Peculiarity -- Omapära [[8]]

Kui teil hästi läheb, siis homme
Või täna, kui ma jõuan piisavalt palju kirjutada.

Haha, sorri, et topeltpost.

Mul kuidagi õnnestub alati teile MITTE uut osa anda, kui ma seda luban.
See on mingi kiiks, et kui ma luban uue osa üles panna, siis tegelikult ma teen seda nelja päeva pärast või nii.
Ehk siis.
Ma luban, et täna ei tule kindlasti uut osa, kuna ma pole haige ja mul pole üldse nagu aega kirjutada.

Sorriez. :)

Topeltopeltpost, sorri

Uus osa.

Peculiarity -- Omapära [[6]]

Caroly oli väga abivalmis.
Ta üritas mu nägu katta tsemendiga.
Ma kannan meiki, aga mitte nii palju. Jube.
Kahesentimeetrine jumestuskreemi ja puudri kiht ei kaotanud kahjuks mu punetavaid silmi.
Lõkkeplatsile lähenedes oli esimene, keda ma nägin, ikka tema.
Elusa tule valguses oli ta eriti ilus. Ohkasin ja Caroly vaatas murelikult minu poole.
Leidsime endale kaks pakku ja võtsime istet.
Siis hakkas tädi mis-ta-nimi-oligi, rääkima.
''Nii, kallikesed, me siis kogunesime siia, et te saaksite veidi oma andekesi näidata ja saaksime laulda ka paari regilaulu, mis Regina meile välja valinud on selleks puhuks siis ka. Nii, kes siis esimene on?''
Paar tüdrukut esireast tõstsid käe.
''Ah, väga hea, Marie-Helena ja Doris. No tulge nüüd siia ette siis,'' ütles muti.
Kaks tibiliku olemisega plikat kobisid kõikide ette ja alustasid oma laulu.
Mittemidagiütlev laul, mittemidagiütlevad hääled, aga näod, vau!
Neil oli rohkem krohvi, kui... mul.
Vot seda ma loen saavutuseks.
Neid plikasid tõmbles seal lõkke ees veel mitmeid, aga nad kõik olid ühesugused, ühesuguste laulude ja häältega. Isegi meiki oli kõikidel peale plasterdatud tonnides.
''Nii, tüdrukud, see oli väga hea... kas keegi soovib veel esineda? Johan-kullake, kas sul polnud mitte üks laul ette valmistatud?''
Turtsatasin naerma.
Johan-kullake?
Issand, kui NUNNU!
Mis ta on tüübi mingi ema või?
''Jah, oli küll, ema.''
Tõsinesin hetkega.
Ee... okei?
Ma ikka oskan vahel.
OU, ta ütles, et tal on laul ette valmistatud. Wäö.
Hah, niikuinii ta ei pea viisi.
Johan oli juba vahepeal enda koha sisse võtnud kõikide ees.
Tal oli kitarr.
Ta alustas eelmängu, mis oli isegi minu arust väga ilus ning siis ta hakkas laulma.
Esimesest noodist, mis ta huulilt kõlas, olin ma lummatud.
Tal oli väga... eriline hääl.
Ma ei osanud seda kellegagi võrrelda.
Ei, tegelikult oskasin küll, aga mul ei tulnud pähe kedagi, kes oleks temaga võrdväärne.
Ja laul!
Tundus nagu see oleks suunatud täpselt... mulle.
See oli haige, kuidas iga sõna minu kohta näis käivat.
Ning harmoonia kitarri ja tema hääle vahel ei teinud seda paremaks.
Istusin oma kohal nagu tardunult ja kuulasin lihtsalt.
See oli kohutav.
Kohutavalt kaunis.

Spoiler:

