Surmasuus olemine - Elu läheb edasi, kas tahad seda või ei.

uuuuuuuut (Y)

Vabandust et nii kaua selle osaga läks, aga mul oli vahepeal vaja üks asi ära lahendada ja siis nett pani pange, aga nüüd on olemas... Ja see laul läheb selle osaga kokku, just sõnad :)







Ma ei tahtnud üldse hommikul üles tõusta, nii raske on. Ma olen venna surmapäevast saadik tema toas maganud, ma ei ole siiani suutnud teda lahti lasta. Lohistasin end vannituppa. Ma ei taha. Ma ei taha kooli minna. Panin end mustalt riidesse ja komberdasin alla. Ma ei tahtnud kooli minna, aga kuradima eksam on täna. Võtsin oma koti ja läksin otse välja, isa näha polnud, samuti polnud ta autot enam. Läksin garaaži et roller võta, istusin peale, kiiver pähe ja sõitsin kohapealt.

Ma polnud 2 päeva koolis käinud, ei tahtnud haletsust, oi mul on kahju su vennast bla-bla. Ma lihtsalt pole nii tugev et sellele vastu pidada. Kõndisin garderoobist välja, juba tulid inimesi kaastunnet avaldama, kõndisin lihtsalt tuimalt mööda neist. Õnneks on eksam juba esimesel tunnil ja peale seda lubas klassijuhataja mind ära. Tänud talle.

Istusin teistest eemal nurgas aknalaua peal. Vaatasin aknast välja, nägin Rauli, Antit, Alvarit ja Sergot väljas. Kõigil näod maas. Järsku tõstis Alvar pea ja nägi mind. Ta naeratas mulle. Siis pööras taas pea alla. Kindlasti oli keegi neist kes mu vennale kokat andis ja ma selgitan selle välja. Õpetaja tuli. Kukutasin end aknalaualt alla ja läksin teiste juurde. Ootasin kuni kõik klassi läksid siis alles mina. Istusin klassi kõige tagumisse ja kõrgemasse pinki. Õpetaja jagas lehed laiali.
"Teil on aega teha seda poolteist tundi. Nii et võite alustada. Edu!" sõnas õpetaja ja hakkasime pihta.

Tegin exami tunniajaga ära, andsin paberi ja lahkusin koolist. Vältisin suurt koridori, teadsin et seal on mu venna pilt. Kõndisin otse garderoobi ja sealt välja. Istusin taas rolleri peale ja siis minema sealt. Ma ei sõitnud koju, sõitsin lihtsalt minema Pärnust, kuhugi...

Sõitsin päris kaua, olin suuna võtnud Tartu, märkamatagi olin lõpetanud omadega Mustvees. Otsustasin vanaemale ja vanaisale külla minna, nad elavad siin. Tuletasin meelde millises majas nad elasid ja sõitsin sinna. On nad üldse kodus? Jätsin rolleri maja ette ja kõndisin ukse juurde. Koputasin paar korda siis tuli vanaisa uksele.
"Lallu!" rõõmustas vanaisa. Nemad kutsuvad mind Lalluks. Kallistasin vanaisa.
"Kes seal on, Harald?" kuulsin vanaema hõikamas.
"See on Lallu, Liisu" hõikas vanaisa vastu ja kutsus mind sisse. Nime sain endale ema ja vanaema järgi. Ema nimi on Laura ja vanaema Liis ja nii saingi Laura-Liis. Vanaema tuli kiirustades esikusse.
"Lallu" kilkas vanema ja kallistas mind hirmsasti. Ei tea kas nad teavad Lauri surmast?
"Tule, tule edasi. Lähme elutuppa" kutsus vanaema ja liikusime elutoa poole. Istusin diivanile, vanaisa
oma kiiktoolile, vanaema käis korra köögis ja tuli tagasi koos küpsistega ning istus siis minu kõrvale.
"Räägi meile, kuidas sul läheb? Kuidas isal ja Lauril?" küsis vanaisa rõõmsalt. Nutt tuli kurku kui vanaisa Laurit mainis. Ma ei suutnud tagasi hoida ja puhkesin viimaks nutma. Vanaisa tuli minu kõrvale ja kallistas mind, samuti vanaema.
"Mis on kullake?" küsis vanaema.
"Lauri, vanaema... tema on..." kuidas ma neile ütlen et nende lapselaps on surnud ? Kuidas Kurat ma seda ütlen. Võtsin nii vanaisa kui vanaema käest kinni.
"Mul on nii kahju, Lauri... ta suri paar päeva tagasi" ütlesin selle välja. Vanaema ehmatas, nägin kuidas mõlema silmi pisarad valgusid.
"Kuidas? Kuidas see võimalik on? Lallu ütle et see pole tõsi" nuttis vanaema.
"Ma ütleks kui ma saaks, mu venda ei ole enam, Laurit pole enam" ma karjusin seda nuttes, esimest korda peale Lauri surma, ma nutsin. Lihtsalt nutsin vanaisa embuses... Vanaema käis vahepeal teed tegemas. Lihtsalt istusime diivanil ja valasime pisaraid.
"Vanemad ei tohiks kunagi oma lapsi matta, vaid nemad peavad meid" sõnas vanaisa. Jõin tee ära ja jäin rahulikuks, vanaema hoidis õrnalt mu kätt. Ma vajasin neid nii väga praegu. Vanaisa ja-ema rääkisid meie lapsepõlvest kui me väiksed veel olime ja millega hakkama saime. Naeratasin isegi. Isa helistas mulle ja küsis kus ma olen? Ütlesin et Mustvees, vanaema-vanaisa juures, ta küsis kas nad teavad, vastasin jaatavalt. Ta lubas homme siia tulla. Ta ütles ka et venna matused on ülehomme. Et isa ajas täna asjad kõik korda, mu vend tuhastatakse. Lõpetasin kõne ja rääkisin ka neile. Vanaemal tuli meelde kui me Lauriga veel pisikesed olime, ema ja isa olid veel koos, käisime koos loomaaias. Me sõime jäätist vennaga ja me olime gorillade juurde jõudnud ja üks neist nii hirmsasti möirgas et mina nutma hakkasin ning mu jäätis maha kukkus, Lauri tuli minu juurde ja kallistas mind tugevalt ning ütles:"Ei ole ullu õeke, äla nuta, võta minu jättis" Mis me sellel ajal olime? Mina olin kuskil 3 ja vend vist viiene. See oli viimane üritus mis me perena tegime siis ema jättis meid... Rääkisime kaua veel, kuni ma viimaks vanaisa embuses uinusin...

uuuuut(Y)

