Luuletused

Üks väike talvine luuletus siis.

Taevast langes lund ja inglite pisaraid
Üle helkiva lume päiksekiir tantsis vaid
Viimane päiksekiir, loojangu viimane ehe
Tema varjus peitis end öö nii kõhe
Puhus lõikav tuul ja nii külm oli maa
Järve kaanetas pakane, kohises laas
Lumehange rüpes lamas üks jäätunud hing
Üks külmunud süda, üks lõppenud ring

Oi raisk, kui heaaaaaaa

Minu tänane kirjanduse kodutöö, teemaks tänapäeva noorus


Mõtisklus

Kas taud meil vaevab noorte sugu
Kas ootab allakäigutrepp
Nüüd palun kuulge minu lugu
On terav selle riimi mekk

Mis oluline eakamaile
Ei see köida noorte meelt
Nad mõtlevad vaid halja oksa peale
Ja julgelt tarvitavad teravmeelt

On keeruline noorte rada
Kuid elu siiski pole kadalipp
On veidi pingutada vaja
Et kõik võiks olla täiuslik

On noorte sammud ikka sirged
Kui silme ees neil kindel siht
On töökad nad ja tihti virged
Ei tuule mõjul paindu piht

See luul on kirjutatud selle aasta viimase mata tunni ajal koos Tultsiga ning selles on vihjed neljale raamatule :)
**

Abrakadabra ja simsalabim
Udust ilmugu Golemi silm
Abrakadabra kvintett-sekstett
Kadunud on Samarkandi amulett

Et karistada pätti, kes mu auto ärandas
Avan ma lahkelt Ptolemaiose värava
Ning kui kätte kord jõuab mu surisäng
Saab läbi ka mu troonide mäng.

Kiqle, kes usub lume tulekusse.
**

Ei midagi peale lume ja jää
Kõigest külmunud, rahutu väli
Ainult härmatand aken ja udune klaas
Väljas vaikus ja pühalik heli
Heidan õue ma pilgu ja tunnistan taas
Talve muinasmaa lummavat võlu
Silmad sulgen ja kuulan, kuis sahiseb laas
Selle ime jaoks liigsed on sõnad

Aaaawwww :) Väga heaa!
Ma endiselt usun, , ma tean, et lumi tuleb

Täna astusid mu vanaema juurest läbi kaks lahedat Jehoova tunnistajat
**

Perhaps salvation's what he wants
Perhaps it's peace of soul
Every night and day he sends
To the Lord his vows
Beliefs are all that he's got left
Of his human ore
Blessings are upon his flesh
Till the very core
He's got a little book he treasures
Even more than life
With its pages filled with wisdom
He's trying to ease his inner strife
On his knees, he bows and prays
Although the world around him sways
In the Father he believes
And the Satan's sinful deeds
He's the first and he's the last
Hidden behind the virtuous mask
Goodwill always with him stays
While he's catching glorious rays
He's not blind, he knows the truth
The Holy Spirit is not true
And still he looks into the sky
As days and years are passing by
He knows it's always out of hands
The divine road in which he stands
He knows it and he has to cope
And sparkling ceiling feeds his hope.

I create poetry from my heart
I'm creator whom wisdom itself is art
Not to brag, but I believe in rhymes
That bring us feelings from ancient times
A sharp pen can turn the world around
When it tampers old beliefs to the ground
A single syllable can make the difference
When the writer isn't weak-minded and indifferent
War of the words, however, are venomous
Destruction they bring upon us is so enormous
I should retreat, at least for tonight
And work on something that's just and right
No more blood to suck out of my pen
As my peacefulness is resting under my hem.

Jupiterist ja härjast


Kes olen mina? Härg
Kes oled sina? Jupiter
Mis on mu patt? Mu õnnepüüd
Mis on su patt? Sul pole süüd
Mis mürgitab mu hinge? Mu piiritu õelus
Mis mürgitab su hinge? Su veatu headus
Mis on mu tahe? Vaid su surm
Mis on su tahe? Et lõppeks mu voli julm
Mis on mu viha? Su eksistentsi tühisus
Mis on su viha? Mu mõistmatus ja rumalus
Mida ma tean? Mitte midagi
Mida sa tead? Rohkem kui sedagi
Mida ma väärin? Ehk karistust
Mida sa väärid? Mu armastust
Mis on mu keelel? Vaid sõnad kurjad
Mis on su keelel? Mu raskus su turjal
Kes olen mina? Härg
Kes oled sina? Jupiter.

