Peculiarity -- Omapära [[8]]

Oi, mul on ikka mingisugused lugejad? Lahe!
Loodetavasti tuleb uus täna ja see tuleb ERITI pikk.
Nii, et stay tuned, peeps!

Ma loen ka!

See kutt on jumala äge, mis ta nimi ka ei olnud.
Aga mulle meeldib!
Nii et parem oleks kui täna oleks uus osa

*ootab kannatamatult uut PIKKA osa*
*vaatab kella*
*ootab edasi*

Küsimus suurele ringile:
Milline Heleene teie arvates välja näeb?
Kirjeldage ta välimust, kui teil mingisugune arvamus välja kujunenud on. :)

Uus pikem osa. :)
Loodan, et meeldib.
Kriitikat palun.

Peculiarity -- Omapära [[4]]


Tundsin ennast nagu puupea. Mis kuradi etüüdid?
''Ole kurk.''
Mida veel. ISSI, MIKS SA SEDA TEED?
Lamasin kuidagi väärakalt põrandal, kannad koos ja käed külgedele naelutatud.
''Ole marineeritud kurk.''
Kuidas olla marineeritud kurk? Tõstsin oma jalad umbes viie sentimeetri kõrgusele.
Meie pärastlõuna oli pühendatud näitlemisele. Mu kallis isake tuli jälle loengut pidama ja seekord pidid kõik laagrisolijad praktiseerima. Tegime etüüde. Nii palju, kui ma aru sain, olid need mingid sellised... asjad (?), mida pidi... tegema. Tema ütles midagi ja meie siis olime see asi. Okei, mu eneseväljendus sakib. Guugeldage, noh. Igatahes.
Kogu laager oli muidugi sellesse tegevusse kaasatud. Oi, kui vahva!
Kaasaarvatud meie kallis Johan-poiss.
''Okei, väga hea, Heleene, võid nüüd oma kohale tagasi minna.''
Suured tänud.
Naasin oma kohale Caroly kõrval ja lülitasin ennast välja.
Poole tunni pärast, kui isa oli ka teisi piinanud, tegin silmad lahti ja nägin, kuidas inimesed püsti tõusid ja lahkusid. Ei, vabandust, mitte inimesed, vaid lapsed.
''Ma kutsun sind nüüd Uinuvaks Kurgitariks,'' ütles tuttav hääl mu kõrval.
Muidugi Johan.
''Oi, kui armas. Tead, kuidas sinusuguseid kutsutakse?'' küsisin sõbralikult.
''Noo?''
''Neid ei kutsutagi,'' laususin ja tõusin.
Suundusin peamaja koridori ja hakkasin kingi jalga panema.
''Kas ma tüütan sind?'' Muidugi ta tuli täpselt sealt, kust mina. Nagu ma väga hästi mäletan, ei pannud ta oma jalanõusid isegi siia koridori. Nagu siin poleks nelja erinevat väljapääsu.
''Ei, päris huvitav on, tükk aega pole nii lolli juttu kuulanud,'' vastasin.
Läksin õue ja hakkasin oma maja poole liikuma.
''Mida sa nüüd teed? Meil on vaba aeg.''
Kurask, kui loll ta on.
''Magan,'' vastasin.
''Kas ma võin sinuga koos magada?''
Jäin seisma ja vaatasin talle üllatunult otsa.
Ta tahab minuga magada?
''Mis mõttes?'' küsisin.
''Noh, ma tean ju, et teil on üks voodi üle.''
Aa. Ta üritas vaimukas olla. Feil.
''Ei.''
Naeratus ta näol tuhmus ja ta küsis: ''Aga kas sa sooviksid minuga jalutama tulla?''
''Ma juba käisin täna sinuga jalutamas.''
''Jaa, aga me läheks mere äärde, mitte metsa.''
''Ujuma?''
''Kui sa soovid.''
Hammustasin huulde ja vaatasin sinna, kuhu meri jääb.
Ma magasin tänase ujumamineku maha ja mulle tundus, et mu kehatemperatuur on kõvasti üle 37 kraadi. Aga pagan, Johaniga ujuma? Bikiinides? Ja tema... ainult ujumispüksid? Äkki tal pole ujumispükse? Ta peaks siis ju bokseritega tulema. IUUUUU.
''Kas sul on ujukad olemas?'' küsisin igaks juhuks. No appi, kui ei ole, siis ma olen... surnud.
''Jaahh, miks sa küsid?'' Nojah, lollile küsimusele vastatakse alati ju lolli küsimusega.
Laagri kodulehekülje mida-kaasa-võtta listis oli ju ujumisriided!
