Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP]

This is tooo awesome. Tõsiselt tunnen Krisile kaasa, kuigi see so what, äkki olengi homo koht oli suht loll temast.

Uut! ^^

Ma ei kutsunudki Kris-tüübut lolliks, aga see oli suht bad move. Või vaidled vastu? *raises eyebrow*

Rrr, mulle meeldib mu avatar ka, ilmselgelt. Aragorn on tõesti hottt. *obsesses*

Rrr, Murty, ma teen Aragornist praegu videot ju. Ütleme, et töö on kusagil poole peal. Ma olin nii happy, kui ma vaatasin LotRi uuesti läbi, Aragorn oli niii hothott. Seega, watch out.

Ja mida, kus on uus osa, ah?

Ma ei ole praegu Eestis, seega saab uue osa alles nadala lopus

Guess who's back? It's me

Mmm, kui tore mu Ukraina reis oli. Ma pole end kunagi varem mõnes välisriigis viibides nii abituna tundnud, kuna mu vene keele level on A0. Nii tore oli kohalike küsimustele vastata, kui ma sain pärast seitset aastat keeleõpinguid aru vähem kui veerandist jutust Lisaks sellele jäin ma poole puhkuse peal haigeks ja sain ilusate linnavaadete ja Krimmi reisi asemel nautida hoopis oma hotellitoa totakaid seinu Ja oleks ma siis suutnud midagi korralikku kirjutada, aga ei Ma lahendasin lihtsalt ristsõnu ja lõin aega surnuks

Mul tuleb teie kommentaare lugedes vaikselt isu "Sõrmuse vennaskonda" vaadata Minu kõige suurem lemmik Aragorn ei ole, Legolas meeldib mulle rohkem. Boromir oli ka äge, kuni ta surma sai Äkki peaks DVD kapist välja kaevama ja käima panema, aga...pigem siiski mitte. Varsti tuleb telkust juba nagunii "Harry Potter"

Enda homoks tunnistamine oli Krisi poolt kindlasti mitte just kõige targem liigutus, aga vähemalt esialgu tal selle pärast probleeme ei tule, nii et keegi ei pea tema pärast muretsema
**

30.

Järgmisel päeval ei tõusnud Kris voodist enne, kui juba lõunaaeg käes oli ning ta nägi nii loppis välja, et ehmatas koridoripõrandat peseva Sandra peaaegu poolsurnuks. „Vaata aga vaata, kelle kass sisse vedas,“ ütles Sandra irooniliselt ja vehkis Krisi suunas mopiga. „Ja kus see kass veel on?“ küsis Kris, kellele tüdruku nali kohale ei jõudnud, uimaselt. „Ma ei teadnudki, et meil kass on.“ „Meil ei olegi,“ ütles Sandra, „kuid võib-olla oleks aeg üks võtta, et hiiri ohjeldada.“ Ta ulatas oma mopi Krisile ning marssis minema. „Lase ise edasi, sul tuleb välja küll.“
Segaduses Kris jäi koos mopiga keset koridori seisma. Kas Sandra andis talle mõista, et on tema kord pisut maja puhtuse heaks rügada? Mida iganes, see oli viimane asi, mis Krisil hetkel mõttes oli.
Hetkel tahtis ta ainult peldikust läbi lipata, duši alla minna ning seejärel köögis oma hommikuse suitsu teha, et korralikult teadvusele tulla.
Vilistades ja oma püksiluku kallal kohmides sammus ta vannitoa poole, avas ukse, mis polnud lukus...
...ning sattus otsekohe vastamisi Alexiga, kes tundus olevat äsja duši alt tulnud ning parajasti endale rätikut ümber keris.

„Kas sa koputada ei oska?“ küsis Alex nii vihaselt kui suutis, sest talle ei meeldinud, kui keegi teda segas. Ta kirus end, et ei olnud ust lukustanud, kuid tema vanas kodus ei olnud vannitoa ukselukk juba viimased viis aastat töötanud ning paratamatult oli ta harjunud sellega, et uks ei käinud lukus.
Kris soovis, et tal oleks rohkem oidu peas olnud ning et ta oleks suvatsenud enne vannituppa tormamist kindlaks teha, ega seal kedagi sees ei ole. Pärast eelmist õhtut või pigem ööd, mis tal tema soovist hoolimata väga selgelt meeles oli, oli Alex viimane inimene, kellega ta kokku soovis põrgata. Ta tundis, et ei suuda talle otsagi vaadata, kuna tal oli liiga häbi, kuid ta ei suutnud ka oma pilku ära pöörata ning lasi sellel mööda ta keha uidata.
Nüüd, päevavalguses, nägi Kris tema arme selgemini kui varem. Armid polnud aga ainus, mida ta nägi. Tema pilk tabas Alexi vormis kõhtu, mille sileda pinna all võis aimata tugevaid lihaseid ja tema treenitud käsivarsi.
„Kas sa võiksid mind palun mitte jõllitada?“ päris Alex, kelle nägu oli juba Krisi intensiivse pilgu tõttu värvi muutnud. Alles tema sõnade peale mõistis Kris, et oli end hetkeks unustanud.
Ta oleks tahtnud Alexile nii palju öelda, kuid praegu polnud sobiv hetk. Kohmetuks muutunult taganes Kris paar sammu, astus vannitoast välja ning koperdas otsejoones mopi otsa, mille kellegi kuri käsi - täpsemalt öeldes tema enda käsi - lohakile oli jätnud.

„Ettevaatust,“ ütles Alex ja ei suutnud teha muud kui naerda, nähes, kuidas Kris oma haiget saanud tagumikku hõõrus. „See pole üldse naljakas,“ ütles Kris. „Sa võiksid mind vähemalt püsti aidata!“ Ikka veel naerdes ulatas Alex Krisile oma käe ning tõmbas ta püsti. „Ma loodan, et sa rohkem kuhugi otsa ei kuku,“ ütles ta ja masseeris ettevaatlikult oma käsivart. „Sa ei ole sugugi kerge.“
Tundus, et Alex on eelmise öö sündmused juba unustanud ning isegi, kui ta seda teinud ei olnud, ei kiirustanud ta selle välja näitamisega. See süstis Krisisse pisut lootusrikkust. Ehk ei olnudki kõik veel kadunud?
Kui Alex oli silmapiirilt kadunud, läks Kris tagasi vannituppa ning lukustas enda järel ukse. Olles oma hädapäraste toimingutega valmis saanud, kooris ta end riidest lahti ning kõndis duši alla. Loomulikult oli soe vesi otsas nagu harilikult, sest Kris oli tõepoolest tõusmisega hiljaks jäänud - milles teda küll tema põrguliku pohmaka tõttu kuigivõrd süüdistada ei saanud - , ning enne teda ja enne Alexit olid veemõnusid nautinud juba kõik ülejäänud majaelanikud.
Dušikabiini jääklaasist seinad ei olnud veel kuivanud ning seal lõhnas kadakamarja dušigeeli ja Alexi järele, justkui oleks poiss veel seal.

Kris lasi külma vee jooksma ja püüdis kõigest väest mitte lõdiseda, kuid vesi polnud isegi mitte külm, vaid lausa jäine. Kaua magamine ei tundnud enam erilise privileegina. Kris sooritas kiirpesu ning seisis veel loetud minutid jaheda veejoa all, nautides külma vedeliku ergutavat värskust. Ta oli alati armastanud teistest kauem duši all olla ning seegi kord ei olnud teistmoodi.
Olles viimaks pesemise lõpetanud, kuivatas Kris end ära, keris endale rätiku ümber ning marssis oma tuppa, et seal puhtad riided selga panna. Ta otsustas tumesiniste teksapükste ja valge pluusi kasuks - see oli kummaline, sest need riided olid tal peaaegu aasta otsa üksi ja hüljatuna kapis vedelenud.
Ta riietus kiiresti ja uuris end seejärel kapi ukse küljest rippuvast peeglist. Ta nägi välja täpselt nagu keegi, keda ta tundis või, täpsemalt öeldes, kunagi tundnud oli.
Nostalgia, oleks võinud selle kohta öelda.
Kris lükkas kapiukse käreda kolksuga kinni, võttis seejärel taskust oma iPod'i ning toppis klapid kõrva.
Voodile heites ja silmi sulges meenutas ta valju ohkega eelmist õhtut.

Teda oli süüdistatud homoks olemises...ja mingi kummalise julgusesööstu tõttu ei olnud ta üritanudki ütlejatele vastu vaielda. Vastupidi, ta oli seda peaaegu kinnitanud. Ta ei oleks imestanud, kui kõik, keda ta kunagi tundnud oli, sellest juba teadlikud oleksid. Antsu suur suu oli hullem kui Siberi katk.
Väljas hakkas sadama, müristas ja lõi välku, kuid kõige murdvam torm oli see, mis möllas Krisi pealtnäha tugevas, kuid hapras südames.
Veel üks päev tuli kuidagi üle elada.
**
Alex oli end just pesutriikimisele pühendanud, kui uksekella helin teda üllatas. Tal ei olnud õrna aimugi, kes küll ukse taga olla võis. Imre oli tööl ning Marianne ja Sandra olid alles mõni aeg tagasi poodidesse suundunud - Sandra oli üsna erutatult seletanud, et kui ta kohe uut seelikut ei saa, on ta elu ja sotsiaalne staatus igaveseks rikutud - ega saanud kuidagi veel tagasi olla. Masumi?
Alles nüüd meenus Alexile, et ta sõber viibis hetkel Prantsusmaa pinnal ning teda tabas süütundekihvatus. Ta oli lubanud poisiga sidet pidada, kuid oli ta hoopiski unustanud ning see oli häbiväärne.
Ta lülitas triikraua välja ning tõttas trepist alla. Ukse taga seisja oli juba kannatamatuks muutumas, sest ta helistas kella väga väikeste vahedega ja viisis, kuidas ta seda tegi, oli mingi element, mis andis märku tema ärevusest.
Alex otsis konksu otsast võtmed ning keeras ukse lahti, jäädes tulijale üllatunult otsa vaatama.
Ukselävel seisis pikakasvuline noormees, kes närviliselt naeratas.

Alex uuris noormeest äärmise põhjalikkusega. Ta ei saanud olla vanem kui kuueteistkümneaastane, sest tema silmades oli veel alles lapselik läige, mida seitsmeteistkümneaastase raske elu lämmatanud ei olnud. Tema punased juuksed, mis vihmavalingu tõttu märjaks olid saanud - nagu ka kõik muu tema juures - rippusid üle ta kahvatu ja tedretähnilise näo ning andsid talle tontliku ilme. Seda ilmet ilmestas veelgi üle poisi nina jooksev arm, mis nägi välja, nagu oleks tegemist mõne lapsepõlvetrauma tagajärjega.
Alex lubas oma pilgul veel hetkeks poisil peatuda. Tema riietus oli tagasihoidlik, piirdudes harilike siniste teksade ja valge särgi ning tumesinise jakiga. Ta oli liiga kondine ja tundus olevat üsna õbluke ning temas oli vähe klassikalist ilu, kuid tema karmid, aga samas pehmelt mõjuvad näojooned muutsid ta eiramatult atraktiivseks.
Alex taipas, et peaks midagi ütlema, sest ainiti ja tummalt võõra inimese jõllitamine võis kergesti häbematuste kategooriasse sattuda.

„Tere,“ lausus ta viisakalt, tundes kerget piinlikkust, et oli poissi nii süüdimatult uurima jäänud. „Kas ma saan sind kuidagi aidata?“ „Ma arvan küll,“ ütles poiss ja köhatas - tundus, et ta on külmetanud ning tema köhaastme järgi ei olnud see sugugi kerge köha. Vaene poiss, milline õnnetus oli keset suve - mis siis, et praegused suveilmad pigem morni sügist meenutasid - tõbine olla.
„Ma otsin Krisi,“ lausus poiss ja väänas oma juustest vett välja. „Kris Martinit. Kas ta on kodus?“
Alexi tabas mingi kummaline tundmus. Kes see poiss oli ja miks ta Krisiga kohtuda soovis? Kohe kindlasti ei olnud ta üks Krisi klassivendadest. Kui ta oleks olnud, oleks Alex seda teadnud. Pidi olema mingi muu selgitus.
Kui Alex oleks end paremini tundnud, oleks ta kohe taibanud, et tema sees tõstavad pead armukadeduse kibedad ilmingud, mis on mõjutatud tundmatu malendi ilmumisest malelauale, millel mäng juba peaaegu lõpetatud on.
Praegu ei olnud tal aga aega sellele mõelda.
Ta manas näole sõbraliku naeratuse ning viipas poisile kutsuvalt. „Astu sisse,“ lausus ta viisakalt.

31.

Alex, kes oli alati inimeste võõrustamise juures oma häid kombeid rakendanud, juhatas poisi elutuppa. „Kas sa soovid midagi?“ küsis ta. „Rätikut? Tassikest teed? Ma arvan, et see kuluks sulle ära.“
Poiss, kes oli äsja diivaniserval istet võtnud – just nimelt serval, et mitte kogu diivanit ebameeldivalt märjaks tilgutada - tundus küll kõhklevalt, kuid noogutas seejärel. „Teega oleksin ma isegi nõus...kuid kõigepealt tahaksin ma Krisiga rääkida. Kas ta on ikka kindlalt kodus?“ „Jah,“ vastas Alex. „Ma lähen kutsun ta.“ Ta tegi paar sammu trepi poole, kuid jäi seisma ja pöördus. „Mis su nimi on?“ päris ta, mitte küll uudishimulikult, aga siiski huvitatult. „Ma pean ju ometi Krisile teatama, kes talle külla tuli.“
Vastu Alexi ootusi raputas poiss pead. „Kui sa talle mu nime ütled, siis on üsna tõenäoline, et ta keeldub minuga rääkimast...ma oleksin tänulik, kui sa talle ei ütleks, kes see on, kes teda näha soovib.“ Ta keerutas ühte oma märgadest juuksesalkudest ümber oma nimetissõrme. „Samas ei ole ühtegi põhjust, miks ma ei võiks sulle oma nime öelda, eeldades, et sa seda Krisile edasi ei ütle.“ Ta lasi oma juuksesalgu lahti ja naeratas kohmetult. „Minu nimi on Artur.“

Artur...Alex noogutas. „Meeldiv tutvuda, Artur. Mina olen Alex.“ „Nagu Alexander?“ küsis Artur. „Ei. Lihtsalt.“ Alex naeratas uuesti, seekord pingutatult, ning suundus seejärel trepist üles.
Kris pikutas endiselt voodil, silmad suletud ja klapid peas, ning ümises oma lemmikloole kaasa, tehes seda küll mitte eriti valjusti, kuid sellest hoolimata piisavalt valesti. Kuna ta kõrvad olid hõivatud, ei kuulnud ta Alexit lähenemas ning jätkas rahumeeli ja segamatult oma tegevust. Ta nägi välja nii armas ja muretu, et Alex tundis, kuidas tema vaatamine ta mitu kraadi õnnelikumaks muudab. Ta kummardus ettevaatlikult Krisi kohale ja koputas talle õlale.
Kris avas silmad ja tundus hetkeks kohkunud olevat, kuid nähes häbelikku pilku, millega Alex talle otsa vaatas, ei suutnud ta teha muud, kui naeratada. Ta võttis klapid kõrvast ära ning lülitas oma tränapulga välja. „Kas ma segasin sind?“ küsis Alex. Kris raputas pead. „Üldsegi mitte,“ ütles ta. „Ma just mõtlesin, et oleks tore, kui...“
„Keegi ootab sind allkorrusel,“ katkestas Alex teda.
Kris tegi suured silmad. „Keegi ootab mind? Kas tõesti?“ Ta kortsutas kulmu. „Ma ei mäleta, et ma kellegi endale külla oleks kutsunud.“

