Seitsmes osa. Kaheksas ka enam-vähem valmis. Ja tore, kui meeldib :) Ja mul hakkavad vaikselt ideed otsa saama. Või siis on mul neid liiga palju ning ma ei oska nendega midagi peale hakata
***
”Mis siis kui ta veel üritab?” küsis Keiu vaikselt Kevini käest. Nad olid viimased pooltundi üksteise kaisus olnud ning lihtsalt... olnud. Vaikuses ning rahulolus. Kuigi tüdruk kartis, siis oli ta maha rahunenud.
”Siis olen mina seal sind kaitsmas,” lausus poiss kindlalt ning suudles teda pealaele.
”Sa ei saa ju alati seal olla... Kui ma poodi lähen või kuskile reisile,” lausus tüdruk. Poiss mõtles hetke ning vastas siis: ”Ma olen sinuga nendel hetkedel, kui saan. Kui mina ei saa, siis on sinuga keegi teine. Ja keegi on alati sinuga, kes sind kaitseb,” lausus poiss tüdrukule kindlalt.
”Ehk tõesti...” lausus neiu õlgu kehitades. Ta lasi end lõdvaks ning sulges silmad. Hetk hiljem ta avas need uuesti.
”Mida te talle tegite?” küsis ta järsku. Kevin võpatas vaevumärgatavalt ning mõtles hoolikalt sõnu.
”Mikk ja Kristo.... andsid talle õppetunni, kui seda nii saab võtta,” ütles noormees lõpuks ebakindlalt kartes neiu raktsiooni.
”Ahah, andsite peksa ja arvate, et see on õppetund?” lausus neiu süüdistavalt ning üritas ennast Kevini kaisust välja tõugata, kuid poiss ei lasknud.
”No mida me oleks pidanud tegema? Rääkima? Loengut pidama? Ütlema, et ”see on vale, ära nii tee”? Kuulama kuidas ta ütleb süütul häälel ”ma enam nii ei tee”? Keiu, see ei ole lasteaed ning sa tead väga hästi, et see ei aitaks enam. Sellisele mehele sõnadega aru pähe ei pane. Jah, nad andsid talle peksa, kuid kui see enam aru pähe ei tule, siis ainuke võimalus on sul süüdistus esitada,” lausus poiss selgitavalt ning vaatas tüdrukule silma. Keiu taipas, et Kevinil on õigus ning langetas oma silmad. Ta ronis tagasi oma endisele kohale poisi kaisus ning pomises vaikselt: ”Anna andeks.”
”Ei ole midagi. Ma saan aru. Kui ta tõesti oleks selline, kes saaks sõnadest ja targast jutust aru, siis poleks Mikk ja Kristo üldse vaevunudki tema ilusat nägu rikkuma.”
Neiu ohkas ning otsustas endamisi, et kavatseb selle vahejuhtumi unustada ükskõik, kui raske see ka ei oleks. Ta kavatseb sellest üle saada. Ning kuigi see on raske, siis ta lihtsalt peab üritama.
”Kas sa tõesti arvad, et Marko nägu on ilus? Oled sa kindel, et su orientatsioon korras on?” küsis Keiu. Hetkeks ei saanud poiss totaalselt mitte midagi aru, kuid nähes neiu näol väikest irvitust taipas ta aegamisi, et tüdruk üritab kergemat tooni võtta.
”Oh, you got me. Ma olen teda iga öö unes näinud ja nüüd.. Oi kui pettunud ma olen. Mu süda on nii katki ja pooleks ja mida iganes veel, aiai, see teeb haiget,” lausus Kevin dramaatiliselt ning plika häälega. Keiu ei saanud sinna midagi parata ning lihtsalt hakkas naerma.
”Oww, aga mina?” küsis tüdruk teeseldud kaastundest. Alles peale küsimuse küsimist sai ta aru, et poleks pidanud seda küsima. Kuid poiss kavatses sellest mööda vaadata ning asja kergemaks teha.
”Anna andeks kallis, kuid olin sinuga ainult sellepärast, et ma teistele normaalne välja näeksin.”
”Ei no fain siis,” lausus tüdruk, kuid naeratas Kevinile tänulikult.
”Sa süüa või muud sellist ei taha? Mul kodus küll ei ole midagi tarka süüa, aga kell pole veel nii palju, et me poodi ei jõuaks.”
”Tahan. Pole hommikust saati midagi tarka söönud,” lausus Keiu ning naeratas vabandavalt.
