See ongi nii..

Täna õhtul, umbes poole kolme ajal öösel lõpetasin raamatu ''noorkuu'' lugemise.
Kuulsin kuidas miski mu akna taga krabises ja sahistas. Tegelikult on mul elu aeg olnud kogu aeg väga hullud paanikahoog ja vahetevahel kujutan ka asju ette, aga see oli tõsi.. ok, tegelikult ütlen ma nii iga asja kohta. Aga see ei peta mind ära... See ongi TÕSI! Noogaad, kaua ma kirjutan juba seda.
Oletasin siis, et see on mingi järjekordne ettekujutus, mõtetus. Keerasin voodis teise külje, peaga seina poole.
Uinusin, kuid kuulsin ikkagi oma luulusid, nagu keegi oleks sõna otseses mõttes rõdu uksest sisse tulnud. Nüüd olin juba nii hirmunud, et kui mu telefon minu juures oleks olnud, oleksin ise omale hullumaja auto järgi kutsunud.
Ohoo, siin mu telefon ongi, avasin klapi. Keegi sööstis läbi mu toa, ausalt. Kell oli pool seitse. Sulgesin silma luugid ja tõmbasin kõvasti õhku sisse. Mmm... mingi hea lõhn. Kindlasti see uus parfüüm mille ma võitsin.
Uni, võrratu uni...
Külm hakkas ja keegi puudutas mind, tal olid jääkülmad käed ja ta lõhnas nii hästi. Tuntsin oma kõrri sisenemas külmasi, jäiseid kihvu. Kõik mu seest tõmbus kokku, külm hakkas, jõudu jäi väheks. Ma ei pea vastu...


''Katherine, kas sa kuuled mind?'' see oli võõras hääl. ''Sa oled kolm päeva koomas olnud. Tegelikult sa küll piindlesid valudes, arvatavasti epilepsia. Kas sa olid viimasel ajal kuskil vilkuvas toas, või jõid alkoholi?'' Ma ei suutnud oma silmi avada, sest toas oli nii valge ja nii soe. Selle mehe hääl mõjus nii hästi. Hakkasin oma suud avama, kuid peale hädiseva hääle ''öö'' ei tulnud sealt küll midagi. ''Tooge vett, palat 415'' Ta röigas nagu hull, hullumeelne. Nüüd ei arva ma enam kunagi et mina olen see kes hullumajja peab minema. ''Me leitsime su tänavalt, mida sa seal tegid? Kust sa pärit oled, mis on su nimi? Su rahakotis oli ainult ''Katherine'' ja sa juu saad aru, et selle järgi on väga raske sind kindlaks määrata!'' Ma olen juu elus, miks ta mind piinab. ''Ma'' köhatasin ja avasin silmad ''Ma olen Katherine-Kelly King ja ma olen kaheksateist aastane'' tirisin õhust mingi meeldiva lõhna ja hetkega olin püsti. ''Preili, teil ei ole kohe kindlasti kõik korras!'' ta tuli minu juurde, et mind voodisse suruda.
Ma olen riides, ja ma olen lumivalge. ''Ma palun teid, heitke voodisse'' vaatasin teda hämmeldunud pilguga kui ta minu suunas oma suuri käsi sirutas, ta tahtis mind rünnata! Silmad käisid ringi ja ma ei saanud midagi aru, mind valdas kohutav egoism ja päikesekartus. Ümber minu olid sädelevad asjad, nõelad, süstid, kandikud. Laual oli kohutava haisuga supp.
Ma polegi juu veel hinganud Nii minu moodi teha selliseid avastusi. Tõmbasin kenakese kopsutäie õhku ''Doktor, te lõhnate nii hästi'' Surusin ta voodile pikali, ise istusin kaksi-raksi tema peale ''Preili, palun jätke'' võtsin ta lipsust kinni ja laulsin talle ''Uinu mu väike, kallike sa...'' surusin oma kihvad talle kõrri. Miks ma küll enne ei ole tulnud nii hea roa peale? Kuulsin ukse taga liikumist, aga see ei huvitanud mind, ma leitsin selle mida olen otsinud, vere...