Ta ei tahtnud mingitest külalistest kuuldagi. Ta soovis ainult Alexi kaissu haarata, tema embuses lamada ja tunda, et nad on teineteise jaoks olemas. Paraku teadis ta aga, et Alex ei soovi seda...ning tundus, et kui mitte ainult see, siis tõmbab kellegi ootamatu ilmumine sellele võimalusele kohe kindlasti kriipsu peale.
Kris murdis pead, kes tema ootamatu üllataja oli.
Temasse tungis ebameeldiv eelaimdus. Mis siis, kui see oli Ants, Ints, Matu või kõik korraga? Mis siis, kui tegu oli mõne inimesega, kes oli nende käest kuulnud, et Kris on homo, ning tulnud oma viha tema peale välja elama? Võimalused ei tundunud just eriti soodsad olevat.
„Kes see on?“ päris Kris ja hammustas ärevalt huulde. „Ma ei saa seda öelda,“ vastas Alex, olles otsustanud Arturi palvele vastata ja Krisile tema üsna kutsumata külalise nime mitte öelda. „Sa saad seda teada siis, kui sa temaga kohtud.“ „Ma ei taha kohtuda kellegagi, kelle nime ma ei tea,“ sõnas Kris ja keris närviliselt oma kõrvaklapijuhet ümber oma nimetissõrme.
„See on veider,“ kostis Alex tema avalduse peale. „Sinu sõber ütles mulle, et pigem ei taha sa temaga kohtuda just siis, kui sa ta nime tead.“
Krisi peas hakkas helisema üks vaikne kelluke. Selles, mida Alex ütles, oli midagi kummaliselt tuttavlikku.
Uudishimu tõstis Krisi sees pead ning ta ajas end püsti. „Olgu, ma tulen,“ ütles ta, kuid ei tundnud end endiselt sugugi kindlamalt. Teadmine, et teda võis oodata ees kohtumine kellegi ebameeldivaga, ei mõjunud talle sugugi julgustavalt.

Kris kõndis aeglaselt trepist alla. Alex järgnes talle, kuid ei suundunud mitte koos temaga elutuppa, vaid kõmpis hoopis kööki, et teevesi keema panna ja Arturile ja võimalik, et ka Krisile tassike teed keeta.
Elutoa ukselävele jõudes tundis Kris üheainsa hetkega, kuidas igasugune suutlikkus tuppa sisse astuda ta maha jätab.
Elutoas ei istunud ei Ants, Ints, Matu ega ka keegi teine, kelle ilmumist ta oodanud oli. Hetkel veel ei näinud ta diivanil laiutava isiku nägu, kuid tema punane juuksepahmakas oli midagi, mida Kris kunagi unustada ei saanud ja ei suutnud, isegi kui ta seda tahtnud oleks...ja ta oli tahtnud, kes teadis, kui kaua.
„Artur,“ ütles Kris ja ahmis ehmunult õhku. „Mida sa siin teed?“ Artur pööras oma näo, mis Krisi meelest sugugi muutunud ei olnud, poisi poole ning naeratas talle naeratust, mida Kris hästi tundis. „Tere, Kris,“ ütles Artur. „Rõõm sind üle nii pika aja näha.“
Kohkumus Arturi ootamatu väljailmumise üle asendus kiiresti vihaga, kui Kris tema sõnu kuulis. Hoolimata sellest, et tema toonis puudus igasugune mõnitav element, lõikasid tema sõnad Krisi nagu terav nuga.
Ta sööstis Arturi juurde, haaras tema märja jaki kraest ning tõukas teda kogu oma jõuga, paisates ta põrandale pikali, nii et Arturi pea kolksuga, mis iga ema südamest kinni haarama oleks pannud, vastu parketiga kaetud põrandat käis.

„Kuidas sa julged siia majja oma nägu näidata?“ röökis Kris ennastunustavalt. „Kuidas, kuradi pärast, julged sa siia majja oma nägu näidata? Pärast kõike, mida sa...sa...“ Raev viis tal sõnad suust.
Artur vaatas talle otsa, näost punane. „Ma ei arvanudki, et sul on hea meel mind näha, kuid ma ei oodanud, et sa ikka veel viha pead,“ lausus ta. „Sellest on aega möödas...“ „Viha pean?“ lõikas Kris talle vahele. „No muidugi! Kas sa arvasid, et ma andestan sulle kõik? Unista edasi!“ Ta haaras taas Arturi kraest, kuid selle asemel, et teda tõugata, rebis ta poisi, kes hetkeks kumminukusarnane tundus, püsti ja raputas teda. „Ma tahan, et sa kaoksid,“ sisistas ta iga silpi hoolega rõhutades. „Kao siit ja ära tule enam kunagi tagasi. Ma ei taha sind näha.“
„Ma tean, et sa tahad, et ma lahkuksin,“ ütles Artur, „kuid ma palun sind, kuula mind ära. Ma sõitsin Pärnust Tallinnasse ainult selleks, et sinuga nelja silma all vestelda, ning kui sa keelad mulle seda, mille jaoks ma nii kaugelt kohale tulin, siis oled sa minu vastu väga ebaõiglane.“
Arturi sõnad üllatasid Kris, nii et ta suurest üllatusest poisi lahti lasi ja talle ainiti otsa vaatama jäi. Arturi jalad vankusid kergelt, kuid hoolimata sellest, et Kris temast enam kinni ei hoidnud, suutis ta põrandale potsatamist vältida.
„Sa...tulid Tallinnasse...ainult minuga rääkima?“ küsis ta uskumatult ja tundus pisut rahulikum olevat. „Miks?“
„Sest ma võlgnen selle sulle,“ ütles Artur. „Sellest on küll juba terve aasta möödas...kuid ma ei ole siiamaani üle saanud sellest, kui ebaõiglaselt ma sind kohtlesin, ning ma tulin vabandama.“
Krisi viha, mis tundus lahtunud olevat, kogus sekundiga taas tuure.

„Mida kuradit?“ kisendas ta väga jämedalt. „Vabandama? Aasta hiljem? Pigem tulid sa mulle näkku sülitama!“ „Kris, kuula mind,“ ütles Artur. „Ma mõistan, mida sa mõtled või tunned, kuid sa pead kuulama, mis mul sulle öelda on...“
„Ei,“ ütles Kris kategooriliselt. „Ei. Ma ei kuula, mis sul öelda on, sest hetke pärast ei ole sa enam siin.“
„Kris, ma soovitan sul ta ära kuulata,“ lausus Alex, kes märkamatult tuppa oli hiilinud.
Ta teadis, et teiste inimeste vahelistesse tülidesse sekkumine ei ole arukas, kuid ta tundis, et peab midagi tegema. Alexi sisetunne ütles talle, et Arturi ja Krisi vahel oli asju, mille selgeks rääkimisega ei saanud enam kauem oodata ning ta otsustas vahele astuda.
„Miks ma peaksin teda kuulama?“ küsis Kris, olles selgelt pahane, et Alex sekkuda julges. „Sest ta tuli teisest Eesti otsast kohale, et sinuga rääkida, ja ma arvan, et ta väärib selle ürituse eest vähemalt paari minutit.“ „Ta ei vääri mitte sittagi!“ käratas Kris.
Alex ohkas. „Kas sul on raske üks kord elus täiskasvanulikult käituda?“ päris ta. „See ei ole ju ometi nii raske.“ Ta asetas oma käed Krisi õlgadele ning surus ta diivanile istuma. Seejärel pöördus ta Arturi poole. „Mitu lusikatäit suhkrut sa oma tee sisse tahad?“ küsis ta. „Mitte ühtegi,“ vastas Artur. „Liigne suhkrutarbimine on minu jaoks keelatud.“ Alex noogutas mõistvalt ning lahkus toast, et tagasi kööki minna.
Kris istus paar minutit vaikides diivanil ja üritas mõtteid koguda.
Tahtis ta seda tunnistada või ei, kuid Alexil oli õigus: ta pidi Arturiga rääkima. Viha, mida ta tema vastu tundis, pidi ükskord otsa saama...

Kris teadis, et ta tahab rääkida, kuid ta ei olnud kindel, kas ta on selleks võimeline.
Artur jälgis enda kõrval istuvat Krisi sõnatult, tihkamata teda segada.
Alexi sekkumine oli Krisis mingi silmaga nähtava ja selgesti tuntava muutuse põhjustanud. Alles hetk tagasi oli ta ärritusest pimestatud, kuid nüüd oli kõik korraga vastupidiseks muutunud - Kris tundus olevat mingisuguse sisemise tasakaalu tagasi saanud. Ta ei karjunud enam, ta ei sõimanud enam. Ta istus ja mõtles, ning tema kulm tõmbus pingutusest kipra.
„Sa tulid vabandama, või kuidas?“ küsis ta lõpuks. „Lase käia, vabanda, kuid nii, et ma seda uskuma jääksin. Kui sa tahad, et ma...et ma sulle su käitumise andeks annaksin, peab su vabandus tulema südamest.“
Artur hingas sügavalt sisse ja hammustas huulde, üritades õigeid sõnu valida, kuid nüüd, kui see hetk käes oli, ei tahtnud need kuidagi välja tulla. Juba peaaegu aasta oli ta kogu selle vestluse, mis praegu aset leidis, mitu korda oma peas läbi mänginud, ja ometi tundis ta, kuidas tal sõnadest puudu jääb – neid lihtsalt ei olnud. Kris ootas temalt siirust ning ta ei teadnud, kas ta suudab kogu tõde ütlemata siirast vabandust edasi anda.
„Kris,“ alustas ta lõpuks, olles end pausi järel kiiresti kogunud, „ma tean, et mitte miski, mida ma praegu ütlen, ei saa heastada seda, kui ebaviisakalt ma sinuga käitusin ning ma tõesti ei tea, kas sul on mulle üldse võimalik andeks anda, aga...“ „Ära pea mingit kõnet!“ oli Kris terav, mudides närviliselt oma käsi. „Ütle lihtsalt seda, mida sa öelda tahad. Ära tee teatrit ning tulista oma kahurikuulid välja, mitte ära ürita neid lillede taha peita. Ma tahan, et see kõik juba ükskord läbi saaks...kas tead, see oligi minu jaoks peaaegu läbi. Aega kulus, aga ma suutsin leppida, et me ei ole enam sõbrad. Mu haavad kasvasid aeglaselt kinni, ja nüüd, kui ma olen suutnud oma elu lõpuks ometi mingiski mõttes joone peale saada, tuled sa siia, et neid lahti rebida! Milleks? Kas tead...isegi, kui ma alguses su vabandust ootasin, ei ole seda enam vaja. Ma olen sulle juba ammu kõik andestanud. Ma tahan lihtsalt, et sa...“ Ta lõi oma pilgu maha, suutmata tol hetkel Arturile otsa vaadata. „...et sa seletaksid mulle, miks sa seda tegid. Kas sa olid löödud? Hirmul? Minus pettunud? Pettunud, et sa sellise inimesega läbi käisid?“ Ta tõstis oma silmad ning vaatas Arturile otsa, pannes oma kunagise parima sõbra jahmuma. Kuigi Kris rääkis haavade kinni kasvamisest, nägi Artur selgesti, et need on endiselt olemas. Tema silmades peegeldusid kõik Arturi kartused.

Ta oli Krisi murdnud ja Kris oli endiselt murtud. Kui ta oleks vaid teda toetanud, selle asemel, et nende pikaajalist sõprust prügitünni heita ning talle selga keerata...
Kris ei pidanud ta mõtteid lugemagi, et teada, millised tundmused tema ajukeskusest läbi tuiskavad.
Artur ja Kris olid teineteist tundnud juba kooliajast saati ning nad olid kaks inimest, kes kõigi teiste arvates ilma teineteise seltskonnata poolikud tundusid. Nad olid nagu jakk ja lips; üks täiendas teist. Nad jagasid teineteisega oma saladusi, nad usaldasid teineteist. Ükskõik kui plikalik see ka ei tundnud, olid nad lähedasemad kui mõne perekonna õed-vennad ning mitte keegi ei oleks osanud selles kahelda.
See, mis nende suhtesse murrangu tõi, juhtus suvel, kui Kris alles viieteistkümneaastane oli. Mure, see üks ja ainus mure, mis teda pikemat aega vaevas, oli ajapikku palli kombel veerenud ja nii suureks kasvanud, et ta ei suutnud seda koormat enam üksi kanda. Ta pidi kellegagi rääkima. Ta pidi kellelegi tunnistama, et on suure tõenäosusega homo.
Artur oli ainus inimene, keda ta usaldas. Ta ei olnud oma emaga kunagi kohtunud ning ta isa oleks teda kahtlemata hukka mõistnud, võib-olla isegi vägivaldseks läinud. Mõlemad variandid olid tema jaoks võimatud, kuid ta lihtsalt pidi kellegagi oma mõtteid jagama ning peale Arturi polnud tal kedagi.
Oli väga vähe asju, mida ta sellest päevast mäletas. Võib-olla oli sadanud vihma, võib-olla oli paistnud päike; selle koha pealt oli ta pea tühi. Ainus, mida ta mäletas, oli Arturi näoilme, kui Kris talle lõpuks kohutavat tõde julges tunnistada.
Nad olid Krisi kodus diivanil istunud, klõpsides niisama ajaviiteks kanaleid, kui Kris lõpuks oma ara küsimuse oli julgenud esitada.
„Artur? Ma pean sulle midagi ütlema,“ oli ta öelnud, „midagi enda kohta.“ Arturi nägu, mis talle otsa vaatas, oli täis naeru. „Jah, mida siis?“ „Ma...ma arvan, et ma olen homo.“

Ta mäletas, milline oli kontrast selle naerunäo ja Arturi põlgust väljendava ilme vahel, ning see oli midagi, mida ta iialgi unustada ei suutnud. Vahel tantsis see pilt ta silme ees, tuletades talle meelde, kes ta on ja milline suhtumine talle osaks on saanud ja veelgi saab.
Artur oli tema teate peale vaikinud ning pikkadeks minutiteks mõtteisse süvenenud. Juba siis tundis Kris, et midagi on valesti. Ta oleks oodanud, et Artur hakkab selle üle nalja viskama ning ütleb talle, et on igati tema poolt, kuid Artur...Artur vaikis.
Ja siis ütles ta midagi, mis Krisile nii väga haiget tegi, et veel aastaid hiljemgi tugeva jõuga tema südant torkis.
„See on täiesti haige.“ See oli kõik, mida Artur ütles, kuid see oli ka kõik, mida Kris kuulma pidi, mõistmaks, et mingit Arturi poolset mõistmist ei ole oodata. Olles need sõnad üle huulte saanud, tõusis Artur püsti ja lahkus, lahkus hüvasti jätmata. See hüvastijätmata hüvastijätt oli lõplikum kui miski muu. Sellel hetkel nende sõprus suri. Ka osa Krisist, see osa, kes kord oma parima sõbraga oma lapsepõlve oli nautinud, suri. Lapsepõlve polnud enam. Ka sõpra polnud enam.