Oot, aga mis siis, kui tal on täiesti väärastunud maitse?
''Kas sul on speedod või normaalsed või midagi muud?''
Ta hakkas naerma. No muidugi, kui ta riietub nii rõvedalt hästi, miks tal siis peaksid olema mingid imelikud ujukad. Oeh, ta naer on nii ilus. Loll Heleene, kontrolli oma mõtteid!
Ma olen kahtlane.
''Okei, unusta ära,'' ütlesin punastades.
''Mine võta toast siis oma ujukad. Ma ootan siin.''
Olime juba maja juurde jõudnud nii, et suundusin otse oma tuppa.
Mõtlesin kas vahetada toas või mitte.
Opakas, muidugi toas, kujutad ette ka, mida ta seal rannas teha võib? Rätiku ära tirida, riided ära varastada.
Vahetasin kiiresti pesu ja tõmbasin ühe suvekleidi peale.
Mõtlesin, mida juustega teha. Need ulatusid mulle poolde selga, mis minu jaoks oli üsna palju.
Niisis punusin need lihtsalt punupatsi.
Kui ma välja tulin ja ta mind nägi, ta vilistas ning moodustas suuga sõna 'vau'. Ta huuled on nii ilusad! Jah, samasugused nagu sinu nägu, kui ma selle üles peksan. Raisk.
See poiss ajab mu HULLUKS. Ma pole kunagi varem endaga mõttes rääkinud. Tähendab... pole kaua aega endaga mõttes rääkinud. Tähendab... Greta surmast saati. Ma olin nii üksik ja nii kurb, et mu mõistus pidas vajalikuks iseendaga rääkimist ja pidevat ristsõnade lahendamist. No vabandust, ma olin üksteist.
''Sa näed VÄGA ilus välja, tead seda jah?''
''Ei tea ja ei näe.''
''Tead ja näed küll, ära valeta. Lõid ennast minu pärast üles, jah?'' küsis ta ning ajas rinna kummi.
No eks seda meheego tuleb toita.
''Mida iganes sa ütled, musike,'' vastasin kelmikalt.
Ta on ikka nii kergeusklik.
Hakkasime mere poole liikuma. Uskumatu, aga meie vahel valitses vaikus. Seda piinlikumat sorti.
''Kas su vanemad on abielus?'' küsis ta. Einojah, kuidagi peab ju vestlust alustama.
''Jah. Sinu?''
''Ma ei tunne oma isa. Mu ema keeldub temast rääkimast.''
Oi. Mulle jõudis kohale, kui vähe ma sellest poisist tean.
''Mul on kahju,'' ütlesin vaikselt.
Jah, ma suudan kaastundlik olla, kes küsis?
''Pole midagi. Ma arvan, et nii ongi parem. Kuna, kui ta mu ema maha jättis, kui too rasedaks jäi, kas ta võib siis ikkagi mingi väga hea isa olla? Et noh, ei usu ju. Noh, ma... ma vahel mõtlen niimoodi,'' ütles ta punastades.
Issand, kui armas. Ilma igasuguse sarkasmita armas.
''See on hea, et sa niimoodi mõtled,'' laususin leebelt.
Siis oli veel veidi aega vaikust.
''Su isa ma tean, Aare, eks? Aga milline su ema on?'' küsis ta uudishimulikult.
''No võib öelda, et ta on täiesti normaalne. Pole juba 2 kuud ühtegi kassi tapnud,'' ütlesin lõbusalt ning me hakkasime mõlemad naerma.
''Ei, tegelikult, võib öelda, et ta on täitsa hea ema. Võib-olla kritiseerib liiga palju ja vahest ei toeta mind paljudes asjades, aga... eks igal inimesel on oma head ja vead.''
Kui juba südamlikuks läks see asi, siis miks mitte veidi südant puistata.
''Sul paistavad küll ainult head olevat,'' ütles ta kiiresti.
Okei, ta ajas jälle asja piinlikus. Tundus, et ta punastas.
Kõndisime kitsal metsateel. Linnud laulsid, ilm oli ilus ja mina sammusin selle tohmaniga mere poole, mis juba veidi puude vahelt paistis.
''Kas sul õdesid-vendi on?'' uudishimutses poiss jälle.
See hakkab mulle vaikselt närvidele käima. Aga see on vist isegi omamoodi armas.
…
JÄÄ VAIT, HELEENE!