”Aiai, niigi kõhna oled, aga davai lähme selverisse,” ütles poiss, hüppas püsti ning tiris ka neiu püsti. Kevin andis Keiule ühe enda pusadest, mis neiule küll suur oli, kuid sobis talle ning endale võttis ta samuti ühe pusa kaasa. Selverist paarikümne meetri kaugusel olles nägid nad tuttavat kuju enda poole tulemas.
”Vittu,” lausus Kevin urisedes. Ta tõmbas neiu endale ligemale ning pani käed kaitsvalt tema ümber.
”Hei, and we meet again,” lausus Marko nendeni jõudes mõnitavalt. Noormehe näost oli aru saada, et ta on ikka päris korraliku õppetunni saanud.
”Mida sa väljas teed? Kas sa ei peaks kodus olema ja laskma enda emmekesel ennast põetada?”
”Muidugi, muidugi. Aga mu
emmekene on liiga ametis sinu isa rahuldamisega. Kuid davai, lasen teie mitte nii meeldivast seltskonnast jalga. Kuid Keiu, sa saad veel minu omaks,” lausus Marko, pilgutas neiule silma ning lahkus.
”Ma ju ütlesin, et ta seda asja nii ei jäta,” lausus neiu vaikselt.
”Midagi hullu enam ei juhtu. Mina olen sinuga ja kõik.”
Tüdruk kehitas vaid õlgu ning hakkas poissi poe poole tirima. Kuid poiss pani oma käed ta õlgadele ning keeras tema pea enda poole.
”Kuula mind! Mitte midagi hullu enam ei juhtu, sest sa ei lähe üksi mitte kuskile, vähemalt mitte veel. Mina olen sinuga ning kui mina ei saa, siis Kristo või Mikk. Samuti sinu vanemad. Said aru? Ja nüüd ära mõtle sellele,” ütles poiss karmi häälega ning vajutas oma huuled hetkeks neiu laubale. Neiu ohkas raskelt, kuid noogutas siis alla andvalt. Kuigi ta seda juttu ei uskunud, siis ta vähemalt üritas seda teha.
Putsi, putsi, putsi.... Mis kuradi iba ma talle ajan?! Tapaks ära selle raisa, aga ma ei hakka oma käsi määrima. Vähemalt saan ma Keiuga nüüd koos olla ning ehk isegi... Noh... Natukene... MINE PERSE KALLIS PEA! JA LÕPETA SELLELE FUCKING MÕTLEMINE! Perssee...Poes käisid nad ringi justkui mingi hüpnoosi all. Rääkisid nad napilt ning tagasiteel Kevini juurde ei öelnud nad samuti sõnagi.
”Kas targem ei oleks kohe süüdistust esitada?” küsis neiu, kui nende vaikus juba talumatuks muutus.
”Ma ei usu, ma ei tea... Ehk oleks, ehk teeks see asja hullemaks.”
”Mhm..” ütles neiu.
Nii palju siis proovimisest... Mõtles ta ning ohkas.
”Tule,” lausus noormees vaikselt, kui nad väliskoridori jõudsid. Keiu sammus Kevini järel.
”Teeme kohe nuudleid? Või tahad enne pizzat või muud sellist?” küsis poiss hoolitsevalt neiult.
”Vahet ei ole, kuid ma arvan, et ma tahan pizzat enne.”
Vaikuses pani Kevin kaks pizzat ahju. Kümme minutit hiljem võisid nad oma pizzasid sööma hakata.
”Ma ei kannata seda vaikust...” lausus neiu ning lasi noal taldrikule langeda. Poiss ei osanud midagi öelda. Lihtsalt lõpetas söömise ning jälgis enda ette taldrikule.
”Oh! Mängime midagi.. Või sul puzzlet on?” ütles tüdruk järsult ja naeratas. Poiss vaatas segaduses näoga neiut, kuid lausus siis: ”Umn, mingi koeraga puzzle peaks mu kapi otsas kopitama..”
Neiu kiljatas õnnest ning jooksis siis ruttu poisi tuppa.
”Naised..” Pomises Kevin veel enne, kui tüdrukule järgnes. Ta hakkas just siis enda tuppa sisenema, kui tüdruk puzzle karbiga välja hakkas tulema ning nad põrkasid kokku. Puzzle karp lendas maha lennates lahti ning tükid lendasid igale poole laiali. Tüdruk kukkus tagumiku peale. Hetke segaduses olnud, hakkas neiu naerma.
