Armastust ja nohu ei saa varjata.[7]

Tsau.
Olen järjekaid kirjutanud enda lõbuks ja lihtsalt nn. oma hetke emotsiooni välja elamiseks. Nii et jah, ma hakkan, siis pihta.
___________________________________________________________________

1. osa

Tühjus. Tappev tühjus. Sa ei tunne mitte midagi ja võid vahtida lage tunde, kui mitte päevi, ilma, et ära väsiksid. Uskumatu mida võib kõigest üks sõna sinu maailmaga teha. Üks sõna ja sinu maailm on löödud pihuks ja põrmuks. Sa soovid, et sureksid, aga sa tead, et see ei ole tõsi.

"Palun, lihtsalt...ära,"ütles tüdruk proovides näida nii tugev, kui võimalik."Lihtsalt, lahku."Poiss, vaadates segaduses olev ilme näol, tüdruku poole, kes vaatas ainiti aknast välja. Ta tahtis midagi öelda, aga teadis, et see teeks asja ainult hullemaks. Lõpuks otsustas ta alla anda ja mitte enam üritada. Noormees kõndis ukseni, pööras korraks ümber ning lausus:"Hüvasti,"ja lahkus. Kohe kui uks sulgus, langes üle neiu põse pisar ja nende järgi veel tuhandeid pisaraid. Tema hinge kattis tühjus.


"Keiu, kas sa süüa taha?"kuulis tüdruk teiselt poolt ust, millele järgnes kolm koputust. Kopp, kopp, kopp. Irooniline, neiu maailm varises täpselt kolm tundi ja kolmkümmend neli minutit tagasi kokku ja talt küsitakse, kas sa süüa tahad, nagu mitte midagi ei oleks juhtunud. Keiu, jõudes nende 3 tunni jooksul otsusele, et tema nende pärast ei nuta, kes talle haiget on teinud, tõusis oma voodist püsti ning lausus natuke väriseval häälel, "jah."Kuuldes uksest kaugeneivad samme astus ta peegli ette ning ahhetas. Ta nägu ja silmad olid pisaraitest punased.


Vannituppa jõudes kõndis neiu lihtsalt külma dušši alla, koos riietega. Peale 20 minutit lihtsalt ligunemist kõndis ta tilkuvate riietega enda toa riidekapi juurde. Ta võttis kõik oma riided seljast ning otsis pesusahtlist endale uue pesu. Lõpuks, kui otsustas jalga panna lillad lühikesed püksid ning T-särgi, vaatas ta oma juukseid. Pikad, blondid ning natukene lokkis juuksed olid nagu varesepesa neiu peas. Lõpuks juuksedki pusadest lahti saanud, need taha hobusesabaks kinnitanud vaatas ta peeglisse. Lõpp tulemus oli kaunis, nagu alati.


Aga midagi oli puudu. Mitte välimuselt, vaid sealt seestpoolt. Tükike südant? Tükike hinge? Ta ei teadnud, mis see on, aga ta teadis, et midagi on puudu. Ja see midagi, mis puudu oli, tegi talle jubedalt haiget.

Neid kaht asja ei saa tõesti varjata

meeldis,meeldis,meeldis :) D
uut

Minule meeldib ka väga.
Ootan uut. :)

Mulle meeldis ka.
Uut!.

Ootan juba uut :)

Väga hea, kui meeldib:)
__________________________________________________________________________

2.osa

"Keiu, kas kõik on korras? Sa näed välja nagu..." küsis Keiu ema Maarja kaua oodatud küsimust. Jah, kõigest tükike mu südamest on välja rebitud ning pool mu hinge on kadunud ja ma tunnen põrguliku valu, aga muidu on minuga kõik korras tahtis neiu vastata, aga suutis siiski selle mõtte alla suruda. "Jah, minuga on kõik korras. Ma söön ära ja lähen, siis magama,"lausus Keiu enesekindlalt ning sõi edasi. Ema noogutas, aga kahtlustas siiski.

