Peegelmaailma Valitsejanna [11/...]

muidugi, LittleStar, eks nad 17. sajandil kandsidki miniseelikuid aga me lihtsalt ei näinud seda nende suurte kleitide pärast

jep, uuut! (kui sa sellest veel aru pole saanud, keiti)

*irvitab*
Noo kuulge ma pean ju ometigi uues osas selle minuseeliku värgi ära vahetama...

*Üritab ruttu miniseelikutest kleidid valmis õmmelda..*

aga kiiresti, kiiresti siis

Täna ma ei jõua.. kahjuks või õnneks..
Aga homme kindlasti..
Ma täna kirjutasin küll midagi.. aga nüüd tuletasid sa mulle meelde, et ma kirjutan 17.sajandist.. ja mulle tuli kohe veel meelde igasuguseid veidraid asju, mida ma kirjutasin ja mis sinna ajastusse väga ei sobi...

aga ma olen õnnelik, et seda meelde tuletasin vastasel juhul oleks me vist tõesti siin miniseelikutest lugenud

Noh, oleksite küll.. sest mul oli lausa kirjas, et: Ta kohtus ühe tüdrukuga, kes nägi üsna tibilik välja vms..
Nüüd loodetavasti asjad enam nii käest ära ei lähe

Ütlen ka selle ära, et kohe kui mingi asi tundub kahtlane, andke teada..
See osa mulle endale väga ei meeldi. Ma olen veits haige ja haigena ma lihtsalt ei saa kirjutada.. Ma ei tea miks..
Igal juhul siin ta on:...


3.

Seitsmeteistkümnes sajand näis hullumeelsusena. Kas oli võimalik, et maailm läheb ajas tagasi? Või läksin ainult mina ajas tagasi? Võib-olla oli minu võimsuses hoida ära kõik eelseisvad katastroofid, sest mina ju teadsin, mis juhtuma hakkab.
Kuigi minu meelest ei olnud nõiad ja selgeltnägijad sellel ajal eriti sallitud. Mitte keegi poleks uskunud, kui ma oleksin väitnud, et olen tulevikust. Ma ei teadnud, kas sellisel ajal leidus hullumajasid, aga kui leidus, siis parimal juhul oleks mind sinna pistetud ja halvimal juhul lihtsalt ära põletatud.
Ma ei tahtnud olla enda- niimoodi öelduna kõlas see egoistlikult- maailmas erinev ja imelik. Oleks väga ebaõigalne olnud, kui isegi seal oleks mind koheldud teisiti. Ometigi pidin ju mina seda maailma valitsema. Samas asjad olid segased. Võib-olla polnud mul vanaaegses maailmas üldse mitte mingit sõnaõigust.

Olin Mirra ära koju saatnud ning istusin nüüd oma vanemate kodus. Õigemini majas, mis sai nende koduks alles paar sajandit hiljem. Muidugi oli ka olemas võimalus, et mu vanemad saavad endale kunagi kodu, mis on lihtsalt sajaprotsendiliselt sarnane mingisuguse majaga minevikust.
Väljas oli ilmselgelt sügis. Kiire temperatuuri muudatus oli mulle üsna vastumeelne. Mõnikord ma olin oma inimlikudes joontes liiga kinni. Ma pidin laskma ennast täielikult vabaks ja olema see, kes ma olin.

Kahjuks ei saanud ma aastaringselt olla mina ise. Ma oleksin võinud elada tegelikult ainult talvel inimesena, sest siis ei olnud mul võimalustki elada sellena, kes ma tegelikult olin.
Mõnele inimesele on sünnist alates selline saatus ära määratud. Mingis teatud vanuses kasvavad neile tiivad. Esimene aasta on neid võimatu varjata. Just siis ongi kõige hullem iseendaga leppida. Kuid on ka muid tunnuseid. Kuuvalgel kiirgav nahk, habras keha, mis tegelikult on üsna tugev ning igasugused erilised võimed. Kahjuks olen mina olnud alati väga tavaline, just nii tavaline, kui saab olla liblikana.
Elada liblikana on selline asi, millest võiksid unistada kümneaastased pisikesed tüdrukud, kelle teisteks unistusteks on olla printsess või saada endale üleni roosat tuba.
Päriselt aga on liblikana elamine raske, sest inimliblikad ei saa olla sellised nagu päris liblikad. Meil on omad legendid ja seadused ning reeglid ja nagu ikka kõikide üleloomulike olendite puhul: inimesed ei tohi meist midagi teada.
Tavaliselt seletatakse tulevastele liblikatele kõik juba väiksena ära. Keda ikka huvitab kuueaastase loba, et temast saab seitsmeteistaastaselt liblikas? Mitte keegi ei usu seda, aga samas on liblikatehord olnud jällegi kaval. Nad on teatanud lapse vanematele esimese saatusest, rikkumata samas ühtegi reeglit.