Mind valdas kohutav rahu. Keegi hakkas selle saatana ukse poole tulema. Ma ei tea täpselt kuidas, aga ma kuulsin ja taiusin seda. Ausaltöeldes võis ta olla umbes viiekümnendates naine, kes käib pesemas korra nädalas. Ta lehkas juba kilomeetri kauguselt. Kas sellise hiugeeniga inimesed võivad haiglas töötada?

Minu võimalus oli joosta, ei. Minu võimalus oli aknast minna. Jah, see oli minu võimalus. Avastasin end ikka veel selle koletu mehe otsast, tema lipsu hoidmast. Lasin ta lipsu lahti ja lükkasin ta pea kõvasti voodile. Vaatasin viimast korda ta elutuid silmi, need kiirgasid hirmus.
Tõusin ning paari sammu pärast juba avasin akna ja hüppasin sealt alla.
Kuulsin koletut kiljatust ja kümneid jalapaare jooksmas. Ei mitte tänaval, vaid haiglas, palatis 415.
Nüüd oli minu võimalus mida ma kasutasin. Kõndisin pea maas oma kodu poole. Õnneks sai ''härra doktorist'' kõht täis, ja ma ei söönud tee peal ära ühte väikest tüdrukut. Ta nahk oli siidine ja pehme, nii õrn...

________________________________________________________________________________

Palun komenteerige, kritiseerige, et teaksin paremini kirjutada. Onju? :) muide, selle tüdruku nimi tuli ühelt mu ema lemmik näitlejalt...

Haah... Väga huvitav. Taaskord midagi uut :)

mega suured tänud eelmise jutuga läks nii et keegi ei komenteerinud kuna ma nii kanatamatu ka, siis vaatasin et mingi jama ja kustutasin ära

Kloppisin päris kaua aega uksele, võtmeid juu keegi ei kavatsenud mulle anda. See uks oli ka mingi nõme puuhunnik. Mulle aitab- lõin täiest jõust.
''uups'' ukses oli kerge auk, aga pole hullu.
Rammisin ennast siis järelejäänud uksest sisse. ''niiet, igavesti kaheksateist, või mis?'' öm.. mida?! Kuidas mu ema seda teab. Õnneks ma ta nägu ei näinud, kuna ainult pool minust oli uksest sisse ramminud ennast. ''Mida?'' igavesti ma nüüd kindlasti mingi mõtetus vanuses pole. ''Vampiir oled juu, arvad et ma ei tea, arvad et ma ei tea!!??'' ''Mis toimub, ema? Mida sa räägid?'' Surusin ka oma pea uksest sisse ja vaatasin ta pisarates silmi. ''Palun ära tule mulle lähedale'' ta jooksis kööki ja ma kuulsin kuidas ta toolile istus. Jooksmine oli rumalaim asi mida ta teha sai, sest see ajas mu vere keema ja kui ta mu ema poleks olnud, oleksin ma ta oma eineks ristinud. ''Ema, seleta mulle'' tõmbasin ka endale laua alt tooli ja istusin sellele. Ema tõusis kohe ja läks sügavkülma kallale. ''Säh, võta, ma tegin selle sulle ennem soojaks'' Ta ulatas mulle suure kausi mingi verega, lõhna järgi oli see põdra veri.
Haarasin kausi kahe käe vahele ja kallasin kogu kausi omale kõhtu. ''Pühi suu ära, sa oled nagu mingi metslane muidu!'' Nojah, emale ikka vastu ei hakka niisama. Tegin siis mida kästud.
''Vaata, su isa oli ka... kuidas öelda, vampiir. Alice ennustas meile, et sa sured pool aastat enne kui saad üheksateist, see aeg oli käes ja su isa, Edward, muutis su ära'' ''MISASJA?! Ma ei saa midagi aru! Räägi kõik ära!'' Kuidas see võimalik on? Ma ei saa midagi aru! ''Alguses oli mu nimi Isabella Marie Swan, siis muutsin ma selle Stephenie Meyer'iks ja nüüd... olen ma Katie King''
See järeldus oli natuke liiga otsekohene ''Seega on KÕIK need raamatud sinu kirjutatud, sinu! Mina olengi see õnnetusehunnikust laps kelle sa sünnitasid! Onjuu nii?!'' Ma karjusin ja nutsin, laamendasin ja loopisin taldrikuid. ''Kath, rahune'' See ei olnud enam ema, keerasin raevunult ennast ümber. Seal seisis piltilus mees, poiss. Sama vana kui mina. ''Edward'' sosistasin, ja vaatasin oma musta raevunud pilguga oma isa. Kelle tõttu ma olen selline koletis, tapan, ma olen peletis, kohutav!
''Nüüd on siis see aeg, kui te meie juurde tulete'' Edward oli ilusam kui filmis. Tegelikult polnud ta ültse nagu filmis, ta oli nii ilus... Võimatu. Vahtisin teda ja ainult teda, varba otstest- kõige kõgema juuksetutini. See aeg tõusis ema ja võttis noa. ''Bella, mida sa teed?'' Edward möirgas üle kogu tänava, aga mina, mina ei saanud temalt silmi. Mind ei huivitanud mida ema tegi.
Tuntsin oma ninna tungivat teravat vere lõhna, see oli magus veri, maasika lõhnaga. Keerasin ja mu silmad tõmbusid tumepunasteks. Astusin sammu. Edward jooksis mulle ette ja haaras must kinni. ''Sa ei tohi nii teha, kunagi!''
See pilt põrandal, ema, läbi lõigatud kõriga, veri, magus veri. See jäeb mulle igavesti meelde, igavesti.
Edward tiris mu suurde musta autosse. Seal kinnitas ta kõiksuguseid turvavöösid. Mina aga istusin tumepunaste silmadega, vahtisin tummalt ja liigutamatult oma maja...

