Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

Paar faktiviga? Ütle mulle, millised ning ma püüan ära parandada, kui oskan I hate mistakes

Awwwwww...


tragöödia?! Miks see mind ei üllata *ohkab*
ja kõik hakkas just hästi minema.

UUT!

Oeh, see on nii minu moodi eksisteeriv ja mitteeksisteeriv maailm ära vahetada, aga sellised vead on kerged tulema, kui juhtud kirjutama öösel

Mulle meeldivad tragöödiad Alates sellest ajast, kui ma oma loomingut sellesse foorumisse hakkasin postitama, ei ole ma suutnud kirjutada veel ühtegi juttu, kus kellegagi midagi halba ei juhtuks Võib-olla tuleb mul kunagi tuju ka midagi ilusat kirjutada, kes teab, aga...

Täna panen ma üles ainult ühe osa, sest kui ma üritaksin hakata veel teises osas vigu parandama, jääksin ma arvuti taga lihtsalt magama. Liiga palju animet, liiga vähe ööund ja liiga kõrge kontsaga kingad on mu täiesti ära väsitanud. Kui ma täna ülikooli raamatukogu tutvustuselt koju hakkasin sõitma, jäin ma bussis magama ja oleks peaaegu oma peatusest mööda kihutanud

Olgu, siit tuleb uus osa! Ja kena uue kooliaasta algust kõigile
**

35.

„Ma arvasin, et te jõuate varem,“ teatas Marianne, kui Alex ja Kris uksest sisse olid astunud. „Kogu toit, mille ma tegin, on juba külmaks läinud.“ „Vabandust,“ pomises Alex. „Mul läks tööl kauem ning pärast seda...“ Ta otsustas lauseotsa lahtiseks jätta. Ta ei saanud ometi oma emale öelda, et ta pargis oma kasuvennaga kohtus ja temaga romantilisel jalutuskäigul käis. Mida naine sellest ometi arvanud oleks?
„Alex, ma olen sulle mitu korda öelnud, et sa ei pea tööl käima,“ ütles Marianne armsalt. „Meil on piisavalt raha, et...“ „Sa räägid täpselt nagu Masumi.“ „Suurepärane,“ sõnas Marianne ja hõõrus käsi kokku. „Järelikult pole ma ainus, kes nii arvab.“ „See, kui palju inimesi sellel arvamusel on, ei ole minu jaoks oluline.“ Alex kortsutas kulmu. „Mis selles halba on, kui ma tööl tahan käia? Nii või teisiti teen ma seda kõigest neli päeva nädalas ning koormus ei ole kuigi suur.“ Marianne naeratas virilalt. „Muidugi, muidugi, kuid sa oled noor ja võid oma aeg ka teistmoodi veeta. Seitsmeteistkümnenda eluaasta suvi on vaid korra. Sa saaksid seda palju väärtuslikumalt kasutada.“ „Kindel see,“ pomises Alex, suutmata välja mõelda, mis võiks olla see väärtuslikum aja kasutamise viis, millest ta ema kõneleb.

„Hei, Marianne, selle asemel, et tööteemadel vestelda, tahaksin ma teada, kus on see „juba külmaks läinud õhtusöök“, millest sa rääkisid.“ Kris naeratas lõbusalt – ta oli äsja Alexit häirivale teemale punkti pannud. „Ma olen näljane kui hunt ning võiksin murda mida iganes.“ „Õhtusöögiks on pikk-poiss ja ahjukartulid punases kastmes.“ Marianne muigas. „Kui sa sellise menüü juures üldse midagi murda võid, siis kardan ma, et need on su hambad.“ Ta itsitas oma nalja üle ning suundus kööki, kus Sandra, kes üllatuslikult oli otsustanud õhtu kodus veeta ning trossis näoga Imre juba laua taga istusid.
„Paljulubav algus ilusale õhtule,“ ohkas Alex, kui ta oma jaki nagisse riputas ning kööki oma teiste pereliikmete juurde liikus. Kris järgnes talle ning koduseid tervitades istusid nad lauda teineteise kõrvale.
See ühine pereõhtusöök mõjus nii võltsilt ning muutis Krisi kurvaks. Nad kuulusid ühte perekonda, kuid oli nii palju asju, mida tema pereliikmed kunagi teada ei tohtinud. Ta pidi varjama, et on oma õnne, oma hingesugulase leidnud. Keegi ei tohtinud teada saada, et isik, keda ta kõige rohkem armastab, peaks talle keelatud olema, kuna neid seovad kunstlikud peresidemed.
Kris tundis, kuidas ta mõte mujale liigub. Ta soovis, et kogu teda ümbritsev tuba hetkeks kaoks ning ta saaks mõne hetke Alexiga kahekesi veeta. See oli kõik, mida ta vajas ning mille järgi ta hing igatses. Tundus julm, et just praegu pidi ta mängima ükskõikse kasuvenna külma rolli, kui sisimas oli ta kõike muud kui ükskõikne ning külm. Tema sees voolas magma, mis ähvardas teda tuhaks põletada.
Ta tõusis, tänas Mariannet õhtusöögi eest ning suundus elutuppa, kus ta teleka sisse lülitas ning puldiga kanaleid hakkas klõpsima. Paraku ei tulnud telekast midagi, mida ta vaadata oleks soovinud ning nii jättis ta teleka suvalisele kanalile seisma.

Juhuslikult tundis ta näidatava filmi ära. Tegemist oli „Moulin Rouge'iga“ ning Kris oli seda kord kinos vaatamas käinud – üks klassiõde, kes Krisist väga huvitatud oli ning polnud taibanud, et Kris tema suhtes sugugi nii sooje tundeid ei ilmuta, oli ta kinno kutsunud ning Krisil polnud piisavalt julgust, et ära öelda. Sellest kohtingust oli saanud üks paljude reas, kuid nagu ülejäänudki, ei omanud see tema jaoks mingit tähendust. Keegi neidudest, kellega ta aega veetis, ei olnud tema jaoks see õige.
„Ma ei teadnudki, et sa selliste filmide vastu huvi tunned,“ muigas Alex ning võttis ebaledes Krisi kõrval istet.
Kris võpatas, kui nende põlved kokku puutusid ning ta keha täitus soojusega. „Ma ei tunnegi.“ „Millest see lugu räägib?“ päris Alex, kelle pilk oli juba ekraanile naelutatud. „Las ma meenutan.“ Krisi näole ilmus keskendunud ilme. „Peategelane on noor kirjanik, kes armub Pariisis ühte prostituuti...või oli see hoopis tantsijanna, ma ei mäleta. Igatahes on keegi teine naisest huvitatud ning nad ei saa koos olla. Lõpuks sureb tibi haigusesse ning tema kallim käib põhja...see on üks läbi ja lõhki nõme film.“
„Ja sa ütlesid mulle, et sa ei tunne selliste filmide vastu huvi.“„Ma juhtusin seda vaid üks kord nägema,“ sõnas Kris. „Ma ei ütleks, et seda eriliseks huvi tundmiseks saab nimetada.“ „Muidugi, muidugi,“ nõustus Alex ning süvenes teeseldud huviga filmi sisusse.

Nad mõlemad tundsid end ebamugavalt ja kramplikult. Kris oleks tahtnud oma käe Alexile ümber panna ja ta enda vastu tõmmata, kuid nad ei olnud üksi – majas oli hulganisti üleliigseid inimesi ning iga väiksemgi apsakas oleks võinud vallandada kaose. Ka Alex oli selle pärast mures, see paistis tema hoiakust selgesti välja.
Kris kaalus, kas mitte püsti tõusta ning hoopis oma tuppa suunduda. Ta pööras pead ning üritas Alexi silmadest mingit vastust näha, kuid poisi laud olid suletud.
Kris puudutas ettevaatlikult ta õlga – hetkel ei olnud see keelatud. „Kas sa magad?“ Alex lõi oma unised silmad lahti ning ta suu venis muigele. „Üldse mitte,“ kinnitas ta mitte eriti usutavalt ning haigutas. „Ma üritasin kõigest pingsalt midagi meenutada...“ „Muidugi, muidugi,“ nöökis Kris Alexit sõnadega, mida viimane Marianne käest kuulnud oli ning juba ka tema peal kasutada oli jõudnud. „Sa näed välja, nagu tahaksid unemaale suunduda.“
Alex ei vastanud, vaid püüdis taas ekraanil toimuvasse süveneda. Keegi punapäine naine, kelle nimi talle hetkel ei meenunud, laulis midagi, ning seal oli veel teisigi...
Kaks minutit hiljem sai tukastus, millega ta juba mõnda aega maadelnud oli, Alexist võitu ning ta uinus. Tema väsinud pea vajus Krisi õlale.

Kris ei teadnud, kuidas reageerida. Alex oli tema kõrval ning samas talle ohtlikult lähedal...kas ta peaks ta äratama?
Üksainus pilk Alexi unelevasse näkku pühkis tal selle mõtte peast. Ta tundus nii rahulik, et tema äratamine oleks olnud lubamatu.
Ettevaatlikult asetas Kris oma käe Alexi põlvele, pani teleka vaikseks, toetas oma pea Alexi pea vastu ning sulges silmad. Alexi tasane hingamine mõjus ka talle uinutavalt. See oli tema väike paradiis ning ta kavatses seda nautida, kuni tal selleks võimalus oli.
Ta ei teadnud, kui palju aega möödunud oli, kui kellegi käsi tema kõrvalt diivanilt telekapuldi haaras ning pildikasti kinni pani.
**
„Nad magavad kui väikesed inglid,“ ütles Marianne naeratades ning torkas mustad nõud nõudepesumasinasse, mis juba ootel oli. „Milline südamlik pilt.“ „Pole selles midagi südamlikku.“ Õnneks oli Imre suu selleks, et Marianne ta sõnu oleks kuulnud, liiga jäätist või pigem sellest järele jäänud sulanud vesist massi täis. „Mul on hea meel, et meie pojad omavahel nii hästi läbi saavad.“ Marianne sulges masina ukse ning käivitas pesemisprogrammi. „Ma ei oleks uskunud, et nad sellega toime tulevad. Alex on kohutavalt raskesti lahti muugitav ning mulle on jäänud mulje, et ka Kris pole kerge pähkel.“ „Seda kindlasti,“ arvas Imre, kuid tundus, nagu ei pööraks ta oma naise jutule mingit tähelepanu – ta jätkas jäätise suhu kühveldamist ning tegi seda varasemast hoolikamalt.
„Mulle tundub, et ta on viimasel ajal palju õnnelikumaks muutunud.“ Marianne istus köögilaua taha ning vaatas oma abikaasale mõistmist otsiva pilguga otsa. „Kes?“ küsis Imre, paljastades, ta polnud tõepoolest Marianne sõnu jälginud. „Kris?“ „Ei,“ lausus Marianne „Ma räägin Alexist.“
„Ta on viimase aja jooksul silmnähtva arengu läbi teinud. Mulle tundub, et ta hakkab maailma suhtes avanema ning lõpus inimeseks muutuma.“ „Ma ei saa aru, millest sa räägid,“ kõlas Imre vastus. Viimane ja ka ainus vestlus, mille ta Mariannega Alexi teemal pidanud oli, oli tal juba ununenud.
„Ma räägin sellest, et ta tunneb ennast vabamalt. Suurem osa sellest kramplikkusest, mis tema sees pesitses, on kadunud. Ta hakkab iseendaks saama...ja tema ise oli ta viimati enne oma viieteistkümnendat sünnipäeva.“ Marianne käsi leidis Imre käe ning pigistas seda. „Kas ma olen sulle kunagi rääkinud päevast, mil Alex end tappa üritas?“