Kui tagasi Pärnu jõudsime, võtsime ka vanaema, vanaisa kaasa, mina läksin rolleriga tagasi. Matused pidid algama kell 1 päeval. Pärnus tagasi olin kella 12-ks. Käisin pesus, riietusin mustaks ja läksin alla, kus teised juba ootasid. Ehk siis vanaema, vanaema ja isa, paps andis mulle ka urni. Istusime autosse ja liikusime. Sõitsime linnast natuke välja, kus saame rahulikult tuha välja puisata. Kõik teised pidid ka sinna tulema. Väljusime autost, karge tuul vuhises must mööda. Ohkasin. Kõndisime edasi. Inimesed olid siin juba. Hoidsin tugevalt venna urnist kinni, tema õhk, tema tuhk, ta oli siin sees. Rahvas kes siin olid vaatasid mind kurvalt. Pöörasin pea. Mai taha. Mai taha seda. Tule tagasi. Palun. Mai suuda. Pisarad voolasid. Veel üks auto. Eduard. Ma pole teda venna surmast saadik näinud, ma eirasin teda, tahtsin olla üksi aga nüüd vajasin teda rohkem kui kunagi. Poiss tuli autost välja, andsin urni vanaisa kätte ja jooksin tema juurde, otse embusse. Eduard kallistas mind tugevalt.
"Ma olen siin nüüd" sõnas ta mulle. Läksime teiste juurde tagasi.
"Oleme kogunenud siia et jätta hüvasti Lauriga-sõbraga, vennaga, pojaga, lapselapsega." alustas isa. Läksin isa kõrvale, Eduard tuli samuti."Ma tahan ise seda teha." võtsin isalt käest kinni. Isa noogutas.
"Oeh, see on nii uskumatu, et mu venda enam pole, ma lihtsalt... Ei taha uskuda." vanaisa andis mulle urni tagasi. "siin sees on ta. Me ei tahtnud teda mulla alla panna, vaid siia, põhjus miks siin kogunemine on... me kunagise lubasime vennaga üksteisele, et kui me kunagi peaksime surema, siis meid tuhastatakse ja tuhk läheb siia. Ja ma pidasin seda lubadust. Ta on oli väärt palju. Teda oli küll vahest võimatu välja kannatada, aga ma armastasin teda. Ütle mulle kuidas ma nüüd ilma sinuta elan…“ rohkem ma ei suutnud, pisarad aina voolasid, astusin kõrvale ja isa küsis kas keegi tahab kõneleda. Paljud tulid ja rääkisid midagi. Siis astus Raul ette

„Ta oli mu parim sõber. Mu lapsepõlve parim sõber. Aga ma tegin vea, ma tegin midagi kohutavat. Mis rikkus nii minu kui tema elu.“ Poisil jooksis silmist pisar. Siis ütles ta midagi, millepärast ma talle kallale läksin. „Ma andsin talle kokaiini…“ Tormasin talle kallale, lõin talle esimese asjana kohe litti vastu nägemist.

„Mul on kahju“ karjus ta vastu. Mulle ei lugenud see.

„Sa oled mõrvar, kuidas sa said talle seda anda“ karjusin, kui Eduard mind eemale tõmbas.

„Ma ei teadnud et ta kõike kohe ära teeb“ vabandas ta.

„SEE OLI KOKAIIN, kuidas sa said seda talle üldse anda? Sa kuradi värdjas, sina peaks surnud olema, mitte Lauri. Raul kuidas kurat sa said talle seda anda?“ karjusin nuttes ta peale. Raulil pea langes „Ta oli su „parim sõber“ , sa oled südametu, MÕRVAR“ kisasin edasi. Nägin kuidas mendid siia jõudsid. Raul pani järsku jooksu. Võtsin jõu kätte ja jooksin nii kiiresti kui suutsin talle järgi, samuti hakkasid mendid jooksma.

„RAUL, JÄÄ SEISMA!!!“ karjusin talle. Raul jooksis edasi. Jäin järjest kaugemale tast. Kuni lõpuks peatusin. Mendid vuhisesid must mööda. Eduard jooksis minuni.
„Nad saavad ta kätte.“ Kinnitas poiss mulle. Mente ei näinud ma tükk aega. Toredad matused küll. Ole sa fucking neetud Raul. Sa kahetsed seda, ma vannun. Peagi tulid mendid tagasi, aga ilma Raulita.

„Ta pääses minema jah? Mis kuradi asjad te olete? Te peaksite kurjategijaid kinni panema, mitte neil vabaduses olla. Sitapead olete!!“ karjusin nende peale, mul oli nii pohhui praegu.
„Tänu sellele et praegu matused on, ei võta me seda isiklikult. Tüdruk ärge minge ülepiiri.“ Hoiatati mind. Mul oli savi. Läksime musiga tagasi rahva juurde. Pidime ikkagi ärasaatmise lõpetama. Isa rääkis veel midagi ja siis oli aeg tuhk laiali puisata. Tegin urni lahti, sulgesin silmad ja sõnasin:“Ma ei unusta sind kunagi Lauri, sa jääd mu südamesse alati. Ma maksan su eest kätte, luban“ viimase lause ütlesin vaiksemalt. Tõstsin käe koos urniga üles ja puistasin tuha merre. Vaatasin vaikselt kuidas meri kohises. Tundsin kuidas tuul minust mööda vuhises. Päike mulle vastu säras. I miss you bro. Teised läksid juba minema, jäime veel Eduardiga siia. Hoidsin urni tugevalt enda vastas.

„Ma ei suuda uskuda et mu poega enam pole“ kuulsin naise häält meie seljatagant. Pöörasime pea sinna. Mu ema.
„Ema, mida sa teed siin? Sul pole õigust…“ ma ei karjunud, ütlesin tüdinenult seda.
„Palun Laura, ära aja mind siit ära, palun, las ma olla natuke. Ta oli ikkagi mu vanim laps.“ Sõnas emps. Noogutasin. Mis see üks kord ikka teeb?

„Ema kuidas sa teadsid?“ uurisin.
„Mulle helistati politseijaoskonnast, ja räägiti“
„Miks sulle?“
„Ma olen teie ema, ma olen terve elu teid jälginud ja vaadanud teie igat käiku. Ma tean isegi seda millega sa 14 aastaselt hakkama said kui te järve ääres koos sõpradega olite telkidega.“ Pilgutas ema silma. Wtf? Kuidas ta seda teab?

4 aastat tagasi, suvel, läksime kambaga campingule. Mõtlesime puhkuse endale teha. Kolisime siis ütleme nii et nädalaks Kerli suvilasse Peipsi järve äärde. Me läksime seal natuke liiale ja meile kutsuti mendid. Aga kuna me tegime popsu ka siis pidime kõik karjaga paariks päevaks pokri jääma. Me muidugi ei tahtnud et vanemad sellest teaksid, siis anti valida, kas 3 päeva trellide taga või vanematele helistamine ja trahv. Valisime siis pokri.

Aga sellest nagu ei teadnud keegi. Ah las jääda.

