Üks mõte mis vahepeal peast läbi käis ning kiiruga kirja sai pandud. Põhineb tõsielu lool (kelle omal, seda ei kommenteeri, sooviti jääda tundmatuks), muudetud on teatud fakte ja samuti ka kuti nime.
NAUTIGE, samuti - loodan, et see ei ole palju palutud - kommenteerige.
Kogu lugu Temast
Ta tuli meie kooli viis aastat tagasi. Ta tuli meie klassi viis aastat tagasi. Ma olen Teda teadnud viis aastat. Ta on mulle meeldinud viis aastat. Tema nimi on Ivo.
Ma ei teagi täpselt, mis mind kõige rohkem tema juures võlus. Tema naeratus on armas, tema hääl on rahustav, tema silmad säravad alati nii müstiliselt ning kunagi ei ole võimalik arvata, mida ta mõtleb ja järgmiseks ütleb. Ta on tark. Ta on lihtsalt... täiuslik. Võib-olla oligi see, mis viimaks saatuslikuks sai.
Sünnipäevaks sain ma talt ilusa ripatsi. Hõbedase südame, punase kivikesega. Alguses ma ei suutnud seda kaelagi panna. See seisis lihtsalt mul karbis. Neli aastat. Neli aastat jälgisin ma teda. Neli aastat armastasin ma teda salaja. Oma südame kõige kaugemas, kõige sügavamas sopis. Neli aastat...
Iga meie vestlus kujunes sõnavahetuseks. Pealtnäha me vihkasime teineteist. Inimesed kõrval muigasid, meie vestluseid kuulates. Need võisid olla küll vaimukad, kuid need olid alati vaidlused, ajasid mind alati närvi, alati vihale. Alati teatasin ma igale inimesele, kes temast rääkis, et ma vihkan teda. Kuigi sisimas ma armastasin. Vägagi. Mõni elunäinud inimene kinnitas pidevalt, et just vihkamisest ongi kõige väiksem samm armastuseni. Neil oli õigus. Need mõlemad tunded on tulvil kirge.
Jällekordselt keset ööd ärgates. Tema pärast. Jõudsin ma viimaks otsusele. Ma pidin seda talle ütlema. Saagu mis saab, ma ütlen seda talle. Plaanisin seda pikalt ette. Seda sammu. Tagasi vaadates näis see hetk nii lihtne, kuid sellel nimetatud momendil näis see lausa võimatuna.
Siis saabus see päev, mida ma olin kartnud. Kogu päeva olid meie vestlused sootuks teistsugused. Nagu ta oleks juba teadnud. Ja kui me viimaks selles pimedas ja vaikses garderoobis seisime, vaikus meie vahel, tundsin ma, nagu tahaks mu süda kurgust välja karata. Ma vältisin tema pilku. Sinine uksepiit näis tollel hetkel palju huvi pakkuvam.
Kuid siis võtsin ma ennast kokku, kartes et naen muidu seda hetke elu lõpuni. Kes oleks võinud tol hetkel arvata, et ma seda siiski teengi? Vähemalt ei paina mind aegade lõpuni küsimus: Aga mis oleks siis, kui..?
Ma võtsin ennast kokku ja ütlesin seda. Otse, vaikselt, ilma mitte mingisuguse naljata. Ta vaikis ja minu süda jäi seisma. See vaikus näis venivat nagu nätsuga. Olin uskunud, et nüüd, kui see on välja öeldud, hakkab mul kergem, kuid sellel hetkel kartsin, et olin oma margi lootusetult täis teinud. Kuni ta oma suu avas. Nagu alati, oli ka seekord tema hääl rahustav ja sametine.
Justkui minu rahustamiseks väitis ta, et on ka palju tobedamaid asju kuulnud. Kuigi tal oli kiire, rääkis ta siiski aeglaselt ja mõnusalt. Iga tema sõna on praegusel hetkel raske meenutada. Kuid see, mis mulle meenub on see, et tollel õhtul vastas ta minu teatele samaga.
Ta käis mul hilisõhtutel külas, me jalutasime, vestlesime maailma asjadest. Ta esitas mulle mõistatuse, mis mind siiani kummitab: Punane kui veri, ilusam kui öö ja ütleb rohkem kui tuhat sõna. Ma ei suutnud seda lahendada. Kuigi see vastus pidi olema nii lihtne, nii käega katsutav. Nüüd ma tean - see olen mina. Tema pilgu läbi - Mu juuksed on punased, kui veri, ma olevat ilusam kui öö ja minu silmad kõnelevat rohkem, kui tuhat sõna.
Kui ma küsisin tema käest ausat vastust, sellele, mida ta minust päriselt arvab, keeldus ta esiti vastamast, teatades, et sellisel juhul ei sooviks ma temaga enam suhelda. Ma ei mõistnud teda. Sest kui ma vastuse temast välja pigistasin, ei suutnud ma muud mõelda, et see oli lihtsalt väga armas.
"Minu arvates oled sa selline inimene, kelle pärast ma olen valmis surmale endale ka näkku sülitama, peaasi, et ma sinu juurde jõuaksin."Kui väga ta mulle ka ei meeldinud, siiski tundsin ma ennast tema seltskonnas lollina. Selle sõna otseses mõttes. Ma olin harjunud faktiga, et olin ruumis kõige arukam ja nutikam inimene, ma armastasin teistele ettesööta erinevaid fakte, oodates et nad nendega toime tuleksid. Kuid tema. Tema oli nagu elav entsüklopeedia.
Järgnev oli puhtalt minu süü. Keegi teine ei saa süüd selles enda peale võtta. Aga korraga, eneselegi märkamata, hakkasin ma teda vältima. Nagu oleks mulle tekkinud Ivo-kompleks. Igakord, kui keegi tema nime mainis, mängisin ma kurti, igakord kui ta mu nägemis ulatusse sattus, olin ma korraga pime, igakord, kui ta mind tervitas, olin ma korraga tumm. Ma tõrjusin ta lihtsalt enda mullist välja.
Meie vahel juhtunust teadsid vaid paar minu lähemat sõbrannat, mitte keegi teine. Ja need sõbrannad ei mõista siiani, mis mul hakkas. Nende arust olime me koos armsad, mis sellest, et meie suhe nii algeline ja varjatud oli. Minu arust oligi nii hea, et me kaugemale ei jõudnud. Sest praegult kardan ma, et tegu oli mu elu kõige suurema veaga.
Ma armastasin teda, kui ma teda vihkasin. Ma ei suutnud teda enam sallida, kui ma teda armastasin. Ja nüüd, kui ma teda jälle vihkan, tunnen, et maailm on täpselt nii, nagu ta olema peab. Kes teab, mis tulevikus juhtuda võib..
Sina muutsid kõik igapäevase minu jaoks eriliseks. Ja mis iganes mu elus nüüd ka ei toimu, tean just tänu sinule, et olen midagi väärt. 
Pealkiri: Kogu lugu Temast. 
10/6/2010, 14:59
