Peegelmaailma Valitsejanna [11/...]

Hei! Mõtlesin, et alustaks uue järjekaga. Mul on viimasel ajal nii palju ideid, et ma lihtsalt pean midagi kirjutama.
Jutu kohta nii palju, et siin ei ole vampiire, kui kellegil peaks see kahtlus tekkima. Ja üldiselt.. See peaks vist olema ulme, aga samas mina usun, et mitte miski pole võimatu.. Niisiis võib kõik ka reaalne olla.

1.

Kas sa suudaksid ette kujutada täiesti teisiti toimivat maailma? Sellist, kus sa kunagi ei saaks öelda: "Ma tean seda." Kus sa kunagi ei saaks mõelda, et miski on loogiline. Maailma, kus sa ei tunneks kedagi. Maailma, kus sa oleksid täiesti üksinda, kuigi sinu ümber on veel miljoneid inimesi, olendeid, taimi, loomi. Kõik on olemas, kuid mitte midagi ei ole. Ainsus on mitmus ja lõpp on algus. Surm on sünd ja abielu lahutus. Kus kõik on kõik ja kõik on mittemiski. Sa ei suudaks, aga see pole mulle üllatuseks. Ma teadsin seda, sest ma tean kõike. Kõike sinust, sinu perekonnast, elust, rahast, unistustest. Vahest ma loen isegi su mõtteid ja ma tean alati iga sinu järgnevat sammu. Ma tean, et see hirmutab sind ja ma tunnistan, et see hirmutab isegi mind.

***
Ma seisin künkal. Ma teadsin viimsetki kivikest sellel pisikesel mäel. Ma tundsin oma jalataldade all rohuliblesid. Tundsin kerget tuult oma näol. Tuul. Kerge tuuleiil annab lootust ja jõudu jätkata. Jätkata oma teekonda sinna, kust ma mitte kunagi tagasi tulla ei saa.
Maailmalõppu.
Olen kuulnud palju neid jutte maailmalõpust. Kas kukub maale mõni meteoriit või põleb päike ära, juhtub suur katastroof või plahvatab mõni hiiglaslik vulkaan. Aga mitte keegi pole sellest aru saanud, et maailmalõpp on koguaeg. Maailmalõpp algas siis, kui Maailm tekkis. Iga sekund jõuab see lähemale täielikule hävinemisele.
Iga sekund.

Oleksin võinud joosta. Ma oleksin võinud võidu joosta ajaga. Kuid ma teadsin, et sellel ei oleks mitte mingit mõtet. Tõeline aeg ei ole sekundid, minutid ja tunnid, mida me saame muuta oma tahtmise järgi. Tõeline aeg ei peatu mitte kunagi. Tõelist aega ei saa üle kavaldada.
Ma ootasin nii pikalt, et hommik tundus olevat õhtu ja õhtu hommik. Ootamine on kõige valusam ja vaevarikkam, aga samas ka kõige huvitavam ja meeli erutavam.
Ootamine WillenWitch'i mäel on tõenäoliselt üldse kõige vaevarikkam. Sa ei tea kunagi, mis toimub. Sul pole aimugi ülejäänud maailmast ja sa ei tohigi teada.

Viimaks ma märkasin teda. Ta liikus elegantselt, kuid ülimalt kiiresti. Tema sammud ei tekitanud ainsamatki heli ja ma teadsin, et ta oli mind juba ammu märganud. Ammu enne seda, kui mina teda märkasin. Meil oli kokkulepe, et käitume natukenegi inimlikumalt, kui on meie loomuses. Me lubasime teineteisele, et me oleme ja jääme alatiseks endisteks. Alatiseks inimesteks, samas me teadsime, et see ei ole võimalik. Mõni asi on lihtsalt muutub, ilma, et sa seda ise tahaksid.

