Surmasuus olemine - Elu läheb edasi, kas tahad seda või ei.

Okei, tegin jutu tükk moodi ümber, et vaadake ise kas meeldib, algus on ikka sama ... Pealkiri on ka nats teistsugune.





TUTVUSTUS.

Surm - on see siis nii hull ? Kahtlen... aga minu olukorras on see ainuke lahendus... sest tundub et ma pole enam vajalik siia... ärge nüüd seda mõelge et ma kohe et nüsima hakkan, või mingi enesetappu teen, eiii, jääb ära, sellist naudingut ma neile ka nüüd ei paku... aga kui kord see tuleb , siis risti ette ei löö... olen palju sellega silmitsi seisnud, nii et pole hullu midagi.

Poissi mul pole... vb sellepärast et ma ei ole mingi bimbobarbi, kes topib endale igahommik 100 kilo krohvi näkku, mulle meeldib loomulik... vb ka sellepärast et ma pole selline plikalik tüdruk, vaid rohkem poisilik, ega ma ka nüüd lesbi pole, mulle meeldivad poisid, mul on ka teistsugune maitse kui mu nö. sõbrantsidel... eriline... aga mul siiski on üks eriline poiss silmapiiril keda tean juba paar aastat ja tema mind... me saame läbi, koolis noogutame peaga üksteisele, netis vahetab vahest paar sõna ja küsin ka vahest koolis abi, samuti satub suitsunurgas kokku, kui ta seal oma possyga seisab. Aga temast hiljem veel.

Sõpradega pole ka kiita, vb paar on, aga vb nad ka feigivad... aga milleks? Mul pole mingit erilist asja mida pakkuda või millepärast minuga ringi käija... asi võib olla rahas, seda mul jagub, aga kas sa õnne jaoks? tundub et mitte... tuttavaid on mul palju, aga sõpradest, mai oska midagi öelda... ma mõtlen tõelistest...

Kutsutakse mind Lailyks, täisnimi Laura-Liis, nõme eks? Vanust on mul 17.a , veel paar nädalat ja siis 18.a ehk siis 28.aprill . Elan isa ja vennaga, Pärnus, Rae tänaval, ühes majas... ema jättis meid, kui olin kuskil 8 ja mul vend 10-ne. Nüüd on vennas 19.a, nimega Lauri, aga ta ei ole ka selline tõeline vend, kodus on ta minuga hea ja vennalik, aga kui koolis oleme, SAATE ARU? ta on öelnud teistele et ta pole mu vend ega keegi, kuna meil erinevad perekonna nimed, minul isa oma ja temal ema oma... ta arvab et ma ei tea seda, et ta koolis rääkinud on, et ma ta õde pole...see teeb muidugi haiget, aga kui ma talle seda näkku ütleks, siis poleks mul enam kedagi...

Koolis on suht põrgu, nagu tavaliselt... aga elan üle, olen suhteliselt heas tujus koguaeg, et kurvana näeb mind suht harva... aga vihasena ei näe mind kunagi , vb 3 sekundit ja siis ka kõik... ma lihtsalt ei taha vihastada, see võib mulle endale halvasti lõppeda... üritan kõike halbu mõnitusi naljaga võtta... käin viimasel kursusel, yeiii....varsti lõpp kooliga, seegi hea... saab lõpuks siit hullumajast minema... eriala võtsin siis kokka, tavaline asi. Klassis on meil 14 tüdrukut ja 4 poissi, jõhker eks? Meil klassis on suht tibilikud tüdrukud, paar normaalset on ka kellega palju nalja saab, aga need lihtsalt klassikad... ühikas ma ei ela, käin igapäev kodus rolleriga, vennal on aga korter linnas... isa muidugi ei tea, ta arvab et lihtsalt Lauri ööbib Tartus kuskil sõprade juures.

Ahjaa , äkki räägin siis milline välja ka näen, heh... okei, olen siis kuskil 170 cm pikkune, suht pikad mustad juuksed, hallikas-sinised silmad, stiil on lõhkised teksapüksid, top ja siis pusa...kingi ja siukesi asju mai seedi, isegi lõpetamisel olid papud jalas. Fun eks? Seelikuid kannan suviti, kuigi harva, pigem lühikesed teksapüksid ja siis plätud. Meiki - ei, mai krohvi end, it's better to be natural, not fake blond..



Reede

Ärkasin hommikul poole 7 ajal, panin äratuskella kinni ja ronisin voodist välja. Liikusin vannituppa, pesin hambad, näo, harjasin juuksed ja vaatasin paar sekundit lihtsalt peeglisse.
"Oleks see vaid päriselt olnud!" ütlesin peegelpildile, tuletades korra meelde milline hea unenägu mul oli ja läksin tuppa riidesse panema. Panin samuti asjad kotti ja jooksin alla. Paps, nagu tavaliselt, luges lehte juba.

"Hommikust paps!" särasin papsile.
"Hommikust Laura-Liis!" lehvas paps vastu. Õhh, mai salli seda nime, ema pandud. Pööritasin silmi ja läksin külmakappi kallale. Võtsin võiku asjad sealt välja ning silmasin korraks Laurit kes trepist alla astus ja tegelesin edasi võileibade tegemisega.
"Laily, viskad mind kooli?" hõikas vennas mulle.
"Jah muidugi" vastasin, kooli? pssh, Port Artur on kool? Ta tahab alati et ma seal ta maha paneks. Õhh...

"Olgu, pädad, ma nüüd lähen, aa see ka, et tulen täna 8 ajal, mul 6 ajal koosolek, olge siis tublid" hõikas paps veel autost ja kadus. Panin kiivri pähe, samuti Andu ja sõitsime ka meie minema. Kuskil peale poolt kaheksat olin Porta juures, panin ta parklas maha ja nägin kuidas ta oma semude juurde jooksis. Pööritasin silmi ja sõitsin edasi... Natuke maad oli veel ja siis jõudsin kooli... sain just kiivri peast ära kui telefonile sõnum tuli...Kerlilt.

Tsau, nägin kui tulid, tule suitsunurka, teeme enne tundi minekut tobi.

Kerli on siinsetest tüdrukutest üks kõige lahedamatest, siis on veel Katrin ja Diana. Okei, lidusin siis läbi kooli suitsunurka... siis aga jooksin kellegile otsa ja põrkasin paar sammu tagasi, vaatasin üles ja nägin siniste silmadega poissi vastu vaatamas. Steven. Kooli kõige kobedam. Taga seismas tal Kristo, Karmo ja Ahti.
"Laily, kõik korras?" küsis poiss mult. Okei, rahulikult nüüd.
"Khm, jahm, on küll, ma nüüd jooksen." vastasin kiirelt ja hakkasin ära minema kui ta mu käest kinni haaras.
"Kuule ma viin su medõe juurde, sa oled kuidagi kahtlane" vaatas ta mind kahtlaselt.
"Kuupealt oled kukkund? Ma ju ütlesin et minuga on kõik korras!" naersin ja kõndisin Kerli juurde.
"Noh, vaatamisväärsused kiusavad jah?" muigas Kerli. Me kutsume neid nelja vaatamisväärsusteks, neid võib vaadata aga katsuda ei tohi. Aga kahjuks on Steven see kellesse olen lootuselt sees... Diana ja Katrin üritavad hullult mind bimboks teha, et äkki siis ma hakkan talle meeldima, aga eih, ma pole nõus sellega, miks talle peaks meeldima keegi selline kes ta tegelikult pole? Tegime Kerliga suitsud ära ja lidusime klassi.

Päev oli suhteliselt lebo... peale tunde läksime Porta lakse tegema... Võtsime Diana ja Katrini kaasaj ning siis tiksusime teisel korrusel toolide juures.
"Ou check this out, siin hakkab vist mõni modellide üritus!?" hõikas Kerli meid. Liikusime tema juurde ja upitasime üle ääre ja vaatasime alla... mingi poodiumi moodi lava pandi üles.
Kerli, Diana ja Katrin jooksid kohe alla ja hakkasid juttu tegema teistega. Mina jäin üles. Istun toolil ja vaatasin kuidas rahvas ringi liigub.
"Tšeki seda piffi, nagu kodutu!" läksid ühed tüübid must mööda ja irnusid. Mul hakkas kohutavalt ebamugav. Ma kuulen pidevalt siukesi ütlusi, "ou tšeki seda rõvedikku" "kes selle vaimukast välja lasi" üritan aga nendest mitte välja teha, teen näo, nagu ei kuulekski. Teistele plikadele ma pole seda rääkinud... aga tean et nad oleks päri teistega. Kerli ütleb alati et ma olen kena ja armas, ilus... aga tean et see pole tõsi, miks siis mul poisid järgi ei jookse nagu Kerlil jooksevad, ta on täiega ilus, ilusad pikad pruunid juuksed, rohekad-pruunikad silmad, mega armas naeratus... poisid on hullud ta järele... tahaks ka nii ilus olla,, aga tean et ei saa...
"LAILY!!!" kuulsin Dianat karjumas mind. Läksin äärepoole ja vaatasin alla. Nägin kuidas paari tüübi nägu morni vajus...
"Tule alla, mõned tahavad sinuga tuttavaks saada" hõikas Kerli.
"Emm, me peame nüüd harjutama" ütles üks poiss ja nad hakkasid lava peal kõndima.
"Tihe graafik" kehitas Katrin õlgu. Ohkasin. Jälle päev korras. Peletasin taas poisid ära. Läksin liftiga esimesele ja sealt välja. Istusin rolkule , enne kui sain kiivri pähe panna, hellas venna mulle.
"Mhm... Porta parklas... okei..." tule võta mind siit peale, tule võta sealt, sõida parklasse sisse, seal vähem inimesi... gaaaaaašh, närvi ajab. Panin kiivri pähe ja läksin Porta 2, vend kükitas seal...võtsin ta sealt peale ja sõitsime koju...

Õhtul hakkas vend jälle välja minema.
"Lauri, ma tulen sinuga, mai viitsi kodus passida" hõikasin talle.
"EI!" karjus ta kohe vastu. Ehmatasin ära.
"See tähendab, et me lähme ühte teatud paika, et sa ei saa sinna kaasa tulla, nad tulevad mulle järgi ja auto on täis... näe tee see ära, ma toon sulle pärast juurde, kutsu külla keegi, tee midagi" vuristas venna kiirelt ja viskas mulle ühe väikse kilepakise. Kanepi õied. Great.
"Üksi pean tegema?" küsisin.
"No ma ühe teen suga" nõustus Lauri, võttis mul pakikese käest ja läksime rõdule. Ta hakkas tükeldama seda vaikselt, ma tõin oma toast piibu. Ta tegi valmis ja andis mulle esimesena.
Võtsin piibu kätte ja panin puru põlema. Võtsin korraliku mahvi ja hoidsin seda natuke aega sees, seni kaua võttis ka vend ühe mahvi ja siis puhkusin välja...
Tegime selle ära ja oli mõnus olla... tuiasime vennaga pilves peaga toas ringi.
"Ma nüüd jooksen." ütles vend ja läks välja...
Jäin taas üksi... õhtul tuli isa, ja venda taaskord koju ei tulnud...

Laupäev

Läksime Katrini, Kerli ja Dianaga ühele sünnale. Pidu käis täies hoos kuni nägin et ka Lauri siin on... Tore... Ja kohe tõmbas ka vend mind kõrvale...
"Mida sa teed siin?" küsis Lauri kurjalt.
"Seda mida sinagi, pidutsen" vastasin talle.
"Laily" hõikas Diana mind.
"Ma pean minema" laususin vennale ja kadusin ta juurest.
"Noh, sebid jah?" ilkus Diana. Iuuuu... Kas räägiks talle et ta mu vend on või mitte?
"Eih, pole minu maitse, kole on" kehitasin õlgu.
"Räägi nüüd..." togis tüdruk mind.. pööritasin silmi ja kadusin ta silme alt. Liikusin välja suitsule. Oeh, mai taha siin üldse olla, aga plikad sundisid mind tulema. "Tule pidutse, sebi poistega" pigem "tule alanda end, peleta neid eemale" vot see on parem variant.
"ÄÄÄÄÄ...." kiljatasin kui keegi mu õlale käe pani.
"Heh, ära nüüd karju" naeris poiss mu seljataga. Pöörasin ümber ja Steven vaatas mind.
"Ära ehmata siis"
"Sorry, Kuule see ma tahtsin sult küsida, sul ühe sõbranna kohta..." küsis Steven vaikselt. Gaššhh, mitte ainult seda.
"Lase tulla" ohkasin.
"See teine brünetti tüdrukut, kas ta on vaba?" uuris ta.
"Emm.. kui sa Katrinit mõtled , siis jah on küll, nii et võid vabalt sebima minna" ütlesin tüdinult ja kõndisin väravast välja. Istusin siinsamas olevale toolile. Vastik, vastik, vastik, vastik... Poiss kellesse mina armund olen, meeldib mu sõbranna, kui alandav on see... Miks fucking mul kunagi ei vea? Nii mul tuleb varsti sünnipäev, saan 18. keda kutsume siis? Katrin, Kerli, Diana, Kristo, Ahti, Steven, Karmo.... hah, kas nad üldse tulevad? Kuhu on jäänud Jani? Mu eelmise suve kallim, kuhu jäänud Rauno? Kellega kunagi sai koguaeg koos möllu pandud! Kus nad kõik jäänud on? Mu lihtsalt ära unustanud... Ei tea, kas üldse keegi märkaks kui mind enam poleks?
"Hey, mis teed siin?" tulid sammud minu poole. Tegin silmad lahti ja nägin Kristot enda ees, ei no see veel puudus.
"Emm, midagi, tahtsin värsket õhku, mis sa ise?" vastasin .
"No vaatasin majas ringi ja ei näinud sind kuskil ja siis küsisin Stevenilt, ta ütles et nägi sind siia tulemas, kuidagi tujust ära või nii!?"
"Ja miks sa mind otsisid?" imestasin.
"Ma tahtsin sult Kerli kohta küsida" vastas ta. No see pole võimalik.
"Ah tead, küsi kellegilt teiselt, ma pole infopunkt" nähvasin ja kõndisin tagasi majja. Mul on kõrini juba, pidevalt küsitakse mult nende kohta. Küsigu keegi minu kohta, hey kuidas sul läheb? Mis teinud oled? Ah huiiii , kus sa sellega... Per**e käigu. Kõndisin teisele korrusele ja läksin kööki. Surfasin sügavkülma ja lootsin et sealt jäätist leidus... Ja nii oligi... šokolaadi jäätis, lõikasin endale tükki ja panin kruusi. Siis läksin Jonnipunni tuppa ja hakkasin telekat vaatama.
"Kas keegi Lailyt on näinud?" kuulsin Katrini häält. See pole võimalik, jäätist ei lasta ka rahulikult nautida. Siis läks uks lahti ja Kerli, Diana ja Katrin hüppasid sealt sisse.
"Hey Laily, mis juhtus? Steven ja Kristo ütlesid et oled kuidagi tujust ära!" istus Diana mu kõrvale.
"Peale selle et nagu poisid jälestavad mind ja solvavad? kõik okei! Kõik on lihtsalt super." iroonitsesin ja tõusin voodilt, viisin jäätisetopsi kööki ja liikusin esimesele tagasi. Läksin kiirelt välja enne kui keegi näeb. Sain välja ja hingasin sügavalt sisse ning sulgesin silmad.
"Hey tšikk, sõitma ei taha tulla w?" hõikas värava tagant üks poiss.
"Ikka, kus lähme?" hõikasin vastu. Ma olen kord selline, mai löö millegile risti ette.
"Lähme Viljandi, mu vennale vastu" hõikas ta. Jooksin sinna, päris kena kutt. Auto oli Lexus, ilusss...
Istusin autosse, autos oli veel 3 poissi, roolis, kõrval ja see poiss minuga taga.
"Ma olen Joel, sa?" tutvustas minu kõrval olev poiss ennast.
"Laura-Liis, aga võid kutsuda Lailyks" naeratasin.
"Ilus nimi, ilusal tüdrukul" vot see oli midagi uut ja esimest korda kui ma seda kuulsin võõra poisi käest, 2 varianti, kas ta on väga täis või ta tõesti mõtleb seda tõsiselt.
"Roolis on Robert ja kõrval Gauri. Kellega sa siin oled?" küsis poiss.
"Kuule Katrini, Diana ja Kerliga" vastasin.
"Selge, kuidas sa küll nende barbidega läbi käid?" küsis Gauri eest... oot kas ma kuulsin õigesti.
"Mida sa mõtled selle all?"
"No sa pole üldse selline ju? Mai mõtle halvas mõttes, vaid sa tundud siuke korralik ja värki... et ROBERT VAATA ETTE!!!" karjus poiss järsku, vaatasin ette ja nägin vaid suuri tulesid vastu tulemas, esimest korda elus oli mul hirm... kohe oli ka silme eest must...