Kõik kooliasjad kokku pannud, pesemas käinud ning homsed riided valmis pannud läks ta voodisse. Ta oli hirmul, sest ta ei teadnud mis homme saama hakkab. Valikuid on palju, aga ta peab valima neist ühe. Ta teab mida ta tegema peab, aga kas see on ikka see, mida ta soovib ja mida ta tahab? Ta oli koolis see nn. most wanted, seega, oli tal eeliseid.

Now that it's all said and done, I can't believe you were the one. To build me up and tear me down, like an old abandoned house, võis kuulda Keiu toast telefoni äratuskella ning lubadust, et see telefon lendab varsti aknast alla. Lõpuks endale mustad altkitsad teksad jalga-, valge T-särgi selga- ja hallika pusa peale pannud hakkas ta oma juukseid sättima. Kui juuksed soengusse sätitud, vaatas ta ennast peeglist.

Kuidas on võimalik, et inimesel, kes saab põhimõtteliselt kõike mida ta tahab on midagi puudu? Ta võiks öelda praegu oma isale, et ta tahab chihuahuat ja ta teab, et isa tooks talle selle koera. Ja ei, ta ei ole ära hellitatud. Ta teab, kus on piir ning ta saab aru, kui talle öeldakse ei. Aga, kui seda sõna kasutatakse hävitamiseks, maailma kokku varisemiseks, südame röövimiseks, siis on see sõna hullem, kui miski muu.

Kooli sisenedes oli neiu nii närvis, vihane, ükskõikne, kui ka kurb. Aga tal oli kindel käsk endalt-endale. Ta ei räägi, ei mõtle ega tee välja inimesest, kes murdis tema südame. Ta sisendas endale, et see inimene lõhkus tema unistused ning tõi ta tagasi reaalsusesse. See inimene tõestas, et pole olemas seda nn. the only one'i. Seda mõtet endale korrutades, hakkas ta kaotama usku armastusse...

meeldis, :) kuigi jah, lühikesed osad on

Eks ma jah ürita, ma natuke haige praegu, seega päevad läbi kodus. Homme üritan teha ühe pika osa:)

Mulle meeldib :)

3.osa

Ust avades oli juba näha kuidas õpilased tunglesid koridoris siia ja sinna. Eemalt võis Keiu näha, et Maria ja Krislin ootasid teda 10. klassi ukse ees. "Noh, kus sa Marko, siis täna panid?"küsis Maria pahaaimamatult Keiult. "Me ei ole enam koos,"vastas neiu ükskõikselt, kuid tundis kuidas midagi tema südames haiget tegi. "Mida?!" võis kuulda mõlema tüdruku suult üheaegselt. Hakkab pihta... mõtles tüdruk.

Miks, mis juhtus, kuidas, mis ta tegi ja veel mitmeid küsimusi võis kuulda, kui kõndida mööda nendest kolmest tüdrukust. "Oeh, lõpetage ära! Ma räägin teile, kunagi, aga mitte praegu! Okei?"ütles Keiu ega jäänud nende vastust ootama vaid jalutas edasi.
Koolipäev möödus rahulikult. Väljaarvata need hetked, kui ta Maria ja Krisliniga kokku puutus, ehk siis koguaeg.

Kell oli 15:43, kui neiu koolimajast väljus. Ust avades ja värske õhu kätte astudes tundis Keiu kuidas tunne, mille eest ta terve päeva põgenenud oli ta kehasse taas tagasi tuli. Valu, viha, kurbus, segadus, arusaamatus olid tunded mis olid talle osaks saanud kõigest ühe õhtuga. Ühe õhtu ja ühe sõnaga olid tema unistused, mõtted, maailm ning tunded tapetud.
Seda tüdrukut, kes oli Keiu olnud enne tema maailma kokku varisemist ei saa enam kunagi tagasi...