„Tore on teada et vähemalt oled meil silma peal hoidnud.“ Naeratasin isegi. Samuti ema. Ma ei oleks elus uskunud et seda ütlen aga:"Mul on heameel et sa siin oled"
"Laura, kas ma võin sind kallistada?" küsis ema. Ma ei keelanud. Võib-olla oligi see mida ma vajasin praegu, ema. Et ta oleks siin ja toetaks mind kõige raskemal hetkel. Ema pakkus välja et lähme sööma kuhugi et ta viib mind hiljem ise koju, et Eduard võib praegu minna. Jäin nõusse. Eduard lahkus ja me jäime emaga natukeseks veel sinna ning siis sõitsime linna kohvikusse.

Istusime kohvikus emaga ja rääkisime, uurisime üksteise kohta ja no mina eriti tema kohta. Tellisime vahepeal kohvi endale. Ema rääkis ka miks ta meid jättis. Ta tahtis ka et meie suhtlemine meie vahele jääks, et isa sellest ei tea. Jäin nõusse. Siis teatas ema mulle midagi.
"Laura, mul on ka eelmisest abielust laps, nii et sul on poolõde Marileen"

See jutt on nagu superhea..
Lugesin seda juba varem aga ei saanud siis veel kommenteerida kuna kasutajat polnud..
Eniveizz.. kirjuta kindlasti edasi Ei jõua järgmist osa ära oodata..

Jummal.. See jutt on ikka super.
Haledalt vesistasin kui Lauri matused olid / .
Ei jõua uut osa ära oodata!!

"Laura, mul on ka eelmisest abielust laps, nii et sul on poolõde Marileen" Sõnas ema. Ohoh .
"Nonii, vana ta on ?" mamps ütles et ta on 15. Ta rääkis mulle veel natuke temast.

"Kas ta teab minust ja Laurist?" ema noogutas. Ta pakkus välja et kutsub ta siia ja teha meid tuttavaks. Olin nõus. Ema helistas ja ta pidi siia kuskil poole tunnijooksul jõudma.

"Laura, kui nüüd Laurit enam pole, kas me hakkame tihedamalt läbi käima?" uuris ema peaalla suunates.
"Ma ei tea seda emps, Lauri alles lahkus, ma pean seda veel seedima, anna mulle aega mõelda, eks?" mamps noogutas. Uurisin emalt et kus ta elab pärnus? Ta vastas et Kaevu tänaval ühes 5 kordses majas. Siis ema lehvitas kellegile, pöörasin peaga sinna ja nägin ühte tibi meie poole tulemas. See on mu õde? Ilge krohv näos, õbluke top seljas, seelik-peaaegu mini, selleall võrksukad, high-heelsid jalad, no mida hekki? Hea et Lauri temaga tuttavaks saama ei pea.

"Ciao emm, tsau" lehvas ta meile. Noogutasin, ikka veel imestades ta välimuse üle. Siit küll midagi head tulla ei saa. "Emmä, anna kaks viis, tahan jäätisekokteili." emps andis talle. Plika kõpsis kassa juurde.
"See ei ole nii hull kui välja paistab" sõnas ema.
"Jah, hullem" pobisesin nii et ema ei kuulnud. Tibi tuli meie juurde tagasi, ja istus minu vasta toolile.
"Sa oled Laura-Liis jah?" uuris tüdruk mind. Noogutasin.
"Kobe" sõnas ta mind vaadates. Vaatasin talle suurte silmadega otsa. Misasja?
"A emmä, me lähme pärast sõpradega kinno, kas sa mulle 2 sotti saad anda?" pöördus tüdruk oma ema poole. Ema võttis taaskord rahakotti välja, seal 200. Ta hakkas tibile andma, soti krabasin empsilt käes. Plika vahtis mind ähvardava pilguga.
"Kui sa kinno lähed, aitab sulle sotist küll" muigasin. Plika turtsus, võttis soti ja kadus.
"Emps kuidas sa saad lasta tal end lihtsalt niimoodi ära kasutada?" torisesin taga.
"Ta ei kasuta mind ära ju" vaidles ema vastu.
"Mamps ole normaalne, mis sa arvad et ma isaga ei tee nii?" kergitasin kulme ja muigasin. "Ära hellita seda jõmpsikat ära."

Varsti läksime ka kohvikust minema, emps viis mind koju ja läks ise ka. Tervitasin vanasi ja papsi ning läksin otse oma tuppa, vahetasin riided ja käisin pesus. Peale seda läksin taaskord venna tuppa. Tegin ta toa korda ja enam vähem panin asjad kokku. Ei tahtnud midagi siit ära viia. Tuhlasin tal kapis ja leidsin sealt karbi. Võtsin selle välja ja uurisin sisemust. Leidsin sealt vanad pildid, kus me Lauriga väiksed olime, kõik pildid olid ainult meist kahest. Siis oli seal üks päevik ja kaela kett, L&L, selle panin kaela. Istusin voodi peale ja hakkasin päevikut lugema.

14.mai 2003

Täna sain siis 18, kavatsen räige läpsi maha pidada, aga mitte siin majas, keegi ei tea ju et mul õde on. Aga hea see et oma korteri kätte sain. Nüüd saan seal pidada. Ahhh... Ma vihkan Laura-Liisi... Vihkan. TEMA pärast meid ema maha jättis! Tema pärast mul pole enam ema! Oeh...

26. juuli 2003

Täna taaskord üks jooming, kurat ma olin eile ikka paganama pilves. Krdi Laily märkas ka seda, aga mul pohh, ta ei räägi seda nagunii kellegile. Tal olen ju ainult mina. Teised on temaga tänu minule haletsusest. Sa kahetsed kõike !

1. september 2003

Täna kooli, oujee, viimane klass, wuhuu, Saan viimaks nahui siit majast tõmmata, ei pea Teda enam nägema. Sain täna ka teada et mu tüdruk ootab minult last, 2 kuu, uhh, me oleme juba üle 2 aasta koos olnud. Ei tea kes tuleb? Poiss või tüdruk?

20. november 2003

Käisime täna Mammuga ultrahelis, musil on 4 kuu. Lapsega on kõik korras. Ja taaskord pidin ma paipoissi õele mängima. Tõin talle ka manti, et ta vaid mu rahule jätaks!

3. veebruar 2004

Nii otsustasime täna Maarjaga et uurime lapse sugu. Poiss, wuhuu. Oi ma selle poisi ära hellitan. Koolis on ka õnneks normaalne, nüüd hakkab praktika ja ei pea vähemalt kuu aega kooli minema, jeesss...

28. märts 2004

Musil sündis poiss, Markus Rahula. Kurat, miks ta mu õe sünnipäeval välja vupsima pidi? Aga ma armastan seda kullatükki.

20. juuni 2004

Maksin täna Janile 200.- et ta õhtu koos Lailyga oleks, et ta mul pind perses poleks. Tehku mis tahes taga. Isa andis ka pappi täna. Peab korteri maksud ära maksma, kolisime Maarjaga sinna, vahest ööbin ka kodus, et isa midagi kahtlustama ei hakka, muidu ütlen et olen klassikaaslaste juures.

