Peegelmaailma Valitsejanna [11/...]

ma ütlen ainult üht: meeldib

uut !

Aitäh, Kcissy

See osa meeldib mulle miskipärast väga. Ma ei tea miks Kahjuks on see mõnest kohast väga nõmedalt jäänud.. aga mis teha.


8.

Pärast tutvumist Geraldiga juhatati mind tagasi magamistuppa. Ma võisin seljast võtta kleidi, kuid soeng pidi endiseks jääma. Detta väitis, et sellised sonegud on kallid ja ühte soengut kantakse mitu nädalat. See polnud just eriti tore, kuid ma ei viitsinud vigisema hakata. Olin üsna väsinud ning tahtsin magama jääda.Viimaks kustutati tuled ja ma jäin üksi pimedusse. Õnneks oli Gerald mulle ära seletanud, kuidas said siin olla mobiilid ja elekter. Lihtsalt uue maailma loojad on lohakad olnud ja unustanud ära, et sellised asjad ei kuulu vanasse aega. Vähemalt on see üsnagi lihtne ja loogiline seletus.

Olin peaaegu uinunud, kui kuulsin akna taga kedagi laulmas. See oli imeilus hääl, kuid samas ka hirmuäratav.


Tõusin aeglaselt voodist püst ning vaatasin aknast välja. Õues oli nii pime, et võimatu oli kedagi näha.


Kuu tuli pilve tagant välja ning õu muutus natukene nähtavamaks. Mulle meenus viimane öö Heathiga. Huvitav kus William oli?


Viimaks ma märkasin kedagi liikumas. Isikul oli peas sama kõrge -kui mitte veel kõrgem- soeng nagu minul ja ta liikus aeglaselt üle õue. Pidasin seda äärmiselt veidraks, sest daamid ei liikunud sellisel kella ajal väljas. See naine pidi siiski kuuluma perekonda, sest muidu poleks ta sinna ringi kõndima pääsenud. Avasin akna ja pistsin pea aknast välja.
"Hei Sina!" hüüdsin lihtsalt. Asi oli tema võlvas hääles, ma pidin teada saama, kes ta on.

Tüdruk ei sattunud üldse segadusse, vaid vaatas kohe mulle näkku. Ta irvitas tontlikult ja tõstis käe üles. Neiu huuled moodustasid sõnad: "Oota!" Panin akna kinni ning nägin veel, kuidas udukogu liikus majale lähemale. Mul polnud mingit soovi, et see naine minu tuppa tuleks. Ta oli kuidagi veider. Meenutas mulle veidi näkineiut.

Kuid varsti suruti ukselink alla ning ma hoidsin hinge kinni. Sain kohe aru, et see oli tema. Midaiganes see Tema ka siis ei tähendanud.Ta pani tule põlema ning ma kissitasin silmi. Viimaks, kui mu nägemine oli taastunud, nägin ma tema nägu.Ta oli kahvatu, kuid ta põsed olid kergelt punased. Suured silmad ja huuled tegid temast nuku.

"Te ei arvanudki, et ma viirastus olen," sõnas ta heliseval häälel.
Ma oleksin oodanud ükskõik mida, aga mitte midagi sellist.
"Oleksin pidanud või?"
Nii lähedalt, kui kaugelt paistis ta inimlik. Ainus ebainimlik asi oli tema ilu.
"Enamus inimesi arvab. Kas teist saab nüüd minu ema?"
Vajusin voodile istuma ja seedisin seda hetkeks.
"Mismõttes teie ema?"
Lõpuks ometi suutsin kedagi ka teietada, mis oli üsna imetlusväärne. See tüdruk oli kuidagi teistsugune, kui kõik teised inimesed.

