Peculiarity -- Omapära [[8]]

Minu ei-tea-mitmes-katse kirjutada üles oma ideed ja muud segadused mu peas siis järjejutu kujul.
Kriitikat paluks kõvasti.
Vabandan kirjavigade puhul ja juhul, kui see asi siin lihtsalt pooleli jääb.
Mul on lihtsalt motivatsiooni vaja.
Teised osad ei tule nii pikad kahjuks, kuna kohe-kohe läheb kiireks.

Peculiarity -- Omapära [[1]]


''Jah, okei, ma siis tulen.''
''Nonii, ma luban, et sul on seal väga lõbus.''
''Ma usun jah.''
''Aga okei, siis seal näeme, eks, kullake?''
''Mhm, head aega.''
Jess.
Ma arvan, et kõik sai alguse sellest vestlusest.
Muusikalilaager, kuhu ma augusti lõpus minema pidin, oli suve jooksul alati kuskil küsimärgi all mu tagumistes ajusoppides vedelenud, aga tänu sellele TÄDILE ja sellele kuradima AIAPEOle sai see äkki reaalsuseks.
Ja mis mõttega?
Jamh, edu mingisuguse mõtte leidmisega sellest asjast.
Vot.
Järgmiste päevade jooksul toimus palju.
Näiteid?
Minu sünnipäeva pidu (peod), vanavanatäditütre matused ja ühe ärahellitatud jõnglase nimepäev, mida pidi ilmtingimata tähistama. Ma ei pane oma lapsele nimeks Karoliine ka siis, kui mulle pakutakse 10 miljonit eurot ja võimalus titest lahti saada. Vot, kuidas saab üht nime poole päeva jooksul vihkama hakata.
Aga sellest me ei räägi.
Põhimõtteliselt ma läksin siis paari päeva pärast sinna muusikalilaagrisse.
Juhhei...?
Kodust lahkumise päeval, õigemini hommikul, täpsemalt kell 1, äratas isa mind ülesse.
''Sa pidid mind pool kaksteist äratama!'' hüüdsin ma tigedalt sellele habemest näole.
''Ma mõtlesin, et lasen sul magada, sa läksid nii hilja ju voodisse ja kõik...'' jõudis see ohmoon öelda enne, kui ukseavast kadus, kuhu juhuslikult ähvardas lennata üks roosa padi. Ma vihkan roosat.
Ohkasin ja venitasin ennast voodist välja.
Suundusin otse vannituppa ja käisin dušši all. Viimastel nädalatel oli lihtsalt väga palav olnud.
Nii palav, et riided kleepusid keha külge ja sa muutusid lühikese ajaga selliseks nunnuks higikoseks. Kui selline asi sind ei häiri, siis... ma ei teagi, kuidas seda sulle öelda nüüd... Sul on midagi viga.
Kui olin ligunemise lõpetanud, kuivatasin ennast kiiresti ja panin rõivad selga nagu normaalne laps muiste. Siis hakkasin riideid kohvrisse loopima ja kui nüüd aus olla, pabistasin, kas kõik sai kaasa ikka.
Kui mu tuba paistis olevat enam-vähem lage, logistasin kohvri koridori ja potsatasin ise rahulolematult sinnasamma istuma. Njäu.
Mulle meeldib istuda. See on kusjuures üks vähestest asjadest, mida ma naudin ja ma teen seda tõesti lustiga.
No nii ma siis istusin seal kohvri kõrval umbes pool tundi. Lõpuks, kui ma tundsin, kuidas mu suur tagumik juba täiesti tuimaks oli tõmbunud, tuli isa vannitoast välja ja väitis, et tema on juba pool tundi oodanud ja ta selg on seismisest haige juba. Hmph. Perekonna värk? Ohkasin uuesti (ja kuuldavalt) ning tõusin (vaevaliselt) püsti.