Kõik edasine oli mälestus, mida ta oma halvimate kogemuste varasalves luku taga hoidis, kuid ometi lipsas see sealt vahel välja, teda süüdimatult torkides ja piinates. Ta mäletas ängistust, mida ta tundis, kui Arturit lahkumas nägi. Kogu selle aja, kui Artur ukse poole suundus, lootis Kris, et Artur pöörab ringi ja ütleb, et see kõik on kõigest rumal nali. Artur ei öelnud midagi sellist. Ta ei öelnud midagi.
Kris ei olnud kunagi varem end nii reedetuna tundnud. Artur oli keegi, kelle kätte ta koguni oma elu usaldanud oleks, ning ta oli talle julmalt, kordagi silma pilgutamata selja pööranud. Reedetusetundele järgnenud raevuhoos oli Kris oma kitarri aknast välja visanud, nii et sellest midagi järele ei jäänud, ning kogu oma haavatud olekuga ei jäänud tal muud üle kui võtta vastu Imre käest saadav peapesu.
Kui Imre järgmisel päeval teatas, et on saanud suurepärase tööpakkumise, mis eeldaks Tallinnasse kolimist, oli Kris alguses kõhelnud. Pärnu oli kogu ta elu, kõik, mis talle kallis oli, oli seal...kuid korraga oli seda kallist väga vähe järele jäänud. Kris ootas terve nädala, lootes, et Artur selle aja jooksul ühendust võtab, kuid poiss ei olnud seda teinud. Mõistes, et kõike olnut on liiga hilja ümber pöörata, andis ta Imrele mõista, et on kõige parem see ahvatlev tööpakkumine vastu võtta. Kolm päeva hiljem olid nad teel Tallinnasse, ning kui nad pealinna sildist mööda vurasid, arvas Kris, et ei näe inimesi oma vanast elust, eelkõige Arturit, enam mitte kunagi.
Ja nüüd istus Artur sealsamas tema kõrval ning jälgis teda, justkui püüdes mõistatada, mida Kris oma peas mõtleb. Hetkeks tekkis Krisil tahtmine teda puudutada, et veenduda, et ta pole illusioon, mis on tingitud eelmise õhtu järelmõjudest, kuid loobus sellest ideest.

„Sa ütlesid, et see on haige,“ lausus ta, „ja võib-olla on sul õigus. Võib-olla see ongi haige. Võib-olla olen ka ma ise selle pärast haige...kuid sa pead mõistma, et see on minu jaoks õige. Me ei vali seda, kelleks me sünnime. Kui ma oleksin saanud valida, siis...“ Kris hammustas huulde, peatades end. Ta kavatses just öelda, et oleks teinud hoopis teistsuguse valiku, kuid jäi kõhklema. Kohustuslikus korras oli neid sõnu nii kerge välja öelda, kuid Kris otsustas seda mitte teha. „Kas tead...ma kavatsesin just öelda, et oleksin teise valiku teinud, kuid ma valetaksin seda öeldes. Isegi kui ma kusagil sügaval sisimas sellega rahul ei ole, isegi kui see mind kõigi silmis mingiks koletiseks muudab, ei sooviks ma seda mitte mingil juhul muuta. Mul on keegi, kellest ma väga hoolin, ning ma ei taha mõeldagi, mis tunne oleks tema asemel üht tüdrukut armastada. See tundub kuidagi nii...tühi.“ Ta tõmbas hinge, ning nägi, kuidas ka Artur sedasama teeb.
„Ma tegin nii valesti,“ lausus Artur, tehes seda sajaprotsendilise tõsimeelsusega. „Ma arvasin...ma ei tea, mida ma arvasin. See, mida sa ütlesid, hirmutas mind, kuid ma ei oleks mitte mingil juhul tohtinud sulle selle pärast selga keerata. Sa olid mu parim sõber, ning ma lõin sulle nii julmalt noa selga...“ „Kris hammustas huulde. „Sa ju ikka tead, kuidas su suhtumine mulle haiget tegi? Sa olid esimene inimene, kellele ma end avada julgesin, ja see, kuidas sa minuga käitusid, pani mulle paraja paugu. Eks ma olen muidugi teisigi pauke saanud. See ei ole minu jaoks enam midagi uut.“ „Aga ometi oleks see kõik olemata pidanud,“ lausus Artur. „Me peaksime istuma sinu vanas kodus, sinu toas, rääkima kõigest nii, nagu vanasti, olema sõbrad, nagu vanasti. Ei...mingis mõttes me veel oleme sõbrad, ja...“ Artur tõmbas käega läbi oma ikka veel märgade juuste. „...ja ma leian, et on õige, kui sa kuuled seda, mida ma sulle öelda kavatsen, esimesena.“ Ta pani käed rinnale risti ning Kris märkas, kuidas ta põlv väriseb.

„Ma ei tulnud siia ainult vabandama. Ma tulin midagi väga tähtsat ütlema. Ma lihtsalt leian, et oleks ebaõiglane, kui sa seda kellegi teise käest kuuleksid, juhul, kui sa sellest üldse kuuleksid. Vaata, Kris, asi on nii...“ Arturi jalaväristamine muutus närvilisemaks. „...et mul leiti paar kuud tagasi südamerike.“
Kris tundis end pahviks lööduna; tundus, nagu oleks keegi ta peadpidi külma veega täidetud ämbrisse lükanud. „Südamerike?“ küsis ta kohkunult. „Aga kuidas? Mismõttes?“ „Otseses,“ vastas Artur. „See kõlab küll nagu midagi süütut. Ma mõtlen, kes usuks, et klapid nii palju jama võivad põhjustada...igatahes lähen ma oktoobri lõpus operatsioonile, ja kui midagi ebaõnnestuma peaks, tahan ma, et sa teaksid, kui kohutavalt kahju mul on.“ „Ära räägi nii!“ hüüatas Kris diivanilt püsti karates. See pisiasi, et ta alles veidi aega tagasi Arturi peale surmvihane oli olnud ja teda meeleldi paari kolakaga oleks kostitanud, oli tal juba ununenud. Praegu teadis ta ainult seda, kui absurdselt Arturi sõnad kõlasid.
Ta ei suutnud uskuda, et kedagi, kes ei ole veel seitsmeteistkümnenda eluaasta künnistki ületanud, võib oodata surm.
„Sa ei saa seda ometi tõsiselt mõelda!“ oli Kris kohkunud. „Ma tean küll, et igal operatsioonil on riskid, aga...need on kindlasti minimaalsed, või kuidas?“ „Ka minimaalne risk on risk,“ sõnas Artur ja vaatas hajameelselt lakke. „Ka minimaalne risk on risk.“

Kris ei teadnud, mida teha. Kui see oleks olnud vana tema, oleks ta Arturit sõbramehelikult kallistanud ja talle naljatades öelnud, et vaid anaalne risk on risk, kuid ta oli muutunud ja oli nalju, mis enam naljakad ei olnud. Ta avas suu, et midagi öelda, kuid pani selle siis kinni. Hetk midagi õiget öelda läks temast mööda ja ei pidanud korrakski kinni. Kris suutis vaid suud maigutada, kuni Arturi sõnade raskus talle viimaks ometi kohale jõudis ning kogu ta olemuse murekoorma all kängu vajutas.
Tee Arturi tassis muutus aeglaselt jääkülmaks, ilma et poiss ainsatki lonksu oleks rüübanud.

32.

Veel tükk aega pärast Arturi lahkumist istus Kris mõtlikuna diivanil ning kordas mõttes kõike, mida poiss talle öelnud oli.
Fakt, et Artur oli surmaohus, tundus nii uskumatuna ning Kris ei suutnud sellega kuidagi harjuda. Kris oli terve lapsepõlve temaga koos veetnud. Artur oli talle alati venna eest olnud ning Kris ei suutnud mõelda kellelegi, kes teda Arturist paremini tundis. Isegi Arturi põlguse alla sattudes oli ta teda sisimas alati üheks oma kõige kallimaks inimeseks pidanud. Pigem oleks ta suutnud leppida sellega, et Artur teda vihkab, kui sellega, et poiss lihtsalt ühel hetkel kaob ja endast vaid mälestuse maha jätab. Mälestuse, milleks? Mälestus ei olnud mitte ühegi nipiga võimeline asendama elavat inimest.
Alex hiilis elutuppa, nii vaikselt, et Kris tema lähenemist peaaegu ei märganudki ning istus tema kõrvale diivanile.

„Ma pean vabandama,“ pomises ta. „Ma tean, et see oli kohatu, aga ma kuulasin teid pealt ja...“ Ta asetas oma käe toetavalt Krisi õlale ja pigistas seda lohutavalt. Kris asetas oma käe tema käele ja ohkas vaikselt. Ta polnud end ammu nii rõhutuna tundnud. „Vahet pole. Arvestades seda, kui kõvasti ma tema peale karjusin, oleksid sa seda arvatavasti ka siis kuulnud, kui oleksid Hiinas viibinud.“ Ta üritas nalja visata, kuid ei suutnud oma suunurki kuidagi ülespidi vedada. „Sa ei pea minu juuresolekul teesklema,“ ütles Alex, nähes, kuidas Kris endaga heitleb. „Ole nii kurb, kui soovid. Keegi ei vaata sulle selle pärast viltu.“
Kris raputas pead. „Asi ei ole selles, et ma oleksin kurb. Lihtsalt...ma tunnen end ebameeldivalt, nagu oleksin kruvikeeraja alla neelanud. Mitte eriti kaua aega tagasi pani Artur mind soovima, et ma oleksin surnud ja oma keevas vihas soovisin ma, et ta end ühel hetkel samamoodi tunneks kui mina siis. Ja nüüd tuleb välja, et ta võib surra...“ „Ta ei sure,“ vastas Alex. „Südameoperatsioonid on küll keerulised, kuid usu mind, ei ole viga, mida arstid tänapäeval parandada ei suudaks. Kui nad saavad hakkama soovahetusoperatsioonidega, miks peaks nende jaoks olema keeruline teha korda üks tuksuv süda?“ „Ükski süda ei ole kõigest süda,“ vastas Kris ning üritas Alexi pilku vältida. Ta suu kuivas ja hääl tuli välja hoopis kähedamalt, kui ta plaaninud oli. Selle valesti kasutamine oli oma töö teinud. „Süda on inimkeha kõige olulisem organ. Miks muidu omistati armastamise võime just südamele?“ Ta ohkas taas. „Arturil oleks kindlasti selle kohta midagi tabavat öelda. Ta ütles alati nii tabavaid asju...lausa uskumatu, kui sarnased me kunagi olime.“ Kris põrnitses ilma erilise huvita lae küljes rippuvat habrast ämblikuniiti. „Meile meeldisid samad asjad ja suurema osa ajast me isegi mõtlesime samamoodi...“

Tema silmad kipitasid, justkui tahaks ta hakata pisaraid valama. „Kes oleks osanud arvata, kuidas see kõik ühel päeval lõpeb...et ühel hetkel olen mina alla käinud ja unustanud kõik väärtused, mida ma kunagi hindasin, ning et tema on suremas...“ „Kris, ma tean, et see teeb sulle haiget,“ ütles Alex, kuigi ta ei olnud kindel, kas tema sõnadel on kaalu. „Sa ei pea sellest rääkima,“ sõnas ta, kuigi oleks meeleldi kogu lugu kuulda soovinud. Katked, mis talle pealtkuulamise käigus kõrva olid jäänud, olid vaid tegeliku pildi viletsad varjud. „Kas tead, mis mõjub kogu selle loo juures kõige absurdsemalt?“ küsis Kris, vaadates viimaks Alexile otsa . „Tõde on see, et me oleme ilma teineteiseta ihuüksi. Ma ei leia kunagi sellist sõpra, nagu oli Artur, ja ma tean, et ka Artur ei kohta enam kunagi kedagi sellist nagu mina...ja isegi, kui ta seda teeb, ei ole see sama. Mälestusi, mis meil oli...on...ei saa lihtsalt niisama kustutada. Ja mind muudab kõige õnnetumaks tõsiasi, et need ei ole enam midagi enamat kui tõepoolest kõigest pelgad mälestused ning kui ta surema peaks, ei ole need ühel hetkel enam sedagi.“ Ta ohkas sügavalt südamepõhjast. „Me ei saa enam kunagi nendeks, kes me koos olime, sest sellel hetkel, kui suri meie sõprus, suri ka üks osa meist. Ja see, Alex, ongi ainus asi, mis mulle haiget teeb. Mitte see, et ma olen suurema osa oma elust ära rikkunud,“ ütles Kris pead raputades, „ega ka see, et Artur võib ühel hetkel surra. Ei, kumbki neist ei mõju mulle sama rusuvalt kui teadmine, et seda, mis meil oli, ei saa enam kunagi tagasi.“

Ta vaatas Alexile otsa ja tema silmad läikisid nukralt. Hetkeks tekkis Alexil tunne, et Kris kaotab kohe enesevalitsuse ja puhkeb nutma, kuid Kris kogus end kiiresti. Ta ei tahtnud, et Alex teda nõrgaks peaks, hoolimata sellest, et tema koore all, mille varju ta peituda üritas, voolasid endiselt kõrvetavad laavajõed.
Ta oleks tahtnud oma pea Alexi rinnale asetada ja end esimest ja viimast korda elus magama nutta, kuid ta surus selle soovi alla. Ta polnud enam laps ja tal oli aeg oma vanusele vastavalt käituma hakata.
Tõelised mehed ei nutnud, ja kui nad seda tegid, siis stiilselt, poetades mõne pisara, mälestades sellega oma äsja igavikku lahkunud lähedasi. Nad ei teinud seda pelgalt selle pärast, et nad tundsid, nagu oleks keegi surnud, kui ta seda tegelikult ei olnud...nagu oleks üks osa neist endist surnud...
Ka siis, kui nad end täiesti üksi tundsid, et olnud silmavee valamiseks põhjust.
„Kas sul on raske üks kord elus täiskasvanulikult käituda?“ oli Alex talle öelnud. Sellele mõeldes tegi Kris otsuse, koguni mitu.
Alexi käsi, mis Krisi õlal oli puhanud, sasis nüüd ettevaatlikult ta kammimata juukseid. „Ma arvan, et sa ei pea tema pärast muretsema,“ sõnas ta hoolivalt. „Piisab vaid sellest, kui sa usud...ei, kui sa tead, et temaga saab kõik korda, ja kõik lähebki just nii.“

