasi oli ta Mariannele öelnud, et tal on, mille nimel elada ning nüüd tundus see kõik kadunud olevat.
Ta oli liiga ettevaatamatu olnud ning pidi selle eest maksma.
Kris teadis. Tema pilk, mis väljendas kõige selgemat õudust, andis Alexile teada, et ta üks suurimatest hirmudest on tõeks saanud. Üks tema häbiväärsematest saladustest oli päevavalgele ujunud.
„Sa...tahad öelda...vägistaja?“ kogeles Kris, suutmata korralikku lauset moodustada. „Mu jumal, sellepärast siis...“
Tõde, mida ta nii kaua otsinud oli, oli lõpuks ometi hõbekandikul ta ette laotatud, kuid ta ei oleks iial osanud oodata, et see selline on. Nüüd aga, kui tõe olemusest aimu sai, mõistis ta korraga kõike.
Alex ei olnud temast kunagi eemale hoidnud sel põhjusel, et Kris talle vastik oli. Tema pea kohal rippus ikka veel viimase kogemuse negatiivne raskus, mis takistas tal Krisi endale lähedale laskmast. Ta kartis ning ühtäkki ei saanud Kris teda enam selles süüdistada. Alexiga oli toorelt ümber käidud ning ta oli ära hirmutatud. Kris oleks pidanud talle toeks olema ja asja koos temaga rahulikult võtma, kuid selle asemel oli ta ainult rea alusetuid süüdistusi tema nina alla ladunud.
„Sa ei taha ju ometi öelda midagi, mida sa pärast kahetseda võiksid.“
Alex ei olnud mitte ilmaasjata Krisil vaikida soovitanud, sest just praegu needis Kris end põrgu kõige tumedamasse ja sügavamasse põhja. Ta teadis, et iga viimane kui sõna, mida ta öelnud oli, oli Alexile haiget teinud ning ta polnud seda ära teeninud.