Imre raputas pead.
Tookord, kui nad Alexist vestelnud olid, oli Kris neid nii häbematult pealt kuulanud, et Imre ärritus oli kogu jutu sisu lühikese ajaga ta peast pühkinud. Nüüd hakkas talle aga meenuma, kuhu nende vestlus enne neile osaks saanud segamist triivinud oli.
„Ma mäletan seda sündmust, nagu oleks see juhtunud alles eile ning iga kord, kui ma sellele mõtlen, tunnen ma, kuidas see mu sisemuses torgib. See oli üks mu elu õudsemaid kogemusi ning ma ei taha midagi sellist enam iialgi läbi elada.“ Marianne hääles võis eristada kurbusnooti.
„Tol saatuslikul päeval jõudsin ma töölt varem koju. Ma olin poolkogemata varasema bussi peale sattunud ning jõudsin koju kiiremini, kui ma arvanud oleks. Ma avasin ukse ning hüüdsin kõigile tervituse, kuid ma ei saanud vastust. Tundus, et kedagi pole kodus. Ma vahetasin riided ära, panin teevee tulele ning suundusin seejärel Alexi tuppa, et ta toast must pesu ära korjata.“ Ta neelatas ning pigistas Imre kätt tugevamini kui enne, andes mehele mõista, et kohe kuuleb ta midagi šokeerivat. „Ma ei unusta seda vaatepilti mitte kunagi. Alex lamas põrandal, kõrval tühi tabletipurk, ja ei liigutanud end. Ma pöörasin ta ümber ja...ta oli näost peaaegu hall! Ta...ta neelas korraga alla terve purgitäie unerohtu, mille arst talle kuu aega varem välja oli kirjutanud.“ Tundus, nagu tahaks naine kohe nutma puhkeda. Imre asetas oma käe lohutavalt ta õlgade ümber, kuid teadis, et mitte miski, mida ta Marianne heaks teeb, ei suuda seda võigast pilti ta mälust kustutada. „Edasisest mäletan ma väga vähe. Seda, kuidas arstid talle kunstlikku hingamist tegid, sõitu kiirabiautos, pikka ootamist...“ Ta hääl muutus vaiksemaks. „Ta elu oli ohus ning ta pidi mitmeks päevaks haiglasse jääma. Ma mäletan, kuidas ma tema voodi ees istusin, oodates, et ta ärkab. Ja kui ta lõpuks silmad avas...“ Marianne ei suutnud enam nuukseid tagasi hoida. Iga sõna, mille ta üle huulte poetas, muutis selle valusa mälestuse tema jaoks aina elavamaks. „Ma pärisin temalt, miks ta seda tegi...miks ta oma elust loobuda tahtis. Kas tead, mida ta mulle vastas?“

Imre ei saanud kuidagi jaatavalt vastata, kuid ta oli sunnitud tunnistama, kuidas jutustatav lugu, mis oli enamat kui lihtsalt lugu, ta ihukarvad turri ajas. See oli Alex, kellest Marianne rääkis, Alex, keda ta hindas ning keda ta meeleldi Krisile eeskujuks oleks toonud, kui ta oleks uskunud, et see viimase iseloomu parandab.
„Ta ütles mulle: „Anna andeks, ema. Ma tahtsin vaid seda, mis on teile parim.““ Pisarad voolasid mööda Marianne põski alla ning ta ei vaevunudki nende voolu peatama. Nutmine oli nii mõneski mõttes kasulik. „Sellel hetkel tundus mulle, et ma nägin, kuidas viimane elu temast lahkub, jättes maha vaid tühja kesta. Väga pikka aega tundsin ma, et mu poeg suri sellel päeval. Ta oli ikka minuga, ta hingas ja ta süda lõi, kuid ka muinasaegsest skeletist saanuks rohkem elu välja pigistada.“ Ta katkestas oma jutu, kui Imre tema pisarad oma tumesinise pluusi varrukaga ära pühkis.

„Ta oli pikka aega tuim ja tegutses automaatselt, kuid nüüd on midagi temas ärganud ning teda muutnud. Ta ei ole enam see poiss, kes ta oli eile, kuid ta ei ole veel ka see poiss, kes ta on homme.“
„Ma arvan, et selle muutuse eest võime me Krisi tänada,“ jätkas Marianne. „Ma olen kindel, et just tema on see, kes Alexile hästi on mõjunud. Alex on temalt nii mõndagi üle võtnud. Sarnaselt Krisile on ta hakanud julgemalt oma arvamust avaldama ning ta on kaotanud suure osa oma tagasihoidlikkusest. Ta teeb ise otsuseid, selle asemel, et kellegi käsule alluda.“ „Kris ei ole just parim, mis temaga juhtuda võib, kas tead,“ vastas Imre, olles viimase lusikatäie jäätisejääke suhu pistnud. „Kris ei ole eksemplar, kellelt midagi üle võtta. Ma eelistaksin hoopiski, kui Kris rohkem Alexile sarnaneks. Alexil on olemas au -ja kohusetunne, mis minu pojal selgelt puudub.“ „Ja mina olen sulle öelnud, et kui see soov kunagi täituma peaks, hakkaksid sa seda kibedasti kahetsema.“ Marianne tõusis laua tagant püsti ning viskas tühja jäätisetopsi prügikasti.
„Kõigest hoolimata on mul hea meel, et nad nii hästi läbi saavad. Mul on tunne, et nad mõlemad vajavad seda.“
Ta naeratas, viibides õndsas teadmatuses sellest, kui hea Alexi ning Krisi vaheline läbisaamine tegelikult on.
**
Kui Kris silmad avas, oli tema ümber hämar. Silmi kissitades suutis ta siiski eristada elutoa piirjooni.
Ta ei teadnud, kaua ta tukkunud oli, kuid keegi oli teleka välja lülitanud ning Kris oletas, et film, mida ta vaadata oli üritanud, oli juba lõppenud. Mitte et sellel erilist tähtust oleks olnud, sest nagu ta Alexile öelnud oli, oli see tõepoolest üks läbi ja lõhki nõme film.
Ta ei olnud kavatsenud magama jääda. Ta oli lihtsalt soovinud mõne minuti rahu nautida ning tunda, et Alex on tema lähedal, kindlalt nagu kivi, kuid lõpuks oli uni ta siiski oma haardesse saanud.
Kris pööras pead ning nähes, et Alex ikka veel tema kõrval on, täitus ta rind õnnetundega.
Nad olid kahekesi. Maja oli pime, ta võis...
Ta kummardus Alexi kohale, et teda õrnalt äratuseks suudelda, kui tabas silmanurgast kellegi liikumise ning peatus momentaalselt.
„Leidsite ka koha, kus ennast välja magada,“ venitas Sandra tülpinult.

Krisi kõhust käis läbi ebameeldiv jõnks ning talle tundus, nagu oleks ta terve ämbritäie jääkuubikuid alla neelanud. Ta oleks peaaegu Sandrale vahele jäänud. Mida Sandra ometi mõelnud oleks, kui ta oleks näinud, kuidas Kris tema magavat venda suudleb? Kris kahtlustas, et ta ei oleks sellest mitte mingil juhul terve naha ja rulli löödud kulmuta välja tulnud.
Ta pidi olema ettevaatlik, veelgi ettevaatlikum kui seni.
„Kas sul on midagi selle vastu?“ küsis ta. „Ma magan, kus tahan, millal tahan ja kui palju tahan.“ „Mul on ükskõik, kus sa magad, kuni sa ei tee seda avalikus kohas või elutoa diivanil. Aja Alex üles ja kobige minema. Ma tahan telekat vaadata ja seda on üsna raske teha, kui te mul ees laiutate.“
„Kuidas soovite, komandör,“ pomises Kris ning raputas Alexit õlast, pisut tugevamini, kui enne. „Hei, Okasroosike,“ ütles ta peaaegu sosinal, „ärka. Kuri nõid on kohal ja torkab su värtnaga surnuks, kui sa end kiiremas korras ei liiguta.“
Alexi silmad avanesid aeglaselt ja ta vaatas unise pilguga enda ümber. „Ma ei näe ühtegi kurja nõida.“ Ilmselt arvas ta, et Krisi meelest on lahe lihtsalt niisama head nalja visata. „Jobu. Kurja nõia all mõtlesin ma loomulikult su õde.“
Sandra pani käed puusa ning marssis diivani juurde. „Kas te kavatsete selle pinna vabastada või jäätegi siia lobisema?“ „Juba lähme, juba lähme.“ Alex ei olnud veel piisavalt ärkvel, et Sandraga vaidlusesse astuda ning ta pidas paremaks tema palvele või pigem käsule vastata.
Alex tõusis diivanilt, ringutas end, nii et ta kondid raksusid ning lahkus seejärel toast, suundudes trepist üles. Kris tõttas talle järele.

Ta tundis end endiselt ebameeldivalt. Kogu mängu kaotamine oli olnud kõigest sekundite küsimus. Kui ta oleks Sandrat kasvõi hetk hiljem märganud, oleks ta olnud paljastatud.
Nad olid Alexi toa ukse taha jõudnud ning seisma jäänud. Alex tundus kõhklevalt, justkui ei teaks ta, kas ta julgeb oma tuppa astuda või mitte. Lõpuks tundus ta otsusele jõudvat.
„Ma lähen magama.“
„Ma tulen sinuga,“ ütles Kris. Ta ei tahtnud Alexi kõrvalt lahkuda, mitte veel. Ta soovis temaga nii palju aega koos veeta kui võimalik ning kui tal päeval see võimalus puudus, pidi ta nende üürikest omavahelist aega öö arvelt varastama.
Alexi nägu oli ootamatult kivine. „Parem mitte. Ma arvan, et see ei ole hea mõte.“ „Aga miks?“ ei saanud Kris aru. „Paar päeva tagasi oli see täiesti okei...“ „Asjad pole enam nii, nagu paar päeva tagasi.“ Alexi hääl oli monotoonne ja närviline. Tundus, nagu kardaks ta midagi, kuid Kris ei suutnud taibata, mis see oli.
Alex embas Krisi, kuid see embus oli lühike ja jahedapoolne. Seejärel, rohkem midagi ütlemata, sulges ta enda järel ukse ning sulgus oma toa sügavusse, jättes Krisi rabatuna ukse taha seisma.
Alex ei olnud talle isegi mitte head-ööd suudlust andnud.
„Asjad pole enam nii, nagu paar päeva tagasi,“ oli Alex öelnud.
Nad olid nüüd lähedasemad kui varem ning nende vahel olid sidemed, millest paar päeva tagasi rääkida ei saanud.
Endiselt sama koha peal seistes meenutas Kris seda hommikut magamistoas, mil nad teist korda suudelnud olid. Ja sel hetkel...
...sel hetkel taipas Kris, mis oli see hirm, mis Alexit vaevas.
Ta kartis, et nüüd, kui neil on suhe, võivad asjad kontrolli alt väljuda samamoodi nagu tol päeval ning et veerema hakkavat palli on võimatu peatada.

