Nii...
Long time no see
See Krisi voodi külge sidumise plaan on väga huvitav. Hmmm...huvitav, mis sellest küll välja tuleks?
Vahel soovin ma ka ise, et Alex ja Kris oleksid reaalsed. Näiteks praegu sooviksin ma meeletult, et nad mind kallistaksid ja seletaksid mulle ära, miks peab meestega suhtlemine kogu aeg nii keeruline olema. Nemad ju teavad...
Oeh, my life has turned into a mess. Seetõttu ei ole ma just parim isik, keda oma iidoliks pidada. I'm just an average girl with a totally fucked-up life...
Masekas.
"Vasakpöörde" eesmärk ei olnud kedagi nutma panna
Huvitav, millal mina viimati midagi lugedes nutsin...võib-olla siis, kui Itachi suri ära ja tuli välja, et tegelikult tegi ta kõike halba vaid selle sama totaka Sasuke nimel, kes ta lõpuks ära tappis...aga ma pole kindel
I usually cry when I watch the movies like
Titanic or
Troy 
Mmm...üldiselt ma eriti yaoi mangasid ei loe, eriti praegu, ja selliseid animeid olen ka näinud vaid mõnda üksikut (
Junjou romantica ofkoors
). Mõned ideed tulevad tavaliselt siis, kui ma
fanfiction.net'is istun, aga üldiselt ma neid algukujul ei kasuta, vaid napsan niisama nendest tükke. Kes seda ei teeks?
Jah, storyline läheb edasi, kuid ei, Alex ja Kris ei koli Ameerikasse ja ei, nad ei lapsenda poega, kellest saab gei. Aga mul on Krisi tegelaskujuga päris hea plaan...
Mis te arvate, kes selles osas kõik teada saab? Kas Kris või keegi teine? And someone goes awfully emo
Seda kommentaari vaadates tundub mulle, et ka mul on kaks kodukeelt. Oeh, ja ma üritan veel eesti filoloogiks saada...
Uus osa on siin!
**
51.Kui Alex tol hommikul virgus ja aeglaselt riidesse pani, endiselt unes viibivat Krisi silmitsedes, ei aimanud ta, et see hommik toob talle kohtumise tema suurima hirmuga ning et pärast seda pole enam miski endine, mitte kunagi.
Olles suurte raskustega oma sassis juuksed sirgeks kamminud, nii suures ulatuses, kui see võimalik oli, väljus ta toast ning suundus allkorrusele. Krisi toa ukse taga jäi ta hetkeks seisma. Indrek kuulas valjusti muusikat ning röökis sellele valesti kaasa. Hetkeks oleks Alex võinud vanduda, et ta kuulis „Lootusetuse“ refrääni asemel sõnu „kui tunned, et liigud suhtes tagasi, siis võta kondoom ja pane edasi...“ Seda kahtlase väärtusega laulujoru ignoreerides sammus ta kööki ning täitis oma klaasi mahlaga, mille ta seejärel ära jõi. Alles siis, kui ta klaasi kraani all ära oli loputanud ning valmistus tagasi oma tuppa suunduma, märkas ta nagi all kellegi hoolikalt viksitud kingapaari ning taipas, et maja pole sugugi nii vaikne, kui tavalistel hommikutel. Õhus hõljus mingi ängistav heli. Nutt...selgesti oli kuulda kellegi nuttu.
Marianne istus elutoas diivanil ning hoidis käsi näo ees, püüdes oma nuukseid summutada. Naise kõrval istus liivakarva juustega umbes temavanune mees. Tema näol peegeldus kaastunne ning ta käsi oli kergelt üles tõstetud, jättes mulje, et ta püüab just praegu otsustada, kas oleks tark tegu oma käsi lohutavalt naise õlale asetada või mitte.
„Tere hommikust,“ ütles Alex kõhklevalt ning astus areldi elutuppa. „Vabandust, et ma teie vestlust segan. Ema, kas sinuga on kõik korras?“
Marianne pööras oma punased, ära nutetud silmad oma poja poole ning sel samal silmapilgul teadis Alex, et juhtunud on midagi kohutavat. Ta pöördus küsivalt ema kõrval istuva mehe poole.
Mees ei näinud välja, nagu oleks ta mõni Marianne lähedasem tuttav. Temas oli ametlikkust, mis Alexile märkamatuks ei jäänud ning teda hakkas kriipima kahtlus.
„Tere hommikust,“ sõnas mees, nähes, et Alex teda vaatab, ning üritas naeratada. Selles naeratuses polnud midagi sooja, midagi inimlikku. Oli selge, et mees oli kõigest kohusetäitja. „Kas sina oled Alex Sinimeri?“ Alex noogutas, teadmata, kust mees ta nime teadis. Samas, võib-olla oli ta seda Marianne käest kuulnud. „Jah, olen küll,“ sõnas ta ning istus teisel pool lauda seisvasse tugitooli. „Kas te soovite minuga millestki rääkida? Miks mu ema endast väljas on?“
Marianne nuuksatas ning avas suu. „Alex, kullake, see mees on politseist. Nad...nad leidsid Henry.“
Mitte keegi ei oleks suutnud kirjeldada valu, mis tol hetkel Alexi südamest läbi käis. See ei olnudki pelgalt valu, see oli midagi enamat: see oli puhas, jõhker, vägivaldne piin. Talle tundus, nagu oleks keegi ta jääkülma vette heitnud ning seal hoidnud, kuni ta polnud enam võimeline liigutama. Talle tundus, nagu oleks keegi teda elusa tulega kõrvetanud ning ta põles sinise leegiga, kisendades ja surma anudes, kuid keegi ei kuulnud teda. See, mis toimus ta südames, jäi kõigile märkamatuks.
Just selline oli valu, mida ta tol hetkel, kui ta ema need surmavad sõnad ütles, tundis, ning ta ei suutnud midagi öelda. Ta ei suutnud koguni hingata. Ta lihtsalt istus tuimalt tugitoolis, näol ¹okeeritud ilme, ning tajus, kuidas hapnikusisaldus tema kopsudes väheneb, pannes teda uue hingetõmbe järele janunema.
Kaks paari silmi oli temale kinnitunud, jälgides iga tema liigutust, iga tema näoilme muutumist. Lõpuks sai õhuvajadus hingamise ignoreerimise soovist võitu ning Alex hingas raevukalt sisse, tõmmates oma kopsud kuiva õhku täis.
„Nad...leidsid ta? Kuidas ja...millal? Kuidas temaga...?“ suutis ta lõpuks kuuldavale tuua, tajudes, et mees teda pinevalt põrnitseb.
„Henry Tarvas on praeguseks juba siitilmast lahkunud,“ lausus politseinik ning asetas mõlemad käed oma vasakule põlvele, olles loobunud katsest Marianne tuju parandada. Alex nookas peaga oma ema poole. „Kas ma tohin...?“ Mõistes poisi küsimust, politseinik noogutas ning nad vahetasid Alexiga kohad.
