Kaks minu lühijuttu*

pidin kuuendas klassis kirjutama lühijutu[[ei tea, kuivõrd see siin lühijutu mõõdu välja annab]] eesmärkidest. leidsin selle siis kusagilt folderist arvutis ja ei julgenud lugeda isegi, mõtlen et postitan siia ja kuulan teie arvamusi, kui te neid avaldada viitsite, õigemini, kui te üldse seda jura lugeda viitsite. oleksin tänulik, ma kaalun mingisuguse järjejutu sarnase moodustise alustamist, seega oleks mingisugunegi hinnang väga suurepärane. aitäh.
EDIT: leidsin veel ühe põnevus-lühijutu. ma ei tea isegi, mille pärast ma selle kirjutasin, aga isegi mu ema läks sellest hasarti
nii, et sooviks selle kohta ka arvamust.

Esimene.
Kuu aega tagasi maadlesin muusikakoolis klaveri erialal helistikkude harjutamisega. See ei läinud hästi: sõrmed läksid pidevalt valesti, ei olnud aega harjutada loodusõpetuse järeltööde pärast ja mulle üldse ei meeldinud klaverit, eriti veel heliredeleid, harjutada. Hullem seis oli arpedžode ja harmooniliste mollidega. Mul polnud kindlat maad jalge all. Harmoonilises g-mollis läksid märgid meelest ära ja arpedžod tundusid kohutavalt rasked.
Jätsin harjutamise viimasele hetkele, nagu alati. Närveerisin kohutavalt arvestuseruumi ukse taga istudes, põlved värisesid ja pea huugas. Tase oli tõusnud ja seekord pidin mängima lausa neli arpedžot, õpetajatele tuli kindlasti muljet avaldada või muidu oleksin pidanud arvestuse uuesti tegema.
Üks poiss tuli välja, minu kord oli käes. Tõusin kiiruga püsti, unustades hetkeks tasakaalu ja pidin sammu tagasi astuma. Uks avanes uuesti ja mind kutsuti sisse. Klass oli väike, umbne, selle keskel seisis üks vana Estonia klaver. Klahv oli lahtine ja kõla tuli suur. Nurgas istus teine õpetaja, märkmik käes. Ütlesin neile närvilise tere ja istusin klaveri taha. Õpetaja, kes mind sisse oli kutsunud, istus täpselt mu selja taha. Hingasin paar korda rahulikult sisse ja välja, proovisin lõdvestuda, loomulikult see ei õnnestunud. Mõtlesin oma õpetajale, kes mõne hetke pärast saab jälle minu poolt häbistatud.
Alustasin mängimist, sõrmed liighatasid ja panin käed sülle. Alustasin uuesti, kiiremas tempos. Enam ei mõelnud, lihtsalt mängisin, õigemini väljendudes vist soperdasin, need helistikud ära.
Tõusin püsti, laususin häbeliku head aega ja kõndisin punastades klassist välja. Pidin jälle istuma närvesöövad viis minutit klassiukse taga, ise mõeldes ja lootes, et ma ikka edasi sain.
Õpetajad tulid välja, õpilased kogunesid ringis nende ümber. Hetkeks oli vaikus, siis hakkas üks õpetajatest hindeid ütlema. Kuna mina olin viimane, jäi ta enne mu nime öeldes vait ja ütles: “K-s, L-a – mittearvestatud. Pead uuesti tegema.” Pinge langes ja südamelt langes kivi kuigi midagi jäi ikka kripeldama. “Olgu, aitäh,” kraaksatasin, tõmbusin näost uuesti punaseks ja pöördusin minema, kuuldes vaid, kuidas ta hakkas teistele rääkima, mida nad järgmine kord paremini peaksid tegema.
Järgmisel korral sain arvestusest läbi.