"Laily, palun ärka, mul on nii kahju et ma pole kunagi olemas olnud... palun, lihtsalt tee silmad lahti, " kuulsin venna häält.
"Vennas..." avasin silmad ja tundsin kuidas selg jubedalt valu teeb.
"Ta tuli teadvusele!" karjus vennas ja naeratas mulle ning kallistas mind. Siis eemaldus natuke, nägin pisarat venna näol, pühkisin selle ja laususin: "Minuga on kõik korras!" naeratasin. Vaatasin ümbrust ja nägin et oleme maanteel, lamasin autost paar meetrit eemal. Majast sutsu kaugemal. Auto katuse peal, auto esiklaasil suur auk sees?! Esimene mõte oli - ma lendasin läbi klaasi. Reka külili. Nägin veel ühte tüdrukut lohutamatult nutmas ühe lamava inimese juures. Siis nägin Gaurit ja Joeli autos veristena, ka mina olin omadega lõhki, käed ja pea verised, riided puru.
"Aidake Gauri ja Joel kiiresti autost välja, see võib igahetk plahvatada. Mammu hoia Robert teadvusel" karjus üks poiss. 2 tüüpi tirisid Gaurit autost välja ja sel hetkel kui nad ta välja said... auto plahvatas.
"JOEL!!!!" karjusin täiest kõrist ning puhkesin nutma. Samuti tegi selg jubedalt valu, tahtsin tõusta ja sinna joosta aga ma ei suutnud oma jalgu liigutada.
"Vennas, ma ei suuda oma jalgu liigutada, tee midagi palun" peksin oma jalgu kätega nii tugevalt kui suutsin, aga ei midagi, mingit tunnet polnud, aint selg tegi jälle kohutavalt valu.
"Oota veel natuke, õeke, kiirabi on kohe kohal, KUS SEE PAGANAMA KIIRABI JUBA JÄÄB??!!!" karjus vennas teistele, vend hakkas püsti tõusma aga haarasin tal käest ja peatasin ta.
"Ära palun mine, jää minuga!" palusin venda, ma kartsin nii kohutavalt, vend istus minu juures ja hoidis mind tugevalt.
"Ma ei lähe kuhugi, pisike, ma jään alati sinuga, ära nuta nüüd!" lohutas vennas mind. Kiirabil läks ikka kuradima kaua aega enne kui ta siia jõudis, tulid aga siis terve karjaga, 4-5 menti, samapalju kiirabiautosi ning 2 tuletõrjet, parameedikud hüppasid autodest välja ja jooksid inimeste juurde ja 3 tükki ka minu juurde, koos kanderaamiga, nad hakkasid mind kanderaamile tõstma, kui järsku räige terav valu mul seljalt läbi käis ja ma täiest jõust karjatasin.
"Teda ei saa nii tõsta, Kaur, mine too plaat, me peame selle ta seljaalla panema kui tahame teda tõsta" rääkis üks teisele, mees jooksis ja oli ka kohe tagasi. Mind kergitati niipalju et sai plaadi seljaalla panna ja rihmadega kinni mind panna ning kanderaamile tõsta et selg niipalju valu ei teeks. Edasi viidi mind autosse, nägin kuidas vend järgi jooksis, ta hakkas autosse hüppama kui üks parameedik ta kinni pidas.
"Ainult lähisugulased!" teatas ta.
"MA OLEN TA VEND, KRT VÕTAKS!" Lauri lasti autosse, ta tuli minu kõrvale, haaras mult käest ja sõit algas. Meedikud siblisid mu ümber ning järsku torgati mulle kanüül veeni, pigistasin silmad kinni, üritades valu ära peletada. Mul oli nii valus ja veel raske hingata, viimaks pandi mulle mask suu ette. Vennal muudkui pisarad voolasid, tõstsin vaikselt käe ja pühkisin need taas.
"Sa oled mulle kõige tähtsam Lauri!" ütlesin talle nii selgelt kui sain läbi maski ning peale seda pilt kadus...

Okei , tuleb :)

HAH, MA LEIDSIN VEA, õigemini nime vea, Joeli asemel on Robert üldse...

Mulle igatahes meeldib:)

Taas äratas oli haiglas... vend oli toolil, hoidis taas mu kätt ning pea alla suunatud.
"Lauri..." sosistasin vaikselt. Vend ehmatas.
"Ma lähen kutsun arsti!" ta lasi vaikselt mu käe lahti ning lahkus palatist. Proovisin jalgu liigutada... MA EI SUUTNUD IKKA. Hakkasin karjuma ja nutma taas. Vend jooksis arstiga sisse.
"Mai suuda oma jalgu liigutada, miks ma ei saa?" karjusin. Õde tuli süstlaga sisse, ning lasi seda ühe jublaka sisse mis oli ühenduses minu käega. Rahunesin vähehaaval maha.
"Olen Teie arst Anne Kangur, tore et te ärkasite, aga mul on ka kurb uudis, teil on ülevalt poolt selgroogu 3 lüli murdunud ja me peame koheselt teid operatsioonile viima, muidu võite invaliidiks jääda eluks ajaks." seletas naine mulle. Ma olin rahulikumaks jäänud ning noogutasin.
"Peaasi et ma saan jälle kõndida. Mai suudaks jalutuks jääda. Ma lihtsalt ei suudaks." vastasin. Arst noogutas ja lahkus.
"Kus isa on?"
"Ta on kodus, ta ei tea sellest veel, ma pidin talle helistama aga mul läks meelest" vastas vennas.
"Helista palun, ma tahan isa siia!" palusin. Vend noogutas ja lahkus. Mõne ajapärast oli nais arst tagasi koos mitme mehega.
"Me viime teid kohe operatsiooni lauda, me ei saa aega raisata!" noogutasin ja nad viisid mind palatist välja läbi koridori, teepeal nägin venda. Ta jooksis meiega kaasa.
"Ma olen siin kui sa välja tuled, ma ei jäta sind üksi luban" ütles ta vaid ning jäi maha. Ooteruumist möödudes, nägin meeletult palju rahvast. Mind viidi edasi kuni jõuti ühe ukseni, sealt lükati läbi ning järgmisena pandi mul taas mask ette, mind pöörati ettevaatlikult selili ning nägu jäi auku. Natuke aega olin, siis kadus pilt taas...

Ärkasin taas tavalises palatis, ühesõnaga intensiivis. Nägin isa ja arsti omavahel rääkimas.
"Temaga..."
"Khm..." köhisin ning nad jäid vait. Isa jooksis koheselt minu juurde.
"Kuidas sul on?" küsis ta.
"Pea tuikab, kuidas operatsioon läks?" küsisin arsti poole pöördudes. Arst ohkas.
"Operatsioon läks edukalt, nüüd aga..." arst jäi mu jalgade juurde seisma ja... Karjatasin... terav väike valu käis talla alt läbi.
"Väga hea, kas te varbaid saate liigutada?" Vaatasin korraks isale otsa ning siis jalgade poole. Liikuge, liikuge, korrutasin endale ja siis surusin varbad krõnksu. Naeratus tuli mu suule.
"Väga tubli, aga kas te parema jala saate krõnksu tõmmata?" No proovime. Liigutasin uuesti korra varbaid, tõusin enam-vähem istuli ning siis tõmbasin jala vaikselt krõnksu. Veelgi suurem naeratus tabas mind.
"Nüüd vasakuga samamoodi!?" Tegin sama mis paremaga, seda jalga oli raskem krõnksu tõmmata, valus oli aga sain hakkama.
"Väga tubli, algus tunnusmärgid on head" arst kõndis minu kõrvale "nüüd aga proovige püsti tõusta" noogutasin ning suunasin jalad maha, istudes veel voodil. Ka paps tormas teisele poole mind, arst ulatas mulle ühe käe ja paps teise, võtsin neist kinni ja tõmbasin end vaikselt püsti, paps ja arst hoidsid must tugevalt kinni.
"Nii... tubli, astu nüüd vaikselt üks samm" tegin nii nagu kästud, ma küll päris ei astunud, rohkem nagu lohistasin jala teise jala ette. Samamoodi teise jala esimese ette kuni langesin, isa püüdis mind osavalt kinni. Nägu vajus mul kergelt.
"Ära lase pead norgu, see oli väga hea, paljud poleks sellega hakkama saanud" isa aitas mind voodile tagasi "te hakkate teraapias käima ning uskuge mind, te olete jalul juba varsti tagasi" naeratas arst "aga ma pean teid nüüd üksi jätma, peab teiste patsientide juures ka käima, ma tulen teid hiljem uuesti vaatama." lausus naine ja lahkus.
"Issi" särasin.
"Ma tean pisike, ma tean" kallistas paps mind.
"Kus Lauri on?" küsisin.
"Ta läks koju sulle asju tooma" papsi nägu vajus. "Tead kallis, kui su vend mulle helistas ja ma uudistest seda nägin, kartsin et kaotan su, mul on nii kahju mis juhtus!" tundis paps kaasa.
"Mis teistega sai?" küsisin.
"Kaks surid eile, üks neist on koomas" tundsin kuidas pisar silma tikub, Joel surnud, ei tea kes veel? Kes koomas veel? Appi, kuidas see selliseks katastroofiks läks? Papsile tuli kõne.
"Ja... ma olen haiglas, oma tütre juures... anna andeks boss, aga ma ei tule... te ei saa mulle nii teha... mu tütar vajab mind... ma... olgu, ainult paariks tunniks, nägemist" nägin et paps oli vihane.
"Kallis, ma-" sain aru juba.
"Mine paps, töö kutsub, ma saan aru" sõnasin.
"Tänud kallis" ta suudles mind otsaesile ja lahkus. Jäin üksi lõpuks aga mitte kauaks, kuskil poole tunni pärast, ilmus üks ülikena noormees siia, ma olin pahviks löödud.
"Tere!" tervitas ta mind.
"Hey," lehvasin vastu.
"Te olete Laura-Liis eks?" küsis poiss.
"Laily pigem, ja Sinatamine oleks parem" vastasin.
"Olen Eduard, Joeli vend... kellele te järgi pidite tulema" nägin kuidas poisi nägu vajus, Eduard tuli ligemale ja istus kõrval olevale toolile, mis pesitses minu voodil juures.
"Mul on nii kahju, kui ma vaid kuidagi abiks saan olla, anna vaid teada" pakkusin oma abi.
"Tänud, ma olen Joeli väikevend, ma sain just sõjaväest välja, kui Joel helistas ja pakkus et nad tulevad järgi mulle, et te oleksite pooleteise tunni pärast Viljandis, jäin nõusse. Aga kui oli juba 2 tundi möödas kõnest, hakkasin muretsema, siis helistasingi Jonnipunnile, teadsin et olete seal, vennas ütles seda ja siis poiss rääkiski mulle, ning siis tulin koheselt siia, aga ma ei saanud enne praegust sinu juurde kahjuks" jutustas ta, võtsin vaikselt poisi käest kinni, ei tea isegi miks tegin seda, ja siis astus mu kallis vend sisse.
"Eduard!"
"Lauri!" hõikasid nad ja surusid kätte. Mul on juhe koos.
"Te teate üksteist?" imestasin.
"Jah, me oleme vanad klassivennad, minu kaastunne venna puhul" patsutas Lauri poisi õlale. "Näen et oled mu õega tutvust teinud?" kas ta tõesti ütles õde?
"Ta on su õde?" imestas Eduard. Vend noogutas. "Jah, tore neiu!" vastas Eduard.
"A Laily, mõned tahavad sind näha, me lähme kohviku niikauaks aegu meenutama" sõnas vennas ja läksid minema, kohe aga tulid sisse Katrin, Kerli ja Diana. Vaadake nüüd etendust! 1, 2, 3, tuld !
"Laily, meil on nii kahju, me oleme siin, kui sa meid vajad, toetame sind igati..." hakkas tulema sealt, plikadel oli kaasas veel lilled, shokolaad ja kaisukarud.
"Tänud, tänud" vastasin ükskõikselt.
"Muide, poisid tahavad ka sind näha" mainis Katrin ja tegi ukse lahti, sealt tulid Steven, Kristo, Karmo ja Ahti sisse.
"Hey Laily, meil on nii kahju mis juhtus" haletses Steven.
"Eks ole, koolis ka teatakse juba?" uurisin. Kuidagi peavad ju kasulikud ka olema.
"Jah, pool kooli on siin" mainis Kristo.
"Mis nad siit veel tahavad? Haletsust ma ei vaja" nähvasin.
"Meie kindlasti sellepärast siin pole" vastas Steven.
"Lõpetage valetamine endale, kaduge siit parem, ma ei taha kedagi näha, kaduge!" käratasin.
"Rahvas, minge välja, ma räägin taga" ütles Steven teistele ning jäi ise siia.
"See käis ka sinu kohta!"
"Räägi mulle, mis viga?" uuris poiss mu kõrvale istudes, vaatasin talle tüdinud näoga otsa.
"Mida krt sa must tahad Steven, ah? Ütle mulle?"
"Laily, ma ei ole siin haletsusest, sa tõesti lähed mulle korda, sa ei ole kui teised tüdrukud. Usu mind Laura-Liis, ma tõesti hoolin sinust" rääkis Steven.
"Ma ei tea mida uskuda, paljud ei käi ju sellepärast muga läbi kuna olen kole ja-"
"Hold up Laily, kes krt sulle on öelnud et sa kole oled?" imestas poiss.
"Emm... näiteks Kõik Maailma Kutid" vastasin.
"Sa ei ole seda ja ma tõestan seda" säras ta.
"Vot seda-" ja siis poiss suudles mind. See oli parem kui ma ettegi kujutada oskasin.
See oli aeglane ja kirglik aga...
"Mida sa teed?" jõudis mulle mõistus koju teda eemale lükates.
"Tõestasin et sa pole kole, muidu ma poleks seda teinud" vastas ta.
"Sa ei tõestanud sellega midagi, sa poleks pidanud seda tegema, sulle meeldib ju Katrin" laususin.
"Meeldib, aga ma tahtsin teha seda" muigas ta.
"Sa ei tohi mind nii kiusata" loodan et ta aru ei saanud mida mõtlesin?!
"Ma ei kiusagi sind, see oli lihtsalt asi mida ma ammu teha tahtsin..." ta jäi vait.
"Teha tahtsid? Kui sulle meeldib keegi siis sa ei suudle teisi, isegi siis kui sa seda lihtsalt Teha Tahad!"
"Aga see meeldis sulle ju, tunnista seda" pilgutas poiss silma.
"Ma ei väidagi vastupidist, aga asi on põhimõttes" väitsin.
"Seda arvad sina" muigas Steven ja lahkus. Oi kuidas ma teda suudelda tahtsin... niiii väga... Aga mis mõttes? Ei no mida ma sellest arvama veel peaks? Kas Steven tõesti hoolib minust või ainult näitleb?