''Mis on?'' küsis paps üllatunult.
''Ah... ei midagi, väsinud olen.''
''Nii, et ma tegin õigesti, et sind hiljem äratasin, jah?'' ütles ta võidukalt.
Jäin mõtlema ja silmitsesin mõnda aega tema nägu.
Ta silmad sädelesid võidukalt, raseeritud habeme jäänused vahtisid näkku nii laubalt kui särgikaeluselt ja tal oli liiga palju kortse. Me olime päris sarnased.
Ma mõtlen, et noh, kehaehituselt ja nii, kui õllekõht välja arvata.
''Ei,'' vastasin ma lihtsalt, võtsin oma kohvri, lohistasin selle lifti juurde ja vajutasin ''alla'' nuppu.
Järgmine asi, mida mäletan, oli autost välja astumine. Minu kahjuks olin ma jalga toppinud väga nooblid lahtised linnakingad. Juba nägin, kuidas varem kohale jõudnud plikad mind passisid ja kahtlaseid pilke minu suunas saatsid. No mis teha.
Võtsin oma kohvri pagasnikust välja ja suundusin majade poole.
Tuba number viis, jah?
Vedasin ülalmainitud kohvri teisele korrusele ja edasi ka. Tuppa number viis.
Kellegi kodinad olid juba parempoolse voodi juurde visatud ja aknaalune voodi oli vist vaba. Toa keskele jõudes märkasin voodit, mis jäi kohe uksest paremale ja mida esmasel vaatamisel tähele ei pannudki. Täiuslik.
''Tere,'' kostis äkki mu selja tagant. Pöörasin ennast kiiresti ümber ja mulle vaatas otsa blond punnidega paksuke.
Mida. Iganes.
''Tere. Ee... ma olen Heleene.''
''Ma olen Caroly.''
''Hömn, okei,'' ütlesin ja kõndisin toast välja tagasi isa juurde, kes rääkis parajasti sellesama TÄDIga, kes oli mind siia luninud.
Üks pluss siin laagris – pole rõvedaid vastassoost isikuid.
Olen juba ammu loobunud igasugustest suhetest ja ''armastusest'' üldiselt.
Siis, kui ma 13 olin, sain aasta jooksul umbes 8 korda kõvasti haiget ja 14. sünnipäeval otsustasin sellest jamast loobuda. Hakkasin lesbiks ja võtsin vanemate suureks meelehärmiks 4 kastreerimata kassi. Ei, tegelt mitte. Aga peaaegu.
''Ma näen, et sa oled päris kergesti kohanenud siin juba,'' sädistas see mutt rahulolevalt.
''Sa mäletad ju tädi Agnest,'' ütles isa viisakalt.
''Kuidas ma saaksingi unustada.''
Naeratasin sarkastiliselt.
''Aga lähme siis suurde saali ja Aare, sa räägid lastele mida me siin tegema hakkame, eks.''
Jah, jah, oi kui tore nunnu-punnu musirullike!
Seda isa peetud loengut, tänu millele ma seal laagris olin (aitäh, kallis issi!), ei hakka ma siin kirjeldama. -köh-igav-köh-.
Peale seda läksime kogu laagri ehk kaheksa pre-teeni ja 20 alla kümneaastasega ujuma mere äärde.
''Sa siis elad ka Tallinnas, jah?'' küsis mu bjuutiful toakaaslane. Hah.
''Suuht.'' Tõmbasin juba riideid seljast ära.
''Mis mõttes suuht?'' uudishimutses see maun edasi.
Ma ei öelnud midagi ja jooksin lihtsalt lainetesse.