Ilma igasuguse poindita luuletus, pandud kokku inka tunnis kirjutatud lausetest.


Ignorance is as good as commiting a crime
I hit my head against the wall from time to time
Fame and fortune won't always make a good life
I've had my share of sleepless nights
Everyone can make mistakes once or twice
Oh, a life in a bed of roses would be nice
But my curtain call keeps me in a different place
Where human race is fighting face to face

Mulle meeldib ka vahel lihtsalt niisama, seosetud teksti riimi panna. Kasvõi, kõlagu ilusti, mõtet ei pruugugi olla : D.

Mingi totakas talveluuletus.
**

On lagendikul lumeväli
Ja taevalikult vaikne kõik
Vaid kostab habras kellaheli
See mets, see unelmate paik

On talve keep nüüd katnud maa
Ja taevast langeb helbeid valgeid
Laugel vallil liugleb saan
Mis püüab talverõõmu algeid

See tuttav mets, mu muinasmaa
Kui kordki saaks veel sinna
Ma igatsuse rõhumisest
Siis saaksin vabaks rinna

On lagendikul lumeväli
Ja taevalikult vaikne kõik
Mu unelmais see eal ei hävi
See mets, see maa, mu kodupaik.

See luuletus on pärit ühest mu jutust ning kirjutatud ühe tegelase vaatenurgast.
**

Kuidas küll lõpeb me armastus
Kas kui Romeo-Julia tragöödia
Mis saab küll, kui katkeb mu kannatus
Millal ometi lõpeb komöödia
Sellest, mida olen maitsnud ma ihast
Ma olen neelanud mõõka ja tuld
Siis arvan, et tean piisavalt vihast
Et öelda, et kõik pole kuld
Olen vaeva ja valugi näinud
Vaadeldes pimedas hõõguvat kuud
Põrgupimedaid radugi käinud
Deemoni peegeldusele andnud suud
On hinges võimul nukker tuju
Mind kummitab su sünkjas kuju
Kui vaid saaksin lahti raevust
Ma sinuta veel hingan vaevu

Slip Away Unnoticed

I slip away
And no one will notice
And no one will care
The didn't know I was there
I slip away
Without remembering who where
These mindless, nameless people
Who were with me over there
I slip away
And walk through the cold night
To my little kingdom, my secret place
Where someone will miss my face
I slip away
No one's by my side, I'm all alone
And these people don't know
They won't tell me why it is so
I slip away
Because I already know
There is no one
Who would want me not to go
I slip away
I have no reason to stay
I just turn my back and finally walk away.

Elu ilme

Elu pole vaid killuke kõigest
Vaid ilmetu osake valest ja õigest
Vaid lõiguke karedast teest
Vaid tilgake voolavast veest
Vaid saatuse sünge sõrm
Vaid närtsinud lilleke õrn
Vaid usk ja lootus, elu ja surm
Hirm ja arm, nii karm
Elu on lõpmatus, kõik kõiges
Elu on kõiksuseks vales ja õiges
Ning saladustest tulvil igavik
Ühte põimunud tulevik ja minevik.

Issand on jh!

Dekadents

Ma olen väsinud
Kõigest tüdinud
Hingelt kärbunud
Loomult mandunud
Võimetu leidma jaksu
Vedama kaigast vastuoksa
Elule, mille tahe
Minu omale vastupidine ahel
Olen andmas alla
Silmakirjalike inimeste ridade ees
Juba loobunudki naeratusest
Mida ei iial enam naeratada malda
Süda ja hing, päevast nüristund
Tuimade nägude eksistentsist tüdinud
Kõigest loobunud
Dekadentsist joobunud
Nii palved valla
Kuis vihma kallab
Ma lähen alla
Igavikulisse Surmavalda.

Kirbu kombel pureb maiseid rõõme igavus,
Närib närvipinge, raputab elu pinevus
Need kokkusobimatud tunded kui tühjad tassid
Ei talu viisi, kuidas maailm petab ja vassib
Elu, elu vist väärtusetuks on muutunud
Evolutsioon enda ümber vaid nelja seina puutub
Mis piiravad kui tarad, kui teravad orad
Pole väljapääsu sest rabast, inimene ei ole vaba
Tühjus, tühjus vallutab üha rohkem silmi
Üha rohkem nägusid toodab mõttetühje ilmeid
Närbunud on uus generatsioon, hävingu äärel tsivilisatsioon
Haridussüsteemi kuninga peas on orjade kroon
Väriseb tempel, mil kõiguvad talad,
Inimkond õhku ahmib kui kaldale uhutud kalad
Iseennast hävitades, aeglaselt välja suretades,
Elu naudinguid kobades, mis peidus olematu surematuse tubades.