''Ee, ei, ma olen ainuke laps.''
''Mul on suur vend ja väike õde. Mu ema andis vennale lapsena kogu tähelepanu. Alati oli Eerik kiirem, kenam, viisakam ja igas mõttes parem. Siis ta kolis välja ja siis mu ema sai ühe teise mehega lapse, Johanna. Meil pole kellelgi ühist isa, kõik on ema juurest jalga lasknud ühel või teisel põhjusel, mida meist keegi ei tea. Ja muidugi mina olin siis kolmteist, kui Eerik välja kolis ja Johanna sündis nii, et ma jäin kuidagi vahele ja Johanna sai siis kogu tähelepanu. Ma vahel mõtlen, et ma vihkan oma ema, aga samas on sellel omad plussid ka.''
Ma küll ei näe, millised võiksid sellisel olukorral plussid olla.
''Nimeta siis need plussid?'' küsisin viisakalt.
''No esiteks, ma olen väga iseseisev, kuna pean kogu aeg Johannat vaatama ja süüa tegema, ma olen tähele pannud, et ma mõtlen teistele rohkem, kui endale ja noh... olen parem inimene tänu sellele.''
Selle poisi enese kiitmisel ei ole küll piire. Okei, see on arusaadav tegelikult, arvestades, mida ta läbi on elanud.
''Ma annaks oma jänese ära, et ma iseseisev oleks. Ma olen äärmiselt ära hellitatud ja see käib mulle rämedalt närvidele.''
''Ma tahaks jubedalt ära hellitatud olla. Ja sul on jänes?'' uuris ta.
''Jaa, mul on jänes ja kass.''
''Oh äge, mis nende nimed on?''
Itsitasin natuke ja ütlesin: ''Jänese nimi on Elmar ja kassi nimi Pontu.''
Ta lõdvestus veidi ja naeris veidi: ''Su kassi nimi on Pontu? Kes selle peale tuli?''
''Eks mina tulin. Ma olin viiene ja ma tahtsin jubedalt koera ja tahtsin talle Pontu nimeks panna. Aga kuna me elame siiamaani korteris, ei saanud me koera võtta ja siis vanemad võtsid kassi. Aga nimeks jäi ikka Pontu.''
Rääkides olin kergendunud, et see raske tema vanemate teema loodetavasti lõpetatud oli.
''Mul pole koduloomi kahjuks, aga ma olen alati koera tahtnud,'' ütles ta naeratades.
Naeratasin samuti ja laususin: ''Mina ka.''
Märkamatult olimegi randa jõudnud. Tuul oli väga tugev ja vesi polnud eriti kutsuv.
''Olemegi kohal,'' ütles ta muigega ja pöördus minu poole. ''Võtame paljaks, jah?''
What. The. Fuck.
''SA ÜTLESID, ET SUL ON UJUKAD OLEMAS!'' kriiskasin üle tuulemüha.
''Rahu, rahu, see on ainult väljend! Mul ongi ujukad olemas, ma ei valetaks sulle!''
Rahunesin veidi, kuid olin ikkagi kahtlustav.
Viskasin rätiku maha ning tõmbasin kleidi üle pea ja juba see vedeleski rätiku kõrval.
Panin käed puusa.
''Noh, valmis?'' küsisin ja tundsin, kuidas mu süda tempot juurde lisas, kui nägin, mis pilguga Johan mind vaatas. See oli üks neid tüüpilisi ma-tahan-sind-siin-ja-kohe pilke. Ei midagi erilist.
Ta pomises midagi ja tõmbas särgi seljast.
Tavaliselt mind palja ülakehaga poisid ei eruta, aga... Johan oli omaette vaatamisväärsus. Võib-olla selle pärast, et ta mulle nii palju meeldis. RAISK, LOLL HELEENE!
''Valmis,'' ütles ta ja pistis jooksu.
Ega ma temast maha ei kavatsenud jääda. Jõudsin isegi enne teda veeni ja lasin kuuldavale vaikse 'oi'. Vesi oli kindlalt üle kahekümne viie kraadi!
Jooksime umbes viis meetrit ning ta jõudis mu kõrvale. Vaatasin talle otsa ja naeratasin ning ta naeratas vastu. Siis kõlas suur plartsatus ja järgmisel hetkel olime mõlemad 40 sentimeetri sügavuses vees, mina küünarnukkidele toetumas ja tema minu peal, näod üksteisest vaevalt tolli kaugusel.
Oi ei.