Teiseks räägitakse seda juttu lastele just sellepärast, et nemad suudavad sellesse uskuda. Proovi sa rääkida kuueteistkümnesele, et temast saab kuu aja pärast liblikas ja, et ta peab oma kodus lahkuma. Tõenäoliselt saad sa sõimu osaliseks.
Ma oleks väga tahtnud teada, kas minu liblikavõimed eksisteerivad ka minevikus, kuid ma ei julgenud seda teha. Liiga suur oht vahele jääda. Esimest korda elus oli mul kahju, et ma koolis ajaloost ei huvitunud. Mul oleks olnud sellel hetkel palju lihtsam, kui ma oleks teadnud, kuidas asjad käivad.
Mirra oli mind vahtinud üsnagi meeleheitlikult ning siis ulatanud mulle kapist kleidi. Pärast seda palusingi tal lahkuda. Ma pidin seda kõike natukene seedima, sest ma ei saanud hakata elama reeglite järgi, millest ma midagi ei teadnudki.

Kõige hullem oli see maja. See meenutas mulle liiga palju oma ema ja isa, kes polnud oma saatuses ise süüdi. Keegi ei tea, mille järgi naine ja mees võivad üldse liblikinimese saada. Legendides ei ole iial öeldud selle kohta sõnagi. Liblikaid on sünnitanud nii blondid kui ka brünetid, paksud ja peenikesed, pikad ja lühikesed, rõõmsa- ja kurvameelsed. Kui liblikas on sündinud, tunnevad teised samasugused ta kaugelt ära. Edaspidi on neil lihtne saada tüdrukuga sõbraks ning kõik ära korraldada.
Üks kõige veidramaid asju on see, et poiss liblikaid polnud vähemalt neli sajandit sündinud. Keegi ei teadnud miks. Ja isegi kui keegi teadis, siis ta ei rääkinud.

Olin läbi käinud kõik ruumid ning pidin tunnistama, et seal oli vähe asju, mis tulevikus mu vanematele kuulusid. Üks ehetekarp lilledega, mida ma mäletasin emal olevat, asetses kenasti külalistetoa laual. Karp nägi küll uus välja, kuid kindlasti oli see sama karp...
Süüa majas ei olnud. Selle olin ma kindlaks teinud. Tegelikult ma ei vajanud söömist, aga samas oli mul imelik mõelda, et mul ei ole süüa. Justkui oleksin ma ilma millestki väga lahedast.

***

Pikutasin voodil ning tundsin metsikut väsimust. Olin majas tuhninud ligi kolm tundi, kuid midagi huvitavat polnud ma leidnud. Samas ei suutnud ma ka rahulikuks jääda ja otsimist lõpetada. Alles siis, kui väsimus mu sõnaotsesesmõttes maha murdis, läksin ma pikali.
Väljas hakkas juba pimedaks minema ning mul oli kange tahtmine magama jääda ja järgneval hommikul kõikidele oma küsimustele vastused saada.
Mul oli vaja riideid, mis vastasid ajastule ja mul oleks läinud ka vaja kedagi, kes õpetaks, kuidas ma käituma pean. Võib-olla oli see tobe, aga ma tahtsin endast kõikidele head muljet jätta. Varem - või siiski tegelikult hiljem - polnud ma kellegile eriti meeldinud. Ma isegi ei teadnud miks.

Oleksin juba peaaegu maganud, kui kuulsin uksel tasast koputust. Millegi pärast tegi see mind ärevaks. Tegin silmad lahti, kuid ei tõusnud püsti. Nüüd oli tuba täiesti pime. Ma ei näinud iseenda käsigi.
Lõpuks tõusin ma püsti ning otsisin lülitit - just nagu hommikulgi - ja läksin koridori. Koputus kostus taas ning ma avasin välisukse. See võis olla ju Mirra, kes otsustas mu juurest veel kord läbi astuda. Kahtlesin selles väga, et Mirra-sugune tüdruk oleks võinud pimedas õues olla. See ei olnud vist kuigi kombekas.
Ukse taga seisis keegi mees. Ta oli suhteliselt pikka kasvu ning ma ei näinud eriti tema nägu. Meie vahel valitses vaikus. Ma ei tundnud seda inimest, miks ma oleksin pidanud midagi esimesena ette võtma?
"Meryl, kas kõik on korras?"
Ma ei mõistnud kelleks ta mind kutsunud oli.. Kuid see hääl oli tuttav. Isegi väga.
"Heath!" karjatasin ma.

kuule, väga hea ju kuigi oli selline väga jutustav ja sellist otsest tegevust jäi minu meelest väheseks, aga siiski hea

uut, palun :)

muide, ma leidsin mingisugused kirjavead sealt (rohkem sellised lohakusvead), aga mul pole viitsimist neid nüüd üles otsida

just seda mõtlesin ma ise ka... hakkasin kirjutama, et mida ta teeb ja siis avastasin, et olen jälle teemast kõrvale kaldunud..