"Ma olen Gerald Reinerberg'i tütar ja teie olete tema tulevane naine."
See tüdruk oskas teistel inimestel suu kinni panna ja väga korralikult kohe. Kas Gerald ise üldse teadis, et tal tütar on? See tüdruk nägi minuvanune välja, mis polnud üldse eriti tore. Omaealine kasutütar oli viimane, mida ma vajasin.
"Vaeseke, kas te siis ei teadnudki?" tüdruk naeratas kahjurõõmsalt. "Ma arvasin, et isa rääkis teile minust. See oleks teie suhtes viisakas olnud. Kahjuks mu isa ei tea kommetest eriti midagi."
Mulle tundus, et ega ta ise ka ei teadnud kommetest midagi. Normaalsed tüdrukud ei olnud sellisel kellaajal üleval. Vähemalt sellel ajastul küll mitte. Nüüd paistis, et ta on nukker. Tüdruku pilk oli hajevil.

"Gerald.. ei maininud seda.. tõesti. Igatahes meeldiv kohtuda." Ulatasin talle käe, kuid ta lükkas selle eemale.
"Kas te olete välismaalane?" need sõnad lausunud, suudles ta mind mõlemale põsele. See oli äärmiselt ebameeldiv.
"Oh..ei..ei..muidugi mitte. Mis teie nimi on?"
Tegelikult vasardas mul peas ainult kaks sõna: Geraldi tütar, Geraldi tütar, Geraldi tütar.

"Ma olen Rosemary Pilar Reinerberg. Ja teie?" ta ei tahtnud seda tegelikult teada, vaid küsis lihtsalt viisakusest.
"Mignetta..," üritasin meenutada oma teisi nimesid, "Mignetta Meryl Merryson." Ma polnud üldse kindel, kas see ka tegelikult mu nimi oli, aga nii oli mulle meelde jäänud.
"Te olete Penelopé ja Richard Merryson'i tütar?"
Kes kurat olid Penelopé ja Richard Merryson? Mul polnud õrna aimugi.

"Eee.. Kas te magama ei peaks minema? Teie isa ei oleks eriti õnnelik, kui näeks teid ringi hängimas."
Rosemary silmad läksid suureks.
"Vabandage, mida tegemas?" ta hääl oli hämmastust täis.
"Pole oluline, minge magama!"üritasin emaliku käitumist harjutada, kuid mulle tundus, et mul polnud Rosemary üle mingit mõju.Ta oli
teistsugune. Väga palju erilisem ja kuidagi haldjalik. Või hoopis
liblikas? Heidsin selle mõte kiiresti peast ära. Gerald võis liblikas olla,
aga Rose' mitte.

"Teil on õigus. Ma peaksin magama minema."
Ta soovis mulle head ööd ning lahkus siis mu toast. Järsku tundis ma hirmsat väsimust, mis vahepeal täiesti kadunud oli.Kustutasin uuesti tule ning heidsin pikali maha. Mu kõrvus kõlas ikka veel Rosemary laul.



Nende sõnade saatel ma uinusin, mõeldes alateadvuses ikka veel Heathile, kelle süül ma selles maailmas olin.
__________________________________
Märkmed:
* Katkend Leona Lewis'e laulust - "I see you"

nii lahe osa mulle ka meeldis täiega

üks koht tundus väga imelik: 'juhatati mind tagasi suure voodi tuppa', vb kõlaks paremini 'juhatati ming tagasi magamistuppa, kus oli suur voodi' vms.

uut ! :)

ma kusjuures mõtlesin ise ka selle koha peale.. aga ma parandan selle ära kohe..
Ja tänan ka

Mõtlesin, et paneks uue osa ja siin see ongi..

9.

Oleks võinud arvata, et tulevasel valitsejannal lastakse magada piiramatu aja, kuid ei. Mind äratati üles väga vara. Detta patsutas mind kergelt õlale ja lausus vaikselt: "On aeg ärgata!"
Tegelikult oli see isegi veidi armas, kuid samas oleksin ma eelistanud ikkagi edasi magada.
Mu kael valutas raske soengu pärast, kuid ma tõusin vapralt istukile. Taas oli voodile asetatud kandik, kuid seekord oli seal ümmargune leib, mille küljes olid
mandlitaolised asjad ja klaas punase joogiga, mis oli kindlasti vein.