Kui õhtu saabumas oli, jäi kõik vaikseks, ainult Lauri jäi minu juurde, isa aga tagasi ei tulnudki. Selle aja jooksul mis külastusaeg oli, käis niipalju inimesi läbi et jube, palat oli lilli, maiustusi, pehmik loomi ja muid asju täis. Igaüks kes käis, tõi midagi. Kas ma tõesti olen valesti mõelnud endast ja ma ei olegi selline? Mõtlesin taas Steveni suudlusele, talle ei tähendanud see ju midagi, talle meeldib ju Katrin.
MIKS KURAT TA SIIS MIND SUUDLES??

Järgmisel päeval oli aga...
"Hey, Lauri kutsus seltsi, kas võib?"
"Tsau, tule edasi Eduard" naeratasin. Ta tuli ligemale ja istus mu kõrvale. Ta logeles terve päeva mu juures haiglas, saime üksteise kohta paljugi teada. Eduardil on meresinised silmad, siuke mõnusalt heleblond kräsus juuksed, kobedalt pikk poiss, ta on 19, ilusa tõmmu nahaga, ülikena noormees aga... tal on tüdruk ning elab taga koos Võrus. Hetkel on ta tüdruk vanematega puhkusel.

Hiljem tuli arst mulle teatama et tänasest hakkab mul teraapia, umbes poole tunnipärast. Eduard lubas toeks tulla. Ütlesin et pole vaja, aga ta nõudis ikka tulla, jäin nõusse.

Ta viis mu ratastoolis jõusaali, kus mu treener juba ootas. Eduard aitas mu toolist püsti ning kõndisime väikselt ühe trenasööri poole. Istusin sinna.
"Tere, olen Mihkel, sinu isiklik eratreener, alustame lihtsate asjadega siis vaatame edasi" alustas mees ning hakkasime pihta, meil sai päris palju nalja, Eduard tegi kõik kaasa nagu ta oleks ise samas seisus mis mina. Vahepeal aitas ta mul ringi tatsata, siis pidin vaikselt põlve nõkse tegema.

Trenni lõpuks olime mõlemad läbi, jalad lõid tuld mul all. Peale kooli tuli Lauri mulle külla ja rääkis kooli uudistest. Eduard pidi kahjuks õhtul lahkuma. Isa tuli õhtul külla, tõi mulle puuvilja ja muid maiustusi. Kui ma lõpuks siit välja saan, olen paks valmis.

Kui isa ja vend ära läksid, tuli arst minu juurde ja teatas et üks naine tahab mind näha...Ütlesin et tulgu sisse. Naine tuli sisse ja vaatas mulle naeratusega otsa. Kes see naine on?
"Tere Laura-Liis,"
"Tere, kes sa oled?"uurisin.
"Kas sa tõesti ei tunne mind ära? Kas sa ei tunne Oma Ema ära?" imestas naine.
"Anna andeks, aga mul pole ema" vastasin ükskõikselt, mingi mutt ei tule väitma et ta on minu ema.
"Kuidas sul pole ema? Sul on alati ta olemas olnud, isegi kui ta pole ligidal olnud, tean et jätsin Lauriga aga mul-" siis ma uskusin teda.
"Kao välja! Mis kurat sa siit tahad? Mis kuradi ema? SA OLED MINU JAOKS SURNUD! Kao välja rsk. Minu ema poleks lits, aga sina oled, kao kus kurat siit ja ära enam elusees siia tule ega meid üles otsi!" karjusin, tundsin kuidas hingamine raskenes, järgmine hetk jooksid õed sisse ning üritasid mind rahustada, üks õdedest ajas selle naise välja ja arst süstis midagi mu juhtmesse mis mind kiiresti maha rahustas ja une peale ajas.

Ärkasin hilja öösel, õues oli kott pime. Teadsin et pean vennaga sellest rääkima, võtsin kapipealt oma telefoni, seal oli sõnum:

Ilusaid unenägusi, Inglike :*

Eduard.

aww.. nii armas, saatsin talle vastu. Tegin kõne vennale, kella vaadates, pool 2 öösel.
Kutsub. Raudselt magab, siis aga võeti vastu.
"Lauri?"
"Mis on Laily?"
"Mul on vaja suga rääkida, kas sa siia ei saa tulla?"
"Ei, kell on palju ja mind ei lasta sisse."
"Siis kuula mind"
"No"
"Meie ema käis päeval siin" Vaikus.
"Lauri?"
"Sa nägid unes seda"
"Ei näinud, küsi arstidelt, aga ma kihutasin ta minema, ja ütlesin et ta meid enam üles ei otsiks"
"No tubli oled, ma homme peale kooli tulen, siis räägime eks?"
"Okei, head ööd venna"
"Head ööd Laily," enne kui kõne lõpetasin.
"Venna?"
"ja?"
"Kas sa häbened mind?"
"Mis küsimus see on, muidugi mitte?!"
"aga miks sa siis koolis teistele midagi ei räägi, et ma su õde olen?" tükk aega oli vaikus taas.
"Homme räägime, tsau" ning lõpetas kõne, ohkasin, see õnnetus oli mingil määral kasuks, venna tunnistas mind lõpuks õeks, Eduard ilmus mu ellu, hakkasin paljudega läbi käima... aga miks ema järsku välja ilmus? ülepikkade aastade jooksul!
Ema mõtetes jäin uuesti magama.

Okei, selle jutuga on lõpp !

Miks lõpp?:) Mulle meeldis. Vb ka seepärast, et ma tundsin, et sarnanen Gerlile välimuselt:P Ise olen Kerli:D Pikkade pruunide juustega, rohekas-pruunide silmadega ja paljud räägivad, et naeratuski on ilus:)

Keegi ei loe juu ...

Ma ikka loen:) Minu jaoks on huvitav see, et tüdruk ei ürita sulanduda tibide halli massi, kuid peab olema ainult enesekindlam:) Ürita jutt sinnamaani viia, kus ta leiab oma enesekindluse ja veidi kahtlase väliusega kuti ehk. Mingi jant võiks pihta hakata selle "toreda" paarikesega ja jutus tood välja vana hea ütluse "kes kannatab see kaua elab" vms:)

No eks ma vtn. äkki homme tuleb uus osa :)
tänud sulle :)

Nonii, otsustasin siis edasi teha.





Õde tuli mind hommikusöögiks äratama, ta viis mu ratastoolis sinna, kuna ise ma ju korralikult kõndida veel ei saa. Kui söögituppa jõudsime, ei näinud ega tundnud ma ühtegi põlastus pilku endal, vaid isegi 2 poissi ja üks tüdruk kutsusid mind enda lauda. Ka üks neist poistest on ratastoolis. Tema story on aga et ta kukkus tööl olles katuselt alla ning tema aga peab kahjuks eluks ajaks ratastooli jääma. Tüdruk tuli siia põlveopile, ta kukkus rängalt paar kuud tagasi rulapealt maha ja nüüd on mingi liiges paigast. Teine poiss on siin vähi pärast, tal on õnneks healoomuline kasvaja, ning loodame et ta saab sellest kiirelt jagu. Ratastoolis poiss on Marek, tüdruk on Kadi ja vähiga poiss on Margus. Suht toredad on nad. Kadi on samuti 17 nagu mina, Marek 21 ja Margus 23.

Peale sööki viidi mind palatisse tagasi, arst uuris mind natuke ja tegi mulle süsti, see oli valus, sain selle kanni peale. Nii et see eriti meeldiv polnud. Kella kümnest hakkas mul taas teraapia, seekord polnud Eduard kohal, vaid Diana, ma olin ikka veel vihane aga Diana rääkis mulle nii mõndagi. Liikusime siis jõusaali, treener juba oota, hakkasime taas harjutustega pihta. Seekord olid juba natuke raskemad, pidin ka kõndima päris palju.

Lõunaks olin jälle läbi, Diana oli täna minu juures terve päeva, kooli ta ei läinud, mõttetud tunnid. Meil sai tegelt Diana päris palju nalja, igatsesin lausa neid aegu kus olime ainult kahekesi. Rääkisime ka poistest ja samuti Stevenist, Dianale meeldib Ahti juba pikemat aega. Ütlesin et kui nad sebima hakkavad on minupoolne heakskiit olemas. Kuskil kolme aeg tulid siia paar koolikaaslast, lilled ja muud nännid jälle kaasa. Jutustasid mulle koolielust ja muudest. Sain teada et poiste kekaõps oli lahti lastud, pidi pervo olema. Varsti nad läksid ära, samuti Diana, kuna ta ei taha empsile vahele jääda. Venda ei ole ikka veel tulnud, tuli aga Eduard siia, ja teatas et ta peab nädalavahetuseks Võrru minema, et ta tüdruk tuleb Eesti tagasi. Lubasime ühenduses olla ja ta läks taas. 8-9 ajal õhtul tuli aga Karmo mulle külla, kuidas ta sisse sai, seda ma ei tea, aga siin ta nüüd on.
"Hey Laily" viipas poiss.
"Tere Karmo, mis uudist?" uurisin.
"Kuidas läheb?"
"Võiks paremini." ta on nii kahtlane, mis ta nüüd tahab siit?
"Ma olen tahtnud sulle ammu juba midagi rääkida, aga ei ole õiget aega leidnud... Laily see on kestnud juba 8 klassist saadik, ma pean sulle midagi rääkima" alustas ta.
"no räägi siis"
"Laura-Liis... Ma armastan sind" säras ta. Mul jättis süda mitu lööki vahele.
"Mida sa just ütlesid?" küsisin üle, et ikka õigesti kuulsin.
"Ma armastan sind Laily, su iseloomu, su sära, su silmi, püüdlikust, kõike!"
"Sa oled aru kaotanud Karmo, ma pole kunagi sind sellise pilguga vaadanud, vaid sõbra-"
"Aga küll sa püüad, nüüd kui ma selle ära olen rääkinud, pead sa minuga käima hakkama" mis ta on eksinud? Kuigi Karmo on alati mind teistmoodi kohelnud. Oot mina pean?
"Mitte midagi ma ei pea, ma soovitan sul parem lahkuda ja mitte enam tagasi niipea tulla, mine Karmo" soovitasin tal.
"Aga-"
"Ei mingit aga Karmo, Kao siit" tõstsin häält juba, ja Karmo läks. See poiss on ära keeranud, vot seda ta on. Peale seda päeva ma enam teda ei näinud ja parem oligi. Arst tuli mind veel pärast kontrollima ja siis jäin ka magama.

Nädalavahetusel mul eriti külas ei käinud keegi, peale isa ja Diana, nad olid mul teraapial toeks. Eduard on Võrus, venna pole ikka käinud, isa ütles et ööbib kooliasjus kursavenna pool, kindlasti! Ta on oma korteris jälle ja väldib mind!
Teised peavad pidu ja pohmelli, tahan kaa piduu!!! Neljapäeval on sünnipäev ja mina pean haiglas kopitama, fun eks? Ei kavatsegi, pean arstiga kauplema et koju mind lubaks et saan ise juba hakkama. Arst kiitis ka mind et olen suuri edusamme teinud, käin juba ise, ilma ratastoolita. Ma ei tohi küll palju kõndida, aga tatsan ikka ringi. Samuti viidi mind intensiivist tavapalatisse üle.

Eduard helistas ja küsis kuidas mul läheb? Kas ma ikka teraapias käin ja kellega? et kas keegi mul toeks on! Ta tuleb esmaspäeval tagasi, jeppiii.... ja lubas korvata selle aja mis eemal on olnud. Siis ta küsis veel et mis mu lemmiklill on? Vastasin et sinine roos, et kui keegi selle mulle toob siis ma abiellun temaga. Vastan alati sinine roos, kuna mulle tegelikult lilled ei meeldi. Rääkisime veel tühjast-tähjast kuni soovisime head ööd ja jäin magama.