Teine.
Mu jalg on viimased kümme minutit tõmmelnud. Hambaarsti vastuvõturuumis ootamisega polnud ma arvestanud sellega, et on olemas selline asi, nagu ootejärjekord. Kirusin ennast vaikselt. Uks avanes ja õde hüüdis: ''Kallaste!'' Tõstsin pea. See oli minu märguanne. Otsisin pilguga inimest, kes oleks nimele sama moodi reageerinud, aga teda polnud. Jäi hiljaks? Võimalik. Keegi rääkis talle meie plaanist? Ka võimalik. Mina ajasin midagi sassi? Võimatu.
Vandusin vaikselt ja laps minu kõrval vaatas mulle suurte silmadega otsa. Irvitasin talle. Nägin, kuidas ta nägu üleni valgeks läks ja pea ära pööras. Rahulolematult vaatasin uuesti kella. Ma teadsin, et ma poleks pidanud Alpi usaldama! Õde oli juba ammu kabinetti tagasi läinud. Korraga kuulsin klõpsatust ja kellukesetilinat. Jälgisin, kuidas kõige ilusam naine, keda ma kunagi näinud olin, kõndis enesekindlal sammul minust mööda. Püüdsin ta pilgu ja esimest korda oma elus ehmusin.
Tema silmad olid tumepunased.
Olin ennast selleks ette valmistanud, aga jäin ikkagi ammulisui talle järgi vaatama. Naine sammus hambaarsti ukse juurde, koputas ning kui uks avanes, lausus: ''Tere, mu nimi on Kallaste, jäin vist paar minutit hiljaks?'' Õde vaatas talle juhmilt otsa, noogutas siis ja avas ukse.
Kui naine oli ruumist lahkunud, kadus pinge ja kõik inimesed näisid lõdvestuvat. Kõik, välja arvatud mina. Jätkasin jalaga sekundipealt vastu põrandat löömist. Jälgisin kella. Minut, viis minutit, seitse, kümme, viisteist. Kabinetiuks avanes ja inimesenahas deemon astus välja. Tema pilk langes üle igavlevate inimeste. Jäi pidama minu peal. Kõndides vaatas ta mulle intensiivselt silma. Võpatasin, kui tundsin kellegi käsi oma lõua all. Minu ees polnud kedagi.
Kui uuesti ukse poole vaatasin, käis kellahelin ja nägin punast kontsa nurga taha kadumas. Tõusin püsti. Inimesed olid lummusest vabaks saanud ja nihelesid ebamugavalt.
Kõndisin ukse poole ja seda avades nägin veel, kuidas ta kõrvaltänavasse kadus. Jooksin üle tee, peatades ühe auto. Kuulsin tagant karjumist, aga pisiasjad olid antud juhul tähtsusetud. Tõttasin kitsast kõrvaltänavast sisse, keerasin lõhna järgi vasakule, paremale, paremale, tupik.
Seal ta seisis, tema taga ainult kivisein. ''Siin sa oled,'' lausus ta mesimagusalt ''arvasin, et sa lõid põnnama.'' Mu lihased tõmbusid pingule. ''Ei iial.'' Astusin sammukese tema poole. ''Tahad mängida, jah? Mängime siis.'' Ta sööstis minu poole ja just siis, kui olin valmis kokkupõrkel temast kinni krabama, jäi ta seisma, kallutas pead ühele küljele ja jäi mind vaatama. ''Sa oled... natuke ilus.''
Seejärel astus ta uuesti kolm sammu minu poole ja kadus siis mu eest, samal ajal, kui igast mu keharakust, igast mu veenist, igast mu mõttest käis üle külmalaine. Toibusin kiiresti ja juba teist korda nägin punast kontsa nurga taha kadumas. Jooksin talle järgi. Ikka lõhna järgi paremale, vasakule, paremale, vasakule, paremale. Ristmik. Nuhutasin õhku ja traavisin uuesti paremale.
Seal ta seisis, umbes kolmkümmend meetrit eemal. Juba ta oli mu ees, meie hingeõhud kokku puutumas. ''Mulle meeldib see mäng,'' sosistas ta. ''Oli meeldiv,'' vastasin ja tõmbasin taskust välja tikud. Nägin, kuidas ta tumepunastest silmadest väljendus ühtäkki hirm. Emotsioon, mida ta ilmselt kaua tundnud polnud.
''Kuidas sa... sa... Seda hoiad?'' ''Väike nipp, millega sa ei arvestanud.'' Tegin karbi aeglaselt lahti, ta oli ikka veel hirmust kange. Tõmbasin tiku põlema ja viskasin talle selle näkku. Kohutav kõrvulukustav karje vallandus õhku ja hetke pärast oli minu jalge ees vaid tuhk. Minema kõndides naeratasin omaette. Tulega võideldes on parim relv alati tuli.

---