Kris tundis end lööduna. Talle tundus, nagu oleks ta malemängus võidukäigu teinud ning avastanud, et kuningas on juba laualt võetud. Ta oli arvanud, et tal on õnnestunud midagi saavutada, et ta on suutnud saada Alexiga lähedasemaks kui varem, kuid vastu tema ootusi oli poiss temast korraga kaugemal, kui ta soovinud oleks.
Ta oli kõigest tahtnud Alexi kõrval lamada, temaga rääkida ning lasta tema soojal embusel end magama uinutada. Ta oli kõigest ihaldanud tundma tema käsi ümber enda keha, kuulda tema häält.
Mitte ühelgi juhul ei olnud ta mõelnud millegi tõsisema peale. Mitte praegu, kui nende suhe oli veel habras ja kergesti purunev.
Ja samas, ta ei saanud eitada, et kui asjad nii kaugele lähevad, ei suudaks ta end kontrollida...ning Alex kartis kontrolli kaotada.
Tol hetkel soovis Kris esimest korda , et ta oleks suutnud Alexiga kõigest sõpradeks jääda. Panused olid tõusnud ja oht, et ta poisi kaotab, oli korraga suurem kui varem.
Alex istus oma toa põrandal, pea kätele toetatud, ning kuulatas enda ümber lasuvat vaikust. Ta ei tundnud soovi liigutada ega isegi mitte hingata. Vaikus oli kuldne ning ta ei tahtnud seda lõhkuda.
Kris seisis endiselt ta ukse taga ning Alex tundis hirmu, et ta on poisi tundeid tõsiselt haavanud, kuid ta ei näinud kusagil lahendust paistmas.
Ta teadis, et nüüd, kui nad olid koos ning nende vahel puudusid pealtnäha igasugused takistused, pidanuks ta Krisi julgemalt oma isikliku ruumi laskma, kuid endalegi mõistmatult tõrjus ta teda hoopis sealt välja.
Milline kohutav argpüks ta oli.

Jah head kooliaasta algust!

Järjekordne suurepärane osa


UUT!

On natukene küll jah
Aga noh, tal omad põhjused ka, mul pigem natukene kahju neist kahest :/
Ikka üks parimatest lugudest, mida ma lugenud olen :)

UUT, UUT (A) !!

Kas ma olen ainus kes juba actionit ootab ja Alexi peale vihane on?
Miks ta peab plõksima koguaeg okei, saan aru .. sisu jaoks. Aga kamoon, Kris on ju nii armas, kuidas ta saab teda endast eemale tõugata.. Bad boy Alex -slap on the face-


Alexi fännid ärge mind nüüd ära tapke.


uuuuut tahaks ka juba:D NII hea jutt!

minu arust Alex küll loll ei ole, ta on lihtsalt...noh Alex.


Palun ruttu uut!

no täpselt Murtagh:D lõpuks ometi keegi mõistab mind

Kas ma eksin, kui ütlen, et kõik soovivad, et Alex oleks pisut targem? Ei, tegelikult ei ole Alex sugugi nii loll kui aeg-ajalt tunduda võib, ta on lihtsalt liiga ettevaatlik ja mõtleb liiga palju teiste inimeste heaolu peale(ja kahjuks Kris nende teiste inimeste nimekirjas esikohal ei ole ) Samas on tal ettevaatlikkuseks tõesti ka põhjust. Ma ei kujuta ette ühtegi inimest, kes suudaks pärast ära kasutatud saamist oma uues suhtes suure hurraaga rõõmsat nägu teha...it's complicated

Actionit tuleb, ma luban seda, sest ega Alex igavesti kivikuju mängima ei saa jääda. Lihtsalt oodake natuke

Tänane osa on muidugi jälle parajalt angsty, aga juhtub Ootan teie kommentaare ja kriitikat
**

36.

Kris polnud kunagi hommikuid sallinud. Need olid tema jaoks alati ebameeldivad. Polnud olemas midagi jälgimat kui ees ootav päev ning järjekordne ärkamine maailma.
Ka seda hommikut ei suutnud Kris kuidagi nautida. Ta tundis ennast väsinuna, kurnatuna – ta oli lõviosa ööst küljelt küljele keerelnud ning rahutult linade vahel rullunud – ning, mis kõige häirivam, õnnetuna.
Veel eile oli ta olnud lühikesteks hetkedeks nii õnnelik ja sisemiselt rahul. Veel eile oli ta tundnud, et kõik raskused on ületatud ning lõpuks ometi kuulub Alex ilma mingite tingimusteta temale. Ta oli lootnud, et on suutnud selle keerulise piltmõistatuse viimaks kokku panna, kuid nüüd näis, nagu oleks tema hoolikalt kokku kogutud tükid taas laiali nelja tuule poole heidetud.
Alex hoidis temast endiselt eemale, kartes lasta teda nii lähedale, kui Kris seda soovinud oleks. Ta tahtis tema hinge vaadata ja olla osa temast, kuid Alex oli barjääri, mille ta lühikeseks ajaks eemaldanud oli, taas ette pannud ning erinevalt varasematest kordadest, kui Kris oli suutnud sellest läbi murda, ei leidnud ta endas enam piisavalt jõudu.

Alex vajas aega. Kris tajus, et suhe on tema jaoks üsna tundmatu maa – sellest aru saamiseks ei pidanud olema geenius – ning ta tundis end ebakindlalt, teadmata, milliseid samme ja kuidas oleks õige astuda. Krisil oli seda mõtet raske taluda. Nüüd, kui nad oli jõudnud vastastikuse mõistmiseni, oleks pidanud kõik lihtsam olema. Ja ometi, ometi oli kõik vastupidi ning Kris tundis, et ta teele on lükatud rahn, mis kord seitsmele kitsetallele hammast ihunud hundi kaevu uputas.
Ta pidi Alexiga õrnalt ümber käima, sest poiss oli ütlemata habras ning iga väiksemgi nihkes detail võis ta meeleseisundi tuulelipu kombel kõikuma panna. Ta pidi talle näitama, kui väga ta temast hoolib, teda armastab ning kui kaugele ta on valmis tema pärast minema, ületamata samas piire, mille Alex tundus kehtestanud olevat. Ainult nii sai Kris garanteerida, et Alex talle ühel hetkel oma tõelist palet, mida vaid uneajal ta näol hoomata võis, näitab.
Kris ringutas ning kuulas oma kontide ebameeldivat raginat. Siis tõusis ta püsti, tegi kiire painutuse, millega ta tihtilugu oma päeva alustas, kui ta enesetunne seda lubas ning tõmbas sinakaslilla kardina akna eest ära, lastes värskel, kuid süngel hommikuvalgusel tuppa imbuda.
Väljas oli taaskord maru, nagu juuli puhul juba tavaks oli saanud. Kallas nagu oavarrest ning Kris üritas meenutada, millal linn viimati kuiv oli olnud. Ülemiste Vanake näis olevat üsna kurjaks saanud ning Kris lootis siiralt, et temal sellega mingit pistmist ei ole.
Ta tõmbas endale selga valge peaaegu olematute varrukatega T-särgi, mida ta paar päeva tagasi kandnud oli, kuid seni pesusse ei olnud visanud ning kõndis aeglasel sammul alla kööki. Ta oli lootnud, et leiab ehk Marianne ning Imre sõbralikult koos hommikust söömas, kuid kellaaeg oli selleks liiga hiline – mees oli juba tööle läinud ning otsustades selle järgi, et Marianne välisriided olid esikunagist kadunud, oli ka tema parematele jahimaadele suundunud.

Kris heitis pilgu külmkappi, kuid pidi tunnistama, et see oli kurvalt tühi. Ainsana omasid söödavat välimust kolm kilekotti pakitud porgandit. Kris tõstis oma kesise saagi lauale ning otsis alumisest köögikapist välja mahlapressi, et kolm õnnetut porknat mahlaks teha ja neist järele jääv magus plöga nahka pista. See polnud kes teab kui toitev hommikusöök, kuid ka see pisku oli parem kui mitte midagi.
Sekundiks kahetses Kris, et oli oma suitsud ülakorrusele unustanud, sest hoolimata oma üritusest sellest kahjulikust harjumusest loobuda tundis ta, et vajab ühte korralikku mahvi, kuid pühkis selle mõtte kiiresti oma ajusagaratest. Hommik kestis veel mõnda aega ning polnud tähtis, kas ta tõmbab oma esimese suitsu viis minutit varem või hiljem.
Ta loputas porgandid kraanist tuleva külma vee all ära ja kraapis need noaga puhtaks, ise sealjuures endale mitu korda noaga peaaegu sõrme lõigates. Lõpuks, olles ettevalmistustega edukalt valmis saanud, lülitas ta mahlapressi sisse ning toppis porgandi näljase moega masina sisemusse, kus sellest peagi mahl pidi saama.
„Ma ei oleks arvanud, et sa nii vara ärkad.“
Kris pööras pead ning nägi Alexit köögiuksel seismas.
Ta ei suutnud naeratust tagasi hoida. Alexi näol oli talle ainuomane unine ilme, ta juuksed olid sassis ning riided, mida ta kandis, olid kortsus, mistõttu Kris oletas, et Alex oli need äsja oma toa põrandalt või siis tooliservalt üles korjanud.
Ta nägi välja nagu tabamata ime. Kris tundis, kuidas ta sõrmed sellest taevalikust pildist nõrgaks muutuvad ning hetkeks valvsust kaotades pillas ta terve porgandi, mis tema vasakus käes mahlapressi pääsemise järjekorda ootas, põrandale.
„Ups,“ oli kõik, mida ta öelda suutis.

Alex naeratas ning tema õhtune külmus tundus olevat kui peoga pühitud. „Ma näen, et sa oled köögis korraliku segaduse korraldanud. Las ma arvan, sa üritad hommikueinet teha?“ Ta astus muiates lähemale ning korjas maha kukkunud porgandi ning loputas seda kiiresti voolava veejoa all.
Nähes, kuidas Alex porgandiga ümber käib, tajus Kris, kuidas ta mõtted koheselt millelegi muule suunduvad. Ta oleks tahtnud endale selle eest vastu pead lajatada, sest praegu oli nii ergutavate mõtete mõtlemiseks täiesti vale aeg.
„Kas kõik on korras?“ küsis Alex Krisile porgandit ulatades. „Sa tundud näost kuidagi veider.“ „Kõ...kõik on hästi,“ vabandas Kris end ruttu ning pistis ka teise porgandi mahlapressi. „Lihtsalt...tead ju küll, hommik ja puha.“ „Indeed,“ nõustus Alex ning ümises mööda lauda laiali paiskunud porgandiosakesi koristades laulu, mida ta eelmisel aastal kooli muusikatunnis õppinud oli. „Oh, what a beautiful morning, oh, what a beautiful day...“ „I got beautiful feeling,“ liitus Kris temaga, „everything's going my way.“
„Te olete mõlemad arust ära,“ kommenteeris Sandra, kes kööki oli loivanud, seljas vaid lilleline öösärk ja jalas roosad jänkusussid. „Kas te aknast välja olete vaadanud?“

