# Järjekordne noortekas. (TEINE OSA)

Mulle tekkis isu kirjutada.. tavalist noortekat vahelduseks. Lihtsat tänapäeva elu, lugu ja armastust, mitte midagi enamat. Loodan, et meeldib (:


Järjekordne noortekas.

Mu unenägu hakkas vaikselt otsa saama ning reaalsus koos oma helide ja lõhnadega tungis mu meeltesse. Siiski ei soovinud ma veel ärgata. Kus ma olin, seal oligi kõige parem olla.
„Tõuse ja sära inglike.“ See hääl, see oli nii mõnus, mahe ja soe ning praegusel hetkel täitis seda lõbusus. Mõmisesin vaid midagi läbi une ja liigutasin enda pead veidike, toedates selle enda kõrval lamava isiku rinnale. Minu kõrvu kostusid tema vaiksed südametuksed.
„Päriselt, sa jääd kooli hiljaks,“ lausus see sama hääl kindlalt ning käsi, mis minu piha ümber oli olnud ning mind endale lähedale hoidnud, liikus veidike, libisedes suure T-särgi alla, mis mulle ööseks selga oli antud. Kiljatasin vaikselt ning tõusin kiirelt istuli, saates pahura pilgu naeratavale Christo´le.
„Mis kell on?“ pärisin ma vaikselt, vajudes tagasi oma kohale pikali, seekord silmad siiski lahti. Mulle ei meeldinud kõdi. Christo teadis seda. Sellepärast oli ta paha. Aga samas ka liiga hea.
„Kuus.“ Christo hakkas naerma. Ilmselt mu näoilme peale. Ega ma ei süüdista teda, ma usun, et ma isegi oleks naerma hakanud, kuna mu miimika väljendas ilmselgelt šokki.
„Kuus? Mul hakkavad tunnid kell kaheksa. Kell on kuus?!“
„Jah, kell on kuus ja sul hakkavad tunnid kahe tunni pärast, kuid kes oli see, kes tahtis varem ärgata, et dušši all käia?“ Jälle üks torge õrnalt ribide vahele. Hoidsin tagasi piiksatust ning kergitasin ennast veidike, et oma huultega noormehe omi puudutada.
„Pooltundi veel, palun?“ Panin käiku oma suured silmad ning armsa hääletooni, millele oli võimatu inimestel vastu vaielda, ilma et neil süümekaid tekiks. Oijah, selles olin ma osav.
Möödus minut. Teinegi. Viis minutit rahulikku vaikust selles soojas magamistoas. Mu silmad olid juba jõudnud kinni vajuda ning mu hingetõmbed olid muutunud sügavamaks, nagu oleksin ma uuesti uinunud. Olingi, pooleldi. Kuidas teisiti?
„Okei, üles!“ End of my dreams, thank you. Pomisesin midagi vaikselt, millest ma isegi õigesti aru ei saanud ning ajasin ennast istukile, samal ajal kui Christo sama tegi.
„Tuled ka?“ Mu hääl kõlas ilmselt lootusrikkalt. Võib-olla isegi liiga lootusrikkalt. Christo naeris vaikselt ning raputas pead: „Ma lähen vaatan meile midagi süüa. Kohvi?“
Ohkasin vaevukuuldavalt ja noogutasin. „Koorega,“ lisasin kergelt ning jälgisin, kuidas noormees ennast voodist püsti ajas ja teksad jalga tõmbas, seejärel toast välja kadudes. Pikutasin veel hetke, kuid ajasin ennast siis viimaks voodist välja. Võtnud kiiruga kaasa põrandal laiali olevad riided, liikusin ma vannituppa.
Soe vesi, mis mulle pähe voolas, mõjus rahustavalt ning ma pidin ennast jälle lõdvaks laskma, samal ajal kui šampoon mu juustest välja voolas.
Viimaks vee kinni keeranud, astusin ma kabiinist välja ning kuivatasin ennast kiirelt, rätikut pähe keerates. Hetkel, kui ma teksasid kinni nööpisin, avastasin muigega, et olin kiiruga kaasa võtnud enda särgiga koos ka Christo triiksärgi. So sweet.
Ajanud enda valge, kolmveerand varrukatega topi üle pea, tõmbasin sinna peale ka noormehe triiksärgi. Seejärel juuksed kiirelt veel rätikuga üle käinud, väljusin ma vannitoast.
Kööki jõudes lõi mind kohe värske kohvi lõhn, mis tuli kahest laual seisvast auravast tassist. Nende kõrval kõrgus taldrik singi-kurgi võileibadega.
„Sa oled nii armas, kui su juuksed märjad ja sassis on,“ sosistas hääl mulle kõrva ning tuttavad käed libisesid mu piha ümber.
„Sest ma meenutan siis märga kassipoega, eks? Nii armas sinust, ma tänan,“ laususin ma naerdes, pead veidi keerates ning Christo huultele ühte musi vajutades, seejärel laua taha istudes.
Kohvi ergutas mind iseäranis ning ennistisest unisest tüdrukust polnud enam midagi järel. Söönud kohvi kõrvale neli võileiba oli kell juba niikaugel, et ma pidin minema hakkama, et mitte hiljaks jääda. „Tahad, ma viskan su ära?“ Christo oli alati nii abivalmis, kuid ma raputasin pead.
„Pole vaja, ma lähen enda rattaga.. Su auto on paranduses, mäletad?“ Ma naeratasin lõbusalt ning liikusin kergete sammudega esikusse, torgates seal enda papud jalga, tõmmates endale peale nahktagi ning võttes peeglilaualt kiivri.
„Õige. Peaasi, ära kedagi endale ligi lase, eksole? Sa oled ainult minu oma.“ Christo oli mulle esikusse järgnenud, muidugi, ning võttis mu käest kiivri, lükates mu juuksed seljale, paljastades mu kaela.
„Jah, ma olen ainult sinu oma. Ma polegi kunagi kellegi teise oma olla tahtnud tibu,“ teatasin ma naeratades ja lasin noormehel oma kaelale maasika teha. Kui ta nii väga tahtis ära märkida, et ma tõesti juba omatud olin.
„Armastan.“ – „Sind.“ – „Rohkem,“ lisasin ma lõppu ja naersin vaikselt, väljudes seejärel majast.