Laulu lõppedes istusin ma endiselt tardunult oma koha peal ja vaatasin Johanit.
Tema vaatas mind.
Tundsin, kuidas külmavärinad mööda mu selgroogu üles-alla jooksid.
''Nii ja kas see laul oli kellelegi erilisele pühendatud siis ka?'' küsis, khm, tema EMA.
Plikade seast käis läbi sagin.
Johan polnud oma pilku veel minult ära pööranud.
''Jah. Heleenele.''
Märkasin, kui palju E-sid minu nimes on alaleütlevas käändes.
Kui mu süda juba selle laulu ajal polnud kiirusepiirangut ületanud, siis praeguse kiirusega oleks ta saanud ka kosmosesse lennata, kui mind ennast poleks olnud.
Tõmbasin ruttu õhku sisse ja tundsin uut külmavärina laviini mu keha läbimas.
''Ahnii, Heleenele siis jah?'' ütles muti salakavalalt naeratades, ''no Heleene, tule siis siia ette ja täna Johanit selle kena laulukese eest.''
Mida kuradit.
HUI MA LÄHENGI TEDA TÄNAMA SELLE LAULU EEST KELLEKS TA MIND PEAB
Ma ei kavatsegi sinna kõikide ette minna.
''Tänan, ei, mulle meeldib siin ka istuda!'' hüüdsin ja naeratasin 'soojalt'.
Mutt vahtis mind kurjalt ja andis alla: ''Eks sa ise tead siis.''
Pöörasin pilgu tagasi Johanile, kes parajasti kurvalt - ? alla vaatas ja oma kitarri nokitses.
Oi, ta võis vist solvuda. Aga ega ma tema pärast minemata ei jätnud.
''Kuule, kaua sa oled temaga koos olnud?'' kostis kuskilt mu kõrvalt.
Mingi a'la 14-aastane plika oli ennast minu poole kallutanud ja ta silmis oli salakaval tuluke.
''Käi perse,'' vastasin.
''Ei, nagu päriselt, kaua te olete nagu koos olnud?'' paiskus ta suust veel üks küsimus.
''Ise tead, sinu nägu, minu rusikas.''
Ta vaatas mulle veidi mõistmatult otsa, aga siis ta sai aru, tõmbus pettunult tagasi ja hakkas kohe oma sõbrantsidega midagi arutama.
Võisin kaks korda arvata, mida.
Ohkasin.
Nüüd oli õnneks kogu see lõkkeõhtu jama läbi.
Tõusime Carolyga ja hakkasime suure maja poole liikuma.
Mind takistas üks käsi, mis minu omast kinni võttis.
''Heleene. Me peame rääkima,'' ütles Johan.
Pöörasin ümber ja vaatasin talle otsa.
''Okei.''
Kõndisime vaikides metsa poole, minu käsi tema omas.
Kõndisime nii kaugele, et me vaevu veel juba kustuvat lõket nägime.
Jäime seisma ja ta pöördus minu poole.
''Mida sa mu laulust arvasid?'' küsis ta.
''Noh... mul tulevad sellised hääled tavaliselt teisest otsast.''
Johan kortsutas kulmu. Tajusin, et ta vihastub.
''Ma räägin tõsiselt.''
Ohkasin jälle ja suunasin pilgu maha.
''Mulle väga meeldis,'' vastasin ausalt.
Ikka veel maha vaadates tundsin, kuidas ta mulle sammukese lähemale astus.
Mu süda alustas jälle võidujooksu ma-ei-tea-millega. Arvatavasti ta võidab.
''Täpsemalt?'' Mulle tundus, et ta naeratab.
''Ee... noh... See laul... oli nagu noh... üsna nagu... minu kohta. Et ma nagu... tundsin... tundsin, et... noh, see...''
Andsin alla oma mõtteid sõnadesse panna ja vaatasin talle otsa.
''Sain aru,'' ütles Johan ja kummardus mind suudlema.
Võtsin kinni võimalusest mitte rääkida ja suudlesin teda õhinal vastu.
See suudlus oli väga palju rahulikum, kui eelmine, aga samas... väga armas.
Ja mis veel parem – väga pikk.
Kui ta lõpuks eemale tõmbus, vaatasime üksteisele sügavalt silma ning ma võtsin temalt ümbert kinni. Kui tema mind vastu kallistas, tugevdasin oma haaret ja surusin oma pea tema kaela vastu.
Tundsin ennast nii kindlalt ja turvaliselt ja hästi niimoodi temaga seistes, et ma hakkasin lootma, et see kunagi ei lõpeks.
''Miks sa eelmine kord minema jooksid?'' küsis ta.
Ohkasin ja üritasin talle veel lähemale nihkuda.
''Ma... olen suutnud juba neli aastat poistest eemale hoida. Ma vandusin endale, et ma ei tegele enam armastusega, aga noh, seda ülesannet pole just kõige kergem täita.''
Natuke aega oli vaikus, tundus, et ta mõtles pingsalt ning küsis siis loomulikult järgneva küsimuse.
''Miks?''
Seekord mõtlesin enne, kui vastasin ja laususin siis: ''Ma ei mäleta täpselt, aga ma sain 13-aastaselt väga palju haiget. Ära naera, aga see mõjutas mind väga tugevalt.''
Ta lõdvestas veidi oma käsi mu piha ümber ja vajutas mu laubale ühe musi.
''Ma ei tee sulle kunagi haiget,'' sõnas ta.
''Ära ole selles nii kindel,'' vastasin kurvalt.
Ohkasin.

Ma ei luba midagi!
Kui mind piisavalt motiveeritakse, siis saab väga palju varem, kui 4-5 päeva pärast

* hüppab püsti ja karjub täiest kõrist*
UUUTTTT!!!!!!
see peaks kõik kokku võtma

Ma ei saa aru, kuidas see ikka veel võimalik on, et see jutt hakkab mulle iga osaga aina rohkem meeldima! o.o
Lihtsalt super, nagu alati! Ootan väga kiiresti uut osa. :)

Lihtsal liiga hea, raske sõnadessegi panna
Okei esiteks oli see nii armas osa :)
teiseks ma ei suuda uut oodata :)
Kolmandaks PAAAARIIIIIIIM lugu !!!

Uus osa üle pika aja.
Loodan, et meeldib.
KRIITI ka paluks.