"Net, Sa oled varajane!"
Valus fakt ja täielikult minu viga. Ma olingi varajane. Ma oleksin pidanud hilinema. Oleksin pidanud laskma tal ennast ootada. Aga ma ei suutnud seda mitte kunagi.
"Heath, ma tean. Ma ei saanud jätta tulemata. Mitte nüüd. Mitte viimast korda."
Olin alandusele väga lähedal. Heath vaatas mind nii südamlikult. Justkui ta teaks- ja ma kahtlustasin, et ta teabki- ning see teadmine tegi teda armsamaks, peaaegu heaks.
"Oh, Mignetta, Sa peaksid lahkuma. Sa peaksid tugev olema. Ära minema. Unustama."
Sõnad olid nagu nooled, mis tungisid otse mu südamesse, otse mu hinge. Ta kutsus mind Mignettaks, ta palus mul unustada ja ta teadis, et see ei aita mul unustada.

Kuu tuli pilve tagant välja ning tema seni varju jäänud nägu tuli nüüd nähtavale. Karjatasin. Väga vaikselt. Nii vaikselt, et inimene poleks seda kuulnud, kuid tema kuulis.
"Ma olen muutunud. See kõik oli raskem ja valusam, kui ma oleks iialgi arvanud. Ma ei jäänud ellu selleks, et sind hävitada..."
Heath oli vanem. Tema nägu katsid tihedad armid, kuid tema näojooned jäid samaks. Tema tumepruunid silmad särasid ikka veel. Tema sassis juuksed olid täpselt sama tooni. Kuid midagi oli temaga valesti. Heath'i suhtumine oli muutunud. Tema iseloom oli muutnud. Tema põhimõtted oleksid nagu kaduma läinud.
"Sa pead elama selle nimel, mida sa tahad, mitte selle nimel, mis on õige," laususin meie ainukese reegli, ainukese piirangu, mis me enda jaoks seadnud olime. Heath vajas seda sel hetkel. Ta pidi mõistma.

Möödusid minutid, mis näisid tundidena. Kuu kadus taas pilve taha ning Heath'i nägu jäi pimedusse. Ta keep lehvis tuules ning ta käes oli nuga. Ma teadsin, et ta vaatab mulle otsa. Ma teadsin, et ta on kurb.
"Aga kui ma ei taha," lausus ta sosinal.
Mu käed hakkasid värisema ning ma langesin põlvili. Oleksin tahtnud ulguda, karjuda, rebida ja hävitada. Ometigi oleksin ma teinud kõik, et temaga oleks kõik korras.
"Sa ei taha... Ei taha. Ei...ei..ei..EI TAHA!!!"
Ma ei mõelnud, ei elanud, ei eksisteerinud... Ma põlesin. Leegid olid mu ümber. Päris ehtsad leegid.
Heath oli murdnud kõik. Ta oli lasknud mu vabaks. Ta oli teinud minust kellegi, keda ma vihkasin. Heath oli mu tapnud. Ta oli lõhkunud iidset lepingut ja ta oli keeranud maailma pea peale, tehes minust ainukese valitseja.

See osa ongi hästi segane
Aga eks ma üritan varsti kõik ära seletada..

eee..... *üritab midagi seedida* hästi oli kirjutatud, kuid tõesti ei saanud eriti midagi aru, aga seetõttu palun kiiresti uut!

*mõtleb*
Järgmises osas üritan kõike selgitada.. tegelikult on kõik väga lihtne :)

tegelikult ma arvan, et just see, et ma midagi eriti ei mõiganud, paneb edasi lugema

Sellisel juhul on see väga tore, et ma nii segaselt kirjutan.

Umn.. See osa ei ole vist enam nii segane. Ja midagi ma üritasin ära seletada. Kuigi nii mõnigi asi tuleb alles hiljem välja.
Ja õnneks ma suutsin täna ka välja mõelda, milline eriline olend peategelane on.

2.