Aga eks ma siis loen ise üle ja üritan parandada.

ma ka praegu üritan kirjutada ja see on umbes selline tekst: 'ta teeb seda ja seda' ja siis tuleb mõte, et aga me ei tea, kuidas ta tunneb ennast üldse ja siis tuleb uuesti kirjutada

aaa... ja kleite ootan..

Kleidid tulevad kindlasti.. peavad tulema

*ootab ja ootab ja ootab ja... (te saite vist mõttele pihta)*

Vist küll

Hea kui meeldib.

Siin osas ei juhtu ka tegelikult midagi eriti põnevat. Ma ei tea, miks ma niimoodi venitan ja venitan..
Ilusaid kleite ka veel ei tule. Või noh, peaaegu juba tuleb ka. See eest järgmise osa pühendan ma kleitidele. Seda ma luban.
Ja ega rohkem polegi midagi öelda.. Kõik kirjavead ja ebaloogilised kohad - nendest võiks avastamisel kohe rääkida.

4.

Ma olin õnnelik. Tõesti olin. Ma ei olnudki maailmas üksinda. Heath oli ka siin. Kuigi asi oli kahtlane, sest ta ei reageerinud eriti millegile.
Loomulikult olin ma ta sisse kutsunud ja teed keetnud, sest teed igatahes majas leidus. Kohe väga palju.
Heath ei kuulanud, mida ma rääkisin. Ta oli oma mõtetega täiesti ära ja ta kutsus mind pidevalt Meryl'iks.

"Aga mis tegelikult toimub?"
Väga oluline küsimus minu jaoks. Kuidas oli tema sinna saanud? Ja kuidas me sealt ära saaksime?
Heath põrnitses ärevalt oma teetassi ja võttis suure lonksu, kallutades teed enda pluusi peale.
"Meryl, mulle tundub, et teiega ei ole kõik korras. Te olete imelik, kui aus olla."
Tundus, et Heath üritas käituda nagu härra. Väga naeruväärne igal juhul.

"No kuule! Ära tule mulle ütlema, et ma hull olen. Võta teatavaks, et ma olen sinu pärast siin. Sa... Siga!"
Mul oli õigus olla vihane, kuid ometigi oli mul häbi tema peale karjuda. Võib-olla sellepärast, et mind ümbritsevad inimesed käitusid minuga tohutult viisakalt.
Tundus, et ka Heath sai aru, et olin ületanud piiri.

"Kus teie kombed ometigi on? Preili Mirra ütles mulle küll, et te olete täna veidi haige, kuid ta pidas seda ärevuseks pulmade pärast."
Pillasin oma tassi maha ning vandusin vaikselt. Seda ei oleks ma osanud oodata. Kas ma pean abielluma? Judistasin õlgu.
"Pulmad? Mis pulmad? Kes see Mirra üldse on? Heath, mis sinuga lahti on?"
Noh, ma oleksin pidanud juba varem taipama, et Heath ei ole tegelikult Heath. Vähemalt tema mõistus ei olnud tema oma. Ta käitus väga kahtlaselt.

"Issand anna armu, mis teiega ometi lahti on. Härra Reinerberg ei soovi abielluda, vabandage väljenduse eest, nõdrameelsega."
Pulmad härra mis-iganes-peen-nimi-see-ka-ei-olnud veel puudusid. Tundsin tõelist vajadust šokolaadi järele.
"Vabandust, aga ma ei tea, mis minuga lahti on. Ma ärkasin siin ja ma ei mäleta nüüd enam midagi."
Otsustasin kaasa mängida ja teha nägu nagu oleksin ma seal koguaeg elanud ja lihtsalt mälu kaotanud.