Peculiarity -- Omapära [[7]]

''Nii, et te olete siis ametlikult koos, jah?''
''Nojah, niivõrd-kuivõrd, ütleme siis nii. Ma ei taha kindlat suhet,'' vastasin Carolyle.
''Miks mitte siis? Ta tundub ju nii täiuslik.''
Lapsed ja nende mõtted. Nii armas.
''Keegi pole täiuslik. Arvatavasti ka tema mitte, ma tunnen teda ju ainult kaks päeva... või midagi sellist,''laususin jahedalt.
''No aga miks sa siis temaga üldse nagu koos oled?'' jätkas tüdruk pinnimist.
Mõtlesin natuke ja sõnasin: ''Ausalt öeldes, mul pole õrna aimugi. Ma rääkisin sulle sellest 14. sünnipäeva värgist, eks? Noh, ma arvasin, et ma ei pea enam selliste asjadega tegelema. Aga... minu ja Johani vahel on midagi... midagi, mida ei suudaks mitte keegi ignoreerida. Iga kord, kui ma teda näen, käib minust adrenaliinitulv läbi ja ma ei saa lihtsalt teistmoodi, kui teda...''
Punastasin.
''...suudelda?'' oletas tüdruk lõbusalt.
''Noh... jah.''
Keerasin raamatus uue lehekülje ja näksisin oma õhtuoodet – küpsist. Jumal tänatud, et meie toas ikka konditsioneer oli, ma oleks siia ära lämbunud. Kuigi kell oli juba 22 läbi.
''Mul oleks vist oma poisiga sama,'' ohkas Caroly.
''Sul on poiss?'' küsisin üllatunult.
Nüüd oli tema kord punastada.
''Ee... midagi taolist vist on jah...'' Ta naeris lühidalt ja närviliselt ning lõi pilgu oma kätele.
''Noo... milline ta välja näeb siis?'' pärisin muiates.
''No tal on... blondid juuksed... sinised silmad... vist. Ja siis veel... no riietub niimoodi, noh... lihtsalt, aga stiilselt...'' seletas ta kogeledes.
Tundsin, et midagi selles jutus on vale.
''Päriselt?''
Poleks uskunud, et keegi saaks näost veel punasemaks minna, kui Caroly sel hetkel. Teda saaks võrrelda... Johani ema küüntega.
Pidin seekord vastust veidi kauem ootama.
''Okei, noh, ma pole teda kunagi näinud!'' hüüatas ta ootamatult.
Ooolgu, ma poleks seda oodanud küll, aga okei.
''Kuidas siis... internetist?'' Kortsutasin kulmu.
''Noh... jah!'' hüüdis ta veidi kõvemini, kui sobilik oleks ja peitis oma näo kätesse.
Ei, ta ei nutnud. Ma loodan.
Jah, mina naersin. Tõesti.
''Tõesti? Ma arvasin, et sa oled normaalne ikka!'' ütlesin lõbusalt ja naersin veel natuke.
Oleksin ma veidi rohkem teda jälginud, oleksin ma näinud, kuidas ta silmad punakaks tõmbusid ja kuidas ta üritas veidi itsitada. Aga ega tal see välja ei tulnud.
Kuna ma olin tema tunnete suhtes pime, jätkasin samas vaimus. Tähendab, kümme korda hullemini.
''Kas sa ei arva, et see pole mingisugune suhe? See on ju mõttetu! Sa ei tunne seda inimest ju! Interneti teel, jah? Internetis on kõik inimesed teistsugused. Kuidas sa temaga suhelda kavatsed, kui sa pole teda kunagi näinud ja sa ei tea isegi täiesti täpselt, et kuidas ta välja näeb! Esimene kord näete – mõtled, et oi pildi peal oli ta küll palju ilusam ja jooksed minema. Pärast on veel mingi keskealine pervert ka ja mis siis saab? Kutsud politsei, aga kui nad hiljaks jäävad? Mõtle, kui te saate veel privaatses kohas kokku, ma loodan et sa nii loll pole, aga mis siis juhtub, ah? Mõtled sa üldse peaga või mis su probleem on?''
Okei, ma tunnistan, et see oli veidi liiga palju sõnu. Kuid tüdruk peab teadma, mis teda ees ootab. For her own safety, yah know?
Ütleme lihtsalt nii, et Caroly ei pea ohutusnõuetest eriti lugu.
Ta sai päris vihaseks.