igakord , kui ma seda juttu loen , märkan ma lõpuks , et mul on LAI naeratus suul ! :p liiiihtsalt megaheaaaaaaaaaaa :)

See jutt läheb iga osaga paremaks, for sure .
Ootan kannatamatult uut!

Kurat lõpetasid hea kohapeal ära
Ma vist olen ainuke pervo, kes nii arvab we?

Igatahes UUT ja KIIRESTI!!!

Karro sa pole ainus pervo, ma olen ka

No miks sa nii tegid see jutt oleks veel pidanud edasi minema :) ja ma ei saa olla tõsise näoga kohe üldse mitte, kui ma seda lugu loen

Te kõik lisasite mu tujule 30%, ennem ma olin 69% õnnelik, kuna ma käisin täna shoppamas ja ma sain ülilahedaid asju ja UUED PRILLID, mis on ülistiilsed -marääginliigapalju- ja siis ma olin nende pärast ülieksaited ja siis tulen siia ja vaatan et kõik on positiivsed kommentaarid ja siis on jälle mingi JEEEEEEEEEEEEEEE.

*köhatus*

Tähendab, aitäh ja uus tuleb tänase õhtu jooksul. :)

Kuulge lapsed, täna vist ei tule ikka uut osa. Homme on see-millest-rääkida-ei-tohi aktus ja ma pean välja magama o.O
Arvatavasti 10 mintsa pärast magama.
Mul on ainult 500 sõna kirjutatud (normaalne on 1500 vms minu jaoks) ja see on tõsiselt vähe, et... siis homme?

Eks siis homme, Aga kohe peale aktust eks?

Pool kaks öösel käid ringi ja kommenteerid teisi eksole! Aga kus on pool kolm öösel uus osa? Ootan endiselt...

Ma tean, ma olen halb inimene. :)
Täna - VÕIB-OLLA - kui ma jõuan.
MEILE ANTAKSE JUBA REFERAATE.
Ma... proovin?
Kui keegi tahab

Ma vaatan igapäev seda teemat vähemalt 5 korda, isegi kui mulle kirja ei tule ! See on lausa solvav, et sa arvad, et ei taha!

Mul on üks teatud smail sellise suhtumise jaoks, Maarit!
Selle nimi on hyhyhy.

Sinu kommentaari kohta - hyhyhyhyhyhyhyhyhyhy.

Hömn, ma olen meelitatud xD

Aww hyhyhyhy sullegi !

NIIIIIII, uus osa.
Sorri, ma ei jõudnud lihtsalt rohkem praegu.
Mul läheb VEEL kiiremaks, muide.
Eks vaatab siis, kui tihti te uut osa saate.
Oeh, ma lähen nüüd magama kusjuures.
Head ööd!