„Mu jumal, see kõik on nii...nii...õel,“ nuuksus Marianne ning pigistas Alexi kätt, tehes seda nii tugevalt, et igas teises olukorras oleks see Alexis ebamugavust tekitanud. Praegu aga ta sellele tähelepanu ei pööranud; ta peaaegu ei tundnudki seda. Ta keskendus vaid sellele, mida arvas Mariannet kohe ütlemas kuulvat. Iga hetk pidi Marianne ütlema, et ta teab, kes Henry tappis.
Marianne asemel hakkas aga rääkima hoopis politseinik.
„Umbes kuu aega tagasi lõhkes ühe kõigest paar aastat tagasi ehitatud maja all veetoru ning selle likvideerimiseks tuli põrand katki lõhkuda. Põranda alt leiti tundmatu meesterahva pooleldi mumifitseerunud ja deformeerunud surnukeha. Laip oli tükeldatud, mehel puudusid kõik hambad ning tema sõrmeotsad olid surmajärgselt eemaldatud. Seetõttu kulus meil selle surmajuhtumi uurimiseks küllaltki palju aega, kuid eile õhtul saime me ametlikult kinnitust, et tegemist on Henry Tarvasega.“
„Mu jumal, see on nii õel,“ nuuksatas Marianne ning pigistas taas Alexi kätt. „Milline koletis seda ometi temaga teha võis?“
Koletis...Alex oleks tahtnud sealsamas hüsteeriliselt naerma puhkeda ja oma kallile emale öelda, et koletis, keda ta sajatas, istus sealsamas tema kõrval ning hoidis teda ta tillukesest värisevast käest.
„Nii et Henry on surnud,“ pomises Alex, nagu ta seda juba teadnud ei oleks, „mõrvatud. Kui on tõsi, et kurjategija tema hambad ja sõrmeotsad eemaldas, siis kuidas te tema isiku kindlaks suutsite teha?“
Ta ei küsinud seda küsimust sugugi suusoojaks, kuna selle vastus huvitas teda tõsiselt. Ta oli alati teadnud, et Henry kord leitakse ning ta oli andnud endast parima, et keegi ta isikut ei tuvastaks, lootes, et ta jääb igaveseks lahendamata juhtumite hulka vedelema. Ta oli arvanud, et hammaste ja sõrmeotse eemaldamisest piisab, kuid ometi oli olnud midagi, mis oli aidanud uurijatel Henry isiku kindlaks teha.
Tema küsimuse vastuseks võttis politseinik oma portfellist väikese läbipaistva plastikkaatkoti, mille sees oli tilluke ümmargune ese, ning näitas seda nii Alexile kui Mariannele. Alexi süda, mis veel vaevu elus tundus olevat, tegi ebameeldiva jõnksu, meenutades ta omanikule, et ta ikka veel lööb.
Plastikaatkotikeses oli kihlasõrmus, mille Henry Marianne jaoks välja oli valinud.
„See sõrmus leiti surnukeha püksitaskust,“ lausus politseinik, „ning selle sees oli graveering:
Kallile Mariannele igavese truuduse kinnituseks.“ Ta vaatas Mariannele ootusärevalt otsa. „Kas see ütleb teile midagi?“
Pead raputades laskis Marianne Alexi käest lahti ning mattis oma näo taaskord kätesse, et vältida alandust, mille põhjustas oma pisarate teistele näitamine.
Tõepoolest, sõrmus ei öelnud Mariannele midagi ja kuidas ta saigi seda teha? Ta polnud talle mõeldud kihlasõrmust kunagi näinud, sest samal päeval, kui teda abieluettepanek pidi ootama, oli Alex Henry elu lõpetanud.
„Nelja tunni pärast naaseb mu armas Marianne töölt. Ma viin ta õhtul teatrisse. Me lähme „Rigolettot“ vaatama. Kas sa oled seda kunagi näinud? Me lähme ooperisse, ja pärast seda viin ma ta välja sööma...ning siis, kui ta arvab, et tänane õhtu ei saa enam kuidagi imelisemaks minna, palun ma teda endale naiseks.“Ta mäletas mehe sõnu nii selgesti, nagu oleks too tema kõrval seisnud ja neid talle kõrva sosistanud ning talle meenus, kuidas Henry pärast sõrmuse Alexile näitamist selle taskusse oli pistnud. Hiljem Henryt läbi otsides oli Alex võtnud ära iga viimase kui dokumendi, mis talle kätte sattus ja ta taskud täiesti tühjaks teinud, kuid mingil kummalisel põhjusel oli sõrmus Henry taskusse jäänud.
„Selliseid graveeringuid teeb Eestis ainult kaks töökoda,“ lausus politseinik. „Meil piisas vaid järgi uurida, kes viimase kahe aasta jooksul sellise tellimuse on esitanud ning tänu sellele sai nimetu laip morgis lõpuks endale nime.“ Ta ootas, et Marianne mingitki äratundmist ilmutaks.
„Olete kindel, et see teile midagi ei ütle?“ päris ta uuesti sõrmusele osutades. Marianne vaatas mehele otsa ning tema punastes ja äranutetud silmades oli eitav pilk. Ohates pani mees plastikaatkoti oma portfelli tagasi. Siis, olles luku kinni tõmmanud, suunas ta oma pilgu Alexile ja vaatas teda uurivalt.
Alex tundis, kuidas pinge tema sees kerkima hakkab: midagi viisis, kuidas too politseinik teda vaatas, ei olnud normaalne. Tema silmad tundusid Alexist otsekui läbi nägevat, nägevat tema meelte kõige süngematesse ja sügavamatesse soppidesse, tema tumedatesse kuristikesse, kus oli peidus nii palju räpast, et ta ka ise neisse sisse kartis kukkuda. Alexi pilgu läbi ei vaadanud mees teda mitte kui inimest, vaid kui kahtlusalust, ning ta otsis tema hingest kuriteo jälgi. Alexi süda värises sees. Ta kujutas ette, kuidas mees iga hetk püsti tõuseb, ta käed raudu lööb ning ta Henry mõrvas süüdistatuna endaga viib. Ta nägi seda pilti enda ees nii reaalsena, et sekundiks tekkis tal kahtlus, kas ta juba ei olegi kinni võetud ning teel tapalavale. Ta pilgutas silmi ning raputas end sellest õudsest fantaasiast lahti. Mõistuse kaotamine oli viimane asi, mida ta vajas.
Ta hingas sisse, põrnitsedes politseinikku samasuguse pilguga, nagu mees tedagi põrnitses, ning ootas, teadmata isegi, mida. Üks hääleke tema peas ütles ähmaselt, et mees ei olnud tulnud teda arreteerima ning et politseil polnud aimugi, kes Henry surma – ei, mõrva – eest vastutust peaks kandma, kuid sellest hoolimata ootas üks osa Alexist, et mees püsti tõuseks, ütleks, et kõik on talle teada, ning sunniks Alexit üles tunnistama.
Ta tahtis seda teha. Nii lihtne oleks olnud sealsamas öelda, et tema on mõrtsukas, et tema on see, keda politsei otsib. Silmapilgu jooksul tundis Alex, et ta soovib seda rohkem kui midagi muud ning hakkas juba ülestunnistuseks suuda avama, kuid pani selle uuesti kinni.
Tal ei olnud jõudu.