Kris pööras oma pilgu, millega ta valget laepinda oli mõõtnud, Alexi poole ja tema näol peegeldus üks küsimus, mis tema sees torkis ja mida ta esitada soovis.
Ta hammustas ettevaatlikult huulde. Ta ei olnud kunagi varem kelleltki midagi sellist küsinud ja ta ei kujutanud ette, kuidas seda õigesti teha. Ja kas ta üldse tohtis seda teha? Kas ei olnud see määratud vastuseta jääma?
„Ärme räägime Arturist,“ ütles ta lõpuks, suutmata õigeid sõnu välja mõelda. Võib-olla tuli see sellest, et õigeid sõnu polnudki olemas, ning võib-olla sellest, et tegu oli nii spontaanse küsimusega, millega ei pidanud kaasnema mingit mõttetegevust.
„Kuidas oleks, kui räägiksime hoopis...meist?“ Nüüd oli Kris lõpuks selle kurja, selle pahelise, selle reeturliku meie-sõna välja öelnud.
Alexi näoilme, mida Kris määratleda ei suutnud, pani ta uuesti huule hammustama.
Tundus, et ta oli taaskord valele nupule vajutanud. Oh, miks pidi tal kõik alati rappa minema?
Alex vaikis, ütlemata ainsatki sõna, ning see vaikus ütles Krisi jaoks korraga rohkem, kui tuhat Alexi poolset sõna seda teinud oleks.
Taaskord üks äraütlemine, järjekordne...vastikustundega pööras Kris pea kõrvale.
Alex võttis oma käega õrnalt Krisi lõuast ning pööras ta pead, sundides teda endale otsa vaatama.
„Ma olen ka ise selle peale mõelnud,“ sõnas ta, nähes sel hetkel välja tõsisem ja sügavamõttelisem kui varem, „ning ma arvan, et me peaksime...“

Ta ei jõudnud oma lauset lõpetada, sest selsamal silmapilgul kõlas häiriv võtmekeeramise heli. Juba sekund hiljem oli uks lahti ning omavahel valjusti millegi üle arutlevad Marianne ja Sandra astusid esikusse.
Kris ja Alex polnud enam omavahel.
„Me ei saa sellest praegu rääkida,“ ütles Alex diivanilt püsti tõustes ja esiku poole kõndides. „Tule homme õhtul kella kaheksaks Ilo parki, ja seal...“ Ta kõhkles, enne kui oma lauset jätkas. „Seal võime MEIST rääkida nii palju kui kulub.“ „Aga...miks homme?“ küsis Kris mõistmatult. „Kas me ei saaks hiljem...“ „Mul pole praegu selle jaoks aega,“ lausus Alex toast välja kõndides ning kohe tõestaski tema sõnu Marianne hüüatus. „Hei, Alex, kas sa saaksid mulle appi tulla?“ küsis ta. „Me ostsime Sandraga terve komplekti klaasist maitseainepurke, kuid Sandra läks oma uut seelikut proovima ja ma ei jaksa neid purke ise kõige ülemisele riiulile panna...sa ju tead, kui raske mul viimasel ajal tooli peale ronida on...“ Alex heitis Krisile pilgu, mis kuulutas „ma ju ütlesin,“ ning suundus seejärel kööki, kus tema abi järele janunev Marianne teda juba ootas ning raske välimusega kast laual seisis. Alex imestas endamisi, kuidas Marianne ja Sandra selle küll koju olid suutnud tarida, sest see tundus kaaluvat terve tonni, kuid ta oletas, et nõrgad naisolendid olid seda kahevahel kandnud.
Kris kõndis trepist üles, sulges end oma tuppa ja ta süda värises sees.

Kuigi Alexi ja tema vaheline vestlus, mida ta pikka aega oodanud oli, oli taas edasi lükkunud - neetud Marianne ja Sandra -, oli Krisil põhjust rõõmustamiseks: nüüd, kui ta oli piisavalt kaua oodanud, ei tulnud tal seda rohkem teha...kõigest järgmise päeva õhtuni, kella kaheksase tunnini.
Kris oleks tahtnud mööda maja ringi joosta ja õnnest naerda, kuid aimas, et Marianne ja Sandra ei vaataks sellisele arutule käitumisele hea pilguga ja kahe naise ühine hullumajakandidaatide nimekiri ei tundunud tema jaoks sugugi ahvatlev.
Tema sees pulbitsev õnnetunne kadus aga õige pea, kui tema mõistuse hääl talle ühte teist ja palju ebameeldivamat varianti meenutas.
Mis siis, kui Alex kavatses talle ära öelda? Mis siis, kui ka kavatses talle selgeks teha, et nende vahel ei saa kunagi midagi olla? Kris ei tundnud poissi sugugi nii hästi, et teada, mida ta ette kavatseb võtta.
Ta ei tundnud teda peaaegu üldse...
Kas oli võimalik, et Alex kavatses lõplikult kõigele piiri panna ja Krisi viimasedki lootused purustada?
Kris lootis, et ta seda ei tee, sest ta ei kujutanud ette, kas ja kuidas ta seda taluda suudaks.
Alexi lähedus oli ta hapraks muutnud.
Alexi isa kitarr, mida Kris oli viimati mänginud sellel päeval, mil Marianne selle tema kätte andis ja ühtlasi ka päeval, mil ta Alexit esimest korda suudles, rippus kapiukse küljes. Kris võttis selle kätte ja tõmbas sõrmedega üle keelte, mis tema sõrmedele, mis veel täielikult paranenud ei olnud, pisut teravad tundusid. Siiski ei olnud see tema jaoks suurem probleem ning torkeid ignoreerides alustas ta taaskord mängimist.
Kuigi ta ei saanud oma tundeid sõnades väljendada, vähemalt mitte hetkel, ei takistanud see tal endale muusikalist väljundit leidmast.

Ta tõmbas oskuslikult keeli ja lühikese aja järel oli tal taas nende üle täielik kontroll, ning veendudes, et keegi teda ei kuule, hakkas ta oma loole kaasa laulma. Ta laulis armastusest, vihkamisest, ning kõigest, mis talle meenus, sõnadega, mille ta ise käigu pealt välja mõtles. See kestis seni, kuni kitarri kolmas keel, mille ta alles paar päeva tagasi asendanud oli, taas katkes ning Krisi piltlikult öeldes oma mänguasjast ilma jättis. Tundus, et sellel kitarril oli pidevalt kolmanda keelega kana kitkuda.
Olles kitarri, mille jaoks tal paraku uut tagavarakeelt ei olnud, pettunult kõrvale pannud, istus Kris aknalauale ja vaatas ainitise pilguga välja tänavale, kus hoolimata sellest, et vihmasadu veel päris lakanud ei olnud, ikka inimesi liikus.
Teisel pool tänavat seisis üks noormees, kes ärevalt edasi-tagasi kõndis ja ilmselgelt kedagi ootas - ta heitis pidevalt pilgu kellale. Paar minutit hiljem, kui poisi lakkamatu tammumine Krisi arvates juba asfaldisse augu oli kulutanud, jooksis noormehe juurde tüdruk, kes oligi kaaslane, keda poiss oodanud oli. Nad vahetasid kiire kallistuse ja suudluse ning asusid seejärel mööda tänavat kõndima, käsikäes, millegi üle naerdes.
Poisi käitumist matkides heitis ka Kris pilgu kellale. See lähenes alles viiele, mis tähendas, et aeg oli nii häbematult vähe edasi liikunud, et isegi õhtusöögiaeg polnud veel käes.
Krisil seisis ees rohkem kui ööpäev - tervelt kakskümmend seitse häirivat tundi - kestev piinav ootus.
Ja siis, ja siis...siis pidi selguma tõde.
Kris võttis lauasahtlist pastaka ja oma tillukese sinise märkmiku ja pani kirja järgmise riimi.

Kuidas küll lõpeb me armastus
Kas kui Romeo-Julia tragöödia
Mis saab küll, kui katkeb mu kannatus
Millal ometi lõpeb komöödia
Sellest, mida olen maitsnud ma ihast
Ma olen neelanud mõõka ja tuld
Siis arvan, et tean piisavalt vihast
Et öelda, et kõik pole kuld
Olen vaeva ja valugi näinud
Vaadeldes pimedas hõõguvat kuud
Põrgupimedaid radugi käinud
Deemoni peegeldusele andnud suud
On hinges võimul nukker tuju
Mind kummitab su sünkjas kuju
Kui vaid saaksin hingest lahti raevu
Ma sinuta veel hingan vaevu

Luuleanne polnud kunagi Krisi tugevaim külg olnud, kuid kahtlemata polnud see ka tema suurim nõrkus. Ta kritseldas oma peas kuju võtvad sõnad lohaka käekirjaga valge paberi poorsele pinnale ning heitis seejärel oma märkmiku kõrvale, lastes sellel kogemata laua alla potsatada, vaevumata seda üles korjama - koristuspäev polnud veel käes.
Ta istus veel kaua aknalaual ning uudistas klaasi taga olevat maailma, kus elasid õnnelikud inimesed, kellel oli keegi, kellest nad hoolisid ja kes ei kartnud oma tundeid väljendada.
Õnn, mida Kris nii väga ihaldas, oli lõpuks ometi ta käeulatuses. Jäi vaid üle oodata, kas õnn pöörab talle selja või pakub talle lahkelt istet.

Aaah, ma mäletan seda!!! Hea jutt on. Muide, ma saatsin selle, mis sa mulle oled saatnud, oma ühele sõbrannale edasi mingiaeg, sest talle kohutavalt meeldivad sellised jutud. Sa oled tema silmis samuti midagi iidoli-taolist. ^^

Really? That's cool to hear I'm flattered

Ma võin suure saladuskatte all öelda, et tegelikult alustasin ma paar päeva tagasi uut juttu, kus ma üritan nii sellele jutule, mis räägib Henryst, kui ka sellele, mis räägib Alexist ja Krisist, lõplikult joone alla tõmmata. Ma ei tea muidugi, mis sellest saab, sest mul kulus rohkem kui aasta, et ainuüksi ideed oma ajurakkude vahelt välja pigistada

Angsty stuff, rrrr. Kusagil märkasin sellist huvitavat spellingut, nagu I-pod. iPod rather.

See Artur... Ma ei oska temast midagi arvata. Ma ei oska üldse nende osade kohta midagi erilist öelda. Mitte pahas mõttes loomulikult, I've been stunned into silence.

Btw, vaata jaa Sõrmuse vennaskonda ja põlvita selle jumala ees, kel nimeks Aragorn.

Ahjaa, ja mainiks, et selles luuletuses olid mõned tõsiselt geniaalsed kohad.

Erewin: I-pod xD Parandasin ära. Oeh, tehnika on minu nõrk koht Luuletus meeldis ka mulle endale, kuigi ma mõtlesin, et äkki ei sobi see üldse Krisiga kokku

Murtagh: Artur on tähtsusetu kõrvaltegelane, kellel oli lihtsalt au hetkeks ilmuda. Spoiler: järgmisel korral ilmub ta võib-olla juba kirstus Ja btw, tegelikult lõpetasin ma "Bad romance'i" kirjutamise juba 2009-nda aasta kevadel. Kokku on sellel veidi üle 60 osa ja põhjus, miks mul nende üles panemisega nii kaua aega läheb, peitub selles, et ma redigeerin neid vaikselt. Ma olen pidanud ka mõned osad kokku tõmbama ja kasutuid juppe ära kustutama, aga kuna ma olen praegu alles 32 osa ära postitanud, siis mõneks ajaks seda juttu veel jätkub "KYM" on hetkel jälle ainus jutt, mida ma otseselt kirjutan

Gaaah
Su jutt on nii põnev.. tahaks juba edasi teada, mis saab!
Ma olengi see üks suurimatest austajatest
Palun palun palun pane varsti uus osa ülesse... ma niiiiiiii ootan juba!

Mul peaks olema 42 osa loetud. xD Oh, see oli algselt "Martin naerab"? XD Oli? Midagi? Vist...?

Murtagh: Nein Kõik ideed, mis mul selle jutu osas olid, olen ma juba kirja pannud ja ma kahtlen sügavalt, et ma enam oma ajukesest midagi uut suudan välja pigistada

yukishiro: Arigatoooooooooo *ei oska midagi targemat vastata * Uus osa tuleb ehk paari päeva pärast, kui ma selle ära olen parandanud. Ma leian alati midagi, mida parandada

Espada: Jah, oli küll "Martin naerab" xD Ja siis sai sellest "Armastus ja sunnitöö" ja... oeh, ma ei suuda kunagi ühtegi normaalset pealkirja välja mõelda

Lõpuks sain ma kõik need osad läbi loetud selleks kulus ikka väga palju aega.
Kõik teised on suve jooksul ainult paar-kolm osa kirjutanud, aga sina- ega ma ei kurda. lihtsalt kommentaare ei jõua kirjutada...ega eriti midagi muud teha.

Kogu selle aja kui ma juttu loen kardan kogu aeg, et Kris või Alex murduvad. Nad tunduvad niiiiiii õrnad, et väiksemgi puudutud võiks nad katki teha ja kui nad siis katki lähevad on niiiiii kurb

Arthur tundub olevat normaalne kui kõrvale vaadata sellest, mida ta Krisile tegi. Igavene ******* selline
Ei saa just öelda, et ma tema surma pärast pisaraid valaksin.

Imre on ikka täielik ****. Intsust, Antsust ja Matust -loodan, et ma need õigesti kitjutasin- ma üldse ei räägigi. Tore, et Krisil mõistus koju tuli. Kahju, et ta selle suitsukoniga mõnda neist põlema ei pannud.
Ma loodan, et Alex nüüd kõike ära ei riku.
Edsi!


Vaatab tulivihaselt Murtaghi. KYM ÄRA LÕPETADA ?! KINDLASTI MITTE!
*püüab rahuneda*

Tegin just kasutaja ja kohe pean kommenteerima
väike ergutus siis

olen siis bad romance suurim fänn esimene asi, netti tulles, kontollin, et uut osa ei oleks
kind of obsessed, as you can see

kähkukähku uusi osi ! (a)

Aitäh kõigile vanadele ja uutele lugejatele, kes kommenteerinud on. You make me so happy

Järgmises kahes osas on kuidagi palju rääkimist ja kuidagi vähe tegevust. Tegelikult on mul tekkinud väike kahtlus, kas poisid üldse räägivad ja käituvad reaalses elus nii, nagu ma nad rääkima ja käituma olen pannud...aga see selleks. Siit tuleb kaks uut osa
**

33.