Kris pistis viimase porgandi, mis veel oma kurjast saatusest pääsenud oli, mahlapressi ning üritas pahase ilmega tüdrukule naeratada, kuid paraku kukkus see välja haigutusena. „Loomulikult, kallis väikeõde,“ nöökis ta. „Ilm on lihtsalt imeline. Pole olemas võrratumat tunnet, kui külm ja jäine vihm sinu nahal. Seistes lageda taeva all vihma käes, võid sa peaaegu tunda, kuidas taevas pisarad valab, sest suurele Loojale kõige armsam ingel on oma surematuse surelikkuse vastu vahetanud...“ „Kui sulle külm ja jäine vihm nii väga meeldib, vilets ingli aseaine,“ torises Sandra, „siis mine õue ja too ajaleht postkastist ära. Ma ei näinud seda elutoa laual ja sa ju tead, et Imrele ei meeldi, kui hommikused uudised, mida ta õhtul loeb, läbi vettinud on.“ „Miks mina?“ porises Kris. „Ole nüüd, õues on märg...“ „Minu meelest ütlesid sa äsja, et sa naudid vihma puudutust oma nahal või midagi sellist...“ „Hei, pole vaja vaielda,“ tegi Alex nende diskussioonile kiire lõpu. „Ma lähen käin ise ära. Lõppude lõpuks ei saa ma ju ometi lasta ühel inglil märjaks saada.“ Ta heitis Krisile üle õla kiire pilgu, andes mõista, et tema kommentaari saab ainult üheti mõista, ning kiirustas õue, et nii või teisiti üsna õnnetu sauna osaliseks saanud ajaleht postkastist välja päästa. Loomulikult tegi ta seda oma tavapärasel moel, ilma kaitsva vihmvarju ning isegi sooja jakita, nii et õues kui ämbriäärest kallav paduvihm ta sekundi murdosa jooksul märjaks kastis.
„Sa oled läbimärg,“ oli Kris sunnitud nentima, kui Alex pärast ajalehe elutoa diivanile heitmist - mis ei olnud kõige intelligentsem tegu, arvestades paberi märguse ja diivani kuivuse astete erinevusi - kööki naases ning oma märgu juukseotsi väänas. „Üldsegi mitte,“ kinnitas ta, kuigi see ilmselgelt tõele ei vastanud ning sirutas käe välja, et selleks hetkeks juba töö lõpetanud mahlapressi juhet seinast välja tõmmata. „Oot-oot,“ hoiatas Kris, „märjad käed ja elekter ei sobi kokku. Kuivata end kõigepealt ära, ma ajan ülejäänu kuidagi joonde.“ Ta pöördus Sandra poole. „Kas sa viitsid Alexile nõudepesumasina kohalt ühe rätiku visata?“ Sandra norsatas, andes märku, et ei ole selle käsu üle just eriti rõõmu, kuid tõusis sellest hoolimata taburetilt, millele ta äsja vajunud oli, püsti ning täitis Krisi palve, visates Alexile ühe kulunud teekannumustrilise rätiku, mida Marianne arvatavasti selgelt liiga palju armastas, et seda prügikasti visata. Pärast seda keeras ta poistele selja ning jättis köögi selja taha, avaldamata kellelegi põhjust, miks ta üldse allkorrusele oli tulnud.
Olles veendunud, et Sandra on kindlalt kuulde -ning nägemisulatusest lahkunud, kibeles Alex ütlema seda, mis tal juba viimased tunnid keele peal oli olnud.

Sarnaselt Krisile polnud ka tema öösel sõba silmale saanud ning ta oli iga ärkveloldud minuti tõsiseks mõttetegevuseks kulutanud.
Lõpuks oli ta jõudnud arusaamiseni. Ta uskus, et Kris austab tema soove ning see tähendas seda, et Alexi kohuseks oli ka tema omi austada.
„Kris,“ sõnas ta sügavalt sisse hingates ning surus oma käed keha ligi, et sellest pisut julgust ammutada, „ma tahan vabandada. Eile õhtul, kui sa tahtsid...jääda...ma ei mõelnud selgelt, kui sulle ära ütlesin. Sul on alati õigus minu kõrval olla, kui sa ainult tahad. Ma ei või sind keelata.“ Ta teadis, kui haledalt see kõlab – tal ei olnud pooltki seda annet, mida omasid suured sõnameistrid – kuid Kris tundus selle tingimusteta alla neelavat. „Ma oletan, et see on lubadus,“ naeratas ta. „Sa ju ei taha oma lubadusi murda?“ Lubadused, lubadused...Alexile tundus, nagu oleks ta neid juba liiga palju andnud. Ah, mis seal ikka. Kui palju üks väike lubadus tema pikas nimekirjas rohkem ikka halba teha sai?
„Sa tead, et ma olen sõnapidaja mees.“ Alex ei olnud oma sõnades küll nii kindel kui tavaliselt, kuid ometi kõlas nendes väärikus ja ausus, kui need kord välja olid öeldud. „Ma olen sõnapidaja mees.“
„Tule siia.“ Kris sirutas oma käed välja ning tema huultel mängles totakas naeratus. „Ma polegi sind veel täna hommikul kallistada saanud.“ „Hei, see pole hea mõte...me oleme avalikul pinnal ja Sandra võib iga sekund...“ Kris ei kavatsenudki Alexi protesti kuulata ning summutas tema katsed end välja vingerdada oma suudlustega. „Sa võiksid oma lubadusele veel ühe klausli lisada. Ma tahan, et ma võiksin sind suudelda nii palju kui kulub, ilma et sa sellest mingi tobeda ettekäändega kõrvale üritaksid hiilida...“
„Olgu, olgu,“ oli Alex sunnitud nõustuma, „kuidas soovid. Kuid palun ole nii kena ja eemalda ennast minu küljest. Kas sa kujutad ette, mis juhtuks siis, kuid Sandra praegu täiesti ette hoiatamata kööki sisse sajaks ning meid sellises...poosis leiaks?“

Krisil ei tarvitsenud Alexi sõnades kahelda, ta teadis väga hästi, et poiss ei eksi. Ta käed, mille ta Alexi õlgadele oli asetanud, olid juba allapoole libisenud – tükk maad allapoole – ning ükskõik kellel, kes nende privaatset hetke pealt juhtunuks nägema, ei oleks tohtinud mingeid üleliigseid küsimusi tekkida.
Ootamatult kostnud ukse kääksatus pani Krisi Alexist eemale tõmbuma, tehes seda kiiremini, kui Alexi sõnad sellega iial hakkama oleksid saanud.
See kaunis hommikune lembehetk oli nüüd rikutud.
„Mida põrgut?“ sajatas Kris, kui tundis ära oma isa sammud, mis mööda esikupõrandat liikusid, ning Marianne sammud järgnesid Imre omadele.
„Hommikust, kullakesed,“ tervitas Marianne neid rõõmsalt, astudes kööki, näpus ostukott, mis tema jaoks ilmselgelt liiga raske oli. Hetkegi kõhklemata pani Alex sellele käe alla ning aitas Mariannel koti lauale tõsta.
„Sa ei tohi ennast üle pingutada,“ noomis ta oma ema, kes mõne asja suhtes endiselt liiga agar oli. „See ei ole hea ei sulle ega lapsele.“ Marianne teeskles mossitamist. „Ja jääksin kogu poodlemise lõbust ilma? Unusta ära.“
„Kas sa tööl ei peaks olema?“ küsis Kris Imrelt, hääles pingutatud viisakus. Pigem oleks ta tahtnud olla otsekohene ja pärida, kuidas kurat oskas see neetud vanamees nii valel ajal koju tulla.
„Ma võtsin täna vaba päeva,“ sõnas Imre rahulikult, Krisile erilist tähelepanu pööramata. „Ma pidin Mariannega arsti juurde kaasa minema...“ „Oota nüüd, kallis,“ ütles Marianne magusalt naeratades ning pööras oma pilgu seejärel taas kotile, mida nad Alexiga ühiselt lahti pakkisid. „Me ei räägi sellest enne, kui oleme söönud ühe korraliku hommikueine.“ Lõbusalt ümisedes ladus ta toidukraami külmkappi. Sellega valmis saanud, valas ta pannile sortsukese õli ning tõstis lauale karbi kümne munaga. „Mitut muna te soovite?“ küsis ta. „Mulle kaks,“ vastas Kris, kelle kõht selle avalduse peale kohe kiitvat korises, klaasist värskelt pressitud mahla rüübates. „Ma lepin ühega,“ sõnas Alex mõtlikult. „Ma pole eriti näljane.“
Imre sõnad olid teda närima jäänud. Miks oli mees koos Mariannega arsti juures käinud? Ega ometi...? Aga aeg ei võinud veel nii kaugel olla, või võis?
Alex lubas endal oma ema kõhule kiire pilgu heita.

Marianne kõht oli lühikese ajaga kiiresti paisunud ning juba oli naine pidanud end suurematesse pükstesse mahutama. Alex ei olnud kindel, kas tal on käsil neljas või viies raseduskuu. Tundus, nagu oleks Marianne talle alles eile tunnistanud, et ta ootab last. Ometi oli sellest möödas hea tükike aega. Möödunud oli rohkem kui kuu.
Rohkem kui kuu polnud Alex oma ema raseduse peale mõelnud, kuna ta pea oli liiga hõivatud teiste, sellest olulisemate küsimustega. Nüüd aga, Imre sõnade tõttu, tõusis see küsimus tema jaoks uuesti päevakorda.
Ta sõi aeglaselt, suutmata söömisele kui protsessile korralikult keskenduda ning nii lõpetasid kõik, ka Kris, kes sõi teistest suurema portsu, enne teda.
„Nüüd, kui me kõik siin oleme, siis võiksid sa meile oma väikesest arstivisiidist rääkida,“ lausus Alex niipea, kui tal oli õnnestunud oma viimane suutäis ebameeldivalt külma piimaga alla loputada. „Mulle jäi mulje, et see käik oli üsna oluline.“
„Muidugi oli.“ Imre tõstis oma käed, mis seni ta süles olid lebanud, laule ning puudutas hoolitsevalt Marianne käeselga. „Täna on ajalooline päev.“
Marianne naeratas. „Mul on teile häid uudiseid, poisid,“ pöördus ta Alexi ja Krisi poole. „Me saime täna oma tulevase lapse soo teada. Te saate endale väikese venna!“
„Nii et...et...see on poiss?“ Alex avastas, et ta ei suuda järjepidevat lauset moodustada. Üllatus oli tema jaoks liiga suur olnud.
„Nüüd saame me lõpuks hakata nimesid valima,“ ütles Marianne üliõnnelikult. „Ma ei jõua seda ära oodata.“
Ta jätkas kõnelemist, kuid Alex ei kuulnud ainsatki sõna, mida ta ütles. Teadmine, et tema ema saab taaskord lapsevanemaks ning et tema pere, juba niigi muutunud, on veelgi suurema muutuse ees, hakkas alles nüüd talle kohale jõudma.
Samas jõudis talle kohale veel midagi, midagi killuke tõsisemat.

Ta kuulis tooli jalgade kraapimist linoleumil ning avastas, et on püsti tõusnud. Ta ei saanud selles ruumis olla, ei minutitki enam. Ta pidi mõtlema ja ülerahvastatud köök oli selleks halvim võimalik paik.
„Ma lähen viskan natukeseks pikali,“ pomises ta, tundes, kuidas kõik teda küsiva pilguga vaatavad. „Ma...ei tunne ennast väga hästi.“
Ta suundus oma tuppa, heitis voodile ning sulges silmad.
Marianne avaldus oli tema jaoks ootamatu. Ta soovis, et oleks osanud seda ette näha, end selle jaoks ette valmistada ning oma südant närivad muremõtted juba ette ära mõlgutada, et ta ei peaks end halvasti tundma.
Ta tõmbas oma põlved keha ligi ning soovis, et ta saaks paar üürikest hetke rahu.
„Kas sinuga on kõik korras?“ kõlas Krisi hääl, purustades Alexi illusiooni lühikesest rahuhetkest tükkideks.
„Kõik on viimase peal,“ valetas Alex, kuigi teadis, et Kris ei lähe selle õnge. „Ma sõin lihtsalt midagi kahtlast.“ „Vaevalt küll. Sa ei söönud peaaegu midagi.“ Kris istus Alexi voodiservale ning sasis ettevaatlikult poisi veel niiskeid juukseid.
„Kas see, mida su ema ütles, ehmatas sind?“ päris ta. „Sa ju teadsid, et ühel hetkel see tuleb.“ „See ei ehmatanud mind,“ tunnistas Alex. „See oli lihtsalt...üllatus.“ „Mis siis on?“ küsis Kris. „Sa oled täiesti kahvatu. Kahvatum kui tavaliselt.“ „Kas tõesti?“ Alex tahtis, et Kris ta üksi jätaks, kasvõi kaheks minutikski, et ta saaks rahus mõelda, kuid ta ei teadnud, kuidas seda poisile öelda.