''Kes sa oled, et sul on õigus minu suhet kritiseerida ja minu peale sellel teemal karjuda? See on suhe, kuna ma ütlen nii. Ja tema ütleb ka nii. Aga sina! Sina ei saa selle kohta midagi öelda! Okei, jah, ma pole teda näinud, suudelnud või puudutanud. Noh, ei ole jah, mis siis? See ei jää igaveseks. Mitte, et see sinu asi oleks, aga meil on kohtumine kokku lepitud juba samaks päevaks, kui ma siit laagrist ära saan! Ma arvasin, et sa oled normaalne isegi pärast seda, kui sa minuga nii tuimalt, ükskõikselt ja ülbelt käitusid! Ma kannatasin selle ära ja selle pärast me praegu läbi saimegi. Aga noh, nüüd sa näitasid oma nii öelda 'tõelist palet' ja ma ei usu, et ma sinuga enam rääkida tahan. See, et sa arvad, et sul on minu üle nii palju võimu, et sa saaksid mõjutada minu otsuseid, valikuid ja eelkõige – mu suhet, näitab su kuradima kõrget ego ja ma ei mõtle ego selle välimise kesta kohta, vaid just seda Lõvi-iseloomu, mis on sinus olemas isegi, kui sa pole oma välimusega rahul või mida iganes. Ja miks sa automaatselt nii negatiivselt mõtlesid? Äkki ta on veel ilusam, kui piltidel, äkki temaga on veel parem suhelda päris elus, kui internetis, äkki temaga pole üldse ebamugav koos olla, äkki me klapime, äkki kõik läheb hästi? Selle peale ei mõelnud, jah? Ma ei kavatse seda teemat sinuga enam arutada. Mine ära.''
Istusin veidi aega tuimalt oma voodi serva peal ja jõllitasin teda. Rääkides olid pisarad tema põskedelt aina voolanud ja... see oli midagi uut, minu jaoks. Ma ajasin ta nutma. Tõesti, ma ajasin ühe inimese nutma. Ma olin shokis.
''Ma ütlesin, MINE ÄRA!'' karjus ta vihaselt kaldkriips nutuselt ja viskas mind padjaga, kui ma juba pooleldi uksest väljas olin. Ning ega ta päris mööda ei pannud.
Tõmbasin ukse kinni ja seisin mõnda aega mõistmatult ukse taga. Mis kurat praegu juhtus?
Suundusin treppide poole ja hakkasin alla minema. Olin nii mõtetes, et ei pannudki tähele, kes ja kuidas mu tee ühel hetkel tõkestas.
''Kuule, me siin mõtlesime, et me kutsume teid diskole!'' ütles keegi ja välgutas oma tükkis musti ripsmeid, mida ma ilma tema poole vaatamatagi nägin.
Pöörasin aeglaselt tema poole ja vaatasin talle otsa.
Üks neist bimbodest, kes oli kindlalt minust midagi rääkinud. Tähendab, minust ja Johanist.
Olin juba majja tulles ja ka oma toas kuulnud mingit muusikat, mis alt kostis ja mille esitajale ma nime ei osanud anda.
''Ee... diskole?'' küsisin kahtlustavalt.
''Nojah, see on tegelikult lihtsalt, et me laenasime maki ja siis tantsime meie toas. Paula ja Britte toa inimesed on ka praegu seal,'' sädistas plika hoogsalt.
Minu väsinud, ühtlasi ka tüdinud ilmet nähes muutus ta kohmetuks ja pomises veel:
''Me mõtlesime lihtsalt, et kutsume teid ka...''
''Mina võin põhimõtteliselt tulla, aga Carolyl on paha tuju.''
Põhjuse jätsin mainimata.
''Jeee, no kamoon, mis seisad seal lihtsalt siis.'' Plika sai oma endise 'sära' tagasi.
Ta võttis minult käest kinni ja tiris mind allkorrusele ning ühest uksest sisse, kust kostis mingit tundmatut pop-muusikat.
''Aa, ja ma olen Nannu,'' ütles tüdruk üle kära, mida tekitasid ühelt voodilt teisele hüppavad tüdrukud. Oi, kui nunnu.
Samas tekkis mu ninna ka päris vänge erinevate krõpsude moodustatud lehk, mis mul südame pahaks ajas. Lisaks oli seal veel väga vähe õhku. Põrand oli kleepuv. Muusika võõras.
Ma leian igas asjas vingumisvõimaluse. Aga enda kaitseks ütlen lihtsalt, et see oli tõesti päris rõve.
Tüdrukuid kogu see värk kusjuures ei paistnud häirivat.
Uudishimust küsisin kõige lähedamal seisvalt tüdrukult, kelle muusika see on.
''Mis mõttes, sa ei tea Mikat?! Oumaigaad, ta on nagu ju niiii hea laulja lihtsalt! Kõige kuumem meeslaulja nagu praegu! Just käis Eestis kontserdit andmas ju! Nagu, kus sa elanud oled?'' pistis plika kriiskama.
Vahtisin talle otsa nagu ta oleks hull, mille peale ta rahulikuks ehmatas ning seejärel tuiskasin välja.
Mika? Üsna tuttav nimi. Vist. Mingi soomlane või?
Panin koridoris jalanõud jalga ja otsustasin jalutama minna. Et asjad selgeks mõelda. Caroly kohta.