„Kas teil on aimu, kes selle taga võib-olla?“ päris politseinik nüüd Marianne poole pöördudes ning Alexit oma häiriva pilgu alt vabastades. „Kas Henryl oli vaenlasi?“ „Ma olen juba tunnistusi andnud,“ lausus Marianne, „ning ma ei kavatse neid kordama hakata.“ Oma ema hääletooni kuuldes taipas Alex, kui piinav see külaskäik tema ema jaoks oli. Kuigi politseinik oli tõenäoliselt alles lühikest aega majas viibinud, oli ta juba ometigi liiga palju rääkinud ning Marianne olek andis selgesti mõista, et ta ei suuda seda taluda. Henry surmast kuulmine oli põhjustanud talle eiramatu ¹oki. Liigne detailidesse pühendamine oli oma töö teinud ning tema tasakaalu viinud. Alex teadis, et peab mehe majast välja saama ning kinnitas endale, et teeb seda oma ema, mitte enda pärast.
„Ka mina olen juba tunnistanud,“ vastas Alex, kuigi küsimus otseselt talle ei olnud suunatud, „ning ma olen üsna kindel, et kumbki meist ei kavatse tunnistusi, mille me uurija Helin Mallile andsime, muuta. Ma oletan, et leiate kõigi meie pereliikmete ja Henry lähedaste tunnistused tema kadumist puudutavast toimikust. Ma tean, et see on ehk üsna ebaviisakas, kuid kas ma tohin paluda teil lahkuda? Ma arvan, et te olete mu ema juba piisavalt ärritanud. Ta on rase ja ma kardan, et te olete talle tänaseks enam kui küllalt muret valmistanud.“ Politseinik vaatas nutvat Mariannet, tema kasvavat kõhtu ning tundus Alexi sõnu tõeks pidavat. „Ma mõistan. Võib-olla läksin ma tõepoolest liiga kaugele, kuid ma ei saa sinna midagi parata. See juhtum on kõigi tähelepanu pälvinud ning minu sooviks on lahendada see võimalikult kiiresti.“ Ta võttis rinnataskust oma nimekaardi ja ulatas selle Alexile. „Kui teile midagi, ükskõik mida, meenuma peaks, võite mulle julgelt helistada,“ ütles ta ja naeratas võltsi naeratust. „Kasvõi kell kolm öösel.“ Ta tõusis püsti ning kummardas hüvastijätuks. Alex juhatas ta mõrul ilmel uksest välja ning jälgis, kuidas mees aeglaselt oma autosse istub – tumesinine Opel – ning minema sõidab.
Samuel Tamm. See ebameeldiv mees oli uurija Samuel Tamm. Vähemalt oli see nimi kirjas tema nimekaardil.
„Kui teile midagi...ükskõik mida, meenuma peaks, võite mulle julgelt helistada. Kasvõi kell kolm öösel,“ oli ta öelnud.
Alex kaalus mehe kaarti paar minutit käes ning rebis selle siis puruks, visates tükid trepi kõrvale maha. Ta teadis, et ei helista sellele mehele mitte iialgi.
Ta lukustas ukse ning läinud tagasi elutuppa, kus Marianne endiselt nuttes diivanil istus, võttis ta naise käe alt kinni ning talutas ta aeglaselt trepist üles. „Sa pead puhkama,“ ütles ta hellalt ning juhtus Marianne tema tuppa, kus ta tal pikali aitas heita. „See kõik mõjus sulle väga halvasti. Maga...maga natuke. Ma tulen sind vaatama.“
Vaadates oma ema pimedusega löödud ilmet, oleks ta tahtnud oma veel tuksuva südame rinnust välja rebida ning tema silme all tükkideks kiskuda. Ta ei suutnud vaadata teda kannatamas, kuna ta teadis, et tema, Alex, on ainus, keda selles süüdistada saab.
Naeratades nii soojalt, kui ta seda suutis, pööras ta oma emale selja ning väljus ta toast, suundudes teise korruse tualettruumi ning lukustades end sinna.
Nüüd, rahus ja vaikuses, suutis ta lõpuks ometi kogu oma pooleldi halvatud mõistusega keskenduda sellele, kuidas tekkinud olukorrast välja tulla.
„Meil kõigil on omad hirmud. Mida sina kõige rohkem kardad?“ oli Kris temalt paar päeva tagasi küsinud. Tol hetkel ei oleks Alex kuidagi osanud aimata, et sellest küsimusest saab veider ettekuulutus sündmustele, mis peatselt aset hakkavad leidma. Just praegu, pärast kahe aasta pikkust piinavat ootamist, kui ta oli lõpuks suutnud juba hakata uskuma, et kõik lõpuks hästi läheb ning ta oma hirmud unustada võib, olid need täide läinud. Just seda oligi ta kõige rohkem kartnud: et Henry mõrv tuleb päevavalgele.
Ta toetas oma selja vastu külma vannitoaseina ning asetas pea põlvedele, üritades rahulikult mõelda.
Kaks aastat tagasi oli ta soovinud end vahetult pärast mõrva sooritamist politseile üles anda, kuid Sandra oli teda keelanud, tehes talle selgeks, et see mõjuks nende emale laastavalt, ning oma õe mõjutusel oli Alex oma aususe ja au minema visanud ning oma võigast tegu varjama nõustunud. Nüüd seisis ta uppuval parvel ning köit, millest kinni haarata, ei olnud käeulatuses. Ausaks ülestunnistuseks oli juba paratamatult liiga hilja...või siiski.
Alex püüdis kujutada ette oma ema näoilmet, kui politsei ühel päeval Alexi teole jälile saab, ning ta teadis, et ta ei saa lasta sellel juhtuda.
Ta teadis, et varem või hiljem jõuab uurimine järeldusele, et just tema on Henry surmas süüdi, ning ta ei saanud seda kuidagi vältida. Juba praegu olid teda ootamas sünged ja rõõmutud vanglaaastad täis kannatusi, pisaraid ning painajaid. Ainus võimalus ees ootava karistuse pehmendamiseks tundus olevat end ise üles anda.
Sügavalt sisse hingates jõudis Alex otsusele. Enda üles andmine oli ainus valik, mis talle jäänud oli. Hoolimata ootamatust vastumeelsusest, mida ta selle otsuse suhtes tundis, teadis ta, et see on ainus õige tegu, mida temasugune rikutud hingega inimene teha võib.
Kaks aastat tagasi oli Sandra ta ümber veennud. Enam ei kavatsenud ta oma õe nõuannet kuulata. Siiski, sellest hoolimata pidi ta Sandrale oma kavatsustest teada andma, kuna Sandrat, tema poolt toime pandud jõhkra roima tunnistajat, puudutas tema otsus kõige rohkem.
Ta ajas end püsti, heitis peeglisse kiire pilgu ning, olles luku lahti keeranud, sammus ta oma õe tuppa.
Sandra seisis keset tuba, käed rinnal risti, ning ta näoilme ütles Alexile, et ta oli juba kõigest teadlik.
„Nüüd on see siis käes,“ ütles Sandra ning Alex nägi, kuidas ta alahuul väriseb. „Ma teadsin, et see juhtub, aga et nii kiiresti...mida me teeme?“ Peagi välja öeldavate sõnade raskus nööris Alexi kõri ning ootamatust instinktist, mis tal vaikida soovitas, hoolimata otsustas ta öelda, kuidas asi oli.