Sõitsime vist 200'ga. Edward oli kurb ja nutune. ''Edward kuule, sa lubasid juu emale, et kui ei ole teda, ei ole sind..'' ''Ma tean, aga Kath, mul oled sina ja ma ei tohi sind üksi jätta, pealegi saatsin su vanaisa teda päästma. Niiet, õhtuks saame teada mis edasi toimub'' Ülejäänud sõit kulges kohutavas vaikuses. Õige pea oli suur silt ''FORKS!'' ''Me oleme kodus'' ta ohkas kuuldavalt ja mõtles mida järgmisena öelda ''Kas sa oskad ka mu mõtteid lugeda?'' kui ta seda oskab, on mul elu lõpuni tema ees piindlik, niiet ma tõsiselt loodan, et sain oma ema ande, ehk siis selle et ükski nõidus või mõni muu asi ei mõju mulle. ''Ei, sa oled suhteliselt keeruline''
Keerasime ära kuhugi metsa vahele, seal oli kõik nii nagu ema oli kirjeldanud, isegi ilusam. Varsti hakkas paistma ka see kurikuulus maja. Ta sõitis läbi hoovi ja otse garaaži. Üritasin neid vastikuid pandlaid ja turvavöösid lahti sikutada kuid arvatavasti olid need just vampiiridele mõeldud. Huvitav kui nad autosid ostavad, kas nad siis küsivad ka ''palun vampiirikindel auto'' või kuidas see neil käib...
Edward hüppas autost välja ja avas minu ukse. Kiiresti võttis ta lahti kõik pandlad ja turvavööd. ''Tule'' ta võttis mu ümbert kinni ja viis valge ukseni garaaži paremal seinal. Garaaž oli nii puhas ja ilus, ma isegi ei suutnud seda uskuda. Ta avas ukse ja teisel pool seda oli kari vampiire. Just kari, sest nad pole inimesed, vaid koletised, loomad, vereimejad. ''Kath'' Else hääl kajas mu peas. Ta tuli minu poole ja hakkas mind embama ''Ära tee!'' röökisin kõvemini kui enne oleks suutnud ette kujutada. Kõik nad ehmatasid- Rosalie, Emmett, Alice, Jasper ainult Carlisle oli rahulik. ''Ja sina! Sina pidid mu ema päästma minema!'' karjusin Carlisle peale. ''Kath, ta lõikas oma kõri läbi. Sinna ei saa midagi teha'' Jajah, ajagu nüüd pada. Tegelikult on ta lihtsalt harimatta arst, veame kihla et enamus inimestest imeb ta vere välja, kui nad surnud on.
''Tõesti Kath, äkki ma viin su üless?'' Edwardi arvates on ka kõik jumala ok. Nüüdsest hakkas kasutama kuradi ok, see on ka üks fakt, millega mul leppida tuleb. ''Oleks vist tõesti parim, kui sa ta rahunema viiksid'' Pakkus välja ka Esme ''Äkki tahad kuuma linnu verd?'' pakkus ta veel ''Kas ma olen sinu arvates mingi VAMPIIR, et ma VERD joon? Aga ühe kakao võid küll tuua'' Carlisle itsitas omaette pihku. Enam polegi Jasper perekonna nõrgim lüli, mina olen. Kuigi ma ei kuulu sinna perre.
Edward juhatas mu üless korrusele ''Hiljem tutvustan sulle maja, präegu mine puhka minu toas'' ta tegi mulle ukse lahti ja ma läksin sisse ''mm.. kuidas ma puhkan, kui siin pole tekki, patja ega voodit?'' ''Oota korra'' ta pani kiiresti mingi klassika käima ja ise läks alla.
''Tekki, patja! Meie uus vampiir pole ilma harjunud!'' See oli kindlasti Rosalie kes oma krohvi kihi alt sõna sekka ütles.
Õige pea tuli Edward tagasi suure suleteki ja padjaga. Tõusin diivonilt ja võtsin ta käest mulle mõeldud asjad. ''Aitäh'' pomisesin vihaselt. ''Palun, palun''
Panin teki ilusti diivonile ja pugesin sinna sisse. Padja jätsin esijalgu puutumatta. Klassikaline muusika.. Pole seda veel enne nii ilusasti kuulanud, iga noot peitis endas kirjeldamatut emotsiooni.
Edward kritseldas midagi oma märkmikku ''Ma ei teadnudki, et klassika nii ilus on''