Kuigi Alex oli juba päeval otsustanud, et helistab kindlasti Masumile, ei meenunud see talle enne kui peaaegu keskööl - alles selleks ajaks oli ta oma toimetustega ühele poole saanud, kuna lisaks pesu triikimisele, mille ta vabatahtlikult, harjumusest enda kanda oli võtnud, oli teda ootamatult oodanud ees ka nõude pesemine, kuna Imre ostetud tuliuus nõudepesumasin oli selgelt kvaliteedikontrollist kõrvale hiilinud ja otsustas seniteadmata põhjustel oma elutegevuse lõpetada.
Alex tundis Masumi numbrit valides kerget piinlikkust, et sõber talle alles nüüd taas meenus ja et ta nii hilja helistab, kuid kuna Prantsusmaa asus teises ajavööndis ja oli Eestist tunni võrra tagapool, ei olnud Alexil mingit põhjust muretsemiseks.

„Bonsoir, le monsieur!“ ütles Masumi rõõmsalt, olles kõne vastu võtnud. „Comment êtes-vous? Où avez-vous été?“ „Ma ei räägi prantsuse keelt, jobu,“ naeris Alex selle tema jaoks täiesti arusaamatu tervituse peale. „Kas tahad, et ma teeksin sellest, mida ma äsja ütlesin, lühikokkuvõtte?“ küsis Masumi mossitamist teeseldes. „Pole vaja,“ vastas Alex.
„Kuidas sul läinud on?“ küsis ta, üritades mitte välja näidata süütunnet, mida temas tekitas teadmine, et hoolimata oma lubadusest oma parima sõbraga pidevalt sidet pidada ei olnud ta seda teinud. „Kas need suured pulmad on juba möödas?“ „Suured pulmad? Ära aja mind naerma,“ ütles Masumi. „Tegemist oli väikese perekondliku üritusega...mis tähendab, et kohal oli vähemalt sada sugulast, keda ma elus näinud ei ole ja kes kõik minu jaoks ühesugused välja nägid.“ Ta haigutas ja tundus olevat üsna väsinud - Alex julges ainult oletada, mitme vaatamisväärsuse juures ta päeva jooksul käinud oli. „Ma ütlen ausalt, et minu meelest ei olnud need pulmad midagi erilist. Mannu oli loomulikult täitsa pöördes,“ lausus Masumi ja kihistas oma õe käitumise üle naerda. „Ta ütles, et ta sisetunne on talle teada andnud, et ta kohtab oma tulevast just nimelt selles pulmas...“ „Ja ei kohanud?“ küsis Alex. „Muidugi mitte,“ vastas Masumi rõõmsalt. „Enamus mehi selles pulmas olid vanemad kui mina ja sina kahe peale kokku ja kuigi ma tean, et naised eelistavad vanemaid ja küpseid mehi, nagu sa mulle ükskord mainisid, siis tundub idee sellest, et Mannu võiks kedagi nii vana sebida, tõeliselt mullalõhnaline.“ Ta haigutas taaskord ja Alex taipas, et pulmade teema ei olnud Masumi jaoks eriti köitev.

„Kuidas siis imeline Pariis ka on?“ küsis ta huvitatult, sest polnud kunagi Prantsusmaal käinud. „Nagu Kaubamaja Osturalli.“ Masumile tundus see võrdlus nalja tegevat. „Ma olen näinud rohkem turiste kui kohalikke.“
„Aga mis me minust räägime,“ ütles ta, olles kahtlemata väga rõõmus, et lõpuks kellegi teisega kui oma perekonnaliikmetega suhelda saab. „Igavad reisijutud võime jätta selleks korraks, kui ma tagasi tulen...kuidas sul endal läheb?“
See oli küsimus, millele Alex vastata ei tahtnud, kuid võrreldes järgmise küsimusega, mille Masumi esitas, oleks Alex kindlasti just seda eelistanud.
„Kuidas Kris elab?“
„Ta elab ee...hästi.“ Alex oleks kogu hingest soovinud, et ta oleks suutnud seda öelda täiesti ükskõiksel toonil, kuid tema häälde pugenud kohmakus paljastas hõlpsasti selle, millest ta vaikida soovis.
Kris, Kris, Kris...poiss täitis juba niigi ilma kellegi poolse mainimiseta suurema osa tema mõtetest ning nüüd soovis veel ka Masumi temast rääkida?
„Lollakas,“ naeris Masumi, kuid oli aru saada, et ta on tõsiseks muutunud ja et asi on naljast kaugel. „Sa tead, et ma ei mõelnud seda. Kui ma küsisin, kuidas tal läheb, siis huvitas mind tegelikult see, kuidas sinul temaga läheb.“

Alex tundis kohmetust enda sees võimust võtvat ja ei teadnud, mida öelda, kuid mida tal karta oli? Masumi oli tema parim sõber ning ta ei suutnud leida ühtegi arukat põhjust, miks ta talle oma mõtetest rääkida ei võiks. Telefoni teel tundus see veel eriti lihtne olevat. Kui Alex oleks olnud sunnitud Masumile otsa vaatama, nagu tol korral lennujaamas, ei oleks ta arvatavasti sõnagi suust saanud.
„Me võtame ühe päeva korraga,“ ütles ta täiesti ausalt, „ja liigume vaikselt edasi.“ Ta näperdas hajameelselt oma lilla tekikoti serva. „Ma ei tea enam, mida teha või mõelda. Ma ei arvanud kunagi, et asjad võivad minna nii, nagu nad läinud on ja et ma...et ma võin ühel hetkel olla sisse võetud kellestki sellisest nagu tema. “
Korras. Nüüd oli ta selle lõpuks välja öelnud, kuigi alles paar päeva tagasi oli ta seda unustada üritanud. Kuid asjad olid muutunud ja muutusid iga minutiga üha enam ning vaikimine ei olnud enam võimalik.
Alexi sõnad kinnitasid Masumi kahtlusi, mis teda juba sellest hetkest saadiks vaevanud olid, kui Alex talle sellest suudlusest rääkis. Alexi ja Krisi vahel oli midagi enamat, kui pelk sõprus ja lähedane huvi.
Omakorda tähendas see Masumi jaoks kinnitust leidnud tõsiasi midagi, millele ta varem mõelnud ei olnud.
Kris oli poiss, ja ka Alex oli seda. Lühidalt öeldes tähendas see seda, et Alex oli homo.
See tundus Masumi jaoks uskumatu, sest see oli midagi sellist, mida ta Alexist kõige vähem oodanud oli. Tõsi, ta polnud Alexi vähest huvi tüdrukute vastu kunagi imeks pannud - kas oli üldse midagi, mille vastu Alex sügavat huvi tundis? - , sest Alex lihtsalt oli inimene, kelle meeli sellised asjad ei paelunud. Masumi oli alati arvanud, et Alex ei ole veel piisavalt küps, et tüdrukutega sõpruse tasandist kõrgemal, intiimsel tasandil suhelda, kuid võimalus, et Alexil on tüdrukute vastu mitte huvi tundmiseks teatud põhjused, ei olnud talle kunagi pähe karanud.

Alex oli Masumi parim sõber ja tema jaoks ei olnud tähtis, keda Alex armastas, kuid sellest hoolimata tundis ta pisikest võõristust poole suhtes, mille ta valinud oli...
Ei, mitte valinud. Sõna „valima“ oli kõige kohta absoluutselt vale sõna. Masumi teadis, et Alex ei valinud seda, kes ta on, vaid seda tegi keegi teine.
Sellel hetkel tundis Masumi, et kui Jumal tõepoolest olemas on, paneb ta taevale pommi alla, kättemaksuks selle eest, kui häbematult see habemesse naerev vanamees tema sõbra eluga mänginud oli.
„Nii et sa siis tunnistad seda,“ ütles Masumi, olles pisut mõtteid kogunud. „Sa oled temasse armunud.“ „Ma ei ütleks päris seda,“ lausus Alex, „sest ma ei saa sellest tundest aru...see on minu jaoks uus. Ma tean ainult ühte: ma tunnen tema vastu midagi.“ „Lõppkokkuvõttes tähendab see ikkagi, et sa oled temasse armunud,“ vastas Masumi põhjapanevalt. „Vaatame tõele näkku: kui sa juba tema vastu midagi tunned, midagi sellist, mis sind pidevalt sellele tundele mõtlema paneb, siis kui palju variante seal ikka olla saab?“ „Ma ei tea,“ köhatas Alex. „Ma tõesti ei tea.“
„Mida sa ette kavatsed võtta?“ küsis Masumi, lootes siiralt, et Alex on juba oma järgmise käigu valmis plaaninud. „Kas sa oled Krisile juba oma tunnetest rääkinud? Kas tema on sulle oma tunnetest rääkinud...eeldusel, et tal neid üldse on?“ Hoolimata sellest, et ta oli otsustanud, et ei tee esmamulje põhjal alusetuid järeldusi, ei leidnud ta endiselt, et Kris oleks meeldiv inimene. Ta võis olla väga kergesti valelik ja Alexit lihtsalt ära kasutada.

„Me ei ole veel selleni jõudnud,“ vastas Alex, ignoreerides Masumi viimast märkust nii hästi, kui suutis. Ta sügas kukalt ning vajus mõttesse. „Mida ma talle sinu meelest ütlema peaksin?“ „Tõtt,“ ütles Masumi lihtsalt ja lühidalt.
„Ma ei tea, kas ma saan sellega hakkama,“ ütles Alex tõsiselt ja kuigi Masumi ei mõistnud algul, miks Alex kõhkleb, suutis ta ridade vahele peidetud mõtte kerge vaevaga tabada.
Alex kartis tõtt rääkida, sest ta ei soovinud tulemust, mille see kaasa oleks toonud. Sisimas ei olnud Alex suutnud leppida sellega, kes ta on, ning ta kartis, kartis. Jah, tõe rääkimine oleks tähendanud koheselt selle tunnistamist ning Alex ei tahtnud endale veel midagi tunnistada...kuid ta ei saanud ju ometi nii naiivne olla, et uskuda, et tõest vaikimine selle olematuks muudab?
„Sa saad kõigega hakkama, kui ainult tahad,“ ütles Masumi. Alex ei vastanud. Ta ei olnud kindel, kas ta peaks sellega nõustuma või mitte.
„Kuula, mis ma sulle ütlen,“ sõnas Masumi iga sõna hoolikalt valides. „Võta seda kui sõbralikku nõuannet.“ Ta köhis hääle, mis kergelt kähedaks oli muutunud, puhtaks ning ütles välja nii selle, mida ta ütlema pidi, kui ka selle, mida ta mõtles. „Alex, kui see sind lohutab, siis tea, et mind ei huvita, kellega sa käid. Sa oled mu parim sõber ning minu jaoks on tähtis, et sa oleksid õnnelik.“

Alex oli neid sõnu kuuldes üllatunud. Need sõnad, mida ta äsja kuulnud oli, oli viimane asi, mida ta oodanud oli. Ta oli oodanud, et poiss on sõnatu, võib-olla isegi vihane ja suhtub temasse teistmoodi...
Ta oli kartnud samasugust ämbrisse astumist, nagu Krisil sooritada oli õnnestunud.
„Kas sa mõtled seda tõesti tõsiselt?“ küsis ta heldinult. „Ma kartsin, et sa ütled, et sa ei taha enam minuga suhelda, ja...“ „Lollakas,“ ütles Masumi. „Miks peaksin ma midagi sellist tegema?“ Alex mõtles Arturile ja ta teadis väga hästi, miks võinuks Masumi midagi sellist teha. Milline õnn, et ta ei olnud seda teinud.
„Sa pead rääkima tõtt, tõtt ja ainult tõtt,“ sõnas Masumi, üritades enda jaoks tülikast teemast kõrvale triivida. „Kui Kris sulle meeldib, siis ütle talle seda...ja kui ei meeldi, ära karda seda öelda. Ma tahan vaid, et sa selle asjaga liiga kaua ei viivitaks.“
„Kui ma nüüd täiesti ausalt ütlen,“ kostis Alex, „siis lubasin ma temaga homme rääkida. Me pidime pargis kokku saama ja...“ „Nii et te lähete kohtama,“ naeris Masumi. „Kas pole tore!“ Enne, kui ta jätkata jõudis, kostis kõrvaltoast rõõmus venekeelne karjatus - Mannu oli äsja avastanud, et Masumi Alexiga lobiseb, ning soovis telefoni enda kätte saada. „Hei, Alex, ma loodan, et sa ei pahanda, kui ma korraks...“ kostis telefonist Masumi ragisev hääl ning järgmisel hetkel oli telefon juba tema õe käes.
„Hei, Alex!“ hüüdis Mannu rõõmsalt. „Kas on tõsi, et sa lähed kohtama? Kellega? Räägi välja!“ Tüdruku hääl ei kõlanud õnneks sugugi käskivalt, vaid hoopis ülemäära naljatlevalt, ning see võis tähendada kahte asja: esiteks, Mannu teadis, et Alex ei räägi talle niikuinii, ning teiseks, ta ei uskunud, et Alex kellegagi kohtama võiks minna.

Mannul oli õigus: Alex ei kavatsenudki Mannule homse päeva kohta ainsatki sõna poetada.
„Ma ei tea ta nime,“ ütles Alex salapäraselt, „kuid kui soovid, võin ma teda kirjeldada. Ta kannab musta keepi, mis tema nägu varjab, ja tema vikat tundub päris hirmuäratav...“ Oli kuulda, kuidas Mannu teisel pool telefoni naerab. „Ahhaa...nii et sa ei taha mulle temast rääkida?“ naeris ta. „Ma kardan, et ma ei saa seda teha,“ ütles Alex, jätkates uitamist pealesunnitud huumori radadel. „Ma andsin talle verevande, ja kui ma seda rikkuma peaksin, kaotan ma oma hinge...see salapärane isik teab nimelt minu pärisnime.“
Mannu naeris veel mõne hetke. „Seda, et...“ tahtis ta öelda, kuid Alex katkestas teda. „Kuule, ma tean, et sa jääksid meeleldi lobisema, kuid kõneminut on üsna kallis ja mul on Masumiga veel mõned lõpetamata asjad...“ „Kui sa talle oma kohtingust räägid, siis olen ma vihane,“ ütles Mannu ja kasutas samasugust mossitavat tooni, nagu Masumi ise mõni minut tagasi teinud oli - loomulikult ei saanud selle üle imestada, sest nad olid ikkagi kaksikud ja nende juures oli rohkem sarnaseid asju, kui välimus arvata lubas.
Mannu pomises vene keeles midagi, millele Alex päris hästi pihta ei saanud ja mis võis tähendada vabalt nii seda, et Alex on idioot, kui ka seda, et telefonitoru on liiga tuliseks läinud, ning lasi seejärel oma vennal kõnet, millele ta ebaviisakalt vahele oli lõiganud, jätkata.