„Sina ei tee midagi. Mina...mina annan end üles. Sa tead, et mul ei ole teist valikut.“ „Ei!“ karjatas Sandra ning sööstis hetkelise paanikalaine ajel oma venna käte vahel, kallistades teda nii kõvasti, nagu ta teda iial varem kallistanud ei olnud. „Alex, sa ei saa seda teha! Ma keelan sind!“ Ta hakkas nuuksuma ning ta soojad pisarad langesid Alexi käsivarrele, kui ta oma õe juukseid sasis. „Sandra, sa ei saa aru...“ „Ma keelan sind!“ kordas Sandra oma sõnu. „Sa ei saa lihtsalt niimoodi...“ „Saan ja pean,“ vastas Alex tuimalt, Sandrat endast eemale lükates. „Ma ei ole vaba mees. Mul ei ole teist valikut. Sa tead väga hästi, mis juhtub, kui ma seda ei tee. Nad saavad teada, ma tean, et saavad, ning ma lendan türmi ilma ühegi küsimuseta. Kui ma ise üles tunnistan...“ „Lendad sa ainult kiiremini türmi!“ protsteeris Sandra ning surus käed kangekaelselt rusikasse. „Puhtsüdamlik ülestunnistus ei päästa sind!“ „Selles maailmas on kõik võimalik. Ma ei oota enam ammu päästmist. Ma ootan lihtsalt, et mul kergem hakkaks. Kas sa suudad üldse ette kujutada, milline tunne on selle koormaga elada?“ Ta koputas rusikaga vastu oma rinda. „Sa ei tea, mis tunne see on, kui su süda päevast-päeva sees valutab ning sul mitte kunagi unustada ei lase!“ „Tean küll!“ käratas Sandra ning mööda ta nägu voolasid alla läbipaistvad pisarad. „Kas sa oled juba unustanud, et see on minu koorem sama palju, kui sinu oma? Kas sa oled selle tõesti unustanud? Kuigi see veri pole minu kätel, on see mu silme ees! Ma mõtlen sellele, mis tookord juhtus, iga kord, kui ma magama lähen, ning kui ma ärkan, on see esimene mõte, millega ma algavat päeva tervitan. Kas sa arvad, et ma ei ole mõelnud, kuidas oma südametunnistust kergendada?“ Ta raputas nukralt pead. „Sa ei tohi end üles anda. Sa hävitad meie perekonna. Sa hävitad minu, meie ema, kes meid kõik need aastad üksinda kasvatanud on, andes parima, et meist tuleksid korralikud inimesed...ja sa ei hävita mitte ainult meid, vaid sa hävitad ka Krisi.“
„Mida sa ütlesid?“ Alex raputas uskumatult pead, justkui ei oleks Sandra sõnad talle päriselt kohale jõudnud. „Ma ei hävita Krisi. Tal ei ole sellega mingit pistmist...“ „Sinu kaudu on ta selle looga sama palju seotud, kui me kõik,“ vastas Sandra, „ning ma ei kahtlegi, et see mõjub talle rängalt. Ma saan aru, kui sa minust ja emast ei hooli ja meid kuradile kavatsed saata, aga Kris...“ Hetkeks oli ta sunnitud vaikima, et õigeid sõnu otsida. „Ta armastab sind, ning ma tean, et ka sina armastad teda.“ „Ma ei armasta teda. Sellele, keda armastatakse, ei tehta iialgi haiget, kuid valu on ainus, mis ma Krisile andnud olen. Ma olen teda vaid piinanud ning teen seda ka edaspidi. Kas sa nimetad seda armastuseks?“ Alex raputas pead. „Seda, keda armastatakse, hoitakse. Ma ei oska mitte kedagi hoida.“ „Sa ei ole isegi mitte proovinud,“ sõnas Sandra. „Sa ei ole isegi mitte proovinud.“ Hoolimata oma venna tõrjuvast hoiakust puudutas ta ettevaatlikult käega tema põske. „Sõlmime kokkuleppe,“ ütles ta areldi. „Sa ei lähe politseisse. Sa ei võta midagi ette. Kui politsei lõpuks mõistab, et sina Henry tapsid, tulevad nad sind üle kuulama. Ma toetan sind ning valvan su seljatagust. Ma räägin neile kõik ära ning tunnistan ausalt üles, et laiba peitmine oli minu idee. Nad ei saa mind karistada. Ma olen kõigest kolmteist aastat vana ning nad ei saa mind mitte ühegi nipiga seaduslikult vastutusele võtta. Sa tead, et see, mida ma räägin, on õige ning et sa pead mind kuulama. Sa oled praegu segaduses ning võid teha midagi väga rumalat...jäta see ja kuula mind. Kui me toimime nii, nagu mina ütlen, lõppeb kõik hästi.“ „Ja kui ei lõppe?“ „Jäta see minu hooleks,“ palus Sandra. „Jäta see kõik minu hooleks.“
Ukse tagant kostis vaikne krõpsatus, kui keegi, kes kogu toas toimuvat kõnelust pealt oli kuulanud, vargsi taganes ning ohutusse kaugusesse hiilis.
Alex ei teadnud, mida teha. Nii kerge oli uskuda Sandra lubadust sellest, et kõik hästi lõppeb, kuid reaalsus polnud sugugi nii roosiline.
Ta ei saanud lihtsalt käed rüpes ootama jääda, millal politsei ta arestikambrisse veab, kuid samamoodi ei saanud ta Sandra palve tõttu, mis talle juba liigagi hinge oli läinud, end ise üles anda. Pidi olema kuldne kesktee. Mingil viisil pidi ta kogu vastutusest vabaks saama.
Ning siis, kui ta seda kõige vähem oodata oskas, kangastuski talle lõpuks viis, mis ta lõplikult kõigest vabastama pidi. Argpükslik viis, kuid ometi tõhus viis; viis, mis seisab hea selle eest, et mitte kedagi, ka teda ennast, ei karistataks.
„Sandra,“ ütles Alex neelatades, tundes kerget hirmu selle pärast, mida ta teha kavatses, „sul on kogu aeg õigus olnud ning mina olen kogu aeg eksinud. Andesta mulle. Kui soovid, võid seda kellelegi edasi öelda.“ Ta kummardus, haaras õe hetkeks oma käte vahele ning hoidis teda enda vastas. Milliseid õudusi see laps küll tema pärast taluma oli pidanud! Mida kõike need silmad küll näinud olid! Tema üksi oli selles süüdi, ainult tema, ning korraga tajus ta teravalt, kuidas see süütunne teda enam elada ei lase.
Ta lasi Sandrast lahti, naeratas talle nukralt – hüvasti jätvalt – ning läks otsejoones tagasi vannituppa, keerates ukse lukku. Keegi tõmbas kraanikausi all valjusti hinge, kuid Alex ei pannud seda tähele. Ta võis mõelda vaid sellele, mis teda ees ootas.
Ta avas vannitoakapi ning, olles paar minutit kapis sorinud, võttis ta kätte ¾ileti, mida ta möödunud nädalal tühje pudeleid ja purke kapist ära visates märganud oli. Tookord oli ta endale ebameeldivalt sõrme lõiganud, seekord aga kavatses ta lõigata palju sügavamale.