24. juuli 2004

Kuradi rsk, Jani reetis mu... Fucking värdjas armus Lailysse ja andis Kõik raha tagasi mulle. Fuck... Kuidas saab sellisesse armuda? Rauno on ka jobu, koguaeg kutsub Lailyt pidule, krdi armund kukk rsk.

28. august 2004

Markus sai täna 5 kuuseks. Tutvustasin ka Raulile ja teistele teda. Minu pisike. Aga kurat Maarja sai aru tän kui pilves peaga koju tulin. Oi mul ja Raulil oli seletamist. Ta õde ikkagi ju.

9. november 2004

Tänane päev oli suht lebo, tõmbasime poistega end jälle pilve ja oli hea olla. Istusin oma korteris, mis asub Papiniidu tänaval... (seal on aadress) ja olen niisama lahe.

24. märts 2005

MAARJA!!! Mix? MIX? Mix sa mind jätsid? Ahhhh.... Jobu olennn... Maarja jättis mu, leidis meid poistega julmalt koka laksu all. Ja ta lahkus... Mai tea temast midagi... kus mis? Oeh.

19. aprill 2005

EMA! Sa oled VÄRDJAS ! Laily anna andeks. Saime emaga täna kokku, ja ta rääkis et ta ei jätnud meid Laily pärast maha, vaid uue mehe pärast kellega ta koos välismaale läks. Värdjas. Ma pean Lailyle kõik heastama.

20.aprill 2005

Kui selle koolis ära rääkisin, öeldi mulle et nad pole haletsusest olnud, et nad ei uskunud mind mida ma rääkisin, Laily oli selle jaoks liiga õrn, lahke, tore ja ilus. Laily on ikka haiglas ja niipaljud inimesed on teda vaatama tulnud. Isegi Eduard. Keda ma pole mai tea misajast näinud. Lailyl kohe sünna tulemas.

4. mai 2005

Täna sain Raulilt kokat päris palju. Mõtlesin tükk aega oma elu üle... Kui aga keegi seda loeb või leiab, siis ärge süüdistage Rauli, tema sellest ei tea midagi. Laily-Paps, andestage... Mai suuda ilma Maarjata... Andestage.

Ja see oli viimane mis Lauri kirjutas. Ohjah, OOTA , LAPS! MARKUS! Ma pean ta leidma. Võtsin oma tebla ja helistasin Raulile, see on sees! Loll laps oled Raul. Kutsus-Kutsus siis võeti vastu.

"Raul?... Kus sa oled? Tegelt see polegi tähtis... Rahurahu nüüd, tahan küsida kas sa oma õest Maarjast tead midagi?... Ahah, ja kus see asub?... Selge, tänud sulle Raul... Raul ma olen küll su peale vihane aga ma mõistsin midagi ja... tsau" rohkem ei tahtnud taga rääkida, sain mis tahtsin ja läksin välja, istusin rollerile ja sõitsin kohapealt minema. Rauli andmete järgi oli ta viimati Lauri korteris. Jõudsin kohale, pidin kõndima 3-ndale, jäin ukse taha seisma ja tõmbasin hetkeks hinge ja siis koputasin...

Uksele tuli minust umbes paar aastat vanem poiss. Jälgisin teda mitu minutit, tal olid helepruunid sassis juuksed, hallid silmad, suht siuke skateri moodi riietus. Vaatasin tükk aega otsa, kuni ta viimaks köhatas.

"Teie soov?" Raputasin end vaatamisest üles ja vastasin.
"Kas siin elab..." mis selle tüdruku nimi nüüd oli? "Maarja!?" kergitasin kulmu. Poiss piidles mind. Nonii nüüd on tema kord mind hinnata. Ta vaatas mind... ja vaatas...
"Elab, mis sul temast?" päris too kõrkjalt. Turtsusin korraks.
"Ma tahan Maarja last näha!" sõnasin tähtsalt vastu.
"Sa tahad meie last näha? Milleks?" läksid poisil silmad suureks.
"Mitte teie, vaid minu kadunud venna Lauri ja Maarja!"
"Sinu vend?" kergitas poiss kulmu. Kuulsin seestpoolt kolistamist.
"Kallis, kes see on?" hõikas tüdruku hääl toast.
"Lauri õde!" vaikus. Siis tulid sammud meie poole. Tüdruk võpatas kui mind nägi.
"Laura-Liis! Mida sa teed siin? Ma ei taha Laurist midagi kuulda" sõnas tüdruk kurjalt.
"Ma sain teada et mu vennal on laps sinuga ja ma uurisin su kohta ja tahaksin Markusega tuttavaks saada" laususin häält tõstes.
"Sinul kindlalt mingit õigust ei ole siin! Nii et mine!" karjus ta vastu.
"Oota mis toimub? Markus polegi minu laps?" sõnas poiss vahele, me ei teinud tast välja.
"See laps on ainus mis meil Laurist järel, palun Maarja, Lauri kaotus oli niigi raske, pooleldi oli see sinu süü, aga saa meist ka aru" mu hääl vaibus. Maarja nägu läks täiesti valgeks.
"Mis mõttes- kaotus?" küsis ta vaiksemalt.
"Maarja, Lauri on surnud, ta sai kokaiini üledoosi"
"Ei, ta ei saa, ta ei saa" puhkes tüdruk nutma ja langes põlvili.
"Kes kurat on see Lauri? Mis on sinul temaga?" kisas poiss vahele.
"Lauri on minu kadunud vend, Markuse isa ja Maarja endine poiss, oled rahul?" karjusin ta peale. Poiss kimas sõnagi lausumata minema. "Maarja palun lase mul lapse elus olla" palusin teda, kükitades ta kõrvale. Maarja tõusis püsti ja viipas käega et järgneksin talle. Tegin seda. Kõndisime koridorist edasi, möödudes veel kahest toast, kuni olime õige ukse juures. Tüdruk avas ukse ja jalutasime sisse. Väike poiss vaatas mulle vastu naeratades.
"Kas ma võin ta sülle võtta?" küsisin Maarjalt. Noogutus. Võtsin väikse poisi maast sülle. Täielikult Lauri, tema silmad, näo jooned.
"Ta peaks nüüd aastane olema eks?" uurisin.
"Aasta ja 9 päevane. Laura-Liis, miks ta nii tegi?" küsis tüdruk pisaraid pühkides. Võtsin pusa taskust päeviku ja ulatasin talle selle.
"See on Lauri päevik, leidsin selle kui ta toas kolasin." sõnasin. "Maarja võin ma lapsega jalutama minna? Tahan isale ja emale ka teda tutvustada!? Kas võin?"
"Jah, ikka. Ma annan sulle oma numbri, helista kui vaja midagi" sõnas tüdruk. Ta andis mulle oma numbri ja mina oma. Ta aitas mul lapse valmis seada et välja minna ning läksin.

Kõndisin mööda tänavaid pisikesega. Kui Diana ja Kerli mulle vastu tulid. Kohe hakkas kussununnutamine pihta, küsimused samuti. Kelle oma, kus said jne.
"See on mu venna laps, nimi on Markus Rahula" sõnasin vastuseks. Rääkisin veel tüdrukutega juttu siis läksin edasi koju.