„Masumi, ma pean sinult midagi paluma,“ sõnas Alex niipea, kui oli veendunud, et ta parim sõber taaskord teisel pool liini on ja kedagi enam neid segamas ei ole. „Ma tahan, et sa Mannule sellest, mida ma sulle äsja rääkisin, sõnagi ei ütleks. Ma ei taha, et ta teaks...see, et ma suudan leppida sellega, et sina kõigest teadlik oled, ei tähenda, et ma tema puhul sama tunneksin.“ „Sa ei pea selle pärast oma aju keetma,“ kõlas Masumi üsnagi usaldusväärne vastus. „Ma ei mõelnud hetkekski, et ma seda talle rääkima peaksin. Senikaua, kuni sa vastupidist otsustad, on see saladus, mida ma kellegagi ei jaga...isegi kui see keegi on mu oma õde.“
Kõrvaltoast, aga võib-olla veelgi kaugemalt, kostus mütsatus ning sellele järgnev prantsusekeelne vandumine. Alex oletas, et keegi koperdas kuskile otsa, kuid loomulikult oli ka teisi variante.
„Sa ei olegi mulle veel rääkinud, kuidas Kariné elab,“ küsis Masumi.

Alex tundis jälle piinlikust. Loomulikult, Masumi ei teadnud veel, et Kariné juba Alexi juurest lahkunud on.
Alex oleks pidanud kõvasti varem helistama, et vältida äsja tekkinud ebameeldiva maiguga momenti.
„Vaata, Masumi, sellega on asjad sedaviisi, et...“ Alex rääkis võimalikult lühidalt kõigest, mis tema ja Kariné vahel juhtunud oli, vaevumata kõige vürtsikamaid - ja tema jaoks ebavürtsikamaid - detaile välja jätma.
„Ma olen su peale kade,“ ütles Masumi otsekoheselt ja Alexile tundus, et ta sõber võib sel hetkel üsna roheline välja näha ning sugugi mitte iivelduse tõttu. „Ma olen su peale kade, ning ma leian, et sa oled täiesti arulage. Sa oleksid võinud vähemalt juhust kasutada ja näidata talle, mis puust sa tehtud oled, aga sa lasid tal lihtsalt oma sõrmede vahelt läbi libiseda...“ Masumi vangutas pead, hoolimata sellest, et Alex seda ei näinud. „Kui see oleks minuga juhtunud, siis...“ „Usu mind, ma oleksin selle üle kümme korda õnnelikum kui praegu,“ vastas Alex üldsegi mitte naljatades. „Kariné on küll väga kena inimene, kuid ta oli liigagi kena ja tänu temale sain ma oma eluaegsete traumade nimekirja ühe kena lisapunkti.“
Üks hääleke tema peas ütles talle, et ta oleks pidanud peale seda, kui Kariné tema majast lahkus, tüdrukuga ühendust võtma ja tema käekäigu kohta uurima, kuid ta ei olnud suutnud end piisavalt kokku võtta ega suutnud tõenäoliselt veel mõnda aega. Lisaks sellele ei meeldinud talle teadmine, et Kariné oli teadlik sellest, kes ta on...ta tundis, et oli ühte oma suurimat ja hoolikamalt varjatus saladust Karinéga jagades, hoolimata sellest, et põhjused selle jaoks olid väga konkreetsed, liiga kiire otsuse teinud. Mida vähem inimesi teadis, et tüdrukud Alexile mitte mingit moodi ei mõju, seda parem...Alexile tundus, et isegi kaks asjasse pühendatud inimest on liiga palju.

„Ma pean nüüd lõpetama,“ ütles ta, kui tundis, et vestlus enam väga ei edene. „Ma helistan sulle uuesti ja annan sulle teada, kuidas mul läinud on...“ Loomulikult ei mõelnud ta sellel hetkel midagi kõrvalist, vaid ühte kindlat asja, mis pidi juhtuma ühe päeva pärast. „...kui sa ikka teada tahad.“
„Sellisel juhul helista mulle kohe, kui sul kuidagi läinud on,“ ütles Masumi. „Seniks aga...au revoir.“
Olles kõne lõpetanud, hoidis Alex oma telefoni, seda põlist äratuskella funktsiooni täitjat, veel mõne hetke käes ja pigistas seda. Seejärel viskas ta selle voodile ning tõusis püsti.
Jah, nüüd oli tal Masumi ees üks saladus vähem, kuid tal oli veel paljugi varjata.
Ta avas oma lauasahtli, mille kõige kaugemas nurgas varjas ennast hõbedane tuhatoos, tema kõige ohtlikum vaenlane, ning võttis selle kätte. Eseme külm metaljas pind tekitas temas võõristust. Vaid tema ja Sandra teadsid, mida see toos endas peitis...
Ta avas toosi ja põrnitses selle sisu mõne hetke, enne kui tundis endas pead tõstvat iiveldust ning toosi kaane valju plaksuga kinni pani.
Selle toosi sisu põhjal võis lugeda nii tema minevikku, olevikku kui ka tulevikku, ning kuigi ta oleks tahtnud selle häiriva eseme kõrvaldada, kuulus see tema juurde. See oli meenutus sellest, mida ta teinud oli, ning Alex ei tohtinud seda kunagi unustada. Unustamine oleks tähendanud seda, et ta muutub külmavereliseks psühhopaadiks, kelle jaoks pole enam oluline ei minevik, olevik ega tulevik, ning kes kõigest sellest kerglaselt loobuda võib. Alex tahtis, et tal oleks tulevik, isegi kui see oli looritatud süngusega.
Ta vaatas oma raskelt tiksuvat seinakella. Kella suur seier oli nihkunud kuue peale ning seega oli kell pool üks.
Hommik oli lähedal, kuid õhtu veel kaugel. Alex tundis, kuidas üks rahutu osa temas soovib, et õhtu rutem kätte jõuaks.

Õhtul pidi ta Krisiga rääkima.
Masumi oli tal soovitanud tal Krisile oma tunnetest, mille olemasolu poiss juba nii või teisiti aimata võis, rääkida ning Alex teadis, et kahtlemata on ta sõbral õigus. Oli asju, millest vaikimine ei muutnud midagi ning niiviisi kaotas vaikimine kui omaette eesmärk oma mõtte.
„Lõppkokkuvõttes tähendab see ikkagi, et sa oled temasse armunud. Vaatame tõele näkku: kui sa juba tema vastu midagi tunned, midagi sellist, mis sind pidevalt sellele tundele mõtlema paneb, siis kui palju variante seal ikka olla saab?“
Masumi tunnete määramise maailm kippus Alexi jaoks kitsaks jääma. Ei olnud olemas ainult armastust ja vihkamist kui põliseid algelemente. Need olid tema jaoks kulunud ja väärtusetud. Oli olemas tundeid, mis oli oma lihtsuses mõjusid palju sügavamalt ja siiramalt, kui armastus, see igivana kannatuste tekitaja, seda teha suutis.
Usaldus. Igatsus. Iha.
Võime tunda.
Kui Alex oleks pidanud nimetama ühe asja, mida ta Krisi juures ühel heal päeval armastada suudaks, oleks tal vastus olemas olnud.
Oli üks asi, mida ta Krisi juures kõige enam hindas ning mis teda katkise magnetina tema poole kiskus.
Kris pani ta tundma.
Ta pani ta tundma, et ta on elus.
Ja ometi kartis Alex astuda sammu, mis pidi viima suhte loomiseni.

Nii, lõpuks on käes see hetk, mida te kõik (loodetavasti) oodanud olete...something good is going to happen. Pöidlad pihku!
**

34.

Kris Martin vihkas paljusid asju. Ta vihkas vihmast ilma, ta vihkas halli taevast, ta vihkas inimeste üleolevat maailmavaadet ja nende naeruväärset enesekesksust. Need kõik asjad olid tema jaoks ülimalt vastumeelsed, kuid oli midagi, mille kõrval need neli eelnimetatud asja kahvatusid.
Kõige rohkem maailmas vihkas Kris ootamist.
Oli meeldivalt soe õhtupoolik ja kell lähenes vaikselt kaheksale. Kris oli kärsitu. Ta oli olnud seda ka pool tundi tagasi, mil ta parki oli jõudnud - ta oli tulnud peaaegu tund aega varem.
Ta ei teadnud, kas see oli tema sisemine sundus, mis teda kella vaatamata uksest välja oli sundinud kiirustama või hoopiski ajataju täielik kadu, kuid igal juhul oli ta uksest välja tormanud ning polnud isegi kella vaadanud, mis oligi põhjustanud tavatult palju varem jõudmise.

Ta istus kiigel, põlev suits paremas käes - hoolimata oma tõsisest kavatsusest suitsetamisest loobuda oli ta hetkel nii närvis, et see plaan ei tulnud talle meeldegi-, ning kiikus vaikselt edasi-tagasi, vaevumata hoogu suurendama. Kui ta oli olnud alles tilluke põnn, olid nad tihti Arturiga mängiväljakutel kolanud ning alati lõppes see võistlusega, kes suudab hoo pealt kaugemale hüpata. Ühel väga õnnetul korral lõppes see sellega, et Krisi hüpe läks totaalselt rappa ning ta lõpetas traumapunktis, olles saanud endale sääreluusse mõra. Pärast seda kadus tal igasugune isu end veelkord nii ekstreemselt proovile panna ja ka nüüd, kui sellest oli möödas nii palju aastaid, et Kris mäletas juhtunut nagu läbi udu, ei kippunud ta hoogu suurendama, peljates midagi ootamatut, näiteks kogemata kiige pealt kukkumist.
Ta istus kiigel, vaikselt jalgu mööda maapinda lohistades, ning ootas, kannatamatus kui terav okas tema rinnus torkimas. Ta oli nii kaua oodanud ning minutid hakkasid iga üürikese mööduva hetkega aina pikemana tunduma.
Ta nägi Alexit rohelisest bussist välja astumas, niipea kui sõiduriist peatusesse keeras ja seisma jäi, ning ta süda tegi ennastunustava hüppe.
Alexi tagihõlmad olid lahti, paljastades tema süsimusta, roheliste kirjadega särgi, ning kui ta astus, lehvisid ta tumedad juuksed, mis alates viimasest lõikusest juba tublisti pikkust olid omandanud, mänglevalt tuules. Kuidas oleks keegi suutnud talle vastu panna?

Kris heitis pilgu kellale. Kolmveerand kaheksa. Ka Alex oli varem jõudnud. Kas ta oli teda nii väga näha soovinud, või oli tegemist kõigest juhtuste kokkulangevusega?
Nähes, kuidas Alex otsiva pilguga ringi vaatab, teda märkab ja tema poole hakkab tulema, hakkas Krisil kõhus kummaliselt keerama. Ta tahtis Alexile midagi ilusat öelda, kuid poiss oli juba peaaegu temani jõudnud ja täiesti ootamatult olid tal sõnad ja ideed otsa saanud, nii et ta suutis vaid suud maigutada.
Ka Alex ei teadnud, mida öelda. Ta oli kiirustanud ja varem jõudnud, et Krisi võimalikult kiiresti näha, kuid nüüd, tema ees seistes, tajus ta kogu situatsiooni kohmakust. Ta pea oli täiesti tühi ja ta tundis end tummaks lööduna.
Võib-olla oleks olnud kõige parem, kui ta oleks jätnud hoopiski tulemata...
Suutmata välja mõelda ainsatki asja, mida ta ütlema peaks, vajus ta aeglaselt Krisi kõrval olevale vabale kiigele.
Kris tõmbas sisse viimase mahvi suitsu, puhus selle seejärel nina kaudu välja - see oli üks asi, mida ta suitsetamise juures kõige rohkem armastas - ning kustutas seejärel oma koni vastu kiigeposti.
„Sa jõudsid varem.“ Ta viskas koni maha ning tossuninaga liivas sonkides õnnestus tal see pinnasesse peita. Loomulikult oleks ta pidanud selle prügikasti viskama - visata koni mänguväljakule, kus alailma palju lapsi käis, oli väga ebaviisakas tegu - kuid ta ei suutnud sundida end tõusma.
„Ka sina jõudsid varem, veelgi varem kui mina,“ kõlas Alexi vastus.

Nad istusid paar minutit vaikides, suutmata kumbki midagi öelda. Milline absurd! Nad olid otsustanud kohtuda selleks, et kõik, mis vähegi oluline oli, südamelt ära rääkida, ning nüüd ei saanud kumbki neist sõna suust.
Alexi aju töötas palavikuliselt. Kris oli nii vaikne. Kas midagi oli valesti? Kas ta oli kogu kohtumise suhtes ümber mõelnud? Kas ta kaalus parajasti, miks oleks mõttekas püsti tõusta ja lahkuda? Kuidas peaks Alex reageerima, kui ta seda teeb? Mida? Kuidas? Miks? Kas ta oleks pidanud esimesena minema?
Alexil oli tunduvalt rohkem küsimusi kui vastuseid, kuid kasutude niidiotste torkimine ei sobitunud kuidagi teemasse.
Ta pidi midagi ütlema, lihtsalt pidi. Mida kauem see vaikus kestis, seda rohkem ta segadusse sattus ning seda enam vähenes ta isu rääkida.
„Eile seal elutoas...“ alustas ta vaikselt. „Sa ütlesid, et tahaksid rääkida...kas sa tahad seda ikka veel teha?“
Krisi huultele libises õrn naeratusevine. „Jah,“ vastas ta. „Kas ma peaksin olema ümber mõelnud?“ „Ma ei tea.“ Alexi õlakehitus andis märku sellest, kui kõhklevad tunded tema üle võimust on võtnud. „Ma küsisin seda seetõttu, et ma ei ole kindel, kas mina tahan rääkida.“

See Alexi mõtteavaldus mõjus Krisi jaoks ühteaegu üllatavalt, kuid samas ka ootuspäraselt. Alex ei teinud kunagi midagi ilma, et ta ei oleks tagajärgedele mõelnud ning oli selge, et ükskõik kuidas see vestlus ka ei lõppenud, olid tagajärjed möödapääsmatud.
Kuigi Alex üritas oma mõtteid varjata, oli Krisile üsna selge, mis tema peas hetkel toimub. Alex oleks kõige meelsamini kõik asjad sinnapaika jätnud. Ta ei olnud otsuse tegemiseks valmis.
Ka Kris ei olnud selleks valmis, kuid ta teadis, et nad kumbki ei saa enam kauem oodata, mitte asjade praeguse seisu juures. Nad elasid sama katuse all ning pidid iga päev kõige erinevamates olukordades kokku puutuma. Nende vahelised tunded ei saanud lihtsalt niisama kaduda.
Tunded...
Hoolimata sellest, et poiss tema kiindumusavaldustele reageeris, võis see kõik olla sügavama tähenduseta. Kris ei uskunud, et Alex temaga mängiks, kuid ta ei saanud välistada varianti, et ta aktsepteeris Krisi käitumist vaid seetõttu, et ta teadis, et Kris temalt seda ootab.
Kuid nende üürikesed kahekesi veedetud hetked olid olnud nii meeliülendavad ja tundusid nii ehtsad. Ta ei talunud mõtet, et need võisid olla võltsid.
„Miks...miks sa rääkida ei taha?“ Krisi hääl oli hetkega värisevaks muutunud. „Miks?“ „Sa tead, miks,“ vastas Alex, vältides Krisile otsa vaatamist.

