Peegel

Mina vaatan sind ja sina mind. Nii jõllitame teineteist vastamisi. Ma tõmban kätega läbi juuste. Sina ka. Sa puurid ja puurid mu silmi ja mina sinu omi. Sa näid kärsitu ja lohakas. Nina vingus, juuksed sassis, silmad magamata ööst paistes. Kas nii näevadki mind teised? Kõhna, luise ja väsinuna?
„Millal Sa viimati sõid?“ küsin sinult ja hetkeks tundub mulle, et sa vaatasid mujale, kui mina puurisin su silmi. Kuid ei. See ei ole võimalik. Heidan pilgu klaasikillule su käes. See on seal, kus olema peab – sõrmede vahel, mitte ihus.
Vaatan sind ja näen su silmades tervet maailma. Ja selle viha. Hävingut. Allakäigu treppi. Näen end sealt üles astumas. Allakäigu trepist.
Elu on silmapilk. Sa ei pilguta, tahtmata elul minna lasta. Sa vaid puurid ja puurid. Nähes mu silmades kõike seda, mida mina sinu omades.
„Kõik saab korda,“ sosistan. Sosistame. Koos.
Võtan ära oma sõrmused. Sama teed ka sina. Teeme seda koos. Sa näid nukker. Pillad maha klaasikillu. Seda teen ka mina. Peaksingi ju? Sind ei oleks ilma minuta. Raputame pead. Kõik on nii mõistmatu. Arusaamatu. Näen pisarat su põselt veeremas. Siis ka teiselt põselt. Ma olen pisarates.
Koos tõstame käe, et pisaraid pühkida. Teeme seda koos. Ja siis vaatame oma sünkroonseid käsi.
Sina sellepärast, et oled tüdruk, kes kunagi ei nuta, kuid siiski on su sõrmel soolane pisar. Mina sellepärast, et minu sõrm on kuiv. Heidan pilgu sulle. Sina vaatad endiselt oma kätt..

Kusagil leidub ka teine osa, mis aga omakorda nõuaks selle edasi kirjutamist/arendamist...

Ookei, see oli creepy.

hea hommikune äratus.

Ja ma endiselt kadestan sind selliste ideede eest.

Ja sa paned selle teise osa ka üles ja siis kirjutad veel edasi ja edasi ja edasi ja..

^^

Ma mõtlesin välja, et ma ei lisa siia teist osa enne, kui kolmas valmis. Ja kolmandat enne, kui neljas valmis, jne. Siis on mingigi "Tal-on-üks-osa-veel!" mõte teil : D

Sa oled nõme. Kirjuta siis käbe kolmas osa valmis.

Pisut absurdsem osa. Edasi läheb pisut reaalsemaks. Aga ainult natukene : D

Kollane koridor.

See siin on kõige algus. Lõpu algus.
Protseduuride tuba 219B. Ma sünnin seal. Kolme aasta pärast lähevad mõlemad mu vanemad sinna. Ka kui nad sealt väljuvad olen mina – elu külge klammerdunult – juba olemas. Täiesti tavaline laps – iga vanema unistus. Kuid on asju, mida nad ei tea. Mida keegi ei tea. Ma olen ideaalne väikelaps. Ja nooruk. Seejärel ideaalne teismeline – vähemalt alguses ja vaid juhul, kui kõik plaanipäraselt läheb. Kuid see, mida nad ei tea, on see, et ma olen neetud. Ja mitte lihtsalt mingit hookus-pookust tegeva mustlase või wannabe-voodoonõia poolt. Mina olen päriselt neetud, sest täna tehti leping. Leping minu hinge peale.
Mina loomulikult arvasin, et mu hing peab ikka väga hea saak olema, kui selle peale kolm aastat enne mu ametlikku eluaega juba leping tehakse. Leping nende kahe vahel, kel on elust kõrini. Üks neist on Mõnikord-Jumal. Ja teine on tema parem käsi.
Mõnikord-Jumal seletas mulle, et mu hinges pole midagi erilist ja et neil on lihtsalt igav ning see ongi põhjus, miks nad aeg-ajalt inimeste eludega mängivad.
Ma ei uskunud teda, kuid ta otsustas endale kindlaks jääda. Ma ei pahandanud. Mis ma olekski saanud öelda? Tema on Enamasti-Jumal (või nagu ta ise ütleks: „Siiski vaid ’Mõnikord’. ’Enamasti’ oleks liiga tihti.") ja mina olen lihtsalt tühine hing.
Kolme aasta pärast näen ilmavalgust. Kõigest kolm aastat veel.
Kolm aastat hiljem..
„See on tüdruk!“ sõnas arst ja läks lapsega palati teise ossa. Ruumi 220B. Kaks tuba olid lahutatud õhukese vaheseinaga ja lapse mitte-hingamist oli selgelt kuulda. Ligi kümme minutit sagisid erinevad arstid imiku elutu keha ümber. Siis pistis titt kisama ja äsja sünnitanud naine seisis peegli ees, laps süles, ja teatas uhkelt „Candy. See ongi Candy.“
Candy lahkus koos oma vanematega haiglast kaks päeva hiljem, tema suured kõikenägevad silmad vaatasid ainiti pikka kollast koridori, mis juhatas uued puhtad hinged julma ja räpasesse maailma, ise silmagi pilgutamata.