Ta polnud tegelikult üldse kole või halva välimusega. Kohevad blondid juuksed, suured silmad, ilus suu, kõrged põsesarnad. Vahest oli tal liiga kõrge laup või liiga suur nina. Mitte midagi, mis eriliselt silma torkaks või teda vähem ilusamaks muudaks. Punnid olid jah, aga eks need ole need hormoonid meie eas. Ta polnud ka eriti paks, täiesti normaalkaalus.
Oma peas tembeldasin ta kohe, kui teda nägin, mingiks nohikuks või imelikuks, aga ta oli päris tore ja mõistev. Nagu tänane õhtu näitas, ei saanud sama öelda minu kohta.
Kas ma tõesti olin ükskõikne? Tuim? Ülbe? Pessimist? Eelarvamustega?
Võimalik.
Ükskõikne ma olin... näiteks selle koha pealt, mida inimesed minust arvavad. Aga kas see pole äkki hea asi? Ei pruugi olla. Ema ütleb alati – ole sõbralik ja tolerantne. See oli mulle tavaliselt rämedalt närvidele käinud, aga nüüd mõistsin, et selles oli oma point sees. Sain sel hetkel aru, et ma pole vähemalt 3 aastat õnnelik olnud. Mis põhjusel? Mul polnud eriliselt sõpru. Otsusega, mille ma tegin 14-aastaselt, tõrjusin ma eemale kõik poisid ja ka tüdrukud, kes minuga tuttavaks saada üritasid.
Tuim? Nojah... tuim või emotsioniaalselt võimetu kõikide emotsioonide suhtes, mis minu suunas paisati.
Ülbe? Muidugi.
Pessimist? Pigem ütleks selle kohta realist.
Eelarvamuste kohta ei oska seisukohta võtta. Loogiliselt võttes kindlasti, kuna minu suhtes oli väga palju eelarvamusi tekkinud eelnevate aastatega.
Ühe hetkega olin ma otsustanud.
Ma teadsin, mida ma nüüd teen.
Ma muudan ennast täielikult. Luban seda.
Olen sõbralik ja tolerantne, üritan kõigiga läbi saada ning mis kõige tähtsam – vabandan Caroly ees.
''Heleene? Mida sa nii hilja väljas teed?'' kostis mingi hääl minu selja tagant, paari meetri kauguselt.
Tegin poolringi enda ümber ja leidsin ennast vastamisi Johani emaga, Urve või Salme või kes ta nüüd oli.
''Ma.. Mul oli värsket õhku vaja,'' vastasin rutakalt.
''Ah nii. Mõistan. Tegelikult ongi hea, ma tahtsingi sinuga rääkida.''
''Minuga rääkida? Millest?'' küsisin üllatunult.
''Johanist,'' vastas mutt sellise häälega, nagu oleks see maailma enesestmõistetavaim asi.
Nüüd oli minu kord ''Ah nii'' öelda.
''Asi on selles, et see teie noor armumine on küll väga tore, kuid on üks teatud aga,'' asus Helge kohe asja juurde.
''Ja see 'aga' seisneb... milles?'' küsisin, jällegi, kahtlustavalt.
''Johanil on tüdruk olemas,'' vastas Milvi külmalt.
Tundsin, kuidas mu keha pingule tõmbus ning kuidas mul hing kinni jäi.
''Tüdruk?'' küsisin, tahtmata seda uskuda.
''Jah, sa kuulsid õigesti. See tüdruk on tema jaoks täiesti perfektne, ma ise valisin ta välja ja puha, ta on ilus, andekas, ambitsioonikas ja hullupööra Johanisse armunud,'' jutustas see krõhva õhinaga.
Külmavärinad.
''Ja... Johan?''
''Oh, noh, eks tema on ka tüdrukusse parajalt kiindunud, aga ta pole veel nõustunud temaga välja minema või suhtlema temaga rohkema kui sõpradena. Loll poiss,'' ütles ta pettumusnoodiga hääles.
Kergendustunne võttis mu südamelt kotitäie liiva. Aga kühvlitäis ei mahtunud sõelast läbi.
''Ee... nad ju ei ole siis koos, kui Johan teda omaks ei võta. Te ei saa öelda, et nad suhtes on,'' ütlesin piisavalt enesekindlalt, et ta seda märkaks ja et see teda häiriks.
''See ei jää nii. Mitte igatahes väga kauaks. Nimelt see tüdruk jõuab paari päeva jooksul siia laagrisse ning usu mind, ta ei jäta proovimist enne, kui ta saab mida ta tahab. Aga noh, ilusaid unenägusid sulle siis!'' ütles Reet ning naeratas arvatavasti nii võltsilt, kui suutis.
Ma ei öelnud midagi ning shokis kõndisin tagasi oma tuppa, kus Caroly oli juba magama läinud. Jahmatunult vahetasin riided pidžaama vastu ja ronisin voodisse.
Ma ei unusta oma lubadust iseendale.