Esmaspäev

Äratati taas hommikusöögi ajaks, nagu igahommik. Söögisaalis istusime taas mina, Margus, Kadi, Marek. Sain teada et Marek saab täna välja, lubasime meeles teda ikka pidada, vahetasime ka numbrid. Peale hommikusööki läksin palatisse tagasi, mainisin et tavapalatisse sain eks?
Palatisse jõudes aga pidin šoki saama, Eduard seisis seal siniste rooside lillekimbuga, SINISTE!!! Need olid nii võrratult ilusad...
"Eduard, kuidas sa?" ma ei suutnud lihtsalt uskuda.
"Jätan selle enda teada" pilgutas ta mulle silma. "Need on teile, mu noor daam" ning ulatas mulle suure lillekimbu. Tatsutasin nendega kraanikausi juurde, võtsin ühe vaasi milles oli teised lilled, viskasin vaasis olevad lilled prügikasti, mis olid niikuinii närtsinud ja asetasin need asemele. Tatsutasin taas oma kapi juurde ja asetasin need sinna.
See on parim kink üldse, mis ma eal saanud olen. Vaatasin Eduardile otsa ja lihtsalt kallistasin teda tugevalt, istusin taas oma voodile. Eduard minu voodi kõrval olevale toolile. Jälgisin neid roose, need on niiii ilusad. Armusin kohe neisse.
"ja nüüd pead sa minuga abielluma" muigas noormees.
"nõus!" kilkasin. Eduard naeratas armsalt.
"Tead sa oled vahel nii lapsikult nunnu"
"Ma olengi veel paar päeva laps" muigasin.
"Miks paar päeva?" imestas ta.
"No mul on ju neljapäeval sünnipäev ja mina pean haiglas kükitama, fun eks?" iroonitsesin. Eduard jäi mõttesse mulle otsa vaadates. Issand ma annaks miljoni et teada saada mida ta praegu mõtleb.
"aga räägi papsiga, äkki saaksid koju?" ja see oligi kõik mis ta mõtles? Ohkasin.
"Peab vist jah, ma ei kavatsegi siin passida oma sünna ajal, 18 ikkagi" sõnasin.
"Õige, tead kus ma need lilled sain?" noogutasin. "Kõigepealt, surfasin netis, otsisin kus neid saada, seal oli kirjas et kuskil Kesk-Aafrikas, okei, helistasin siis papsile ja küsisin ta eralennukit, siis hüppasin kuskil keset Aafrikat lennukist alla, ja tead, tegin langevarju lahti ja sealt lendas ajalehed välja, mõtlesin et nüüd on kõik..." tegi ta suuri silmi ja vehkis kätega, itsitasin vaikselt aga kuulasin huviga edasi. "mõtlesin et nüüd on kõik, nüüd suren, ja siis tõmbasin tagavara langevarju lahti ja pääsesin, aga siis alla lennates, jäi puu ette ja jäin kinni sinna, pidin siis hammastega nööri läbi närima, et alla saada, siis kukkudes, väänasin jala välja, lonkasin siis edasi, avastasin et olen kuskil pärapõrgus, võtsin taskust mingi joonistatud kaardi ja hakkasin otsima, kus neid saada" nägin kuidas poiss ise juba muigas aga lasi edasi "siis edasi kõmpides, hüppasid kuskilt maa-alt hiinlased välja ja piirasid mind ümber, siis sidusid mind mingi puukülge ja viisid mind oma laagrisse, siis panid mind grillima, sõnaotseses mõttes, lõkke peale rippuma ja puha, arvasid et olen loom, siis lõpuks karjusin hiina keeles et TING TANG TUNG, see tähendab LASKE LAHTI, ja siis nad arvasid et olen loom kes räägin, tõid puid juurde lõkkesse jne, leek oli suur juba, mu pepu kärsas ära, hakkasin karjuma, et TANG TŠJUNG BOMG NANA, TING TANG TUNG, et OLEN INIMENE, LASKE LAHTI, siis nad uskusid mind ja vabandasid tuhat kurda ja tegid mu pealikuks, ja siis pidin naise võtma, abiellusin seal ja värki, aga siis tulid sinine roos meelde ja sina, nõudsin oma hiinlas-naiselt lahutust ja kadusin sealt, kõmpisin edasi ja siis leidsin suure kose ja seal olidki need sinised roosid, seal oli palju neid, kõik korjasin ära. Edasi läksin randa tagasi ja hakkasin parve endale ehitama, kuna mul midagi teravat ei olnud, pidin hammastega kõik läbi närima, eile käisin veel hambaarsti juures ja lasin uued panna. Olgu sain siis palmipuude lehtedest parve valmis ja uhusin sellega saarelt minema... Siis võtsid mind piraadid peale ja hakkasid terroriseerima, ja küsisid kuhu vaja, ütlesin et Eestisse, kui nägid siniseid roose, küsisid et kas lähen kosima kedagi? Noogutasin hirmsasti, ja siis nad said aru ja tõid mind ilusti Eesti tagasi... mõtle kui raske mul oli" lõpus hakkasin ma südamest naerma, täitsa lõpp siukest asja pole tükk aega muga juhtunud.
"Oh sind pisikest küll" naersin ja tegin talle pai, ka Eduard naeris.
"Laura-Liis, teil on teraapia aeg," tuli arst teatama meile, täitsa lõpp mul oli pisar silmis ja naersin edasi.
"Ma kohe lähen" arst noogutas ja lahkus. Oi mu kõht valutab.
"Lähme nüüd, trenn ootab" ütles poiss ja läksime naerdes treeneri juurde.

Teraapiast tagasi tulles taas palatisse minnes, ootas mind seal keegi, keda ma poleks elus uskunud et tema siia võib tulla...

Teraapiast tagasi tulles taas palatisse minnes, ootas mind seal keegi, keda ma poleks elus uskunud et tema siia võib tulla...
"Jani! Mida sa siin teed?" imestasin ja kallistasin teda tugevalt, nägin kui Eduard lahkus.
"Su vend helistas mulle ja informeeris mind, miks sa mulle ei rääkinud?
"Ise sa unustasid mu ära ju ja sul oli oma tšikiga tegemist" vastasin nördinult.
"Railit mõtled jah?" muigas ta.
"Oli sul veel keegi?"
"Raili ma saatsin ammu juba pikalt" lõi poiss käega.
"Aga see laps keda ta ootas?"
"See polnud minu, vaid Kaupo" sõnas ta.
"Polnud või pole?" üritasin mõistas.
"Polnud, Raili tegi aborti kui ta teada sai, et ma teada sain et see pole minu" seedisin natuke aega mis ta ütles. nujah, ma ju kadusin peale seda kui teada sain, et Raili last ootab, ma lihtsalt ei oleks suutnud, nende "õnnelikus peres" osaleda, aga teadsin et Raili teda petab, nad jäid mulle Kaupoga ükskord vahele, aga siis Raili teatas et ootab Janilt last ja ma kadusin. Aga sellel ajal ei suutnud ma klappi kokku panna ja aru saada et see võis Kaupo oma olla.
"Mul on kahju" tundsin igaksjuhuks kaasa.
"Ei ole hullu, saingi lahti" sõnas poiss ükskõikselt.
"Aga nüüd saame koos ju olla" teatas ta, heheh.
"Ou poiss, elu on edasi läinud, vähemalt mul, mul pole enam samu tundeid su vastu"
"Kindel?" ma ei tunne ammu enam tema vastu midagi.
"Kindel, mul on poiss olemas ja ma armastan teda" valetasin poisi kohta.
"Kahju, aga kui teil midagi välja ei tule, anna mulle teada, ole tubli" ütles poiss, suudles mind korra suule ja kadus. Heh, Jani on alati siuke otsekohene olnud ja värki, kui talle midagi meeldib. Mis ma ikka öelda oskan?! Aga miks kurat nad nüüd järsku kõik tagasi ilmuvad? Ahhhh....

Istusin palatis, mõtlesin Joeli, Roberti ja Gauri peale. Mul on Joelist nii kahju, esimene poiss kes ütles mulle midagi ilusat... suri. See pole aus. Joel, ka sina saatsid oma venna mu teele? Te olete nii sarnased. Ma peaks Robertit külastama...
Tõusin voodist ja läksin palatist välja, küsisin õelt kus see poiss on kes autoõnnetuse tagajärjel kooma langes, "1423 palat" vastas ta mulle, tänasin ja läksin edasi, ahh, oleks võinud küsida kus see asub kah. Leidsin maja plaani ja uurisin sealt, sain teada et see on 4-ndal korruselt, ise olen teisel. Kõndisin trepist üles ja kui ukse lahti tegin, vaataski mulle selle palati number mulle vastu, ainult teisel pool koridori. Kõmpisin siis sinna. Kui ukse juurde jõudsin, vaatasin kõigepealt läbi ukseakna sisse. Robertil oli igasugu juhtmeid küljes, mul tuli taas pisar silmi. Astusin sisse ja kõndisin ta voodi juurde. Robert oli näost täiesti valge. Mõtlesin kas rääkida või mitte?
"Robert, Laily olen, see tüdruk kes teiega oli..." ohkasin ja jätkasin "arvatavasti räägin oma ette aga noh, proovida võib. Mul on nii kahju mis juhtus, Joelist, Gaurist, Sinust... Kui ma vaid saaks... pööraks aja tagasi. Robert sa pead sellest välja tulema, ma ei suuda sellega üksi hakkama saada" pühkisin pisara. Otsustasin talle korra veel otsa vaadata, pöörasin ümber... ning siis nägin kuidas ta oma sõrme liigutas. Kõndisin kiirelt ukseni.
"Ta ärkas, ta ärkas" karjusin üle koridori, kaks kitlis meest kihutasid sisse, nad uurisid ja puurisid teda ning teatasid:
"See oli vale häire, see liigutus võis kõigest närvidest olla" ning lahkusid taas. Nägu langes mul.
"Ma juba lootsin..." ning lahkusin. Kõmpisin enda palatisse tagasi. Vennas ja Eduard rääkisid juttu siis märkasid mind.
"Kus sa olid? Me otsisime kõikjalt sind" küsis vend paaniliselt.
"Roberti juures käisin" vastasin vaid ja heitsin pikali tagasi.
"Ütle siis ka kus oled teinekord! Ma arvasin et tõmbasid Janiga jälle minema nagu ükskord" paanitses Lauri edasi. Hakkasin südamest naerma, tõesti, eelmine suvi panin ma Janiga Eestist minema. Isa ja vend olid hullumas. Kuigi läksime ainult Läti, Jurmala veeparki 2 päevaks.
"Olid ajad" muigasin.
"Noh, ta rääkis sulle Railist jah?" küsis vennas, noogutasin.
"Jap, aga ma ei viitsi tast rääkida, vana teema ju, nagu ta Railile minu kohta ütles" naersin.
"Jap, a see, paps tule hiljem arstiga rääkima, äkki saad koju" mainis vend.
"Oh tore, mul ongi siiber siin passimisest juba."

Nii oligi, paps tuli siia õhtul ja rääkis arsti ära aga IKKAGI pean üheks ööks siia jääma. Teraapias ma enam siin ei pea käima vaid võin kodus edasi neid teha ja vaikselt jooksmas hakata käima. Ööseks jäi aga Eduard pika lunimise peale siia. Rääkisime taga suht hilja hommikuni minu sünnast - mis ma teha tahan jne. Kuni viimaks ma magama jäin.

Hommikul äratas mind Eduard, ta oli hommikusöögi siia palunud, tänasin teda ja hakkasin mugima. Ka Eduard oli endale kohvikust midagi toonud. Kui ära sõime, hakkasin asju pakkima, vahepeal peksin Eduardi välja ja kiskusin endalt valge öösärgi seljast, mul on siiber juba sellest ning panin enda riided selga. Kui Eduard palatisse tagasi tuli, oli ka Diana temaga.
"Mis sul seljas on?" Imestas Eduard.
"Emm, ma kannangi sellist stiili" vastasin.
"Jääb ära, täna kui välja siit saad, lähme shoppama" pani Diana paika, ebanormaalne. Diana viib mind shoppama. Diana vaatas mu koolikoti ja andis mulle lühikesed püksid ja topi, koos pusaga.
"Nendega lähed praegu" ütles ta, nujah, nad läksid uuesti välja, sumasin need selga ja kutsusin tagasi.
"Palju parem, eelmises riietuses oli poiss, mitte neiu" mainis Eduard.
"Mul on mugav nendega" vaidlesin vastu.
"Vahet pole, nüüd muudad stiili" nõudis tšikk. Nujah, nüüd tullakse mu stiili pärast ka kobisema.

"Teil on veel viimane trenn järel, Mihkel juba ootab teid" tuli arst 20 minutit enne 10 hommikul ütlema. Noogutasin ja läksime kolmekesi sinna.

"Tahtsid juba ära minna jah?" mängis Mihkel solvunut. Turtsatasin.
"Kuidas ma sinu siis unustada saan?" naersin.
"Good girl, hakkame siis pihta," naeratas mees ja alustasime kergete ringutustega. Siis tegime kükke, painutasime jalgu, kekslesime kergelt ühe kohapeal, siis läksin trenasööri peale ja hakkasin väntama, see oli kohapeal ratas, ütleme nii. Suht väsitav oli aga nalja sai meil. Viimaks jätsin treeneriga hüvasti ja oligi aeg minna.