Rannast tagasi tulles ei rääkinud ma mitte kellegagi ja mitte keegi ei üritanud ka minuga sõprust sobitada või kuidas iganes seda tänapäeval nimetatakse. Kui ma oma tuppa jõudsin, vahetasin riided ja kammisin juuksed ära. Järsku märkasin, et üks poiss vaatas täpselt minu teise korruse aknasse ja NAERATAS! Kui TEMA omakorda märkas, et ta on vahele jäänud, hakkas ta lausa naerma ja LEHVITAS! Kuradi värdjas!
Ma otsustasin, et ma tahan seda lollakat sõimata ja jooksin kiiresti välja, aga kui ma kohale jõudsin, polnud teda enam kusagil silmapiiril. Vihast puhisedes seisin seal veel paarkümmend sekundit. Kontrollisin üle, kui palju ta näha oli võinud. Näis, et väga palju, olenevalt sellest, kui kaua ta seal seisnud oli. Pekki küll no!
''Otsid kedagi või?''
Fakk, ta nägi mu vihapuhinatuhinat.
''Sa oled ikka täiega rõve pervert, tead ka või?' ütlesin ma üllatavalt rahulikult.
''Võib-olla.'' lausus ta eemalolevalt ja õõtsus kandadelt päkkadele ja tagasi.
Tüüp lihtsalt õõtsus seal ja vaatas mind.
''Mida kuradit sa passid ahh?!'' karjusin nüüd juba raevunult.
''Sa oleksid palju ilusam, kui sa pidevalt nii vihane poleks.''
''Ma pole pidevalt vihane! Ja sina, sina üldse... Sa oleksid ilusam, kui sind olemas poleks!''
Ma oleks midagi paremat talle vastuseks välja mõelnud, aga mu keha oli pingest täiesti kangeks tõmbunud. See kutt ajas mind nii närvi lihtsalt! Kes ta selline on, et tuleb mulle lampi mingit kuradi psühhoanalüüsi tegema! Ise veel vahtis, kuidas ma riideid vahetan, kurat küll!
Pluss tema okseleajavalt kena välimus!
Mustad juuksed, tumepruunid silmad, rõvedalt mehelik nägu, muskleis keha ja raseeritud habe. Mingi pede on, et liibuvad T-särke kannab või?!
Ja kõigele sellele vaatama oli ta tõesti lihtsalt poiss.
''Heh, armas. Ma olen Johan.''
''Nagu mind kotiks!''
''Ja sinu nimi on...?'' küsis poiss ja naeratas seksikalt. Vau. Äkitselt oli mu kõhus tunne, mida ma pole juba neli aastat tundnud. Mu hingamine ja tundus, et ka südamelöögid, kiirenesid. Ma ei suutnud enam vastu panna.
Kogeledes õnnestus mul pomiseda: ''He-Heleene...''
RAISK!
Seal me olime, tema naerust kõveras ja mina... häbi pärast näost punane ja värisemas. Ma pole selline tüdruk, kes lihtsalt ühe äärmiselt seksika naeratuse pärast sulaks! Oh ei, üldse mitte, eks ole, no kullakene, aitäh tõesti.
''Mine metsa!'' tõukasin veel ühe mannetu enesekaitsekaitse endal suust välja.
Jooksin majja, tema naer kõrvus kajamas.
Tahtsin ennast vihast tühjaks nutta, aga seda oleksin ma saanud teha ainult siis, kui seda kuradi lollakat Carolyt toas poleks olnud. Minu punast ja nüüdseks juba pisaratest märga nägu nähes küsis ta kohkunult: ''Mis juhtus?''
''Tra, sittagi ei juhtunud nohh, lase elada!''
Sellist julget sõnavalikut kuuldes ehmatas ta õnneks tagasi ja tõmbus oma voodile kerra.
Mul on sellistest asjadest siiralt pohhui nii, et ma võtsin oma MP5-e kõrvaklappidega, panin Muse-i mängima maksimaalsel tugevusel ja jäin looteasendis magama.
Too küülik veel maksab selle eest.