„Kuule, ma ei ole eile sündinud. Ma tean, et midagi vaevab sind ning sa ei saa seda minu eest varjata. Kas sa räägid mulle või pean ma selle sinust välja pigistama? Ma võin väga veenev olla.“
Tundus, et Alexil ei ole valikut. Tõsi, ta oleks kõige parema meelega oma mõtteid oma peas luku ja riivi taga mõlgutanud, kuid milleks vaikida? Need puudutasid ka Krisi. Ka temal oli nendes oma osa.
„Kas sa tahad, et ma ütlen, mis mind vaevab?“ küsis ta, lootes salamisi, et võib-olla vastab Kris eitavalt. Seda ei juhtunud. Tema küsimuse vastuseks noogutas Kris peaga, näitamata vähimatki märki kõhklusest.
„Ma mõistsin midagi, mis on nii ilmne, et ma ei taipa, kuidas ma varem selle peale ei tulnud. See laps...“ „Nii et asi ikkagi on selles lapses,“ pomises Kris. „Ma arvasingi seda...ma kartsingi seda.“
„...see laps on meie vend,“ lausus Alex. „Ta on meie MÕLEMA vend.“
„Ma ei saa aru, mida sa öelda tahad,“ jäi Kris mõistmatuks.
„Ma tahan öelda, et...et...milline laps sooviks, et ta...mõlemad vennad on geid...ning veel omavahel?“
Kris tundis, kuidas ta südamelt kivi langeb, kuid kahjuks ainult pooleldi. Ta oli kartnud, et on midagi hoopis hullemat, mis Alexit pead murdma paneb. Samas ei hakanud tal sellest teadmisest kergem, sest ta teadis, et Alexil on õigus.
Milline laps tahtnuks endale sellist perekonda?
Krisi kurku tõusis pisitilluke klomp ja kuigi vaevutajutav, oli see siiski olemas.

„Alex...sa muretsed asjata,“ lausus ta, kuigi ta polnud sugugi kindel, kas ta sõnad kõlavad piisavalt tõsiseltvõetavalt. „See laps sünnib armastavasse perekonda. Tal on fantastilised vanemad ja kaks kõige toredamat venda, keda ta endale iial soovida võiks. Senikaua, kuni ta on armastatud ja hoitud, ei loe talle, kes me oleme ning millisel viisil me seotud oleme. Ta soovib, et me oleksime õnnelikud.“
„Mul on hea meel, et sa asja läbi roosade prillide näed, aga sa ei saa mitte kuidagi loota, et kõik ka tegelikult nii läheb,“ üritas Alex Krisi ilusatele ja liigagi lohutavatele sõnadele vastu vaielda.
„Tule siia.“ Kris tõmbas Alexi endale lähemale ning asetas oma käe ümber ta kaela.
„Millal sa ükskord aru saad, et see kõik, mille pärast sa oma pead valutad, on nii kõrvaline, nii tühine? Sa ei pea muretsema asjade pärast, mis juhtuvad kauges tulevikus. Sa peaksid elama hetkes ning keskenduma sellele, mis on tähtis praegu. Praegu oleme olulised ainult mina ja sina...meie. Meie, mitte laps, kes ei ole veel tunnelisuu suunas liikumagi hakanud.“
„Kuid sa ei saa eitada, et ka see on oluline.“ Kris ohkas Alexi sõnade peale. „Ma ei kavatsegi seda teha. See on väga, väga oluline. Ja siiski...ma ei taha sellele mõelda rohkem kui tarvis. Ma ei kavatse sellele enam mõelda ning ka sina peaksid selle mõneks ajaks kõrvale heitma. Ma näen, kuidas see sind piinab ja õnnetuks teeb.“
Kris hammustas huulde, enne kui järgmise küsimuse julges küsida.
„Sa pole kunagi osanud lihtsalt õnnelik olla, või kuidas?“
„Mul pole selleks kunagi erilist põhjust olnud.“ Alexi vastus oli ülemäära sapine, kuid sellest ei puudunud kurbus. Kurbus, mida Kris vihkas ning mida ta soovis Alexit maha jätvat.
„Ma olen siin koos sinuga,“ ütles ta õrnalt. „Kas see ei tee sind õnnelikuks?“
Alex hingas sügavalt sisse, enne kui vastas. Ta teadis, et ta vastus pole just eriti südantsoojendav, kuid Kris vääris ausust.

„Loomulikult teeb see mu õnnelikuks, kuid samas muudab see mu mitmel erineval põhjusel õnnetuks. Sa oled minu jaoks nagu kahe teraga mõõk.“
Kris ei teadnud, mida selle peale vastata. Ta ei leidnud õigeid sõnu. Ainult väljas möllav ja iga sekundiga aina hullemaks muutuv maru oli võimeline peegeldama seda, mida ta tundis.
„Ma loodan, et ühel päeval suudad sa oma arvamust muuta,“ lausus ta, olles lõpuks kõnevõime tagasi saanud.
Nad suudlesid, kuid see suudlus oli nii erinev sellest, mida nad hommikul jagasid. Kris oli korraga nii tuim, nii külm, ning Alex oli veelgi külmem. Selles suudluses ei olnud enam ainsatki jälge tavapärasest soojusest, see oli kõigest üks tundevaene akt..
Krisi käed värisesid. See õudne tunne, see agoonia, mis ta sees kees, oli kirjeldamatu.
Ta teadis täpselt, miks Alex teda kaheteralise mõõgaga võrrelnud oli. Kris oli kui tera, mis oma omaniku truu teenimise vahepeal teda veristas. Tema eemalviibimine ja lähedalolek olid Alexi jaoks mõlemad võrdselt valusad, kuid mida lähemal Kris talle oli, seda hullemini ta end tundis.
Iga tema ajurakk karjus talle, et tema teguviis on vale ning pani ta kannatama.
Kris tundis, kuidas talle nutt kurku kipub, kuid ta surus käed rusikasse ning võitles vägisi välja trügivate pisaratega, kuni tal lõpuks võit õnnetus saavutada.

Ta oleks pidanud Alexist eemale hoidma, kuni tal veel võimalus oli, kuid nüüd oli ta juba poisi kaitsekihti kriimustanud ning tagasi pöördumiseks oli juba liiga hilja. Parandamatult hilja.
Mõte sellest, kui väga tema eksisteerimine Alexile haiget tegi, oli Krisi jaoks talumatu; see tegi rohkem haiget, kui ta soovinud oleks. Tundus, nagu hoiaks keegi ta südant oma tulises peos ning pigistaks seda oma jõhkra kämblaga, kuni piin oli ainus, mida Kris tunda suutis.

*nuuks*

Miks peab elu nii ebaõiglane olema? *nuuks*
Kriitikat pole.
U-UT!

Kind of sad

Aga uue osa saabumine on hea uudis oma ette

UutUut :)!

ps. Alex'i fännid ärge ägestuge

Alex'i suhtes pole sa mu arvamust suutnud kõigutada. Miks ta peab olema nii kuradima plikalik koguaeg. Ta on vana tolvan, kes mõtleb ainult teiste peale. Muidugi ma ei pahanda, kui ta Kris'i peale mõtleb... hehehehehee
Õhhh... ta mõtleb isegi rohkem kui mina. (Mulle ei meeldi inimesed, kes mõtlevad rohkem kui mina) Tahaks talle slap'i anda ja karjuda, krt Kris on tähtsam kui keegi muu! RAW RAW... (see viimane oli pigem ülepingutus, aga põhimõttest saite aru)
Ta võiks rohkem keskenduda endale.. (selle all mõtlen ma loomulikult rohkem Krissi ja nende suhet) ja teised võiks ära deliitida peast. Ühesõnaga, IDIOOT (mitte väga, ainult natukene)
Jah, tubli Kris, lohuta teda!
Õigus Murtagh, pangu see titt end põlema, rikub Krisi ja Alexi suhtet
Ja ikka häirib mind see teadmatus, mis seal nõmedas karbis on küsimused küsimused küsimused...


Kuradima hea osa oli ikka. (seda tahtsin ka mainida, kuid Alex trügis mu ajus ette) Kui aus olla, siis ma muule ei mõtlegi koolis, kui selle jutule, enne magama minekut ka muidugi... muust ajast ma parem ei räägiks...
Interesting!!!

Anyways, uuuut osa tahaks jubaaaaaaaaaaaaaaaaaa

Mul küsimus, et kui ruttu sa nagu uue osa tavaliselt üle kontrollid?
Nagu et iga nädal tuleb uus?

Ma üritan igal nädalal vähemalt ühe uue osa panna, kuigi viimasel ajal on mul jäänud arvutiga mässamiseks pisut vähem aega ja seoses sellega võib juhtuda, et ma ei suuda ka osasid nii kiiresti ära parandada, kui tahaksin

Olge Alexi ja Krisi tulevase väikevenna vastu sõbralikud. Tegelikult ei ole see laps milleski süüdi, kuigi võib jääda mulje, et tema ongi üks Alexi ja Krisi probleemide peapõhjuseid. Tegelikult ei ole

See karp...Meeleheitel koduperenaiste kolmandas hooajas oli Orson Hodge'il üks kotike, mille sisu oli umbes samasugune kui Alexi karbi oma. Kas keegi mäletab nii kauget minevikku? It's a hint

Mul on siiralt hea meel, et te endiselt seda juttu lugeda viitsite, hoolimata sellest, kui vähe tegevust selle jutu osades aeg-ajalt on. Thanks

Kui enamik poisse on autopeded, siis Kris on rongipede
**

37.


Uue nädala uus teisipäev algas pisut teistes toonides kui harilikult.
Kaur kutsus Mariannet ja Sandrat endale külla ning nad otsustasid kutse vastu võtta. Marianne kaalus pikalt, kas ta ei peaks äkki ka Alexit kaasa võtma, kuid viimane juhtis ta tähelepanu viisakalt faktile, et teda polnud kutsutud. Kauri selline jäme käitumine ei pannud teda sugugi imestama. Lõppude lõpuks oli ta ju oma erinevates suguvõsa harudes tuntud kui poiss, kes alaealisena alaealisele tüdrukule lapse tegi. Oli täiesti ootuspärane, et Kaur teda oma seltskonda ei soovinud. Ta kartis tõenäoliselt, et Alex ta süütutele lastele halba mõju avaldab.
Kuna Alex oli sunnitud tööle minema, lahkus ta peaaegu samal ajal kui Marianne, Sandra ja Imre, kes samuti tööpostile suundus, kodust väljusid. Kris oli ainus, kes majja jäi.
Ta ei mäletanud, millal ta viimati terve päeva üksi kodus oli veetnud. Alates sellest ajast, kui ta Imrega nende uude majja sisse kolis, oli alati keegi koos temaga nende seinte vahel viibinud, olgu selleks siis Marianne või Sandra.
Kasutades ära seda suurepärast võimalust, mis talle avanes, lülitas Kris oma plaadimängija sisse ning keeras muusika nii kõvasti, et kui ta oleks elanud papist kortermajas, oleksid naabrid juba ammu küüntega seina kraapinud. Mõte sellest tegi Krisile ainult nalja. Alex oleks tõenäoliselt meeleldi tema muusikamaitset kritiseerinud ja seda mõttetuks müraks nimetanud, kuid müra polnud sugugi alati halb. Vahel oli see üsna vabastav.