Palati jõudes, vend ootas juba. Võtsin oma asjad, andsin arstile allkirja ning läksime. Välja minnes ootas mind aga üllatus.
"Kuidas on tunne ainukesena ellu jääda? Kas te sõidate alati purjus juhiga? Kas te süüdi ka ennast tunnete? Kus...?" hakkasid ajakirjanikud küsimustega pommitama.
"Ära vasta, lähme" ütles vennas mulle aga hilja, mu viha oli tõusnud juba.
"Kuidas te saate siukesi küsimusi esitada? pange end minu olukorda ja juht oli täiesti kaine, need poisid olid väga toredad, ärge olge häbematud" käratasin neile ning läksime edasi parkla. Eduardi autosse.
"Täiesti perses ajakirjanikud ikka" kirusin neid autos edasi. Istusime peale ja sõitsime minema. Ka Diana tuli meiega siis aga plahvatas mul.
"Ma ei olnud ju ainuke ellujääja, Robert on ka elus ju"
"Ega nimesid ei teata ja Robertit ei mainitud sellepärast, kuna ta on peaministri poeg" seletas Eduard.
"Väga sitt isa siis, peaks mainima. Torisesin. Sõit koju ei kestnud kaua. Maja juures oli aga vähemalt tosin autot. Raudselt isa pidu mingi. Läksime sisse ja ma pidin pikali kukkuma.
"TERE TULEMAST KOJU TAGASI, LAILY!" karjuti, paljud tuttavad, vana semud, koolikaaslased olin siin. Kõik nad olid siin! Kohe joosti mind ka kallistama. Ma olin õnnelik, isegi Rauno on siin. Vaatasin ringi aga papsi ei näinud ma kuskil.
"Venna kus paps on?" uurisin.
"ta on tööl, tuleb hiljem"
"Ma lähen käin oma toas ära, viin asjad ja siis tulen" karjusin teistele, Steven tuli minuga. Liikusime minu tuppa, panin asjad ära ja viskasin hetkeks voodile pikali.
"Ma ju ütlesin et see pole nii, et me ei käi sinuga haletsusest läbi, käisime enne ja käime ka nüüd" rääkis poiss. Turtsatasin naerma.
"Meie jah?" muigasin. Siis sai ka Steven aru mida mõttes, hakkasime naerma.
"aitäh"
"Millest eest?" imestas poiss.
"Selle eest et olemas oled ja mu enesekindlust tõstsid" naeratasin.
"Mille jaoks siis sõbrad on?" naeratas ta ja viskas end mu kõrvale pikali ja kallistasin mind enda arust. Hakkasin naerma.
"Mis see oli?" turtsatasin.
"Üritas kallistus olla, ma ei saa ju paremini" tõusin istuli, samuti tema ja siis kallistasime korralikult. Siis käis koputus, eemaldusime suts ja ütlesime mõlemad korraga.
"Sisse, Sisse, Uks On Lahti!" ja hakkasime naerma jälle. Diana, Kerli ja Katrin tulid sisse ja muigasid.
"Me nüüd röövime Laily ja viime ta shoppama" kilkas Diana ja võtsid mult käest kinni ja tirisid välja. "Oodake nüüd, rahakott kah" tuli mul meelde, rebisin end lahti ja jooksin tuppa tagasi.
"Raha on kah vaja" mainisin Stevenile aga siis avastasin mida ta vaatab.
"Mu päevik!" astusin kiirelt sinna ja haarasin talt päeviku ning vaatasin mida ta uurib.
Tema Pilt, Koos Tekstiga. Oi jummel!!!
"Steven ma võin seletada-"
"Miks sa ei öelnud mulle midagi?" käratas ta.
"Ma-"
"Sa ju tead et mulle meeldib Katrin, sa oleks pidanud mulle ütlema!" ma ei tea mis mulle sisse läks ja otsustasin kõik välja karjuda:
"Oleks see midagi muutnud? Sa pole iial mind sellise pilguga vaadanud, keegi poistest pole, äkki nüüd mõistad miks mul kunagi ühtegi poissi pole olnud," nägin et rahvas on ukse juurde kogunenud.
"Teie arust on see jõle fun, mõnitate, räägite taga must, aga te ei saa aru mida mina tunnen, mul on ka süda, tunded, sa oled poiss , sa ei saa aru, sa tuled mult küsima, kas Katrin on vaba? tead kui valus on seda kuulata? Aga keegi teist ei tea mind ega saa minust aru või mida ma tunnen, aga tead mis? Mul on nüüd sügavalt pohui!" plahvatasin totaalselt, ukse peale olid kõik juba tulnud, panin tähele et olin nutma hakanud, pöörasin ümber ja vaatasin neid.
"Te ei ole sellepeale kunagi mõelnud eks? Ta on lihtsalt üks mõttetu tšikk keda võib ära kasutada ja hiljem unustada. No kurat võtaks, isegi mu oma vend ei tunnista mind oma õeks, ega ei räägi kellegile sellest et ma ta õde olen. Ma oleks heameelega tahtnud seal õnnetuses koos teistega SURMA saada, oleks mul lihtsam ja teil." nägin paljude peasid alla vajumas, mu vend, tüdrukud, Steven, kõik manasid kurvad näod ette.
"Laily mul on nii kahju" tuli Eduard mulle ligemale, tõukasin ta eemale.
"See käib sinu kohta ka, mai tea mis kuradi põhjusel sa haiglas minu juures olid, ma tänan, aga sa võid selle etenduse nüüd lõpetada" kisasin ta peale. Mitme min. vaikus.
"Su vend... ta maksis mulle" ütles lõpuks Eduard, ei mitte seda, lõin Eduardile täie jõuga vastu vahtimist.
"Ma vihkan sind ja mu oma vend... kuidas-" mul oli nii valus. Lahkusin sealt.
"Laily oota nüüd" karjus Steven mind järgi. Jäin seisma ning vaatasin talle nutetud silmadega otsa.
"Ma tõesti ei teadnud mida sa tundsid, aga ma ei valetanud sulle, ma tõesti hoolin sinust" Vajusin põlvili, ja lihtsalt nutsin, mu süda oli miljoniteks kildudeks purunenud. Kuidas nad said mulle nii teha? Kas ma tõesti olen nii jube? Rahvas oli jälle kogunenud.
"Miks?" küsisin vaid.
"Laily algul ma võtsin tõesti raha vastu, aga pärast enam mitte, sa tõesti oled ülitore tüdruk, anna andeks et sulle nii tegin, su pagana vend oli see kes sinust nii halvasti teistele rääkis, arvasin et oledki selline, aga sa pole, sa oled kõige toredam ja armsam tüdruk keda üldse tean" tuli Eduard mu juurde istuma. Siis tegi mu vend suu lahti.
"See on tõsi Laily, ma tõesti vihkasin sind, aga see oli ema pärast, ta ütles mulle et ta jättis meid Sinu pärast maha, aga ma nüüd tean et see pole tõsi, ema käis ka meil. Laily mul on niii kahju, kas sa andestad mulle kunagi?" tuli ka vennas minu juurde.
"Laily me pole kunagi sinust halvasti mõelnud, sa oled alati meile kallis sõbranna olnud, mai tea miks sa nii arvanud oled aga see pole tõsi, me armastame sind su enda pärast" tulid ka Kerli, Diana ja Katrin minu juurde. Jäin viimaks rahulikuks.
"Ma ei tea mida öelda" nuuksusin, vennas võttis mult ümbert kinni.
"Ütle et sa andestad meile" vaatas Lauri mulle otsa, ta oli niii kurb, ta jätkas:"peale õnnetust mõistsin, et sa oled mulle kõige kallim ja ma ei saa sind kaotada" kallistasin venda tugevalt.
"Ma annan andeks, ma ei tea kas teen õigesti aga inimesed väärivad teist võimalust!"

"Palju õnne sulle, palju õnne sulle, palju õnne kallis Laily, õnne soovime sul" hakati mulle hommikul poole 7 ajal laulma, kuna olen selle kella ajal sündinud ja pealegi isa peab tööle minema. Kooli ma see nädal veel minema õnneks ei pea ning vend võttis samuti "vaba päeva" minu auks. Tänasin papsi ja venda ning tõusin püsti, kohe kukuti mind ka kallistama. Tänasin veelkord. Isa kadus nüüd tööle ja tuleb alles homme tagasi, võttes meilt lubaduse et maja alles on kui ta tagasi tuleb. Ronisin alla ja hakkasin kohvi tegema, kui kaks kohvitass seal juba peesitasid, ka vennas tuli alla.
"Paps tegi, üks on sulle" mainis ta ja võttis ühe kruusi ja kodus suurde tuppa. Tegin endale paar võileiba ja läksin samuti telkut vaatama. Vend lösutas terve diivani peal.
"Lauri!" muigasin.
"Mida?"
"Tõmba kortsu!" torisesin. Vend upitas end istuli ja pani jalad lauale, järgisin teda. Võileiva taldriku panin sülle ja nautisin kohvi.
"A kuule mis sul täna plaanis?" uurisin vennalt.
"No ma nats aega lösutan kodus veel siis lähen välja, peab paar asja korda ajama."vastas ta. Okei, nii oot aga venna saaks ise äkki manti sebida?
"Ou Lauri, kas Jones ikka tegeleb mandiga?"
"Jep, mis tahad talt w?" noogutasin. Jooksin korra tuppa ja tulin alla tagasi, uurisin rahakotis palju mul raha on? Nii, papsi antud 2 kilo, vanaisa-vanaema kandsid arvele veel tonni, siis peaks mul stipi raha veel olema arvel, arvel peaks kokku kuskil 3-4 kilo olema, nii sula 2673 krooni, pole paha, okei, võtame siis äkki 5G, see peaks norm olema, see läheks siis...
"Ei tea kas Jones teeb ikka mulle püsikliendi allahindlust?" uurisin.
"Mulle teeb, palju tahad?"
"Mingi 5G, peaks piisama ju?" vaatasin talle küsivalt otsa.
"Küll, anna mulle... tonn, sellega saan kätte" andsin vennale tonni ja vaatasime telkut edasi. Varsti sain oma kohviga ühele poole, viskasin selle kraani kaussi ja läksin üles. Eile olime plikade terve päeva shoppamas, lõpp tulemus mulle isegi meeldis. Käisin kõigepealt pesus ja siis hakkasin sättima, viimaks endaga valmis sain oli kell 10 saamas, venna oli läinud ja ka tüdrukud pidid kohe siia jõudma. Sünnipäeva rahvas tuleb alles 7-ks nii et meil aega küll. Varsti olidki plikad siin, kohe läksime ka linna peale, Diana isa mängis meile autojuhti. Nii armas temast. Kõigepealt läksime ostukeskusesse et toidu ja joogikraam ära osta. Kui toidupoes käidud, läksime kodust läbi et need ära viia, siis tagasi linna, Diana papsi peksime praegu minema kuna tahtsime shoppama minna, kuna oleme peol ainukesed tüdrukud, tahtsime kõik kleidid panna. Käisime päris paljudes kaubakates. Kõigepealt sai Kerli endale kleidi. Kollase.
Siis sai Diana endale kleidi. Punase.
Siis sai Katrin endale kleidi. Valge
Ja viimaks leidsin ka mina endale kleidi, sinise.

Kella 4-ks pidi juuksur mul koju tulema, nii Kerli vähemalt rääkis. nujah, praegu oli meil veel aega mõtlesime siis veel kingi otsima minna. Leidisime sobivad. Kutsusime Diana papsi jälle järgi ja läksime minu poole tagasi. Hakkasime koristama ja maja paika. Kui sellega ühele poole saime, läksime kõigepealt mina ja Diana pessu ning siis Katrin ja Kerli, korraga ei saanud minna, kuna meil ainult 2 vannituba. Sünnale tulevad ainult kindlad inimesed ehk siis meie, venna, Eduard, Ahti, Steven, Karmo ja Kristo. Kõik!
Kella 4-ks oligi juuksur siin, koos 11-ne teise naisega veel, oh issand.
"Mis toimub?" küsisime kolmekesi Kerlilt.
"Sorry unustasin mainida et igale ühele on erinevad juuksuritädid, maniküür ja meik, siis jõuab kiiremini" Vastas Kerli. No okei, meid pandi istuma ja hakkas pihta.

Kella 6-ks olime kõik valmis saanud, tegime veel viimased liigutused ja oligi aeg külalisi vastu võtma hakata. Esimene kes kohale ilmusid oli Kristo, Steven, Karmo ja Ahti. Tegime poistele kallid ja nad andsid kingitused. Avan need hiljem. Siis tuli venna jõudis tagasi. Unustasin öelda et poisid olid vaimustuses meist. Viimasena ilmus Eduard ja tal käes taas sinised roosid. Ma armastan seda meest. Tüdrukutel jäid suud lahti, kõigil jäi.
"Palju õnne, sa oled võrratult ilus" sosistas poiss mulle kõrva, külmajudinad jooksid üle selja.
"Appi! Sünnipäeva tort!" hõikasin. "Mul läks see täiesti meelest" paanika!!!!
"Ära põe õde, see on minu poolt" päästis venna mind. tänasin teda. Hakkasime peoga pihta, venna ütles et tal on mulle veel 2 üllatust, oh issand. Ka Eduard tahab minuga pärast rääkida. Pidu käis täies hoos, siis kõlas uksekell. Venna läks avama.
"Laily, Jones tahab sind" hõikas mulle, MANT, right! Jooksin uksele ja võtsin vastu selle, poiss soovis ka õnne. Tegin pakikese lahti ja ma leidsin seal veel kommi. Lugesin üle sain 10 kommi ja kanzat oli umbes nii palju kui tellisin. Vend tuli minu juurde.
"Ou, ma ei tellinud kommi ju?" uurisin vennalt.
"Tean, lisasin ise raha juurde, see mingi uus komm, suht kohe hakkab mõjuma ja julmalt tõmban elu sisse." noogutasin ja tegin rühma küsitluse.
"Kes kõva peolooma tahab endale sisse saada?" kõik tõstsid käe. Andsin igale ühele ühe. Läksin siis korra üles, et kingid ära panna. Eduard jälitas mind mu toani. Panin just kingitused kappi ära ning pöörasin ringi, otse Eduardi käte vahele. Oi kus mul liblikad praegu kõhus möllasid, ta naeratas seksikalt.
"Tahtsin sulle sünnipäeva kingi anda" sõnas ta.
"Aga palun"
"Kõigepealt, Laura-Liis, kas sa hakkaksid mu tüdrukukd?" küsis poiss, ühe sinise roosi oma pintsaku küljest ära võttes ja mulle andes.
"Jah" vastasin vaid ja võtsin roosi vastu. Poiss tõstis mu korra õhku ja siis jäime vastastikku. Ta vaatas mulle silma ja ma tahtsin sulada ja siis... ma suudlesin teda. See oli kõige parem üldse, isegi Stevenist parem...

Olime taas all, pidu käis, taaskord uksekell, läksin seekord ise avama, sünnipäeva tort.
"Poisid, aidake see sisse tuua" hõikasin, poisid tulid appi ja tõime selle sisse, järsku plaksutas vend 2 korda käsi, tuled läksid kustu ning kohe läksid põlema tagasi aga selline valgus mis ainult tordil peatus.
"1,2,3, PALJU ÕNNE!" karjusid kõik ning tordi seest hüppas välja Eduard, almost naked, ta tuli tordi seest välja ja mind pandi istuma, poiss hakkas mulle sületantsu tegema, see oli täielik turn-on... kõik huilgasid. Mina aga punastasin...

Paarid tunnid edasi, olid poisid kadunud kuskil.
"Tüdrukud, välja!" kutsus vennas meid järsult, uksest sisse hüpates. Läksime välja ja seal oli punane vaip ja see viis suurde telki. Kõndisime mööda seda sinna ning nägime lava.
"Sinu auks õde" istusime toolidele ja jälgisime vaatemängu. Vennas andis meile ka punkti tabelid.
"Esimene kuum kutt on Ahti" poiss tuli välja ja tegi tähtsa näo pähe ja tatsutas laval ringi, nii tegid ka järgmised poisid, samuti Eduard.
Lõpuks pidin jääma üksi lavale seisma. Rahvas kogunes lava ette ja hakkasid mulle taas laulma.
"Palju õnne sünnipäevaks, me armastame sind Laura-Liis."

Mu elu peale seda oli ülihea, parim, kui nii öelda saab. Paar konflikti aga saime jagu. Eduardiga jäime me kauaks kokku.

Hommikul ärgates oli mul kohutav peavalu, ma olin eile ikka päris pildis omadega. Imestasin üldse et jalul seisin. Ärgates olin end venna toast avastanud, vend ja Eduard minu kõrval. Tõusin üles ja kolisin oma tuppa üle et pessu minna.
Peale pesu, vahetasin riided, panin kleidi pessu ja hakkasin alla minema kui nägin trepi peal Karmot magamas? Äratasin poisi üles ja kihutasin ta Lauri tuppa nende kõrvale. Ise läksin alla edasi uurima. Diana ja Ahti magasid diivanil, Steven pesitses koos Katriniga kotttoolidel, Kerli oli Kristoga külalistetuppa läinud. Vaatasin kella... ISSAND pool 3 päeval , jube. Uksekell.
Läksin uksele vaatama kes see olla võis. Üks tüdruk seisis uksetaga. Helepruunide lokkis laineliste juustega, siniste silmadega, suht ilus tüdruk.
"Tere, kas sa oled Laura-Liis, kes Roberti ja teistega autos oli?" uuris tüdruk, noogutasin.
"Kuidas saan abiks olla ja kes teie olete?" küsisin.
"Olen Kristi, Roberti õde, ta ärkas täna öösel koomast ja küsis sinu järgi" vastas ta.
"Ta ärkas? Jumal tänatud, lähme tema juurde." läksin välja, tüdruk oli autoga. Istusime sisse ja sõitsime minema.