Ta vaatas tera enda peopesas ja ohkas. Milline verine viis suremiseks, kuid ühtlasi oli see ka ainus viis, mis talle kohe kindlasti surma pidi tooma. Tablettidega oli tal kord juba ebaõnnestunud, seekord pidi aga olema teisiti.
Kuldne kesktee oli siiski olemas.
Vilksamisi nägi ta ¾iletil oma peegelpilti, kui ta selle oma tuksleva randmeveeni juurde tõstis ning lõikama valmistus.
Tal oli kahju, et ta seda tegema pidi, kuid see oli ainus viis, ning nii jäi talle õhkõrn lootus, et Kris ei saa tema hukutavast süüst iialgi teada. See asi polnud enam tema käeulatuses; nüüd oli kõik Sandra võimuses.
Ta valmistus lõikama...
„Alex, ei tohi!“ hüüatas kellegi hääl ning enne, kui Alex reageerida jõudis, oli eikuskilt välja ilmunud kogu tal tema tillukese surmarelva käest ära rebinud. „Ei tohi, Alex, ei tohi!“
Kohkunud ilmel vaatas Alex otsa Indrekule, kelle sõrmede vahel tolknes ¾ilett, millega ta oma armetud elupäevad lõpetada oli kavatsenud. Järgmisel hetkel Indrek vandus ning lasi ¾iletil põrandale kukkuda. „Kurat võtaks,“ ütles ta keelega üle oma sõrmede tõmmates. „Ma lõikasin endale sisse!“
Alex pilgutas silmi, justkui lootes, et Indrek on kõigest hetkemeeleolu sünguse loodud illusioon ning silmapilgutuse peale hajub, kuid Indrek oli lihast ja luust ega kavatsenudki paigast liikuda.
„Miks sa siin oled?“ küsis ta, vaadates, kuidas Indrek oma sõrmedele puhub. „Kas sa midagi muud ei peaks ütlema?“ küsis Indrek. „Näiteks, ma ei tea, jumal tänatud, et sa siin oled?“ „Mine ära,“ lausus Alex. „Mina pole sind siia palunud.“ „Ära minna oleks palju kergem, kui uks lukus ei oleks,“ osutas Indrek uksele, mille Alex lukku oli keeranud. „Sa...sa olid kogu aeg siin?“ küsis Alex kahtlustavalt. „Viimased paar minutit, jah,“ tunnistas Indrek. „Ja pagana hea, et ma siin olin! Kes oleks osanud selle peale tulla, et sa otsustad end lihtsalt heast peast tapma hakata?“ „Mitte heast peast,“ sõnas Alex, taibates, et tema suur võimalus oli nii märkamatult mööda libisenud, et ta seda vaevalt puudutada oli jõudnud. „Mitte miski siin maailmas ei sünni ilma põhjuseta. Sina...sa oled veel laps, kellel ei ole mingeid muresid. Sa ei suudaks seda mõista.“
Indrek naeris läbilõikavalt. „Laps, kellel ei ole mingeid muresid? Mis annab sulle õiguse minust niimoodi mõelda?“ Alex kehitas õlgu, soovides vaid, et Indrek lahkuks. Ta tuju oli nullis ning ta tajus, kuidas murdumine iga hetk lähemale jõuab. Indrek ei pidanud seda nägema. Mitte keegi ei pidanud seda nägema.
Nii hea oleks olnud lihtsalt surra, maailma haardest välja libiseda ning hõljuda vastu vabadusele ja lunastusele, kuid oli juba paratamatult hilja.
Tundus, et mingi kõrgem võim on Alexi suremisele vastu. Juba teistkordselt oli ta surmapüüdlus luhta läinud ning võõras abi talle elu kinkinud. Põrandal vedelevat ¾iletti vaadates tundis Alex korraga kirjeldamatut õudust. Mõelda vaid, et ilma Indreku ilmumiseta oleks ta praegu sealsamas põrandal surnuks veritsenud...
Ja mille pärast? Selle pärast, et ta ei suutnud leida viisi, kuidas oma tegude eest vastutada? Ta oli olnud nii rumal, arvates, et kõigi probleemide lahendus talle kohe sülle peab kukkuma. Aeg oli see, mis kõik selgeks pidi tegema ning Alexil oli veel selguse leidmiseks aega. Mitte lõputult, küll aga piisavalt.
„Indrek, ma tahan...“ Ta ei teadnud, mida öelda. Polnud olemas sõnu, millega saanuks väljendada selle tänulikkuse suurust, mida ta praegu Indreku vastu tundis. „Sa ei tea, kui...kui...“ „Sa ei pea midagi ütlema. Ma tean niigi, mida sa mõtled. Lihtsalt...luba, et sa ei ürita seda enam uuesti teha. Ma ei suudaks enam Krisile pärast seda otsa vaadata...“ Korraks jäi mulje, nagu kavatseks ta Alexit kallistada, kuid lõpuks ta siiski loobus. Ta keeras ukse lahti, saatis Alexile igaks juhuks hoiatava pilgu ning suundus seejärel Marianne tuppa. Väga ähmaselt kuulis Alex, kuidas Indrek uuris, kuidas naine end tunneb ja kas ta võib talle äkki rahustavat teed teha.
Alex seisis paar minutit uksepiidale nõjatudes, püüdes saada üle sellest õudusest, mida ta tundis. Mõelda vaid, et ta oli arvanud, et on piisavalt tugev, ning ometi nii häbiväärselt nõrgaks osutunud.
Kui poleks olnud Indrekut, poleks Alexit enam elavate kirjas olnud. Oma piiritus tänulikkuses ei mõelnud Alex kordagi sellele, kuidas Indrek vannituppa oli pääsenud.
Oli asju, mida teadis vaid Indrek ise ning Alex ei aimanudki, kui palju Indrek korraga teada oli saanud.
Ta lükkas vannitoa ukse oma väriseva käega kinni ning kõndis aeglasel, peaaegu leinamarsilikul sammul tagasi oma tuppa, kus ta küll alles tunnike tagasi lahkunud oli, kuid juba aastasadu eemal tundus olevat.
Kris lamas voodis, täiesti liikumatult, ning ainus heli, mis tuba täitis, oli ta hingamise heli. Ta polnud end peaaegu liigutanudki, olles samas asendis, mis terve öö jooksul. Alex imestas alati, kuidas keegi nii rahulikult magada saab.
Nähes Krisi häirimatut nägu ning mõeldes sellele, et tal kõigest äsja toimunust õrna aimugi polnud, kerkis Alexi kurku raske nutuklomp. Ta oli olnud nii rumal, nii uskumatult rumal. Senikaua, kuni tal oli veel üks inimene, kelle nimel elada, ei saanud ta endale suremist lubada, ning vaadates Krisi unist ilmet, teadis ta, et on selle inimese leidnud.
Pisarad, mis olid ootanud välja pääsemist alates sellest hetkest, kui ta Henry laiba leidmisest kuulis, pääsesid lõpuks ta silmist voolama ning talle meenus, mida ta Indrekule öelnud oli. „Sa oled veel laps.“
Praegusel hetkel ei olnud ka tema ise midagi enamat kui laps. Ta oli laps, kes mängis täiskasvanut.