Suht lahe, paar väikest viga on kahjuks sees:
präegu - praegu
diivonile - diivanile

Ja ma ei saa aru, miks siis selle plika ema endal kõri läbi lõikas ja eemhh, ta ema oli Bella või? Kui nii, siis Edward ei tohiks nii NORMAALSELT käituda, sest kui ta sai Noorkuus teada, et Bella "sooritas" enesetapu, siis läks ta Volturide juurde ja üritas nende tähelepanu saada, et nad ta ära tapaksid.

jamh, seda präägu-prägu ja ültse selliseid sõnu ma ei oska noorkuud olen lugenud küll, aga minu mõtte jälgi on Edwardil nüüd Kath, aga ega ta nii normaalselt ei käitugi.. kohe saad teada ka..

''Mida sa seal kirjutad?'' sulepea lendles ta käes nagu pilv taevas ja ta ise säras nagu täht. Esme hõljus Edwardi tuppa ja ulatas mulle tellitud kakao, tegelikult oli ta oma jutu järgi käinud sellele Forksis järgi. Igatahes, haises see küll halvasti. Võtsin tassi kindlamalt kahe käe vahele ja rüüpasin, enne kui selle alla neelasin sülitasin selle valgele vaibale. ''Mis asi see veel on?'' ägestudes hüppasin diivanilt püsti ''See on sinu kakao, ma juu soovitasin sulle sooja linnu...'' ''Ükskõik, mina hakkan toituma nagu normaalne inimene, ma ei kavatsegi verest toituda'' Marssisin toast välja, treppist alla ja paugutades kadusin välisuksest välja.

''Edward, on sinuga ikka kõik korras?'' Esme kummardus ja võttis Edwardi ümbert kinni. ''Ma ei tea mida teha'' Ta silmadest hakkas langema soolaseid pisaraid, ka Esme hakkas nutma, kuigi tema pisarad olid eelkõige tingitud tema poja pisaratest.