"Ma olen kodus!" karjusin üle ukse läve kui tuppa jõudsin. Vanaema tuli uksele, tal läksid silmad imestusest suureks.
"Vanaisa! Paps! Tulge siia, tahan teile kedagi tutvustada" hõikasin. Nad tulid.
"Lallu kelle laps see on?" küsis vanaema. Naeratasin.
"See on Lauri laps."
"Lauri? Kuidas see..." vanaema tuli ligemale ja vaatas last. "Pisike on nii tema moodi."
"On tõesti. Lauri tüdrukul sündis enne nende lahkuminekut laps, Markus" seletasin. Rääkisime sellest veel pikemalt. Leidsime Markuselt palju ühiseid jooni Lauriga. Kutsusime ka Maarja siia ning leppisime kokku, et ka meie saame temaga mõned päevad nädalas tegeleda.

Viimaks saatsin Maarja ära. Rääkisime temaga Laurist. Ta ütles et Lauri oli kohutavaid süümekaid tundnud mis ta mulle tegi, aga vastasin et see pole enam tähtis. Jõudsime majani kus Maarja elas, aitasin lapsevankri üles viia ja siis hakkasin kodu poole tagasi kõndima.
Tundsin end kuidagi imelikult, nagu miski... kohekohe juhtub. Siis kuulsin samme seljataga. Hakkasin kergelt juba värisema. Pöörasin järsku ümber.
"LAURI!!!"

MEGA ! [b]

Tundsin end kuidagi imelikult, nagu miski... kohekohe juhtub. Siis kuulsin samme seljataga. Hakkasin kergelt juba värisema. Pöörasin järsku ümber.
"LAURI!!!" süda jättis mitu lööki. Mai julgenud midagi öelda. Ta lihtsalt vaatas mind ja mina teda. Tundsin kuidas pisar mööda põske alla voolab.
"Anna andeks venna" laususin. Ta tuli mulle ligemale, pühkides pisara mu põselt ja enda embusse võttes. Sosistades mulle midagi. Hoidsin tugevalt venda kinni.
"Ma ei taha et sa lähed, ära jäta mind palun" Järgmine hetk kallistasin juba õhku. Langesin põlvili ja vaatasin üles taeva poole.
"Ma ju vajan sind." tundsin kui üks piisk mu põsele langes. Tõusin püsti ja otsustasin koju minna, et pääseda vihmast. Ei uskunud siiani mis just juhtunud oli. Venna surmast on vaid 5 päeva möödas, tunne on nagu oleks terve igavik. Igatsen ja vajan teda nii väga. Aga sa jätsid meile midagi endast, Markuse. Mõtetega kodu poole kõndides, ei pannud tähelegi kui vihma oli tibutama juba hakkanud. Astusin uksest sisse vaikselt, et mitte kedagi segada, eemaldasin papud ja võtsin suuna taas venna tuppa. Kükitasin korra kapi juurde ja võtsin sealt ühe pildi, kus oleme koos. Paar aastat tagasi tehtud isa sünnipäeval. Viskasin voodisse pikali ja jäin mõtlema sellele lausele mis vend sosistas mulle:
"Laily ära muretse, elu läheb edasi, kas tahad või ei. Sina pole süüdi. Olen alati sinuga, kaitsen ja hoian sind. Pea püsti õeke"

Ärkasin hommikul äratuskella peale ülesse. Lülitasin selle kinni ja vedelesin natuke voodis. Äratus oli kuueks pandud. Peagi olin püsti ja läksin pesema. Peale pesu riidesse, föönitasin oma tumepruunid juuksed, kerge meik, asjad kokku ja kööki minek. Kõik olid üleval, paps tööle, aga vanadel ikka vanade värk.
"Hommikust" sõnasin, võtsin kapist kruusi ja valasin kohvi sinna. Röövisin ka papsilt ühe võileiva.

10 minutit enne 8-sat olin koolis. Õnneks ma täna suurest koridorist mööda minema ei pea, kuna tunde sealpool täna polnud, nii et saan osavalt vältida venna pilti. Tõesti ei ole soovi keset kooli nutma puhkeda. Pean olema tugev.

Esimene tund - Klassijuhataja tund

Klassi sisenedes, tervitati mind kooli tagasi tuleku puhul. Õpetaja jagas klassi peale söögikupongid laiali. Siis pöörduti taas minu poole. Õps ütles: "Kui midagi on, anna teada mulle." aga mida ta sellega silmas pidas, ei tea.
"Kas ma võin teilt midagi paluda?" küsisin terve klassi poole pöördudes ise püsti tõustes. Sain jaatava vastuse. Ohkasin ja palusin.
"Palun ärge enam mitte kunagi minu juures olekul Laurit mainige. Tema kaotus oli minu jaoks kohutav, kui tema lahkus, suri tükike minus, nii et ma oleksin väga tänulikud, kui te seda teeks." klass sai aru. Tänasin neid ja läksime tunniga edasi. Oh Lauri.

Teine tund - Inglis keel

Inglis keel on mul väga kerge, olen kunagi aasta Brightonis elanud ja mul see keel suus. Olin seal vahetusõpilane, kui veel gümnaasiumis käisin, aga siis visati mind sealt välja. Õpetaja andis lehed kätte ja asusime tööle, mina taaskord sain jälle mingi 2 lehelise teksti, mille pidin eesti keelde tõlkima ja järgmisel tunnil klassile ette lugema. Varsti läks õps klassist välja ja jättis minu valvajaks, et kui midagi ei oska, küsigu mult. Nagu tavaliselt. Ole veel õpsi lemmik.

Kolmas tund - Füüsika

Füüsika on meil väga lebo tund, õpetaja annab iga tund igale ühele õpikud, sealt 2 teemat, loeme läbi ja selle aja jooksul kirjutab tema tahvlile küsimused. Vastame ära ja ongi tund läbi.

Neljas tund - Kehaline

Kehalises mina kaasa ei pea tegema. Kuna kui olin 7-ne, kukkusin trepist nii õnnetult, et murdsin põlve ja enam ei tohi füüsilist midagi teha. Joosta ei tohi ka palju , natukene, muidu pärast ei saa enam paar päeva liikuda. Teised tegid harjutusi jne.

Peale tunde liikusin taas garderoobi, vahetasin jalatsid, võtsin koti ja kiivri ning suunasin end rolleri juurde. Järsku helises mu telefon. Eduard. Olen täiesti ta ära unustanud.
"Tsau klz... Ma olen koolis ja lähen koju, ise?... Muidugi tulen, kuhu?... Kell 7? Saab tehtud... Okei, Armastan" Poiss kutsus mind välja, seitse tuleb järgi, kuhu? Ta ei öelnud. Üllatus. Okei. Olin jõudnud ka parkla end rolleri juurde, tegin istme lahti, viskasin koti sinna, iste kinni tagasi, istusin ise peale. Kiiver paha, roller käima ja minekut.