EDIT: Ma lugesin selle praegu (kell on viieteistkümne minuti pärast kuus, seitsmes september) läbi ja see osa on täielik jama. Ma olin väga-VÄGA väsinud ja unine, kui ma seda kirjutasin, selle pärast siis see jamadus tuligi. Tüüpiline, ettearvatav, halvasti kirjutatud, blablabla jah ma tean. Järgmine kord ärge laske mul unisena midagi kirjutada.

Peculiarity -- Omapära [[5]]


Appi. Palun, palun aidake mind!
Ma ei suuda vastu panna. Ei suuda, ei suuda, ei suuda. Kamoon!
Mida teie teeksite, kui täielik seksijumal teile peale kukuks, niimoodi, et teie jääksite tema alla kinni ja te oleksite üksteisest õnnelikul juhul 3 sentimeetri kaugusel. Lained uhaks teist üle ja te oleksite juba läbimärjad, seljas ainult neli lappi riiet? Ja temal ainult püksid? Kes suudaks sellisele 'ei' öelda?
Oot, ma näen midagi. Seal, taevas. See on lind! See on lennuk! Ei, see olen mina!
Jah, mina.
Võtan kokku kogu oma tibatillu tahtejõu ning lükkan ta enda pealt ära.
Täpselt õigel ajal, kuna ta pani juba silmad kinni ja hakkas madalamale laskuma, suu paokil.
Istusin nüüd lainetes, tema näoga minu poole, minu kõrval.
Vältisin ta pilku, kuna kartsin mida ma seal näha võin.
Oi raisk, kuidas ma oleksin tahtnud teda suudelda! Aga ei, ma ei saa.
Ma ei tohi.
Ma ei saa.
Ma niiiiii tahan!
Sekundid mööduvad.
''Miks sa nii tegid? Miks sa mu ära lükkasid?'' küsis ta.
Vaatasin talle otsa ja jahmusin. Tema näol peegeldus õhtupäikese kuma, vee liikumine ja määratul hulgal emotsioone, millele ma nime ei osanud panna. Valu, igatsus, ahastus... nimekiri läks edasi. Ta oli nii kuradi ilus just tol hetkel. Vastupandamatu.
Ah, fuck it.
Viskasin kõik mõtted peast välja ja, parema sõna puudumisel, hüppasin talle peale.
Hetk, mil meie huuled kokku puutusid, käis minust läbi värin. Tundsin ta sooje huuli, tundsin ta käsi oma kehal, tundsin, kuidas minu käed üritasid läbi katsuda iga sentimeetri tema ülakehal ning tundsin midagi, mida ma elu sees tundnud pole. Poleks arvanud, et inimesel on üldse võimalik nii võimsaid tundeid tunda. Et on võimalik midagi sellist kogeda.
Värinad läbistasid mu keha iga sekund ning iga sekund ma tahtsin üha rohkem.
Veeresime liival, kord tema minu peal, kord vastupidi, lained meie ümber ja me ei saanudki aru, kas me olime vee all või peal. Milleks hingamine?
Aa, oih, läks meelest ära, et hapnikku on vaja.
Ta tõmbus järsult eemale, silmis iha, tõmbas kopsudesse mõne vajaliku liitri õhku ning valmistus uuesti ründama.
Selle hingemomendi ajal käis mu peas klõks. Mõistus jooksis, luud käes, karjudes, koju tagasi.
Issand.
Mida ma tegin?!
(Ja mis mul nende peaklõksudega on?)
Juba ta jätkas samasuguse innuga nagu täpselt kaks sekundit varem. Aga minu jaoks polnud see enam sama. See tundus... nagu mind oleks selleks sunnitud ja mul oli vastik olla. See tundus vale.
Rebisin end lahti, pomisesin ''Vabandust,'' ning jooksin kalda poole.
On ju lahe põlvedeni vees joosta? Vähemalt seda üritada.
Jah, minu arust ka. Ma käisin käna.
Häbi ja viha segunesid armastuse ja ihaga, pisarad mereveega.
Jooksin nii kiiresti, kui suutsin. Jooksin nii kiiresti, et mu 100 km/h tuksuv süda kiirendas oma tempot poole võrra. Jooksin nii kiiresti, et ei pannudki tähele, kui kiiresti langesid mu näolt pisarad.