„Sa ei taha ometi öelda, et põhjus on selles, kes me oleme?“ Kris hüppas kiigelt püsti ja jäi Alexi ette seisma, hallides silmades vihane pilk. „Selles, mis rolli me mängima peame? Selles, et meie vanemad on omavahel seotud?“ Oma äkilisest vihast pimestatuna haaras ta Alexi jakikraest ning tiris ta püsti. „Ma ütlen sulle, kes sa oled,“ ütles ta teravalt. „Sa oled argpüks. Sa üritad kaitsta seda näilist perekonnaportreed, millele sa joonistatud oled, ning unustad selle, mis on kõige olulisem.“ „Ja see oleks?“ küsis Alex, olles Krisi ootamatust käitumisest kergelt rabatud. „Kui sa tead, mis see on, siis ütle mulle.“
„Sa oled nii loll, kui sa sellest ise aru ei saa!“ ütles Kris peaaegu karjudes. Ta oleks tahtnud Alexile virutada, et teda mõistmiseni tuua, kuid ta teadis, et see poleks lahendus ning seetõttu hoidis ta end tagasi, oodates Alexi vastust. Ta tahtis, et poiss kohe midagi ütleks, ükskõik mida.
Alex teadis, et oli oma mõistmatusega Krisile haiget teinud ning oma osavõtmatusega tema tundeid riivanud, kuid tal ei olnud kõigest hoolimata aimugi, mida Kris temalt ootas.
„Kris...“ Krisi näol olev ilme tekitas temas ebamugavust. Selline kaunis nägu nagu Krisi oma ei oleks tohtinud olla moondunud kibestunud grimassi.
„Kui sa sellest ikka veel aru ei ole saanud,“ lausus Kris, „siis ma avan su silmad.“ Ta tõmbas Alexit enda poole ja surus ta tugevalt enda vastu, nii et Alex tundis, nagu ei oleks ta võimeline liigutama...ja ta ei teadnud, kas ta seda enam tahabki.

Niimoodi Krisi lähedal olemine muutis ta kummaliselt rahulikuks. Võrreldes eelmiste kordadega oli see tunne, mis temas tekkis, sajaprotsendiliselt teistsugune. See ei olnud ebamugav ega tekitanud temas vastupandamatut soovi põgeneda. See tekitas temas soovi, et see moment iialgi ei lõpeks.
„Praegusel hetkel, Alex, on oluline ainult üks asi,“ sosistas Kris talle kõrva. „Sinu tunded.“
Alex võpatas, tundes Krisi hingeõhku oma kõrva kõditamas, ning see pani ta kergelt värisema. Kris tajus seda.
„Mida sa minu vastu tunned?“ Kris libistas ettevaatlikult oma käsi mööda Alexi külgi alla, kuni need lõpuks tema puusadel pidama jäid. „Mida sa tunned, kui ma sind puudutan? Mida sa tunned, kui ma sind suudlen?“ Ta surus oma huuled õrnalt Alexi põsele, tema suunurgale, tema huultele...
„Asi pole selles, mida ma tunnen,“ kogeles Alex end Krisist eemale rebides. „Asi on selles, et see kõik on üks suur hullumeelsus!“ Kris haaras Alexi käest kinni ja tõmbas ta taas enda vastu, olles seekord pisut õrnem.„Loomulikult on see hullumeelsus,“ nõustus ta. „Me oleme õhukesel jääl ja kui see meie all murduma peaks, kukume me mõlemad vette...kuid ma ei lase uppumishirmul end uisutamast takistada.“ „Kris, asi on tõsine,“ nähvas Alex, kuid Kris ei lasknud tal edasi rääkida.

„Ma ei suuda uskuda, et su maailm nii kitsas on,“ ütles ta ägestunult. „Kas sa ei mõista, et maailm, mis koosneb ainult sinust, Sandrast ja Mariannest, on väärtusetu?“ küsis ta. „Sa eksid,“ ütles Alex pead raputades. „Sandra ja Marianne ei kuulu minu maailma. Nad jäävad sellest väljaspoole. Ma olen oma maailma ainus asukas ning selles maailmas, kus ma elan, pole ruumi kellelegi teisele.“ „Sellisel juhul ma lihtsal pean sinu maailma sisse pääsema..“ Krisi hääl oli täis otsustavust. „Isegi kui see kõik ei toimu üheainsa minutiga...kui sa ei taha, et see kõik liiga kiiresti toimuks...ma võin vaikselt sinu maailma sisse imbuda.“ „Sa ei...“ protesteeris Alex, kuid nüüd oli Krisi kord pead raputada. „Su mõistus võib küll ei öelda, kuid su süda ütleb jah.“ Ta naeratas ja Alex taipas, et ta süda peksis nii tugevasti, nagu tahaks ta rinnakorvist lahkuda ja 200-kilomeetrise tunnikiirusega mööda Vabaduse puiesteed minema kihutada. „Ma tean, et sa ei ole minu vastu ükskõikne,“ ütles Kris saatanliku naeratusega. „Ma tunnen seda. Isegi kui sa kavatsed seda eitada, ei jää see mulle märkamatuks. Ma tean, et sa naudid minu lähedust...et sa tahad minuga koos olla...“
Ta lasi Alexi lahti ning saatis talle tähendusrikka pilgu. „Kui sa tõesti minu vastu mitte midagi ei tunne, siis ma tahan, et sa ütleksid seda mulle silma vaadates. Kui sa seda teed, jätan ma su rahule. Ma ei tüüta sind enam mitte kunagi. Ma surun oma tunded alla ja lasen sul rahus, üksinda oma maailmas elada. Mida sa selle peale ütled?“
Alex teadis, et kõik oli kadunud.

Ta ei saanud Krisile silma vaadata ja öelda seda, mida ta oleks ütlema pidanud. Kui ta oma pilgu Krisi sinakashallide silmade poole suunas, tundis ta, kuidas need teda enda poole tõmbavad nagu hukatuslikud järved. Krisil oli tema üle eiramatu mõjuvõim, mida ta ignoreerida ei suutnud.
Kõik oli kadunud. Ta teadis, mida ta ütlema peab, et seda hullust lõpetada, kuid ta ei suutnud...ning ta teadis, et ta pole seda teha tahtnudki.
Ta ei lausunud ainsatki sõna, kuid vaikus oli kõige tähendusrikkam.
„Ma teadsin seda,“ ütles Kris. „Ma teadsin, et ma ikkagi tähendan sinu jaoks midagi.“
„Ei, sa ei tähenda minu jaoks midagi,“ lausus Alex.
Kris vakatas ning ta silmad muutusid hetkega niiskeks. Nii et see oli siis tõsi, ta oli Alexi jaoks tähtsusetu...
„Sa tähendad minu jaoks kõike.“ Alex haaras Krisist kinni ja suudles teda õrnalt huultele, nii et poisi pisarad, mis tema karmide sõnade peale voolama olid hakanud, ka tema põski niisutasid.
„Kui see on tõsi, siis,“ küsis Kris vesistades, „miks ei oleks sa võinud seda mulle kohe alguses öelda?“ „Sest ma üritasin teha seda, mis on õige.“ „Seda, mis on õige, pole enam olemas,“ lausus Kris. Sellel hetkel taipas Alex, et tal on õigus.
Mis ikkagi oli õige? Kas see, et ta pidi oma segaseid ning mitmeti mõistetavaid tundeid kellegi teise, mitte tema enda heaolu nimel pidevalt alla suruma, sai üldse mingit pidi õige olla?
See oli vale, see oli karjuvalt vale.

Kui Kris oli öelnud, et Alexi maailm on kitsas ja väärtusetu, ei olnud ta eksinud. Alexi maailm oligi kitsas ja väärtusetu, sest hoolimata sellest, et ta oli ise oma maailma ja elu peremees, ei omanud see tähtsust, kuna ta hoolis endast vähem kui millestki muust.
Kui ta oli mõistnud, et tema tunded - tunded, mida ta ei mäletanudki, et ta kunagi varem tundnud oleks - Krisi vastu olid kõike muud kui vennalik kiindumus, mida ta oma perekonnaliikme vastu tundma peaks, ei olnud ta sugugi mõelnud sellele, kuidas see teda mõjutada võib. Ta oli mõelnud ainult Mariannele, Sandrale, pisut ka Imrele...kuid ta polnud mõelnud Krisi peale ning samuti ei olnud ta mõelnud enda peale.
Liiga kaua oli ta elanud keset haigutavat tühjust ilma inimeseta, kes oleks tema kõrval olnud, tema käest hoidnud ja talle kauneid sõnu kõrva sosistanud. Nüüd oli lõpuks ilmunud keegi, kes seda teha soovis. Kas Alex pidi ta tõepoolest lihtsalt seetõttu kõrvale heitma, et nende vastastikune sümpaatia nii keelatud tundus? Ta oleks seda kahtemata teinud, uskudes, et oma tunnetele järele anda on vale, kuid ta silmad olid avanenud.
Seda, mis oli õige, ei olnud enam olemas, nagu ei olnud olemas ka seda, mis oli vale. Oli olemas ainult reaalsus.
Kunagi uskusid inimesed, et on olemas kaks maailma: ideaalne maailm ehk mitteeksisteeriv ja reaalne maailm ehk eksisteeriv. Alex teadis, et kusagil ideaalse maailma sügavustes on tema mina väga õnnelik. Miks oleks pidanud reaalses maailmas teisiti olema?

„Alex...sa oled nii vaikne,“ ütles Kris peaaegu sosinal.
Alex kergitas oma pead ning avastas, et on hajameelselt mõttesse vajunud. Krisi pisarmärga nägu nähes kerkis ta põskedele õhetav puna. Ta pühkis poisi pisarad ettevaatlikult oma nimetissõrmega ära ning naeratas, üritades sellesse naeratusse korraga nii palju südameheadust panna, kui vähegi võimalik.
Ta võttis Krisi jahedast käest kinni ning talle midagi ütlemata juhtis ta poisi laste mängualalt minema pargi ainsa vaba pingi juurde - kõik ülejäänud pingid olid juba hõivatud elatanud vanurite, eelkõige raugastunud mutikeste, ning õnnelikult naervate paaride poolt.
Alex tundis, kuidas klomp talle kurku tõuseb. Ta polnud neid sõnu, mida ta peatselt öelda kavatses, kunagi varem lausunud ning hirm asja ees oli suurem, kui asi seda väärt oli.
„Kris...“ küsis ta tagasihoidlikult ning silitas ettevaatlikult poisi kätt, et seda pisut soojendada, „ma olen sinu suhtes kogu aeg ebaõiglaselt käitunud. Kuni tänaseni ei mõistnud ma, et kõik, mida ma oma isekuses teen, ei tee haiget mitte ainult mulle endale, vaid ka sulle.“ Jah, sügaval sisimas oli tal väga valus, kuid teadmine, et hingevalu, mis teda juba pikemat aega piinanud on, peagi kaob, trööstis teda väheke.
„Minu saamatut käitumist arvestades...ma mõistan, kui sa enam ei taha, aga kui sa siiski peaksid...“ Ta oleks võinud vanduda, et kohe hakkab ta kõrvadest valju vilinat kostma, sest mitte kunagi ei olnud ta nii närvis olnud ning talle tundus, nagu kuumeneks ta aju iga hetk üle.

Ta polnud iial varem kellelegi sellist ettepanekut teinud, ning hoolimata oma püüdlikkusest said tal sõnad otsa.
Liigseid sõnu aga polnudki vaja, sest Kris luges Alexi näost kõike, mida poiss talle öelda soovis, aga ei suutnud.
Ta oli sellest hetkest nii kaua unistanud. Alates sellest ajast, kui ta Alexit esmakordselt kohanud oli ning temasse ülepeakaela armuda oli suutnud, oli ta kogu hingest soovinud, et poiss kord tema oma oleks. Nüüd oli ta talle lähemal kui kunagi varem. Asi polnud füüsilises, vaid vaimses läheduses ning Kris teadis, et Alex on lõpuks valmis end talle avama.
„...ja kui sa arvad, et see pole hea mõte, siis...“ jätkas Alex oma küsimusega, mis oli tasandunud vaikseks pominaks.
„Kuidas sa võid üldse niimoodi mõelda?“ Kris tõmbas Alexi tihedalt enda vastu ning mattis oma näo tema jakikraesse. „Kuidas sa võid üldse arvata, et ma olen ümber mõelnud?“ Ta kergitas pisut oma pead ning puuris Alexi rohelisi silmi tulise pilguga. „Ma tahan sinuga koos olla...see on kõik, mida ma tahan.“ Ta ohkas. „Ma teadsin seda juba siis, kui ma sind esmakordselt nägin.“
Krisi suust voolavad sõnad panid Alexi kõrvu teritama. Ta pidi täiesti ausalt tunnistama, et ta ei mäletanudki nende esmakohtumist. Ühel hetkel, kümnenda klassi alguses, oli Kris täiesti ootamatult tema vaateväljas olnud...

Kris oli juba pikemat aega tema silmapiiril olnud, kuid ta oli temast lihtsalt mööda vaadanud.
„Ma mäletan seda päeva niisama hästi, nagu see oleks mu elu kõige õnnelikum päev.“ Krisi põskedel oli, sarnaselt Alexile, kerge punetus, mis vihjas sellele, et ta ei olnud kunagi kavatsenud Alexile rääkida seda, mida ta praegu rääkis.
„Ma õppisin sellel päeval keemia kontrolltööks,“ meenutab ta, „ning ma olin väga vihane. Drugpipe oli mulle mingi tühise asjaga pinda käinud ja mu keskendumist takistanud, nii et mul korraga aega väga väheks jäi. Ma istusin koridoripõrandal, selg vastu seina, ning tõstsin korraks oma pilgu, et ringi vaadata...ning siis nägin ma sind mööda koridori enda poole tulemas.“
Koolikoridorid olid alati rahvast täis, erutatud ja hüperaktiivsed kuuendikud-seitsmendikud sebisid lakkamatult ringi ning kohati pidid vanemad õpilased end väikelaste salkadest - väikelapsed ei pruukinud sugugi nendest väiksemad olla - läbi murdma. Kuidas oli võimalik, et Kris oli suutnud Alexit keset sellist kaost märgata? Miks just teda ja mitte kedagi teist?
„Ma tean, mida sa mõtled.“ Kris oli Alexi näol olevat kahtlustavat ilmet märganud ning võtnud vaevaks talle kõike seletada. „Ma ei tea isegi, kuidas sa mulle silma jäid, aga ühel hetkel tundus mulle lihtsalt, et sa oled ainus inimene terves koridoris. Sa kõndisid kiiresti ja libisesid sul ees töllerdavate tatikate vahel läbi, ilma et sa kedagi riivanud oleksid. Sa vahetasid käigu pealt Yami õega paar sõna, kordagi peatumata...sa nägid välja nii enesekindel, kuid sinu olekus oli midagi kummalist. Mulle tundus, et sa vaatad kõike enda ümber kartva pilguga, nagu ootaksid sa, et keegi sind otsekohe kividega loopima hakkab. Sinu silmavaates oli mingi seletamatu allasurutus, mis mu tähelepanu pälvis.“
Alex tundis soovi õhku ahmida. Need pisidetailid, mida ta kirjeldas...Alex oli veendunud, et mitte keegi polnud neid varem märganud. Silmaga nähtav allasurutus, millest Kris rääkis...ta oli juba esimese korraga Alexist läbi näinud.