mina tahaks tegelikult edasi teada :) jätkamist ootan .

Tead, mulle meeldib see. See pealkiri kutsus lugema.
Tegelikult on hea lugeda vahel selliseid asju. Ja see oli tõsiselt armas.
Järjekordne noortekas.. tegelikult on neid ju viimasel ajal nii vähe(va. reidis, kus ma ei loe järjekaid), sest kõik üritavad kirjutada just mitte-noortekaid. Aga mulle meeldib just see. See on armas. Ja südamelähedane.
*Vaatab stipsuu.-t tunnustava pilguga*

nagu juba palju on öeldud siiis- armas. tahan uut, ruuuttttuuu.....xd :)

Jah, lugesin ka.
Noortekaid mõnikord hea lugeda, ausalt Teddy.
Ma ikkagi tahan uut.

Mulle meeldis:)

Andke mulle andeks, kui see osa nüüd teie ootustele ei vasta.. Sest ma ise mõistsin kahetsusega - see on igavalt kirjutatud. -.-



2. osa

Kooli juurde sisse sõites, tundsin ma isegi kerget kahetsust, et Christo ei olnud saanud mind ära visata. Mu mootorratas tõmbas ilmselgelt üsna kenasti tähelepanu. Näis isegi, nagu mõni neist seal poleks varem sellist asja näinudki. Niipea, kui ma endale sobiliku parkimiskoha leidsin, hakkas kogunema mu lähedale kerge summ. Võtsin kiivri peast, kuid jäid veel hetkeks oma rattale istuma, kontrollides üle, kas mu kott endiselt veel terve on. Peale ühte korda, kui ma üsna kena summa koos rahakotiga kaotasin, kontrollisin ma alati peale sõitu oma koti üle. Nii igaksjuhuks.
Juba kostusid mu kõrvu kommentaarid ning paar ilmselgelt rohkem teadjat tüüpi olid ka ligemale astunud ning uurisid minu käest täpsustavaid küsimusi selle sõiduki kohta, pillates ise ka hooletult fakte. Olles kindel, et mu kotiga on kõik korras, teatasin ma neile lõpuks naeratades, võimalikult viisakal toonil, et ega tegelikkuses mind ei olegi kunagi huvitanud igasugused detailid mu ratta juures, peamine oli see, et see võimalikult kiiresti edasi suudaks liikuda. Ja seda see tibu ka suutis.
Ning siis ei saanud ma sinna midagi parata, kui nägin nende kuttide ilmeid. Nad olid ilmselt arvanud, et olid kohanud järjekordse spetsiga. Olid otsustanud ratta järgi ka isiku olemuse ning olid mööda pannud. Kahju nendest.
Koolihoonesse jõudes ning kogu selle tee häiris mind see, kuidas kõik minu poole täiesti varjamatuid pilke saatsid ja ilmselgelt omavahel mind ka kommenteerisid. Kuid ma neelasin kõik vastused alla. Ma olin sellega arvestanud, kui Christo järel uude kohta kolisin. Muidugi ametlikult elasin ma siin oma tädi juures, mitte oma poiss-sõbra, kuid enamuse ajast viibisin ma siiski Christoga. Me olime juba koos olnud üle aasta, kui ta teatas, et ta peab ära kolima. Ma ei kavatsenudki tal kuhugi minna lasta.. kui aus olla, siis on temaga koos mul tunne, nagu tema olekski see õige.
Jõudsin viimaks infolaua juurde ning sain kohe sõbraliku ja väga särava naeratuse osaliseks. See tädi oli kindlasti hiljuti hambaid valgendamas käinud.
„Tere, ma olen uus õpilane.. 11b? Dora Rollings.“ Jälgisin, kuidas naine oma ees olevas suures paberikuhjas sobras ning lõpuks korraga kuskilt keskelt väga järsu liigutusega mingid paberid välja tõmbas.