Kodus ostustasin kõike rahulikult võtta, mul oli 3 tundi aega enne kui Eduard järgi tulema pidi. Käisin pesus, föönitasin juuksed, tegin kerge meigi, valisin kleidi, helesinise, pidime restorani minema, nii palju tean. Kuni viimaks oli vaid pool tundi järeletulemiseni aega. Läksin alla ja keerutasin end teiste ees, kuulsin häid sõnu. ""Sa oled imeilus, sa võtad mul põlvist nõrgaks" ole valmis, ilus oled õeke" kuulsin venna häält peas. Võpatasin kui kuulsin uksekella. Eduard. Avasin ukse, olin pahviks löödud, Eduard seisis seal valges ülikonnas, sinine roos käes. Kutsusin ta sisse. Ta ulatas mulle lille ja tegin mulle põsemusi ning sosistas: "Sa oled imeilus, sa võtad mul põlvist nõrgaks" mu silmad läksid suureks, kuidas? Kuidas ta teadis?
"Musi, tema on mu isa... vanaema ja vanaisa, Vanad, tema on Eduard" tutvustasin neid omavahel.
"Ja kuhu sa mu tütre viite, kui teada tohib?" uuris isa. Musi muigas.
"Ma jätan selle enda teada, aga luban et toon elusalt tagasi" naeratas poiss. Isa noogutas, talle piisas sellest? See on midagi uut. Vanaema soovis meile edu ja läksime uksest välja. Kui arvasin et lähme tema autoga, siis eksisin sügavalt. Maja ees seisis lumivalge limusiin. See oli nii ilus. Kõndisime sinnani, sohver tegi meile ukse lahti ja istusin sisse, musi kohe järgi. Auto hakkas liikuma, musi võttis kaks pokaali, shampuse pudeli, valas need täis, üks mulle, teine talle.
"Meie terviseks" sõnas poiss. Noogutasin ja kordasin teda, lõime kokku ja jõin kohe põhjani. Hih, mis teha, ärevus sees. Sõit kestis kuskil pool tundi kõige rohkem. Varsti seisime. Avati limo uks, astusin välja ja seisin suure maja ees. Meid tervitas uksehoidja, kes meid sisse lasi.
"Kus me oleme?" pöördusin musi poole.
"Rikaste rajoonis" sõnas poiss ja suudles mind. See oli nii hea. Kõndisime edasi, üks mees kes meile uksele vastu tuli, juhatas meid ühte tuppa. Kus oli laud kahele kaetud, keskel küünal, vaas, millesse panin oma sinine roosi. Poiss tõmbas mul tooli eemale, istusin ja poiss lükkas tooli nii et täpselt mugav oleks, ise istus mu vasta. Kelner tõi meile kandikul pokaalid ja mingi veini. Võtsin ühe pokaali, musi teise, kelner valas täis, võtsin kerge sõõmu. Siis tuldi käru moodi asjaga, millelt tulid head lõhnad. Kelner tõstis kaane või tolle taolise asja üles. Sealt tulid 2 praadi...

Kui olime söömise ja selle toaga lõpetanud, olin isegi juba meeldivalt vindiseks jäänud. Musi ulatas käe mulle, võtsin kinni ja läksin tema järel teisele korrusele. Pidama jäime ühe punase ukse juures, läksime sisse. Tuba valgustas ainult küünlad, mida oli siin palju. Eduard läks tuppa sisse, järgnesin taas. "Täna on see õhtu" kuulsin taas venna häält, ma ei pannud teda üldse tähele, Mis mulle hetkel sisse läks ma ei tea, aga lükkasin ukse jalaga kinni, tõmbasin Eduardi endale lähemale ning suudlesin teda, poiss suudles mind jõuliselt ja kirglikult vastu... Ta tõmbas mu sülle, ikka veel mind suudeldes, liikudes voodi poole, ta pani mu õrnalt voodisse, tulles ise mu kõrvale, suudeldes mu kaela, käega mu puusal seikeldes, lükkasin tal pintsaku seljast ja rebisin, jah rebisin tal särgi nööbid puruks, suudlesin teda rinnale, ta lükkas ühe kleidi õla paela mul alla ja nii see läks...
See oli parim mis üldse olla sai... Armastan sind Eduard.

Koolis pole midagi huvitavat olnud need 5 päeva, vanaema-vanaisa läksid Mustveesse tagasi. Isa on rohkem jooma hakanud, tunnen tõsiselt muret ta pärast. Käisin ka Katrinil vanglas külas, tal läheb seal nii hästi kui võimalik sellises asutuses üldse on. Ta sai 5 aastat istumist Viru Vanglas. Olen ka emaga suhelnud ja kokku saanud, isa ikka ei tea seda. Ei taha ka talle rääkida, isa vihkab teda ikka elueest. Raske on ikka olla, magan jälle oma toas. Tegin venna toa korda ja jätsin selle sinna paika. Vahest ikka käin seal. Laurit ma enam näinud pole. Olen ka Markusega väljas käinud, samuti on Maarjaga väga head suhted, ta elab nüüd meil. Lauri tuppa ma teda panna ei tahtnud, samuti ei tahtnud tema sinna minna. Panin ta siis külaliste tuppa, mis asub koridori lõpus. Panime ka Markusele tema perekonna nimi - Rahula. Tegime Markusele ristimised ka ära. Markus-Lauri Rahula. Reedel pidi Merily juures pidu toimuma. Kuna polnud ammu pidu keegi teinud, siis nüüd see toimub.




Peale kooli kobisin koju, käisin pesus ja jäin Eduardi ootama. Ta pidi koos minuga tulema peole. Kui olin kodu riided selga saanud, käiski kell. Eduard. Ta suudles mind põsele ja läksime elutuppa. Isa mul kodus pole, arvatavasti kas tööl või joob kuskil. Maarja on hetkel veel tööl, varsti peaks tulema. Markus on mu ema juures. Istusime musiga teleka ees ja ootasime Maarjat, et saaks peole minna, lubasime ta ära oodata. Pidu pidi toimuma Merily maamajas Pärnust natuke väljas. Raekülast edasi veel suts. Sinna lähme Eduardi autoga. Tegin meile veel näksimist. Varsti oli ka Maarja kodus. Läksime Maarjaga sättima. Peagi olime minekuks valmis. Istusime autosse ja sõitsime kohapealt.