Happy now? : D

very happy. ^^ Ja see polnud üldsegi nii absurdne kui ma kartsin. Ma sain aru isegi.

"`Enamasti` oleks liiga tihti." Haha. Kui tagasihoidlik temast..

Asjad muutuvad tõsisemaks.

Surm

„Emme, mis juhtub, kui inimene ära sureb?“ küsis väike tüdruk oma emalt, mille peale too õlgu kehitas.
„Küllap mitte midagi.“
„Aga kas hing ei jää maapeale teisi lohutama?“ uuris tüdruk oma ema lühikeste juustega mängides.
„Ma usun, et mitte. Ma arvan, et surm on kõige lõpp ja peale seda saabub täielik rahu.“
Tüdruk istus naise süles ja mõtles pingsalt. Nad istusid hästivalgustatud, kuid täiesti tühjas ruumis. Ühel seinal oli suur peegel, mis täitis seinast pisut rohkem, kui poole. Naine oli koha endale hiljuti stuudioks ostnud ja nüüd pani ta lapse põrandale istuma ning sõnas õrnalt:
„Istu nüüd vaikselt siin, ükskõik, mis juhtub, ära pööra ümber. See on selline mäng, eks?“
Tüdruk noogutas rõõmsalt ja kuna ta istus näoga sinnapoole seina, millest pool oli peegel, nägi ta kogu ruumi väga hästi. Ainult istumise koha tõttu ei näinud ta sealt iseennast.
Ta täitis hoolega ema antud juhiseid ega vaadanud mujale, kui vaid peeglisse.
Ema kõndis ruumi keskele, võttis midagi oma käekotist ja vaatas põrandal istuvat tüdrukut. Naine pööras peeglile selja ja asetas külma revolvritoru oma meelekohale.
„Anna andeks, Candy,“ sosistas ta ja siis kõlas lask. Naine vajus surnult maha. Väikene tüdruk nägi oma elutu ema peegeldust „Emme?“ sõnas ta küsivalt, kuid ei pööranud oma uudishimuliku pilku peegelduselt. Nii istus ta seal tunde, kuid oma ema häält ei kuulnud ta enam kunagi.

Avasin silmad ja vaatasin valget lage. „Candy! Candy!?“ ütles keegi kusagilt eemalt ja udu mu silme eest hakkas hajuma.
„Kuidas sa end tunned, Candy?“ küsis kitliga naine, kes mu voodi kõrval istus. Tahtsin tõusta, kuid ma olin voodi külge seotud. Jälle.
„Sa ei mäleta, ega?“ uuris naine. Raputasin pead. Neil oli kindlasti mingi hea põhjus mind taaskord kinni siduda, kuid nagu ikka, ei teadnud ma ise sellest midagi. Mu käed olid katki.
„Sa peksid puruks kaks akent ja peegli ning viskasid turvameest metalltooliga. Miks sa seda tegid, Candy?“ küsis ta. Ah, et selline oli mu tänane tegu. Kehitasin õlgu ja pöörasin pilgu tagasi lakke.
Möödus tükk aega, kuigi see võis olla ka vaid mõni minut. Seal polnud sel tähtsust. Hullumajas on vaja teada vaid kaht aega – hommikused rohud ja õhtused rohud. Tänu tugevatele rahustitele olin ma ilmselt päris tükk aega teadvuseta olnud.
„Olgu, kui sa minuga ei räägi, siis on mul muudki teha. Ma olen siin niigi oma aega raisanud.“ seletas kitlimutt ja tõusis püsti. Ta hakkas juba palatist välja astuma, kui ma lõpuks ütlesin:
„Nad ei leidnud seda relva mitte kunagi.“
Naine jäi kuulatama, kuid lahkus siiski. Nemad ja nende totakad reeglid.
„Seanss algab ja lõppeb siis, kui öeldakse. Ühtki varasemat ja hilisemat sõna ei võeta kuulda.“
Totakas distsipliin.


Kui te ei kritiseeri, muutun ma kurvaks : (

No see naine ei võinud siis sinna jääda? Kui see on patsiendi enda huvides, siis tuleks ikka seal istuda ja kuulata ja..