Ta põlvitas Alexi kõrvale ning toetas oma käe õrnalt ta õlale. Alex võpatas, kuid ei tõuganud teda ära.
„Anna mulle andeks,“ palus Kris, „palun anna mulle andeks. Ma ei teadnud...sa ei öelnud mulle...miks sa mulle ei öelnud? Kui ma oleksin teadnud, oleksin ma hoopis teisiti käitunud. Ma oleksin sulle rohkem hingamisruumi andnud...“ „Ma ei öelnud sulle, sest ma ei tahtnud, et sa mind haletseksid. Ma olen ilma kõigi toetuseta hakkama saanud ning kaastunne on viimane asi, mida ma vajan. Kui sa kavatsed mind haletsema hakata, siis palun tõuse püsti ja mine ära. Seda sa ju tahad?“ Alex vaatas Krisile otsa ning tema silmanurgas pärlendas tilluke pisar, mis oli nii kaua oodanud, et ta välja pääseks.
„Ma tean, et sa tahad ära minna, nii et palun tee seda. Miks peaksidki sa veel tahtma minuga jääda, eriti pärast seda, mis ma sulle ütlesin? Ma olen väärtusetu ning sul pole minuga midagi peale hakata.“
Kris taipas, et Alex arvab, et nüüd, kui Krisile see õudustäratav tõde teada on, pöördub ta temast ära.
Kuid ta eksis. Alex eksis. Kris ei kavatsenud teda maha jätta, mitte nüüd. Kuigi Alex ei vajanud haletsust ja kaastunnet, vajas ta sellest hoolimata armastust ja toetust ning hoobil põrna oleks olnud vastupidine efekt.
„Ma ei kavatse ära minna,“ ütles ta, „mitte mingil juhul. Ma olin nii rumal ja mul on enda pärast häbi. Ma oleksin pidanud taipama, et sul on selja taga mingi ebameeldiv kogemus, mis sind piirab, kuid mitte iialgi ei osanud ma arvata, et...“ Ta ei öelnud seda välja, kuid Alex taipas väga hästi, mis rada pidi ta mõtted käivad.
„Kui sa oleksid sellest kõigest algusest peale teadlik olnud, oleksid sa mind teistmoodi kohelnud ning ma ei soovinud seda. Mulle meeldis, kui sa suhtusid minusse kui normaalsesse inimesse, mitte aga kui ohvrisse. Ma ei taha, et keegi mind kunagi ohvriks peaks. Ma olen võitleja...ma olen tugev.“
Kris pooleldi mõistis Alexi tagamõtet. Ta teadis, et kui Alex algusest peale temaga täiesti avameelne oleks olnud, oleks hoopis tema olnud see, kes kartma lõi ning kohe kindlasti poleks ta Alexile nii läheneda julgenud, nagu ta seda teinud oli.
Kui see etteplaanimata ülestunnistus oleks tulnud liiga vara, ei oleks nende vahel kunagi midagi olla saanud.
„Ma ei ole kunagi kahelnud, et sa tugev oled,“ lausus ta, üritades mitte mõelda, mis oleks võinud saada siis, kui tõde talle varem kohale oleks jõudnud. „Ma olen sind alati tugevaks pidanud. Vahel oled sa olnud tugev isegi siis, kui nõrkuse näitamine oleks täiesti andestatav...“ Ta hammustas huulde. Tal oli nii palju küsimusi ja nii vähe vastuseid, kuid ta ei teadnud, kuhu pärimine, mis teda ahvatles, ta viia võib.
„Ta sai ju karistada?“ küsis ta lõpuks, lootuses et Alex tema küsimuse peale vihaseks ei saa. „Sa ju rääkisid...politseile...ja...“
„Jah, ta sai oma karistuse,“ lausus Alex, olles selle vastuse plusside ja miinuste vahel pikalt kaalunud. „Ta suri, ning Jumal sai tema kohtumõistjaks.“
Mõnda aega ei olnud ta Henry surmast mõelnud, kuid nüüd, kui Kris tema karistuse kohta päris, tungis see, mida ta enda peast tõrjuda oli üritanud, taas selgelt tema mälestustesse. Ta võis peaaegu meenutada tunnet, mida tekitas temas haamri raskus, mida ta oma käes hoidis, ta võis peaaegu näha oma silmade ees mehe pilku, millesse vilksas ületamatu õudus, kui ta mõistis, milline kuri saatus talle kohe osaks saab.
Ta ei teadnud, millal tema ainsast poetatud pisarast pisaratemeri sai, kuid hetk hiljem see juhtus. Ta silmad olid märjad ning ta nuttis, nuttis kogu südamest.
Alguses oli see tunne tema jaoks nii veider, et ta selle vaevalt ära suutis tunda. Ta silmad olid olnud pikka aega kuivad kui kaevud ning nende ootamatu veega täitumine oli Alexi jaoks üllatav.
Ta ei mäletanud, millal ta viimati nuttis – kindlasti oli sellest möödas nii mõnigi aasta - ning, veel vähem, millal ta seda kellegi teise juuresolekul teinud oli. Mõte, et Kris tema murdumishetke pealt näeb, pani ta end alandatuna tundma. Alles hetk tagasi oli ta Krisile öelnud, et on tugev, kuid tegelikkus oli vastupidine. Alex oli nõrk ning nüüd pidi ka Kris seda näha saama.
Kris ei osanud Alexi ootamatule tundepuhangule kuidagi reageerida: ta polnud teda mitte kunagi varem nutmas näinud. Tihti oli ta mõelnud, et pisarad on Alexi jaoks võõrad, kuid ta oli eksinud: Alex oli inimene, samasugune nagu tema, ning miski inimlik polnud talle võõras.

Pisarad silmist jooksmas, nägi ta välja nii jumalik, et Krisile tundus, nagu näeks ta nutmas hoopis taevast inglit, mitte lihast ja luust inimest.
„Nuta julgelt,“ ütles Kris ning pani oma käed Alexile ümber, et talle oma toetust avaldada. „Lase see kõik endast välja. Ära hoia midagi tagasi.“
Nutta oli kummaliselt hea ning Alex ei hoidnud end tõepoolest tagasi. Korraga ei nutnud ta enam sugugi vaid nutmise pärast, vaid absoluutselt kõige ja kõigi pärast. Nutmine tegi vabaks.
Ta ei märganudki, millal Kris tema kõrval vaikselt nuuksuma hakkas. Kris ei olnud kunagi olnud inimene, kes kellegi teise nutulauluga kaasa läheks, kuid seekord olid asjalood teised. Ta tundis Alexi valu sama ehtsalt, nagu oleks see ka tema valu ning see pööras kogu ta sisemuse pahupidi, kuni ta oma pisaraid enam tagasi hoida ei suutnud.
Nad põlvitasid külmal puitpõrandal, käed ümber teineteise, ning lihtsalt nutsid, justkui oleksid nad lapsed, kes kollase mänguauto pärast kakelnud olid ning nüüd ära leppisid. Suur oli Marianne imestus, kui ta toa uksele koputades vastust ootamata sisse astus ning seda kummastavat vaatepilti nägi.
„Kas teiega on kõik hästi?“ päris ta üsnagi umbusklikult.