"Te olete Meryl Merryson, täisnimega Meryl Marella Mignetta Merryson. Te elate siin juba kümme aastat. Teie vanemad on kahjuks surnud, avaldan taas kaastunnet."
Kuigi tema jutt tegi mind rahutuks, tuli ka hetkeks kergendus. Ma olin siiski mina. Minu nimede hulgas oli ka Mignetta, see tekitas hea enesetunde. Kuid samas see, et olin seal elanud kümme aastat ja see, millise ebaveenva näoga Heath mulle kaastunnet avaldas, polnud just kõige rahustavam.

"Ma ei tea, kuidas seda oleks viisakas küsida. Ma küsin parem otse. Kes sa tegelikult oled?"
Ma polnud ikka veel teda teietama hakanud. Kuidas üldse teietada meest, kellega sa oled koos veetnud väga kaua aega ning keda sa oled armastanud. Noh, minu meelest ei saagi.

"Ma olen William Milliord. Ma soovitan teil väga linnas käies sõnu valida, sest kõik ei pruugi teie labast kõnepruuki nii hästi vastu võtta kui mina."
Ma ei tea, kas viga oli minus, aga mulle tundus, et ka tema oli minusse labaselt suhtuma hakanud.
Tema nimi oli William. Nii võlts. Nagu armastusromaanidestki. William. William. William. Heath. William. Ma pidin sellega harjuma.
"Jah... Ma... Muidugi! Vabanda, aga milleks sa üldse tulid? Õhtu on juba käes."

Nüüd naeratas ta mulle kavalat ja pani oma tassi käest ära. Oli ka juba aeg. Ma arvasin, et see on tema käte külge kleepunud.
"Teil on ülehomme sünnipäev," lausus ta lõbusalt, just nagu peaks see mulle hirmsasti rõõmu valmistama.
"Oi, te saate seitseteist," lisas ta mu segaduses pilgu peale.
Ma sain SEITSETEIST. Üllatusi tuli ja tuli. Ma olin sel hetkel järelikult viis aastat noorem, kui ma olin 21.sajandil olnud.

"See on väga... meeldiv."
See ei olnud meeldiv.
Mõtlesin, kas ma suudan kuidagi kuupäeva meenutada, kuid ei suutnud. Ma ei saanudki seda teada. Keegi polnud mulle kuupäevast rääkinud. Tegelikult ei teadnud ma isegi, mis aasta oli. Ma ei julgenud seda He... Williamilt küsida. Ma olin ennast juba niigi lolliks teinud.

"Ja, mis selles mu sünnipäevas siis nii erilist on?"
William tõusis püsti ning kummardus mu ees aupaklikult. See nägi äärmiselt idiootlik välja.
"Mul on käsk teid teie tulevase abikaasa juurde viia. Muidugi peate te enne korralikult riietuma."
Ta avas ühe mu kappidest ja tõmbas sealt välja imeilusa kleidi. Sel hetkel ma lausa tahtsin abielluda.

miks ma selle uue osa alles nüüd avastasin?

aga mulle meeldib ja ma ootan uut!


PS. ma ootan kleite

Jubehea fantaasia:)
Uut!

Kõigepealt ma tänan kõiki, kes seda loevad.. Ja nüüd:
UUUUUUUUUUUUS OSA!
Uskumatu ma tean. Ma olen olnud nii laisk ja hädas nende kleitidega ja nii edasi.
Nii.. kas on olemas üldse hobukaarik? või on hobuvanker? Ma tõesti ei tea, aga tõld on kuidagi mage kirjutada.
Ja kõik, mis tundub ebaloogiline.. andke teada!

5.

Vaatasin seda kleiti ning ma pidin tunnistama, et see oli maagiliselt ilus. Ma ju teadsin, et sellel ajal kanti selliseid kleite, ma teadsin, et sellel ajal käituti viisakalt. Ma teadsin, kuidas see maailm toimis, aga ei teadnud ka. See on nagu külmkapi, teleka või raadiogagi. Sa tead, mis otsetarve on külmkapil. Sa tead, et kõik peab olema nii nagu on, aga sa ei tea, kuidas külmkapp töötab ja kuidas ta takistab toiduainetel halvaks minna.
Sama lugu oli mul selle kleidiga. Ma teadsin, et kõik need osad on vajalikud, aga ma ei osanud seda kanda ega selga panna.

Pikad satsilised varrukad ja helesinine õrn muster oli tõeliselt ilus kooslus. Ma suutsin täielikult Williami unustada ja imetlesin seda kleiti.
Viimaks mees köhatas.
"Ma võin ka majast lahkuda, kui te tahate siin samas riietuda."
Võtsin kleidi kaenlasse ning lahkusin ise toast.

