Mulle pole kunagi pikad hüvastijätud meeldinud. Ma olen alati vihanud vesiseid silmi, nohisevaid ninu ja soovitusi, mida oma edasise eluga peale hakata. Ma lihsalt pakkisin oma asjad ja lahkusin suurema kärata. Mitte kedagi polnud mind mu uuele elule vastu saatmas.
Väljas oli juba hämar ja kohale pidin ma jõudma alles keskööks. Mulle sobis see ideaalselt. Selle tõttu ma ju valisingi bussi, mis sõidab pimedas.
Astusin külmast südatalve õhust sooja bussi ning hõivasin koha masina tagaosas.
Vaatasin bussi tunglevaid inimesi- noored, vanad, üksinda reisijad ning gruppides liikujad, kuid selles, et neil oli kindel sihtpunkt, kuhu minna, olin ma natuke rohkem kui lihtsalt veendunud.
Surusin oma kuuma lauba vastu jäist aknaklaasi ja jälgisin silmade pilkudes inimesi, kes mööda kõndisin. Vaatasin mööda ruttavaid täiskasvanuid, kes pärast tööpäeva koju minemas, silmitsesin lapsi, kes olid tulnud lasteaiast ja olid emade- isade käeotsas. Tundsin, kuidas silmadesse tõusid kahetsuspisarad. Mul polnud enam kohta, kuhu minna. Ma polnud enam oodatud.
Hingasin sügavalt sisse välja ja võtsin jopetaskust pileti. Lugesin kohta, kuhu buss suunduma pidi ja silmi sulgedes kerkis mu silme ette bussijuhi pilk, millega ta mind jõllitanud oli, kui küsisin piletit lõppu. See oli nii haletsev ja valu täis. Nagu ta oleks teadnud, mida ma tunnen. Tühjagi. Ta ei teadnud midagi!
Buss hakkas viimaks liikuma. Ohkasin kergendatult ja viisin veel hetkeks pilgu välja. Ma vihkasin seda kohta. Ei iial enam, oleks ma tahtnud kriisata. Hoidsin hetkeks hinge kinni ja sulgesin silmad. Uni võttis mu üle võimust.
"Neiu!" lausus keegi ja raputas mind õlast. Avasin silmad. Lõpp- peatus. Ma tundsin seda. Noogutasin, andmaks märku, et kõik on okei.
Väljusin bussist ja vaatasin hetkeks enda ümber ringi.
"HEI!" kostus ja ma pöörasin end ümber. Tema. Siin. Nojah. Ta sammus kindlalt minuni ja andis mulle suure, sooja kallistuse.
"Uus algus tuleb parem, ma luban," sosistas ta ja ma vaatasin talle otsa. Seda poleks ma oodanud. Ma poleks isegi TEDA siia oodanud, kuid ometi usaldasin ma ennast tema kätesse ja me läksime käsikäes uuele elule vastu.
-
Mind bussiga sõitma lasta on ohtlik. Ainult siis tulevad sellised tobedad ideed pähe. Igatahes arvamusi & kriitikat! Tähhtähh.
Ressu.
Pealkiri: "Uus algus" 
27/2/2011, 19:40