Armastus esimesest silmapilgust!

Tervist,

jälle mina siin, usun, et kõiki-eriti Murtaghi, rahu tema avaldamatta lugudele-valdab tunne "jälle tema, vaatame mida uut ta siis nüüd kirjutad".
Ma ise ka alati mõtlen, et vb ei peaks niipalju kirjutama ja tegema, aga ma licalt ei saa. Mingi kassettilint käib mu peas ringi ja nii tulevad mulle pähe mõtted, mida ma lihtsalt ei saa kirjutamatta jätta, rääkimata siia üles panemisest.
So, nüüd panen siis jutu esimese osa üles ja kellele meeldib, kommenteerige ikka ja kellele ei meeldi, siis vähemalt mingisugustki kriitikat, et oma vigadest õppida.

1.peatükk

Kellahelin peatas Kate une. Naine võpatas üles ja vajutas kella kinni.
Vaikus, mõtles ta. Kuid see vaikus ei tähendanud, et ta ei peaks tööle minema.
Kate tõusis voodist ja vaatas oma tuba. Ei midagi erilist, kõigest üks väike kapp ühes nurgas, voodi teises ja töölaud kolmandas. Seda oli tal kodus vaja siis, kui tööl jäi midagi tegematta.
Ta otsis kapist välja alt kitsenevad teksad, kena pluusi ja kingad millel laiutas all umbes 2 cm pikk konts.
Nüüd oli ta valmis.
Kate võttis oma käekoti ja läks.
Tänavale jõudes võttis ta takso, mis oleks ilma kutsumatta temast mööda kihutanud.
“Helena Avenue 17, palun,” ütles ta tormakalt tõmmule taksojuhile.
“Jah, proua.” Mees oli vähemalt viisakas.
“Kuidas nimi? Mina olen Tom-Andreas.” Kate pilgutas silmi ja vastas mehe küsimusele:
“Mu nimi on Kate. Teil on kena nimi, võttes arvesse seda, et olete mees.” Tom muigas. Tundus, et naine oli filosoof. Selliseid naisi meie maailm vajabki, oli Tomi esimene mõte.
“Olemegi kohal, 40 dollarit,” lausus Tom mõne aja pärast. Tundus, et naine ei jälginud eriti taksomeetrit millel vilkus selgelt 70 dollarit.
Tom oli teinud Katele soodsamalt, arvestades seda kuidas too oli mehega rääkinud.
“Ma siis…Ma lähen,” ütles naine ja lõi pauguga autoukse kinni.

Kate töötas modelliagentuuris. Ta töötles fotosid ja sai selle eest päris palju palka, samuti töötas ta seal ka peatoimetaja assistendina.
Kate läks ja istus oma tööarvuti taha. 4 uut kirja, kaks peatoimetajalt ja kaks kellegilt MaNäenSind.
Kate avas esimesena kirjad inimeselt keda ta ei tundnud.

Tere Kate,

Mäletad mind? Olen see taksojuht, Tom-Andreas. Tahtsin sind kutsuda õhtusöögile, Sun Anwerra restorani.
Kui tuled, siis olen sind ootamas su maja ees.

Seniks,
Tom.