Lõpuks! *loeb reaktiivkiirusel osa läbi*
Mis värvi kriiti sa tahad? Mul on kollaseid, rohelisi ja siniseid ja üks roosa ka ^^.
Okei, tegelikult minu poolt, nagu alati, sa kriitikat ei saa, sest see oli nii hea ja pikk osa!
Ma loodan, et see tšikk, kes sinna saabub on mingi mõttetu eit ja proovigu ta ainult Johaniga midagi teha, või muidu....-.-

Kas keegi tahaks moe pärast Heleene ja Johani pilte?
Uut saabsaab ikka millalgi. < o.O

Jaa tahaks küll pilte

Hea osa oli :) Uut

Lihtsalt super! Sa kuidagi oskad tavalise tiineka loo ... ebatavaliseks teha eiaga, ootan uut osa juba (:

Ma Greku

Jou Grekkar
Aitäh kõigile ja uus tuleb loodetavasti lähiajal. :)

kuule pudulojus, millal uut osa?!?!?!

Sorri, et nii kaua läks! Kool on tappev.
Ma ei jõua läbi lugeda praegu seda nii, et ärge olge pahased, kui see sakib, eks?

Peculiarity -- Omapära [[8]]

Ärkasin kohutava peavalu tõttu. Keegi oli öösel sepapoisid minu pähe kutsunud ja nad taovad tulist rauda, taovad tulist rauda. Venitasin ennast voodist välja ja vaatasin Caroly voodi poole. Ta näis rahulikult magavat. Ohkasin ja kõndisin peegli ette.
Vau. Mu silmad nägid välja väga väsinud ja väga-väga punased. Nagu ma oleks öö läbi nutnud.
Appi, ma vist nutsin öö läbi! See seletab mu peavalu vähemalt.
Otsustasin, et ma pean ennast korda tegema enne, kui Caroly ärkab nii, et tegin ukse lahti ja suundusin vetsu poole, kus pesin mitu korda külma veega nägu, pesin hambad ning läksin tagasi tuppa.
Poole tee peal sinna peatas mind üks väike tüdruk.
Jäin seisma ja vaatasin temaga tõtt. Lihtsalt seisime üksteise vastas vähemalt minut aega ja vaatasime üksteisele otsa. Ma ei osanud kuidagi reageerida, kuna ma olin lihtsalt nii tuim kogu selle peavalu ja nutmise pärast.
Mõne aja pärast küsis see tüdruk: ''Miks sul jänku silmad on?''
Mul läks natuke aega enne, kui aru sain, mida ta küsis.
Tegelikult ei saanud.
''...ahh?'' küsisin uimaselt.
''Miks sul jänku silmad on?'' ütles ta aeglaselt, nagu räägiks idioodiga.
''Mis kura... mis jänku silmad?'' küsisin vastu.
''Punased silmad, noh, appikene,'' vastas tüdruk ja nüüd märkasin, et ta susistab S-i.
''Ah, punased silmad. Ee... ma ei tea.''
Ma ei kavatsenudki oma tüli Carolyga ja segadust Johaniga selle kuue-aastasega lahata.
''Siis sa oled küll vist väga totu-lotu,'' ütles ta ja naeratas armsalt.
Vaatasin talle hämmeldunult otsa ja vastasin: ''Oookei?''
Kõndisin tüdrukust mööda ja avasin toa ukse, vaadates veel üle õla tagasi, et näha, kuidas ta treppide poole keksib. Kui... huvitav.
Sisenesin tuppa. Caroly magas veel õnneks. Kõndisin öökapi juurde, avasin sahtli ja tsekkisin selle sees olevat telefoni. 6:38.
Ma. Olen. Tubli.
Pugesin uuesti tekki alla ja tundsin, kuidas väsimus uuesti võimust võttis.
Viimane mõte enne uinumist oli ''Mida kuradit see tirts nii vara üleval tegi?''