Ma ärkasin. Ärkamine peaks olema rahulik ja tore sündmus. Uuele päevale vastu minemine. Kuid minul ei olnud sellega mitte mingit pistmist. Mina läksin vastu uuele maailmale. Paika, mis võis olla täis kurjust või headust. Paika, kus puudus igasugune tasakaal.
Pealegi ma ei teadnud, kus ma ärkasin. Ma võisin olla keset kaubamaja, oma voodis või siis seal samas künkal. Künkal, kus ma olin viimast korda oma elu jooksul näinud Heath'i. Meest, keda ma armastasin rohkem kui enda elu.
Mu kondid valutasid põlemisest ning ma olin väga väsinud. Kui keegi oleks minult sel hetkel küsinud, mis juhtus, ei oleks ma vastada osanud. Ma ei julgenud veel avada silmi, ma kartsin näha uut maailma. Ma tean neid hirmutavaid lugusid. Meile kõigile on neid lapsest saadik sisendatud.
Kui mees jätab naise, kellele on ta igavest armastust teotanud, tekib uus maailm, mille valitsejaks saab naine. Just nagu lohutuseks, et mees on naist petnud. Kuritarvitanud tema armastust. Selles kõiges oli üks suur viga. Nimelt ei võinud mitte keegi teada, milline on uus maailm. See võis koosneda ainult veest, seal ei pruukinud olla ühtegi inimest. Kõik olenes naisest. Mida ta väärt oli. Mida mina väärt olin?

Viimaks avasin silmad ning avastasin, et minu ümber on pimedus. Kas minu maailm on pime? Kobasin kätega, et leida midagi, millest kinni haarata ja siis püsti tõusta. Leidsin lüliti ning vajutasin seda. Tuba täitis silmipimestav valgus. Vaatasin ehmunult ruumi. Valged seinad ja pruunikas põrand... laud, tool, voodi, kapid... See oli minu kodu. Minu vana maja, kus polnud ma vähemalt viis aastat käinud. Kuid k e e g i oli seal käinud, sest ruum oli uskumatult puhas.
Tõusin rahulikult püsti ning ohkasin kergendusest. Mu südames oli valus haav, mis ei kustu sealt tõenäoliselt kunagi. Kuid ma võisin proovida unustada. Järsku tekkis mul mõte, et pole vahet, kas oled inimene, loom, putukas, vaim või puu, armastus on kõikidele sama. Alguses hirmutav ning uudne, siis kirglik ja sügav ning viimaks valus, nii tohutult valus, et sa tahaksid surra.

Jalutasin läbi ruumi ja avastasin siis, et olen alasti. See oli ebameeldiv tunne, sest riideid ei paistnud kusagil. Kas minust oli saanud Eeva? Huvitav, kas Heath oleks võinud Aadam olla?
Haarasin voodilt lina ning keerasin selle endale ümber ja lahkusin toast. Iga järgneva sammuga sain ma aru, et olin tagasi tõesti oma vanemate kodus. Juba selle järgi oleksin pidanud aru saama, et midagi on väga valesti. Olin veetnud seal oma lapsepõlve, oma mured ja rõõmud. See kõik oli enne seda, kui minust sai see, kes ma nüüd olen.
Ma polnud inimene täpselt viis aastat. Täpselt viis aastat tagasi pidin ma jätma oma kodu ning lahkuma. Teised minusugused võtsid mu enda juurde elama, kohtlesid mind kui oma last. Kuid ma ei saanud olla õnnelik. Ma teadsin, et mu vanemad otsivad mind taga ja lõpuks tegin ma seda, mis on mu loomuses. Ma tapsin nad. Lõpetasin nende piinad ning see maja jäi tühjaks.