Mulle aitab, mina kaon siit vastikust kohast, ma saan ise hakkama. Täiesti ise, esmalt lähen kirjutan ennast kooli sisse ja siis..
Minu teelt lipsas läbi kits, ta jooksis, ja mul oli kõht tühi. Läbi keemia ja füüsika seaduste rikkumise jooksin ma talle järgi. Natukene veel... Natukene... Lõikasin ennast läbi metsa otse kitse kõrvale ''Ma ei suuda'' hüppasin talle selga kinni ja surusin ta maha. Mu valged kihvad äratasid temas piisavalt hirmu, ta siples ja rabeles. Eemal metsas nägin ma üht väikest, hirmunud kitse. Ta silmad olid mustad ja seal tilkus väikseid pisaraid. Kui ma oma saagi juurde kummardusin tegi ta veel haledat häält... see hääl oli nii armastav. Ma lasin selle kitse lahti, ta jooksis kogu jõust. Ka tema poeg jooksis. Enne kui nad täiesti võssa kadusid jäid nad veel korra seisma ja vaatasid minu poole tänuliku pilguga. Ma ei tahtnud olla koletis... Ma ei taha kellegilt võtta ta ema, isa, last...

Edward vabastas ennast Esme haardest ja hüppas aknast esimesele puule, mis talle vastu tuli. ''Edward, tule tagasi''

''Edward tule tagasi'' Kuulsin ma maja juurest Esme häält. Ei imesta kui pool maailma seda kuulis. Langesin põlvili ja hakkasin nutma. Nutsin oma viis minutit, kui minust lendas üle mingi vari. Ma ei teinud sellest välja. See vari lendas minust uuesti üle.

__________________
Vabandust kirjavigade pärast, palun komenteerige

Enivei, mul pole õrna aimugi mis seal edasi toimuma hakkab, aga hetkel pean ma ära minema, niiet ei saa kirjutada.

teletupsik kirjutas:

jamh, seda präägu-prägu ja ültse selliseid sõnu ma ei oska noorkuud olen lugenud küll, aga minu mõtte jälgi on Edwardil nüüd Kath, aga ega ta nii normaalselt ei käitugi.. kohe saad teada ka..

Einoh, asi on selles, et Edward LIHTSALT EI SAA Bellat nii jätta. Ta ei tahtnud Bellat vampiiriks muuta ja see ongi juba midagi. Nende lapse nimi oli tegelikult Renesmeé.. Ja mis sa arvad, kas Edward tunneb ennast hästi sellepärast, et tal on nüüd Kath, tema tütar?
MA olen kindel, et Edward jääks sinna ja üritaks Bella päästa, mitte ei laseks jalga ja oleks enda tütrega edasi.

nosorri, ma pole ühtegi raamatut peale videviku ja noorkuu lugenud, ma tõesti ei teadnud nende päris lapse nime, ja isegi seda kas neil oli ültse laps. aga ma üritan seda juttu kuidagi parandada... aga aitäh, et parandad.