Vaatasin Dettale otsa ja küsisin üsnagi arglikult: "Mis see on?" Selle all mõtlesin ma leiba.
"See on panforte,* väga kuulus hommikusöök."
Nimi kõlas väga imelikult ning leivake ise nägi samuti väga veider välja. Kuna mul oli nälg, otsustasin siiski maitsta.
Kohe kui olin tükikese seda asja hammustanud, haarasin ma klaasi ning kulistasin pool sellest alla. Vein oli õnneks magusa maitsega.
"Need asjad sobivad hästi kokku," laususin ma rohkem viisakusest, kui seda tõesti mõtlesin.

Detta säras sellegi poolest. "No muidugi. Neid süüaksegi koos. Panforte Margherita** ja magus vein."
Otsustasin selle endale meelde jätta, sest iial ei või teada, kus sellist asja vaja on.
"Ma kohutusin eile Rosemaryga."
Tegin sellest juttu, et Reinerbergidest rohkem teada saada. Teenijad on tavaliselt väga suured lobamokad. Detta oli samuti lobamoka nägu, kindlasti rohkem, kui Liselle.

"Rosemaryga? Te mõtlete preili Pilarit? Me kutsume teda kõik Pilariks, sest ta tutvustab ennast alati Rosemary'na."
Ma ei saanud aru, mis see sinna üldse puutus, kuidas Rose' ennast tutvustas, kuid noogutasin tähtsalt.
"Kui vana ta on? Vaadake Gerald ei rääkinud mulle, et tal tütar oleks."
Detta tõmbus eemale justkui kartes minu pahameelt. Kohe, kui ta nägi, et ma pole vihane, hakkas ta rääkima.
"Tjah, Gerald ei räägi kunagi naistele oma tütrest. Pilar on natukene teistsugune ja teeb härrale häbi. Jah, häbi teeb. Tüdruk on neljateistaastane, kuid suhtleb juba meestega. Saate aru need pole lihtsalt poisid ega aednikud. Ikka tublisti vanemad mehed. Püüab neid oma laulmisega."

See oli kohe näha, et Detta Rose'i ei sallinud. Kuigi selleks oli põhjust ka. Rosemary oli nende mõistes nagu linnuke, kes mehi püüab. Kahekümne esimesel sajandil ei olnud see üldse veider. Sellegipoolest tegin mureliku nägu. Gerald oli maininud, et peame käituma nii nagu meid ümbritsevad inimesedki.
"Kohutav. Kas Gerald ei võta midagi ette?" püüdsin teha oma hääle väga murelikuks.
"Härra ei saa midagi teha. Pilar on kaval. Vabandage, aga ma ei tohiks sellest teiega rääkida. Kui härra tahab, räägib ise."
Detta surus oma huuled kokku ning nägi välja nagu mossitav laps.

"Härra palus teile edasi öelda, et tänase päeva veedate temaga koos."
Ma pole küll mingi feminist, kuid minu arust läks see üle piiride. Gerald ei olnud minu käsutaja. Pealegi oli see siiski minu maailm.
"Mida h ä r r a, siis teha tahab?"
Detta vastas, et tal pole õrna aimugi, sest härra ei jagavat temaga oma plaane ega mõtteid. Jumal tänatud selle eest.

Kui olin hommikusöögi nahka pistnud, tuli tuppa Liselle. Ta käes oli imeilus kleit ja sellel puudus korsett, õnneks.
"Kuna te eile minestasite, on täna parem teid mitte koormata. Pealegi ei välju te majast, nii et võite endale vabamat stiili lubada. Ärge sellega ära harjuge!"
Oleksin suurest õnnest peaaegu nutma hakanud, et lisaks soengule korsetti kandma ei pea, kuid siiski olin daamilikult tasa ning noogutasin kergelt vastuseks.