„Preili Rollings, teie tunniplaan ning mis number kabinetis see toimub. Teie esimene tund on kunst, kolmeteistkümnendas, see asub teisel korrusel, siit üles mittes kohe esimene uks vasakult. Tund algab,“ ta heitis pilgu oma kellale ning pöördus siis uuesti naeratades minu poole, „nüüd. Head päeva!“ Ja tõesti, hetkel kui ta oma viimased sõnad lausutud sai, helises kell.
Pöördusin ümber ning vaatasin kerge segadusega enda ees valitsevat trügimist. Ja järgmisel hetkel oli kogu koridor tühi. Nagu poleks seal kedagi olnudki. Kiirustasin trepist üles, võttes kahte astet korraga. Ka teine korrus oli vaikne ja tühi. Peatusin vasakult esimese ukse juures ning hingasin sügavalt sisse, enne kui lasin oma käel ukselingile vajuda.
Uks avanes, just kui iseenesest või nagu oleksin ma lausunud sõnad seesam avane. Esimene nägu, mis mulle vastu vaatas, oli lõbus, valgustatud järjekordse naeratusega, kuigi see polnud valgendatud naeratus, oli see sellegi poolest hästi hooldatud ja armas. Esimese pauguga ei saanudki ma aru, et see, keda ma ukseavast jõllitasin oli mu kunstiõpetaja ning samal ajal, kui mida teda jõllitasin, vahtis kogu klass - minu uued klassikaaslased - mind.
„Ma.. vabandust, et hilinesin,“ pobisesin ma viimaks kohmetunult, tundes korraga väga suurt piinlikust. Ma ei saanud sinna midagi parata, et ma seda õpetajat vahtima olin jäänud. Tal olid ilmselgelt meelega sassi aetud pruunid juuksed, rohelised silmad, mida raamisid klassikalised suurte raamidega prillid ja kõige põhilisem, mis mind teda jõllitama oli pannud, kui visata kõrvale praegult see, kui kena ta välja nägi, siis ei saanud ta olla vanem kui 23, esimese pakkumisena olin ma üsna kindel, et ta ei olnud vanem kui Christo, kes pidas alles oma 20ndat sünnipäeva. Kuid see näis absurd muidugi.
„Dora, on nii?“ Noogutasin kohmetult. Õpetaja naeratas endiselt. Võtsin endale vabaduse vaadata ringi ülejäänud klassis. Kiirelt. Ühest pilgust tegelikkuses piisas küllalt, et kindlaks teha, millisesse kampa ma sattunud olin. „Palun, võta istet.“
Hingasin kiirelt välja, kuuldes et ma ei pea seal klassi ees seisma ning oma ajaloost rääkima, nagu ma kartnud olin. Kuid kindlasti mõni õpetaja paneb mu seda tegema. See oli ette teada.
Nüüd silmitsesin ma pinke, et valida kuhu istuda. Esimese asjana polnudki ma märganud, et pinke polnud.. olid ümmargused toolid ning nende ees ühejalapeal seisvad suured plokid, nende kõrval oleva lauakesega, kus olid kunstitarbed. Moodne.
Seadsin ennast ühele vabale kohale istuma ning pöördusin oma silmadega õpetaja poole. Mu klassikaaslased olid samuti sinnapoole pöördunud, kuid tundsin siiski aegajalt mõnda pilku endal. Olin istunud ainsale vabale kohale ning see asus ka punktis, kus ma kõigile ideaalselt näha olin.