Nüüd pidin ma välja mõtlema, kuidas seda õigesti ja kiiresti selga panna. Heath ei olnud mees, kes oleks nõus ootama. Ilmselgelt polnud seda ka William.
Tõmbasin esimese kihi selga. See nägi välja nagu öösärk, aga ilmselgelt oli see vajalik. Edasi üritasin nuputada, kuidas ma iseseisvalt paelad kinni saaksin, sest filmides olid vanaaja prouadel ja preilidel alati abistajad, kes seda tegid.
Williamit appi kutsuda oleks olnud vale. Seda ma mõistsin.

Viimaks oli mul kleit seljas. Kuigi ma nägin kena välja, ei rõõmustanud see mind üldse. Ma ei saanud hingata ja see oli paganama ebameeldiv, kuid teha ei olnud midagi.
Ma olin niigi Williami kannatuse proovile pannud ja ma ei uskunud, et ta oleks rohkem suutnud mind oodata.
Pealegi ei olnud kuidagi võimalik midagi muuta, sest seda kleiti ei andnudki teisiti kanda.

William hüppas kohe püsti, kui ma tuppa sisenesin.
"Te olete kaunis."
Magedalt kõlav kommentaar. Heath ei öelnud kunagi, et ma ilus välja näen. Üldiselt liblikad ongi ilusad ja veider on seda neile öelda. Muidugi William ei teadnud, kes ma tegelikult olin, aga sellegipoolest.
"Ma tänan."
Võibolla oleksin ma pidanud punastama või siis vait olema. William oli veidrat nägu, justkui ma oleks midagi jälle valesti teinud.

"Me peame minema hakkama ja ma palun ärge tehke midagi sündsusetut. Hoidke minu lähedale ja ärge väljuge kaarikust."
Lubasin ta korraldused täita ja astusin tema järel uksest välja. Maja ümbrus oli täpselt selline nagu olin ette kujutanud. Väikesed taimed kasvasid igal pool, kuid üldiselt oli aed väga korratu. Ju mul puudus aednik.
Värava taga seisis hobukaarik ja selles istus keegi võõras noormees, kes aeglaselt meile ukse avas.

Mees aitas mu istuma ning mulle järgnes William. Tõlla järgi otsustades olin ma tõesti vanas ajas. Kui aus olla ei uskunud ma seda ikka veel täielikult.
"Teie soenguga tuleb midagi ette võtta."
Ma võpatasin. William oli olnud väga vaikselt.
"Mis minu soengul viga on?" nähvasin ma tigedalt.
"Teie tulevasel abikaasal on ka rohkem juukseid peas. Vabandage."
William punastas ning vaatas alandlikult oma jalgu. Mina turtsatasin.

Mees, kes meie sõidukit juhtis, hüüatas järsku Williami nime.
"Härra Reinerberg h e l i s t a s ja küsis, kus te olete."
Järgmisel hetkel sain ma teada, mis tunne on minestada,

See oli kuidagi väga lühike, peaks mainima tundus, et jäi nagu pooleli (aga vb on seelihtsalt minu viga )
muidu oli väga hea :)

uut !

Ma märkasin ka, et oli lühike
aga ma kogun mõtteid ja üritan järgmise pikema kirjutada..

Tuli tuju kirjutada ja saingi uue osa valmis. Mul pole õrna aimugi, kas see on pikk või mitte, aga vähemalt on ta olemas.
Muideks ma tean, et see venib täiega ja midagi põnevat veel ei olegi juhtunud, aga ma tahan natukene rohkem esialgu tavapärast elu kirjeldada, sest muidu läheb edaspidi raskeks, millestki aru saada.
Arvamusi ka.
Ps! 6.osa kokku = 4621 sõna :)

6.

Ärkasin pehmes voodis, vähemalt nii tundus mulle esialgu. Avasin silmad ning avastasin, et mul oli õigus. Voodi oli hiigelsuur ja väga pehme ning igas nurgas oli sammas, hoides üleval "kardinat" voodi kohal.
Ma valetaksin, kui ütleksin, et see mulle ei meeldinud. See meeldis mulle väga, kuid samas ma kartsin veidi, sest ma ei olnud selles toas kunagi varem olnud.

Uks avanes ning keegi astus sisse ja köhis. Tõusin automaatselt istukile. Ma pole kunagi suutnud pikutada, kui keegi teine veel minuga samas ruumis on. Samuti ei saa ma magada, kui keegi toas ringi kõnnib.