Pool tundi hiljem olin ma ilusam, kui kunagi varem. Vähemalt niimoodi kinnitasid Detta ja Liselle.
Need kaks naist olid mu elu esimesed sõbrannad, mis sest, et teenijad. Nad oli heatahtlikud ja toredad inimesed, kes olid suutnud ühe päevaga panna mind uskuma, et nad saavad kõigega hakkama.
"Härra ootab teid juba."

Seekord pidin üksinda Geraldi toa üles leidma. Tegelikult oli see üsna mõistlik, kui minust pidi Geraldi naine saama, pidin ma ju oma kodu ometigi tundma.
Mul võttis veerand tundi aega, et leida ruum, kus olin eelmisel päeval härra Reinerbergiga vestelnud.
Lükkasin ukse järsult ja täiesti ebadaamilikult lahti ning astusin sisse.
"Tere hommikust, kullake."
Ma ei vastanud midagi. Ma ei tundnudki Geraldit ja tema nimetab mind kullakeseks. Üsna ebameeldiv olukord.

"Ära ole mu peale nii tige. Ma tegin ainult nalja. Muide mul on tütar."
Noogutasin tigedalt, sest olin ikka veidi pahane.
"Kohtusin Rosemaryga eile õhtul. Laulis mulle akna all serenaadi ning hiljem imestas, et ma teda vaimuks ei pidanud. Veider tüdruk."
Gerald sammus minu juurde ning ma avastasin, et ta on tõesti väga pikk. Tal olid jalas puhvpüksid ja põlvikud. Turtsatasin, kuid suutsin vältida naermist.
"Need riided on väljakannatamatud," lausus ta nördinult ning haaras mul käest.

"Mida me siis ette võtame?" küsisin ma ega teinud tema käest väljagi.
Ta lasi mu käe pettumusega lahti ja mõtles hetke.
"Tegelikult olen ma leidnud ühe mehe - liblika - kes võiks meid veidi aidata."
Miks ma küll harvasin, et see mees on Heath/William. Ütlesin seda ka tähtsale härrale.
"Oiei, mitte Heath. Heath pandi siia maailma lihtsalt lõksu. Ma täpselt ka ei tea, aga igal juhul ei tea ta liblikatest midagi. See mees, kelle mina leidsin elaski või õigem oleks öelda elabki praeguses ajas."

Seis oli üks null Geraldi kasuks. Ta oli midagi juba suutnud ette võtta. Mina vestlesin samal ajal tema veidra tütrega, kui tema kojusõidu pileteid välja teenis. Kena.
"Hea küll, räägime selle mehega, aga PALUN ära löö mulle koguaeg külge."
Tavaliselt ma ei öelnud selliseid asju välja, kuid Gerald hakkas mind juba kergelt närvi ajama.
"Sa oled ikkagi mu tulevane abikaasa ju. Mõtle pulmaöö peale."
"Ei iial!"

__________________________
Märkmed:
*Panforte - Itaaliast pärit ümmargune leivataoline magustoit.
**Panforte Margherita - mõru magustoit

heheee.. superhea lõpp (ma ei tea, kas asi on minu hüpersupermega lõbusas tujus, aga jahh.. ) ma kujutasin ta nägu ette selle viimase lause ajal

kiiresti uut!

mina kusjuures mõtlesin ka.. oioi, mis tal kõik ees seisab veel
eks ma proovin uuega hakkama saada.. tegelt see peaks olema valmis kirjutatud, aga seal on miljard viga.. kõigepealt peab need ära parandama.. *vingub sellepärast*

Umn, mingi nädalake on viimasest osast möödas ja ma pole üldse kirjutada jõudnud... ;D Mu dokumentides seisab nukker kaust nimega Valtseeeejaannna, kus on üheteistkümes osa niiiiiiii poolik, aga kunagi saab ka see valmis.. seni aga kümnes osa!