Jõudsime haiglasse ja suunasime kohe end Roberti palatisse. Astusin sisse - Kristi jäi välja - ja nägin Robertit endale vastu naeratamas.
"Hey Laily, tänud et tulid." sõnas poiss.
"Kuidas ma ei saanud mitte tulla, kui õde ütles et sa ärkasid." naeratasin ja kallistasin teda tugevalt. Siis tuli mul Joel ja Gauri meelde.
"Kristi rääkis et Gauri sai surma. Kas ta matused on olnud?" küsis ta. Raputasin pead.
"Meil on üldse see meelest läinud" oota korra. Joel!
"Ma lasen õel ära korraldada, ta tegeleb nendega" noogutasin.
"Aga Joel?"
"Ma nägin kui auto plahvatas... aga muidu kuidas sa elanud oled üldse?"
"Noh, mis ta ikka, kuskil nädal 2 pidin haiglas olema, oleks peaaegu invaliidiks jäänud, aga operatsioon õnnestus... noh sünnipäeva pidasin nüüd eile... aga kusjuures see õnnetus on minu ellu palju kasu toonud" naeratasin.
"Oh palju õnne tagant järgi, aga siis hea kui sul hästi läinud" oli poisil hea meel.
"Aga mis arstid ütlesid sulle? Kas mingeid suuremaid vigastusi ka on?" uurisin.
"Õnneks mitte, pääsesin kriimuga, aga põhjus miks ma kooma langesin, oligi Joel, ma sain šoki ta surma pealt nägemisest." ohkas poiss.
"Eks me kõik saime šoki sellest kõigest" siis tuli mu sünnipäeva rahvas meelde.
"Robert, mul on kahju, aga ma jätan su üksi nüüd, külalised on ikka meil veel" naeratasin.
"Ma saan aru, tore et tulid ja aitäh." Kallistasin teda ja lahkusin palatist. Aga kui ma juba haiglas olen, lähen külastan Kadi ja Margust samuti. Teadsin kus nende palatid olid, olin siin olles neil korduvalt külas käinud. Kõigepealt otsustasin Kadi juurde minna. Pidin selleks kolmandale minema. Minutid hiljem olingi Kadi palati ukse taga. Koputasin ja astusin sisse. Kadi luges midagi.
"Laily, mis sa siin teed?" säras tüdruk imestades. Kallistasin teda.
"Minuga õnnetuses osalenud poiss ärkas täna koomast ja tulin külla talle ning siis tuli meelde et teie Margusega ka siin olete ja mõtlesin läbi astuda." seletasin.
"Nii lahe et külla tulid, tead ma käisin operatsioonil ja arst ütles et kuskil kuu pean kodus veel kopitama ja siis võin jälle sõitma hakata." säras Kadi.
"See on ju väga hea, aga vaata et sa siis enam nii ei kukku." noomisin tüdrukut.
"Luban."
"Tore, aga ma lähen nüüd Margusele ka veel külla, näeme veel" sõnasin ja lahkusin, tüdruk lehvas mulle järgi. Nii kus Marguse palat nüüd oli? A meelde tuli...

Kui haiglast viimaks väljusin, võtsin suuna koju tagasi, Eduard helistas ja küsis kus olen, vastasin et haiglas ja nüüd tuli ta mulle siia järgi ning sõitsime taas koju. Koju saades oli rahvas ärganud ja maja oli imekombel täiesti puhas. Tüdrukute töö, tänasin neid ja rääkisin ka rahvale et Robert koomast välja tuli. Siis käis ukseklõps ja isa hüppas sisse.
"Laily ! Lauri ! Olen tagasi, parem oleks kui kõik korras ja terve on" karjus isa esikust. Istusin kiirelt kõik teleka ette maha ja panin mingi suvalise loomakanali ja vahtisime seda. Isa tuli tuppa.
"Oi tere, kui palju teid on" imestas paps.
"Kuule jah, me istusime siin niisama ja vaatame ühte loomasaadet" sõnas Lauri.
"Hmm? Mis ajast te saksa keelest aru saate?" naeris paps. Kõikidel tulid suured silmad pähe, jäime telekat vaatama korra ja nii oligi, Pro 7 mängis. Oi meil pläss ning läks kööki edasi.
"Ei ole hullu lapsed, peaasi et maja korras ja terve on" hõikas paps naerdes, meil on vedanud temaga. Ohkasime kergendatult ja läksin kiikama mida isa kööki tegema läks.
"Tänan paps" paps pani toiduasju ära.
"Mille eest pisike?" uuris paps segaduses.
"Et lihtsalt olemas oled" ning kallistasin teda.
"No mis tissituss sul nüüd peale tuli?" naeris paps.
"Sinu oma" aitasin papsil asju ära panna.
"Laily me lähme, näeme pärast" tuli rahvas kööki ehk siis Steven, Ahti, Karmo ja Kristo, Diana, Katrin ja Kerli. Noogutasin ja läksin saatma neid.
"Mega pidu oli" sosistas Steven mulle kõrva kui kallistas mind. Naeratasin, ka teised kallistasid mind. Panin jalanõud jalga ja lahkusid. Jäin uksele vaatama, Katrin võttis Stevenilt käest kinni ja Diana Ahtilt, muigasin. Pidu oli kasuks ka ma vaatan. Sulgesin ukse ja läksin elutuppa tagasi. Venna ja Eduard arutasid midagi. Hüppasin nende kahevahele diivanile.
"Ja millest mu lemmikpoisid arutavad?" uurisin neilt.
"Me mõtlesime täna klubisse minna, sa said ju nüüd 18, võiks ju möllutada" rääkis Lauri.
"Me mõtlesime Sunseti minna" sõnas Eduard. Jäin nõusse.
"Ma tutvustan sind täna oma sõpradele ka" sõnas Lauri.
"Kindel?" imestasin, küsides üle veel.
"Täiesti" noogutasin ja vaatasime telekat edasi. Sättisin end mugavalt Eduardi kaissu ja jalad panid venna jalgadele.

7-8 ajal helistasime rahvale ja uurisime kes saab tulla. Saavad tulla Steven, Katrin, Diana, Kerli, Kristo ja Ahti, Karmo on veel alaealine. Klubisse läksime Steveni ema firma limuga. Lõime plikadega end minu juures end üles, limu pidi Steveni juures tulema siia, siis siin peatuma, siit tulevad plikad, mu vend ja Eduard.
Kui kõik sai üles korjatud, võtsime suuna Sunseti, klubisse sisse astudes oli pidu juba täies hoos. Vallutasime plikadega kohe tantsuplatsi. Tantsisime päris kaua ja panime ka tähele et nii paljud pilgud olid meil. Räige adrenaliini laks möllas mul. Nii palju nalja sai, poisid tulid tantsima meiega jne. Viimaks tegime joogipausi. Eduard kadus ära vahepeal, meil plikadega oli mega lõbus, joogid muudkui lendasid, tegime pidevalt Hot-Šhote.
Siis tegi Lauri mind oma sõpradega tuttvaks, Alvar, Raul, Anti, Sergo ja Tom. Suht lahedad tegelikult. Poisid pakkusid et lähme teeme manti, jäin nõusse, kuigi miski keelas mul seda aga läksin ikka. Liikusime poistega välja, ka Lauri oli meiega. Ring alustas Raulist... ja lõpetas Tomiga.
Kui tehtud saime läksime klubisse tagasi, algul ei mõjunud mul üldse, otsisin silmadega Eduardi. Nägin teda ühe piffiga vaidlemas. Läksin sinna ja vaatasin Eduardile otsa.
"Kes see on?" uuris see teine piff.
"See on mu tüdruk, Laily" vastas Eduard mind enda juurde tõmmates. Tundsin kuidas pea vaikselt surisema hakkas.
"Kas temaga sa oledki mind petnud vä?" urises tüdruk.
"Oot oot, kes krt sa veel oled, et siin käratad ah?" tegin ka häält.
"Eduardi elukaaslane olen, Nastja" mul jäi suu lahti. KUI KOLE TA ON, punapea sinised triibud sees, pisike tüdruk, aga ta näeb vähemalt mingi 25-26 välja. Nina nagu nõial, uhh..
"Musi kas see ongi see li*s kes sind Bossu peldikus pettis we?" küsisin poisilt. Eduard noogutas. Hakkasin südamest naerma.
"ega jah, ega peale peldiku kuskil temaga nähtavas kohas olla ei julgekski, ja raudselt oli sul kott ka peas eks?" ilkusin edasi. Eidel jäi suu lahti.
"Ja sina oled see tüdruk keda Eduard seal haiglas haletses eks? Ja aint raha pärast vaatamas käis" irvitas eit. Sain paugupealt selgeks.
"Misasja?" vaatasin Eduardile otsa. "Kus ta teab seda?"
"Sest ta oli minuga sellel ajal koos veel!"
"Suu kinni Nastja, sa oled minevik, lepi sellega" käratas musi mul eidele.
"Sa ei jää temaga, ma vannun ja sina hoor, ole valmis tast ilma jääma" vaatas ta minu poole.
"Kas see oli ähvardus?" seisin Eduardi ette ja jäin teda vahtima. Õhh, kui oksele ajav ta on.
"Võta kuidas tahad, ilma sa jääd tast" mul oli siiber, panin litaka talle vastu vahtimist. Eit oigas ja ahastas. Eduard vaid suunas käed ümber minu ja suudles mu kaela.
"Sa ei jää must iial ilma" ütles ta mulle kõrva, naeratasin ja vaatasin kuidas eit sabajalge vahel minema kaob. Naeratasin ja läksime leti taha uut jooki võtma. Pidu läks meil täies hoos edasi kuni hommikuni välja. Limu ootas meid, läksime koju, meile tuli ainult Eduard ja siis venna mingi kaasa võetud klubist tüdruk. Isa juba arvatavasti magas. Liikusime tubadesse ära ja jäime magama.

Esmaspäeval olin juba ise 6-st üleval olnud, ootasin koolipäeva väga isegi. Käisin kiirelt pesus, panin oma parimad riided, kooli asjad kokku ja lidusin alla kööki. Isa ega venda polnud ikka üleval veel. Panin kohvivee jooksma ja hakkasin võileibu tegema. Kuskil kümneminuti pärast jooksis isa alla paanitsedes alla.
"Kuidas see küll juhtuda sai? Appi mul võetakse pea maha" torises ta.
"Paps, rahu nüüd mis juhtus?" naersin.
"Kella on juba pool 8, miks te koolis pole? Kus Lauri on?" pommitas isa edasi.
"Paps kell on alles pool 7, rahune nüüd, mäletad ju et eile keerasime tunni tagasi?" tuletasin papsile meelde. Paps lõi endale vastu otsa esist.
"Muidugi, aitäh kallis et meelde tuletasid." paps hakkas kergemalt hingama, ta tegi mulle lauba peale musi ja hakkas samuti võileibu tegema, kohe komberdas ka Lauri alla.
"Mis kisa siin on?" küsis ta uniselt.
"Ah, paps unustas kella keerata" muigasin ja võtsin võileivast ampsu. Lauri tuli laua juurde ja hakkas samu toimetusi tegema mis meie papsiga.

Paps kadus veerand 8 minema, meie liikusime kella poole 8-st, istusin rollerile ja ootasin kuni vennas maja ust kinni pani. Lauri istus rolkule ja sõitsime kohapealt. Käisin tanklast läbi, nägin et bena hakkab otsa saama. Kui tanklast läbi käidud ja võtsin tavalise suuna Porta ette. Sinna jõudes panin venna maha.
"Aega on veel, tule ka sinna" kutsus vennas. Vaatasin talle suu lahti otsa.
"Tõsiselt?" küsisin. Lauri noogutas.
"Okei." sõitsin Porta ette ja tervitasin tuttavaid kujusi - Alvar, Raul, Anti ja Tom. Sergot polnud.
"Heh, nüüd me teame kes see tüdruk on kes teda koguaeg siia toob" muigas Raul.
"Eks ole jah" passisime veel nats, tegime suitsud ära ja liikusime kooli poole.

Kallistasin plikasi kooli garderoobis kes olid ka just jõudnud ning läksime edasi mata klassi. Teepeal sinna keset suurt koridori oli Joeli pilt koos paljude lilledega koos kirjaga: Mälestame Joel Peterssoni. Mul tuli pisar silmi. Pühkisin selle kiirelt ja läksime edasi. Koolikaaslased tulid tervitama mind taas kooli tuleku puhul, ma puudusin ju 2 nädalat koolist. Jõudsime mata klassi juurde, käisin teepeal õpetajate toast läbi ja andsin klassijuhatajale tõendi puudumiste puhul.

Mata tund oli tavaline, kõik olid isegi rõõmsad et ma jälle koolis. Isegi õps oli. Järgmine oli meil eriala tund, siis keka koos ehitajatega, kuna ehitajate poiste õps lasti ju lahti. Niisiis oli neil senikaua meie õps. Kekas sai suht kino, Steven ja need on ju ehitajad.

Lõuna vaheajal läksime kõik Porta kohvikusse sööma. Nii järgmine tund on meil kokandus. Portas olime kuskil pool tundi ja siis pidime kooli tagasi minema. 13.15 hakkab järgmine tund. Laborisse jõudes nägin ühte tuttavat tüdrukut. See on see...
"Laily, tsau!" lehvas tüdruk mulle. Lehvasin vastu.
"Hey Kristi!" muidugi , see on Roberti õde ju. Läksin tema juurde.
"Mis sa siin teed?" uurisin.
"Ah, meil õps on haige ja siis kokanduse õps asendab teda"rääkis tüdruk ja lõikas tomatit edasi.
"Mis kursus?" küsisin.
"A teine kursus, sa kolmas jah?" noogutasin.
"Laura-Liis, teie tunnitöö on siin, tule võta oma leht" hõikas õps mind. Läksin tema juurde ja sain lehe. Gašh ma pidin rosoljet tegema hakkama, fuhh... jälestan seda. Aga noh, tund on tund. Võtsin kapidest ja külmikust vajalikud asjad ja läksin Kristi vasta lauda.
"Hey, aga vana sa oled?" küsisin.
"18, kohe varsti 19.a" vastas ta. Noogutasin.
"Ise?" vastasin et alles paar päeva tagasi sain 18. Rääkisime Kristiga terve tunni. Meil sai päris palju nalja. Mega tore tüdruk on. Peale kokandust said meil tunnid läbi. Diana, Kerli, Katrin, Ahti ja Karmo elavad ühikas. Võtsin Kristi rolleri peale ja sõitsime minu juurde. Lauri pidi Raul pärast ise ära tooma.