"Keiu,"kuulis neiu oma seljatagant. Oh ei... Tüdruku algne mõte oli edasi kõndida ning mitte välja teha sellest häälest, aga kui talt käest kinni võeti ning ümber pöörati unustas ta kõik oma mõtted ning oma tunded. Oma kurvad tunded. Alles jäid vihased. "Kurat! Mida sa tahad? Sa tegid oma sõnad mulle eile piisavalt selgeks ja mina ka. Ma ütlesin sulle selge sõnaga, et ma ei taha sind enam MITTE KUNAGI näha! Ja sina ütlesid mulle piisavalt selgelt, et meie vahel ei saa enam mitte midagi olema. Sõbrad on midagi. Seega, me ei saa sõbrad olla. Head päeva sulle!"ütles Keiu mitte just kõige vaiksema häälega ning kõndis edasi tegemata välja Markost, kes tema nime hüüdis.


Koju jõudes läks ta otsekohe kööki, võttis külmkapist sprite'i ning läks telekat vaatama. Või õigemini, pani teleka küll käima, aga ta ei teinud sellest välja. Allasurutud tunded tahtsid pinnale tulla. Tühjus kukutas ta jälle oma lõpmatusse auku. Meenutades õnnelike aegu mis neil olid ja siis tagasi reaalsusesse jõudes, tundis ta kuidas unustatud tükike tema hingest, südamest jälle puudu on. Ta tundis puudust liblikatest, mis tema kõhu vallutasid, kui poiss teda puudutas. Ta tundis puudust õnnelikusest.

Telefon...Telefon. TELEFON! mõtles tüdruk, kui taipas, et telefon heliseb. Helistajaks oli Marko. Arvata oli. Vajutades punast nuppu, et ei peaks kuulama häält, mis talle haiget tegi tundis ta kuidas kahetsustunne üle tema keha valgub. Ta ei olnud harjunud valetama isegi, kui see tähendas ainult kõnele mitte vastamist ainult selle pärast, et ta ei taha. Aga natukese aja pärast saabus talle sõnum sisuga:

We need to talk, and you know that!
Marko.

Midagi me ei pea, sa tgeid oma otsuse ja mina tegin enda otsuse! oli tüdruku mõttes.
Ta kahtles, kas helistada või saata sõnum.Ma helistan. Sõnumid on argpüksidele.

Piip, piip, piip...

"Lõpuks Keiu. Me peame rääkima!" ütles Marko kirelt.
"Ei tea millest? Kas me mitte eile ei rääkinud kõik ära? Kas SA ei öelnud, siis eile kõik mida sa öelda tahtsid? Sa ütlesid, et meie vahel on kõik läbi. See on piisav. Mida sul veel öelda on?" vastas neiu kiiresti, meenutades eilset.
Vaikus....
"Neelasid keele alla? Helista, kui sul tõesti midagi öelda on! Nägemist," ütles neiu ning lõpetas kõne.

Väga hea.

Väga hea pealkiri ja ega ka jutt halvem pole.
Häirib see, et osad on liiga lühikesed. Jutt on nagu lõigutud ja natuke ebameeldiv lugeda. Sa võiksid teha pikemad osad isegi siis kui sa siis selle pärast neid palju harvemini lisada saad, siis saaks juttu rohkem süveneda ja kujuneks välja ka parem arvamus.
Ja ole ettevaatlik, et sa selle olen-nii-kurb-tahaks-ära-kaduda jutuga liiale ei lähe. Praegu on väga hea, aga natuke veel ja läheb juba liiale.
Palun uut osa!

Vabandust, et pole pikka aega kirjutanud:)!
_____________________________________________________________________
4. osa

"Mõtetu, mõtetu, mõtetu, igav, ei," pomises Keiu telekapulti klõpsides ning oodates, et midagi head tuleks. "Ohoo,"üllatus ta, kui lõpuks leidis midagi mida vaadata- "Step Up 2". Kuna ta hakkas filmi vaatama poole pealt otsustas ta selle taustaks mängima jätta ning läpakasse minna. Poole tee peal enda tuppa peatus ta järsult. Tema kõht korises. Ime ka pole. Ma pole päev läbi mitte midagi söönud...Ennast ümber pöörates ja köögi poole suuna võttes mõtles ta mida endale süüa teha.Nuudlid, pitsa, salat, jäätis, kartulipuder, mannavaht, tarretis... loendas ta külmkapis olevat toitu ning proovis otsustada mida süüa teha.