10.

Mees kellega me kohtusime oli erakordselt vana. Tal oli valge habe ning valged juuksed. Arvatavasti oli ta siin nagu arst, sest ainult arstid võisid sellised välja näha. Ta oli sedasorti inimene, et ma poleks julgenud tema ees midagi kohatut teha.
Mees tutvustas ennast Härra Roobatsina ning ta nägu väljendas täieliku uhkust.
"Preili Mignetta Meryl Merryson," tegin väikese kniksu ning naeratasin lahkelt. Gerald ei viitsinud ennast tutvustama hakatagi. Kindlasti olid Roobats ja Gerald varem kohtunud.

"Kas te oskaksite meile midagi rääkida praeguse aja liblikatest? Miks poisse ei sünni?" Gerald hakkas asjaga kohe pihta ja ma tundsin ennast jälle kõrvalejäätuna.
"Liblikad... Miks te seda teada tahate? Poisse ei sünni jah. Kõik tänu sellele pisikesele naisele," vastas Roobats järsult.
Ma ei saanud aru, millest ta räägib.
"Tänu...ee.. Kellele?" küsis Gerald uudishimulikult.
Nüüd oli mehe näol tõrjuv ilme, justkui ta ei saaks või ei tahaks sellest rääkida.

"Ma palun, kas te võiksite mulle rääkida kõik, mida te teate. Me, kui tulevased..ee..valitsejad peame teadma, miks see asi nii on."
Roobats vaatas meid murelikult ja pidas aru, kuidas järgnevaid sõnu välja öelda.
"Nagu ma aru saan olete te tulevikust jah," tema hääles polnud imestusest jälgegi.
"Ja te ütlete, et neli sajandi jooksul ei ole sündinud ühtegi poissi."
Ta jäi järsult vait ning viipas käega meie poole.

"Neli sajandit ei ole sellepärast sündinud ühtegi poissi, et seitsmeteistkümnenda sajandi valitsejatel ei sünni või ei ole sündinud poisslast."
Ma ei saanud ikka veel aru. Meie ei saanud ju midagi sinna teha, et keegi valitsejatest ei saanud poega.
"Vaadake," ütles ta meie imestunud nägude peale, "valitsejatele on väga oluline, et sünniks poeg. Eriti liblikvalitsejatele. Praegu on kõikidel liblik- ja inimvalitsejatel poeg juba sündinud. Ainsad kellel pole olete teie."

Ma oleksin peaaegu taas minestanud. Me pidime koju saamiseks Geraldiga lapse saama. Võibolla isegi mitu last, kui esimene juba poeg ei ole. See oli üsna jälestusväärne lahendus.
"Me peame lapse saama," hüüatas Gerald jahmunult. "Poja," lisas ta sekundi pärast.
"Jääb ära," teatasin ma tigedalt.
Millega ma olin sellise karistuse ära teeninud?

"Kui te last ei saa, jääte te siia kuni surmani ja ei sünni enam kunagi uuesti," lausus Roobats targalt.
Mulle hakkas järjest enam tunduma, et Roobats ei ole mingi tavaline mees, vaid keegi tulevikust, kes pidi meile meie ülesandeid lahti seletama. Ta teadis liiga palju.
"Pole probleemi," teatas Gerald hädiselt.
Kuid probeleem oli. Väga suur probleem. Ma pidin saama emaks, et koju minna ning ma pidin oma lapse või lapsed sinna ajastusse maha jätma. Mitte midagi muud ei jäänud üle.

"Me täname teid Härra Roobats, et meid aitasite," ütles Gerald ning saatis mehe üsna ebaviisakalt uksest välja.
Ta istus taas toolile ja jõllitas mind. Mõni hetk oli tuba hiirvaikne.
"Kas sa oled selleks valmis?" küsis ta tumedal toonil. Enam ta mulle otsa ei vaadanud.
Raputasin automaatselt pead. Ma ei pidanud mõtlema, et öelda: "ma pole valmis. Mitte iialgi ei ole."

