Ja nii ongi...

Teen jälle ühe järjekaga algust, algus on imelik, jah ma tean. Aga see on see "tegevusterohke suvevaheaeg" okei, laske heamaitsta..

Kuidas seda nüüd öelda, nii et see imelikult ei kõlaks. Ehh, asi on siis nii, et asi sai alguse siis, kui ma teada sain, et ma jäängi oma peres üksiklapseks. Mu ema ja isa olid nii palju proovinud mulle õde-venda vormida, aga ei õnnestunud. Ma olen muidugi tohutu titefänn, niiet, ma hoidsin neile igal juhul pöialt. Niisiis, ma tahan ise last saada. Ma olen 16, põhikooli just lõpetanud. On 2010 aasta suvi, juuli. Seitsmes juuli. Kakstuhat kümme. Mina, Kristi, olen otsustanud lapse saada.
Pärastlõuna, kell on 16.00. Kristi teeb silmad lahti, uurib toas ringi. Unest ikka veel sassis. Ruum on täis päikesejänkusid, temperatuur ületab 25’te kraadi. See on kindel. Kuigi ema on alati tema pika magamise pärast vingunud, ei tea nad kunagi, kui kaua ta tegelikult magab. Vanemad on ju tööl. Igaüks unistaks vist sellisest elust, nagu Kristil. Kõik tuleb kergelt kätte, peod, raha, riided ja sõbrad. Üksi kodus olemist on tal isegi liiga palju. Ema on mingisugune hea vabatahtlik, kes kõiki aitab ja isa vallavanem. Imelik kooslus. Eksole.

Randa minekuks on vist nüüd juba liiga hilja, see on kindel. – mõtleb tüdruk.
PIDUUUU!! – vanemaid pole nädal aega kodus. Siis on hea jokkis peaga Kaarlile öelda, et ma titte tahan. Olen ma imelik?? Ma peaksin vaimselt piisavalt tasakaalukas olema. Ei juhtu midagi..
Kristi tõusis voodist püsti, silme eest läks mustaks. See juhtus iga kord. Ruttu tõttas ta sassis peaga oma telefoni poole, mis asus laua peal ja valis Kertu numbri.
„Jäääää, Kertuu räägib siinpool!!“ väga tabav teretus Kertu poolt.
„Kuule, tibi, nüüd teeme nii, et täna kell 20.00 kõik minu poole, Kaarel eesotsas, mul temaga tõsised jutud. Kert, Anneliis, Joosep koos on tšikkidega ja tead küll kes, anyways, ma mõtlesin, et kuna ma home-alone siis väikesed joogid minupool??“ plartsatas Kriss(Kristi) kõik Kertule välja.
„Ääääm, okäi siis ä, beib, mm, teeme nii, et ma võin varem sinu poole tulla, tähtsad naisteasjad, tead küll!“ küsis Kertu luba.
„Tule tule!!“ vastas Kriss selle peale.
Edasine läks juba kiiresti. Toad enam-vähem korda, koridorid läbipääsetavaks ja tantsuplats(mis oli elutoa põrand) diivanitest tühjaks teha. Seejärel läks ta ise pesema, tegi kiire meigi ja võrksukad, mustad lühikesed viigipüksid ja punase erksavärvilise maika selga. Jooksujalu tõttas ta poodi. Pidu pidi kõva tulema, see tähendab palju snäkke. Umbes kümnest pakist krõpsudest peaks piisama, arvas Kristi. Pluss palju koka, fanta sprite. Nagu alati…
Pidu oli täies hoos, kõik tantsisid, oli reede õhtu, ilmselgelt olid juba paljud jookidega varem algust teinud. Midagi erilist peol ei olnudki. Joosep nagu alati, ajas igasugust mesijuttu kõikidele kõrva. Umbes „no lähme sinna roosasse tuppa ääää, seal suuuuuuur voodi, tead küll tips!!“
Krissile ei läinud see peale. Korraga olid Kertu ja Joosep kuhugi kadunud, arvata oli, kuhu. Kui Kaarel piisavalt täis oli, kutsus Kriss ta välja suitsupausile.
„Tead mis,“ alustas Kristi juttu, „ma arvan, et ma tahan pere luua.“
PIKKK VAIKUS!
„Sinuga.“ Katkestas Kriss vaikuse.
„Mida sa sogad, sa oled lolliks läinud, kuule, mine maga välja ennast, isegi mina ei ole nii täis, et titejutte hakkaks rääkima!“ plahvatas seepeale Kaarel
„Õeeh, sa ei mõista, Kassu, sa ei mõista, meil oleks koos niiiii hea!“ anus tüdruk
„HEA? Mis siin head on, ma olen 16, saan isaks, olen eluaeg autotöökoja mehhaanik, teenin oma närused 9000.- vast kuus välja, sööme peost suhu ja oleme ÕNNELIK PERE?“ see jutt tegi Kristile haiget, ja väga, „Bitchh, sa oled nagu väga ära pööranud. SAAD SA ARU, ma tahan PIDU, teisi naisi ja vabadust.“
Kristi ei suutnud seda enam kuulata, tal jooksid pisarad mööda põski alla. „Olgu, rahu, ainult rahu. AHH PÕRGU SEE! MINE MINEMA, PALUN, LIHTSALT LAHKU, enne kui ma midagi rumalat teen!“ röökis ta häält koomale tõmmates.
Kaarel tõusis otsustuskindlalt püsti, kustutas suitsukoni, näppis korra telefoni ja siirdus rõduuksest sisse. Hetk hiljem oli kuulda, et muusika pandi vaiksemaks ja rääkima hakkas Kaarel: „Okei, sõpsutarid, ma pean leebet tegema siit, see ya later!!“
Kõikide suudelt tuli välja vaid küsimused „Miks? Kus? Kes?“ Ega see olnud tegelikult väga nende asi ka.
Muusika pandi jälle põhja, ja elutuba hakkas ülerahvastuma. Kriss istus aga ikka nagu soolasammas. „Ahh,metsa see..“
Järgneb…