''Heleene! Ärka kohe üles! Ei põõna siin midagi!''
''Jaa, issi, kohe...''
Ee... issi?
Keegi raputas mind õrnalt ja ma avasin silmad. Tuttav Sammalhabe vaatas mulle otsa, silmad suured ja kurjad.
Minu silmi nähes ta ilme leebus või noh... ta kohkus ja küsis: ''Mida see jobu sulle tegi?''
Tõusin küünarnukkidele ja vaatasin silmi kissitades toas ringi.
Caroly oli kuskil väljas ning akendest paistis pimestav valgus. Nüüd panin tähele, et toas oli meeletult palav ja seda tundes viskasin kohe teki pealt ära.
Meeltesegaduses lükkasin mehe oma teelt eest ära ja kõmpisin uniselt peegli ette.
Oma peegelpilti nähes kratsisin kukalt ja pomisesin: ''Raisk...''
Pöörasin uuesti ümber ja haigutades tõmbasin voodi alt kohvri välja, mis juhtumisi pani minu toas seisva isase isendi tagurpidi koperdama.
Hakkasin kammi otsima, kui äkki midagi mulle kohale jõudis.
Tegin 90-kraadise pöörde, avasin öökapi sahtli ja asusin siis sealt mailt kammi otsingutele, kuid ilma eduta.
''Kurat, kus mu kuradi kammiraisk kadus?'' pomisesin, kratsisin uuesti kukalt ja kontrollisin pilguga voodi üle.
''HELEENE!'' karjus keegi mu selja taga.
Üllatunult pöördusin tolle karjuva persooni poole ja ütlesin meeldivalt:
''Isa! Sina siin!''
''Mida ta sinuga teinud on?'' küsis ta ahastuses igat silpi rõhutades ja mu õlgadest haarates.
''Kes?'' küsisin, äkitselt segaduses.
''See tüüp!''
''Kes?''
''See poiss!''
''Kes?''
''See poiss, kes siin on!''
''Mis poiss?''
''Agnese poeg!''
''Kes on Agnes?''
''HELEENE!''
''Minu arust ma polnud Agnes...''
Isa meenutas mulle mind minu vihatuhinapuhina ajal. Geenid-geenid, just.
Aa, ma saan aru, kellest ta räägib!
''Sa mõtled Johanit?'' küsisin arglikult.
Seda nime välja öeldes käis minust läbi valuhoop ja äratas mu lõplikult üles.
Ehmatasin ning tundsin, kuidas kurku uuesti klomp tõusis.
''Jah!'' hüüdis ta kergendunult ja istus vakantse voodi peale, et seal taskurätiga higi kuivatada.
''Miks sa siis kohe ei öelnud...'' sõnasin ning asetasin oma tagumiku isa kõrvale poole ruutmeetrisele alale, samas ennast täielikult toetades vastu kõne all olevat eset, mida kasutatakse enamasti magamiseks ning lastele närvidele käimiseks, eriti hommikuti, kui 'on vaja see korda teha'.
''Johan, jah? Mida sa... Tähendab, miks sul...''
Iss üritas vist mingit küsimust esitada, aga ta ei tulnud sellega toime. Kuid ta ei andnud alla.
''Agnes rääkis kohutavaid jutte sellest poisist... oma pojast, muidugi, jah... Kuidas üks ema saab nii halvasti oma pojast rääkida? Mina sinust küll ei räägiks... sa oled siiamaani küll hea laps olnud...''
Katkestasin ta mõttevahetuse iseendaga ja ütlesin, pisarad kurgus:
''Isa, ma pole enam laps. Ma pole kunagi poistega tegemist teinud ja nüüd ma lihtsalt... sain aru, et see on elu oluline osa ja ma ei saa seda ignoreerida.''
Tegelikult ma ei saa ignoreerida fakti, et mul Johani poole lihtsalt ülimalt jõuline füüsiline tõmme on, aga seda ma oma isale rääkima ei hakanud.
''Jah, aga Johaniga?'' küsis ta mulle silma vaadates, ilme meeleheitlik, ''Agnes ei räägiks selliseid asju oma pojast, kui ta poissi korralikult ei tunneks!''
''Agnes-Agnes! Agnest kotib ainult tema heaolu ja tema soovid ja tema tahtmine, ta lihtsalt üritab meie suhet saboteerida!'' hüüdsin vihaselt.
Isa vastas sama karmilt.
''Nüüd on see juba 'teie suhe', jah?''
''Mida see kuradi Agnes rääkis siis, ah?'' üritasin küsimust ignoreerida.
''Kuidas sa räägid!''
''Räägin nii, kuidas tahan! Ma pole päriselt ka enam laps ja mul on õigus oma sõnadevalikut ise reguleerida! 'Kurat' pole veel midagi, sa ainult oota, kui ma päriselt ropendama hakkan!''
''Või nii on lood. Tahad teada, mida Agnes rääkis, jah? Agnes rääkis, et poisil on olnud mitmeid-setmeid tüdrukuid, kõik on ta maha jätnud, tüdrukutele haiget teinud ja mina ütlen, ja ütleb ka Agnes, et selline poiss sulle ei kõlba!''
''Ja mina ütlen, et mina valin ise omale poisid, kellega käin!''
Nüüdseks olime mõlemad juba püsti tõusnud ja reaalses mõttes röökisime üksteise peale.
''Nüüd juba mitmuses, jah! Selline sa siis päriselt oledki! Ma arvasin, et sa oled tark tüdruk, aga nüüd hakkad poistega jamama, kas sa tead, kui palju haiget sa saad?!''
Ta lihtsalt läks üle piiri.