Jõnksatus läbis Kate. Tema kõhus lendlesid liblikad ja tundus nagu oleks ta arm…armu…armunud. Ta ei olnud kunagi varem seda tunnet tundnud, tema kõhus kõditasid liblikad, kes oleks nagu sealsamas ärganud.
Õhtusöök, õhtul. Kate ei osanud midagi arvata. Osa temast teadis, et Kate läheb sellele õhtusöögile, osa temast a r v a s, et Kate sinna ei lähe.
Ma lähen, jõudis Kate otsusele ja suundus peatoimetaja kabineti poole.
“Khmm, Evan? Kas saaksin täna varem minema, mul on õhtuks üks kohtumine plaanitud ja mulle ei meeldiks, kui ma sinna hilineks või üldse ei läheks.”
Evan vastas,
“Mine, aga vaata, et ülehomseks sügisese moetöötluse valmis saad. Või parem võta ka homne ja ülehomne vabaks ja saada mulle postkasti, nii on lihtsam.”
Jess, karjus mõte Kate peas.
Naine pani ennast uuesti üleriietesse ja suunas sammud Megan Dress’I poole.
Sealt sai ta kena kleidi.
Kell oli 19.30, kui Kate koduuksele koputati. Kate ajas endale tagi selga ja avas ukse.
Kenas ülikonnas Tom seisis seal. Tema käte vahel olid roosid, tosin roosi.
“Tere, tundub, et mu pakkumine on vastu võetud. Need on sulle.” Ta andis roosid Kate’le ja küsis,
“Kas võime minema hakata?” Kate noogutas ja sulges ukse.
“Täna sõidame me minu oma autoga,” lausus Tom ja avas maja ees seisva maasturi ukse.
Nad sõitsid restorani. Linna üks uhkeimaid restorane säras tuledest.
“Mul on broneeritud koht rõdule,” sõnas Tom leti ääres seisvale mehele.
“Tom-Andreas Berger? Selge, tulge minu järel.” Nad läksid mehe järel üles.
Rõdul oli laud kahele. Laual olid pokaalid ja küünal, üks küünal, mis tähendas vaid armastust.

Hah, täitsa lÃĩpp. Mul Ãŧhe loo algus peaaegu sellega siin ÃŧksÃŧhele. Kahjuks kadus käsikiri ära. Aga jah, äratundmisrÃĩÃĩm.
mis mulle ei meeldi on kui kirjanduses kirjeldatakse riideid ja mainitakse kellaaega, veel hullem numbritega.

Lugesin natuke algust ja pidin peaaegu naerma hakkama, kui takso arveks oli märgitud 40$ ja seejärel 70$. Nii lühikese sõidu eest sisse kasseerida selline summa...Kate pidi vist mõne luksustaksoga sõitma.

Taksojuht otsis arvutist andmeid:)
Ei, lihtsalt see oli päris pikk tee mille nad läbi pidid tegema.

Ma siiski kahtlen, et keegi võtaks taksoga ette teekonna, lihtsalt selleks, et tööle jõuda, mis maksaks üle 700 krooni...
Lugesin igaljuhul ülejäänud jutu ka läbi ja muus osas nõustun teiste kommenteerijatega.

Eem...Ja muide. Kuskil siin jutus ei ole mainitud naise täisnime.
Naine ütles oma eesnime, samamoodi nagu meeski. Ja lõpus sai naine teada mehe perekonna nime.

To DayDreamer: Taksos ei olnud ta tõesti huvitatud, sest ta ei keskendunud mehele, aga kontoris, kui ta nägi mehe kirjutatud kirja, meenutas naine mehe juttu jne. ja ta sai siis aru kui väga ta mehesse armunud on.

See tõesti pole loogiline, quoten eesolevaid kommenteerijaid. Kuidas sai mees talle nii kiiresti kirja saata, see pole loogiline, kui ta ka vaid teadis naise eesnime. Ta võis otsida arvutist küll, aga maailmas on paljusid inimesi kelle nimeks on Kate, ka selles modelliagentuuris kus ta töötas võis olla üks Kate veel.
Raha asi tundus samuti naeruväärne, no 70$ sõidu eest? Kes käiks nii suure summa ühe sõidu eest välja? :D:D:D
Toon välja ka selle armumise, no asjad ei käi ju nii kiiresti, jõudis oma kontorisse mingi 5 minutiga, nägi kirja ja kohe armunud, kui teadis vaid mehe nime? samuti pole loogiline, asjad liiguvad liiga kiiresti.
Üks asi veel, et mata vormid, nagu tegemata, kutsumata on ühe t-ga