Nüüd ma hakkan isegi veel rohkem mistma kõike. Ja samas läheb see kõik aina jubedamaks.

Ma mõtlesin tükk aega, kuidas ta saab peegli ees sedasi istuda, et ta end ei näe. SIis jõudis kohale, et ta ei peagi ju otse peegli ees istuma.

Ja milline ema laseb end oma lapse juuresolekul maha? Gosh noh..

Kuule kui sa täna nii tubli kirjutaja olid, siis palju sul neid osi ka valmis on? (A) ^^

Oh, yeah. Ma joonistasin selle kohta, kuidas ta istus, pildi ka.

Here you go:

Spoiler:

Jeah. Mul on jube käekiri : D

Ma tahtsin just öelda, et sul on äge käekiri.

Siis ma tahtsin veel öelda, et ära ole kurb kui sa kriitikat ei saa. Jutt on nii hea, et kriitikat pole.

Ja siis veel tahtsin öelda, et ma avastasin just, et selle nimi on ju Peegel! Tüdruk istus peegli ees!!

Midagi igavamat.

Viimane visiit.

Veel üks visiit Kitlimuti juurde, et siit välja saada. Koputan vanale tammepuust uksele. Koputama peab. Hoolimata sellest, et ma olen ta ainus patsient selles majas. Kui ma ei koputa, saan ma ilmselt ühe lisaseansi. Enne, kui ma tema häält kuulen, kontrollin üle oma riietuse. Distsipliin. Astun sisse ja vaatan talle otsa. Loodetavasti viimast korda. Ükskõik, kui palju või vähe ma teda sallin, tema on mu pilet välja. Ta naeratab võltsilt.
„Kuidas sul läinud on?“ Nii, nüüd on minu kord naeratada.
„Hästi, tänan küsimast,“ distsipliin.
„Kuidas teistel sinu osakonnast läheb? Ma kuulsin, et Stacy’l pole paremaks läinud.“
Jaa, Malibu Stacy, minu meelest ta paraneb.
„Ta sai söömishäiretest jagu,“ sõnan malbe naeratusega ja vaatan, kuidas aken Kitlimuti seljataga peegeldab „nüüd loodab ta välja saades oma nibudest lahti saada,“ et olla nagu tõeline Malibu Stacy.
„Ja mida sina sellest arvad?“
Hästi. Minu poolest võiks ta seda teha.
„See on kohutav.“ poliitiliselt korrektne vastus. Vähemalt ei taha ta Bratz’iks saada.
Tädike noogutab agaralt ja trükib midagi üles. Kurat. Ma tean, et ta kirjutab oma ’huvitavaimatest’ patsientidest raamatuid. Ma ei taha saada asjaks raamatulehel.
„Aga Johan? Kuidas temal läheb?“
Vana hea Johan. Pisteti eile õega magamise eest iso-palatisse. Et teda teistest eraldada.
„Temaga on halvasti,“ sõnan murelikult.
Mismõttes halvasti! Mees sai kuumalt õelt keppi. Ma peaaegu, et muigan, kuid siis meenub taaskord distsipliin.
Kitlimutt raiskab ligi poole ajast üksikasjalikele küsimustele teistest, kuni jõuab lõpuks ainsa teemani, mida me veel arutanud ei ole.
„Mida sa oma emast mäletad?“ küsimus tabab mind liiga järsult ning ma tunnen, kuidas mul sees keerama hakkab. Ta tappis end minu silme ees. Mida ma arvan!? Mida kuradit arvata kellestki, kes armastab sind nii palju, et sulle oma ajud peaaegu, et näkku laseb?!
„Ma..Ma ei mäleta teda.“ mutt kergitab oma vasakut kulmu ja trükib taaskord midagi oma kiviaegsesse arvutisse. Ma tahaksin võtta selle kümnekilose kuvari ja ta kulmu elimineerida.
„Olgu,“ noogutab ta mõistlikult ja haarab oma märkmiku.
„Millal me järgmine kohtumine toimub?“
„Vabandage, mida?“ küsin võimalikult rahulikult ja surun käed rusikasse.
„Meil oleks veel üht seanssi vaja, et lõplik hinnang anda. Kuidas sobiks järgmine kuu?“
Sunnin end hingama. Ma ei tohi teda puutuda. Kuid siis ta naeratab.
„See on kõigest sarkasm, kullakene. Sa võid juba homme lahkuda.“
Satiir! Sa ei suuda isegi sarkasmil ja satiiril vahet teha. Mõrd.

Kriitika?

Hahaha. Mulle meeldis. Ja no see võis rahulik olla, aga Candy emotsioonid küll kuigi rahulikud polnud. Mulle meeldivad ta mõtted.

Aaaah. Uut tahan juu!