Kriitika tasuks ennast ära, aga häid komme tahaks kaa :)
Ette tänades, Liiiina :)

OMG see on nii hea kuidagi.
Mind kutsus lugema kohe see, kus hakkas rääkima, et tahab last. Kuidagi teistsugune.
UUUT NÕUAN *karjun*
Ohh uut osa ootan:D Nii heaaaa:))))

Eks varsti saab kah, mul poolepeal, aga asi on selles, et ma viibin nii vähe aega kodus ja üldse arvuti taga (suvi juu, daah) aga ma proovin max 2 osa enne laagri algust valmis teha. ehk siis enne 15dat juulit. Aga tore, et meeldib. Kriitika oleks ka teretulnud :)
Te võiksite mind kuidagi ärgitada, noh, ideid anda, muidu ma ei oska kuidagi edasi teha. Ma ei taha sellest mingit rämedat pubejuttu teha, ala sain lapse, elu on läbi. Tahan mingit intrigeerivat sisu ja edasiviivaid sündmusi, nüüd on vaja see kõik veel välja mõelda, ja WORDI kirjutada

LIIIIINA :)

MA LISAN UUE OSA!! AJEEE! okei, see ei ole nii hea kui eelmine vist, nati kahtlane. Aga seeeest loogiline. KRIITIKAT PALUN!