„Alates sellest hetkest tahtsin ma sind tundma õppida,“ ütles Kris, näol meenutustest põhjustatud korraga nii unelev kui unistav ilme, „kuid ma ei leidnud selleks kunagi sobivat momenti. Iga kord, kui ma tundsin, et suudaksin sinuga rääkida, polnud sind lähedal. Lõpuks leppisin ma lihtsalt sinu vaatamisega...ja usu mind, ma vaatasin sind palju. Küllap mul selle pärast saksa ja inglise keeles nii halvad hinded olidki.“ Ta naeris lapselikult, kuid niipea, kui ta naermise lõpetas ja uuesti kõnelemist alustas, sigines ta häälde nukrusevarjund. „Tol päeval, kui ma sinu kõrvale istusin, tundsin ma lõpuks, et olen sulle natuke lähemale pääsenud ja saan sinuga sundimatut vestlust alustada, kuid...“ Ta hammustas huulde ja Alex teadis, miks. Alex oli olnud tema suhtes tõrjuv ja ebasõbralik...ja mõelda vaid, et kogu selle aja soovis Kris ainult natuke tema tähelepanu ja soojemat suhtumist...
See mõte sundis ka Alexit huulde hammustama. Tal oli olnud halb hommik ning tal oli õnnestunud see kõik Krisi peale välja valada.
„...kuid pärast seda väikest vahejuhtumit su õega kartsin ma, et ma olen kõik ära rikkunud.“ Loomulikult käis jutt sellest korrast, kui Kris oli kogemata - või pigem meelega - Sandrat solvama juhtunud ning Alex oli talle küllaltki vägivaldselt tema käitumise miinustest teada andnud. Sellele tagasi mõeldes tundis Alex, et ta tahaks naerda. Kogu lugu oli olnud ülimalt idiootne...siiski, antud olukorras oleks naermine taktitundetu olnud, sest Krisi nägu oli surmtõsine.

„Ma teadsin, et pean su ees vabandama, kuid ma ei teadnud, kuidas seda teha, niisiis küsisin ma Intsult sinu telefoninumbri ja tahtsin sulle helistada, kuid mõtlesin ümber. Ma lihtsalt ei oleks suutnud sulle telefonis sõnagi öelda. Ma pidin sind nägema. Ma küsisin su klassijuhataja käest su koduse aadressi, väites, et sa olid oma matemaatikaõpiku kooli unustanud ja et sul on seda järgmiseks päevaks kindlasti vaja.“ Krisi suu venis kergele muigele. „Su klassijuss passis mind tükk aega kahtlustavalt, justkui arvaks ta, et ma tahan su postkasti pommi panna, kuid jäi lõpuks mulle aadressi andmisega nõusse. Ma ootasin sind järgmisel hommikul tänavanurgal. Ma kavatsesin teha näo, nagu oleksin ma juhuslikult sinna kanti sattunud ja nii möödaminnes otsustanud sinult vabandust paluda, kuid sa ei läinudki kooli.“ Kris väänas oma pöialt, justkui oleks see mingi rahustav tegevus, kuid pigem jättis see mulje, nagu üritaks ta seda otsast rebida. „Edasist sa juba tead. Ma järgnesin sulle raamatukokku, ja...“
Alex ei teadnud, mida öelda, sest kõik sobivad sõnad tundusid korraga nii väärtusetud. Kris oli andnud endast kõik, et talle natuke lähemale pääseda ja temaga sidemeid luua, ning samal ajal oli tema, Alex, teda ainult julmalt endast eemale tõrjunud ning teda kogu aeg negatiivse pilguga vaadanud, nägemata temas midagi head...
„...ja ma isegi mitte ei öelnud su õele, et mu paps tahab ka teda maja vaatama kutsuda, vaid pöördusin kohe sinu poole, vaevumata Sandrale mõtlemagi...“
Alex teadis, et peaks end häbenema ning just seda ta tegigi. Ta ei mäletanud, millal ta end viimati millegi pärast nii süüdi oli tundnud.
„Kris, kui sa vaid teaksid, kui kahju mul on,“ ütles ta ootamatult, segades Krisile vahele. „Sa...sul olid parimad kavatsused, ning ma käitusin nagu viimane tõbras, isegi taipamata, et ma midagi valesti teen. Ma ei suhtunud sinusse kunagi nii, nagu sa seda väärisid.“ Kris lõi käega. „Sellest pole midagi. Mis möödas, see möödas. Nüüd sa ju suhtud minusse nii, nagu ma seda väärin...või kuidas?“
Alex tundis taaskord, kuidas ebakindluselaine tal üle pea kokku lööb, kuid ta hingas sügavalt sisse. Ta oli oma otsuse teinud ja selle muutmiseks oli juba parandamatult hilja.
„Mul on hea teada, kui palju ma sinu jaoks tähendan,“ lausus ta hoolega sõnu valides. „Tõesti, see on minu jaoks väga oluline.“ Kris vaatas talle ootusärevalt otsa. Ta oli end äsja tühjaks rääkinud ning Alex taipas, et ta ootab, et talle samaga vastatakse.

Alex polnud kunagi oma tundeid kirjeldada osanud, ta polnud seda kunagi varem teinud, ning nüüd oli käes hetk, mil ta seda tegema pidi...ta pidi vähemalt üritama, kuigi aimas, et ta ei suuda rääkida pooltki seda, mida ta äsja Krisi suust kuulnud oli.
„See päev seal kohvikus, kui ma rääkisin sulle sellest, et meie vanemad saavad lapse...“
Alex oleks tahtnud endale raudkangi pähe kukutada, sest ta nägi, kuidas Krisi näoilme paljast lapse mainimisest tumenes. Kuidas oli ta küll suutnud nii valesti alustada? Ta pidi kiiresti äsja öeldut siluma.
„Kõik see, mis sa mulle tookord rääkisid, jäi mu mõtetesse ja pani mind sinu pärast muretsema. Sa tundusid nii haavatav, et minus tekkis vastupandamatu soov sind kaitsta. Arvatavasti kukkusin ma selles täielikult läbi, aga...“ Alex lõpetas poole lause pealt, sest ta ei teadnud enam tõepoolest, mida öelda.
„Ära vaiki,“ pomises Kris. „Ma tahan seda kuulda.“
Ohates jätkas Alex rääkimist, sest ta teadis, et oli pärast Krisi avameelset kõnet selle talle võlgu.
„Ma ei tea, kuidas see juhtus, aga sa mõjutasid mind algusest peale rohkem, kui mulle meeldinud oleks. Ma mõistsin seda, noh, sellel päeval, kui ma sul pulmadeks riideid aitasin valida ja...“ Ta hääl muutus nõrgemaks, kuid ta ei katkestanud. Ta pidi jätkama, sest Kris soovis teda kuulata. „...ja täiesti ootamatult leidsin ma end kohutavast segadusest. Mind tõmbas sinu poole ja ma ei teadnud, mida ma ette peaksin võtma...võib öelda, et ma lootsin, et see möödub, aga nii ei läinud. Mida rohkem aega me koos veetsime, seda rohkem sa mu südamesse pugesid, ja kui sa mind suudlesid...“ Alex ei saanud midagi parata, et sellele mõtlemine ta näost punaseks värvis. „See ajas mind kohutavalt segadusse, kuid samas tundus mulle, et just nii peabki olema, ja...“ Ei, aitas küll. Ta oli endast parima andnud ja öelnud kõik, mida ta öelda suutis.
„Sa oled nii armas, kui sa ennast väljendada ei suuda,“ naeris Kris. „Tapvalt armas.“ Ta maigutas hetke jooksul suud, enne kui küsis seda, mis hetkel kõige olulisem oli. „Kas ma võin sinu jutust järeldada, et sa oled valmis proovima?“

Ta tundis end äärmiselt kohmetult. See oli kõige raskem küsimus, mille ta kellelegi kunagi esitanud oli ning ta kartis. Ta kartis eitavat vastust. Ta ei teadnud, kuidas ta oma eluga edasi minna suudab, kui Alex peale kõike seda, mida Kris talle äsja rääkinud oli, talle ei ütleb.
Sekundiks kadus Alexi näolt naeratus ning Krisi süda jättis löögi vahele. Ta jälgis, kuidas Alexi huuled sõnu vormivad ning ärevus tema sees kasvas. Ei, ei...
„Jah,“ lausus Alex.
Jah, jah, jah!
„Ma annan endast parima, kuid sa pead leppima sellega, mis välja tuleb ning ma kardan, et see pole midagi head.“
Kris tundus olevat paigale tardunud ning Alexil tekkis küsimus, ega ta ometi midagi valesti ei teinud. Ta puudutas ettevaatlikult Krisi kätt. „Kas sinuga on kõik korras?“ Kris vaatas talle otsa ning tema silmades välgatas midagi, mida Alex ei mõistnud. Kui ta enne mures ei olnud, siis nüüd kindlasti.
„Kas ma ütlesin midagi sobimatut?“ julges Alex lõpuks küsida.
Krisi nägu, mis oli üürikeste hetkede jooksul nii sünge näinud, lõi särama, ja Alex mõistis, et see on õnnest.
„Sa ei tea, kui hästi ma end tunnen,“ ütles Kris ja ta huulil oli kõige südamlikum naeratus, mida Alex tema juures seni näinud oli. „Ma tunnen end nii kergelt...justkui oleks keegi mu südame külge seotud kivi ära võtnud ja ojja uputanud.“
Ta põimis oma käed, mis seni ta süles olid lebanud, ümber Alexi kaela ning tõmbas ta suudlusesse, mis mõjus nagu jahe vihmahoog pärast kuuma päeva.

Ta oli seda momenti nii kaua oodanud. Nüüd ei pidanud ta enam kartma, et Alex ta eemale tõukab. Lõpuks ometi valitses nende vahel täielik teineteisemõistmine.
Kris sasis ettevaatlikult Alexi juukseid. Need olid nii pehmed ja lõhnasid nii meeldivalt lavendlišampooni järele, mida Alex kasutada armastas. Ta oleks tahtnud oma näo Alexi juustesse peita ja terve maailma pilgu alt kaduda. Milline paradiis see oleks!
Nende suudlus polnud enam ammu ühepoolne, nad andsid mõlemad oma osa, ning sellest sai nendevaheliste keeruliste tunnete vankumatu väljendus.
Loomulikult polnud nad pargis üksi, kuid selle üürikese hetke jooksul unustasid nad end mõlemad sellesse suudlusesse ning tundsid, nagu poleks maailma, mis nii alatult nende selja taga seisab ja neile õlale koputab, lihtsalt olemas või nagu ta oleks otsustanud mõneks ajaks seisma jääda ja nende südametesse vaadata.
Kui nende andunud suudlus lõpuks otsa sai - neil kummalgi oli eiramatu vajadus hapniku järele - , asetas Kris oma pea Alexi õlale, libistas oma käe talle ümber ning sulges silmad, et seda kaunist hetke veel pisut nautida.
„Ma unistasin sellest nii kaua,“ ütles ta vaikselt, „kui see pole sugugi nii, nagu ma seda ette kujutasin. See on tuhat korda parem. See on päris.“
„Loomulikult on see päris,“ nõustus Alex, kuigi ta oli alles äsja juurelnud, kas ta on ehk uinunud ja näeb und.
Ta polnud mitte kunagi mitte kellegagi sellist lähedust tundnud. Ei Masumiga, oma parima sõbraga, ei Sandraga, oma õega, mitte kellegagi. Nende kõigi vahele oli alati jäänud mingi nähtamatu sein, mis neid üksteisest eemale hoidis ning takistas üksteisest lõpuni aru saamast.
Kris oli selle seina maha murdnud. Ükskõik kes ei oleks sellega hakkama saanud, ainult Kris oli selleks võimeline olnud. Miks just tema, ei olnud Alex siiani taibanud. Tema sisetunne ütles talle, et sellel on ainult üks põhjus, kuid...

Esialgu ei suutnud ta veel selle mõttega kohaneda. Ta ei olnud kunagi armastusega kohaneda suutnud.
Ta tajus, kuidas mitme inimese pilgud neile kahele suunatud olid. Ei olnud just eriti tavaline, et kaks poissi avalikult teineteist embasid ja suudlesid ning inimesed lihtsalt ei suutnud vaatamata jätta.
„Me peaksime minema hakkama.“ Lõpuks muutus teiste pilkude talumine Alexi jaoks keeruliseks. „Marianne soovis täna terve perega koos õhtust süüa, ning ma lubasin talle, et...“ „Ma lootsin, et saan kauem sinuga omavahel olla.“ Krisi hääl kõlas pigem kui pomin ning polnud raske aru saada, et ta oli pisut pettunud. „Samas, vahet pole,“ lisas ta kiiresti, et endast mitte väga vinguvat muljet jätta. „Senikaua, kuni sa minu lähedal oled, võin ma koos selle segase kambaga ka sada korda koos õhtust süüa.“
Nad astusid pargist välja, lähestikku ja käsikäes.
Nii mõnigi asi oli nende vahel muutunud. Kahest inimesest, kes teineteist alles hiljuti vaevu tundsid, olid saanud tuttavad, sõbrad ning lõpuks, asjade ootamatu keerdkäigu tulemusena, armastajad.
Emotsioonid, mis ta rinnas pulbitsesid, olid nii ülevoolavad, et Krisile tundus, nagu suudaks ta linnu kombel lendu tõusta ning sarnaselt Atlasele, iidsele titaanile, maailma oma õlgadel kanda. Üllatuslikult avastas ka Alex, et ta tunneb end õnnelikumana kui varem. Õnn oli midagi, mis ta juba ammu maha jätnud oli ja nüüd, kui see oli tema juurde tagasi hiilinud ja tema sisse pesa tegema asunud, tundus talle esialgu, et sellega on raske harjuda. See mõjus kui riivatu võõrkeha.

Tema ja Kris olid jõudnud suhteni, kuid mis pidi saama edasi?
Ebamugavustundega taipas Alex, et nad ei saa igavesti käesthoidmise ja suudlemise tasandile jääda, isegi kui ta seda soovinuks...
Paratamatult tundis ta, et ta ei ole millekski tõsisemaks veel valmis. Esialgu oli veel liiga vara. Ta ei suutnud sõnu „Kris“ ja „seks“ ühte lausesse panna.
Mida Kris sellest arvas? Alex oleks seda meeleldi küsinud, kuid millestki sellisest rääkimine oleks ilusa päeva ära rikkunud.
Üritades mitte liiga palju oma aju ragistada, jätkas Alex vaikimist ning keskendus ainult ilusale õhtule ja Krisi soojale käele oma peos. See oli kõik, mida ta hetkel vajas.
Ta ei aimanud, et saatusel on nii talle kui ka Krisile nii mõndagi varuks ning et nende jumalik komöödia triivib täiskiirusel tragöödia poole.