''JAH, ISA, MA TEAN, KUI PALJU HAIGET MA SAAN, KUNA MA OLEN JUBA SAANUD HAIGET JA PALJU! MA POLE LOLL! SA TUNNED MIND VÄGA HÄSTI JA TEAD, ET MA POLE SELLINE TÜDRUK! SEE, ET MA UUELE ASJALE ENNAST AVAN, EI TÄHENDA, ET MA KEEGI TEINE SELLE PÄRAST OLEKSIN!''
Hingeldasin ja pisarad veeresid mu põskedelt vaibale, pannes mu pea veel rohkem valutama.
Isa kohkus, mõtles natuke ja üritas mind kallistada.
Lükkasin ta eemale ja ütlesin: ''Mine ära. Mul pole sulle hetkel enam midagi öelda.''
Mees kõhkles hetke ning pöördus ukse poole.
Ja läinud ta oligi.
Kuivatasin ruttu pisarad ja hingasin raskelt sisse-välja, et oma endist olekut tagasi saada.
Nagu arvata võib, see nii lihtsalt ei õnnestunud.
Sellele vaatamata väljusin toast, võttes suuna söögisaali poole.
Sinna poole liikudes nägin ühte plikat, keda olin märganud nende krohvaritega ringi laskmas.
''Ou, kuule! Carolyt oled näinud?'' hüüdsin.
Plika pööras pead ja üllatus-üllatus – tal polnud meiki peal.
''Carolyt? Aa, see. Ta on proovisaalis teistega.'' ütles tüdruk veidi järele mõeldes.
''Naiss,'' vastasin ja jooksin suure maja poole.
Majja jõudes märkasin kohe Caroly tenniseid teiste inimeste jalavarjude hulgas vedelemas.
Märkasin ka Johani omi.
Mu süda alustas jälle oma katkendlikku sõitu kiiremini, kui on lubatud.
Tuiskasin proovisaali ukse poole, hetkeks enne lingi allavajutamist kõheldes.
Lükkasin ukse pärani lahti ja pöördusin õpetaja poole.
''Vabandust, aga kas ma võin korra Carolyt laenata?''
Ignoreerisin Johani naeratust ja lehvitust.
''Ee... ikka, jah,'' vastas kohmetunud õpetaja.
Caroly tõusis aeglaselt ja sammus aeglaselt minu poole. Kui ta oli mu käeulatuses, võtsin tema varrukast kinni ja tõmbasin ta järsult välja.
Enne ukse sulgumist kuulsin veel sõnu ''Heleene, miks sind tunnis pol...''
''Mida sa tahad?'' küsis Caroly, olles asetanud käed risti rinnale.
Hingetult vaatasin talle otsa, teadmata mida öelda. Ma polnud midagi sellist teinud kunagi.
''Ma... see tähendab, ma... ei taha...''
Lõin pilgu maha ja silmitsesin veidi oma sokke.
''...tülis olla,'' lõpetasin punastades.
''Ah, et sa ei taha tülis olla, jah? See ei käi nii lihtsalt.''
''Ma... ma tean,'' vastasin.
''Sa peaksid vabandama ja ütlema, et sa enam nii ei tee,'' ütles Caroly iga sõna rõhutades, just nagu rääkides viie-aastasega, kes on oma sõbrannat hammustanud.
''Mul... on tõesti kahju,'' suutsin välja pigistada.
Caroly vaatas mind mõne hetke kahtlustavalt, kuid siis ta leebus ja lausus:
''Okei, seekord sa ei pea seda välja ütlema. Aga KUI tuleb järgmine kord, siis ma sind nii kergelt ei päästa.''
''Arusaadav,'' vastasin naeratades ja kallistasin sõbrannat.
Algul ta kahtles, kuid siis kallistas mind tagasi.
Tohutu kivi langes mu südamelt, aga kui uks uuesti lahti läks ja välja astus Johan, tuletas ennast mulle meelde üks tuhandeid kordi suurem rahn.
''Mis toimub?'' küsis ta kõhklevalt.
Tõmbusin Carolyst eemale ja naeratsin kurvalt poisile.
''Ma jätan teid vist nüüd omavahele,'' ütles tüdruk muiates ning läks saali tagasi, kust kostis laulmist.
''Nooh, mis toimub?'' küsis Johan uuesti, naeratades.
''Me lihtsalt... pidime rääkima korra,'' vastasin napilt.
''Kas... midagi on halvasti?'' küsis ta ebakindlalt.
Sellele küsimusele ei olnud raske vastust leida.
''Jah.''
Ta ohkas ja küsis: ''Mis siis valesti on?''
''Su ema rääkis mulle,'' vastasin ja tundsin, kuidas mul jälle silmad kuivaks tõmbusid.
''Mu ema rääkis sulle... mida?''
''Sinu tulevikuplaanidest.''
Poiss kortsutas kulmu.
''Midagi täpsemat ei tahaks mainida?'' päris ta.
''Su tüdrukust.''
Ta tõmbus kangeks.
''Mul pole tüdrukut. Sina oled.''
''Mina ja nähtavasti veel üks.''
Johan ohkas.
''Pole mingit teist tüdrukut. Oled sina ja ei kedagi muud. Mu ema tahab mind lihtsalt ühe plikaga paari panna, ei midagi muud.''
''Oled sa temaga siis paar?'' küsisin kahtlustavalt.
''Ei! Ta pole mulle kunagi meeldinud. Ta on... võlts. Minu arvates on ta üpris rõve,'' vastas ta ja naeratas aralt.
Mõtlesin pingsalt ja kallistasin teda. Ma uskusin teda.
''MIS MÕTTES RÕVE?!'' kostis üks hüüatus meie tagant.
Pöördusin ümber ja nägin ühte blondeeritud pihvi, kelle krohvi alt paistsid mingisugused emotsioonid. Ei oska öelda täpselt, millised.
Kuid siis nägin pisarat. Ja veel üht. Ja veel üht.
Ja järsku heast peast hakkasid ta silmadest jooksma pisarate ojad ja jõed ja väinad.
Sellel tüdrukul oli tõsi taga.
Minu rivaalil.
Oh jumal...