Kuna ma ei tea, millal ma jälle kirjutama asun, lisan siia ka teaseri ^^

Teaser..:

Spoiler:

Mis mõttes ei tea, millal sa kirjutama asud? *mean face* Kuidas oleks.. Kohe? (A)

Ma olen praegu unine ja pea valutab ja kohe varsti tulevad mingid külalised ja..Ehk millalgi öösel.

Ossa vaene väikseke.. ;*

Ma tahan ka uut osa. See oli nagu ülihea. :)

Hommikukohvi kõrvale:

Päike

„Ürita hingata. Vaikselt ja rahulikult. Tubli,“
Ma ei suutnud end liigutada. Ma lihtsalt seisin seal ja vaatasin Kitlimutti.
Esimest korda nägin ma teda väljaspool tema keskkonda. Väljaspool valgeid haiglaseinu. Siit vaadates tundus ta eriti vanana. Tema silmades peegeldus märg asfalt, kui ta tolle poisi kohale kummardus ja aeg-ajalt tema pulssi katsus. Poisi silmamunad nägid välja, nagu lendaks need kohe kolbast samamoodi, nagu oli lennanud ta ülakeha kahe kokkupõrganud auto vahelt meetreid eemale. Ja nüüd, kui poiss vaatas paremale, võis ta näha oma siniseid teksaseid üleni verisena. Üks jalg oli ebaloomulikus asendis, kuid lillad ketsid olid veel jalas. Üks pael oli lahti.
Kuigi kõik kohalviibijad nägid, et keegi peaks poisi piinad lõpetama ja kui ta nii hullult korisenud poleks, siis oleks ta ilmselt ise eutanaasiat palunud, ei suutnud keegi midagi teha.
Tema pilk rändas minule. Päike mängis tema kuldblondidel juustel, kui ta vaatas sügavale mu silmadesse ja justkui anus mind, et ma teeksin selle olematuks. Peataksin hetke ning keeraksin aja tagasi, kuni ta sündimiseni. Keegi neist mõttetutest sagijatest astus minu ja poisi vahele. Kui ta hetke pärast sealt jälle ära tuli, ei olnud poisist jälgegi. Ei olnud jälgegi avariist ega ka lilladest ketsidest. Tabasin end poeakna peegeldust vaatamas.
Vihma hakkas sadama ja ma astusin edasi. Sellal, kui mu märjad juuksed mu näole kleepusid ja mu kohvist sai külm ning ohtra vihmaga lahjendatud lurr, üritasin mina tõrjuda mälupilte minevikust. Kitlimuti nägu ei tahtnud mu silme eest kaduda.
Võtsin istet ühes suvalises tänavaäärses kohvikus, mis oli osaliselt kaetud katusega. Vihm lõi akendele ja teedele hakkasid tekkima lombid. Kuid see siin oli suurlinn ja olgugi, et inimesed peatusid siin kogu aeg, elu ei seisnud siin kunagi.
Üle tänava seisis uhkes üksilduses kõigi muude läikivate klaaskaubamajade ees telliskivimüür, mis ei sobinud ülejäänuga põrmugi kokku.
Keegi oli sinna lohaka käekirjaga kritseldanud kuus sõna:
„Life will never be the same.“
Ma vaatasin seda tükk aega ja üritasin mõista, mis oleks see kardinaalne muudatus, mis toimuks mu elus just selle lause pärast.
Ma muigasin. Selliseid asju ei ole olemas. Ma olen ise enda elu peremees ja keegi ei saa mind takistada elamast minu enda elu. Vaid mina ise valitsen oma maailma.
Teiselpool tänavat jalutas sinisilmne noormees. Ta hakkas ületama sõiduteed ja leidis mu pilgu. Ainiti vaatas ta just mind ja ma teadsin, mis kohe saama hakkab. Kostus pidurikrigin ja…Auto sai vaevu ülekäiguraja ees pidama. Naeratasin teatud kergusega.
Viisteist sekundit hiljem toimus kahe auto laupkokkupõrge ning ainsad, mida ma teadvustada suutsin, olid äkitselt välja ilmunud päikene ning paar verest läbi imbunud siniseid teksapükse..


Niisiiiis...?

Ohhhh.. Ma hakkan aru saama, mis kiiks tal peeglitega on!!!

Grrr.. See läheb ka aina paremaks. kriitikat sa endiselt ei saa.

Järjekordne teaser, sest ma ei tea, mitu ööd järjest ma seda kirjutada suudan ja päeval ei ole mul häid ideid : D
Teaser:

Spoiler:

Hmmm.. Paneb mõtlema, kes see mees on. Ja sa pead kirjutama ka, mis seal paberil kirjas oli? Üldsegi.. uue osa pead panema.