Minu oma.

tsaukitsauki . See on jutt, mille ma kirjutasin väga ammu. See on kiire tegevuse ja lahtiste otstega. Pole mõtet küsida, kuidas mõni asi lõppes. Ma ei tea seda isegi agano , lugege :)
_________________________________


Tema nimi on Michelle. See blond, seksikas kaunitar. No kurat. Ma näen, kuidas ta minust möödub, juuksed lehvimas. Silm puhkab kohe. Ta on ingel... minu ingel. Mitte veel... aga varsti. Seda ma vannun. Mu sõber- Ryan- on see popp poiss. Praegu on Michelle tema, aga varsti.. väga varsti, on ta minu. Ja ainult minu. Seisatan koos Ryaniga, et tüdrukutega- Michelle ja Carmen- juttu ajada. Ryan naeratab minu omale võrgutavalt ning keset kooli nad suudlevad. Ma ei muretse, sest varsti mädaneb see kõnts hauas ja mina suudlen Michelle'ga niimoodi. Michelle ei armasta Ryanit, vaid mind. Ta lihtsalt kardab seda tunnistada. Mina annan talle selle julguse!

See hetk on lähedal... Väga lähedal.

Pärast kooli liigun koju, saatvaks heliks vaid vaikne tuulekohin. See on märguanne. Kodus astun ma kikivarvukil isa kabineti poole. Ta võib iga hetk üles ärgata, aga seda ma talle ei soovita. Kui ta just varajast niinimetatud südameatakki ei taha... Avan isa seifi. Ma tean seda parooli väga, väga hästi. Mu isa on tobuke. Ta ise ütles mulle selle... Idioot, ma ütlen. Tõstan äsja nähtavale tulnud revolvri oma silmade kõrgusele. Imetlen seda tuhkjasmusta taparelva oma käes. Tahtmatult ilmub mu näole muie, mis nii pea sealt ei kao. See hetk... oi, ma lausa tunnen vere maitset oma suus... Ryani vere. Libistan püstoli püksivöö vahele ning särgi selle peale. Sulgen taas seifi ukse ning jalutan rahumeelselt- õnnelikumana, kui kunagi varem- esikusse, et seal taas jope selga tõmmata.

Hingan rahulikult sisse-välja. Ma olen seda nii kaua igatsenud ja lõpuks, lõpuks on see käes. Helistan Ryani uksekella, kuni ta tumedapäine ema mulle rõõmsalt ukse avab. Ta kindlasti teab, kuidas Ryan minu tüdrukut magatab. Kuradi lits raisk. "Kas Ryan on kodus?" küsin ükskõikselt, näol see kuratlik muie. Too eit arvab, et ma vaid rõõmustan, Ryani nägemise peale. " Jah, ta on üleval. Mine sinna. Ma pean samuti tööle minema kiiresti. Saate kahekesi hakkama? Võtke köögist süüa, kui kõht tühjaks läheb," selgitab muti, oma mantlit peale ajades. Noogutan, astudes reipal sammul üles. Ryan istub seljaga ukse poole, kõrvaklapid peas. Noh, parim sõber, mis on su viimased sõnad? Ta vist kuuleb mind, sest tõmbab klapid peast ning hakkab end minu poole pöörama. Enne, kui ta midagi öelda saab, tõstan revolvri endale silmad kõrgusele, otsik tema poole ning päästan kuulid valla. "Michelle on minu, sulle teadmiseks," pomisen sõbrale, kui see oma nukrate silmadega mulle otsa vaatab. Sure, igavene krants, mädane põrgus!

Ryan vajub jõuetult maha, näost sinakas. Ma sülitan ta peale. "Sa oled lihtsalt hale," karjun, kui ta nagu ussike mu ees väänleb. Lasen veel paar korda talle otse südamesse. Ta silmad vajuvad kinni ning ka väänlemine katkeb peagi. Mul on võidukas tunne. Naeratan uhkelt, kummardudes sitaratta pulssi katsuma. See puudub. Hingan välja, nagu oleks Ryani viimased minutid hinge kinni hoidnud. Nüüd olen ma... Võitja. Michelle'i ainuõiguslik poiss-sõber. Puhastan püstoli sõrmejälgedest ning pistan mõrvari talle endale kätte vahele.

All korrusel, helistan Ryani emale tööle. Teatan, et poiss olevat enesetapu teinud ning põhjust ei oska isegi mina arvata. Kui uksest sisse astusin, lamas ta verisena maas. Luban kiirabisse helistada, et veel midagi päästa jõuaks. Katsun ta pulsi üle ning selle puududes, helistan kiirabisse ning tõmban majast minema. Oma kaunitari juurde.

Michelle avab mulle rõõmsameelselt ukse. Mida ma ütlesin. Ta lausa põleb soovist mind näha. "Hei, Mark!" hüüatab neid mind heatujuliselt. Küsin, kas ta on üksi kodus. Saan kiire noogutuse osaliseks. Surun palavikuliselt oma huuled tema omadele, tõotates, et Ryan ei sega meil enam õnnelikud olemast. Tüdruk üritab mind tõrjuda, kuid ma tean, et see on vaid selleks, et teised ei arvaks temast kui litsist. Ta lööb mu esimese ettejuhtuva asjaga oimetuks. Ma isegi ei tea, mis asi see oli, mis mu pead tabas. Vajun täpselt samamoodi jõuetult maha, nagu Ryan. Pea tuikab.. Näen veel Michelle'i ehmunuid silmi, kuni musta sügavikku lendan.

Ma kukun päris kaua. Tagasi maa peal, leian ma end valgest ruumist. Pehmed seinad, kõik on lumivalge. Mina ei ole hull! Kõik teised on hullud, kes proovisid mind Michelle'st lahutada. Teie olete kamp värdjaid, mitte mina!

ossaraks.

Tennu: aitäh :)

padjanägu: Heas või halvas mõttes ?