It sure is entertaining... xD
Hmm.... mis ma öelda oskan...
Sa ikka oskad asju lennult kirjeldada. iseenesest on see hea - ühes osas juhtub palju.
Lükka kiiredajad edasi ja tee veel midagi niisugust.
Hetkel ei oska midagi muud arvata.,

Kui Caroly- lt y-ku maha võtta saad minu nime

Mulle suht meeldis.

Kui uusi osasid teed, oskaks rohkem kommenteerida.

Muidu täitsa OK.

Mulle väga meeldis. :)
uut . (Y)

nasicc - Eks ma üritan, hakkangi vist kirjutama kohe. :)
Karro - Working on that...
TeddyBear - Aitäh!
Murtagh - Seleta lahti palun

LittleStar - Aitäh , ja uus tuleb kas täna õhtul või homse päeva jooksul.

Murtagh - Issand, tõesti? Ee... aitäh
LittleStar - Loota ju võib

Sorri topeltposti pärast.
Punnitasin siis täna õhtuks uue osa välja. (:

Peculiarity -- Omapära [[2]]

Üritasin rahutult oma äratuskella kinni lüüa. Oot, mis ajast mul torupillihelin äratuskellaks on? Ee... kas mul üldse on torupillihelin telefonis?
Uks paiskus lahti ja torupillihääl muutus kordades tugevamaks.
Whaat...?
''Maast lahti, tüdrukud!''
Ahsoo. Meid äratati torupilliga. Naiss.
''Juba üleval!'' kostis kõrvalvoodist ja uks vajus jälle kinni.
Jess, nüüd saab magada.
''Meil hakkab hommikusöök kahekümne minuti pärast, sa peaksid üles tõusma.''
''Jää vait,'' mõmisesin ja surusin pea patja.
Caroly ohkas ja hakkas oma asjadega sahistama.
Olin juba peaaegu uuesti uinunud, kui mulle mingisugust külma ollust kuklasse visati.
''Mida vittu, mis sul viga on?!'' karjusin ma jälle.
''Me peame üles tõusma, idioot!'' Ta karjus mulle vastu?
''Mis siis, miks sind kotib, kas ma tõusen või mitte?! On vaja mulle mingit vett pähe valada? Kas mu juuksed näevad tõesti välja nagu tahaksid mingit survepesu?''
''Sa pead tõusma!''
Respekt tüdole tõesti, ta sai mu voodist üles.
Ta jäi siis oma voodile istuma, ootama, et ma riidesse paneksin.
''Keera selg,'' nähvasin ma sellele blondule. Keeras.
Tõmbasin hilbud selga ja suundusin suure maja poole, kus süüa anti. Mis tuletas mulle meelde, et ma pole väga-väga kaua söönud. Mis omakorda tuletas mu kõhule meelde, et koriseda.
Hommikusöögiks oli khm, üllatus-üllatus, puder.
Oeh.
Lasin endale taldrikule paraja portsu lajatada selle juuksevõrgu ja hiiglasuure sünnimärgiga onkli poolt ja istusin lauda. Minu üllatuseks istus Caroly mulle täpselt vastu.
''Miks sa siia istusid?'' küsisin ma segaduses.
''Mul pole kellegi teise kõrvale istuda. Ma ei tunne siin kedagi,'' vastas tüdruk. Ohoo.
''Ma ka mitte... aga kas sa siis ei käi seal laulustuudios, kus kõik ülejäänud?''
''Käin, aga teises rühmas. Mu sõbranna pidi ka siia tulema, aga ta jäi haigeks.''
See seletab vaba voodit.
''Ma arvan, et me peaksime kokku hoidma. Ma tean nende ülejäänud tüdrukute kohta ainult seda, et nad võivad päris haigeid kuulujutte välja mõelda,'' ütles blondu.
''Need tited? Hah, kes neid usuks?'' Suht ebatõenäoline.
''Õpetajad näiteks. Inimesi on välja visatud nende klatši pärast.''
Ohoo.
''Eem, okei siis.''
Sõime mõnda aega (vastumeelselt) seda... parema sõna puudumisel, putru, kuni blondu uuesti oma suure suu lahti tegi.
''Kas sa seda poissi tead? Seda ainukest poissi?''
''Mis ainukest poissi?'' küsisin ma kahtlustavalt.
''Ma kuulsin, need tüdrukud rääkisid temast eile õhtusöögil. 'Oh ta on nii nunnu, nii kena, nii ilus ja kaheksateistkümneaastane, aga mind ei huvita kuna mina näen välja nagu 16 aga noh eniveis ma totally sebin ta ära, word'. Midagi sellist rääkisid,'' ütles ta oma taldrikus sonkides.
Hakkasin tõesti südamest naerma. See tsikk oskab alles! Ma vean kihla, et vähemalt üks tibi sealt pundist räägib tõesti sellise piiksuva Justin Bieberi häälega.
''Mida? Mis sa naerad?'' küsis blondu üllatunult.
''Sa oled... täitsa... normaalne,'' suutsin ma naerdes öelda.