„Nii, neile, kes veel ei tea, siis mina olen Cal Lowe, ametlikult peaksin ma olema teile härra Lowe või õpetaja, kuid lepime siiski kokku, et teie kutsute mind Cal´ks ja mina kutsun teid samuti nimepidi. Kuna preili Hampson otsustas pensionile minna, pöördus teie direktor koheselt minu poole..“ Ma kuulasin vaid mõneti, üritades olla igati korralik ja tähelepanelik, kuid viimaks leidsin ma ennast kuulamas lihtsalt noore mehe häält. Kui see mulle kohale jõudis, raputasin ma kergelt pead. Mida ma oma arust mõtlesin?
Kunsti tund möödus lihtsalt, tunnis oli lubatud rääkimine ning Cal andis meile võimaluse oma kujutlusvõime tööle panna ning visandada paberile mida iganes me ise tahtsime. Keegi mu klassikaaslastest ei kippunud minuga veel rääkima, kuid Cal, kes klassis ringi liikus ning üksikuid soovitusi andis, peatus pikemalt minu juures. Ma ei mõistnud, mis talle minu visandatud pildi juures nii meeldis - see oli täiesti tavaline, minu puhul ja ma olin üsna kindlalt midagi selle sarnast juba varem joonistatud. Kerge nostalgia alatooniga pilt kujutas endast mänguväljakul olevaid kiikesid, millele langeb õhtune vari. See aeg, kui Cal minuga rääkis, oli kogu klass täiesti vait ning see tekitas minus veelgi suuremat ebamugavust. Lõpuks aga tund lõppes.
Panin kergendusega enda pinali kotti ning libistasin ennast toolilt maha, et klassist ülejäänutega koos väljuda, kuid see ei õnnestunud mul.
„Dora, kas sa palun jääksid hetkeks veel klassi.“ Seisatasin poolel teel ukseni ning astusin kõrvale, lastes ülejäänud endast mööda. Kui viimase tüdruku blond pats nurgataha kadus, pöördusin ma küsivalt õpetaja poole, kes ennast vastu klassi ees olevat lauakest toetas.
„Ma tahtsin öelda, et loodetavasti meeldib sulle siin ning kui sul mingid jamad on, võid minu poole pöörduda.“ Olin sellisest teatest kergelt jahmunud, kuna see kõlas vägagi ootamatuna, kuid naeratasin sellegi poolest.
„Aitäh, ma jätan selle meelde,“ laususin ma kergelt ning ootasin veel hetke, juhul kui oleks ta tahtnud veel midagi öelda, enne kui ma väljusin. Nii pea, kui ma koridori saginasse astusin, hingasin sügavalt sisse ja kaalusin tunniplaani välja otsimist. Siiski avastasin ma, et selleks polnud vajadust, kuna nii mõnedki klassikaaslased passisid selles koridoris veel ning nagu välja tuli, olid nad oodanud mind. See oli üllatav.
Ülejäänud päev möödus teosammul ning minu kindlaks lemmikuks jäi kunst ja üdini sõbralik ning noortepärane kena noor õpetaja Cal Lowe. Teiseks tunniks oli ajalugu ning selle õpetaja, miss Propupil, oli just säärane inimene, kes mu klassi ette endast rääkima pani. Klassikaaslaste osast - ma olin sattunud väga kummalise seltskonna otsa. Nad kõik 16 isikut, mind välja arvates, olid väga kokkuhoidvad, ilmselgelt oli tegu kooli kõige väiksema klassiga, kuid selle eest astusid kõik kõigi eest välja. Siiski oli tegu esimese päeva kohta väga sündmuste vaese koolipäevaga ning millegi pärast olin ma enam kui rõõmus, kui kell viimase tunni lõpus helises ja ma sellest kohast vabaks sain.
Väljusin koos ülejäänutega koolimajast ning kõndisin laialt naeratades parklasse. Viimased meetrid olid veel kohani, kuhu ma oma ratta parkinud olin, kui ma korraga peatusin.
