Pärit otse mu tänastest mõtetest.
Kadunud tähtedes.
Soojas ja mustas öös jalutades pea kuklasse ajades avaneb silmadele imeline vaatepilt. Nagu oleks maailma kohale laotatud musta sametise kardina sisse torgatud erinevate suurustega täpikesed, kust päike läbi paistab.
Sa ei pea isegi teadma ühtegi tähtkuju ega ühegi tähe nime, et need sulle kuidagigi erilised tunduksid. Sa ei pea nendest õigupoolest midagi teadma, piisab sellest, et nad lihtsalt on. Nad on seal alati olnud.
Pilgutavad sulle rõõmsalt silma, libisevad üle taeva ja kustuvad, tekivad uued ja uued, kuni näib, et varsti käriseb see imeline kardin lihtsalt ribadeks. Kulunud riie, kuid müstiline.
Paratamatult kerkib mõtteis üles üks vana, armas ja kättesaamatu vastusega küsimus: "Mis tunne oleks olla nende asemel? Kuidas oleks nendega koos seal üleval olla, maailma poole vaadata ning üles poole vaatavatele inimestele silma pilgutada, nagu nad sulle seda teevad?"
Ja korraga leiad sa ennast soovimas, et mõni neist sädemetest lihtsalt langeks otse su jalge ette, naerataks ning vastaks rõõmsalt igale sinu selle sarnasele küsimusele, katkestaks su hinge piinad, kuna ilma nende abita poleks sul võimalik teada saada, mis tunne oleks olla täht. Särada. Särada rohkem, kui ükski teine. Kuid ei. Ei pea olema kõige säravam täht, et inimesed sind vaatama jääksid. Piisab olemisest ka lihtsalt täht, nagu piisab sellest, kui sa oled lihtsalt inimene. Oled sina ise. Ja sellegi poolest oled eriline.
Sul ei pea olema annet suursuguselt särada või meeldejäävalt üle taeva kihutada, jutt taga. Piisab, kui sa lihtsalt vaikides vaatlejatele silma pilgutad ja nad armuvad..
Kui ma väike olin uskusin ma alati, et kõik mu lähedased, kes mu juurest läinud on, läheva sinna üles, tähtede juurde. Saavad nendega üheks. See tundus minu jaoks parem, kui taeva või paradiisi teooria. Sest see tundus õigem. Nad valvavad öösel mu une üle ning kui ma vähkren voodis või ei leia üldse und, on mul võimalik alati taevasse, nende poole vaadata, neilt vaikivat ja mõistvat seltsi saada.
Ma usun seda siiani. Usun, et kõik mu kallid, kes on minuga olnud siin kunagi, keda ma teadsin ja tundsin, ning samuti kõik, keda teie olete teadnud ja tundnud, on seal üleval, ühena tähtedest, kes öösel meie poole vaatavad. Ja kui mõni meie sõpradest seal üleval ennast liigutab ja üle taeva sööstab, siis teevad nad seda selleks, et meile appi tulla. Et meie meeleheitel mõeldud soov täita. Sest tähtedena on nad kõikvõimsad.
Pealkiri: Kadunud tähtedes. 
11/4/2010, 00:22
väga armas jutt oli :)