"Tsauu..." kallistasin Merilyt ja Kerlit. Kerli surus mulle õlle pihku juba, samuti musile ja Maarjale. Pidu algas täie hooga. Tantsisime plikadega, Eduard rääkis mingite kuttidega juttu, kes Lauri klassis käivad. Peale pika tantsu, istusime tšikidega ühele diivanile ja tõmbasime hinge. Rääkisime juttu kuni üks kutt kutsus mind tantsima. Aeglane lugu tuli ka veel, great. Aga olin nõus. Tantsisime, poiss hoidis mu pihast, minul käed ümber tema kaela.
"Sa oled ilus" sosistas poiss mulle kõrva. Muigasin. Poisil liikusid käed mu kanni juurde, järsku ta pigistas neid ja andsin talle tugeva laksu vastu nägemist. Läksin tüdrukute juurde tagasi. Läksime taas nendega tantsima.
Pidu läks rajult edasi, jäime juba tšikidega päris purjakile, hakkasin lõpuks Eduardi otsima. Leidsin ta ühest toast, aga see vaatepilt mulle ei meeldinud. Võite ise arvate mida nägin seal.
"Sa kuradi Lits!" Läksin nende juurde, võtsin eidelt juustest kinni ja lõin talle ühe tugeva laksu vastu nägemist, sain ise küünarnukiga laksu vastu kõhtu. Läksin närvi ja lõin eidele täie jõuga jalaga ribidesse, hakkasin uuesti lööma aga keegi võttis must kinni, see ei olnud Eduard, tema istus voodil ja lihtsalt vahtis. Rabelesin-rabelesin kuni sain lahti, Merily oli püsti saanud ja lõin teda uuesti, viimaks tuli Eduard koos ühe teise tüübiga kes must ennem kinni hoidis ja tarisid ära mu ta pealt. Ma olin raevus. Eduardile lõin löögi sinna kus päike ei paista. Ta vajus põlvili maha. Kadusin sealt toast nuttes. Üldse majast. Kutsusin endale takso järgi, samuti võtsin Maarja kaasa. Terve tee koju olime vaikuses.
Koju jõudes, läksin otse magama. Kõik !

Hommikul äratas mind... Ema ja isa mind mõlemad.
"Mamps, mida sa teed siin? Mis toimub?" küsisin uniselt.
"Tõuse, meil on vaja rääkida" sõnas ema. Ohkasin. Tõusin üles ja suundusin vannituppa. Siis panin riide ja läksin alla, ema oli hommikusöögi teinud. Sõime ära ja siis hakkas ema rääkima.
"Tead Laura-Liis me oleme isaga rääkinud ja mõelnud siin ning..." siis jäi vait.
"Mis sa arvad sellest kui me alustasime otsaks ja koliksime kolmekesi välismaale, täpsemalt New Jersey'sse..." siis tuli vaikus. Ma ei osanud midagi sellepeale vastata.
"Andke mulle aega mõelda eks? Ma vastan hiljem teile." naeratasin. Läksin tagasi oma tuppa. Uurisin telefoni sõnumeid/vastakaid ekraan täis. Ohkasin, vajutasin punasele kõik vastakad kadusid, sõnumeid oli 17, 2 Merilylt, üks Kerlilt ja ülejäänud Eduardilt.

Eduardi sõnumid olid ala. Anna andeks, see pole nii nagu välja paistab. Ta ise tuli. And on and on... Mõtetus. Kerli uuris Kuidas enesetunne? Merilylt: Ta ise tuli. Ma olin liiga purjus et midagi aru saada. Ja teine, Sorry Babe, aga oli aeg teada saada sul! Wtf? Mis mõttes aeg teada saada? Tõmbasin kõne Merilyle. Kutsus kutsus, võeti vastu.
"Mhm?... Merily, Laily siin, mis kurat see tähendama peab et mul oli aeg teada saada?... Mida sa jahud? Maga kaineks ennast." Ning lõpetas kõne. Li*s rsk. Vaatasin kella, oih, kell saab alles pool 9.

Eduard. Südamevalu. Vihane. Pettunud. Valus. Vihane. Valus. Vihane. Kõik! Läbi!
Kui korra reedad, teist võimalust ei saa.
Välismaa? Ema/Isa. Uus elu. Uus algus. Minna või jääda? Jätta ja hoida? Nende mõtetega jäin taas magama.

Ärkasin uuesti lõuna ajal. Ema isa istusid elutoas ja rääkisid juttu. Nad hoidsid käest kinni ja naeratasid.
"Mis sa arvad? Kas ta on nõus?" uuris isa emalt. Ema kehitas õlgu.
"Tahan otsast alustada, koos teie kahega. Te olete mu elu, ma kahetsen elulõpuni seda päeva mil jätsin teid kolme. Tean et see on andestamatu, aga loodan et kunagi-kunagi suudate seda." Sõnas ema. Ohkasin. Kõndisin tuppa nende juurde.

"Ema/Isa, ma..."



Nii nüüd tahan teada teilt.

Kas ta läheb välismaale ja jätab siinse?
Või lepib Eduardiga?

Võiks minna välismaale. UUT(Y)