"Sina oled juba isa, aga ma olen kakskümmend kaks. Siin maailmas seitseteist. Ma ei saa emaks saada. Mitte veel."
Gerald mõistis seda, kuid ta silmis oli mingi läige, mis kujutas ohtu. Nagu ta oleks võinud ka vägisi midagi ette võtta, et koju tagasi saada.
"Kui vana oli hertsoginna Georgiana, kui ta esimest korda emaks sai? Mitte sinust eriti palju vanem."
Raputasin pahaselt pead ning otsisin taga oma lehvikut, et rohkem õhku saada.
"Mina ei ole Georgiana ja loodetavasti pole sina ka hertsog."
Meenutasin, kuidas hertsog oli võimeline tegema ükskõik mida, et poega saada.*

"Oh, me peame midagi ette võtma. Äkki lapsendame?"
Gerald sai ise ka aru, kui loll see idee oli. Kuigi samas kõlas see palju paremini, kui sünnitamine.
"Jah, me peame midagi ette võtma," ohkasin ma.
Samal hetkel astus Rosemary uksest sisse.

___________________________
Märkmed:
*- Mignetta mõtleb filmile The Duchess.

11.

Rose' nägu oli punane ning ta nuuksus vaikselt. Sellest vaatepildist rabatuna seisime me Geraldiga liikumatult, ega teadnud, mida teha.
"Mis juhtus?" küsisin lõpuks.
Rosemary ei reageerinud sellele üldse. Ta vaatas suurte silmadega Geraldit ja tormas siis tema juurde.
"Värdjas," röögatas ta.
Gerald oli liiga ehmunud, et midagi öelda. Kui Rose' seda nägi, raputas ta kergelt pead.

"Oh vabandust. Mitte sina isa."
Nüüd tuli ka Gerald mängu ning võttis juhtimise üle.
"Ära kasuta selliseid sõnu! Mis sul juhtus?"
Rosemary potsatas diivanile ning nuuksus edasi. Ta ei selgitanud oma käitumist kuidagi, vaid võttis laualt sule ja hakkas sellega mängima.
"Asi on selles härras, kes siin käis. Ma laulsin talle ja ta ütles mulle ühe kohutava sõna. Ma ei või seda korrata."

Ma olin üsna kindel, et teadsin, mis sõna see oli. Härra Roobatsist polnud see kuigi viisakas, kuid samas läks Rose ka tihti üle piiri ning ei käitunud korralikult. Muidugi mina ei olnud õige inimene seda ütlema, sest mina ei osanud üldse käituda. Sellegipoolest ei löönud ma kõikidele vanematele meestele külge.

"Pilar, sa lähed kohe Detta juurde ning ta annab sulle midagi, et sa maha rahuneksid. Edaspidi hoiad vanematest meestest eemale."
Tahtsin Rosega kaasa minna, kuid Gerald haaras mul käest ja takistas ära minemist.
"Sina oota ometi veidi. Millal me seda teeme?"
Seisin nagu halvatult. Ta tahtis seda ikkagi. Ma ei oleks seda temast uskunud.
"Me ei saa last. Mitte mingil juhul," käratasin talle ning lahkusin toast.

Mul oli kindel plaan minna aeda, kuid samas ei meeldinud mulle eriti palju ringi jalutada. Soeng oli tõeliselt koormav ning sellega oli ebamugav kõndida.
Sellegipoolest otsustasin ma õue minna, sest ma tahtsin näha ka väljaspoolt seda kuningalossi, kus elasin.
Mu suu vajus lahti, kui maja ette jõudsin. See oli tõesti kohutavalt suur ning paistis, et ma olin kõigest siseaias, sest mind ümbritsesid müürid. Ma elasingi lossis. See oli täiesti uskumatu.
Jalutasin mööda kitsast rada ning nuustutasin mõnda lille. Täpselt nagu daamid alati tegid.