"Kes seal on?"
Hetkeks ma kahtlustasin, et see on mingisugune loom, sest põrandal krabises miski.
Tõusin püsti ja astusin kardinate vahelt välja ning vaatasin oma tülitajale näkku. Tulijaks oli keegi võõras vana naine, kes kandis teenijavormi ning tal oli käes hõbekandik.
"Preili, te ärkasite? Olgu Jumal tänatud selle eest? Ma arvasin, et teile tuli võõramaine haigus külge? Te olete kuidagi ärev?"
Kõik tema laused kõlasid nagu küsimused, kuid ometigi ei olnud need küsimused.

"Oh, ma ei tea. Kus... Mis koht see on?"
Ma pidin teadma, kus kohas ma olin. Kuigi ma olin üsna kindel, et ma teadsin, kus kohas ma olin.
"Te olete kodus? Vabandage, ma pidin teile midagi edasi ütlema? Ahjaa, muidugi!? Pulmad toimuvad täpselt seitsme päeva pärast?"
Olin juba unustanud pulmad. Ma ei olnud sellest mõttest eriti vaimustatud, sest oma abikaasat polnud ma veel näinudki. Samas oli sellel mehel ilus maja, vähemalt üks tuba oli küll ilus. Iga naise unistus on ilus kodu.

"Seitsme päeva pärast? Miks?"
Kohe kahetsesin ma oma sõnu, sest need jätsid sellise mulje nagu ma oleksin tahtnud hirmus kiiresti abielluda, mis polnud kohe kindlasti mitte tõsi.
"Seitse toob õnne?" vastas ta lihtsalt ning pani tule põlema.
Järsku plõksatas mu peas ning ma võpatasin. Minu teada ei olnud seitsmeteistkümnendal sajandil elektrist haisuga. Elektrit hakati kasutama ju ometigi sajand hiljem...vist. Siis meenus mulle, kuidas meile tõlda helistati. Midagi oli selle maailmaga väga korrast ära.

Naine pani kandiku voodi peale. Seal oli kaks õuna ja sai. Üsnagi veider söök, kuid ma ei öelnud midagi.
Seitsme päeva pärast pidin ma abielluma kellegiga, kes polnud Heath. See oli võõrastav ja üldse mitte tore. Mida ma enne mõelnud olin? Keda huvitab, kui rikas mu mees on? Ma ei suudaks teda iialgi armastada.

"Härra Reinerberg tahab teiega pärast söömist kohtuda?" naine naeratas mulle armsalt ja osutas käega õunadele ja saiale.
Üsna vastutahtmist haarasin ma õuna ning hammustasin sealt tüki. Tundsin ennast Lumivalgukesena, kuid vaevalt, et õun mürgitatud oli.
Tegelikult oli õun väga maitsev ning mahlane. Kugistasin vahepeal alla saia ning sõin ära ka teise õuna. Kogu selle aja vaatas vana naine mind lummatult.

"Kas ma olen väga ebaviisakas, kui teie nime küsin?"
Teietasin naist igaksjuhuks, sest äkki ta ei olnudki teenija.
"Mis te nüüd? Minu nimi on Liselle. Kuid kõik kutsuvad mind Lis'eks."
Mina igatahes teda küll Lis'iks kutsuma ei hakanud. See tundus nii nõme. Lis kõlab vastikult.
"Hüva Liselle. Mul on nüüd söödud, kas ma saaksin nüüd..."
Ma ei mäletanud mehe nime, kellega ma kohtuma pidin. Keegi polnudki mulle tema eesnime öelnud ja härra Reinerberg oleks minu suust väga kahtlasena kõlanud.

"Kõigepealt teeb Detta teid kenasti ilusaks. Mitte, et te seda juba ei oleks. Lihtsalt te olete minestamisest veidi räsitud ja teie soeng.. on kohutav. Vabandage mind!"
Kõik, mida ma mõelda suutsin oli see, et Liselle suudab rääkida ka nii, et väited ei kõla küsimustena.
Detta'ga meenus mulle Detta Walker* ning ma hakkasin naerma. Liselle kortsutas kulmu ning lahkus siis toast, et Dettale järgi minna.

Nüüd oli mul aega tuba lähemalt uurida. Tegelikult koosneski ruum põhiliselt voodist, mis oli hiiglaslik. Peale selle mahtus ära veel ka üks kapp ning pisike tool, mis asetses ukse kõrval.
Uks oli puidust, kuid kindlasti väga kallis. Seda oli kohe näha, et härra Reinerberg on rikas mees.
Miskipärast ei meeldinud see mulle eriti. Raamatutes on alati rikkad mehed halvad mehed.