"Ema/Isa, ma olen nõus. Võib olla uus algus ongi see mida vajame" Sõnasin. Mamps ja paps naeratasid. "Aga kas see tähendab et te olete nüüd koos jälle?"
"Jah me rääkisime emaga asjad selgeks ja leppisime ära." Sõnas isa. Kallistasin mõlemaid.
"Lauri-"
"Ema palun." katkestasin ta.
"Anna emale andeks, see on kõigile veel värske" vabandas isa ema välja.
"Millal siis minek?" uurisin.
"Peale sinu lõpetamist on minek, nii et sul on aega kool lõpetada ning sõprade ja kõikidega hüvasti jätta." vastati mulle. Noogutasin. Võtsin sammud oma tuppa tagasi. Mul oli 3 vastakat. Eduard. Mõtlesin et helistan talle ja teen kokkusaamise. Nii tegingi ja ta jäi nõusse. Pidime Porta kohvikus kokku saama. Lahkusin kodus ja sõitsin Porta poole kui mulle sõnum tuli. Janilt.
Tsau , kus oled? Kokku tahad saada?
Mõtlesin kas vastan või ei?
Tunni aja pärast sobib?
Olin juba Portasse jõudnud kui uuesti sõnum tuli.
Nõus.
Parkisin rolleri ära ja astusin kaubamajja sisse, sõitsin teisele korrusele ja sealt otse kohvikusse ja tellisin endale ühe latte. Istusin ühe laua taha ja jäin poissi ootama. Mida ma ütlen talle? Maha jätan kindlasti. Korra reedad, enam tagasi ei võta. Oeh.
"Laura-Liis?" kuulsin tuttavat häält enda kõrval. Pöörasin pea ja nägin Teda.
"Istu" suunasin käe tooli poole. Ta käis korra leti ääres ära ja tuli tagasi ning istus.
"Tead Laura, ma ei hakka vabandusi leidma, sest sellel pole nagunii mõtet, nii et ütle mis sul öelda on, aga ma ütlen sulle niipalju, et mul on kahju et see nii lõppes." ütles poiss rahulikult. Seedisin seda natuke aega, kas karjuda, rääkida rahulikult, anda lit? Mida?
"Eduard, ma arvan et sa pole nii loll ja sa tead mis minu elu üks reegel on poiste kohta! Kui korra-"
"Kui korra reedad, enam tagasi ei võta, tean Laily" lõpetas ta mu lause.
"Siis ma arvan et sa ka tead, et meie vahel on kõik läbi" sõnasin vaiksemalt.
"Anna andeks, loodan et leiad kunagi oma õnne" sõnas ta püsti tõustes.
"Ja ongi kõik? Kõik mis sa ütled?" imestasin.
"Mis ma siis ütlema pean? Või äkki pean põlvitama või anuma et sa mu tagasi võtad? Sorri Laura, ma pole selline" pööritas poiss mõlemaid käsi üles tõstes.
"Ei ma ei taha seda, elus. Aga Ets, äkki jääme ikkagi sõpradeks?" naeratasin.
"Sõpradeks? Arvad tõesti et see on hea mõte?" küsis poiss maha tagasi istudes.
"Ma loodan, või sa ei taha?"
"See pole nii hea mõte, ma ei taha et sa Merilyle jälle kallale-"
"Hold up, sa ei taha? Mis mõttes? Jälle? Te olete koos?" nüüd tõusin ise püsti.
"Kinda, anna andeks. Aga juhtus."
"Tõesti, juhtus." ning lahkusin sealt. Aga tegelikult, mis mul enam tast? Mul oli raske. Valus. Aga elu läheb edasi, ma kolin nagunii ära nii et.
"äää" kiljatasin keset Portat oma telefoni vibratsiooni peale.
"Ja?" võtsin naerdes vastu.
"Tsau, Jani olen, kus oled?"
"Aa tsau, kuule väljun just Porta 2-st, ise?"
"Ma olen Raunoga porta pinkide peal, Ou ma näen sind"
"LAILY!!!!" karjus Jani mind ja juba nägin ka neid. Oijah, Rauno, wuuušššhh... Jani tuli joostes minu poole ja tõstis mu õhku.
"Lailyyyy, what's uppp???" heh, jobu.
"Pane mind maha, Jan" poiss pani mind maha, haaras mu käest ja rebis mu sõnaotseses mõttes Rauno juurde. Vaatasin korra Hinnapommi maja poole kuidas Eduard sealt läheb. Kui ma nüüd õigesti nägin, tõmbas käega oma silma alt. Pisar? Kahtlen.
"Laily" Kallistas Rauno mind. Märkasin Raunot kallistades kuidas Eduard ikka jälgib. Kurat, mine ära juba.
"Mis vaatad seal?" uuris Jan.
"Ei midagi." Jan märkas teda, nägin kuidas tal käsi rusikasse tõmbus.
"Kas see tüüp tülitab sind?"
"Jan, lõpeta, see on mu ex, kelle just paar minutit tagasi maha jätsin, kuna ta pettis mind ühe mu parimatest sõbrannadest, oled rahul?" nähvasin, ja tundsin kuidas pisar vägisi silmast välja tikkus. Jan leebus ja tuli teisele poole mind istuma, ning embas mind tugevalt. Samuti Rauno.
"Tänud kutid. Kuulge lähme kluppi täna või midagi, ma pole tükk aega kuskil klubis käinud, lähme?" pakkusin välja. Poisid jäid nõusse. Läksin alguses koju tagasi. Poisid pidid õhtul helistama kui midagi huvitavat välja mõtlevad. Ema/isa kodus igatahes polnud kui sinna jõudsin. Vaatasin kella, see hakkab vaikselt 3 alles tiksuma. Helistasin Kerlile ja Dianale ning kutsusin nemad ka. Nad lubasid 9 ajal siia tulla. Mõtlesin rahulikult pessu minna.

Pesus ligunesin kuskil 2 tundi. Siis panin juustele vahtu, kuivatasin juukseid, need jäid ilusti kohevad. Siis läksin kapi sorima, nii mis mul siin on? Nää, seda ei taha. See? Mkm. Hmm... Vot see, täiuslik. See on venna sünnipäeva kink.



Lisasin nendele veel mustad saapad juurde ja valmis. Viskasin pikasärgi endale praegu selga ning lühkarid alla ja läksin kööki süüa tegema. Panin vee keema ja hakkasin hakkliha otsima...

Uksekell.
"See on lahti!!!!" karjusin kuna ise hetkel tegelesin ahjuga, see kohekohe valmis.
"Lailyyy!!!" kuulsin tšikide häält.
"Köögis!!" hõikasin vastu. Hääled tulid ligemale. Rauno, Jan ja veel 2 poissi olid nendega.
"Hey, kus teid nii palju sai?" naersin ja panin poti pliidile tagasi mille just ära pesin. Mampsi/papsi pole ikka kodus, mis toimub? Kus nad on? Helistan neile.
"Oodake korra" läksin eemale.
"Paps, kus olete?"
"A kallis, me ei tule täna koju, alles homme lõunaks. Meil on üks... asi ajada, et saad hakkama küll, kutsu sõbranna või Eduard külla"
"Ee, okei, tsau"
Okei, mis toimub? Aga tegelt, seda parem mulle.
"Heh, lõpetame minu pool tagasi. Mul täna vaba place." Siis tundsin kõrbe lõhna. Shit, ahi kärsab.
"Poisid, tulge appi" hõikasin, poisid jooksed kohe minu juurde, nad tegid ahju lahti ja tõmbasid kätega selle välja ning panid selle pliidi peale.
"Jobud" kiljusin. Kui nägin nende punaseid käsi.
"Natuke saime kõrvetada, pole hullu, mmm... lõhnab hästi." mõmises Rauno.
"Mis tegid siin?"
"No ma tegin macaroni with cheese, aga kuna mamps ja paps koju ei tule, siis on mul seda üle, nii et davai kõik sööma" ja nii nad tegidki. Rahvas istus lauataha, igale ühele taldrik, söök keskele ja kõik kukkusid kohe kühveldama.

Kui ära söödud saime oligi aeg minema hakkata. Lippasime üles et tüdrukutega valmis end panna ja oligi aeg minema hakkata. Kõndisime tüdrukutega trepist alla. Jani jäi suuripakil mulle otsa vaatama. Naersin sellepeale. Läksime välja ja tellisime taksod. Taksod kohal ja autosse. Peatusime Bravo ees.

"Mille jaoks mul üldse tulla siis vaja oli kui sulle ei meeldi oodata?" Käratasin Raunole, kui olime Bravo ees suitsu tegemas. Vaidlesime Raunoga selle üle kui kaua plikadel alati aega läheb, just mul.
"Kurat küll, keegi peab ju meie seas ilus ka olema, muidu ei lasta sisse" mul jäi suu lahti, mida ta just ütles, nägin Kerli ja Diana ilmeid. Järgmine hetk lennati mulle sõnaotseses mõttes selga.
"Sina!"

Nii hea!
uut!

VÄGA HEA
ainult miks kõik lambist tagasi tulevad, kui tal mingi õnnetus juhtus? :)
See on ausalt öeldes veitsa kahtlane
aga ikkagi hea ja UUT !