Niimoodi saatsin ma mööda pool tundi, ilma, et oleksin midagi huvitavat näinud. Viimaks istusin müüriäärsele pingile ning pigistasin silmad kinni. Oleksin ma seda varem teadnud, et kunagi sattun ma aastasse 1668 - aastaarvu sain teada Geraldilt - ning elan luksusliku elu.
Jah, luksusliku elu koos kohustusega saada laps. Mu meel läks mustaks ning avasin silmad ja vaatasin otse kellegi teise silmadesse.
"Heath," hüüatasin ma.
Ka Heath oli tõesti aednik? Tegelikult oli see talle paras.

"Preili Meryl, kas te tukastasite. Vabandage, ma lahkun kohe!" ta hakkas ära minema, kuid ma haarasin tal käest. Selle peale läks ta näost punaseks.
"Vabandage, aga teie abikaasale ei meeldiks see kindlasti mitte," lausus ta, ennast vabastada püüdes.
"G e r a l d ei ole veel mu abikaasa," nähvasin talle vihaselt, kuid lasin ta käest sellegipoolest lahti.
"Sa võid minuga rääkida."
Mul polnud plaaniski teda teietada. Pealegi ei teadnud ma, kas ta oli aednik või ei. Miskipärast ma seda ei uskunud. Gerald ei oleks mulle ometigi aedniku järele saatnud.

"Millest te soovite m i n u g a rääkida preili? Vabandage, aga te jälestate vaeseid."
Jälestasin või? Enda arust polnud mul vaesete vastu mitte midagi, aga samas ma ei teadnud, milline ma seal olin.
"Sind ma ei jälesta," teatasin ma ning kahetsesin seda hetk hiljem. See kõlas nii nagu ma oleks talle külge löönud või midagi.
"Ma pean tööd tegema."
"Kellena sa töötad?"
Vaikus.
Kordasin oma lauset ja jõllitasin talle otsa. Viimaks avas ta suu, kuid sulges selle sekund hiljem.

"Preili Mignetta, ma pean seda tunnistama. Ma tean, et pean, aga ma üldse ei taha."
Seekord ei vastanud mina. Ta rääkis minuga nagu oma jumalannaga ja mulle üldse ei meeldinud see alandlik käitumine. Seepärast ma ei sundinud teda rääkima ja me olime mõlemad vait.
"Millal te abiellute?" küsis ta viimaks arglikult.
Raputasin kergelt pead, justkui tahaks väita, et ma ei abiellugi.
Williami näos oli midagi, mis muutis ta vanaks Heathiks. Selleks Heathiks, keda ma olin armastanud ja armastasin muidugi ikka veel. Lihtsalt selles olukorras oli teda raskem armastada, kui muidu.
Pealegi oli ta mulle haiget teinud ja tema mind enam ei tahtnud.

See on nii veider, kui inimest enam järsku ei taheta. Kuidas üldse saab niimoodi öelda, et ma enam ei taha. Lihtsalt visata elusolend pürgikasti või ta oma elust kustudada.
Just seda kavatsesin ma Williamile vastu teha. Võibolla oli see julm, sest William ei teadnud mitte midagi. Samas tundus see õige.
"William, sul on õigus, ma ei saa sinuga suhelda. Head aega."
Tõusin ise püsti ning lahkusin. Kuigi tegelikult oleks pidanud William minema. Tema oli selles majas vaid tööl, mina elasin seal.
Läksin tagasi majja ning suundusin oma tuppa. Leidsin toa kiiresti, ilma, et oleksin sellepeale üldse mõelnudki. Kõik mu mõtted keerlesid Heath'i, Gerald'i ja lapse ümber.

hmm.. okei

viimane osa tundus kuidagi imelik. nagu midagi oleks puudu, aga ma ei tea, mis.

muidu on aga ikkagi väga hea