Ta oli laps, kes nuttis.
Ta surus käe suule, et end raputavaid nuukseid peatada, kuid need ei tahtnud kuidagi lõppeda.
Korraga olid Krisi silmad lahti, ning nähes Alexit enda ees seismas ja nutmas, kadus ta näolt viimnegi naeratusevine, mis seal tema uneajal puhanud oli.
„Mis juhtus?“ päris ta ehmunult, kartes, et on midagi halvasti teinud. Mis siis, kui ta oli unes midagi väga sobimatut ja riivavat öelnud?
„Alex, kas ma...ega ometi mina...“ kogeles ta. Alex raputas pead, vedas oma huulile tillukese naeratuse ning üritas oma pisaraid ära pühkida – see oli kasutu üritus, kuna neid voolas ainult juurde. „Ei, mina. Ma...oh jumal, kui sa vaid teaksid, kui rumal ma olen. Kui sa vaid teaksid, mida ma teha üritasin...“ Ta ei olnud kavatsenud Krisile sellest rääkida, kuid sõnad tulid justkui iseenesest, sama iseenesest kui ta pisarad. „Alex, millest sa räägid?“ küsis Kris kohkunult. „Ma ei saa aru...“
Alex haaras ta oma embusesse, ning viisis, kuidas ta seda tegi, oli midagi meeleheitlikku, midagi anuvat. „Kris...ma ei tea, kas sa suudad seda teha, aga ma tahan, et sa mulle andeks annaksid.“ „Andeks? Mille pärast?“ „Kõige pärast. Absoluutselt kõige pärast.“ „Mul ei ole sulle midagi andeks anda, mitte midagi. Kas...kas sinuga on kõik korras?“ Kris kortsutas kulmu. Alexis oli midagi muutunud, ta ei olnud enam see sama poiss, kes ta oli eile. Talle meenus ähmaselt Gabriel, kes ütles „Viimses reliikvias“ oma kuulsa lause:
„Ma pole enam see, kes ma olin eile. Ka teie pole enam homme see, kes te olete täna.“ Alex polnud kahtlemata enam see, kes ta oli eile.
Alex vastas Krisi küsimusele kerge noogutusega. „On. Ma lihtsalt...ah, pole tähtis. Jah, kõik on korras. Tänu sinule on nüüd kõik korras.“ Krisi sõnad soojendasid ta südant ning andsid talle uut jõudu, mille tänane hommik temast välja oli imenud. Kris oli tema isiklik päikesepatarei.
Ta laskis Krisist lahti ning istus voodiservale, tõmmates poisi enda kõrvale.
Nii väga oleks ta soovinud praegu Masumilt nõu küsida. Masumi tundis teda paremini kui keegi teine ning ta leidis alati Alexi küsimustele vastused, ükskõik kui jaburad need ka ei olnud. Masumit polnud aga käeulatuses – ning enda peale pahasena tunnistas Alex, et pole temaga rohkem kui nädal aega sõnagi vahetanud – ning Kris oli ainus, kelle poole ta pöörduda sai.
„Kris, ütle mulle, kuidas sina käituksid olukorras, kus sul on võimalik teha seda, mis on õige, ning seda, mida sinult palutakse? Kumma variandi sa valiksid, kui kuldset keskteed ei oleks olemas ning sul oleks keelatud valida esimest varianti?“ „Mida?“ küsis Kris arusaamatult. „Oota, kas sa saad seda uuesti öelda? Ei, tegelikult pole vaja, ma juba mõistan...aga kumba sa ise teha tahaksid?“ Alex ohkas. „Seda, mis on õige.“ „Siis ei ole ju küsimustki. Tee seda, mis on õige.“ „Aga kui mulle on keelatud...“ „Leia vahend,“ lausus Kris ning ta nägi neid sõnu lausudes välja targem kui iial varem; tundus, nagu oleks ta oma sisemise arukuse vallandanud. „Kui kuldset keskteed ei ole olemas, tuleb sul leida vahend, mis aitab sul talitada oma soovide järgi, samas keelust üle astumata.“
„Vahend?“ Kris noogutas. „Jah, vahend.“
Ning Alexile meenus metallist toos, mis end tema lauasahtlis peitis, ning ta teadis, et on vahendi leidnud.
„Sul on õigus,“ naeratas ta ning tõmbas käega üle oma näo, mis ikka veel pisaratest niiske oli. „Sul on nii neetult õigus. Aitäh sulle.“
Ta kummardus Krisile lähemale, et teda suudelda, kuid koputus uksele peatas ta. „Sisse,“ ütles ta tuhmilt.
Uksel seisis Indrek, kelle näol hetkeks süüdlaslik ilme vilksatas – ta aimas, et oli oma ilmumise väga ebasobivalt ajastanud. Sellest hoolimata ei lasknud ta sellel end rivist välja lüüa.
„Ma keetsin Mariannele teed ning seda tuli kogemata nii palju, et jätkub meile kõigile. Kas te ei tahaks tulla ja ühe tassikese juua?“ „Kellaviietee aeg ei ole veel käes,“ porises Kris, kes ilmselgelt Indreku peale pahane oli, nii praeguse hetke segamise pärast ning ka selle pärast, mida Indrek talle möödunud nädala lõpus teinud oli, ja osutas elektroonilisele kellale, mille punased, vilkuvad numbrid näitasid, et kell pole veel üksteist hommikulgi. „Nii vara tee joomine oleks kõigi brittide mõnitamine.“ „Siis on ju ainult hea, et me britid pole,“ lausus Indrek Krisi sapisele toonile vilistades. „Kuidas siis jääb? Kas te tulete või pean ma kogu selle kannutäie enda kõrist alla valama?“ „Olgu, me tuleme,“ andis Kris alla. „Anna meile lihtsalt minut või midagi. Ma pean ennast riidesse panema.“ Nimelt oli ta ikka veel pid¾aamas, õieti ainult pid¾aamapükstes – oli olnud palav öö ning ta oli oma särgi eemaldanud.
„Võta või kaks minutit, ükski tee ei jahtu nii kiiresti,“ muigas Indrek ning kõndis alumisele korrusele, kus ta kapist teetasse otsima asus.
Kui Alex ja Kris alla jõudsid, oli Indrek juba tassid lauale tõstnud ning valmistus neid täitma. Ta oli tee valmistanud suurde lillelisse kannu, mis tükkidest kokku oli liimitud.
„See kann näeb välja, nagu oleks keegi sellele kallale läinud,“ ütles Kris teeseldud lõbususega. „Mitu hoopi sa sellele õige panid?“ pöördus ta Indreku poole, kes talle mõnitavalt naeratas. „Usu või ära usu, aga kui ma selle kätte võtsin, see juba oli selline.“ „Ma mäletan seda kannu,“ ütles Alex mõtlikult ning istus koos Krisiga lauda. „Mu ema sai selle Kaurilt pulmakingiks...siis, kui ta minu isaga abiellus.“ Kuna Marianne juba teist korda abielurannas peatus, leidis Alex, et see täpsustus on vajalik. „Ma võisin olla umbes seitsmene, kui ma selle kogemata laua pealt maha lükkasin. Mu isa oli äsja surnud ning mu ema oli väga õnnetu...ta pole elus mu peale nii kõvasti karjunud, kui ta tookord tegi. Ma liimisin selle kannu samal õhtul ise kokku, et ta tuju parandada.“ Talle meenus lugu Emilist ja supitirinast.