Maja oli tõesti uskumatult puhas, puhtus tegi selle paiga hirmuäratavaks. Justkui oleks keegi majas veel ning ma olin üsna kindel, et keegi oligi seal veel. Ma ei saanud olla üksinda, tundsin seda oma ebainimliku vaistuga.
"Mignetta, viimaks te ärkasite."
Ma isegi ei võpatanud. Rahulikult silmitsesin naist, kes oli ilmunud ei kusagilt. Mitte eriti pikk, blondid lühikesed juuksed ja pruunid silmad, tundus olevat väle, kuid võitluses oleksin temast igal juhul jagu saanud. Ta lõhnas kergelt rooside järgi. Krimpsutasin nina, roosid meenutasid mulle taas lapsepõlve. Olin väiksena alati olnud suur rooside fänn. Ja nüüd ei saanud mulle enam miski meeldida, mis meeldis kunagi. See oli nagu kirjutamata seadus.
"Eem... Jah. Mida ma nüüd tegema peaksin?"
Usaldasin seda naist rohkem, kui tegelikult oleks pidanud. Võõrastega pidi ettevaatlik olema, kunagi ei teadnud, kas nad on vaenlased või ei.
"Tegema? Te ei pea midagi tegema. Te elate siin... Kas midagi on lahti? Te käitute imelikult."
Asi oli enam kui veider. Mina käitusin imelikult? Ma pidin saama kuskilt juhiseid. Mitte keegi ei suuda maailma üksinda valitseda. Noh, mitte keegi ei suuda tegelikult üldse maailma valitseda. Valitsemine sellise põrgu üle on iseenesest võimatu, kuid on võimalik juhendada. Niisiis keegi pidi mul aitama juhendada.

"Ma ei saa aru. Kes teie olete?"
Küsimus ei olnud viisakas. Mu kaaslane kergitas ärevalt kulme ning vahtis mind üllatunult, justkui ma oleksin pidanud teadma, kes ta on.
"Ma olen Mirra. Teie sõbranna. Kas kõik on ikka tõesti korras? Te käitute veidralt, kas teate. Äkki kutsun arsti?"
Oiei, mitte arsti. Mul ei olnud vaja, et keegi saab teada, et ma polegi inimene. Ja hea arst teeks selle kohe kindlaks. Pealegi, kes oli Mirra? Mul pole elusees sõpru olnud. Isegi mitte väiksena.
"Kas see siin... Kas see siin polegi siis uus maailm? Kas see polegi Mignetta planeet?"
Nüüd astus Mirra kaks sammu taha poole ja vaatas mind nagu ma oleksin hull. Ausalt öeldes ma tundsingi ennast hulluna. Nimelt pidid uue plaanedi asukad oma olukorrast teadma. Nad teadsid, et neid valitsetakse ja nad teadsid, mis on plaanedi nimi. Plaanedi nimeks oli alati valitsejanna nimi. Midagi oli läinud valesti. Miski oli täiesti segamini.

"Mignetta, see on planeet Maa. Me oleme Inglismaal, teie kodus. Kas te kukkusite öösel voodist välja ja nüüd on teil mälukaotus?"
Mirra oli jahmunud, kuid seda ei andnudki võrrelda minu jahmatusega. Ma olin ikka veel Maal, mingit uut planeeti ei olnud tekinud. Kuid ometigi ma põlesin ja ometigi murdis Heath iidse seaduse. Ja mitte midagi ei olnud muutunud? Või siiski. Ma olin teises kohas ja minu kõrval seisis inimene, kes nimetas ennast parimaks sõbrannaks. Sõbrannaks, kes mind teietas. Tundsin kerget iiveldust.
"Ohjaa. Muidugi. Vabandust, mul oli kergelt segadusse ajav unenägu. Tõeline õudukas."
Pidasin paremaks valetada, et mõistan kõike. Mirrast võis mulle kasu olla, kuid ainult sellisel juhul, kui ta mind hulluks ei pea.
"Kas me saaksime näiteks telekat vaatada? Ma tahan uudiseid näha."
Ma pidin teadma, mis planeet maaga oli juhtunud, sest midagi pidi olema teisiti. Ainult uudistes võis näha muudatusi.
"Tele...tele...tel... Mida te näha tahate?"