Suutmata oma ootamatult sülle kukkunud vabadusega midagi peale hakata, otsustas Kris oma aja kitarri harjutamisele kulutada. Ta sõrmed olid nüüd paranenud ning ta sai taas mängimisega tegeleda.
Minutid tiksusid märkamatult mööda ja õhtu jõudis kätte kiiremini kui Kris oodanud oleks. Talle tundus, nagu oleks ta alles paar tundi tagasi ärganud ning tegutsema hakanud, kuid arvestades seda, et ta oli tõusnud alles pärast keskpäeva, oli ajakadu vaid näiline.
Üllatuslikult jõudis Imre töölt koju hiljem kui tavaliselt ning kasutades ära, et naised ja lapsed – või õieti ainult üks naine ja üks laps – on majast ära, tõi ta kaasa mitu oma sõpra.
Kris oli meestega vaid paar üksikut korda kohtunud, kuid nad olid talle algusest peale ebameeldiva mulje jätnud. Ta ei teadnud, mis seda põhjustada võis, kuid ta ei saanud sellest üle ega ümber.
Taibates, et ta pole enam majas üksi, jättis Kris kitarrimängu pooleli ning kõndis allkorrusele, kus kogu meestekamp istet oli võtnud.
„Ma näen, et sa ei raisanud aega,“ märkis ta. Imre heitis talle etteheitva pilgu. „Ka teistel inimestel peale sinu võib lõbus olla, kas sa ei arva?“ „Ai,“ kommenteeris üks meestest, kelle nimi algas Krisi mäletamist mööda E-tähega. „See oli valus.“
„Kas sa võiksid meid nüüd omavahele jätta?“ päris Imre, kes ootas kahtlemata, et Kris end tema silma alt koristaks. „Sul ei ole meie hulka asja.“ Ta tõstis lauale suure viskipudeli, mida Kris juba paar päeva tagasi külmkapis märganud oli, ning lisas sellele väikesed viskiklaasid. Hetkeks tuli Krisile mõte küsida, ega Imre juhuslikult soola ja sidrunit ei vaja, kuid loobus sellest.
Ah et see oli sedasorti kogunemine.

Rohkem midagi ütlemata suundus Kris tagasi oma tuppa. Nüüd, kui maja oli korraga inimesi täis, tundis ta end rahutuna. Et pisutki lõdvestuda, kõndis ta toas edasi-tagasi ning lebas pisut voodil, kuid sellest polnud kasu.
Ajapikku hakkas altkorruselt kostma valjenevat kõnet ning helisid. Oli selge, et Imre külalised tundsid end liigagi vabalt. Et end nende häirivast maailmast välja lülitada, võttis Kris uuesti kitarri kätte.
Pool tundi hiljem ilmus Imre uksele.
„Hei, kuule,“ lausus ta lõbustatult, „sul on ju praegu aega, eks? Tule mängi meile midagi, kui sa just liiga koba ei ole.“
Oli selge, et Imre vereringe on juba alkoholi täis, sest kaines olekus ei oleks talle pähegi tulnud Krisile säärast palvet esitada.
Imre jõi küll harva, kuid kui ta seda tegi, ükskõik kui väikeses koguses, muutus ta käitumine kardinaalselt ning ilmnesid ta kõige vastikumated iseloomuomadused, mida oli üksjagu.
Kris vihkas, kui Imre joonud oli. Ta käitus temaga alati karmilt, karmimalt, kui ta selle ära oli teeninud, ning ta sõnadel oli tera või rusika võim.
„Noh, tuled siis või?“ küsis Imre ning tema toonis oli kosta nõudlikkust. „Tule ja näita meile, et sa kõlbad ka millekski muuks kui laisklemiseks.“

Kris kahetses, et ta kohe selle kommentaari peale ust kinni ei löönud. Jah, kõik oli täpselt nii, nagu alati. Imre oli vaid paar klaasi võtnud, kuid juba oli temas tärganud soov end välja elada ja kellegi kallal norida ning loomulikult, kes sobinuks selleks paremini kui ta oma poeg?
Kris tundis kiusatust oma isale öelda, et nii armastusväärse käitumise juures võib ta ennast oksa tõmmata, enne kui Kris talle ja ta sõpradele midagi mängib, kuid oma isale oli raske vastu seista.
„Olgu, kui sa just tahad,“ lausus Kris. „Igal juhul, mind üllatab, et sa seda soovid. Ma õppisin kitarri peaaegu seitse aastat ning mitte kordagi ei palunud sa, et ma sulle ette mängiksin. Kas sind huvitas, kuidas mul edeneb? No ei.“
„Ära podise, vaid tule juba,“ kamandas Imre. „Sul on jalad, kasuta neid. Või oled sa nii vedel, et ei suuda isegi trepist alla kõndida ja me peame ise sinu juurde kobima?“ Imre kommentaar tekitas Krisis veelgi halvema tunde kui tema eelmised sõnavõtud. Midagi polnud parata, ta isa oli väga norivas tujus ning ta pidi selle välja kannatama, kui ei tahtnud kere peale saada. Mitte et Imre teda tihti löönud oleks, kuid paar korda oli mees siiski talle purjus peaga kallale läinud ning Kris ei unustanud neid hetki kunagi.
Tigedal ilmel vedas Kris end elutuppa, kitarr kaasas, ning potsatas tugitooli istuma, tajudes ebamugavusega, kuidas Imre sõbrad – nüüd tuli talle meelde ka E-tähega mehe nimi, see oli Einar – teda põrnitsevad. Hetk hiljem jõudis ka Imre elutuppa tagasi, istus maha ning täitis oma klaasi viskiga.
„Noh, jõmm, näita neile oma oskusi, eh?“ lausus Imre ning vaatas Krisile põlglikult otsa. „Eeldusel, et sul neid muidugi on.“ Ta naeris ning tema sõbrad ühinesid temaga.
Kris tundis, kuidas viha tema sees keema hakkab. Millega ta ometi sellise mõnitamise ära oli teeninud? Ta alustas mängu, mängides sama lugu, mida ta kord Alexilegi mänginud oli, kuid Imre ja tema sõbrad suhtusid tema mängu kõige muu kui imetlusega. Nende häirivad pilgud tegid Krisi närviliseks, ta mängis mitu nooti valesti ning kogu ta enesekindlus oli korraga kadunud. Kogu tuba tundus olevat täidetud energiavampiiridega, kes tema jõudu endasse imesid.

Ta lõpetas mängimise ja ootas. Ootas, et keegi teda kiidaks ja ütleks, kui tubli ta on, kuid sõnad, mida ta kuulis, mõjusid kui söövitav hape.
„Seda ma arvasin,“ lausus Imre rämedal häälel ning kulistas viskit. „Kogu see raha, mis ma su kitarritundide peale kulutasin, on täiesti maha visatud. Ma olin loll, et nende eest maksin. Isegi kurdil mängijal on rohkem annet kui sinul.“ „Zero talent,“ naeris Einar ning tundus enda üle väga uhke olevat.
Sel hetkel Kris plahvatas. Talle aitas sellest alandusest ning ta ei kavatsenudki lasta rohkem enda otsas trampida. Tigedalt kargas ta püsti ning pani kitarri käest. „Kas teate, minu pärast võite te kõik persse minna, kuradi türapead!“ röögatas ta ning surus käed rusikasse. „Mind ei huvita, mida te ütlete! Pange ennast õige põlema!“
Ta ei kuulnudki, millal välisuks avanes, kuid ühel hetkel märkas ta silmanurgast, kuidas Alex ukselävel seisab ja elutoas toimuvat stseeni suuril silmil vaatab. „Kas ma tulin halval ajal?“ päris ta kohmetult. Suutmata talle vastata, tormas Kris minema. Ta jooksis Alexist mööda, lõi välisukse, mida Alex mingil arusaamatul põhjusel lukustanud ei olnud, pärani lahti ning sööstis õue ja väravast välja. Ta lihtsalt pidi sealt eemale saama, kuhu, see ei omanud mingit tähtsust.
Imre naeris mõrult. „Sa oled hädapätakas!“ karjus ta Krisile järele, kuigi too teda enam kuidagi kuulda ei võinud. „Tõeline hädapätakas!“ Seejärel suunas ta oma pilgu Alexile, et talle midagi öelda, kuid Alex oli talle selja keeranud ning valmistus minema astuma.
„Hei, kuhu nüüd?“ päris Imre Alexilt üllatunult. Sa alles tulid koju, mis mõttega sa juba välja lähed?“ Ta röhitses ebaviisakalt.
„Ma lähen ja toon Krisi tagasi,“ teatas Alex.
„See poiss ajab mu veel ükskord hauda,“sõnas Imre. „Ta on vedel nagu vorst, ei kannata kriitikat ega midagi...“ Ta muigas omaette. „Kas ma olen sulle juba öelnud, et mul oleks hea meel, kui sina minu poeg oleksid?“

Alex tundis, kuidas ta oma käe vaistlikult rusikasse surub ja korraks lõi talle veri pähe, nii et ainult teadmine, et tal on vaja Imre kui oma kasuisaga häid suhteid hoida, takistas teda meest kõigi ta sõprade silme all maoli põrandale pikali löömast.
Kui palju kordi oli ta neid sõnu kuulnud ning soovinud, et seda enam mitte kunagi ei juhtuks? Ta oli mehele mitu korda mõista andnud, et ta soovib, et ta vaikiks, kuid tundus, et mitte miski ei pane mehe kohati liiga suurt suud kinni.
„Jah, Imre, sa oled seda mulle juba mitu korda öelnud,“ vastas Alex, üritades enesevalitsust säilitada, kuid tundis, et ta lause jääb ilma mõjuka lõppsõnata poolikuks.
Ta mõtles sellele, kuidas Imre oma poega tõelise kõntsana kohtles, kuidas ta kunagi tema soovide vastu huvi ei tundnud ning kuidas ta teda ainult alavääristada suutis; ta mõtles Krisi haavunud näoilmele, kui too temast mööda trügis ja uksest välja tormas...
„Ma mõistan, et sa tahad, et ma oleksin sinu poeg, kuid ma ei taha, et mul oleks selline isa nagu sina.“
Ta toppis oma jaki, mille ta hetke ajel seljast ära oli võtnud, selga tagasi ning suundus õue, kus valitses juba pimedus, jättes Imre ning tema sõbrad talle pahviks lööduna ning töllakate nägudega järele vahtima, eeldusel, et neile tema äsja öeldu üldse kohale jõudis.
Krisi polnud kusagil näha ning omamata kõige õrnematki aimu sellest, kuhu poiss teel võib olla, oli Alex sunnitud kasutama maailma kõige vanemat inimeste leidmiseks mõeldud meetodit.
„Kris!“ hõikas ta valjusti üle tänava. „Kris! Kus sa oled? “

Kuigi väljas oli juba pime, liikus tänavatel endiselt inimesi: Alexist möödus kaks jalgratturit ning üks armunud paarike, keda ootas kahtlemata meeldiv õhtusöök või vähemalt soe voodi, heitis talle kui oma valju karjumisega õhturahu rikkujale kõõrdpilgu.
Taibates, et Kris on juba kuuldeulatusest väljas ega kavatsenudki talle vastata, oli Alex sunnitud seda ebameeldiva hoiakuga paari oma küsimustega tüütama.
„Vabandust, ega te ei näinud ühte poissi siit mööda jooksmas, ükskõik millises suunas?“ päris ta. Tüdruk põrnitses teda lolli näoga, oskamata talle kahjuks samaga vastata. „Ma olen näinud mitmeid poisse endast mööda jooksmas,“ sõnas ta halvasti peidetud huumoriga. „Kuidas oleks täpsema kirjeldusega?“ Alex vajus hetkeks mõttesse, teadmata, kuidas ta Krisi kirjeldama peaks. „Natuke lühem kui mina, pruunid juuksed, seljas ainult T-särk...“ „Nüüd, kui sa teda kirjeldad, arvan ma, et nägin kedagi temasugust tänava lõpust vasakule keeramas.“ Alex noogutas tänulikult tüdrukule ja poisile ning kiirustas seejärel tänava lõppu, teadmata endiselt, kuhu Kris oma meeleheites tormanud oli.
Kord oli Kris talle öelnud, et alati, kui ta end kurvana tundis, meeldis talle oma aega rongijaamas veeta. See oli lausa imepärane, kuidas ta oli kirjeldanud, kuidas ta tihti kujutleda püüdis, millist elu rongisõitjad elasid ning mis neid iga päev ees ootas ning kuidas ta oli tihti mõelnud, kas nad on õnnelikud või hoopiski õnnetud.
Alex kirus end, et ta kiiremini selle peale ei tulnud. Kris oli talle paar päeva tagasi maininud, kuidas ta meeleldi Rahumäe surnuaia juures asuvale sillale tahaks minna. Kuigi mõte sellest, et Kris just praegu mööda pimedaid ja eksitavaid tänavaid sinnapoole suundub, tundus ebatõenäoline, teadis Alex, et ta on kümnesse pannud.
Kris seisis sillal, selg vastu tõket, ning vaatas tuimalt enda pea kohal olevat taevast. Oli erakordselt selge õhtu ja kuigi taevas ei olnud veel saavutanud oma tumeduse haripunkti, oli juba selgesti võimalik eristada Suurt Vankrit ning Põhjanaela. Oli tulemas selge öö.