Talle vaatas otsa kaks paari pisarmärgi silmi, ühed hallid ja teised rohelised. „Meiega on kõik hästi, tänan väga,“ lausus Alex ning suutis arglikult naeratada, silmavesi ikka veel voolamas. „Sa võiksid meid lihtsalt paariks minutiks omavahele jätta.“ Marianne noogutas, tema umbusk endiselt varjamatu. „Muidugi mõista. Ma tulin vaid ütlema, et...“ „Räägime sellest hiljem,“ kostis Alex teda katkestades. „Palun.“ Marianne ohkas, suutmata seda veidrat stseeni kuidagi mõista. Alex ja Kris olid mõlemad peaaegu täiskasvanud ning nähes neid vesistamas, tundus talle, et juhtunud on midagi hirmsat. Ometi ei lasknud kummagi poisi olek sellel välja paista, mistõttu jäi ta ees avanev pilt talle mõistatuseks.
Ta patsutas oma kasvavat kõhtu ning naeratas rahustavalt. „Ma keedan teile teed.“
Kui ta läinud oli, valitses poiste vahel veel paar minutit rõhuv vaikus. Kumbki nendest ei osanud midagi öelda. Alexi keelepaelad avanesid alles siis, kui Kris ta pisarad oma käeseljaga ära pühkis.
„Ma ei mõista, miks sa mind nii väga toetad,“ lausus ta nukral toonil. „Ma ei ole seda ära teeninud.“
Kris oleks tahtmatult naerma hakanud. „Sa tahad öelda, et sa ei tea seda, ning lisaks sellele ütled sa veel, et sa ei ole seda ära teeninud? See kõlab nagu mingis kiiksuga anekdoodis. Ma toetan sind seetõttu, et sa oled üks minu elu olulisematest inimesest ning sest sa oled minu heaks rohkem teinud, kui sa arvata oskad. Kui palju kordi oled sina mind lohutanud, kui ma lohutamist vajasin? Kui palju kordi oled sa mu tuju üritanud parandada, kui ma olen näinud vaid silmapiiril terendavat musta masendust? Sind praegu toetades suudan ma sulle kõige selle eest, mida sa minu heaks teinud oled, vaevalt tasuda.“ „Jäta. Ma ei ole sinu heaks midagi teinud. Ma olen sulle ainult kannatusi põhjustanud. Ma panin su arvama, et ma vilistan su olemasolule, ma julgesin sind isegi lüüa ning ma palun selle eest kõige siiramalt vabandust. See ei olnud mul kunagi plaanis.“ „Sa räägid nii ilusasti.“ Kris ohkas. „Ja ometi olen mina see, kes andestust peab paluma...“
Ja jällegi valitses nende vahel vaikus.
„Ma tunnistan täiesti ausalt, et ma kartsin, et sa kavatsed sellele kõigele tõesti joone alla tõmmata,“ lausus Alex lõpuks, „ning ma ei tea...ma ei tea, mida ma siis teinud oleksin.“