Kas maailm oli täiesti ära pööranud? Midagi oli tõesti väga valesti. Kuulsin õuest midagi, mis meenutas kabjaplaginat. Siis tekkis mul pähe iiveldama ajav mõte. Midagi, mis võis olla võimalik, kuid mida minu teada polnud kunagi varem juhtunud.
Pressisin läbi hammaste sosinal: "Mitmes sajand hetkel on?"
Vastus tuli kiirelt ning pani mu südame kloppima.
"Seitsmeteistkümnes."

Lahe, lahe, lahe

midagi vist sai isegi selgemaks :)

aga kui tuleb 17. sajand, siis peaksid vist tulema ka kleidid ja puha? (ma olen friik ja ma tean seda )

Mul jõudis alles praegu kohale, et 17.sajand = Ilusad kleidid... *seedib veits*
Jah, muidugi tulevad kleidid.. (mina olen ka)

nonäed siis ilma minuta me oleks veel kleitidest ilma jäänud...

ps. ma unustasin enne uut nõuda

sinust oli tõesti palju abi..
kujutan ette, kuidas ma oleks naistele hakanud miniseelikuid selga toppima.. (üsna minumoodi, sest mul pole lihtsalt kombeks loogiliselt mõelda)

17. sajandil? see oleks natukene... *mõtleb, kuidas seda poliitiliselt korrektselt väljendada* imelik

Oleks VIST tõesti xD
Aga ma lihtsalt kirjutan tihti seda, mis pähe tuleb..
Nüüd ma üritan endale kuskile suurelt üles märkida, et naised peavad kandma viisakaid ja ilusaid kleite...

toa seinale (aga siis on ka karta, et vaatad mööda) või arvutiekraanile (ei, paha, paha variant, sest sa ei näeks siis uut osa kirjutada )

seinal pole enam väga ruumi ka.. (seal on kõik need paberid asjadega, mida olen üles märkinud ja ära unustanud... xD)
Arvutiekraani kohta on sul ka õigus..
Mällu ma ei saa ka endale kirjutada.. Mul on lihtsalt kerged lüngad...
Oijah.. ma ei kujutagi ette, kuhu seda kirjutada..

siis paned ühe hästi suure paberi teiste peale
hmmm... *mõtleb hetke* aga võib-olla külmiku peale? siis kõik saavad vaadata, et mingi uhked ja viisakad kleidid peavad olema

*naerab*
Tavaliselt paneme me külmiku peale poenimekirju... *kujutab ette, kuidas kumbki vanematest haarab sealt selle paberi kaasa ning õhtul koju tulles on ostnud ilusa ja viisaka kleidi* noh..unistada ju võib..
Kuigi tegelikult on see vist päris hea mõte..

see oleks hea aga kirjuta juurde, et korsett peab olema ja kõik need asjad seal juures

ma parem juba joonistan kõik vajalikud osad juurde.. (ja kirjutan ka muidugi, sest ma ei tea, kas minu joonistusest on aru saada, mida ma mõelnud olen)
Mul lihtsalt tuleb pähe, kuidas mu ema/isa loeb sealt... "Ahaa, mida poest vaja on? Üks korsett.. Mitu kilo korsetti sa tahad?"
Nojah.. mu vanemad peaksid sellisel juhul täiesti segased olema

ma kujutan ette, kuidas seisavad poes ja loevad nimekirja sellise lolli näoga . aga sa sujuvalt eemalda kõik ülejäänud poenimekirjad, kui need sinna tekivad, siis ehk haaravad selle kaasa

Seda ma teen...
Huvitav kuidas neid niimoodi mõjutada saaks, et nad lihtsalt peavad ostma seda, mis nimekirjas on?

kirjuta sinna näiteks: õunad, piim, leib, sai, korsett, munad, kleit, sai, teised asjad, mis kleidi juurde käivad (vaata pöördelt täpset joonist), kohupiim, hakkliha jne

Hea mõte :)