„Mida kuradit..?“ See ei saanud olla võimalik. Ma mäletasin suurepäraselt, et olin selle just siia parkinud. Igaks juhuks vaatasin sellegi poolest ümbruses ringi. Mitte midagi. Mitte mingit märki.
„On kõik korras?“ kostus sõbralik küsimus mu seljatagant. Hetkega tundsin ma selle hääle ära. Pöördusin ümber, kulm kortsus, ning raputasin pead, libistades veelkord silmad üle parkla. „Mu mootorratas..“
Minu imestuseks nägin ma, kuidas Cal muigas. „Klassikaline. Uustulnukate sõidukid peidetakse alati ära ning tavaliselt peavad mitte just eriti leidlikud noored jala koju kõmpima. Hommikuks on sõiduk alati vanal kohal tagasi, tule.“
Järgnesin noormehele, kui ta mulle viipas ning suuna koolimaja nurga poole võttis. „Kaks aastat tagasi peitsin ma ise koos sõpradega ühe Gerimi nimelise noormehe vanamoodsa auto siia,“ rääkis Cal mulle naeratades, pöörates ümber koolimaja nurga ning liikudes nüüd otse üle muru vana kuuri poole. „Su mootorratas on lilla?“
„Ee, jah,“ vastasin ma ebalevalt, olles kerges segaduses. „Ilus masin,“ täheldas noormees ning viipas käega kuuri kõrval olevale sirelihekile. Peale hetkelist silmitsemist märkasin ma samuti oma ratast ning mu näole libises naeratus. „Aitäh,“ laususin ma siiralt, kerge sörgiga sinna liikudes, tõstes eest lahtised oksad, mis olid mu rattale katteks peale pandud ning hakkasin seda võsast välja tõmbama, kuid peatusin, kui keegi mu õlga puudutas. „Lase, ma aitan.“
Astusin kergelt kõrvale ning lasin Cal´il ratta välja tõmmata. „Suuuured tänud uuesti,“ sõnasin ma laialt naeratades, end oma rattale istuma seades, suunates oma silmad noorele õpetajale. Ta tegi žesti, mille tõlkeks oli no problemo.
Naeratasin veel korra, enne kui kiivri pähe libistasin ning minema sõitsin. Poole tee peal hakkas mind häirima tõsiasi, et ma olin kogu tee kooli juurest selle kaubanduskeskuse juurde, kus ma praegult foori taga seisin, mõelnud tema silmade värvile, armsale naeratusele ning kenale häälele. Sõimasin ennast vaikselt ja võpatasin, kui keegi mu selja taga signaali lasi. Minule märkamatult oli tuli fooris roheliseks läinud.
Hiljem oma ratast tädi maja juures peatades seisin ma hetke veel rattal, vahtides tühjalt enda ette - kuidas ma peaksin elama üle ülejäänud kunstitunnid, kui Cal minus nii vastakaid tundeid tekitas?

Mulle meeldis, et just kunstiõpetaja oli sümpaatne, sest kunst on mul endalgi südamelähedane:) Väga omapärane lähenemine sul:) Meeldis:)

Hm , kui seda sõiduki varastamise osa lugesin, meenus mulle kohe film, kus üks tüdruk oli uude kohta kolinud ning sealsesse kooli läinud & peale koolipäeva olevat tal ka masin ära varastatud, kuid sellegipoolest hea jutt. Lase aga edasi ! :)

täitsa hea jutt.
teistsugune, nagu sellesmõttes et talle just õpetaja meeldima hakkas, mitte mingi kena kutt klassist.
kusjuures, mulle ka tundub see sõiduki peitmine kuskilt megatuttav. kas kuskil filmist orsmth, maisuuda meenutada.
aga uut osa tahaks küll :)