”Teist, naistest, on nii raske aru saada,” lausus poiss muiates.
”We know,” lausus neiu ning patsutas enda kõrvale maha, et poiss sinna istuks.
”Kui me juba maas oleme ja kõik tükid ka maas on siis ehk oleks kergem selle juba siinsamas kokku panna,” lausus neiu seletuseks. Poiss kehitas õlgu, kuid istus siis neiu kõrvale ning koos hakkasid nad puzzlet kokku panema.
”Kammoon, seda tükki ei ole kuskil ju ja kuidas sa koeral ja kalal vahet ei tee? See on kala ju,” ütles Keiu pea tund aega hiljem vinguval toonil.
”Ups noh,” lausus poiss vastuseks ning naeris hetkeks.
”Ja tead mis, t¹eki oma tagumiku alust, ma arvan, et see tükk on seal,” lisas poiss muiates. Neiu nägu läks hetkeks punaseks, kuid siis pani ta käed selja taha ning lükkas enda tagumiku üles.
”On siis seal?”
”Japs,” lausus poiss kergelt ning võttis tüki ära.
”Anna, anna, anna, anna. Ma tahan ise viimase tüki panna,” lausus neiu taaskord naerdes.
”Kindel, et sa kuus mitte kuusteist ei ole?” küsis Kevin naerdes, kuid tükki neiule ei andnud.
”Ja, ja, olen. Anna mulle nüüd see tükk,” lausus neiu ning üritas Kevinilt see ära saada. Kevin tõstis käe enda peakohale ning neiu tõusis põlvede peale, et see kätte saada. Nähes, et see suurt midagi ei aita läks ta poisile lähemale ning üritas ta kätt alla poole suruda. Lõpuks lükkas ta poisi lihtsalt pikali ning istus ta keskohale.
”Annad tüki või ei anna?” küsis tüdruk oma käsi poisi kõhule toetudes.
”Ei,” lausus Kevin kindlalt.
Oi kurat.. Ööh, ta võiks seal veel kaua-kaua olla.. See on hea.. Nii on hea.. ARGH, KEVIN, JÄÄ VAIT! Aga kui ta öösel minu voodis tahab magada ja kardab ja.. JÄÄ VAIT! KEVIN, SHUT THE FUCK UP! Tegelikult ka mees.. Kas tal oleks midagi selle.. JÄÄ VAIT! Mõtle jänkust ja aasast ja lilledest ja keset seda aasa on Ke.. OH MY FUCKING GOD, MEES, SA OLED KIIMAS VÕI? KÕIK, nüüd on kõik. Ja.. JA EI MIDAGI. Kõik. “Kindel?” küsis neiu ning kallutas end nii palju poisi peale, et ta käsi võimalikult palju poisi käeni ulataks. Poiss pani jala ühele poole neiut ning vahetas nende asendit. Nüüd istus poiss neiu keskohal ning hoidis enda kätega neiu käsi maas.
”Japs,” lausus ta taaskord. Tüdruk lükkas ennast kuidagi nii palju üles, et ta poisi näole väga lähedal oli ning lausus: ”mina ei oleks.” Ning järsult surus poiss oma huuled tüdruku omale. Nende suudlus oli tormine, kuid lühike, sest neiu suutis selle ruttu lõpetada.
”Putsi, sorry, ma ei mõelnud..Ma lihtsalt tegutsesin.. Tegelikult ka, sorry..” lausus poiss niipea, kui suudlus lõppes. Neiu vingerdas ennast poisi alt välja ning jooksis koridori.
”Ma…See…Me...Argh, ma pean mõtlema..” lausus ta, toppis tossud jalga ning jooksis välja.
Ma tean, et ma reageerin üle, kuid.. see oli liiga ruttu. See... Perse.. mõtles Keiu ning virutas maas lebavat pudelit.
“Ma olen nii loll. Nii kuradima loll. Türa, täiesti putsis kui loll ma olen,” pomises samal ajal Kevin, kes mööda kodu ringi käis.
”PUTSI, MARKO!” karjus poiss üle korteri, jooksis koridori, pani jalanõud ruttu jalga ning tormas tänavale tüdrukut otsima.
”Oi, poleks oodanud, et sa nii lihtsalt mulle kätte annad ennast. But oh well, see on ju väga hea,” lausus samal ajal Marko Keiule ning irvitas neiule näkku. Keiu neelatas.