''Mis mõttes 'normaalne'?'' Ta kortsutas kulmu. Ta võttis seda solvanguna?
Hakkasin veel rohkem naerma ja ignoreerisin täielikult inimesi, kes mind kahtlaselt vaatasid.
''Hästi, blondu, hästi!'' õnnestus mul viimaste naeruturtsatuste kestel öelda.
''Miks sa naersid?'' küsis ta solvunult.
Oh jumal.
''Ega ma sinu üle ei naernud ju! Sa imiteerisid neid tüdrukuid lihtsalt rämedalt hästi,'' laususin ma sõbralikult.
''Aa..'' vastas Caroly punastades.
Avv, ma olen tore? Nii armas, ossa tupsununnupunnukene.
''Ma arvan, et meist saavad väga head sõbrad,'' ütlesin ma naeratades.
Nii, stseenimuutus.
Ülejäänud hommikupoolik ja pool päeva kuni kella kolmeni oli igav. Toimusid mingid tunnid vist ja siis ee... käidi vist ujumas. Aga ma pole kindel. Mina ise hiilisin metsa ja avastasin ümbrust. Caroly tegi mulle katet öeldes, et... no midagi ta igatahes ütles. Ma loodan vähemalt.
Kui ma oli poolel teel majade poole tagasi, haaras keegi minult tagantpoolt tugevalt ümbert kinni ja tõstis maast umbes poole meetri kõrgusele. Pistsin röökima nagu siga aia vahel, noh, mu loomulik reaktsioon.
''Tasa, tasa, kullake.'' Tuttav hääl.
''Raisk, pane mind maha, pervert!'' Kui mu jalad jälle maad puudutasid, pöörasin ennast ümber ja muidugi oli TEMA seal.
''Miks sa tundides pole?'' küsis ta läbematult.
''Mis see sinu asi on?!''
Johan. Alati sinu juures siis, kui sa seda kõige vähem ootad. Saadaval kõigis Saastamarketites ja Perverites.
''Mind huvitab,'' ütles ta lihtsalt.
''Jajah, okei, mida iganes,'' nähvasin ja liikusin edasi.
Ja... muidugi ta pidi järgi tulema.
''Kuhu sa lähed?''
''Tuppa.''
''Mis teed seal?''
''Loen.''
''Mida sa loed?''
Jäin seisma, lõin pea kuklasse ja naersin võltsilt ning rõhutatult.
''Kas sa loed raamatut?'' päris ta edasi.
''Jah!''
''Kas ma käin sulle närvidele?''
Seisime vastakuti üksteisest meetri kaugusel. Astusin talle lähemale, võtsin ta näo endale käte vahele ja laususin võrgutavalt:
''Ei, kullake, ma naudin su seltskonda iga oma keharakuga.''
Minu õnnetuseks tal pole huumorisoont.
Tüüp lõi näost särama.
''Tõesti?'' sosistas ta ja tuli mulle veel lähemale ja üritas mind suudelda.
Üritas. MIND. Suudelda.
ÜRITAS. Mind. Suudelda.
Üritas. Mind. SUUDELDA.
''EI, IDIOOT!'' karjusin ja tegin ta näole high five-i.
''AI! Miks sa seda tegid?!'' röökis ta mulle vastu oma põske kinni hoides.
''Sest sa oled RÕVE ja kas sa oled kunagi sarkasmist kuulnud ja ma tunnen sind nii vähe ja sa oled pervert!''
''Sa oleksid võinud öelda mitte ei pea kohe lööma ju,'' ütles ta solvunult.
''Okei, sorri, noh.''
Mul pole õrna aimugi miks ma seda ütlesin.
Segaduses hakkasin uuesti majade poole liikuma, aga siis jäin uuesti seisma.
''Kus me oleme?'' küsisin hämmingus.
''Metsas.''
''Mis metsas, ma ei näe, puud on ees,'' pomisesin sarkastiliselt.
''Mida sa ütlesid?''
''Ei, ei midagi. Ee... kuidas me majade juurde tagasi saame?'' ütlesin ja pöörasin ennast tema poole tagasi. Ta nõjatus parajasti vastu üht mändi. Värdjas selline.
''Keksime.''
''Ha-ha. Kuhu poole?''
''Itta.''
Vaatasin talle mõistmatult otsa.
''See on ilmakaar?'' ütles ta lõbustatult.
''Ma tean, et see on ilmakaar, ma pole idioot.''
''Jah, usutav, kuhu me siis liigume?''
''Ma... ma ei...'' pomisesin ja vaatasin abitult enda ümber ringi.
Puud, puud, puud ja... veel puid.
''Ma ei tea,'' tunnistasin löödult.
''Okei, siis minu järel,'' ütles ta ja võttis mult käest kinni, tirides mind hoopis vastassuuna, kuhu ma alguses olin plaaninud minna.
''Mida sa siin metsas tegid?'' küsisin.
Mis mõttega kuri olla, kui ta on juba kaks korda mind owninud?
Imma pwned n00b.
''Luusisin.''
''Aa.''
Ma ei osanud temaga midagi rääkida.
Ma ei osanud midagi öelda.
Noh, iga asi tuleb elu jooksul korra ära proovida, kas pole?

