Vabandan ette, et ma olen kindel, et tegelikult käivad need asjad hoopis teisiti, aga kuna mul omi kogemusi ei ole, siis lasin fantaasial lennata
Uus algus.
Valgete seintega koridoris kõlavad tümpsuvad sammud. Tihedalt üksteise kõrval kõnnib kolm meest. Kahel äärmisel on ühesugused tumesinised vormid seljad ning nad talitavad enda keskel kõndivat vanemat meest mööda koridori sihikindlalt edasi. Keskmise mehe hõbehallid juuksed tunduvad heledas valguses lausa valged ning tema kahvatu nahk justkui helendaks. Tal on seljas valge särk ning selle peal kulunud hallid tunked.
Mehe peas valitseb segadus, erinevad emotsioonid, mis korraga talle peale on valgunud, võtavad ta lausa hingetuks. On kuulda, kuidas ta vaikselt hingeldama hakkab ning otsaees on näha väikesi higipiisakesi. Ta tunneb kergendus, õnne, viha, kuid eelkõige hirmu. Hirmu selle ees, millele ta vastu kõnnib. Liigagi kaua on ta olnud suletud seinte vahel, eraldatud teistest inimestest ning maailmast. Nüüd lõpuks on tal võimalus uuesti elada. Võimalus otsast alustada.
Mehed jõuavad koridori lõpus oleva ukseni ning üks tumedas vormis mees võtab taskust pisikese kaardikese ning laseb selle ukse kõrval seina küljes oleva aparaadi eest läbi. Kostab vali piiksatus ja mees lükkab ukse lahti.
Nad jõuavad väiksesse kollaste seintega ruumi, mida valgustavad kaks võrdlemisi väikest akent. Üks sein on kaetud kaustasahtlitega ning teise seina ääres on suur pruun kirjutuslaud. Laua taga istub heledapäine noor naine ning kirjutab midagi tema ees olevasse kaustikusse.
"Kalev Raudla." sõnab üks mundris meestest rangelt.
Naine tõstab ehmunult pea ning jõllitab mõnda aega uudishimulikult hallipäist meest, kelle näol valitseb nüüdseks vaid pöörane hirm.
"Miks sa kardad, nüüd hakkab ju kõik hästi minema." Naise hääl väriseb natuke, kuid tema hääles on kuulda sügavat huvi. Ta tõuseb aeglaselt toolilt püsti ning läheb kaustasahtlite juurde ja hakkab sealt õiget nimesilti otsima.
"Ma olen mõrvar. Minu koht peakski siin olema. Igavesti. Varsti olen ma nagunii tagasi." Mehe hääles kostab sügav enesepõlastus ning ta krimpsutab tülgastunult nägu. Hetke pärast muutub see uuesti lubivalgeks ning hirmunud ilme tuleb tagasi. "Ma ei saa seal hakkama. Mul ei ole kedagi. Ma ei saa..."
Naine pöörab murelikult ringi ning vaatab mehe sügavatesse sinistesse silmadesse. "Miks sa siia sattusid?"
Valvurite näod on täis imestust, kuigi nad püüavad seda ükskõiksuse maski taha peita.
"Ma tapsin inimese. Ma olen mõrvar." sõnab mees ning pöörab oma pilgu häbistunult aknast välja.
"Sa tapsid inimese ja sa vastutasid selle eest. Sa kandsid oma karistuse ära. Nüüd on aeg lasta minevikust lahti ja edasi minna. Sul tuleb edasi liikuda. Ma ju näen, et sa ei ole halb inimene."
"Ei ole?" mehe häälest on kuulda, et ta seda ei usu, kuid ta näost on näha, et ta tõepoolest loodab, et nii on.
"Muidugi ei ole. Sa tunned ennast süüdi. Sa häbened oma tegu. Sa sooviksid selle iga hinna eest tagasi võtta. Sa ei ole halb inimene."
Mehe näole ilmub arglik naeratus ning tema silmade ümber tekivad väikesed kurrukesed.
Naine tõmbab ühe sahtli lahti ning tõstab seal välja väikese karbi, milles on natuke paberraha ning tolmunud välisjalanõud. Ta ulatab karbi mehele, kes välisjalanõud kiiresti jalga tõmbab ning raha taskusse pistab. Ta kirjutab paarile naise antud paberile alla ning hakkab koos kahe valvuriga siis suure rauast välisukse poole minema.
"Alusta otsast, ära jää minevikku. Uus elu!" hüüab naine veel talle sõbralikult järgi.
Mees pöörab nüüd jube julgemalt naeratades pead ning noogutab rõõmsalt. Kogu hirm on kadunud. Teda ootab uus algus.
Pealkiri: Uus algus. 
17/1/2010, 13:14