Imre sõnad, mida ta öelnud olid, ujusid endiselt Krisi peas, torkides teda ebameeldivalt ning valusalt.
Kuidas ometi oli ta isa nii julm inimene, et ei pidanud paljuks teda oma kambajõmmide nina all mõnitada ja alandada. Kris oli ta poeg; Imre oleks pidanud teda austama ning tema suhtes poolehoidu üles näitama, mitte kohtlema teda kui väärtusetut koerakutsikat.
Ei, tegelikult oli Kris üsna veendunud, et Imre suudaks ka nurka laskva looma suhtes armastusväärsemalt käituda.
„Noh, jõmm, näita neile oma oskusi, eh?“
Tugev tuulehoog raputas puudelatvu ning Kris surus oma käed kõvasti vastu keha, et end värisemast takistada. Oli olnud tõeliselt rumal mõte poolalasti välja tormata. Kui ta ainult ei oleks nii vihane olnud...
„Taevas on täna erakordselt ilus.“
Alex seisis Krisist paar meetrit eemal ning hingeldas. Ta oli terve tee jooksnud ning ei pidanud paljuks ka trepist üles tormata, kaks astet korraga võttes. Nüüd oli kogu ta energia otsakorral.
Kris pööras oma pilgu hetkeks tema poole ning seejärel tagasi tumenevale öötaevale, mida ta nii andunult põrnitsenud oli. „Tõepoolest.“
Alex kõndis Krisi kõrvale ning nõjatus vastu sillapiiret, vaadates samuti mõni aeg tähistaevast. Nähes, kuidas järjekordne tuuleiil Krisi värisema paneb, võttis ta oma jaki seljast ära ning pakkus seda poisile. „Sa värised,“ ütles ta murelikul toonil. „Pane see selga, enne kui end ära külmetad.“ Kris üritas ta pakkumisest keelduda. „Mul pole häda midagi,“ vaidles ta vastu, „mul on palav kui põrgukatlas.“ Alex vaid naeris selle peale. „Kas ma pean sulle lapsehoidjat mängima? Ma ju näen, et sul on külm. Pane see selga või ma teen seda ise ja usu mind, see meeldiks sulle palju vähem.“
Olles aru saanud, et Alexiga on võimatu vaielda, toppis Kris ta jaki selga ning oli sunnitud tunnistama, et sisimas ei jõua ta Alexit ära tänada – tal hakkas kohe soojem.

„Mul on hea meel, et ma täna õhtul siia tulin,“ lausus ta, üritades teha nägu, nagu oleks ta lihtsalt harilikule õhtusele jalutuskäigule suundunud ning sugugi mitte ärritunult kodust välja tormanud, südames ta isa põhjustatud äng. „Ma pole kaua aega nii kaunist tähistaevast näinud.“ Ta naeratas Alexile ning puudutas ta kätt, mis rahulikult sillapiirdel puhkas. „Veelgi õnnelikum olen ma selle üle, et ma saan siin koos sinuga.“ Ta nihkus poisile lähemale, nii et nende kehad kokku puutusid. „Suudle mind,“ sosistas ta. „Suudle mind nii, nagu sa varem kedagi suudelnud ei ole.“
Alex tegi seda suurima rõõmuga, kuid Kris tõmbus kiiresti eemale, saades aru, et ta mõtted on kusagil hoopis mujal.
„Hei,“ ütles ta sõrmi nipsutades, „ma tahan, et ka su vaim oleks siin, mitte kuskil seitsme maa ja mere taga.“
„Vabandust. Ma mõtlesin lihtsalt sellele, kuidas Imre suudab küll nii kitsarinnaline olla...“ Kris langetas oma pilgu ning põrnitses oma tossuninasid. „Mis küsimus see on? Ta on enesekeskne tundetu tõbras, kes ei oska...“ „Ta armastab sind,“ sõnas Alex, et olukorda pisutki siluda. „Sa võib-olla ei usu seda, aga ta tõesti armastab sind. Kui sinuga midagi juhtuks, ei suudaks ta kuidagi edasi liikuda...selles suhtes on mul temaga midagi ühist.“
„Ma kaldun arvama, et sa eksid,“ lausus Kris trotslikult. „Kui teda sügaks, kas ma elan või suren, oleks ta seda juba välja näidanud. Ma mõistan, et sa tahad uskuda, et kõik inimesed on nii ilusad ja head, kuid usu mind, Imre pole selline. Mina tunnen teda kuusteist aastat ja sina ma ei tea, paar kuud. Mis sa arvad, kummal meist tema suhtes õigus on?“ Alexil ei jäänud muud üle, kui Krisiga nõustuda, kuigi ta teadis, et poiss eksib Imre suhtes, vähemalt mingil määral. Ei olnud olemas inimest, kes oleks üdini tõbras.
„Headest inimestest rääkides...kas sa usud, et mina olen hea inimene?“ Alex ei teadnud, mis sundis teda seda küsimust esitama, kuid talle tundus, et on selleks ainuõige hetk ning ainuõige teema.

Kris ei osanud Alexile kuidagi vastata. „Ma ei tea,“ ütles ta lõpuks täiesti ausalt. „Ma tõesti ei tea. Sa oled minu jaoks alati mõistatus olnud. Pealispinna järgi oled sa üks kõige isetumatest ning heasoovlikematest inimestest, keda ma kohanud olen. Samas ei ole mul õrna aimugi, mis on sinu tegude tegelikud motiivid ning millised tumedad saladused sinu südames peituvad.“ Ta naeratas ebalevalt. „Sinust ei ole kunagi võimalik lõpuni aru saada...kuid ma tean, et sul on kaks poolt. Üks pool on see pool, mida sa lahkelt kõigile näitad, ning teine pool on see pool, mida sa ainult endale hoiad. Ma tahaksin selle poolega tuttavaks saada. Kui sa mul seda teha laseksid, siis oskaksin ma ehk su küsimusele vastata.“
„Kaks poolt...kõlab peaaegu nagu doktor Jekylli ja härra Hyde'i juhtum,“ pomises Alex mõtlikult.
Ta pöördus Krisi poole ning võttis ta käed ettevaatlikult oma pihku. „Mida sa siis teeksid, kui ma ütleksin sulle, et ma olen kõige halvem inimene, keda sa iial kohata võiksid?“ päris ta tõsiselt. „Kui ma ütleksin sulle, et minu süütu doktor Jekylli oleku taga peidab end tõeline härra Hyde, kelle peas mõlguvad kõige kurjemad plaanid?“
„Ära aja mind naerma,“ itsitas Kris, kellele Alexi võrdlus nende kahe kirjandustegelasega väga naeruväärne tundus. „Härra Hyde oli viimane rets, mõrtsukas ja elukas. Kuidas võid sa ennast kellegi nii negatiivsega kõrvutada?“
Viimane rets, mõrtsukas ja elukas...Alex tundis, kuidas ta selg külma higiga kattub. Krisi sõnad torkisid teda ebameeldivalt nagu karuohakas, millele ta kord paljajalu peale oli astunud.
„Aga kui ma olengi nagu tema?“ küsis ta paluval toonil, teadmata, millist vastust Krisilt oodata. „Kui ma olengi tõeline härra Hyde?“

Kris oli sunnitud taas Alexi seosetu küsimuse üle naeru lagistama. „Sa ei ole nagu tema,“ ütles ta õrnalt Alexi põske silitades. „Sa võid küll vahel keeruline olla, kuid sa ei ole mitte mingil juhul nagu härra Hyde.“
„Hoopis sina oled see, kes pimedalt inimeste headusesse usub,“ lausus Alex, mõistes, et Krisi arvamus temast on muutumatu.
Ta oleks seda väga kergesti muuta saanud. Oleks piisanud vaid paarist kiviraskest sõnast ja lühikesest ülestunnistusest ning kõik oleks korraga muutunud. Tee muutusele oli nii lihtne.
Ometi ei tahtnud Alex veel seda teed kasutada, sest see oleks tähendanud kindlat üksijäämist. See oleks tähendanud Krisist ilma jäämist.
Kuigi Alex oli Krisi vastu külmem, kui poiss soovis, ei tähendanud see sugugi seda, et Alex tema suhtes ükskõikne oleks olnud. Iga hetkega tundis ta üha enam, kuidas ta Krisi enda lähedale vajab, kasvõi selleks, et tema naeratavat nägu näha või tema häält kuulda. Pisiasjad, mis Alexi jaoks seni tähtsusetud olid olnud, olid tema jaoks korraga väga oluliseks muutunud ning mõte, et ta võib need kaotada, oli äärmiselt ebameeldiv.
„Ma võiksin kasvõi igaveseks siia jääda,“ sõnas Kris, „või vähemalt järgmise hommikuni. Ma tahaksin ärgata päikesetõusu peale ja näha esimest hommikust rongi mööda kihutamas. Kas mu soov tundub sulle naiivne?“ Alex naeris. „Üldse mitte,“ kinnitas ta, „kuid me ei saa praegu siia jääda. Imre ootab sind koju. Ta on kindlasti mures.“ „Ma ei mõista, kuidas sa oskad alati mu tobeda isa mängu tuua,“ porises Kris, kuid nõustus siiski Alexi ettepanekuga koju minna.
Teekond tagasi võttis neil rohkem aega, kuna neil puudus vajadus joosta. Nad kõndisid käsikäes, kuigi see neile mõlemale pisut lapsik tundus, ning lasid lahti alles ukse taga.