Jõudsime minu juurde, papsi õnneks veel kodus polnud. Poolel teel käisime ka poest läbi ja ostsime pizzat. Panime need ahju ja kobisime ise teleka ette nii kauaks. Panime Fox Life mängima ja sealt käis Grey Anatomy. Nats aega saime vaatama siis käis KILL .
"Pizza on valmis, mina jooksen!" karjus Kristi ja lidus kööki. Kohe oli ta aga kahe suure pizzaga tagasi. Hakkasime õgima. Jooksin korra ise kööki, võtsin suured klaasid ja võtsin coca külmikust välja.
"Kristi!! Tahad ka cocat?" hõikasin talle. Vastuseks sain jaatava. Valasin ka talle ning läksin nendega tuppa tagasi. Andsin ühe Kristile ja teise endale loomulikult. Hakkasin pitsat edasi sööma.

Kuskil 6 ajal käis ukseklõps ja hull kisa tuli sealt sisse. Läksime vaatama kes seal on. Muidugi oli see mu vend, koos Rauli, Alvari ja Antiga. Kas nad olid pilves?
"Pilves olete we?" küsisin neilt. Poisid hakkasid vaid naerma sellepeale ja kobisid teisele korrusele. Läksin järgi neile. Trepi peal nägin auto võtmeid. Kindlasti Rauli omad, võtsin need üles. Poisid komberdasid Lauri toa poole, nii kui ukse Lauri lahti tegi, lendasid nad sinna samasse maha. Issand nad on jummala pilves. Läksime ligemale.
"Mis te olete napakad peast we?" karjusin nende peale.
"Õeke mis sa karjud? Meil lihtsalt hea tuju" naeris Lauri. Poisid roomasid venna voodi peale ja viskasid sinna pikali. Rääkida nendega pole nagunii mõtet, nii või teisiti ei jaga mõhkugi. Lõin käega, tõmbasin ukse kinni ja läksime alla tagasi. Läksin õue vaatama, ISSAND, AUTO KESET MURUPLATSI!! Hea on et meil aeda pole. Istusin kiirelt autosse ja ajasin auto teeserva, isa on mulle sõitmist õpetand. Läksime tuppa tagasi, tagasi teleka ette. Lauri toast tuli naermine taas. Siis käis taas ukseklõps ja paps astus uksest sisse.
"Lapsed olen kodus!" hõikas ta esikust. Jooksin kiirelt sinna... Gašh, mida ma nüüd Lauri ja teistega teen??
"Mis kisa sealt ülevalt tuleb?" uuris isa ja hakkas üles minema. FuckFuck mida ma teen?
"Paps, aa see Lauri oma sõpradega... vaatavad... filmi" jooksin papsile ette.
"Ma lähen ütlen tere!" sõnas paps ja läks mööda must.
"Ära mine paps!"
"Laily, mis on? Mis toimub seal?" uuris isa ja läks edasi. Paps jõudis Lauri toa ukse juurde. Ma pean teda kuidagi takistama ma... järsku kukkus Kristi kokku....

Üritasime isaga Kristit äratada.
"Kutsume kiirabi" ütles isa paanitsedes. Kristi pigistas mu kätt. TA TEESKLEB.
"Isa oota, ta tuleb vist teadvusele" peatasin isa.
"Igaks juhuks, äkki tal on midagi tõsist" kõndis isa alla edasi. Kurat. Järsku hüppas Kristi püsti.
"Laily isa, näete minuga on kõik korras, ei ole põhjust kutsuda" seletas tüdruk. Kurat ega isa loll pole.
"Nonii lapsed, nüüd rääkige mulle, mis siin toimub ja mis Lauri toas toimub?" sõnas isa sisse-välja rahulikult hingates. Isa on mul raske temperamentne inimene.
"Kõik on korras paps, midagi ei toimu!" vastasin kiirelt.
"Ma lähen praegu Lauri tuppa ja kui sa valetad..." hoiatas isa ja tuli üles korrusele tagasi.
"Anna andeks vennas" sosistasin vaikselt. Isa jõudis Lauri ukse juurde, taaskord ühte naerupahvakat oli kuulda. Ma proovisin Lauri. Isa astus sisse ja suur suitsupahv tuli sealt välja.
"LAURI RAHULA! JALAMAID SIIA!" käratas isa ja vehkis oma näo eest tossu ära, läksime ligemale. Tuba oli täiesti sinine, mitte midagi näha polnud, ainult naeru oli kuulda. Lauri tuli sealt tossu seest välja.
"LAURI MIS KURAT SIIN TOIMUB?" käratas paps. Vend vaid irvas näkku talle. Täiesti per*es. Vennal on lõpp kah.
"Pappiiitto, ära nüüd karju, ma ju siiin olen" naeris vend koos teistega, ka Raul ilmus uksele.
"Tjeree Papitooo" naeris poiss.
"Lauri mis sa oled kanepit tõmmanud?" tegi paps suuri silmi. No okei, ta on natuke loll.
"Papi, need on ainult õiied juu... Lallu tõmbab ka ju" Put*i.
"LAURI, JÄÄ VAIT!" karjusin. Nägin kui pettunud isa oli. Mulle aitas. Lükkasin poisid tuppa tagasi ja tõmbasin ukse kinni. Paps kõndis trepist alla. Lidusin järgi talle.
"Paps, ära kuula teda, ta on pilves praegu" sõnasin. Proovides ennast päästa.
"Ma oleks pidanud varem teadma seda, kui loll ma olin" sõimas paps end.
"Issi, palun kuula mind"
"EI! Jäta mind praegu rahule, ma lähen välja" sõnas ta ja lahkus majast. KURATKURATKURATKURAT.
"Aga ma ta maha löön" ma olin nii pissed off praegu. Sammusin kindlal sammul Lauri toa poole. Tegin ukse lahti ja kolks käis. Vaatasin ukse taha ja Alvar vedeles maas naerdes. AHHHH... Vend irnus keset tuba. Läksin tema juurde ja tõmbasin talle liti vastu vahtimist. Tüüp kukkus oigama.
"Mille eest see?" torises ta.
"Tra sa said aru ka praegu, mida sa tegid? Sa ei kujuta ettegi kui pettunud isa on! Sa kuradi narkar rsk. Ma löön maha su" esimest korda elus läksin oma vennale kallale, ma olin nii vihane. Vend oli maas pikali ja ainult kaitses oma nägu. Tagusin teda nii kõvasti kui suutsin. Teised poisid vaid naersid. Lõpuks tõmbas mind Kristi ära - üldse sealt toast. Isa on nii pettunud, ma ei või, kuidas ma talle nüüd otsa vaatan? Vennal ja pohhui ta võib oma korterisse elama minna aga mina? Kurat küll...
"Kuule Lauri oli päris verine juba" mainis Kristi.
"Mul pohhui, minu poolestki kärvaku maha" telefon helises. Eduard.
"Ja?"
"Tsau, kallis, kus oled?"
"Kodus olen"
"Mis viga, kas juhtus midagi?"
"Ei ole hullu, jagelen ise sellega, musi ma helistan sulle hiljem, tsau praegu" ning lõpetasin kõne. Lõin kõiki seinu mis ette jäid. Täiesti lõpp. Kuidas see nii juhtuda sai?
"Laily , rahu nüüd" püüdis Kristi mind rahustada.
"Kuidas ma rahuneda kui mu vend on jumala pilves ja isa julmalt pettunud mu peale, võib-olla ei räägigi minuga enam elusees" karjusin. Nägin kuidas tüdruk ehmatas. "Sorry Kristi, ma ei tahtnud"
"Ei ole hullu, ma saan aru" naeratas tüdruk. Taas ukseklõps. Jooksin vaatama kes on. ISA!
"Paps, kas kõik on korras?" loll küsimus. "Paps, anna andeks"
"Laily, kuidas te saite?" küsis isa.
"Tule paps, räägime" kutsusin teda elutuppa kaasa, paps järgnes mulle.
"Laily, ma lähen praegu koju, näeme hiljem" hõikas Kristi. Karjusin vastuseks jaatavalt ning tsau. Istusime papsiga diivanile.
"Paps-"
"Laily oota nüüd, las ma räägin sulle midagi" segas paps mind, noogutasin ja jäin kuulama. "Laily mu kadunud õde, Leeni, ta oli kuskil 15, kui meie vanemad ta internaat kooli saatsid, mu õde käis alla seal. Algul joomisega, siis hakkas narkootikume pruukima, see ta ka põhja viis. Laily Leeni oli täielikult narkomaan juba. Saatsime ta võõrutusravile ja kõik. Aga ta ei saanud jagu sellest ja üks öö tegi ta enesetappu. Kuna ta ei saanud JAGU narkootikumitest. Laily, ära palun tee seda. Ma ei taha ka teid kaotada." jutustas paps, selle aja jooksul oli papsile pisar silmi tulnud. Kallistasin teda tugevalt.
"Issi sa ei kaotagi, ma panen vennale aru pähe ma luban" naeratasin papsile. "ja luban et enam ei tee" paps tegi laubale musi mulle. Isal oli valus, tundsin seda endas.
"Ma lähen nüüd oma tuppa. Räägi Lauriga, ma ise..." ta jäi vait.
"Ma saan aru, ma teen seda kindlasti." lubasin papsile. Paps läks oma tuppa, tema tuba asub allkorrusel, kabineti kõrval kohe. Läksin taas Lauri tuppa. Nad vedelesid kõik maas ja magasid. Raul oli ainult voodis, vend oli seal kus teda tagusin. Ta oli tõsiselt verine. Läksin tema juurde ja lohistasin ta sealt toast välja, ta võis sitakeeraja olla, aga ta on mu vend ! Lohistasin ta enda tuppa voodi peale, oi ta oli raske. Aga viimaks sain hakkama. Läksin edasi vannituppa ja tegin ühe lapi märjaks ning tegin sellega venna haavad puhtaks. Koorisin ta riidest lahti, jättes ta alukatesse, fuhhh, kus ta riided haisesid, viskasin need vannituppa pessu. Siis läksin taas venna juurde, keerasin teda nii et saaksin teki ta alt kätte ja talle sellepeale panna. Siis kui ta lõpuks selgeks saab pean kindlasti rääkima taga ja ka oma voodipesu pessu panema. Läksin uuesti Lauri tuppa. Poisid ikka magasid. Kas peksaks välja või laseks selgeks magada? Lasen selgeks magada, ja fuuuuhhh kuidas see tuba haiseb. Tegin mõlemad aknad vennal pärani lahti, hea on et õues soe on. Viimaks sulgesin selle toa ukse ja läksin alla tagasi. Tegin endale midagi närimist ja helistasin Eduardile et ta siia kutsuda. Poole tunni pärast oligi ta siin. Rääkisin talle mis siin juhtunud oli, poiss pakkus et ma läheks ööseks tema juurde ja tuleks hommikul siit läbi et kooli asjad võtta ja ta viiks mu kooli. Jäin nõusse ja läksimegi.
Poisi juurde jõudes oli tal väga moekas ja sisukas korter, 2 toaline, rõduga ja puha. Ilus. Viskasime tema tuppa pikali, ma olin nii väsinud... Lebotasime niisama ja rääkisime meist ja niisama tühjast tähjast kuni viimaks uinusime üksteise kaisus.

Olin sõbranna juures ja vaatasime twilighti. Järsku koputas keegi akna peale. Läksin vaatama ja nägin et Cullenid istusid akna taga, hambad irvakil.
"Bella! Cullenid on akna taga!" ütlesin talle ja ta tuli samuti akna peale.
"Teie surmatund on nüüd tulnud!" urises Jasper meie peale. Hakkasime tšikiga naerma.
"Kas me peaksime nüüd kartma w?" naersime edasi. Hüppasime esimese korruse aknast välja ja hakkasime Cullenid katsuma.
"Mänguhambad jah?" katsus Bella neil kihvi.
"Hah, vaata Emmetit, tšeki kui paks ta on" naersin. Cullenid vaatasid meile suud lahti otsa.
"Te ei kardagi?" imestas Edward.
"Teid? Mu vanaema on ka hirmsam kui teie" naeris Bella. Järsku lükkas Rosalie mu vastu seina ja nuusutas mu kaela. Hakkasin naerma veel hullemini.
"Ära tee, kõdi on" naersin. Sama tegi Jasper Bellaga, lükkas ta vastu seina. Ka teised tulid ligemale.
"Fuhh, Jasper, millal sa viimati hambaid pesid" krimpsutas Bella nina.
"Oi te leidsite süüa" irvitas keegi eemalt. Kilkasin peaga sinna poole.
"Hah, Bella, vaata James ka siin koos Vici, Riley ja Laurentiga." ilkusin.
"Meie söök" urises Alice nende peale.
"Jätke nad rahule" hõikas eemalt keegi veel. Vaatasime sinna... Jacob ja Sam.
"Jacob päästa meid, me sureme nende pärast varsti naerukrampidesse" hõikasin poissi. Poisid jooksid meie juurde. Ja päästsid meid lahti. Bella seisis Jacobi seljataga ja mina Sami.
"MIS KURAT SIIN TOIMUB?" karjus keegi käreda häälega akna pealt.
"Ääää, vanaema" pistsime kõik koos karjuma ja panime jooksu.

