Õnnelik lõpp on vaid juhus

Uhh, minu esimene kirjutamise proov Loodan, et väga läbi ei kuku..

Kas see on liiga lühike, kui ja siis järgmised osad tulevad pikemad

***

1 . osa

Tere, päevik!

Kirjutan siia viimast korda, nagu lubatud. Et kõik selge oleks, pühendan selle sissekande iseendale. Pannes kirja oma elu hetkeseisu.

Oman endiselt pihani hele-hele pruune juukseid, pruunikasrohekaid silmi ja kakao allergiat. See pole aastate jooksul taandunud, mis on äärmiselt nõme.

Elan veel koos vanemate ja väikese õega, keda ma endiselt kohutavalt armastan. Nii on olnud juba viis aastat, täpselt nii kaua kui ta on elanud.

Käin üheteistkümnendas klassis ja olen seitsmeteistkümne aastane.

Pikemalt ei taha ma kirjutada. Sest see kõik oli põhiline.

Aasta 2010

Panin päeviku kinni ja sulgesin pisikese tabaluku. Oli laupäeva pärastlõuna ja mul olid õhtuks plaanid, mida ootasin kannatamatult. Nimelt pidin minema oma parima söbra, Timo, sünnipäevale. Vahel on piir väga hea sõpruse ja armastuse vahel hägune. Naeratasin selle mõtte peale.

“Stella?!” kostus nõudev hüüatus elutoast. Läksin sinna. “Mis on?” küsisin oma viieaastaselt õelt Emmalt. “Tupsud?” küsis ta paluva näoga. Noogutasin pead, otsisin televiisori alt teletupsude kasseti ja lükkasin mängijasse. “Aga palun,” ütlesin Emmale. “Aitäh!” hüüatas ta ja sirutas käed kallistuseks valmis. Loomulikult läksin ja kallistasin teda.

Meie korteris polnud suureltoal ja köögil vaheseina. Läksin kööki ja võtsin pirni, et seda köögis istudes nautides. Emma vaatas süvenenult tupsusi. Vaatasin tema blone lühikesi juukseid, peenikesi käsi ja jalgu ja ohkasin. Peaaegu igapäev kahtlen, kas olen sellele pisikesele inglile piisavalt hea vanem õde. Ema ja isa ütlevad, et ma olen ta ära hellitanud. Siiski ei julgenud ma selles kindel olla. Meenutasin ööd millal Silvia suri.

Mäletan elulõpuni, kuidas Silvia, minu vanem õde, mitu päeva liikumatult lamas. “Kooma,” sõnasid kõik. Olin siis üheteistkümne aastane, paar kuud oli minu sünnipäevani. Ema ootas juba Emmat.

Silvia oli parim õde, keda endale tahta. Ta tegi minu jaoks kõik. Seadis minu huvid enda omadest kõrgemale. Sõltusin temast, aga nüüd lamas ta haiglas. Vanemad, arstid, õed- kõik käisid ringi murelike nägudega. “Emme?” küsisin ühel päeval, “Silviaga saab kõik korda? Eks?” Ema ei vastanud vaid puhkes nutma.

Siis ühel päeval ärkas Silvia üles. “Silvia!” hüüatasin ja jooksin tema juurde. Ta nägi halb välja. “Stella, hoolitse Emma eest hästi,” palus ta. “Jah ja sina ka,” vastasin. “No vaatab,” ütles ta ja püüdis naeratada.

Samal hetkel astus palatisse õde. “Palun mine oota väljas,” ütles ta mulle. Rputasin ägedalt pead, ma ei tahtnud ära minna. Õde võttis minu ümbert kinni ja võiks öelda, et ta lükkas mu välja. Ukse taga hakkasin kõvasti nutma. Ema tuli ja üritas mind rahutada, kuid ta nuttis ka ise. Isa istus tuimalt koridoris.

Ma ei teagi kaua ma teda ei näinud, aga ühel õhtul tuli üks tädi ja ütles, et Silvia on surnud. Mulle ei jõudnud see kohe kohale. Aegamisi sain ma siiski aru, mis toimub- Silviat ei ole enam. Ta ei tule kunagi tagasi. Tema matustel ma ei käinud. Ema ei lubanud, ta on hiljem seletanud, et see oleks mulle halvasti mõjunud. Ma arvan, et tal oli õigus.

Võtsin endale kohustuse hoolitseda Emma eest sama hästi, kui Silvia hoolitses minu eest.

Olen Emmale Silviast rääkinud, aga Emma on veel liiga väike. Ta ei saa aru, kes Silvia on, sest ta suri kolm kuud enne Emma sündi.

Mu silma ilmusid pisarad. “Mis on Stella?” küsis Emma muretsevalt. “Ei midagi,” vastasin ja pühkisin pisarad ära.

Samal ajal tulid ka ema ja isa poest tagasi. “Tere lapsed!” hüüdis ema esikust. “Emm,” sosistas Emma ja jooksis tema juurde. Nad jalutasid kööki. Emma juba isa süles. “Mine vaata nüüd oma mupse,” ütles isa Emmat maha pannes. “Tupse,” parandasin isa automaatselt.

“Mis kellaks sa sinna Timo juurde lähed?” küsis ema. “Kaheksaks,” vastasin. “Tervita siis teda,” palus ema naeratades. “Okei,” vastasin, mõeldes, kas ma nüüd ka punastasin? Ema teab, et minu ja Timo vahel vist on midagi.

***

Õhtul helistasin oma sõbrannale, Mariele, kellel on juba load, et küsida, kas ta saaks minu ka peale võtta. Ta lubas pool kaheksa minu maja ees olla.

Seda ta ka oli. “Sorry, et ma jälle küsin, aga mulle ei jää meelde vanaks ta saabki?” küsis Marie. “19,” vastasin, “kirjuta kuhugi üles endale,” lisasin ma naerdes.

Jõudsime täpselt kella kaheksaks tema majani.



--------------------------------

Mis arvate siis?

Mm... Ootan uut. Esialgu ei oska veel midagi rohkemat kommenteerida.

Parandasin ära.

Tõesti vabandan vigade pärast. :)

Päris tore jutuke tundub

Aga jah praegu ei oska rohkem midagi öelda. Kui uus tuleb eks siis vaatab.

Kuule jaa täitsa hea
Kirjuta muidugi edasi