Alex pooleldi lootis, et Imre ootab neid elutoas ning vabandab Krisi ees, nagu too ära oli teeninud, kuid meest polnud kusagil näha. Arvatavasti oli ta läinud voodisse oma peatäit välja magama.
Marianne poleks selle üle just kuigi õnnelik olnud, ning Alex tundis heameelt, et teda kodus ei olnud ning et ta ei pidanud kogu seda õnnetut olukorda tunnistama.
Kris tabas ta otsiva pilgu ning norsatas. „Ma tean, keda sa otsid, kuid teda ei ole. Teda pole kunagi olnud, isegi siis, kui ta oleks pidanud olema.“
Oma tuppa tuppa läinud ja ukse kinni virutanud, tundis Kris, kuidas petetusetunne tema üle võimust võtab. Alex oli üritanud talle sisendada, et Imre hoolib temast ja et ta on mehe jaoks oluline. Krisis oli tärganud õrn lootus, et Imre võib oma halba käitumist mõista ning tema ees vabandada, kuid loomulikult oli see kõigest tühi seebimull.
Kris tiris enda T-särgi seljast ning viskas selle maha, viitsimata seda korralikult tooliservale panna, ning puges seejärel teki alla. Ta polnud küll väsinud, kuid ta ei suutnud mõelda välja ühtegi teist tegevust, mis magamist asendada võiksid.
Paar minutit pärast seda, kui Alex oli oma tuppa astunud, kuulis ta uksel koputust.
„Noh, olete tagasi, jah?“ küsis Imre. Tema suust paiskus Alexile näkku räige pahvakas alkoholiauru ning poiss kirtsutas vastikusega nina. „Jah, me oleme tagasi, ning ma tahan sinult üht teenet paluda. Ma leian, et sa peaksid Krisi ees vabandama. Sa ei käitunud temaga just eriti ilusti.“
Imre naeris Alexi palve peale kõrvulukustavalt. „Ei iialgi,“ irvitas ta, „ei iialgi. Nalja teed vä? Miks peaksin ma tema ees vabandama, ah? Ma ei teinud midagi valesti, üritasin teda ainult natuke suunata.“ Ta vaatas Alexile otsa, nagu oleks ta sündides liiga mitu korda pea peale kukkunud. „No tõesti. Aga kas tead, kui sa nii väga tahad, siis sa võid Krisile edasi öelda, et ma vabandasin ja et mul on kahju. Lihtsalt tea, et ma ei mõtle seda eriti tõsiselt.“
Nähes ebakainet Imret minema tuterdamas, tärkas Alexis taas soov talle üks korralik tou anda. Ta oli uskunud, et Imre pole sugugi see, kellena ta välja paistab ja seda positiivses mõttes, kuid tundus, et õigus oli siisi Krisil, kes leidis, et ta isa on hullematest hullem tõbras.
Jah, Imre oli tõeline tõbras.

Vihaselt hambaid krigistades marssis Alex raamaturiiuli poole ning valmistus juba esimest ettejuhtuvat raamatut haarama, kui järjekordne koputus uksele teda segas.
Uksel seisis Kris, jalas vaid bokserid ning kaenlas padi.
„Kas ma tohin sisse tulla?“ küsis ta.
Alex mõtles sekundi, kuid noogutas. Kris nägi üsna närtsinud välja – ta näol olev masendunud ilme pani Alexi arvama, et ta oli kogemata kõiki Imre öeldud sõnu pealt kuulnud – ning kuidas oleks ta saanud teda minema saata? Ta tundis, et peab teda lohutama, isegi kui ainult õige pisut.
„Muidugi,“ sõnas ta. „Astu edasi.“
Kris naeratas tänulikult ning seadis end Alexi voodis mugavalt sisse. „Ma ei saa magada,“ ütles ta selgitavalt, „sest ma mõtlen liiga palju nõmedatele asjadele. Ma mõtlesin, et kui sa lubaksid mul siia jääda, siis...“
Mõte sellest, et Kris terve öö tema kõrval veedab, tegi Alexi ebakindlaks. Alates sellest hetkest, kui nad oma suhtes kokkuleppele jõudsid, tundus mõte sellest, et Kris temaga samas voodis samade linade vahel magab, Alexi jaoks kummaliselt ärevusttekitav. Tõesti, nad olid seda varemgi teinud, kuid varem oli kõik teisiti olnud.
Alex ei osanud seda seletada.
„Muidugi võid sa siia jääda,“ ütles ta ja üritas naeratada. Murdes pead selle üle, kas ta ikkagi ei peaks Krisi minema saatma, keeras ta ukse lukku – ebameeldivad öised külalised, nagu purjus Imre ning kuutõbine Sandra olid väga ebasoovitud.
Kaaludes, kui palju riideid ta endale selga peaks jätma, otsustas Alex, et jätab teksased jalga, ning puges Krisi kõrvale.
Neid lahutas vaid see õnnetu padi, mille Kris kaasa oli vedanud.
Kris ei teadnud, kas ta peaks padja kõrvale lükkama ja Alexile külje alla pugema, kuid otsustas seda esialgu mitte teha. Alex pidi ise tema suhtes üle soojenema.
Üks tüütu küsimus oli Krisi juba pikemat aega painanud, ning nüüd, kui ta Alexiga, oma kiindumuse objektiga nii lähestikku oli, ei saanud ta seda kuidagi peast välja.
Kas Alexil oli enne teda ka keegi olnud ning kui kaugele nad läinud olid?
„Ütle mulle, kas sa oled...kas sa oled kunagi...“ küsis ta neid eraldavat patja kõrvale heites ja Alexile otsa vaadates.
„Kas ma olen kunagi mida?“ ei saanud Alex tema küsimusest aru. „Noh, tead küll,“ ütles Kris ning tõmbus näost punaseks. Ta oli selle küsimusega kahtlemata ämbrisse astunud.

„Kas sul on tõesti nii raske sõna „seks“ välja öelda?“ küsis Alex, saades aru, mida Kris tema käest teada tahtis.
Ta oleks soovinud, et Kris ei oleks seda küsimust esitanud, kuid mis öeldud, oli juba öeldud, ning ta teadis, et Kris ei saa oma sõnu tagasi võtta. Niisamuti, nagu Kris seda teha ei saanud, ei saanud tema talle vastamata jätta. Ta vääris tõde, isegi kui Alex pidi selle kokku valetama.
Oli nii vähe, mida ta Krisile rääkida võis, ilma, et ta kõigest aru oleks saanud.
„Noh, oled siis või...?“ ei jätnud Kris jonni.
„Jah,“ ohkas Alex. „Jah.“ „Kui ammu...“ „Ma olin siis neliteist,“ vastas ta, „ning ta oli minust palju vanem. Võiks öelda, et kogu meie suhe oli üsna ahistav. Loomulikult oli meil ka õnnelikke hetki...“ Õnnelike hetkede all pidas Alex eelkõige silmas päevi, mil Henry teda ära ei kasutanud. „...kuid lõpuks kaalus halb hea üle. Umbes pool aastat hiljem läksime me lahku ja ma ei ole teda rohkem näinud. Ausalt öeldes, ega ma eriti ei tahagi. Nii on meile mõlemale parem.“
Tõepoolest, Alex ei olnud Henryt alates nende verisest lahkuminekust kordagi näinud. Mees oli sellest ajast saadik varjatult, kuid kindlalt üsna surnud olnud.
Kris seedis Alexi käest kuuldut. Oli lausa uskumatu mõelda, et Alex oli temast palju kaugemale jõudnud, et ta on nii kogenud, samas kui tema polnud veel kordagi...
„Ta tegi sulle haiget, eks?“ küsis ta siiralt.

„Jah,“ vastas Alex peaaegu sosinal ning meenutas kõiki kordi, mil Henry teda ahistanud oli, mil ta teda löönud oli, mil ta tema räpaseid käsi enda nahal oli tundnud ning ei soovinud muud, kui et keegi ta ometi sellest põrgust päästaks. „Ta tegi mulle väga palju haiget.“
Kris tõmbas Alexi endale lähemale, suudles teda kaelale ning asetas seejärel oma pea ta rinnale. Nad lamasid paar minutit kergendavas vaikuses. Lõpuks julges Kris öelda: „Ma ei tee sulle kunagi niimoodi haiget, nagu tema seda tegi. Ma luban.“
Alex mõistis, et Kris mõtles seda tõsiselt, kuid ei öelnud selle peale midagi. Ta ei teadnud, mida öelda, ning leidis, et kõige arukam oleks vaikida.
Aegamisi hakkas ta aru saama, miks ta lisaks sellele, et ta Krisi enda lähedale soovis, soovis, et poiss temast eemale hoiaks. Kris ei tahtnud talle haiget teha ja Alex tahtis talle kogu hingest samaga vastata, kuid teadis, et see ei õnnestu. Ta teadis, et ühel hetkel saab Kris tema pärast paratamatult haiget. Alex teadis, et kui see juhtub, saab sellest tema kogu elu kõige õnnetum päev.
„Head ööd,“ lausus ta vaikselt, tundes, et peab sellele vestlusele punkti panema.
„Head ööd,“ vastas Kris ning tõmbas neile teki peale.
Enne, kui ta silmad sulges, piilus ta veel mõne hetke Alexit. Poisi näole oli tunginud mõtlik ilme ning tundus, et ta juurdleb sügavalt millegi sünge üle. Peaaegu kuuldamatult ohates sulges Kris oma silmad ning üritas suhkrumagusaid mõtteid mõelda, kuid ka tema ei saanud rahu.

Mõte sellest, et Alex oli kellegagi kunagi nii lähedane olnud ja lõpuni välja läinud, piinas teda.
Ta oleks soovinud, et Alex ka temaga lõpuni välja läheks, kuid tundus, et see on viimane asi, mis poisil mõttes mõlkus. Kris oli tema kõrval peaaegu alasti, jalas vaid bokserid, kuid Alex jäi selle suhtes täiesti ükskõikseks. Ta isegi ei puudutanud teda. Kris oleks tahtnud, et ta oleks seda teinud ja näidanud talle, kui palju Kris talle tähendab.
Alex oli Krisi jaoks kõik, mis talle maailmas tähtis oli, ning ometi oli Alex vahel külm nagu polaaröö. Kris lootis salamisi, et kord õnnestub tal ka kuuma kõrbepäeva näha, kuid ta ei suutnud selles enam kindel olla.
Ta lamas veel mõnda aega ärkvel, enne kui unne triivis, kuid Alex ei uinunud veel niipea.
Juba praegu tegi ta Krisile rohkem haiget, kui ta soovinud oleks. Mõte sellest oli kuratlik, see istus ta peas seni, kuni päike tõusis, ning alles siis suutis Alex lõpuks magama jääda, et pisut lühikest ja rahutut und nautida.

Orsonil olid seal nagu... omg.. miks tal sellised ''asjad'' siis alles on? *mõtleb*
okei..anyways, äge osa oli
aga isa ajab ka närvi
saage aru, Alex on nagu korea dramast You're beautifulist Tae Kyung... ta ajas mind küll väga närvi, kuid sisimas ma mõistsin teda (ta oli mu lemmik tegelane ka, kui aus olla )
Lihtsalt häirib kui asjad ei lähe nii nagu ma tahaks, a saan aru et see on sisu jaoks tähtis. seega ... annan vande et ei sõima enam Alexi't. (ku juhuslikult selleks põhjust pole )

ahhhhh, tõesti, imre põlema, viimane jobu, tõesti, õhhhh
ei äleks ei ole nii hull, kui see tae kyung, noh natukene ikkagi on, aga mitte nii segane , sorrry yuki :$
aga jah, need asjandused karbis, ei no, millleks? täielik müstika :S
vääääga hea osa oli :)
uuus oleks ka kena

*Loeb kolmanda lõigu läbi*

Ma teadsin seda! Ma arvasin kohe, et seal sees need asjad on! Loomulikult olen ma näinud piisavalt telekat, et teada mis tuleb pärast tapmist laibalt eemaldada, et seda ei tuvastataks!
See on ju sellepärast, eks?
Ega ta ometi suveniiri ei tahstnud?

okey ma olen edasi.
*luges läbi*

Imre võiks ennast põlema panna! Tõbras selline! Miks Marianne alati -välja arvatud loomulikult Alexi ja Sandra isa- valede meeste otsa koperdab!
Vaene Kris.
Ma loodan, et ta saab aru kui ta Alexi saladusest kuuleb. Tõesti loodan. ja ma loodan väga ka, et seda ütleb talle Alex mitta ta ie saa seda kolmandatelt isikutelt teada.

UUT!