Ja siis ärkasin üles. Istusin natuke ja seedisin seda unenägu ning hakkasin vaikselt itsitama. Vaatasin kella, pool 6 läbi. Enam pole nagunii mõtet magama jääda. Tõusin üles ja käisin vannitoas nägu pesemas. Siis tulin tuppa tagasi, panin riidesse ja äratasin Eduardi üles. Poiss nats aega uimas ja siis ärkas ning hakkas riide panema. Jäin teda vaatama, rsk kui kena ta on. Tahaks kohe siin ja praegu teda. Ah, mida ma mõtlen. Eduard märkas et jälgin teda ja naeratas, mina punastasin.
"Kas lähme?" ulatas Eduard mulle käe. Noogutasin ja võtsin sellest kinni ning kõndisime esikusse. Panime papud jalga ja läksime. Minu juurde jõudsime suht varsti. Kell oli igatahes 6 saanud. Eduardi lasin minema, ta pidi nagunii tööle varsti minema. Rauli auto oli ikka maja ees. Astusin uksest sisse ja nägin isa juba lehte lugemas.
"Hommikut issi" naeratasin arglikult. Ootasin et ta hakkaks minuga mölisema et kus öösel olin jne. Aga ei. Midagi. Vaikus. Ohkasin ja liikusin oma tuppa. Venda minu toas enam polnud. Läksin tema tuppa. Seal pole ka kedagi. Mida hekki? Kus ta on? Kus NAD on? Issand, ma loodan et nad millegi hullu asjaga hakkama ei saanud. Läksin oma tuppa tagasi ja vahetasin voodipesu ära. Peale seda käisin pesemas, siis panin riide, kooli asjad kokku ja alla minek. Kell oli kolmveerand 7 saanud. Papsi juba polnud. Ohkasin. Võtsin kapist kausi ja kelloksid, külmikust piima ja mahla ning tegin paar võileiba. Läksin teleka ette vaatama. Ukseklõps.
"Laily?" kuulsin venda.
"Siin olen" hõikasin vastu. Vend tuli tuppa, Raul oli temaga. Nägin vennal sinist silma ja ka huul lõhki.
"Kellelt sa kolakat said?" uudistasin, mängides teadmatust.
"Ei mäleta, ei olin kellegilt saanud." kehitas vend õlgu, samuti Raul.
"Kuule anna autovõtmed" sõnas Raul. Viskasin need talle. Panin korra söögiasjad käest ära ja läksin poiste juurde. Lükkasin Rauli välja.
"Mine sina siit praegu minema, mul vaja Lauriga rääkida" ütlesin, lükates poissi edasi. Raul kadus.
"Nii ja sina tule istu nüüd" sõnasin tagasi diivanile istudes, vend järgnes mulle.
"Palju sa eilsest mäletad?" uurisin.
"Ainult seda et olime Rauli juures ja järgmine hetk ärkasin sinu toas." vastati. Noogutasin.
"Lauri, mina andsin eile sulle kolki. Te tulite suure lärmiga eile siia koos Alvari, Rauli ja Antiga. Te olite täiesti pilves, te ei saanud enam midagi aru. Lauri... isa nägi teid eile" ütlesin.
"Ta nägi?" imestas ta. "Ooei, mida ta tegi? Mis toimus üldse? Ma ei mäleta midagi."
"Jah, paps nägi, ta on jummala solvunud su peale. Lauri, iss, rääkis eile mulle mis ta õega juhtus! Mäletad, vanaema mainis ükskord Leenist?!" vend noogutas.
"See kes enesetappu tegi"
"Tema jah, Lauri, Leeni tegi narko pärast enesetappu" sõnasin. Nägin Lauri suuri silmi.
"Mis sa tahad sellega nüüd öelda, et mina teen ka?"
"Ei ma ei mõtle seda, aga ma tahan et jätaksime selle pasa tegemise, Lauri, iss on ikka tõsiselt pettunud, ta ei räägi minuga üldse, tõsiselt Lauri, ma pole elus isa sellisena näinud"
"Ma ei tea Laily, mant oleneb väga palju mu seltskonnast"
"Tahad öelda et sa teed manti sellepärast et su sõbrad teevad? ja kui maha jätad, kaotad nad?"
"Põhimõtteliselt küll"
"No väga sitad sõbrad siis vennas, päriselt, kui nad mandi pärast sinuga läbi käivad siis on küll midagi korrast kohe korralikult ära" vihastasin. Vaatasin korra kella, shit, kooli peab minema.
"Aga no see selleks, jäta see stuff maha, ära tegele sellega enam, palun Lauri, aga ma pean kooli minema nüüd, kas viskan ära su?" küsisin. Vend raputas pead, ohkasin ja hakkasin liikuma.

5 minti enne tundide algust, jõudsin kooli, lippasin kiirelt gardekast läbi ja lidusin otse laborisse, pidime terve päeva seal olema. Õpsilt sain muidugi noomituse et tundi hilinesin aga vabandasin et pereprobleemid olid. Õps pani kohe suupisteid tegema, ei no great. Nägin et Kristi tuli pesuruumist suurte kandikutega välja, lehvasin talle. Ta viis need kandikud ära ja tuli minu juurde. Ütles õpsile et aitab mind.
"No mis juhtus eile teil seal?" uuris tüdruk. Rääkisin talle selle ära mis eile toimus seal veel peale seda kui ta ära läks, ütlesin ka et jäin ööseks Eduardi juurde. Rääkisime veel tühjast-tähjast. Vahepea käisime suitsunurgas suitsu tegemas. Aga ikkagi, Lauri peab selle sita sinnasamusse saatma. Lõuna pausi ajal, läksime plikadega taas Porta kohvikusse. Peale seda tahtsid tüdrukud Porta kõrvale istuma minna, niisama. Kahtlane. Okei, läksin kaasa. Siis võttis Diana kotist järsku ühe kotikese välja. Mida vi**u.
"Mis see on?" küsisin.
"Tobu, ants on see." naeris Kerli. Katrin tegi triibud valmis ja nad tõmbasid endale need nina kaudu sisse.
"Idikad olete w? Mina kaon." tõusin püsti juba, sain just ringi pööratut, kui nägin mente meie poole tulemas.
"Kui ma teie pärast sita kaela saan, ausõna, vastu hambaid saate" urisesin vaikselt. Mendid jõudsid meieni.
"Tere päevast tüdrukud, mis te siin teete? Kas te koolis ei peaks olema?" küsis naisment.
"Meil on lõunapaus." vastas Katrin neile.
"Vanad te olete?" uuris teine ment.
"Kõik 18" vastasin kõigi eest. Mendid tahtsid dokumente näha, hakkasin otsima ja just siis kui leidsin selle ja seda välja hakkasin tõmbama, lendas ka kotike sealt välja. Putsi!
"Ja mis see meil veel on?" võttis naine selle maast üles...

uuuut(Y)

:) tänud :)

Siuke küsimus ka ? et kas teid huvitab selline asi et mis kuupäev, või päev jutus hetkel on või nii ? et siis tean kas mainida neid nii...
Selle looga mul selle osa mõte tuligi :)













Istusime tüdrukutega mendijaoskonnas ja ootasime mida meiega tehakse.
"Laura-Liis Põld, Katrin Rauka, Diana Lehis ja Kerli Pidu, palun tulge sisse!" kutsus üks vanem meesterahvas meid sisse. Okei, tõusime toolidelt ja järgnesime mehele. Meid viidi ülekuulamisruumi. Istusime lauataha, 2 meest ja üks naine oli veel siin toas.
"Nii olen uurija Kinkes, me esitame teile paar küsimust, nõus?" uuris meid naisment pingsalt. Noogutasime.
"Esiteks kelle oma see on?" tuli esimene küsimus. Vaatasime tüdrukutega üksteisele otsa.
"Minu oma pole" vastasin ausalt. Katrin ohkas. Diana raputas pead.
"See on... minu" vastas ta vaikselt. Ei no tubli Katrin, sul ju tingimisi! Krt.
"Kus te selle saite?" küsiti järgmine.
"Ühelt tüübilt, tal on tutvused selles ringkonnas!" vastas Katrin edasi. Mida kurat? Idioot oled? Ment imestas. Raudselt ta pole nii ausat tüdrukut veel näinudki eks?
"Nimi palun?" küsis ment.
"Nime ei tea aga kutsutakse Jonesiks" laterdas tüdruk edasi. Täitsa put*is. No nii jobu ei anna lihtsalt olla... Raudselt on nüüd kinni minek ka tal.
"Kas te tegite seda ka?" küsiti edasi. Ütle nüüd et kõik tegime, no kurat siis ma lähen talle ausõna kallale. Vaatasime kolmekesi Katrinile otsa.
"Ainult mina" Head Aega Katrin, sul on läbi kah.
"Kindel?" tüdruk noogutas.
"Aga miks see kotike teie kotis oli?" pöörduti otseselt minu poole.
"Sest-"
"Mina sokutasin selle sinna" segas Katrin vahele. Okei, mis kurat on sellele tüdrukule sisse läinud.
"Nii kas teil on varem politseiga tegemist olnud?" küsiti nüüd seda mida olin oodanud.
"Ei!" vastasime meie Kerliga negatiivselt.
"Suitsetamine" sõnas Diana.
"Tingimisi, 4 aastat, alaealiste komisjon, narkootikumide omamine" vastas Katrin. Issand.
"Nonii, teised tüdrukud võivad minna, Katrin jääb meiega veel pikaks ajaks" sõnas ment, meid lasti minema ja Katrin pidi sinna jääma.

"Täiesti per*es, mis ta on idioot ve? Peale selle et ta blond on, on ta veel idikas ka" karjusin mendijaoskonnast eemale saades.
"Tal on ju nüüd kindel läks kinni minek ka!" kisas Kerli muga kaasa.
"Täiesti lõpp, kuidas see juhtuda sai?" oli Diana murelik.
"Kurat, ma ei saa aru, kuidas te saate üldse seda sitta teha" mölisesin nende kallal.
"Sa ise teed ka kanepit" kisas Kerli mulle vastu.
"Kurat see on kanep, ja ma TEGIN seda, aga put*i amfetamiin on üldse teine asi juu... Fuck küll, ma minema, head aega" ma nii vihastasin nende peale, läksin otse Porta, õnneks on nad ülilähedad. Mu roller on ikka seal ju. Kõndisin sinna, istusin sellele ja lahkusin sealt. Võtsin suuna otse koju, kooli mul polnud mõtet enam minna, kell oli kolm juba saamas. Oleks vaid seal peapesu saanud ja rohkelt küsimusi. Viisin rolleri garaaži ja läksin välisukse juurde, hakkasin seda lahti tegema, aga see oli juba lahti? Isa see kindlasti pole, siis on vend. Tegin ukse lahti ja otse esikusse. Viskasin koti sinna samusse.
"Lauri!!! Oled kodus?" hõikasin üle maja. Vastust ei tulnud. Mida hekki? Käisin all korrusel kõik toad läbi, tühi. Võtsin esikust koti ja läksin teisele korrusele, viskasin koti oma tuppa ning läksin edasi venna tuppa. Koputasin korraks, mingit vastust ei tulnud. Katsusin linki, lahti. Lükkasin ukse vaikselt lahti...
"LAURI!!" kisasin, mul pidi süda seisma jääma. Lauri vedeles keset tuba teadvusetu, süstal ja žgutt kõrval. Läksin tema juurde istuli. Tal on suust vahtu tulnud. Võtsin taskust telefoni ja helistasin kiirabisse, mul küsiti et kus asun, kellega tegemist ja mis olukord. Rääkisin ära ja üritasin venda äratada. Ma annan otsad, kui sinuga midagi peaks juhtuma. Kurat!!!!
"Lauri, sa ei tohi... palun" pisarad tikkusid vägisi silma. Helistasin isale. Aga ta ei vastanud. Persse. Katsusin pulssi, olemas. Nad võiksid juba kiiremini tulla...

Uksekell! Jooksin nii kiiresti kui suutsin alla, tegin ukse lahti ja esimesel parameedikul kes mulle vastu vaatas, haarasin käest ja tirisin ta üles.
"Tulge ruttu" Istusin taas venna juurde... Parameedik hakkas tõmblema ta juures. Viimaks tuldi kanderaamiga, vend viidi haiglasse, läksin kaasa nendega. Aeg läks vääga aeglaselt, või mulle ainult tundus, see tee tundus terve igavik. Järsku me peatusime. Auto uksed läksid lahti, palju teisi kitlis inimesi tulid meile appi. Mu vend viidi sisse, jooksin järele neile. Viimaks pidin ootama jääma kuna mind enam edasi ei lastud. Jäin ooteruumi paanitsema mis mu vennaga toimus? Esimene mõte - kui süstal, žgutt - üledoos ! Aga millest ? Ma ei tea mis kangemaid kraame ta peale kanepi võtab või teeb? Koka? Hero?

"Kas teie olete patsiendi õde?" tuli arst minu juurde palju hiljem. Mul ajutaju oli täiesti kadunud, ma olin end ära nutnud, mõtlesin igasugu erinevaid asju välja mis mu vennaga juhtuda võib!
"Mina jah" vastasin püsti tõuses.
"Teie vend sai kokaiini üledoosi, kas teil võib aimu olla kus ta seda saada võis?" raputasin pead.
"Kas temaga saab kõik korda?" oli mulle kõige tähtsam.
"Loodame parimat, suutsime ta olukorra paremaks teha aga endiselt on ta ohus ja teadvusetu. Kas saaksite enda vanemaid teavitada?" noogutasin taaskord.
"Kas ma tema juurde saan minna?" arsti poolt noogutus. Arst läks ees, järgnesin talle.

Istusin venna voodi kõrval oleval toolil, isale ma pole julgenud veel helistada. Tean kuidas talle see mõjuda võib. Aga millagi pean seda ikka tegema, aga mitte veel... mitte veel. Raske on oma venda sellisena näha, alles paar nädalat tagasi olin mina tema asemel. Miks kurat sa seda tegema pidid? Me ju rääkisime sellest!!!

Mitmed tunnid möödunud. *

Piiks-Piiks-Piiks... Tiksus ainult monitoril, vend pole siiani mingit elumärki andnud. On aeg isale helistada! Isa võttis pikapeale vastu, rääkisin loo ära ja ta pidi kohe siia tulema. Istusin ja vaatasin... Kuidagi olla ei oska, midagi teha ei oska. Oeh. Mul pidi elu paremaks minema. Aga kust otsast? Ainult halvemini. Märg, soolane pisar voolas mööda mu põske. Teine. Kolmas.
"Kus ta on? Kus on mu poeg?" kuulsin koridorist karjumist. Läksin vaatama. Isa jageles arstiga.
"Laily!" märkas ta mind. Viipasin käega, et ta siia tuleks. Isa tuli ja tormas otse minust mööda, Lauri juurde.
"Issi, mul on nii kahju, ma püüdsin..." Läksin tema juurde, pannes oma käe tema õlale. Isa võttis sellest kinni.
"See ei ole sinu süü, Laily. Me lihtsalt... ta tuleb sellest välja" sõnas paps, panin teise tooli papsi kõrvale ja istusin sellele. Istusime üksteise kaisus, mõlemad hoidmas Lauri kätt... Jäime vaikseks ja vaatasime venda.
"Ta tuleb sellest välj..." isa murdus. Kallistasin teda tugevalt. Järsku hakkas vennas tugevalt tõmblema, püüdsin teda rahustada, surun kätega ta peale... et ta paigal oleks... tugevamalt... ta rapsis... mai suuda...
"LAURI!! palun" pisarad olid hetkega tagasi. Isa tormas arste kutsuma.
"Lauri, rahune, paluuun" nutsin karjudes. Arst ja õed tormasid sisse. Isa tõmbas mind eemale, rabelesin tagasi tema juurde.
"Viige ta ära siit" karjus arst mu isale. Isa hakkas mind ära tõmbama.
"Eiiii" rabelesin niii kõvasti kui suutsin. Ja siis...

--------------------------

Ainult triip.

Rohkem ei näinud ma ekraanil midagi.


"Meil on kahju, surmaaeg 20.38" vajusin sinna samasse põrandale põlvili. Ma lihtsalt vaatasin venda. Ei mingit nutmist ei midagi... Ta oli läinud. Igaveseks.