Minutikese hiljem astusid tuppa Liselle ja neiu, kes pidi olema Detta. Ta kummardas mu ees ning naeratas.
"Kas te tuleksite minuga kaasa?"
Noogutasin ning avastasin, et mul polegi seljas enam see kleit, mille William oli mulle andnud. Olin valge öösärgi väel ning tundsin taas ebamugavust. Kuigi tegelikult oli öösärk palju mugavam, kui kleit, milles ma hingata ei saanud.

Astusin Detta ja Liselle kannul toast välja pikka koridori. Ma ei saanud koridori õieti jälgidagi, sest juba lükkas Detta mu järgmisesse ruumi.
See oli palju ilusam, kui eelmine, kuid esemed laual ei julgustanud mind sugugi. Nüüd sain ma teada, millega mulle soengut tegema hakati.

______________________________________
Märkmed:

*Detta Walker - Hullumeelne pool mustanahalises naises Odetta Holmesis Stephen King'i romaanis "Kolm saatusekaarti"

lahe, lahe, lahe...
ma tegelikult ei oskagi midagi enamat öelda, aga mulle meeldib see jutt (ja sa tead seda vist juba)


uut ! :)

muud polegi vaja öelda tegelikult see teeb mu tuju rõõmsaks kohe.

Ma olin eile nii tubli tüdruk ja kirjutasin neli osa järjest. Niisiis otsustasin seitsmenda osa ka siia panna.
arvamusi

7.

Laual oli kauss, millest tuli hapukat haisu ning teises kausis oli midagi, mis meenutas jahu. Pealegi oli põrand täis riidejuppe.
Detta palus mul istuda ning ma tegin seda just mitte kõige parema meelega. Ta haaras kapilt kammi ning kammis mu juukseid väga tugevalt. Varsti keeras ta mu juuksed pealaele kokku ning võttis kausist imeliku vedeliku ja pani seda mulle pähe. Siis lisas ta riidejuppe ning jälle vedeliku. Ausalt öeldes oli mul hirm, et ma ei saa sellest haisust enam kunagi lahti.

Umbes kahe tunni pärast -mil ma olin hirmus väsinud- teatas Detta, et minu soeng on valmis ja tõi mulle peegli.
Mu pea oli raske ning ma ei suutnud seda normaalselt üleval hoida. Peeglisse vaadates karjatasin ehmunult.
See polnud mitte üldse tavaline soeng. Mu peas oli meetri kõrgune moodustis, mis oli kaetud ilmselgelt mingisuguse jahutaolise ollusega ning see haises hirmuäratavalt.
Tundus, et ka Detta tundis haisu, sest ta piserdas midagi, mis pidi lõhnaõli olema, mulle juustesse.
Hais kahekordistus kiiresti.

Tõusin aeglaselt püsti, kuid oleksin hea meelega edasi istuda. Seda soengut oli võimatu kanda ja korsett ei olnud sellega võrreldes mitte midagi hirmsat.
Detta haaras mul käest ning juhatas mu kapi juurde.
"Te pole vist varem nii kõrget soengut kandnud? Ärge muretsege, sellega harjub."
Detta oli oma saavutuse üle ilmselgelt uhke. Mina oleksin ta parema meelega maha löönud.

Liselle avas kapiuksed ning võttis sealt välja kleidi. Tänasin jumalat, et seekord ma seda ise selga ei pidanud panema. Detta ja Liselle kiired käed toimetasid mu ümber ning üsna varsti oli mul kleit seljas.
Korsett ja soeng koos olid rohkem, kui ma kannatada suutsin, kuid teha polnud midagi.
Detta ulatas mulle kingad, mis meenutasid mulle veidikene Tuhkatriinu klaaskingakesi.

Härra Reinerberg oli ootamisest kindlasti juba väsinud, sest ma pidin temaga kohtuma pärast sööki, kuid söönud olin ma viimati üle kahe tunni tagasi. Mu kõht hakkas taas tühjaks minema, kuid ma ei öelnud seda välja. Rohkem soovisin ma näha oma tulevast abikaasat.
Detta hakkas segadust koristama ning Liselle võttis mu käevangu ja juhatas toast välja.
"Härra Reinerberg soovib teid kindlasti väga näha," ta naeratas kurvalt ja isegi veidi armunult. See pani mind mõtlema, et Reinerberg on vana mees.

Me läbisime palju koridore ja ruume. See maja pidi tõesti hiigelsuur olema. Ma ei oleks üksi kindlasti midagi üles leidnud.
Viimaks Liselle peatus ning sosistas mulle vaikselt: "Olemegi kohal."
Ta vajutas lingi alla ning ma hoidsin hinge kinni. Järgmisel hetkel lükkas Liselle mu uksest sisse nii, et ma oleksin peaaegu ninali lennanud.
"Lis, hoia oma käed temast eemale."
Selle mehe hääl oli ütlemata seksikas. Kuigi ta polnud just eriti heatahtlik.

