Kujutage ette:
Rongijaam.
On sõja aeg.
Perroon on paksult rahvast täis. Hõigatakse hüvastijätte, kõikjalt kostub nuukseid, igal pool poetuvad vaikides valatud pisarad.
Noor, alles kahekümnendates olev noormees, täitsa poisike veel ise, vabaneb viimaks oma ema embusest ning trügib läbi rahvasumma rongile.
Tagasi rahvasumma poole vaadates, otsides oma ema, kes temast nuttes maha oli jäänud, tabab teda ilmutus.
Imekaunid kuldsed kiharad, hele veatu nahk, nooruse puna põskedel. Noormehe süda jättis ühe löögi vahele ning ta tundis, kuidas soojavärinad tema keha läbistasid. Tagasi oma silmi sinna paigale libistades sattus ta hetkeks paanikasse, kuna ta ei näinud enam oma inglit.
Möödub aasta. Kogu see aeg, kui noormees sõjas täismeheks saab, püsib ingel tema mõtteis. Kui ta tagasi jõuab, väheste ellujäänute hulgas, elab ta edasi.
Kuid ta ei unusta kunagi seda inglit. Alati kui ta kuhugi läheb, on tema silmad ja meeled sellele kaunile ilmutusele avali. Kõik teised naised, kaunid naised, on tema elus tähtsusetud. Kõik inimesed on tema elus tähtsusetud.
Kuni viimaks istub kaheksakümne aastane mees üksinda bussijaamas pingil ning mõistab valusalt, et see ingel, keda ta kogu oma elu oli armastanud ning oodanud, ei ilmu enam kunagi ta ette...
___________________
(ei võta täit autoriõigust endale, kuna tegelikkuses on veidi tegu mõttevahetusega, mida ma juhtusin kogemata kuulma rongijaamas istudes.. muidugi on see siin minu sõnadega ümberjutustatud. kui kellelegi tuleb tuttav ette, siis palun väga vabandust,aga mulle lihtsalt kohutavalt meeldis see mõte.)