"Ma tean!"hüüatas ta ning puhkes naerma. Ma räägin iseendaga...Ma pole normaalne!mõtles ta ning võttis külmkapist vorsti ning sahtlist noa. Neiu tahtis vorsti lõigata, et selle siis võileiva peale panna, aga nii kaugele ta ei jõudnud. "Ai! Perse! No faaaak, ma ikka oskan!" karjus Keiu ning otsis köögirätikut, et see endale ümber näpu keerata. Ta lõikas endale näppu ning nüüd ilutses ta näpus suur haav kus ka natuke liha väljas oli. Kiiresti valust vandudes käterätti ümber näpu pannes otsis ta telefoni. "Issi, kas sa saad ruttu koju tulla ja mind traumapunkti viia? Ma lõikasin näppu ning..Mhm..Ok, ma ootan, aga tee ruttu! Ma jooksen verest muidu tühjaks!" ütles ta isale ning lõpetas kõne ja läks ukse juurde isa ootama.

Naljakas kuidas erinevad kaks valu. Valu mida saab põhjustada su nn. elu armastus ja valu mis tekib, kui lõikad noaga sõrme või kukud. Kahtlane.. jõudis tüdruk mõelda, kui kuulis juba signaali õues. Plätud jalga torgates jooksis ta auto poole, mis ootas teda tänava ääres. Lõpuks, kui ta autoukse lahti sai ja autosse istus algas teekond traumapunkti poole. "Issi, ega nad õmblema ei hakka?" küsis neiu kiiresti, kui talle turgatas pähe, et kuna liha on väljas võidakse õmmelda. " Ma ei tea. Ma arvan küll, sest kui see poleks nii hull ei oleks meil ju vaja traumapunkti minna. Aga eks vaatame,"lausus isa ning sõitis edasi.


Keiu, märgates, et käterätt hakkab juba verest läbi imbuma, ehmatas. Ta proovis seda kohendada, et see verd kinni hoiaks ning piuksatas vahepeal valust. "Nonii, lähme ruttu," ütles isa, astus uksest välja ning tegi neiule ka ukse lahti. Haigla ust avades tungis Keiule ninna ravimite lõhn.Ma ei hakka oksele, ma ei hakka oksele... mõtles tüdruk ning lootis paaniliselt, et tema näppu ei õmmelda.

*Peale arsti*

" Jaa, ma sain aru. Ei lase näpul kuhugi vastu minna ning ei kasuta seda. Issi, ma ei ole enam väike tita. Ma saan aru küll mis arsti ütles,"pomises ta ning astus autost välja. Tema näppu oli siiski õmmeldud ning nüüd ilutses tema näpul ning poolel käel side. Tuppa jõudes avastas ta kurva tõsiasja- ta oli parema käe näppu lõiganud, mis tähendas, et ta ei saa kooli suurt midagi teha. Normaalne... mõtles tüdruk ning tahtis pesema minna. Valmistunud riided seljast võtma võis kuulda Keiu toast vandumise rida. "No ei, mis see tähendab, et ma ei tohi pesemas ka enam käia või! No faak. No ma olen ikka ebanormaale. Ainult mina suudan nii teha, AINULT MINA!" pomises tüdruk proovides samalajal pusa selga panna endale.

Pusa selga saadud võttis ta taas suuna teleka poole vasakus käes pastakas ning valged paberid. Istudes diivani peale klõpsas ta telekas Mtv käima ning proovis vasaku käega kirjutamise selgeks õppida. See on nii nõme, kuidas vasakukäelised saavad kirjutada vasaku käega...pomises ta, kui esimesed katsed kirjutada elevant vasaku käega ebaõnnestus.