Liselle vabandas vaikselt ja lahkus toast väga kiiresti. Mina seisin ikka veel ukse juures ega teadnud kuhu astuda.
Toolil istus üsna pikka kasvu mees, kelle olid pruunid silmad ning pahmakas valgeid juukseid. See oli väga naljakas ning ma hoidsin muiet vägisi tagasi.
"Mignetta, astu ometi sisse!"
Minuga rääkides oli ta palju sõbralikum. Naeratasin tagasihoidlikult ja astusin talle sammu lähemale.
Seitsmeteistkümnendal sajandil ei olnud meeste ja naiste vahelised suhted just sellised nagu kahekümne esimesel sajandil.

Ta vaatas mind armastava ja sooja pilguga. Mina uurisin teda üsna tähelepanelikult.
"Ma...Härra Reinerberg..," ma isegi ei teadnud, mida ma öelda tahtsin, kuid ma pidin midagi ütlema.
"Sinu jaoks alati Gerald," vastas ta lihtsalt.
Vähemalt olin ma tema nime teada saanud ja õnneks ei vaadanud ta mind veidra pilguga.
Oleksin tahtnud hirmsasti istuda, sest mu pea vajus koguaeg tobedalt ühele küljele ja kleit pigistas mu hingetoru nii kokku, et ma mõtlesin, et lämbun kohe.

"Istu ometi, Mignetta."
Kas see mees luges mu mõtteid? See oleks küll kohutav olnud.
"Niisiis Heath ei armasta sind enam ja nüüd sa oled siin. Tõeliselt huvitav."
Ma luksatasin vaikselt. Kus tema seda teadis?
"Nüüd sa mõtled, kus ma seda tean? Mignet' me abiellume varsti ja oma naisest peab kõike teadma."
Ta naeratas salapäraselt justkui oleksin ma millegi hirmsaga hakkama saanud.
"See ei ole üldse... naljakas," laususin ma sosinal.

"Sa ei pea mind kartma. Ma olen ainuke, kes teab. Need soengud on jaburad, eks?!"
Muigasin vaikselt ja järgmisel hetkel pahvatasin ebadaamilikult naerma. Kui ta oli seda maininud, ei saanud ma enam naerust võitu.
"Jah, need on üli jaburad ja rasked ka veel. Niisiis sa ei ole siit maailmast või siit sajandist pärit?"
Oleks ju olnud loogiline, et ta ei olnud sellest ajastust, kui ta neid soenguid veidraks pidas.

"Sul on õigus. Ma olen samal põhjusel siin, mis sinagi. Peame koos hakkama seda maad valitsema."
Mul kukkus karp lahti. Nii et ikkagi oli minust valitseja saamas. Või õigemini valitsejanna.
"Ja edasi? Saame me kunagi koju, oma aega, tagasi ka?"
Gerald noogutas rahutult ning vaatas siis aknast välja.
"Meil on ülesanne täita ja lisaks sellele peame me käituma nagu teised meie ümber."
Meil oli ülesanne, et koju tagasi saada. See polnud kuigi hea uudis. Eriti kui see ülesanne keeruline on.

"Mis ülesanne?"
Tegelikult ma ei tahtnud üldse seda teada.
"Tuleta meelde mitmes sajand on."
See polnud just kuigi rõõmus meelde tuletamine. Tegelikult püsis see mul koguaeg meeles.
"Seitseteist," vastasin masinlikult.
"Täpselt! Ja mis oluline sündmus Liblikate maailmas siis juhtus?"
Üritasin meenutada, kuid mulle ei tulnud meelde, et see sajand oleks kuidagi eriline olnud. Välja arvatud... Kiljatasin valjult.
"Me peame tegema nii, et sünniksid poisid," lausus Gerald otsekohe.
Muidugi! Ma olin selle peale alles mõelnud. NELI sajandit tagasi juhtus midagi ja poisse enam ei sündinud. Liblikpoisse muidugi.

"Kas me saame hakkama?"
Noh, see ei tohiks olla eriti raske tegelikult. Otsida terve maakera läbi.
"Me ei pea tervet maakera läbi otsima. Põhjus on siin Inglismaal. Me oleme siin valitsejad, meil on pääs kõige juurde, mis siin riigis toimub."
Geraldil oli õigus. Kuigi see ei teinud ülesannet vähem keeruliseks.
Ohkasin.
"Mis siis ikka, hakkame pihta!"