„Kuldsed käed, kuldne süda...“ pomises Indrek mõtlikult. „Sulle on seda muidugi kindlasti korduvalt öeldud,“ muigas ta kergelt, nähes Krisi, kes sellest, et Indrek Alexile komplimente teeb, sugugi lugu ei pidanud, vihast ilmet.
Nad jõid vaikides teed, kuni terve kann tühi oli, ning ei rääkinud peaaegu millestki: Kris jälgis vargsi, kuidas Indrek kommipaberitest midagi kaardimajakese taolist ehitas – kommikauss, mille Marianne alles möödunud õhtul imehäid Mesikäpa komme täis oli valanud, vajas taas täitmist – ning Alex, kes tuimalt teetassi käes hoidis, kuid siiski hoolikalt jälgis, et ta teed üle tassiääre ei loksutaks, kaalus vargsi, kuidas oma vahendit õigesti kasutada.
Kris oli talle suurepärase idee andnud ning tema ülesandeks jäi vaid välja nuputada, kuidas seda õigesti rakendada.
Ootamatult tabas teda inspireeriv mõttevälgatus ning ta pani teetassi, millest ta vaid paar lonksu rüübanud oli, käest. „Ma tulen kohe tagasi,“ vabandas ta end ning tormas oma tuppa. Indrek vaatas talle kahtlustavalt järele, justkui pidades aru, kui ohtlik Alexi praegu üksi jätmine on, kuid raputas allaandvalt pead ning lonksas juba peaaegu jahtunud teed. Ta ei saanud ometi Alexit väikese lapse kombel valvata, eriti arvestades seda, et korraga oli mõte temaga omavahele jäämisest Indrekule väga hirmuäratav hakanud tunduma.
Ta soris mitu minutit oma lauasahtlis, kuni tõmbas lõpuks välja selle, mida ta otsis – paberilipiku ühe telefoninumbriga. Ta võttis oma telefoni, kontrollis akupulkade arvu – neli – ning valis seejärel numbri.
Toru tõsteti pärast kolmandat kutsungit. „Uurija Tõnu Toobel, tere päevast,“ lausus hääl teisel pool toru. Alex köhatas, üritades oma häält rahulikuks sundida. „Tere päevast. Ega te juhuslikult ei oska öelda, kas ma saaksin rääkida uurija Helin Malliga?“ „Helin Mall viibib hetkel puhkusel ning naaseb alles järgmisel esmaspäeval. Ta võttis oma sünnipäeva puhul nädala jagu puhkust. Kas te soovite talle midagi edasi öelda?“ „Ei, ei,“ ütles Alex tõtakalt oma plaani ilmnenud asjaoludega kohandades, „just seetõttu ma helistasingi. Ma olen talle sünnipäevakingituse võlgu ning kavatsesin selle ta töö juurde saata, et teda üllatada, kuid kahjuks olen ma aadressi unustanud. Uurija Toobel, kas te ei tahaks mind aidata ning mulle aadressi öelda? Ma arvan, et uurija Mallil oleks selle üle väga hea meel.“ Hetkeks tundus mees kõhklevat ning tundus, et ta ei usalda Alexit; lõpuks ta aga leebus. „Kui see on vankumatu vajadus, siis hästi,“ nõustus ta. „Kas teil on paber ning pliiats käepärast? Ma ütlen teile aadressi, kirjutage see üles...“ Ning ta ütleski Alexile aadressi. „Ma jään teile tänu võlgu,“ sõnas Alex viisakalt, olles aadressi kirja saanud. „Te olite mulle suureks abiks.“ Ta ütles lühidalt hüvasti ning lõpetas seejärel kõne.
Ta võttis metallist toosi oma lauasahtlist välja ning kaalus seda oma peos. See oli kerge, palju kergem kui Alexi must südametunnistus.
Toosi sahtlisse tagasi pannud, lükkas selle peale varjava paberikuhja. Veel paar päeva pidi see toos sahtlis ootama. Veel oli paar päeva aega.
Talle meenusid Sandra sõnad, millega õde teda varem kostitanud oli. Sandra oli talle mõista andnud, et ta ei olnud isegi mitte proovinud kedagi armastada.
Alexi kulm tõmbus kortsu. Sandra oli vaid kolmeteist aastat vana. Mida teadis tema armastusest ja selle erinevatest vormidest? Nii noores eas võis Sandra olla tuttav vaid kiindumuse, ei millegi enamaga. Ja ometi olid Sandra sõnad Alexit sügavalt puudutanud, kuna sügaval sisimas teadis ta, et ta õel on õigus. See väike tüdruk suutis näha nii sügavale tema hinge, kui keegi teine seda ei suutnud.
Mõnes mõttes Alex kartis armastust. Ta oli seda alati pidurdavaks jõuks pidanud, mõtlemata sellele, et armastus on armunule tõeliseks hingekosutuseks. Pikka aega oli ta seda tunnet vältida üritanud, kuid lõpuks oli see ta kõigist tema püüdlustest hoolimata kätte saanud. Ta teadis seda, teadis seda samal hetkel, kui see mõte end talle pähe istutas.
Ta ei saanud end üles anda, isegi kui ta tundis, et see on ainus õige käik, mis selles saatanlikus malepartiis veel võimalik on. Kõigest üheainsa silmapilgu jooksul oli see käik mõeldamatuks muutunud. Õige oli mõeldamatuks muutunud.
Sandra oli Alexile öelnud, et ta armastab Krisi ja kuigi Alex tol hetkel sellele vastu oli vaielnud, ei saanud ta tõega vaielda. Esimest korda üle aastate, võib-olla koguni esimest korda terves oma elus tundis ta, et armastab kedagi ja on võimeline end armastusele pühendama.
Ta armastas Krisi ning pidi end temale pühendama; ta koguni soovis seda teha. Enda üles andmine oleks kõik tema lootused lõhkunud.
Ta vaatas oma käes olevat paberilehte, millele ta aadressi oli kirjutanud, ning rebis selle ribadeks, visates need oma laua alla paberikorvi. Milline kasutu loodusvarade ja tindi raiskamine.
Ta ei teadnud, kauaks talle veel vabadust on jäänud, kuid ta ei saanud selle ise lühendamist endale lubada. Korraga oli tal liiga palju kaotada. Ausalt öeldes oli tal juba pikemat aega liiga palju kaotada olnud.
Eemalt kostusid kellegi tasased sammud, mis Alexi toale lähenesid, kuid siis peatusid ning taganesid. Alex astus paari tõtaka sammuga koridori ja nägi, kuidas Kris, selg ees, minema püüdis hiilida.