2.osa

Umbes kella kaheks päeval olid kõik külalised lahkunud. Kriss lamas elutoas nurka lohistatud diivanil, aurav kohvikruus käes. Ta polnud ennast kunagi nii halvasti tundnud nagu täna. Esiteks selle pärast, et tal oli kohutav pohmakas, ja teiseks, see, et Kaarel talle põhimõtteliselt korvi andis. Kaarli sõnad kummitasid tal ikka kõrvus.
Kuidas võib üks inimene nii palju haiget teha. Oma sõnadega, varsti ka oma tegudega, ma arvan.
Maailm käis keereldes ümber Kristi. See on reaalsus, korrutas ta endale. See ma olen, tahan ma seda titakest, või ei. Elu rööbastes on minu jaoks liiga palju palutud.Terve päeva konutas ta kuskil majas ringi tuulates. Esialgu koristades, tegi algelisest diskoplatsist taas elamiskõlbuliku, alkopudelitevaba elutoa. Umbes kella nelja paiku, kui pärastlõuna päike enam nii ere ei olnud, helistas Kertu.
„Õuuu, kuule, on sul väga sitt?“ päris Kertu tibihäälega nagu ikka.
„Elan üle, mis siis?“ vastas Kriss külmalt, tal ei olnud erilist tuju ennast kuhugi vedada. Kõige rohkem oleks ta praegu oma telefoni nurka visanud ja magama kobinud.
„Käime korra rannas, vesi pidavat täiega soe olema. Ainult meie kahekesi, tead küll, ma tahan endast ja Joosepist rääkida!!“ anus tibi ikkagi.
„Okei, mis kell me kai ääres kokku saame?“ andis Kristi järele
„Ohh, noh, mingi 15 minutiga?“
„Okei, teeme nii.“
Ta viskas oma telefoni telekalaua alla, korpus tuli lahti, aku seest välja. See juhtus iga jumala kord, kui ta liiga väsinud oli, et see kuhugi laua peale panna.
Peale oma logu mobiili remontimist pani ta kiiresti selga uued bikiinid, mis oli muuseas punased, tema lemmikvärv. Need oli ta alles kallist pesupoes ostnud, firmakad siiski. Kehakatteks kaunistas teda lilleline maksikleit, mis nägi tema seljas jumalik välja. Kristi keha oli selleks kleidiks loodud. Rätiku pistis ta rannakotti, telefoni ja koduvõtmed sealjulgas.
Kell tiksus halastamatult viie suunas, tal oli ainult 5 minutit randa jõudmiseks. Kui ta seda avastas, pani ta paaniliselt plätud jalga ja keeras koduukse lukku. Andis kassile pai ja tegi vehkat. Kriss tundis ennast kui vargaplika, kes oli lihtsalt imelikult riides. Suvi on ju, ja mul on nii poogen mida teised mõtlevad! –unistas ta endamisi.
Jooksujalu tormas ta liiva sees, et õigeks ajaks ikka kohale jõuda. Lähemale jõudes aeglustas ta sammu, võttis päikeseprillid eest ja jäi uurima. Keegi oli Kertuga sealsamas. Nad rääkisid. Poiss oli talle imelikult lähedal. Kes see oli?
Kristi jalutas lähemale. Kertu oli teda märganud ja lehvitas talle erutusest. Järsku hakkas poiss tema poole jooksma. Mida paganat ta teeb? Tuleb aitab mu seelikusaba tõsta või?- Krissi iroonia oli vahel talumatu. Tundmatu noormehe lausa säras nagu see sama pärastlõuna päike oma täies hiilguses.
Varsti hakkas talle eilne öö meenuma.

Ma olin vannitoas, pesin nägu? Jaaah. Keegi tuli sinna.. TEMA ? ei saa olla, see pole tema moodigi, või on? Kes ta on? Ma pole teda elusees näinud, vist.... Mida ma siis tegin. Aam, ma hakkasin teda välja ajama, aga ta ei läinud. Seesama tüüp vist hakkas mind seal vetsus taga ajama.. Ei, ta tahtis aidata. Mis mul siis viga oli? Mu pea? Selle pärast mu pea verine oligi… Aa, see oli sääsk, ma lõin ta oma lauba peal sodiks, ja ta oli verd imenud, mu pea oli seetõttu verine, ma pesin seda. Ja ta tuli mind aitama.. Mis edasi sai? Kurat ma ei mäleta.
Noormees jõudis temani…
„Heiiii!!“ säras too nägus kutt ja kallistas Krissi.
PUNKT PUNKT PUNKT……..

Teistsugune, aga heas mõttes teistsugune. :)
Natuke pikemad osad võiksid olla.
Tahaks edasi juba lugeda.

Meeldib .
Uut .