Vaatasin siis üless, seal oli tohutult suur kotkas. Kindlasti oli ta vampiiri-libahundi-nõidade-võlurite-sookollide maailmast. Ta lendas mulle kohutavalt lähedale, kõigest paar meetrit oli minu peal tema suurtest küüntest. Üleval puul nägin ma midagi liigutamas, kissitasin oma silmi ja ähmaselt sain aru et see oli Edward. Ta märkas, et mina teda märkasin, selle peale hüppas ta kõrgelt kuuselt otse kotkale selga. See aeg oli mu hing kinni kuna iga päev juba ei näe, et keegi vabatahtlikult kuskilt kõrgelt alla hüppaks. Nii kõrgelt! Lind ei kukkunudki alla nagu ma lootnud olin, vaid lendas aina kõrgemale ja aina kiiremini. ''Mis toimub?'' Sosistasin rohkem omale...
Tõusin ja jooksin maja poole. Mu jalad olid nagu rattad, pigem veeresid nii et mina ei pidanud neid eriti liigutamagi. Kahjuks ei õpetanud keegi mulle hoo pealt seisma jäämist niiet komistasin trepil ja lõin ennast korralikult ära. ''Hallo, keegi, kes see suur kotkas oli?'' Majas oli vaikne, liiga vaikne. Kedagi vist ei olnud, kasutasin siis juhust ja läksin lähima ukseni. See ei olnud köök aga ma ei loobunud ja otsisin kööki. Käisin läbi päris ilusatest tubadest. Ka teise korruse sain läbi otsitud kuni leitsin köögi. See oli vähemalt sama ilus kui terve ülejäänud maja. Laual oli valge kauss õuntega. Ma ei kujuta küll ette miks neil õunad kodus on aga sellegi poolest pakkusin omale ise istet ja õuna. Õunad nägid välja küll piisavalt punased ja valmis, kuid nende lõhn tekitas minus iivelduse. Alles siis tuli mulle meelde mu ema, kodu. Mul pole õrna aimugi kus ma olen, kus on mu kodu, kus mu ema on..
Nüüd olen ma üksi koos vampiiridega, ma ise olen ka vampiir. Enne käisin ma koolis ja lasteajas ja mul oli kass. Kui mul siin kass oleks, ei elaks ta üle tunni. Aga kõige tähtsam- ma olin õnnelik.
Ma mäletan oma esimest esinemist, see oli näitlemisega. Etendasime Okasroosikest, mina Okasroosike. Enne esinemist kadus ära üks mu king. See etendus oli natuke ümber tehtud ja ma pidin mõlemad oma kingad jätma trepile.
Kõike seda mõeldes tekkis mul kohutav raev, masendus. Ma nutsin nagu segane. Ma ei saa enam midagi aru! Kõik on liiga raske...
Kodus lõhkusin ma alati asju kui olin vihane või kurb, miks mitte siis siin ka midagi lõhkuda?
Läbi pisarate tuvastasin ära laua piirjooned ja haarasin sealt kinni. Lükkasin laua tagurpidi ja loopisin toole.
Lõpuks istusin ma põrandal ja nutsin kogu hingest, mu ema on surnud ja mina olen vampiir.
Ja kuhu läks see Edward? Ja kõik teised, kedagi juu pole... Äkki nad kolisid ära ja jätsid mu üksi siia!?

Istusin üksi keset maja, mu jalad olid minu vastas ja sama elutud kui kogu mu keha. Ootasin... Ootasin... Ootasin... Kedagi ei tulnud, suur kell vasakul pool seina ajas mu hulluks, lugesin iga sekundit, minutit, tundi kui olin seal istunud.

Möödas oli juba päev sellest kui sinna istusin, mitte kedagi ei ole. Ma ei saa enam mitte midagi aru, mul ei ole mitte kedagi. Äkki oli see kuidagi Edwardi ja selle linnuga seotud?

__________
nüüd tuli veel ebaloogilisem osa, seda vist polegi mõtet jätkata

Okei, aga mis see lind nüüd sinna puutub
No kuule, kui sa oled läbi lugenud Noorkuu, siis sul peaks aimu olema, mida Edward teeks kui Bells surnud oleks! ._.

mhm, nõus teie mõlemaga, suht mõtetu lugu, aga ma siin niisama oma lõbuks kirjutan Tegelt alguses see ei pidanudki olema mingi videvikuga seotud, aga siis kuidagi läks...

Imaginary ahja.. ma tahtsin sinult küsida veel, et kust sa muidu loed/kuulad neid videviku osi, kui võib küsida ?

Emh, päris hea, ma pole eriline kriitik sest am pole Videviku fänn aga..Mnjah.
See on igatahes hea et Bella swan=Stephanie Meyer
Muidu natuke segane.

Haha, väga hea Ma naersin kogu aeg, ma ei tea miks
Aga ee, mis seal vahet on, et Reneesmee või kes iganes Edwardi laps oli, see on ju Fanfic Ja seal ei peagi kõik sama olema, muidu võiks raamatut maha kirjutada ju.