Krissika- Krissu <-Igaksjuhuks ütlen selle siis(:

5. osa

„Keiu, mis su näpuga juhtus?” oli esimene küsimus mis neiult küsiti, kui ta kooli uksest sisse astus. „Tere teile ka,” ütles ta turtsudes ning istus pingile garderoobis. „Tere jah ja nüüd räägi!” lausus Krislin ning jäi Keiu ette seisma, käed puusas ning pilk puuriv. „Tead, sa näed nii välja nagu,” ütles ta, kuid jäi ruttu vait nähes Krislini pahast pilku. „Oeh, ma lõikasin eile näppu. Rahul?” rääkis Keiu ning turtsatas uuesti. „Täiesti! Ning nüüd lähme. Tund hakkab 5 minuti pärast ja meil on vaja neljandale korrusele ronida. Maria, tee ruttu!” rääkis Krislin ning see tähendas ainult üht- tema näpp on unustatud. Vähemalt nende poolt. Klassi sisenedes hakkas uuesti pihta seletamine. Lõpuks, kui kõik teada said miks Keiu näpp sidemes on ja kuidas see juhtus sai tund alata.

Ega neiu suurt midagi tunni ajal kirjutada saanud, sest vasakukäega kirjutama õppimine oli lõppenud kohe, kui telekast hea film hakkas. „Keiu, kiri,” kuulis ta tagant vasakult poolt sosistamist- Kevin. Siiski kummardas ta natuke ja võttis kirja kätte. Oodates millal õpetaja klassile selja pöörab hakkas ta juba uudishimu selle väikese haleda kirjakese vastu tundma. Lõpuks, kui õige aeg saabus tegi ta kirja lahti. Luges selle läbi ning turtsatas. Tema pinginaaber Krissika müksas teda ning tahtis teada, mis seal kirjas oli. Keiu andis kirja Kirssikale ning Krissika luges selle vaiksel sosinal ette: „Kas ma pean tulema nugasid lihvima?”. Ka Krissika turtsatas ning naeris vaikselt. „Üüü, Marko muutub armukadedaks!” noris neiu pahaaimamatult Keiut. Kuid Keiu jäi otsekohe vait ning vaatas Krissikale otsa.

„Sa ei teagi?” küsis Keiu üllatunult neiult, kes muutus aina uudishimulikumaks. „Mida ma ei tea? Mida, mida, mida? Räägi!” hoidis Krissika vaevu oma häält vaos. „Me ei ole enam koos,” sosistas ta ning aimas juba mis nüüd saama hakkab. „MIDA?” karjus Krissika üle klassi ning läks siis näost punaseks. „Preili Krissika Paju, kas te tahate meile ka rääkida?” küsis õpetaja pahaselt. Talle ei meeldi kui ta tundi segatakse. Millisele õpetajale meeldiks? Ebanormaalsele arvatavasti.
„Ei, ei taha. Palun vabandust, et tundi segasin,” pomises ta ning saatis Keiule tigeda pilgu. „Olgu. Nüüd, aga tule tahvli juurde ja lahenda ülesande 457 kolmanda tulba esimene ära!” ütles õpetaja. Krissika pomises midagi ning läks tahvli juurde. Keiu, aga lootis, et Krissika unustab ära, et tütarlaps talle midagi rääkima pidi kuigi ta teadis, et see ei juhtu. Aga loota ju võib… Kell helises ning kõik tormasid välja. Keiul oli sama plaan, aga Krissika peatas ta. „Sina! Istu! Räägi!” lausus ta igat sõna eraldi rõhutades ning lükkas Keiu tooli peale istuma. Keiu lasi kuuldavale ühe ohke ning rääkis kõik alates sellest, kui Marko tema juurde tuli ja lõpetades sellega, kui Marko lahkus. Jättes välja pisarad ja oma otsuse…