LittleStar - Aitäh Ma ei ürita eriti selle naljakaks tegemisega, aga vist kukub välja jah nii?
Tüdruku iseloom on keeruline selline. :)

Mul on üks küsimus, et kas osad on piisavalt pikad? Või peaksid pikemad olema? Või lühemad?

Uus tuleb kas homme õhtul või ülehomse päeva jooksul. :)

see tundub nii camp rocki moodi olevat, aga muidu tõesti hea (Y)

-mariliis - Issand, see pole üldse Camp Rock! Camp Rockis olid ju kõik mingid üliandekad ja laagri lõpus oli mingisugune esinemine, aga see siin on muusikalilaager, KUS MA ISE KÄISIN nii, et see pole ju kohe üldse mitte Camp Rock-ga seotud! Nad on kõik lihtsalt koorilauljad.

See on tõesti naljakas ja tüdrukul on hea iseloom
Ma õnneks pole Camp Rocki näinud vms see ka poleks siis ei oska ma öelda kas on sarnane, aga jätka

LittleStar - Okei, eks ma üritan veel pikemalt siis.
Katu1995 - Haha, aitäh. Tõesti pole sa seda ÕNNEKS näinud, minu arust pole see ÜLDSE Camp Rockiga seotud.

Täna uut osa ei tule, kuna ma olen liiga väsinud ja sellest tuleks väga halb osa.
Ma VÕIN üritada, kui keegi soovib, aga noh jah.

Murtagh - Ma tegin tüdruku iseloomu tegelikult veidi enda järgi, ma pole ise nii negatiivne ainult kogu aeg. :)

Uus tuleb tänase õhtu jooksul, hiljemalt kella kümneks.

Ma sooviks kriiti ka, muide.

Murtagh - Nah. I don't like L337 5p33k either.


Uus osa siis neile, keda kotib, väga-väga lühike, MA TEAN, aga kohe läheb kiireks ja kõik koolivärgid, mis juba on ja hakkavad olema, on mu aja täiesti enda peale võtnud.
Ma pean homme vara tõusma nii, et ma ei jõudnud rohkem kirjutada.
JÄRGMINE OSA TULEB KAKS KORDA PIKEM.

Peculiarity -- Omapära [[3]]

