Kadunud mõtete sügavustesse[a]

*Ammu kirjutatud lühijutt

Kadunud mõtete sügavustesse

Kõndides mööda inimtühje tänavaid, tajud täieliku reaalsust. Sa hakkad mõistma, mis toimub, millest sa puudust tunned ja mis on valesti. Ma kõnnin mööda majast, autost, kõigest muust ning ma saan aru, et ma olen jäetud oma mõtetega üksi. Ma ei taha seda, kuna tean, mis selle järel toimub, kuid mul ei ole valikut. Sõbrad on minust nii palju eemal, et ma ei ulata nendeni oma kätega. Neid ei ole võimalik kinni püüda, kuna igaüks on erinevatesse suundadesse jooksnud. Meelde tulevad kõik mälestused. See, kuidas me siin naersime, istusime, rääkisime juttu. Kus see kõik hetkel on?

Kadunud. Seda ei ole. Selline tunne, et kõigest sellest on jäänud lihtsalt põlenud paberi tükk. Keegi oleks nagu julmalt võtnud tikud kätte ja pannud meie tundepaberi põlema. See põleb aeglaselt ning tekitab niimoodi piina ning kahetsust, samuti igatsust, mis ei plaanigi ära kustuda. Nüüd on tuhatoosis vaid jäänud kõige tähtsamate isikute tuhk. Seda ei saa teha uuesti paberiks, kuidas ka ei püüaks. Ei, ma ei taha kedagi süüdistada, lihtsalt ei soovi, kuna tean, et nad tunnevad ennast siis halvasti. Ma lihtsalt jõuan arusaamani, et kõigil on aeg omada enda elu. Kõik on kaugenenud, murdunud, kildudeks löödud. Ma ei tahaks ,et see oleks nii, aga ma ei saa midagi parata. Me kaugeneme, kõik kaob.

Peale sellised hetki, mõistad , et sõbrad on kõik ja kuigi sa näed nii harva ning tülitsed tihti, siis neid tuleb hoida. Ma püüan kõigest väest need killud koos hoida, kuna ma tahan olla oma parimatega. Ma isegi ei märka, et ma kõnnin sellest majast mööda veel kord, ma olen teinud ära juba suure ringi. Elu on nagu lõpmatu labürint, kust sa otsid väljapääsu, kuid leiad selle alles lõpus. Kõik keerukad käigud on probleemid, mured ja tülid. Sirgeid radu ei ole olemas.

Närin alahuult ning minu peas on uus mõttelõng. Armastus, kuhu see jääb? Kus on soojus, hingeline rahu ja lõpmatu koos olemine? See küsimus keerleb minu peas vist lõpmatuseni. Sammun aeglaselt edasi ning tunnen, et mu silmad muutuvad vesiseks. Ma ei suuda kannatada neid probleeme. Muidugi, need ei ole kõige kõike suuremad mured maailmas, kuid see tekitab tühjuse hinge. Tühimik, mida saab täita vaid üks inimene. Kes see on? Mul pole aimugi. Seda härra õiget otsitakse kaua.

Mul on raskusi aru saada, mida minust inimesed tahavad. Ma võin naerda, see solvab kedagi.
Ma olen sõbralik, mind peetakse imelikuks. Ma võin olla ülbe, minu peale vihastatakse. Olen abivalmis, nõutakse veel rohkem. Miks keegi ei võiks kunagi valid ühe asja? Miks millegi saamisel, tahetakse alati enamat? Sest inimestel pole kunagi küllalt. Keegi ei räägi seda, mida mõtleb. Püüa järgida kõigi arvamusi...mul on sulle vastus, see pole võimalik. Mida kaugemale ma kõnnin, seda rohkem mõtteid mul on ning seda raskemaks mul pisarate kinnihoidmine läheb. Mul pole aimugi, miks ma tahan nutta, aga mul on tunne, et see teeb asja kergemaks.

Ma tean, et kõik inimesed vaatavad mind, aga mind ei huvita. Minul endal peab parem olema, mitte nendel. Suudan astuda veel paar sammu ning ma libisen. Kukun ja väga valusalt, mind imestan, et ma oma jalga välja ei väänanud või ära ei murdnud. See meenutab mulle valu, mitte füüsilist, vaid vaimset. See, kuidas inimesed oskavad üksteisele haiget teha. See, kuidas sulle valetatakse ning sa tead seda. See, kuidas osatakse olla kahepalgelised. Püüan tõusta püsti, esimene kord kukun uuesti. Aina valusamaks läheb. Üritan veel, ma ei anna nii kergelt alla. See on tahtejõud, mis peab olema igal inimesel. Tõustes, lonkan veidi. See tõendab mulle, et läbi raskuste, suudan ma hakkama saada. Kui ma tahan, ma saan ja nii peab mõtlema igaüks. Selleks peab püüdlema. Sellest lõpmatust ringist on väljapääs, aga sa pead selle leidma. Kõnnin edasi, vaatamata, kuhu ma lähen. Mul on tunne, et mu pea on mõtetest tühi ning mul pole enam pisaraid. Ma suutsin ennast välja elada. Lõpuks jõuan ma oma koduni, kus leian ma rahu. Mu seadsin mõtted korda tänase ühe õhtu jooksul. Ma tean, mis on minu jaoks kõige tähtsam. Jõuan tuppa ning mind tervitab soe kodu, kus on kõik nii hea. Alati peab jooksma sinna, kuhu tahad...ja see kuskil, on siinsamas.