„Ok. Sain aru, aga miks sa mulle sellest varem ei rääkinud?” küsis Krissika solvunult. Keiu vaatas suu lahti Krissikale otsa ning turtsatas. „Sa teed nalja või? Ma mõtlesin, et Krislin ja Maria on sulle juba ammu rääkinud. No kammoon nagu, te räägite ju alati kõike,” ütles ta vaikselt turtsudes ja hakkas püsti tõusma, aga järjekordselt peatas Krissika käsi Keiu. „Nii, teemavahetus. Kas Kevin tõesti sebib sind?” küsis neiu ning vaatas silmad suured Keiule otsa. „Ei mina tea, sina oled ju see nn. suhtespets, kes meid kõiki aitab. Nii et jah, sebib või?” nüüd oli Keiu kord suuri silme teha ning ootas vastust huviga. Kuigi Kevin ei olnud tema maitse- blond, sõitis rulaga ning suitsetas- oli tore teada, et tal on austaja. Kuigi tal on neid palju. Ja pealegi, alati ei pea looma suhte vaid võib lihtsalt koos ka olla mõtles Keiu ning vaatas siis Krissikale küsivalt otsa. „Kas ma nüüd võin minna? Meil hakkab kohe geograafia tund,” ning selle tõestuseks helises kell. „Oih,” oli ainus mis Krissika ütles ning juba võeti suund joostes teisele korrusele. „Palun vabandust, et tundi hilinesime,” pomisesid neiud üheskoos ning võtsid suuna oma pinkide poole. „Miks sa hilinesid?” küsis Maria Keiult kohe, kui ta laua taha istus ning geograafia õpikut ja töövihikut kotist otsima hakkas. „Seletasin Krissule, et miks me Markoga enam koos ei ole ja värki. Ma mõtlesin, et te ütlesite talle, aga ta sai alles tunnis teada. See on ka muidugi põhjus miks ta keset tundi „Mida?” karjus,” sosistas neiu Mariale ning naeratas suurelt, kui õpetaja talt küsis kuidas tekivad tehisveekogud. Maria saatis Keiule pahase pilgu ning vastas õpetajale ära.

Juba teine kord, kui minu poole pahaseid pilke saadetakse... jõudis veel Keiu mõelda, kui ta paberilipakaga vastu pead sai. Seljatagant kuulis ta turtsatusi ning naeru. Neiu hingas korraks sügavalt sisse ning võttis, siis maast kirja. Kirjas seisis:
Minu arust sepbib küll:)!
Neiu suule ilmus koheselt naeratus kuid see kadus sama ruttu, kui see tekkida jõudis. Õpetaja tuli tema juurde ning võttis kirja tema käest. "Esiteks, tunni ajal kirju ei saadeta. Teiseks, kes see kirjutada ei oska? Ja kolmandaks, mida tähendab sebima?" terve klass naeris ning Krissika ja Keiu läksid näost punaseks. "Keiu, kas sa vastad ise või lähed klassijuhataja juurde?" küsis õpetaja. Jesus, klassijuhataja juurde sellise asja pärast? Jääb ära! mõtles Keiu ning valmistus vastama. "Esiteks, ma palun vabandust, et tunni ajal kirja saatsin. Teiseks, mul läks kirjutades sassi ning kolmandaks tähendab sebima siis teistele külge lööma või nii. Ja kas ma saaksin nüüd oma kirja tagasi, kui ma luban, et ma neid enam ei saada?" lausus Keiust paar pinki taga pool Kevin. Krissikal ja Keiul vajusid suud lahti ning kumbki ei taibanud öelda, et Kevin pole sellega üldse seotud. "Hästi Kevin, aga vaata et see tõesti enam ei juhtuks," lausus õpetaja ning andis kirja Kevini kätte.

"Oh ei, ma olen totaalse supi sees,"pomises neiu ning toetas pea vastu lauda. Hinganud paar korda sisse-välja suutis ta enam vähem rahuneda ning tunnitööd edasi teha. Piiludes vaikselt Krissika poole oli ta vähemalt õnnelik, et ta pole selle supi sees üksi. Töövihikus harjutused ära teinud ning asjad kotti pannud oli ta valmis esimesel hetkel välja jooksma, kui kell helises, aga ta ei olnud ainus... Kell helises ning kuna Krissika oli samuti plaaninud välja jooksmist põrkasid nad kokku, kukkusid pikali ja naersid. Kuid nende naer katkes, kui noaga lõigatult kui nad nägid enda kõrval Kevinit ja paari tema sõpra. "Oh ei," pomisesid mõlemad tüdrukud korraga ja langetasid süüdlaslikult pea.

Võiksid selle looga jätkata
Mulle meeldib

meeldib.
kohe väga.
uut ja ruttu!!

Uut !