„Millistel põhjustel sa tagurpidikäiku rakendad?“ tahtis Alex teada. Krisi silmad tundusid tema küsimuse üle naervat, kuid tema näole kerkiv puna paljastas, et ta tunneb piinlikkust. „Ma tahtsin välja uurida, miks sul nii kaua läheb, kuid mõistsin, et ma peaksin sulle pisut hingamisruumi jätma. Ma ei saa ju sul ometi küljes rippuda nagu takjas.“ „Tegelikult mulle meeldib, kui sa seda teed,“ vastas Alex, üllatudes sellest, kui siiralt need sõnad kõlasid. Ta ei oleks iialgi arvanud, et suudab öelda midagi nii siirast.
„Mida?“ Kuigi Krisi liikuvate huulte vahelt häält ei tulnud, teadis Alex, et see on just see, mida ta öelda, küsida soovib.
„Mulle meeldib, kui sa minuga koos oled ning ma tahan, et sa alati minu lähedal oleksid. Võib-olla ei ole ma sulle piisavalt välja näidanud, kui tähtis sa minu jaoks oled, kuid ma luban, et korvan selle. Sa saad seda teada...ma tõotan pühalikult, et sa saad seda varsti teada.“
Veel üks lubadus, mõtles ta mõrult, mõistes, et lisaks lubaduste andmisele peab ta ka tõsisemalt ka nende täitmisele keskenduma. Samas ei olnud mõte sellest sugugi ebameeldiv, kuna mõlemad lubadused, mis teda vaevasid, olid meeldivad ning seotud sama isikuga.
Märkamatult oli ta paar sammu liikunud ning teda ja Krisi lahutas nüüd õige rohkem paar sentimeetrit. Teades, et Kris ei teegi katset teda tõrjuda, asetas Alex oma käed ta õlgadele ning vaatas talle silma. Hetkeks peegeldus Krisi silmis segadus ning ta püüdis aimata, mida Alex mõtleb, kuid paar sekundit hiljem see kadus. Võib-olla oli Kris leidnud killukese selgust, Alex ei teadnud seda. Niiviisi seistes ning Krisile silma vaadates teadis ta vaid, et need on kõige ilusamad silmad, mida ta iialgi näinud olid. Need olid niisama hülgehallid kui meri, millest rääkis üks vana laul, ning neis põles õrn, kuid eksimatu tuli.
Alex teadis, et võlgneb Krisile ülestunnistuse, millega ta nii kaua viivitanud oli. Tõsi, Indreku saabumise päeval oli ta üritanud sellega ühele poole saada, kuid sõnad ei olnud õigel ajal välja tulnud ning ka praegu oli absoluutselt sobimatu hetk. Alex ei saanud ometigi juba pikka aega ta keelel olnud sõnu lihtsalt keset koridori välja pahvatada.
Neisse võrratult hallidesse, teatud valguses peaaegu lumekarva silmadesse vaadates ununesid Alexil kõik õudused, mis vaid paari viimase tunni jooksul toimunud olid. Teadmine Henry laiba leidmisest ning politsei ebameeldivast külaskäikust neelati samasse sügavikku, kuhu kadus ka mälestus tundest, mille oli tekitanud Alexi pulseeriva veeni vastas olev külm tera. Kõik see kadus, jättes Alexi hinge kummaliselt vaba tunde. Millal viimati oli ta end nii vabana tundnud?
Selline siis oligi armastuse jõud.
Enne, kui Alex arugi sai, olid nad suudlusesse sukeldunud. Krisi huuled olid tema omade vastas nii pehmed ja soojad; kõige täiuslikumad huuled maailmas. Nad seisid keset koridori ning mõte sellest, et keegi nad iga hetk avastada võib, ei mahtunud neile kummalegi pähe. Ainus, millele nad mõelda suutsid, oli see, kui õige see kõik tundus. Tundus, et teineteist armastades teenivad nad midagi endast suuremat.
„Me peaksime minema ja selle neetud tee lõpuni jooma,“ sõnas Kris, kui Alex üürikesteks hetkedeks ta huuled vabastas, et hinge tõmmata. „Indrekul on ütlemine, mida ta rõõmuga meie peal rakendaks, kui me talle selleks vaid võimaluse anname.“ „Ja mis see ütlemine siis on?“ päris Alex, mõeldes selle küsimuse juures kõigele muule kui Indrekule. „Indrek ütleb alati, et maailmas on kolme liiki inimesi: mehed, naised ja need, kes oma tee ära lasevad jahtuda. Usu või mitte, aga viimased on tema meelest need kõige hullemad.“ „Mind ei huvita, mida Indrek arvab ning mind ei huvita ka mingi tee, aga kui sa leiad, et me peaksime tema vastu viisakad olema ja inglise teepidu edasi mängima, teen ma seda rõõmuga.“
Indrek ootas neid köögis, juues juba kolmandat tassitäit teed ning ilmutades selgeid tüdimuse märke. „Maailmas on kolme liiki inimesi,“ lausus ta. „Mehed, naised...“ „...ja need, kes tee ära lasevad juhtuda,“ vastas Alex. „Ma olen kuulnud, ei viimased kipuvad nendest kolmest kõige hullemad olema.“ Ignoreerides Indreku imestunud näoilmet, tõstis Alex oma teetassi huultele ning jõi. Oli tõsi, et tee oli jahtunud, kuid Alex polnud kunagi tulist teed armastanud ning ta ei kavatsenud selle kohta ainsatki sõna öelda.
Indrek vaatas talle üle laua otsa ning Alex tabas ta pilgu. Tundus, nagu noomiks see pilk teda selle eest, mida ta endaga teha oli üritanud, juhtides tähelepanu sellele, kui palju Alexi elus ilusat on. Alex vastas sellele pilguga, milles peitus vaikne noogutus. Tema pilgu tähendust mõistnud, pööras Indrek oma pea ära ning sirutas käe suhkrutoosi järele, raputades kuuma joogi sisse neli lusikatäit suhkrut.
„Portselan on midagi imelist,“ lausus ta mõtlikult teetassi enda käes keerutades. „See on nii ilus ning samas nii habras, et maha pillates läheb see kindlasti katki, jättes endast maha vaid hunniku teravaid kilde.“ „Portselan?“ Kris tegi grimassi. „Mees, sa oled viimase piirini imelik. Sinu eas peaks rääkima naistest ja autodest, mitte portselanist.“
Nähes, kuidas Indreku suu mossi tõmbus ning Kris teda arusaamatult põrnitses, ei suutnud Alex naeratamata jätta. Lause, mille Indrek ütles, ei rääkinud sugugi portselanist, nagu algul arvata võis. Portselanil oli selles lauses vaid metafooriline tähendus. Portselani all mõtles Indrek elu.
Jah, portselan oli ilus, kuid samas pööraselt habras, ning kuigi Alex selle mitu korda vabatahtlikult vastu maad kildudeks oleks virutanud, oli ta nüüd võtnud endale eesmärgiks seda iga hinnaga hoida.
„Mõni portselan ei purune, kuidas sa seda ka lõhkuda ei püüaks,“ sõnas Alex Indrekule otsa vaadates ning Indreku silmades peegeldus naeratus.
Pealkiri: Re: Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] ![Bad romance[lõpetatud + ALTERNATIIVNE LÕPP] - Page 12 Icon_minitime](https://2img.net/i/fa/icon_minitime.gif){kind=icon}
8/11/2010, 20:58
tegelikult olen ma suuuuht kade (mitte suht aga väga). 
OMG!