Kõndisime, kõndisime, kõndisime... kõndisime. Mina olin täiesti rahul selle vaikusega, aga millegi pärast ta pidi selle rikkuma ERITI nõmeda küsimusega.
''Kas sul on poiss?''
''Ei.''
''Miks mitte?''
''Kas peaks olema?''
''Kas see poleks mitte normaalne?''
''Kust otsast see ebanormaalne on, et mul poissi pole?''
''Kas ilusatel tüdrukutel ei tohiks poissi olla?
''Kas sa tahad öelda, et ma olen ilus?''
''Kas sa tahaksid, et ma ütleksin, et sa oled ilus?''
''Kas sa arvad, et mind huvitaks, mida sa arvad?''
''Jah.''
Taun.
Aga tal oli õigus. Ma tahtsin seda tema käest kuulda. Ohkasin õnnelikult ja tundsin, kuidas liblikad mu kõhus parajasti Ameerika mägedele läksid.
''Kahju, et sa selle ära lõpetasid. Mul hakkas juba veidi lõbus isegi,'' ütlesin ning haarasin ühe suvalise oksa puult, millest parajasti möödusime ja hakkasin seda väiksemateks tükkideks tegema.
''Kas sa sooviksid jätkata?'' küsis ta väga madala häälega.
Naersin ja raputasin pead.
Pidin tõdema, et tundsin ennast tema seltsis väga vabalt. Mingi sein oli purunenud ja mul polnud selle vastu midagi.
Kop-kop.
Oi näe, mõistus koputas. No tere tulemast tagasi.
Mis mul arus on? 3 aastat olen suutnud selliseid asju vältida ja mis nüüd? Tema ütleb ''lenda'' ja mina tõusen taeva poole, keep taga lehvimas. Tallaalune kakatükk olen. KOERAkakatükk.
Hingasin sisse ja tundsin, kuidas tuttav trots, iroonia ja viha minusse tagasi tulid.
Viskasin oksatükid maha ja tõstsin tempot.
''Kuhu sul kiire hakkas?''
''Tuppa.'' vastasin napilt.
Justkui minu tuju peegeldamiseks tundsin oma nina peal tillukest vihmapiiska.
Ja siis hakkas sadama kui frikin oavarrest, mida iganes see ka tähendada ei taha.
Oeh, mõnus.
Jäin mõttesse. Vihm tuletas mulle mu vana klassi meelde. Tegelikult ühte inimest vanast klassist.
Greta.
Mu kunagine parim sõbranna. Ma rääkisin talle kõik oma unistused, lootused, soovid ja mõtted. Kahjuks ma ei pannud tähele, et ta samaga ei vastanud. Meil oli kohutavalt palju inside-džõuke. Näiteks meie ajud olid alati ühenduses, ILMSELGELT oli see kurk marineeritud ja näe, piritapervo sõitis jälle mööda. Ma olin nii kuradi isekas ja ennasttäis. Talle oleks see laager kohutavalt meeldinud. Arvatavasti oleks talle ka Johan meeldinud ja ta oleks öelnud mulle umbes nii:
''Kui sa kunagi ei proovi, kuidas sa siis tead, et sellest midagi välja ei tule? Ta on ju nii ilus ja täpselt sinu tüüp, lase ennast sebida, ära ole selline pipstükk!''
Seoses Johaniga, kui vana see tüüp üldse on? 18? 19? 20? Arvestades tema habet, mis nähtavasti iga hommik raseerimist vajab, võis ta olla jumal-teab, kui vana. Käitumise mõttes tundus ta muidugi täielik laps.
''Ma küsiksin, kui vana sa oled, aga sa ei oska vist veel nii kaugele lugeda?'' küsisin.
Poisi kulm tõmbus kortsu.
''Ma tean küll, kui vana ma olen. Ma olen täpselt...''
Luges sõrmedel. Üks, kaks, kolm, neli, viis, kuus, seitse, kaheksa.
''Kaheksa,'' ütles ta võidukalt naeratades.
Üritasin muiet tagasi suruda.
''Teist?''
Ta noogutas.
''Kaheksateist.'' ütlesin uuesti ja ignoreerisin kerget rahulolu, mis mu südamesse tungis.
''Just. Ja sina oled?''
''Ma läheksin nüüd esimesse klassi.''
''Seitseteist?''
''Jah.''
''Naiss.''
Ooja, väga naiss. Kuradi kaheksateistkümne aastane värdjas selline.
Äkki märkasin valget välgatust puude vahelt.
Majad.
Lõpuks ometi, tsivilisatsioon!
Noh, niivõrd-kuivõrd.
Pistsin jooksu ja mõne sekundi pärast kuulsin tuhme mütse oma selja taga.
Ja juba ta oli minust ees.
''Essa!'' hüüdis ta maja, mis meie nüüd ees oli, puudutades.
Vau, viieaastane kaheksateistkümne aastase kehas. Vot see on naiss, mis imesid tänapäeva tehnoloogia ikka korda võib saata.
Nähes, et tema saavutus mind ei erutanud, hakkas ta arvatatava peamaja poole liikuma.
''Kas sa tead, kuhu sa minema pead?'' küsis ta veel.
''Mm, ei.''
''Tuba number viis, eks?''
''Kuidas sa tead...''
Ahja.
Suur naeratus valgus üle ta näo.
''Lähed siit otse ja esimene roheline maja vasakult.''
''Tänks.''
''Ma vist lähen ise dušši alla.''
Okei..?
''Tead ikka, et debiilsus ei tule sooja vee ja seebiga maha?'' küsisin.
''Väga vaimukas. Hiljem näeme.''
Oi ma tõesti loodan, et seda ei juhtu.
Palun jumal, ära lase sellel juhtuda!
Jumalat pole olemas, laps.

me likey. :) nii mõnus jutt, kerge lugeda, paneb tihti muigama. Mulle nii meeldivad selle tüdruku kommentaarid kõige kohta.
viimases osas oli mingi lause ülesehitus natuke veider, aga vahet pole .

Oh see on ikka hea, mulleb nii meeldib selle tüdruku laused ja iseloom