Kris asetas oma pea ta õlale ning pigistas ta kätt. „Ka mina kartsin seda,“ vastas Kris, „kuid üks osa kinnitas mulle tungivalt, et see oleks õige otsus. Ma arvasin, et kui me sellele lõpu teeme, saan ma ehk oma harilikku elu mingil viisil jätkata ning mu süda muutub kergemaks...kuid nüüd tean ma, et see osa minust eksis ning lõpu tegemine oleks vale otsus. Ma...ma armastan sind, ning ma lähen sinuga koos kasvõi Siberisse.“ „Sa siis...ei jäta mind maha?“ küsis Alex, suutmata oma kõrvu uskuda. Alles närused kümme minutit tagasi oli Kris tema peale nii vihane olnud, et tundus, nagu ei tahaks ta teda enam kunagi näha ning ebaihaldusväärne lõpp tundus olevat käegakatsutav. Nüüd aga oli Kris rahunenud ning otsusele jõudnud ning tema otsus käskis tal seda suhet hoida.
„Muidugi ei kavatse ma sind maha jätta,“ sõnas ta vastuseks Alexi küsimusele. „See oleks mõeldamatu. Enne jätad sina minu kui mina sinu. Pealegi, kas ma ei öelnud sulle just, et ma armastan sind?“
„Jah,“ pomises Alex. „Jah.“
Ta teadis, millist vastust Kris ootas, kuid hetkel veel ei suutnud ta seda öelda. Ta soovis, et kui ta seda ükskord ütleb, tunneb ta seda kogu oma hingega. Midagi nii olulist kõigest kohusetunde pärast üle huulte lasta tundus valena.
Loomulikult tundis Kris kerget pettumust, kuid arvestades seda, kuidas ta alles veidi aega tagasi Alexi peale karjunud ning teda kohelnud oli, ei olnud ta neid kolme sõna, mida ta kuulda igatses, mitte kuidagi ära teeninud.
Samas täitus ta rind seletamatu rõõmuga. Seekord ei olnud Alex tema sõnade peale vaikinud. Ta oli öelnud „jah“ ning see tähendas Krisile hetkel rohkem, kui miski muu.
Alex oli nii palju kannatanud, et Kris seda vaevalt ette suutis kujutada ning ta tõotas endale, et ta ei kohtle teda enam kunagi ebaõiglaselt. Alex vajas aega, et temaga kohaneda ning ta otsustas, et ta annab talle seda just nii palju, kui ta iganes soovib. Kuigi ta alles hommikul oma pead lahkuminekumõtetega oli vaevanud, tundis ta nüüd, et see on midagi, mida ta mitte kuidagi enam teha ei saanud.
Alex mitte lihtsalt ei tahtnud teda enda lähedale, ta vajas teda, ning Kris ei saanud teda hüljata. Ei iialgi.
„Ma olin nii kirjeldamatult rumal,“ sõnas ta pikemalt mõtlemata. „Me mõlemad olime,“ ütles Alex. „Ka mina pole süüst sugugi puhas. Kui ma oleksin sinu suhtes pisutki avameelsem olnud...“
„Ära süüdista end,“ kohmas Kris ning ajas end aeglaselt püsti. Ta jalad olid põrandal põlvitamisest kangeks jäänud ning ta tänas õnne, et ta ei olnud preester.
End sirutanud, kõndis ta ukse poole. „Me peaksime alla minema,“ lausus ta. „Su ema lubas meile teed keeta, ning me peaksime kööki minema, enne kui ta end uuesti üles veab...“

Järgmisel hetkel oli Alex ta vastu seina lükanud ning suudles teda, korraga kirglikumalt ja tundelisemalt kui tavaliselt. See suudlus kestis kauem, kui ükski nende senine suudlus kestnud oli, nii et Krisile tundus peaaegu, nagu võiks ta sellesse uppuda. Lisaks sellele oli selline mõneti meeletu suudlus viimane asi, mida ta tol hetkel Alexilt oodata oli osanud.
Kui Alex eemale tõmbus ning sammukese taganes, tundis Kris end kergelt uimasena, justkui oleks ta end liiga tõtakalt püsti ajanud.
Alex vaatas talle nii sügavale silma, et Krisile jäi mulje, nagu üritaks ta tema hinge lugeda, ning see pilk tegi ta relvituks. Ükskõik, mida Alex talt ka palunud ei oleks, oleks ta selle soovi
koheselt ja kõhklemata täitnud.
„Aitäh,“ lausus Alex lõpuks, pööras Krisile selja ning väljus toast. Kris, endiselt pisut segaduses, tõmbas peopesaga üle oma silmade, mis juba kuivad olid, ning kõndis siis Alexile järele.
Sellest hetkest alates oli nende vahel midagi muutunud, kuid veel ei teadnud kumbki, kui suurt rolli see sündmuste edasises arengus mängib.

no jumal küllll - midagi paremat ma välja ei oska mõelda...
üli hea jutt, parim, mida ma lugenud olen, aga ma tean, et see on veel vähe öeldud

Oii, ma than juba edasi lugeda !!

damn..ma ikka lootsin et olen esimene kommenteerija
no okei siis nh... klaarime arved pärast, praisja
Anyways, jutt oli ÄGE! SUPPER! ausalt. Ma lausa naudin su sõnavalikuid... need on niii... vürtsikad/mahlased..ma ei oska seletadagi... (sõnavaegus on minu probleem)
nõustun taaskord Praisjaga, Parim mis ma lugenud olen! Skaudi ausõna!
(poleks ta ennem kommenteerinud, peaks tema minuga nõustuma )

hehehe
Aga jah, ma siiski nõustun sinuga yuki sõande valik on super, miljoneid kordi parem kui minu
Onju, yukishiro?

Lõpuks ometi!

Super osa! suurepärane! Aitäh!

Uut!