''Kas Heleene on ikka veel haige?'' kostis ukse tagant.
''Jah, kao minema!''vastati seestpoolt.
Aga see polnud minu suu, sest minu suu oli parajasti padja sisse surutud, üritades nuukseid summutada.
''Kuule, mulle ei meeldi siin uksega rääkida! Ma ei usu, et ta haige on! Ma tahan temaga rääkida!''
Hääl muutus valjemaks ja oli tunda, et hääle omanik oli parajalt ärritunud.
Johan oli parajalt ärritunud.
Raisk.
Jätkasin nuuksumist, kuigi pisarad olid ammu kadunud.
Möödunud oli päev. Praegu oli kolmas õhtu.
Caroly, mu kaitsejumal, oli valetanud midagi mingist kõhuhädast, mis mul vist olema pidi. Ma arvan, et ta rääkis seda õpetajatele.
''Heleene, ma tean, et sa kuuled mind. Ma tean, et sa pole tegelikult haige. Palun, lihtsalt tule täna lõkkeõhtule. Sa ei pea minuga rääkima, lihtsalt ole seal. Aga arvesta sellega, et mingi hetk ma tahan sinuga rääkida.''
Jajah, mida iganes. Mina sinuga rääkida ei taha.
Kaugenevad sammud näitasid, et ründaja on läinud.
Caroly vaatas mind kahtlustava pilguga.
''Kas lähme?'' küsis tüdruk.
Mõtlesin veidi. Minna oleks... nõme. Aga mitte minna oleks... ka nõme. Üsna nulliseis.
Okei, ma olen liiga uudishimulik, et sellest ilma jääda.
''Davaj, lähme.''
Tõmbasin endale veidi normaalsemad riided pidžaamade asemel selga ja kammisin juuksed läbi. Need tegevused ei aidanud kahjuks aga mu kehaosale nimega peet, millel tahtsid olla silmad, nina ja suu. Kulmud ka, ma arvan.
''Mis kell see nõmedus hakkab?'' küsisin ennast peeglist silmitsedes.
Ma ei tea, mida Johan minus näeb. Kui ma talle ikkagi meeldin. Mul olid... pruunid väljakasvanud järkus juuksed, mis olid suvega mulle poolde selga kasvanud. Siis, kui ma nendega midagi ei tee, hoiavad nad alt lainesse. Hetkel olid nad isegi kammituna tohutult sassis. Küljetukk, mis ulatus mulle juba vasakult poolt lõuani. Võssakasvanud kulmud, mida ma vihkasin, aga mille kohta teised ütlesid, et on ilusad loomulikud ja et neil polnud midagi viga. Kõrge laup. Üsna väikesed mittemidagiütleva tüüpilise eestlase tooni silmad, mis aeg-ajalt värvi muutsid. Nöbinina. Ümar lõuajoon ja asi, mis mulle enda juures kõige rohkem meeldis – mu huuled.
Mu enesehinnang polnud kunagi kõrge olnud, aga sellel hetkel, kui mu nägu oli veel kõigele lisaks nutmisest punane, oli see madal kui muru.
''Mingi viieteistkümne mintsa pärast,'' vastas ta.
''Kas ma digimuutun selle ajaga normaalseks tagasi?'' küsisin närviliselt oma juukseotsi näppides.
''No loodame.''
Mitte eriti entusiastlik vastus. No tore.

Jeeeeeee *läheb lolliks* jeeeeee *läheb nüüd alles lugema*

Njäu, ma tean, et vabandust väljenduse pärast, sitt, osa oli.

Oh ikka nii hea :) ja tglt ma seekord ei süvenenud vaatasin poolesilmaga telekat ja poolesilmaga lugesin, aga siiski see oli hea

Uut ruttu

Minuarust on ka niiii hea ! :)