Üks väike hetkeemotsioonide ajel sündinud käkerdis, mis räägib sellest, milline ma enamikule inimestele(või vähemalt ühele konkreetsele isikule)tundun.
**

Mul kodus on üks kuri loom
Kel kurjast kurjem iseloom
Ta luurab minu voodi peal
Ja kõiki õelalt passib sealt
Ta ilge nägu trossis
Ja huuled õelalt mossis
Ja kulmgi kortsu käriseb
Loom uriseb ja pläriseb
Vaid kurje sõnu loobib
Ka süütud saavad hoobi
Ta vahel vajub kössi
Ka teised tõmbab lössi
Ja tuju ta veab alla
Kui naeratada maldad
Ta on üks väike tigedik
Kes kurjem on kui sigudik
Ta hammustab ja pureb
Kuid ei selle kätte sure
Nii väike, kuid nii õel
Sind salvab ta kui nõel
Mul kodus on üks kuri loom
Kel kurjast kurjem iseloom
Mis sest et riim on veider
Just nii mind näevad teised.

;'(,'( Heeeeelllllllxxxxxx, miks Sa nii hästi kirjutad????????????

JUBEDALT HEAD RIIMID!!!!!


Lihtsalt, katastroofiliselt inspireerivad read. Ohhhh, siiras kummardus!!!!

Aiii, suur-suur tänu Aga sina oled osavam, sa ju tead seda
**
Tundetu tundeline mõttearendus

Külvates segadusi
Kesk vastusteta küsimusi
Mida keegi ei küsi
Kuid ka vaiki ei püsi
Kulutades häält
Mis pole seda väärt
Rääkides tühje sõnu
Tekitades tühja kõmu
Palvetades, põlvitades
Vastuseid oodates
Mida kuskilt ei paista
Ja ka usk mind ei aita
Küsides endalt, kas armastus
On tõelisus või vaid õnnetus
Küsides endalt, kas suudan tunda
Veel enne, kui suren ja vajun mulda

Kurgus kipitab, ninas nohutab
Ma veel ei maga, süda on selleks liiga paha
Nina punane kui kartul
Mis ka põhjapõdra üle trumpaks
Kui saaks, paneks kummikud jalga
Ja läbi tatimere sumpaks
Olen pilves ühest tabletist ja teisest
Neo-Angin ja Septolete plus - minu tänane hommikueine
Kaela ümber sinine sall
Vähemalt üks lümfisõlm on paistes nagu pall
Ei mingit matat, riigikaitset ega saksa keelt
Vaid veekeetja ja suur kotitäis musta teed
Täna koolis ei käinud, sinna ka homme ei lähe
Ei saa rääkidagi, sest hääl on kähe
Seagripp või lihtsalt külmetus, ei tea
Olen juba unustanud, millal enesetunne oli viimati hea
Te hoidke eemale, sest äkki nakkab
Mu hiiliv sõber haigus ka teile külge hakkab.

Minu väike hale tõlgendus Erich Kästneri luuletusest "Sachliche Romanze."
**

Juba kaheksa aastat nad teineteist teadsid
Ja ehk veel paremini kui end
Kuid mured, mis puresid, lõksu neil seadsid
Katkes arm nagu liblika lend

Nad olid nukrad, kuid hullasid siiski
Teesklesid lõbusust kurval moel
Nii lõpmatult kaua aega nad viitsid
Hoides pisaraid tagasi tahtejõu toel

Möödus aknast laev, meelitas sadamakai
Oli õhtu ja vaevalt pool viis
Neid ootas kohv, sekka suhkrusai
Mängis keegi vist klaverit siis

Linna väikseimas kohvikus lõppes neil tee
Nad istusid, ees tühi tass
Ka õhtul end varjasid seal nad veel
Ei kellegi muu kui üksteise eest
Ja ei mõistnud, et lõpnud romanss.

Test-a-ment

Oma mangakollektsiooni pärandan ma Gerdale
Oma "Videviku" aga jätan hoopis Tuulile
Vanaema saab mu raha, ema saab mu sokid
Need on hästi villased ja talvel väga popid
On kuskil veel üks väikest pudel
Mis plastist tehtud, sisu vedel
Teid palun, jooge põhjani
Ja pidutsege õhtuni
Mul meeldis nali, meeldis naer
Veel kapi taga peidus aer
Kui selle jätan isale
Te ärge liialt kisage